Joanna Ellmann "Sulgunud ruum"

;paranoia kirjastuselt on ilmunud Joanna Ellmanni neljas luulekogu "Sulgunud ruum". Tegu on omaette multimediaalse kunstiteosega: illustratsioonid on teinud Divine Enfant, raamatuga koos on CD, kus Joanna loeb oma raamatu ette Kiwanoidi loodud mõjuva helitausta saatel (seda on võimalik kuulata ka ;paranoia kodulehelt). Minu rolliks oli teha teksti keeletoimetus ning kontrollida üle raamatu ja salvestuse omavaheline vastavus, sestap olen raamatus kirjas toimetajana.

Sergei Zavjalov "Meelika. Kõned"

"PEN-i raamatukogu" sarjas on ilmunud vene luuletaja Sergei Zavjalovi raamat "Meelika. Kõned", tõlkijateks Katrin Hallas ja Aare Pilv. Raamat sisaldab tekste aastaist 1993-2009, kogumikest "Meelika" (1998, täiendatuna 2003) ja "Kõned" (2010), välja on jäänud vaid Zavjalovi esimese perioodi tekstid, mis ilmusid 1994. aastal raamatuna "Oodid ja epoodid". Raamat sisaldab ka Igor Kotjuhi huvitavat intervjuud Zavjaloviga, autori enda sisukat järelsõna ning siinkirjutaja saatesõna. Ja kuna Zavjalovi luule on üsna viiteline, on tõlkijad autori abil koostanud ka kommentaariumi, mis loodetavasti hõlbustab tekstidest arusaamist.
Igal juhul on tegu väga kõvade tekstidega (kõvaduse kõigis tähedustes), loodetavasti on tõlked suutnud seda säilitada. Minu jaoks on oluline see, mida Zavjalov ise on öelnud oma luulelaadi kommenteerides: et luule peaks olema "kaifimurdja", mitte pelk intellektuaal-esteetiline teenus.
Minu tõlked on varem ilmunud Ninnikus nr 12, mai 2012 (nüüdse raamatu jaoks on neid kohendatud), Katrini omad minu teada mitte. Lisan siia ka oma saatesõna, mis annab esmase tausta.

Luuletaja ja kirjandusteadlane Sergei Zavjalov on sündinud 1958 Tsarskoje Selos (tollase nimega Puškin) mordva taustaga perekonnas. Alates 1970. aastast elas ta Leningradis/Peterburis, õppis Leningradi riiklikus ülikoolis klassikaliseks filoloogiks ning töötas klassikaliste keelte ja antiikkirjanduse õppejõuna Peterburi kõrgkoolides. 2004–11 elas vabakutselise literaadina Soomes Espoos, alates 2011. aastast Šveitsis Winterthuris (on lugenud Zürichi ülikoolis kursusi vene luuleloost).

1980ndail hakkas ta osalema Leningradi alternatiivses kirjanduselus ning avaldama oma tekste samizdat-väljaannetes, kuuludes loomingulisse ühendusse Klub-81 (see poolametlikult tunnustatud organisatsioon koondas ligi 70 inimest eri valdkondadest, meil tuntud nimedest võib mainida selle liikmeid Viktor Krivulinit, Elena Švartsi, Arkadi Dragomoštšenkot). Selle perioodi luuletused on kogutud 1994 ilmunud raamatusse „Oodid ja epoodid“ (Оды и эподы). Zavjalovi erialast tulenevalt on neis külluslikult viiteid antiikkirjandusele, vormilt on need erilist liiki vabavärss (ebaregulaarsed logaöödid ehk kvaasilogaöödid).

