Väike teatmik (Tartu) paranoiakriitilise risoomi kohta

Methis nr 11, artikkel Tartu ekspi kohta, pdf on allalaetav siit.
2015 aprillis-mais on Tartu Kunstimuuseumis Kaisa Eiche kureeritud näitus "Unistuste linn", mis koondab sama autoriteringi, ning selle näituse alapealkiri lisab tollele risoomile veel ühe võimaliku nime: "Tartu tekstikunst 2002-2015".

Realismi ambivalentsusest

Pidasin 2013. aasta mais ettekande Kirjandusmuuseumi kirjandus- ja kultuuriteooria töörühma konverentsil "Realism!!!". Ettekande tollane pealkiri oli "Kuidas tõlkida romaani ühest „ismist“ teise? Rudolf Sirge juhtum" - see oli tehtud Rudolf Sirge ajalooromaane uurides, kuigi tegelikult oli ettekande põhiiva seos Sirgega mõnevõrra kistud (millest ettekande tagasiside ka märku andis). Kuid ilma Sirgeta poleks mõttelõng vist ka päriselt jälgitav. Samuti põimisin siia sisse Tõnis Saadoja maaliseeria "Tagasi aeda", mille kohta samuti tollal üht teksti kirjutasin (see on senini ilmumata, kuid peaks varsti ilmuma).

Alustuseks rääkisin üldjoontes sedasama, mida oma Sirge-artikli 3. osas, mis puudutab romaani "Rahu! Leiba! Maad!" ümbertöötamist romaaniks "Tulukesed luhal". Oluline on, et ümbertöötlus on polüfoonilisem, lisandunud on psühholoogilisust, romaan on saanud vertikaalse mõõtme. Ja mõistagi on ta ideoloogilisem. Katke artiklist:

"1963. aastal romaani avalikuks aruteluks valmistudes tehtud märkmetes meenutab Sirge oma kirjutamisaegseid mõtteid: „Keskkond, ajahetke iseloom, mälestused, tähelepanekud, allikmaterjalid annavad asjast veidi teise käsituse kui meie ajaloo raamatud. Oma kontseptsioon. Jutt J. Käbiniga sept. 1958 – tuleb oma teed minna. [---] 27. IX [19]58 märkisin tööraamatusse: „... „ismide” olemust arutades (L. Remmelgaga) selgus äkki üks tõde: antud juhul ei ole tegemist kord loodud teose redigeerimisega, vaid ühest koolkonnast, ühest „ismist” (natur[alism]) teise üleviimise, transformeerimisega. Iga detail, iga värvilaik, iga mõttekriips, mis enne teenis üksnes tõsiolude edasiandmise otstarvet, peab nüüd saama sotsiaalse värvinguga mõtestuse, dialektilise läbivalgustuse...” (EKM EKLA 1963, f 206, m 87 : 6, l 16.)

Nõnda näeb Sirge ise oma ümbertöötamise ülesannet: luua pelgalt „tõsiolusid edasi andva” naturalismi asemel avaram läbivalgustus. Me võiksime seda uut „ismi” nimetada sotsialistlikuks realismiks (nagu seda tollal ilmselt ka nimetati), kuid kuna Sirge ise seda mõistet ei kasuta ja selle ühene definitsioon on problemaatiline, siis võiks seda ehk nimetada ka sotsiaal-dialektiliseks realismiks."

Siit võiks edasi küsida: tõsiolusid edasi andev naturalism vs sotsiaalne mõtestus, dialektiline läbivalgustus ja ideoloogiline palistus - kumb on realism; kumb on rohkem realism?

* 

Jätan nüüd Sirge ja pöördun Kristeva poole.

Julia Kristeva räägib oma dissertatsioonis "Romaani tekst" (1967) sellest, kuidas romaani teke kaasnes õhtumaises kultuuriloos sellele, et sümbol muutus märgiks (minu tõlge venekeelsest tõlkest):

"Otsustavat etappi üleminekul sümbolist märgini keskaegses diskursis märgib nominalism. Kõige lõpetatuma kehastuse sai see William Occami õpetuses, mis vastandus teravalt Duns Scotuse õpetusele. Occam arendas välja seisukoha, et dogmat ei ole võimalik filosoofiaga põhjendada; tema nominalism oli väljaastumine SÜMBOLISTLIKU mõtlemise vastu, mida esindasid nii REALISM (jutt käib platonistlikust õpetusest, milles universaale ehk abstraktseid üksusi nähakse intellektist sõltumatult eksisteerivana; selle õpetuse töötasid välja Aquino Thomas ja Duns Scotus) kui ka KONTSEPTUALISM (milles universaale peetakse eksisteerivateks, kuid intellektist pärinevateks [kas seda annaks nimetada memeetikaks? - AP]). ... 

nominalistide põhiteesides eitatakse eelkõige universaalide reaalset olemasolu; sellega viiakse sümbolite süsteem tasakaalust välja, ta kaotab oma tugipunkti. Sellest järeldub, et ainuline ei saa olla universaalne, ja seepärast saab tugipunktiks iga asja ("termini") ainulisus, mida nähakse autonoomsena tema transtsendentse tausta suhtes: "Ei ole õige, et üks ja sama asi võib olla ainuline ühes mõttes ja universaalne teises mõttes, sest asi, mis on iseendast ainuline, ei saa mingil juhul olla universaalne mingis mõttes." Järelikult on igasugune reaalsus ainuline ja koosneb sõltumatutest TERMINITEST, mis on vabad igasugustest välise iseloomuga piirangutest. Universaalne on olemas vaid mõistena. Vastukaaluks 14. saj Pariisis valitsenud kontseptualismile, mille kohaselt universaalsel on reaalne olemasolu - esse obiectivum, kuulutas Occam "psühholoogilist kontseptualismi", samastades mõistuse kujutlusvõime tunnetusliku aktiga. Eristades MÕISTET ja TERMINIT ja andes suurema kaalu teisele, avas nominalism tee seda tüüpi mõtlemisele, mis opereerib TERMINITEGA (NIMEDEGA) kui MÄRKIDEGA (mitte kui sümbolitega). Nominalismis ehitub reaalsus terminite (märkide) kombinatoorikana, ja sellega luuakse ruum KUNSTIDELE (just Pariisi ülikooli kunstide fakulteedis oli Occamil kõige rohkem pooldajaid). Lõppude lõpuks sai nominalismist (mitteteadlikult) romaaniloomingu filosoofia. Kuivõrd Jumalat tunnetada võib vaid nominaalse määratluse kaudu, siis kuulub NOMINAALSETE MÄÄRATLUSTE RIDA (selline on ka romaan) REAALSUSE kohta käiva teaduse juurde, mis erineb teadusest MÕISTETE kohta (filosoofia) ja teadusest keele kohta (grammatika, loogika). Sel viisil on DISKURSINA, st nominaalsete määratluste kooslusena mõistetud romaan alati teoloogiline (sest ta on alati suunatud väljendusele), kuid tema teoloogia erineb sümboli teoloogiast; romaanis teostub VÄLJENDUS "nimede" (st "asjade") vahendusel, mis on sõltumatud "ideest", mis on nende olemasolust ja kombineerimisest väljaspool."

Kristeva ütleb, et diskursistruktuuri dekontseptualiseerimine ja desümboliseerimine ilmneb selgelt sümboolse diskursi ühikute personifitseerumises - voorused ja pahed isikustuvad, aga ühes sellega hakatakse neid esitama tegelastena, st märkidena, mis tähistavad ise, mitte ei esinda mingit kindlat ideed ega kanna kindlaid atribuute; siit pole enam raske edasi liikuda romaanini sel kujul, nagu me teda hilisemast teame.

Põhiiva on niisiis selles, et romaanikunst oma polüfoonilisuses - eristatuna eeposlikkusest või müütilisusest - esitab reaalsust kui midagi pidevalt ümber sõnastatavat, veelgi enam, pidevalt n-ö ümber ideestatavat; objektiivse reaalsuse asemel leiame romaani näol subjektiivsete reaalsusekäsituste kombinatoorika. Romaan on nii oluline žanr olnud just seetõttu, et temas usutakse olevat ligipääs tegelikkusele, reaalsusele, st tõele selle kohta, mis tegelikult on; sõltuvalt siis võtmest - mis tasandil seda tegelikkust otsitakse, kas sotsiaalselt (19. sajandi realism, kriitiline realism, sotsrealism), füsioloogiliselt (naturalism) või psühholoogiliselt (psühholoogiline realism) või mingilt puht aistilis-fenomenoloogiliselt tasandilt (teadvuse vool jms). [Kuskil siin lõigu sees läks Kristeva refereerimine üle mu enda arutluseks.]

Kuid kui nüüd mõelda uusaegse realismimõiste üle, siis kas pole nii, et kuigi see on välja kasvanud keskaegsest nominalismist, siis on tal pidev tendents liikuda ikka tolle realismi juurde keskaegses mõttes - selle juurde, et on olemas mingid sõltumatult olemasolevad, iseseisva eksistentsiga universaalid, mis tegelikkust konstitueerivad. Kas pole nii naturalism kui ka see Sirge poolt taotletud sotsiaalse mõtestuse ja dialektilisusega "ism" teatavad tõmbumised mingite intellektile eelnevate universaalide poole? St kas realism selle uusaegses tähenduses puhtal kujul alati pole mõistetud läbi kukkuma just selle pärast, et meile kättesaadav reaalsus, millega meil võib olla ka reaalne kokkupuude, on alati osaline, ta on alati mingi aspekti realism, ja niipea kui see osaline aspekt tõstetakse printsiibiks, on meil tegu realismiga või kontseptualismiga keskaegses tähenduses.

Üks näide kunstist: Saadoja maaliseeria "Tagasi aeda", mis koosneb maalipaaridest: iga paari esimene maal on kunstikooli aegne guaššmaal, teine on tollal maalitud esemetest tehtud fotode põhjal tehtud fotorealistlik õlimaal. Esmareaktsioon oleks, et maalipaaride esimesed maalid ei ole realistlikud, teised on väga realistlikud - kujutavad esemeid just täpselt sellistena, nagu nad on, neutraalselt. See võiks olla realism par excellence. Aga asi pole sugugi nii lihtne, kui võtta arvesse, et need on fotode põhjal maalitud, nad kujutavad neid esemeid ühel konkreetsel hetkel - sellist pilti poleks kunagi võimalik maalida otse natuurist. Selles pildis puudub aeg, ja üks sisemisi vastuolusid ongi, et maal ise on ajaline jälg (teda on maalitud paar kuud), kuid kujutatavas ei kajastu see kuidagi. Nii et mingis mõttes kujutatakse siin olukorda, mida mitte kunagi ei eksisteeri, see on tegelikult abstraktsioon - digitaalne tõlge, mitte analoog-ülekanne tegelikkusest lõuendile koos selle ülekande enda jäädvustumisega (valgused, varjud, peegeldused on liiga konkreetsed, et olla "analoogtõlge"). See ei ole inimsilma realism, vaid realism, mis asub inimsilmast väljaspool. See on peatatud tegelikkus.

Ja selline sisemine vastuolu on igasuguse realismiga - ta kõigub kogu aeg kahe äärmuse vahel - kas reaalsuse peatamine (misjuhul ta ei vasta enam tegelikkuse ajalisele ja dialektilisele loomusele) või mingi osalise, subjektiivse või partikulaarse aspekti tõstmine reaalsuse konstitueerivaks printsiibiks (nagu on esimestel piltidel - värvide ülevõimendamine, isikliku puudutuse eksponeerimine). Mõlemal puhul varitseb meid realism või kontseptualism keskaegses mõttes - kas on reaalsus ise midagi inimvaimust väljaspool asuvat, nii et inimvaim lakkab olemast reaalne (nii nagu Jumal eksisteeris alati reaalsemalt, päristisemalt kui mis tahes muu olemasolev asi, inimvaim sealhulgas), või siis tõstetakse mingi inimintellektist lähtuv printsiip iseseisvalt eksisteerivasse staatusesse (nt sotsiaalne, progressistlik ühiskonnakäsitus, psühhologism jne).

Ma lihtsalt tahan öelda, et see keskaegne realism, mis viib tagasi tähistuse sümboolsuseni, ei ole päriselt ikkagi ületatav, kuivõrd reaalsustaju ise kujuneb läbi sellise tunnetusliku staadiumi, kus asjadel on subjektile eelnev eksistents, aga mis veelgi olulisem, nagu arengupsühholoogid, nt Jerome Singer on väitnud, on reaalsuse kontseptsioon n-ö õpitud, tegelikkust ja kujutlust õpitakse eristama läbi make-believe'i mängude, õpitakse eristama enda kujutlusest ning välisest tegelikkusest tulevaid impulsse - enne seda on teatav eristamatus, mis on võrreldav keskaegse realismiga, kus vaimutegevuse vilju kujutletakse tegelikult olemas olevat. Aga meie reaalsustaju jääbki sõltuma sellisest tunnetuse tasandist, kus objektiivne ja subjektiivne on eristamatud, me jäämegi kogu aeg läbi katsuma, kas mingi kujuteldav asi võiks ka tegelikult olemas olla või kas reaalsus on taandatav pelgaks inimvaimu konstruktsiooniks. Kunstifilosoof Jean-Marie Schaeffer, keda ma siin lõigus olen refereerinud, ütleb oma raamatus "Miks fiktsioon?" (Pourqoi la fiction?, 1999), et selline reaalsustaju läbikatsumine ja ehitamine ongi fiktsiooni funktsioon inimpraktikana, alates väikelaste mängudest kuni kõrgkunstini.

Nii et kui nüüd Sirge juurde tagasi tulla, siis mingis sügavamas mõttes pole üldse oluline, kas ideoloogiliselt üle kirjutatud romaan on vähem või rohkem realistlik - kujuteldav ideoloogiavabadus ei vabastaks meid realismi sisemisest ambivalentsusest, küsimus kummagi romaani realistlikkusest jääb endiselt alles, sest ta asub mujal.