Zavjalovi teises raamatus „Meelika“ (Мелика, 1998) ilmunud tekstid on komplitseeritumad, nad on mitmekeelsed, jäljendavad kohati antiikmeetrikat, dekonstrueerivad keelt, tekstidesse ilmuvad mordva temaatika ja motiivid. Viktor Krivulin on Zavjalovi toonast luulet iseloomustanud kui balansseerimist kahe pooluse vahel, mida esindavad 20. sajandi vene luule suurkujud Gennadi Aigi ja Jossif Brodski; Aleksandr Skidanilt pärineb määratlus „varemetekst“ (текст-руина), mis on muutunud üheks levinud Zavjalovi luulet kirjeldavaks märksõnaks. 2003 ilmus uus raamat, taas pealkirjaga „Meelika“, kuhu olid koondatud kaks eelmist luulekogu ning uute luuletuste tsükkel. Viimastes oli näha liikumist kõrgmodernismi-taotlustelt minimalismi poole, veelgi radikaalsemaks muutub Zavjalovi luules arhailise ja püha ainestiku ühendus avangardse ja sekulaarse vormiga, mida on tõlgendatud ka kui üht vastust küsimusele, kuidas on võimalik luule pärast Auschwitzi.

2010 ilmus raamat „Kõned“ (Речи), mis koondab uuel sajandil kirjutatud tekste ning mida iseloomustab eemaldumine lüürikast eepilise ja proosapärase väljendusviisi juurde. Raamatu saatesõnas arendab Oleg Dark edasi Skidani kujundit ja kirjeldab Zavjalovi tekste nüüd kui „katastrooftekste“: nende aineks on sageli mingi katastroof, kuid ka vormilisel tasandil „eelneb Zavjalovi tekstile alati sõnaga toimunud katastroof“; seepärast püüavad need tekstid loomult aheneda, kokku tõmbuda või hoopis katkeda. Selle proosaluule vormi juurde jõudmise taustaks on Zavjalovi tsükkel „Tõlked vene keelest“, mis koosneb eri vene luuleklassikute parafraasidest ja mille kirjutamise käigus jõudis autor veendumusele, et luule ei seisne üldse välistes vormilistes võtetes, vaid teatavais psüühika süvaseisundeis, mis säilivad ja teevad luule luuleks ka igasuguste luule vormiliste tunnuste kadudes. Kahel korral, 2002 ja 2010 on Zavjalov olnud maineka Andrei Belõi auhinna nominent.

Zavjalov on ka huvitav esseist, tema põhilised teemad on 20. sajandi vene luule arengud (kusjuures ta püüab kohati ühtses raamistikus vaadelda nii ametlikku nõukogude kirjandust kui mitteametlikku kirjandust – need kaks on Venemaal arenenud suhtelises eraldatuses), antiikluule vene keelde tõlkimise problemaatika ning soome-ugri ja mordva kultuuri võimalikkus ja väljavaated.

Zavjalov on tegutsenud ka tõlkijana, ta on tõlkinud Horatiuse oode Gasparovi traditsioonis (s.t vabavärsis) ning tänapäeva leedu luuletajat Eugenijus Ališankat, samuti soome luuletajaid (Jyrki Kiiskinen, Jouni Inkala, Jarkko Tontti jt).

2007 ilmus tema enda loomingust raamat soome (Melika, tlk Jukka Mallinen) ja 2009 rootsi keeles (Melik & tal, tlk Mikael Nydahl), 2012 ilmus Jukka Mallineni tõlkes valik „Kõnedest“ pealkirjaga „Joulupaasto“. Antoloogiates, almanahhides ja perioodikas on Zavjalovi tõlkeid ilmunud veel kümnes keeles. „Joulupaasto“ eest pälvis Jukka Mallinen 2013. aastal „Tanssiva karhu“ tõlkeauhinna, mida annab välja Yleisradio.

Eesti varamarksistlikust koidust punapagulaste tragöödiani

Vikerkaares ilmus saatesõna 1905. aasta marksistlike luuletajate luulebuketile.


Eesti varamarksistlikust koidust punapagulaste tragöödiani

Esmalt mõned kommentaarid. Tekstid on esitatud nende algkujul, otsimata hilisemaid võimalikke redaktsioone; K. Sinepi ja Gustav Tikerpuu tekstid on esitatud redaktsiooni järgi, mis leidub kogumikus „Eesti proletaarne kirjandus. Valimik jutustusi ja luuletusi” (koostanud Ilmar Sikemäe ja Harald Lepik, Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus, 1951). Tollane üldlevinud w on asendatud v-ga, loobutud on värsialguse suurtähest, muid ortograafilisi ega keelepruuki puutuvaid muudatusi pole tehtud, parandatud on ilmsed trükivead ja -hooletused.