PS. Kõrgustest alla tulles tsiteerin veel Sirge märkmeid: "Head nahka ma sellest tööst ei looda. Aitab, kui suudan päästa spetsfondist." (EKM EKLA 1963, f 206, m 87 : 6, l 16). Nii et päris-realism seisneb hoopis maailmas, kus üks tekst tuli päästa erifondi sattumisest. ismide-küsimuse aluspõhjaks on soov teha üks tekstiline ehitis n-ö ehitusnõuetele vastavaks, nii et selles ehitises oleks lubatud elada. Puhas insenerimõte.

Eharoosa kirjandusõhtu 2013

Karlova päevade ajal toimus Eha 31 aias järjekordne "Eharoosa kirjandusõhtu", kus esinesid Helena Läks, Maarja Pärtna, Tõnis Vilu, Rauno Kivi, Liis Koger, Aare Pilv, Kristiina Ehin ja Lauri Pilter, õhtut juhtis Berk Vaher, hiljem veel Kristiina Ehin laulis Sofia Joonsiga. Jäädvustusi on siin ja siin.

Ise lugesin väikse valiku tekstidest, milles tegelasteks on koerad. Päris koerad haukusid kaasa.

Üks tekstidest oli selline (ilmus ka juunikuu Vikerkaares):



TOOKORD JA TEINEKORD

väike armike vanaema randmel, saadud karjatüdrukuna pererahva tagant leiba näpates, kiirustades lõikas noaga sisse. vanaema näitas seda mulle ja luges Alle “Eesti pastoraali” täies pikkuses ette, see oli tal kooliajast saadik peas.

*

viiekümnendatel võtsid vanaisa ja vanaema korra aastas kaks suurt vineerkohvrit ning sõitsid rongiga Leningradi, elasid mõned päevad kuskil võõrastemajas ning kulutasid selle aja suhkrusabades seismisele. korraga sai osta vaid kindla koguse suhkurt (vist kilo), ja nii nad järjest seisid sabades, kuni olid kohvrid täis ostnud. need kohvrid olid neil kapi otsas ka veel veerand sajandit hiljem, kui vanaema mind küüslauku armastama õpetas. kui ta pärast juba meie juures elas, küsisin kord, miks ta nii palju teed joob, ta vastas mulle naerdes: “hää magus vesi, muud midagi.”

*

üks unenägu mu varasest lapsepõlvest. seisan oma vana maja nurga juures, vaatan sinnapoole, kuhu hiljem ehitati meie uus maja, ja sealt tuleb minu poole hiigelkoer – musta pika karvaga, nii et karvad puudutavad maad. karvad pole mitte lihtsalt pikad, vaid samas ka kohevil. koera pea on pigem ümmargune, pikka koonu tal pole, pigem on see kassi pea kujuline, aga samas on tema karvastik tihe ka näol, nii et silmi ega suud pole samuti näha. ta on nii suur, et ma mahun talle kõhu alla, kui mõlemad püsti seisame (hakkasin praegu peas arvestama, et kui ma tolle une ajal olin vahest 3-4 aastane, siis võis see koer olla ehk nii väiksema hobuse mõõtu, aga tegelikult ei saa nii arvestada – ainus mõõt on see, et inimene mahub püsti tema kõhu alla; kohtuksin ma selle koeraga nüüd uuesti, mahuksin endiselt püsti ta kõhu alla). tema liikumisviis – kuidagi sujuv ja samas lõngerdav; ei oska osutada millelegi muule kui noile hiina draakoneile, mida mitme inimesega etendatakse – see, kuidas draakoni pea tavaliselt liigub, meenutab toda koera. see koer tuli minu poole ja mattis mind oma ülipikkadesse ja ülikohevatesse karvadesse (või on see mattumine ainult minu hirm ja lootus, milleni unenägu ise ei jõudnudki?). ma ei mäleta, et see oleks olnud ainult õudne, pigem ka õdus. õuduse ja õdususe segu. igal juhul polnud see selline õudus, mille eest põgenetaks kabuhirmus, pigem selline hetkeline õud, nagu mäletan tundvat oma varasest lapsepõlvest, kui nutsin kõvasti ja hetkeks olin hingetu. olen hiljem näinud teisi väikseid lapsi nii nutmas – hetkeks jääb ta täiesti hääletuks, ta on oma kisalihased nii krampi löönud, et hetke jooksul ei suuda ta sisse hingata. nii see hingetuks jäämine kui uuesti hingama hakkamine on täiesti tahtmatud, nad lihtsalt juhtuvad, hetke jooksul tuntakse suurt õudu sellest, et hingamine on kadunud, aga lihtsalt seistakse seal, suu lahti ja nägu kõver, ning oodatakse hingamise ja hääle tagasitulekut. just mingit sarnast õudusetunnet oli tolle koera lämmatavas karvastikus – kuid ometi oli see ka pehmeim ja õdusaim asi, mida võib kogeda.

umbes nii kuus kuni kaheksa aastat pärast seda minu eluhaku-unenägu seisis mu vanaema, kes oli oma elu loojaku serval, sellelsamal kõige nurgapoolsemal aknal – ilmsi, vaatas välja ja kutsus mind vaatama: "näe, kuidas see koerake seal hüppab ja kargab laste keskel." vaatasin, aga õu oli tühi, vanaema nägi avasilmi und.

Kirjandusrühmitus Orbita Eestis

10. mail esines Tartus ja 11. mail Valgas Riia venekeelsete luuletajate rühmitus Orbita oma etendusega "FM Slow" (Orbita koondab tegelikult rohkem inimesi kui need neli poeeti). sedasama (väikeste erinevustega) esitasid nad ka 2012. aasta detsembris Tallinnas Kanuti Gildi Saali korraldatud festivalil "Läti Kama" ning seda võib vaadata. viies mees, kes teeb laivis muusikalist tausta, on Andrei/Andrejs/Andrew Eigus (ehk Õigus, sest mehel on eesti esivanemad), kes on elektroonilise muusika tegijana tuntud kui Selffish.
tegin show jaoks luuletuste tõlked, millest väike valik on lugemiseks allpool. Semjon Hanini tekste on minu tõlkes varem ilmunud Vikerkaares 2005/6, Sergei Timofejevit on varem eesti keeles ilmunud Anders Härmi tõlkes EPL Arkaadias 31. augustil 2001 ja minu tõlkes Vikerkaares 2008/1.


SEMJON HANIN

***

vaat selline lugu tollest ajast, kui ma veel vargil käisin

ajasin oma bisnessit äärelinnas, sihikuga eramajadel

ükskord sattusin mingi abielupaari juurde, nad juba magasid

ma läksin läbi magamistoa, nemad olid seal tohutus voodis, mehel hambad

laiali, naisel käed-jalad risakil, öösärgi väel, ja mõlemad

rääkisid unes, ma tõusin seina ääres kikivarvule, mees ütles:

„ma ei usu sind, su lubadused peavad vaid kaks päeva, siis muutuvad nad jälle

papiseks, valeks...“ - ja vilistas läbi nina. naine vaikis,

õhkas: „nöörist... vaat siit ja vaat siit... istuvad meie loožis...“

„pole midagi“ - mees nagu vastanuks talle, ja summutatult: „tema tuli juba ka“,

ja naine puhkes naerma, tõsiselt, naeris – lühidalt, kuid tihti, puhanguliselt

„ära puutu“ - hääl värahtas, - „jäta“. mees norsatas, mina mõtlesin

juba edasi liikuda, kui ta lausus selgesti „klaasid,

klaasid on jäässe külmunud, killud, peida ära... peida mind ära, ma ei suuda...

sa tapad mu...“, ja naine ütles samal ajal „ei ole püssikukkesid, ei ole meil neid,

küsige kollektsionääridelt...“ ja viimase sõna juures tundus ta

täiesti jõuetuks jäävat. ma tõin sellest loost kaasa peotäie

hõbeehteid ja portsigareid. ma teadsin tollal, et kõigi piltide taga on seifid,

kõigi tapeetide all peeglid. vaat nõnda, mu kullakesed, nõndamoodi, mu

auväärt härrased.

***

kombates huultega pudelikaela

juua märkmeid merre visatud pudeleist

pomisedes kohati tumenenud varesejalgu

mullide larüngaalne ja kähar mulksumine

artikuleerides hoolikalt viisakusvormeleisse kägardatud algusi

läkastades metsikust naerust

süveneda katastroofi üksikasjusse

laev on uppunud

ja päike krimpsu tõmbunud

ja meri on külili kukkunud ja tühjaks jooksnud

ja meie oleme siin

oleme siin

siin

meie, teie surrogaatvennad ja -õed

mõistuse poolest muidugi, mille poolest siis veel

kas või laenumõistuse, kas või maavälisegi

kas amneesia selles staadiumis on veel vahet

nende jaoks, kes hauganud ebamaist õndsust

meie, needsamad, tarretisetaolised taevaelanikud

eksinud asustamata raudbetoondžunglitesse

seisame keset kolme hukku nagu avastamata valeorangutangid

palavalt ihatud šampansee söötijäänud rannal

ootame signaali ja sureme palavusest

siis aga jooksis tint laiali

ja läbi meduuside roosade, sinakate läätsede

vilkusid lamedate väljendusrikkuseta nägude seebitükid

ARTŪRS PUNTE

***

Minusse armus kord tüdruk Džohhar Dudajevi tänavalt

ma vältisin teda tegin palju tööd ja võisin alati end hõivatusega vabandada

siis hakkas mulle ikkagi meeldima tüdruk Džohhar Dudajevi tänavalt

me klappisime hästi ja ma tegin palju tööd meie armastusest tiivustatuna

kuid kaua see kesta ei võinud jätsin maha tüdruku Džohhar Dudajevi tänavalt

hakkasin palju tööd tegema et ta ei käiks mulle enam oma armastusega peale

ei mõtlesin nii pole hea peab tagasi saama tüdruku Džohhar Dudajevi tänavalt

kuid tema oli juba teise leidnud tuli palju tööd teha et teda kuidagi peast välja saada

nüüd paistab et tahavad selle tänava ümber nimetada ja siis ilmselt

asetub kõik oma kohale ja saab rahulikult oma asjadega tegelda.

***

Ärkad, otsekui siseneks seinakappi sa,

ning poolunes veendunud oled, et hämaras seal on Don Quijote,

aga – ei, see on Vaikne – riiulil – Don, üks köide,

hõõrun silmi. „Salakood, sulavoog, seljaroog..“

„Pane tuli põlema, kes räägib,“ – katkestan sind.

Kes küll sellise asja välja mõtles – teha aknad lae alla,

– sinu tuba – kas lift ei suutnud pool korrust sõita,

jäime kinni, nii saan ma aru, ootame – hästi,

see on meid pisut lähendanud, aga ma arvan, meid päästetakse välja.

Tunnistan, mul on rahulikum olla, kui

esmaspäev satub täpselt esimesele kuupäevale,

neurasteenik – sellist on kerge segadusse ajada..

Ja nii piinlikult kukkus välja, et sattusime temaga lehma nahavoltide vahele,

samasse lifti, seinakappi, ja otsekui meid

vaataks lapsed.. Ja tõepoolest, laps vaatab meid.

VLADIMIR SVETLOV

konfidentsiaalne jutuajamine

ma ei tea miks ta seda jutuajamist alustas

ja nimetas seda konfidentsiaalseks

ma võtsin ta puiesteel peale

autoraadiot rebestasid

kaheksakümnendate hüsteerilised süntesaatorid ja kitarrid

jutt algas saladuslikult poeetiliselt suudlustest kahtluste varjus

otsekui oleks ta minu järel spioneerinud

ja peitnud oma avastused vihikuisse

ta oli mu järel spioneerinud, aga tahtis üles tunnistada

oli vahetanud nägusid, lähedale mitte tulnud

tal oli veel veider särk seljas

kõvasti pestud

parimad tüdrukud

on surnud tüdrukud

oli peale kirjutatud

nad ei ütle

kunagi ei

ja siis ta hakkas jälle omaga peale,

kuldsetest helkidest mustal veel

ütleb vaja on

minna nende alla

ja vaadata seestpoolt

kuldseid helke mustal veel

rohkem pole ma teda kunagi näinud

väljudes hüüdis et viskab kivi

esiklaasi

ei usu?

hüüdis ta

mina olin rahulik

ei tea miks

***

Magnooliaõisi

pole näinud

Pole kuulnud tuult

mis kõrvetaks huuli

Araabia laulude

meloodilist kõla

pole tundnud

olen elanud

maal

kus öö on suvest pikem

päikesega pole harjunud

päevi pole taga nutnud

olen oodanud ööd iga päev

ja iga päev

kirjutanud võõraid sõnu

arvanud

et kui väga kiiresti hoogu võtta,

võib joosta läbi

inimese

aga kui kinni jääd, siis mingisuguse

üsna väikese luu külge,

rangluu äkki?

selle võtad endaga kaasa

hoiad kevadeni alles

kuni maa sulab lahti

ja sa matad selle koera kõrvale maha

SERGEI TIMOFEJEV

Täitmiseks

Rahu operaatorid peavad pidevalt hoidma

käsi regulaatorite tumbleritel. Tegelikkuse osalise

kokkuvarisemise ja illusoorsuse lõhede ilmnemise puhul

kohe alustada olemise kontsentraadi sisestamist haigutava

irreaalsuse tsooni. Oma töökohalt võib lahkuda ainult

vahetuse korrapidajat teavitades ja talle regulaatorite

tumblerid käest kätte üle andes. Kui mingil hetkel

saadab pidevast tähelepanelikkusest väsinud teadvus

teie tajule signaali üldkontrolli puldi enese

illusoorsusest, vajutage kohe stabilisaatoridoosi

injektsiooniks punast nuppu tugitooli käetoel.

Ja pidage meeles – teie ning teie sõbrad

ja sugulased, tänavad, kus olete üles kasvanud,

puud, mille külge olete riputanud pesakaste, ja neisse

lennanud linnud, koolipingid ja linnaosa

staadioni jooksurajad, teie armsamate sõrmed ja huuled,

taevas pea kohal ja maa asfaldi all –

nende kõigi olemasolu reaalsus sõltub ainult

teist, teie tähelepanust, teie valmidusest

tõkestada kaoseorkaanide, olematuse mikroobide,

sealpoolsuse saadikute mis tahes katsed

hävitada olemine. Olgu teiega konkreetsus, detailsus

ja siin ja praegu viibimise asjalik rahulik

arukus. Tegelikkusekontrollijõudude ülemjuhataja

kindralfeldmarssal Kuivla.