Siinne luuletuste kimp on mitte niivõrd kunstiliste saavutuste antoloogia kuivõrd pigem mentaliteedilooline valim, mis annab läbilõike 1905. aasta revolutsiooni vasakpoolsemast ja proletaarsemast poeetilisest sõnast. Enamasti on need pärit Juhan Lilienbachi kirjastatud väljaannetest. Friedebert Mihkelson (Tuglas) ja Karl Ast (Rumor) on siin ehk pisut ootamatud nimed, kuid nende kaasamine võiks illustreerida olukorda, mis 1905. aasta paiku valitses – poliitilis-kultuurilised leerid polnud veel selgelt välja kujunenud, ka Tuglas ja Ast olid tollal VSDTP aktivistid ning tulihingelised revolutsionäärid, kel oma tegevuse eest ka vanglakaristust tuli kanda. Tuglas sattus küll üsna varsti nende hulka, keda – nagu kogu „Noor-Eestit” – marksistlikud kirjamehed teravalt kritiseerima asusid ning kes pärast pikka pagulust poliitikaga enam ei tegelnud. Karl Ast aga liikus mõõdukamate vasakpoolsete hulka. 1905. aasta olukorda illustreerib kas või fakt, et „Edasi” II albumis olid üheskoos Saksa sotsialisti Karl Liebknechti tekst Karl Marxist ning noore A. H. Tammsaare väike novell „Jõulurõõm” (mida võib tegelikult lugeda nii vaesuse ulatust kritiseeriva loona kui ka iroonilise mõistujutuna naiivsotsialismi suhtes – peategelane tahab jõulude puhul oma 1000 rubla vaeste vahel ära jagada, kuid kõigile võrdselt jagades saab iga vaene ainult kopikaid).

Hans Pöögelmanni (Rooskaja), Gustav Tikerpuu (Mart Mõru), Juhan Lilienbachi (Lilleoja, Mürgioja) ja Vassili Mölderi (Proletarlane) kohta võib leida esmased andmed „Eesti kirjanike leksikonist”.

Jaan Kreek (1885-1908) oli pärit Läänemaalt Massust (sama küla, kus hiljem töötas külakooliõpetajana Jaan Oks). Karl Õismaa raamatus „Haapsalu rajoon. Siin- ja sealpool maanteed” (1981) öeldakse Kreegi kohta järgmist: „Mõisa metsavahi pojana püüdis ta saada rohkem haridust, kuid oli sunnitud koolitee Pärnu gümnaasiumis siiski katkestama. Ta siirdus Tallinna, kus A. Laikmaa toetusel leidis võimalusi teha kaastööd ajalehtedele. 1905. aasta revolutsioonist võttis J. Kreek aktiivselt osa. Ta kuulus VSDTP ridadesse. Aastail 1906-1907 ilmus temalt ajalehtedes rohkesti luuletusi. 1906. aastal J. Kreek vangistati, kuid põgenes. Hiljem vangistati ta uuesti ja saadeti asumisele Vologda kubermangu, kus ta peagi suri.”

J. Vermontuse nime all avaldas luuletusi Johan Kruberg (hilisema nimega Juhan Kruustee, 1884-1941), kes oli nooruses Tallinna viinavabriku tööline, seejärel aga tegutses ajakirjanikuna, 1918-21 oli politseijaoskonna ülem ning iseseisvas Eestis figureeris Pandorini ja Draamateatri juhatuse liikmena – seda vähest saab teada biograafilisest andmebaasist ISIK.

K. Vibuane oli Konstantin Osvet (1889-1946). ISIK ütleb, et ta oli Haljalast pärit, õppinud Rakveres, olnud 1906 Kandle vallakooli õpetaja, 1907-13 äriteenija ja ekspediitor Narvas ja Tallinnas, 1914 töötas ajalehes Meie Tallinn, 1915-18 Lessneri vabriku kontoriametnik, seejärel läinud Venemaale ja olnud Siberis ametnik, 1921 tagasi Eestisse opteerunud, töötanud 1921-35 ajalehes Kaja ning seejärel ajalehes Uus Eesti. Ta suri Leningradi vanglas, kuid millal ja miks ta sinna sattus, võib vaid oletada.

Leopold Pinderi kohta on ainus jälg seesama tekst ja Lilienbachi kommentaar. K. Sinepi kohta ei õnnestunud midagi teada saada. (Muuseas, võib oletada, et selliste varjunimede nagu Sinep või Mõru – aga ka muude kibedatooniliste nimede – mõjutajaks oli tollal väga populaarne Maksim Gorki; tähendab ju tema kirjanikunimi „kibe”.)

Luulevaliku lõppu on lisatud üks tõlge – huviväärse näitena, kui eksootilistest allikatest tollased sotsiaalse vabaduse eest võitlejad peale otseselt marksistlike mõjutajate veel inspiratsiooni ammutasid. José Rizal (1861-1896) oli Filipiinide revolutsionäär ja kirjamees, kelle looming on hispaaniakeelne. Ta sündis jõukas tagalogi perekonnas tollal Hispaaniale kuulunud Filipiinidel, õppis Euroopa ülikoolides silmaarstiks ning kirjutas kaks romaani, mis olid suunatud hispaanlaste ülekohtu vastu ning inspireerisid olulisel määral Filipiinide vabadusvõitlust. Tema tegevus reformistliku publitsisti ja ühiskonnategelasena viis selleni, et Filipiinide revolutsiooni puhkedes mõistsid koloniaalvõimud ta mässuvandenõus süüdistatuna surma. Revolutsioonile järgnesid 1898. aasta sõda Hispaania ja USA vahel ning sellele järgnenud Filipiinide edutu iseseisvussõda USA vastu 1899-1902 (Filipiinid saavutasid iseseisvuse 1946). Rizali loetakse Filipiinidel tänini üheks olulisimaks rahvuskangelaseks.

Me näeme selles valikus ka tollase revolutsioonilise luule põhimotiive. Levinud oli tormi kujund (taas võib mõjutajana oletada Gorki „Tormilindu”), mille vaibudes on maa värske ja puhas. Samuti üsna ootuspärased on koidu ning kevade kujund (Pöögelmanni tuntumaid luuletusi, mille järgi ta nimetas ka oma 1926 ilmunud koondkogu, oli „Kevadetuuled”). Korduv on ka motiiv, et inimesed peavad ise oma saatust juhtima hakkama – ei tasu loota ei hoolitsevatele isandatele ega ka Jumalale, tuleb teadvustada oma orjaseisund ning sellest väljuda. Ja mõistagi orja-kujund ise, mis on eestlaste ärkamist saatnud juba Carl Robert Jakobsoni orjaöö-kõnest saadik, kuid haagib end nüüd lahti rahvuslikust agendast ning mõtestatakse ümber klassivõitluse kontekstis. Rahvuslikku ja klassilist emantsipatsiooni ei tajutud 1905. aastal küll veel päriselt eraldi, kuid nagu juba siitki valikust on näha, tekkis proletaarsete tegelaste vastandumine rahvuslikule kodanlusele (mida tollal esindas Jaan Tõnisson oma Rahvameelse Eduerakonnaga) üsna kiiresti.

Iseloomulik on ka see, et linnaproletariaadi, st tehasetööliste jms elust kirjutatakse vähevõitu – loomulikult, tollane Eesti oli agraarne maa ja põhikonfliktid sündisid ikka veel maal, kus domineerisid mõisnikud. Ka Proletarlase nime kandev luuletaja on oma positsioonilt popsikoha pidaja – nn maaproletariaat – ning kirjutab põhiliselt külakeskkonnast.

1905. aastat võib pidada ajahetkeks, mil toimus Eesti ühiskondlik-poliitiline jõudis uutesse kontekstidesse. Noor-Eesti eurooplust teame kõik – ühtäkki astusid noored välja senisest provintslikust baltisaksa kultuuriga piiratud suhestumisvõrgust. Kuid samasse avardumisringi kuulub ka see, et Tõnissoni erakonna näol astus eesti rahvuslus kontakti Vene keisririigi suuremate poliitiliste tuultega, tehes Riigiduuma tasandil koostööd konstitutsioonilist monarhiat poolavate Vene „kadettidega”. Ning ühtlasi kuulub siia marksistliku mõtte jõudmine Eestisse. Eestlaste ühiskondlikud ja maailmavaatelised poleemikad saavad ühtäkki hoopis laiema taustsüsteemi, võiks ehk isegi öelda, et nad sünkroniseeruvad ühtäkki palju vahetumalt Euroopa ja Venemaa poleemikatega.