Vargad

Tervist, meie oleme provintsihotelli vargad.

Ootame, kuni keegi pummeldama kukub,

kuid võime ka kaifaliini kokteili sisse puistata.

Seejärel sorime kaua taskuid pidi,

võtame ära rahatasku ja kella.

Lihtsalt meile väga meeldib raha.

Ja igaühel on elus oma siht.

Mina tahan suurt maja, mis on täis hiiglaslikke

Metallica postereid. Aga tema tahab Hummerit,

et peatänaval ringi paarutada,

aeg-ajalt aknad lahti kerida

ja röökida: "Ma panen teile ja kogu linnale taha!"

Kuid käive pole meil suurem asi.

No kes siin käib? Romantilised paarikesed

ja Rootsi kosmeetika müügijuhid.

Me teeme nende taskus puhta töö ilma sentimentideta.

Kuid sellest rahast piisab vaevu äraelamiseks.

Elame tagasihoidlikult, üürime üht majakest,

ostsime hiljuti Toshiba muusikakeskuse,

aga näe auto jaoks ei jätku.

Ja õhtuti liiguvad lumme sadanud tänaval

harvade laternate all

kaks kubujussist kuju. Need oleme meie teel

hotelli baari. Selle peremees on meie osanik.

Me oleme temaga kokku leppinud, et tegutseme viisakalt.

Ei löö näkku, ei murra roideid. Ei jäta

magajaid lumme, vaid trepile.

Põhimõtteliselt kavatseme varsti pealinna üle minna.

On mõned kontaktid ja üldse tahaks laiemat haaret,

saate aru. Vahel me puistame juba teineteisele

kaifaliini ja röövime teineteist, et mitte harjumusi käest lasta.

Siis ärkab "ohver" hirmsa peavaluga,

aga "röövija" on juba hakkamas külma kompressi ja kange

teega. Üldiselt elame oma vaiksel moel. No ja muidugi

hotelli nime ja mis linn see on, seda me ei ütle.

Võib-olla me ei jäägi siia enam kauaks.

Ainult ärge öelge, et alatiseks.

Marina Palei - Postal a Cordoba

Prima Vista festivalil käis külas vene kirjanik Marina Palei (kellelt möödunud aastal ilmus eesti keeles Jaan Rossi tõlkes ka jutustus "Küla", kus ta jutustab oma suvitamisest Eestis 1970. aastate lõpus, 1995 on Vilma Matsovi tõlkes ilmunud Palei "Ringkanali Cabiria"). tõlkisin tutvustava trükise jaoks ühe Palei luuletuse. see sisaldab Paleile iseloomulikult ekspressiivselt viha-armastuse suhet kodumaa suhtes (ta ise on emigreerunud Hollandisse). luuletuses mainitav Kitež on mütoloogiline messianistlik linn Nižni Novgorodi oblastis asuva Svetlojari järve kaldal - legend sellest pärineb 18. sajandi vanausuliste käsikirjadest. legendi kohaselt ehitas selle linna Vladimiri suurvürst Juri Vsevolodovitš, linn oli suur ja kaunis, kuid jumal peitis selle linna inimsilma eest ära (või laskis järvepõhja vajuda), kui seda ähvardas tatarlaste rüüstamine, ning linn ilmub taas nähtavale viimsel kohtupäeval. Kitež on vene kultuuris levinud motiiv (ehk tuntuim on Rimski-Korsakovi ooper "Jutustus Kiteži nähtamatust linnast ja neitsi Fevronjast" ning selle ainetel tehtud Juri Noršteini ja Ivan Ivanov-Vano ikoonikunsti stiilis multifilm, aga seda on kasutanud oma loomingus ka nt vennad Strugatskid).

Valge mere - Läänemere kanal on rohkem ilmselt tuntud lihtsalt Belomorkanali nime all, see ühendab Äänisjärve Valge merega; Äänisjärve ja Laadoga vahelise Sviri jõe (mida ka Palei mainib) ning Neeva jõe kaudu loob see otsetee Põhja-Jäämerest Läänemereni; kanal ehitati 1930. aastate alguses sunnitööliste tööjõuga, hukkus üle 10 000 vangi.

luuletust on võimalik ka autori esituses kuulata.

POSTAL A CÓRDOBA

Vaevalt, et saad selle kaardi kätte, sest ma ei tea ju täpselt, kus sa elad.

Pealegi välistab mu vigane hispaania keel võimaluse, et saaksid minust aru.

Ja siiski saadan sulle sõnu, liiati kirillitsas,

mis sinu jaoks näivad kindlasti Egiptuse püramiidide kirjamärkidena.

Praegu lülitab päev järjest välja kõik oma helid. Viimaste autode tolm

teeb punaseks toa tühjust läbistava kiireteraviku.

Kas arvad, et ainult Córdobas lööb tolm ehas niimoodi lõõmama?

Palun lase mu süda lahti. Palun ära lase.

Ma näitan sulle video pealt maad, kus mind ammu enam pole,

seepärast vaata – mööda lendavad teivasjaamad –

Totma – Knjaževo – Krasnõi Lug – Semjonovka – Nikolšino – Brodõ –

ja kõikjal sel teel suruvad eided vastu kõhtu malmpotte keedetud kartulitega,

poisikesed müüvad sihvkasid, invaliidid kaklevad, kõmisevad vastu sõitvad rongid,

mööda vilksatavad prügimäed, jäärakud, koerapulmad,

traktorid roostetavad keset õitsvaid aasu,

endamisi ujub aknast mööda Bolšije Opotšivalõ, –

oh kui tugevasti lõhnab seal saun, sõnnik, mingi keemiline hape,

juunimetsa kuum okastik!

Seal kõngevad lapsed haiglates nagu kärbsed,

seal läheb koolitüdrukuil oma abortide loendamine sassi,

seal lastakse palju püssi – kurjusest, murest, hirmust ja kõige sagedamini eimillegi pärast.

Härjaliha alati ei jätku,

see-eest inimliha on lademes,

kuigi isased on seal viinast mürgitatud

ja elu lühidust võetakse seal hea õnnena,

kuid minul oli seal lapsepõlv ja unistuste särav silmapiir,

ja üks joodik ütles mulle seal: "Soovin teile rõõmu, preili!"

Kus veel võiksin midagi sellist kuulda?

kas mõistad, millest ma räägin? kas mõistad? saad sa aru?

Mul on raske uskuda,

et tõepoolest on olemas Guadalquiviri jõgi.

Lihtsam on ette kujutada: sõidad mööda Sviri jõge, mille kaldad upuvad lilledesse...

Vee peegelpind hüpnotiseerib. Tundub, nagu

kohe näeksidki seal all toda vetevalla muinasjutulinna...

Ja äkki näed käänaku taga tõepoolest:

tuhanded surnud

üksteise taha rivistunult

jõepõhjas,

piki kogu Valge mere – Läänemere kanalit...

Seal ta ongi, Kiteži linn, mu lapsepõlvemaadel!

Aga ülalpool, kaldail ja luhtadel -

hullavad vasikad...

Seal on härgadel

samasugune punane veri nagu Hispaaniaski,

kui neil, elavail, lõigatakse noaga aort lahti

ning veri valgub kiiresti kuiva maasse.

Kas arvad, et vaid Córdobas maa verd saamata nii raevukalt kuivetub?

Palun lase mu süda lahti. Palun ära lase.

1998

Pilt ja sõna. Hullunud Tartu 2010-2012 - Sergei Birjukov

mais ilmus "Hullunud Tartu" festivali kolme aasta kogumik "Pilt ja sõna". see koondab tervet hulka Eesti ja väljamaa luuletajate ja kunstnike teoseid koos tõlgetega ja annab päris kena pildi festivali ampluaast. minult ilmus seal kaks luuletust (inglise tõlked Kersti Undilt) ja kimp vene avangardiuurija, luuletaja, kõlakunstniku ja performaatori Sergei Birjukovi luuletuste tõlkeid. kes soovib, võib neid raamatust lugeda, siia aga panen kaks tõlget, mis raamatust välja jäid.

KÕIGE LÜHEM FILOSOOFI MÄÄRATLUS

Filosoof on inimene, kes ei karda olla filosoof.

Filosoof on inimene, kes ei karda olla inimene.

Filosoof on inimene, kes ei karda olla.

Filosoof on inimene, kes ei karda.

Filosoof on inimene, kes ei.

Filosoof on inimene, kes.

Filosoof on inimene.

Filosoof on!

Filosoof!

(Lugeda selgelt, järk-järgult häält tugevdades. Korrata kõike vastupidises järjekorras.)

Filosoof!

Filosoof on!

Filosoof on inimene.

Filosoof on inimene, kes.

Filosoof on inimene, kes ei.

Filosoof on inimene, kes ei karda.

Filosoof on inimene, kes ei karda olla.

Filosoof on inimene, kes ei karda olla inimene.

Filosoof on inimene, kes ei karda olla filosoof.

UNE JÄTK

võimatu meelde jätta kuid siiski

kas või katketena

jääb meelde une

jätk

miskipärast tundmatu koht

midagi klassitoa sarnast

kus ranitsad ja koolikotid on hunnikusse

kuidagimoodi visatud

mõned tuttavad näod

kuid ebamääraselt määratletavad

kas on tema või temaga sarnane

otsekui oleks sa tulnud ei tea

kust ta tuli ei tea

ebaselgust ja ütlematajätmisi täis

vestlus

sigarettide tulukesed tulemasinate sähvatused

tegevuse vastupidine järjekord

sa vastad küsimust ette nähes

seebitad sõnumitoojannat

pärast sõnumi saamist

pole peaaegu isegi sõnu

noh nii poolihääli

kõnekatked

tühjenemine

une jätk

nähtavasti lõput

Velimir Hlebnikov - Ettepanekud. Oktoober Neeval

Vikerkaares nr 4-5 ilmus Velimir Hlebnikovi "Ettepanekud". Seda on küll sageli avaldatud omaette luuletusena, kuid tegelikult on see lõpuosa pikemast värsstekstist "Üleskutse Maakera Esimeestele", mida võib nimetada poeemiks, kuid mis on tegelikult mõeldud lihtsalt manifestina. Tegu oli Hlebnikovi poolt juba 1916. aastal algatatud poeetilis-aktsionistliku utoopiaga, mille eesmärk oli luua rahvusvaheline ühendus, et edendada ülemaailmset harmooniat.

Poeem koos teiste Maakera Esimeeste manifestilaadsete tekstidega ilmub loodetavasti millalgi 2014. aasta jooksul, aga siinkohal üks Hlebnikovi mälestuslik tekst, mis kirjeldab tema tegemisi 1917. aasta jooksul. Taustaks veel ehk niipalju, et kuigi Hlebnikov suhtles futuristide ja teiste vasakpoolselt meelestatud luuletajate ja kunstnikega, polnud tal endal väga selgepiirilist poliitilist positsiooni - tema maailmavaade oli palju idiosünkraatilisem ja metafüüsilisem, kui seda oleks võimaldanud tollased reaalsed poliitilised liikumised. Nagu siitki tekstist näha, muutus tema ja ta kaaslaste suhtumine Kerenski juhitud Ajutisse Valitsusse suve jooksul märgatavalt (kevadel kirjutatud "Üleskutses" kutsub ta Kerenskit Maakera Esimeeste hulka, sügisel aga saadetakse talle pilkesõnumeid). Hlebnikov ise oli 1916 armeesse mobiliseeritud, kuid veetis põhilise osa ajast erinevates hullumajades, sest püüdis oma psühhiaatrist sõbra abil saada vabastust sõjaväeteenistusest. Pärast tsaari kukutamist ta sisuliselt deserteerus ning siirdus sündmuste tulipunkti Petrogradi ja Moskvasse. Tekst on kirjutatud Astrahanis aasta pärast oktoobripööret.

Teksti alguses tsiteeritakse fragmente "Üleskutsest Maakera Esimeestele". 

OKTOOBER NEEVAL

1917. aasta varakevadel istusime koos Petnikoviga Moskva rongile.

"Ainult meie, keerates teie kolm sõja-aastat rulli üheks karmiks pasunaks, laulame ja hüüame, laulame ja hüüame, purjus sellest veetlevast tõest, et Maakera Valitsus on juba olemas. See oleme meie.

Ainult meie oleme oma laupadele kinnitanud Maakera Valitsejate närtsimatud pärjad, järeleandmatud oma päevitunud julmuses, meie põletame inimkonna niiske savi aja kannudeks ja länikuteks, meie alustame jahti inimhingedele...

"Millised kaabakad!" ütlevad mõned. "Ei, nad on pühakud!" vaidlevad teised vastu. Kuid meie naeratame ja näitame käega päikese poole: "Lohistage teda koerarihmaga, mõistke tema üle kohut oma nõudepesijakohtuga [sõnamäng - "sud sudomoek"] - kui tahate - selle eest, et ta istutas meisse need sõnad ja andis need raevukad pilgud. Tema on süüdlane".

Maakera Valitsus - need ja need

Selle üleskutsega algas poeetiline aasta, ja seda käes hoides istusid kaks isehakanud Maakera Esimeest õhtul Harkiv-Moskva rongile, täis parimaid lootusi.

Meie ülesandeks Petrogradis oli pikendada Esimeeste nimekirja, avades allkirjajahirühma, ja varsti tulid nimekirja väga soodsalt meelestatud Hiina saatkonna liikmed Ting Er Li ja Yang Yue Kai, noor abessiinlane Ali-Serar, kirjanikud Jevreinov, Zenkevitš, Majakovski, Burljuk, Kuzmin, Kamenski, Assejev, kunstnikud Malevitš, Kuftin, Brik, Pasternak, Spasski, lendurid Bogorodski, G. Kuzmin, Mihhailov, Muromtsev, Zigmund, Prokofjev, ameeriklased Crawford, Willer ja Davis, Sinjakova ja paljud teised.