Sotsiaaldemokraatial oli selles oluline roll – olid ju ka nooreestlased olulisel määral vasakpoolsete vaadetega. Vene Sotsiaaldemokraatlikus Töölisparteis (VSDTP) oli lõhenemine enamlasteks ja vähemlasteks juba toimunud, kuigi esialgu polnud nende vastuolud veel väga teravaks muutunud. Kui me aga räägime siin luulebuketis esitatud autorite põhituumikust, siis kuuluvad nad pigem enamliku liini pooldajate hulka.

Me võimegi niisiis rääkida teatavast enamliku-proletaarse luule „koolkonnast”, mis Eestis kõrvuti Noor-Eestiga tekkis, nooreestilikule traditsioonile juba üsna algusest vastandus (mida aeg edasi, seda teravamalt) ja millel on oma (üsna traagilise lõpuga) arengukulg.

Juhan Lilienbach (1870-1928) oli selle seltskonna üks keskmeid ja ühtlasi üks vanemaid liikmeid. Marksismile ärkas ta juba üle-30-aastase täismehena – ta oli sajandi algul Tallinnas asumisel olnud hilisema Nõukogude tippfunktsionäri Mihhail Kalinini marksistliku töölisringi liige, st sai oma ideed ja innustuse n-ö otseallikast. Lilienbach oli I maailmasõja eel peamisi marksistliku kaldega kirjanduse kirjastajaid Eestis, andes välja erinevaid albumeid (11 numbrit albumit „Edasi” 1905-17 ja teisi samalaadseid kogumikke) ning satiirilehti. 1909 asutas ta kirjastuse Mõte, mis andis välja siinsete proletaarsete kirjanike teoseid, kuid ühtlasi ka nt Marxi „Kapitali” osalise tõlke, Leonid Andrejevit ja Emile Zolad jne. Teine autoriteetne kuju oli Hans Pöögelmann (kirjanikuna ka Hans Rooskaja; 1875-1938), kes oli kirjamehena alustanud sajandi algul „Kiirte” albumites (koos noore Anton Hanseni ja verinoore Gustav Suitsuga). Pöögelmanni tegevusväli oli nii sisuliselt kui geograafiliselt laiem kui Lilienbachil või teistel tollastel proletaarsetel kirjameestel – temast oli marksist saanud 1903-06 Leipzigis tudeerides, tema tegevus ei piirdunud vaid kirjandusega, vaid ka otsese parteilis-poliitilise tööga (oli 1917-18 ning hiljem Nõukogude Liidus mitmetel olulistel poliitilistel ametikohtadel). Ilmselgelt kõrge intelligentsiga mees (kuulas pagulasena 1907 loenguid isegi Sorbonne'is ning oli elu viimased 10 aastat Leningradis pedagoogikainstituudi professor), kelle kirjatöödest on 1974-81 välja antud viis köidet valitud teoseid. Pöögelmannist sai üks olulisemaid marksistlik-enamliku ideoloogia seletajaid Nõukogude Liidu eestikeelses kirjasõnas.

Neist kahest said olulised tegelased ka pärast Eesti iseseisvumist Nõukogude Liitu läinud eesti kommunistlikus kultuurielus. Gustav Tikerpuu varane surm (1913) võimaldab meil vaid oletada, milline olnuks tema tulevik, Vassili Mölder jäi aga Eestisse, kus oli 1924-32 taas vangis, kuid pääses tänu kodumaale jäämisele stalinlikust puhastusest, oli 1940. aastal kohalik punane aktivist ning suri 1943 Nõukogude tagalas.