Kunstide peol 25. mail lehvis Maakera Esimeeste esmakordselt inimkäe poolt üles tõstetud lipp rongkäiku juhtinud veoautol. [Venemaa Ajutine Valitsus kuulutas riigi finantseerimiseks välja riigilaenukampaania, et laenata raha kodanikelt; kampaaniale pandi kõlav nimi "Vabaduslaen" ning selle reklaamiks korraldati avalikke üritusi. Kõnealune "kunstide pidu", mille korraldasid Petrogradi kunstitegelased, oligi üks neist; sellega kaasnes ka ajaleht "Zajom Svobodõ", kus Ahmatova, Jessenini, Severjanini jt loomingu kõrval ilmus ka üks Hlebnikovi luuletus.]

Me kihutasime rongkäigust kaugele ette. Nõnda heisati maakera Esimeeste lipp esmakordselt Neeva soisel kaldal.

Ühekordses ajalehes "Zajom Svobodõ" avalikustas maakera Valitsus värsid: "Eile ma kutsusin: kulu-kulu! Ja sõjamehed lendasid kohale ning nokkisid mu peost teri".

See oli hullumeelne suvi pärast pikka vangistust jalaväe tagavarapolgus, mis oli ülejäänud inimestest okastraadiga eraldatud, kus kogunesime öösiti piirdetara äärde ja vaatasime üle kalmistu - üle surnute linna tulede - elavate linna, kauge Saraatovi kaugeid tulesid. Ma kogesin tõelist ruuminälga ja rongidega, mis olid pungil inimesi, kes olid reetnud Sõja ning ülistasid Rahu, Kevadet ja tema ande, sõitsin ma kaks korda edasi-tagasi läbi teekonna Harkiv-Kiiev-Moskva. Miks? Ei tea isegi.

Kevade võtsin ma vastu õitsva toominga lehestikus, päris puu ladvas, Harkivi lähedal. Kahe silmapaari vahele oli tõmmatud õitekardin. Iga okste liigutus puistas mu üle õitega. Hiljem ühel ööl jälgisin ma tähistaevast sõitva rongi katuselt; jäädes pisut ajaks mõttesse, uinusin ma muretult, mähkides end Saraatovi jalaväelase halli keepi. Seekord olime me, ülemise teki elanikud, üle puistatud auruveduri suitsu mustade toomingaõitega, ja kui rong peatus miskipärast keset tühja välja, jooksime kõik jõkke end pesema ning käteräti asemel kuivatasime end Ukraina puude lehtedega.

"No mis Petrograd see nüüd enam on! Nüüd on Vetrograd [Tuulelinn]!" naljatasime rongis, kui naasime sügisel Neeva äärde.

Ma seadsin end sisse Smolenskimaa külas, kust öösiti sõitsid saladuslikes kustutatud tuledega mööda põgenikud, relvastatud mustlaste telgid olid laiali soise välja peal, ja igavesti säras tuledes hullumaja. Minu teekaaslane Petrovski, suur kummituste asjatundja, juhtis mu tähelepanu ühele puule - mustale ärevale kasekesele, mis seisis tara taga.

Selle lehed värisesid valvsalt iga vähimagi tuule peale. Kuldse koidu taustal eristus iga must puuleht eriti pahaendeliselt. See puu tuli sellisena visalt igal öösel Petrovski unedesse. Petrovski hakkas puusse suhtuma ebauskliku tähelepanuga. Hiljem avastas ta, et puu kasvab ajutisel haual, kus hoiti kuni ümbermatmiseni tapetute laipu. See oli juba päris sündmuste haripunkti ajal. Me elasime töölise Morevi juures, ja tema, nagu paljudel teistelgi selle kandi elanikel, hoidis neil aegadel varuks tinatükke kuulide valamiseks. "Niisama, igaks juhuks..."

Tsarskoje Selost tuleva ähvardava kõmina saatel möödus sünnipäev. Kui öösiti koju naastes möödusin hullumeelsete linnakust, meenus mulle alati teenistuse ajal nähtud hull reamees Lõssak ja tema kiire sosin: "Tõde on, tõde pole, tõde on, tõde pole." Ikka kiiremaks ja kiiremaks muutus tema tihenev sosin, ikka vaiksemaks ja vaiksemaks, hull puges teki alla peitu, tõmbas teki lõuani, varjates end millegi eest, välgutas vaid silmi, kuid jätkas sosistamist ebainimliku kiirusega. Seejärel ta rahunes aegamööda ja istus voodi peale; mida rahulikumaks ta jäi, seda valjemaks muutus tema sosin; ta kükitas, peas ümmargused kollased kullisilmad, ja järsku tõusis kogu pikkuses püsti ning oma voodil hüpates, kutsus tõde meeletu, kogu maja peale kostva häälega, nii et aknad värisesid:

"Kus tõde on? Tooge tõde siia! Andke mulle tõde!"

Seejärel istus ta maha, näos pikad karmid vuntsid ja kollast värvi ümmargused silmad, kustutas olematu tulekahju sädemeid ja püüdis neid käega. Siis jooksid kohale sanitarid. Need olid märkmed surnuteväljalt, kauge surmavälja välgud - sajandite piiril. Jõumees, kes sarnanes prohvetiga oma haiglakoikul.

Petrogradis saime sageli kokku - mina, Petnikov, Petrovski, Lurje, mõnikord tulid ka Ivnev ja teised Esimehed.

"Kuulge, sõbrad. Vaat mis: me ei eksinud, kui meile tundus, et sõja koletisest on järele jäänud ainult silm ja on vaid vaja üks palk ära söestada, ära teritada ja ühisel jõul sõda pimedaks teha, aga seni olla peidus lambanaha sees. On mul õigus, kui ma nii ütlen? Kas räägin tõtt?"

"Õigus," oli vastus. Võeti vastu otsus sõda pimedaks teha. Maakera Valitsus väljastas lühikese nimestiku: "Maakera Esimeeste allkirjad" valgel lehel, rohkem ei midagi. See oli tema esimene samm.

"Surnud! Tulge meie juurde ja astuge võitlusse. Elavad on väsinud," kõmas kellegi hääl. "Segunegu ühises tapluses elavad ja surnud! Surnud, tõuske oma haudadest."

Neil päevil kõlas kummalise uhkusega sõna "bolševitška" [pole selge, miks kasutab Hlebnikov siin sõna "bolševik" naissoo vormi], ja varsti sai selgeks, et "tänase" hämariku lõikavad varsti läbi püssilasud. Petrovski, peas hiiglaslik must papaaha, naeratas saladuslikult oma kõhetunud läbipaistva näoga.

"Tunned?" küsis ta lühidalt, kui meie trepikojas kõmatas ootamatult lõhki veetoru.

"Mis seal juhtus, aru ma ei saa," lausus ta ja hakkas saladuslikult piipu toppima sellise ilmega, mis ütles selgelt, et edaspidi hakkab juhtuma veel ei tea mis.

Ta oli pahaendeliselt häälestatud.