Sellesse „koolkonda” peaks tsaariaegsetest kirjameestest veel lisama ka Villem Buki (1879-1941), kes aga oli tollal põhiliselt proosakirjanik (huvipakkuv võiks olla tema vanglapäevik „Kivine raamat”, 1912), avaldas 1913 poeemi „Lina” (mille põhiteemaks on käsitööndusliku linatöötlemise asendumine tööstuslikuga kui uue aja märk) ning jõudis pidevama luuletajategevuseni alles 1920. aastatel Nõukogude Liidus. Bukil õnnestus repressioonidest pääseda, 1940 naasis ta Eestisse, kuid jäi sõja alguses kadunuks.

Proosakirjanikest on kindlasti oluline kommunistlik poliitikategelane ja 1924. aasta riigipöördekatse juhte Jaan Anvelt ehk Eessare Aadu (1884-1937). Mainida võib ka Otto Müntherit (1864-1929) prosaisti ja üht esimest põhjalikumat Noor-Eesti kritiseerijat vasakpoolse ideoloogia seisukohast – tema oli 1906-17 Eestis eemal mitmel pool Venemaal ning veetis oma elu lõpuaastad Eestis, olles poliitilisest tegevusest loobunud.

Kui nüüd püüda selle enamliku kirjandusliku traditsiooni kulgu edasi jälgida, siis selle tulemusena võiksime tegelikult rääkida „esimesest väliseesti kirjandusest” - punasest kirjanduslikust diasporaast, mis Nõukogude Venemaal 1920. aastatel kujunes neist. Vanadest tegelastest niisiis Lilienbach, Pöögelmann, Buk, lisaks juba 1914 kirjanikuna alustanud August Lukin (Kusta Ükspere, 1888-1942), kes alustas tõsisemat kirjanduslikku tegevust juba 1920. aastate Venemaal, tuli samuti 1940 Eestisse tagasi, kuid suri blokaadiaegses Leningradis. (Eraldi isiksus oli Lydia Toom (1890-1976), kes oli Tartust Puškini gümnaasiumist 1905 välja heidetud ning asus sestsaadik Venemaale, peamiselt Moskvasse, kus ka suri. Tema tegutses 1920. aastail noore venekeelse proletkultliku literaadina, muudest eesti punapagulastest eraldi, ning laiahaardeline eesti kirjanduse tõlkija sai temast alles pärast II maailmasõda. Tema tegevust jätkas ta poeg Leon Toom (1921-1969).)

Eduard Ertis, kelle kirjandusteaduslik erihuvi oli sõdadevahelises Nõukogude Liidus toimunud eesti kirjanduselu, on selle jaganud neljaks perioodiks (raamatu „Tulekeeled” eessõnas, 1974). 1920-22 koondus kirjandustegevus ajakirja Noored Kommunaarid ümber ning mõjutusi saadi eelkõige proletaarset kultuuri edendavalt Proletkultilt ja sellest 1920. aastal eraldunud rühmituselt „Kuznitsa” (see oli 1920. aastate algul üks olulisemaid revolutsioonilise kirjanduse eestvõitlejaid Venemaal, mis oli kohati nii radikaalne, et osad liikmed lahkusid isegi parteist, kui Nõukogude valitsus kehtestas „uue majanduspoliitika” ehk NEPi). Kuid ühtlasi loeti tol perioodil veel aktiivselt kaasaegset Eestis ilmunud luulet, Ertis räägb nt Marie Underi laenudest proletaarses luules.

1920. aastate Venemaa kirjanduses oli väga aktiivne erinevate rühmituste tegevus, ja ka proletaarsed kirjanikud rajasid erinevaid, omavahel polemiseerivaid gruppe (peale „Kuznitsa” veel Gastevi juhitud utopistlik „Kosmist”, intelligentsem ja parteitruum „Oktjabr”, loominguvabadust tähtsustanud „Pereval” jt). Neist eraldi tegutses veel Majakovski juhitud LEF (Vasakrinne), mis püüdis elus hoida avangardistlikku poeetikat ning distantseeris end lihtsakoelisemast proletaarlasluulest, kuni oli lõpuks 1928 sunnitud pealetungivale üheülbastumisele alistuma. Eestlaste vaste sellele rühmitusterohkusele oli 1923-26 samanimelise ajakirja ümer koondunud „Oras” - see on niisiis teine periood.