Hiljem, kui Kerenski kukutamine oli ligi jõudnud, kuulsin ma üllatunud hüüatust:

"Kõigest üheksa kuud on ametis olnud, aga on juured niimoodi alla ajanud, et tuleb kahurikuulidega kohalt minema lüüa."

"Mida ta ootab? Kas leidub inimest, kelle meelest pole ta naeruväärne ja hale?"

Maria palees käis Ajutine Valitsus tollal koos, ja meie saatsime ükskord sinna kirja:

"Siin. Maria palee. Ajutine Valitsus.

Kõigile! Kõigile! Kõigile!

Maakera Valitsus määras oma 22. oktoobri koosolekul: 1) Lugeda Ajutine Valitsus ajutiselt mitteeksisteerivaks ning ülemputukleja Aleksandr Feodorovitš Kerenski range aresti all viibivaks.

"Kui rängalt kätt pigistab raske kivikämmal!" [tsitaat Puškini värssdraamast "Kivist külaline", tlk Kalju Kangur]

Maakera Esimehed Petnikov, Ivnev, Lurje, Petrovski, Mina - "Kommodoori kuju"

Teinekord saatsime sellise kirja:

"Siin. Talvepalee. Aleksandra Feodorovna Kerenskajale.

Kõigile! Kõigile! Kõigile!

Kuidas? Kas te ei tea ikka veel, et on olemas Maakera Valitsus?

Ei, te ei tea, et ta on juba olemas.

Maakera Valitsus (allkirjad)"

Ükskord tulime kokku ja kannatamatusest põledes otsustasime helistada Talvepaleesse.

"Talvepalee? Olge hea, ühendage Talvepaleega."

"Talvepalee? Siin on veovoorimeeste artell."

"Mida soovite?" külm, viisakas, kuid rõõmutu hääl.

"Veovoorimeeste artell palub teatada, kui kiiresti lahkuvad elanikud Talvepaleest?"

"Mida? Mida?"

"Lahkuvad Talvepalee asukad?"

"Aa! Rohkem ei midagi?" kuuldub hapu muie.

"Ei midagi!"

On kuulda, et toru teises otsas itsitab keegi.

Mina ja Petnikov siinpool otsas itsitame samuti.

Naabertoast vaatab välja kellegi ärritunud nägu.

Kahe päeva pärast hakkasid kahurid kõnelema.

Maria teatris lavastati tollal "Don Juani", ja miskipärast nähti Don Juanis Kerenskit; ma mäletan, kuidas vastasloožides kõik võpatasid ja tõmbusid pingesse, keegi meist kallutas oma pea allapoole, noogutades nõusoleku märgiks Don Juanile varem, kui seda jõudis teha kommodoor.

Mõne päeva pärast seisis "Aurora" vaikides Neeval palee vastas ja pikk paleele sihitud kahuritoru sarnanes liikumatu malmist pilguga - merekoletise silmavaatega.

Kerenski kohta räägiti, et ta oli põgenenud halastajaõe riietuses ja et teda kaitsesid vapralt Petrogradi naissõjaväelased - tema viimane valverühm.

Nevski prospekt kihas kogu aeg, oli rahvast täis, ja seal ei lastud ühti lasku.

Üles tõstetud sildade juures põlesid lõkked, neid valvasid laiade tuluppidega vahid, relvad olid hakki asetatud, ja hääletult möödusid mustad öös eristamatute meremeeste tihedad read. Oli ainult näha, kuidas välkusid nende rõivaste kaenlakiilud. Hommikul saadi teada, kuidas üksteise järel olid ära võetud kõik sõjaväekoolid. Kuid linnaelanikud olid sellest võitlusest väljaspool.

Hoopis teisiti oli Moskvas; seal elasime üle nädalase piiramise. Ööbiti laua taga Kaasani vaksalis, pannes pea kätele, päeval satuti tulistamise keskele nii Trubnaja kui Mjasnitskaja tänaval.

Teised linnaosad olid päris valve all. Läksin ükskord hilja öösel mööda Sadovajat läbi kogu Moskva ja mind peeti kinni ja otsiti läbi mitu korda.

Sügavat pimedust valgustasid harva vaid mööduvad soomusautod; aeg-ajalt oli kuulda laskmist.

Ja siis sõlmiti vaherahu.

Pääsesime välja. Kahurid vaikivad. Me viskusime tänavatenäljas välja, sarnanedes lastega, kes rõõmustavad lume üle, vaatama puruks tulistatud akende pakasetähti, kuuliauke ümbritsevate peente pragude lumiseid õisi, kõndima jääna läbipaistvatel klaastahvlitel, mis katsid Tverskajat - nende esimeste tundide rahulolu, kui korjasin seinte äärest kõverdunud kuule, mis olid krimpsu tõmbunud täpselt nagu tulekahjus ära põlenud liblikate kehad.

Nägime suitsevate seinte musti haavu.

Ühes poekeses nägime imekaunist halli kassi. Läbi paksu klaasi tervitas ta näugudes inimesi, palus väljalaskmist; ta oli kaua viibinud üksikvangistuses.

Me tahtsime kõigele oma nimed anda. Vaatamata malmist sõimuvalingule, mille Vorobjovi mäed olid linna heitnud, oli linn terve.

Mulle meeldis eriliselt Moskva jõe tagune linnaosa ja kolm tehasekorstnat, mis olid otsekui kindla käega süüdatud küünlad, malmsild ja vareseparv jääl. Kuid kõige kohal troonib kuldse kuplina hiiglakäest väljunud kolmest tehasetornist lühter, raudredel viib nende tippu, seda mööda ronib mõnikord inimene, küünlavaimulik hallist tehasenõest palge ees.

Kes see on, see nägu? Sõber või vaenlane? See suitsuga maalitud laup, mis ripub linna kohal? Pilvehabemest ümbritsetud nägu? Või kas ehk uus mustasilmne Gurriet el-Ayn pühendab oma siidised imelised juuksed sellele leegile, mille peal ta põletatakse, kuulutades võrdsust ja võrdõiguslikkust? [Gurriet el-Ayn (õieti Qurrat ul-Ayn, araabia 'silmade trööst') ehk Tahirih (pärsia 'puhas') ehk Fatima Baraghani (1814-1852) oli iraani luuletaja ja teoloog, üks bahai usundi võtmeisiksusi. Kuulus nii oma ilu kui tarkuse poolest, oli ta üks islamiühiskonna naisemantsipatsiooni pioneere, ilmudes esimese naisena avalikkuse ette katmata näoga. Ta suri usumärtrina (kuigi mitte tuleriidal, nagu Hlebnikov näib viitavat, vaid kägistati).]

Kuid need tundmatule valitsejale süüdatud uued küünlad on isandad vana pühamu üle.

Siinsamas sirvisin esmakordselt surnuteraamatu lehekülgi, kui nägin lähedaste inimeste rodu Lomonossovi aia juures, mis seisis pikas järjekorras piki kogu tänavat ja tungles surnukuuri sissepääsu juures. [Lomonossovi aed asub Moskva ülikooli ees; ülikooli anatoomikumi toodi 1917. aasta oktoobrisündmuste ajal hukkunud.]

Uute vabadusepäevade esimene algustäht kirjutatakse sageli surma tindiga.

Oktoober-november 1918