1923 oli Venemaal loodud juba erinevate rühmituste katusorganisatsioon VAPP (Ülevenemaaline Proletaarsete Kirjanike Assotsiatsioon, hiljem RAPP ehk Venemaa PKA), kuid 1926. aastal hakkas vaikselt peale selle ühenduse tsentraliseerumine ja parteidogmaatiliseks muutumine. Sellesse aega jääb ka eestlaste ühinemine Eesti PKA-ks, mis oli Leningradi PKA osakond; samal ajal toimub ka Siberi Teataja ümber koondunud kirjanike (eesotsas noorte Kotta ja Saartsiga) liitumine Siberi PKA eesti sektsiooniks ja hiljem juba ühinemine EPKA-ga. Siingi hakkavad 1930. aasta paiku toimuma ideoloogilised puhastusaktsioonid. 1932 suleti Nõukogude Liidus kõik kirjanduslikud ühendused ning koondati kõik ühte suurde Kirjanike Liitu; algas ka punapagulaskirjanduse neljas periood – selle liidu eesti sektsioonina. Kõik sai läbi 1937. aastal, kui nn rahvusdemokraatide nime all stigmatiseeritutena vangistati või tapeti oluline osa Nõukogude Liidu eesti kirjanikest (eesotsas Pöögelmanniga).

Kes olid olulisemad nimed neist, kes 1920. aastail Nõukogude Venemaal alustasid ja keda võiks niisiis nimetada punapagulaskirjanike teiseks põlvkonnaks? Luuletaja Elise Tenter (1888-1931), saadeti juba 1907 Venemaale asumisele ning jäigi sinna; publitsist ja prosaist Karl Treufeldt (Dixi, 1893-1939), Venemaale 1918, represseeriti rahvusdemokraadina; Oskar Kullerkupp (1897-1943), 1917 Venemaale, 1930. heideti EPKA-st välja, 1935 arreteeriti ja suri vangilaagris; prosaist Karl Trein (1900-1937), 1918 Venemaale, represseeriti; Ain Rannaleet (kodanikunimega Rudolf Laurent, 1904-1943), Venemaal sündinud, üks EPKA rajajaid, kes ise sellest 1930 välja visati, arreteeriti 1937, suri vangistuses (tema on ainus, kes on sellest seltskonnast leidnud taasiseseisvusajal uuesti avaldamist – 2006 ilmus Ants Salumi koostatuna tema „Luuletused”); luuletaja Leopold Saarts (1908-1937), Venemaal sündinud, represseeritud. Mõned olid Nõukogude Liitu põgenenud iseseisvast Eestist: prosaist Peeter Meisel (kodanikunimega Kõvamees, 1901-1937), 1924 mõisteti surma politseiagendi mõrva eest, põgenes Nõukogude Liitu, oli koos K. Treiniga üks EPKA puhastajaid ning Rannaleedi ja Kullerkupu põlustajaid, lõpetas ka ise represseerituna; prosaist Arnold Terijõe (kodanikunimega Maurer, 1902-1937?) ja luuletaja Peno Alnovo (kodanikunimega Osvald Madisson, 1902-1938), mõlemad olid 1922-26 Eestis vangis, siis põgenesid Venemaale, represseeriti.

Lisada võib veel eriti kurva ja ebaõnnestunud saatusega luuletaja Valter Kaaveri (1904-1946), kes kirjutas moodsa stilistikaga, kergelt barbaruslikke värsse, 1929 valiti kompartei legaalse organisatsiooni Eesti Tööliste Partei liikmena Riigikokku, 1930 põgenes saadikupuutumatuse äravõtmise hirmus Nõukogude Liitu, ei leidnud seal usaldust, oli 1931-34 vangis, 1934-37 elas Ukrainas Mariupolis, kus jõudis abielluda ja lapse saada, 1937 saadeti taas vangilaagrisse Donetskisse, kus suri pärast sõda. Omaette vihik tema luulest ilmus alles 1979.

Mingil määral osalesid selles kirjanduselus ka mõned Eesti kommunistid – prosaist Juhan Madarik (Johannes Lauristin, 1899-1941) ja luuletaja Leena Laid-Parker (1902-1942), mõlemad hakkasid kirjutama, kui nad olid Eestis vangis (1924-38) ja nende mõlema loomingut ilmus vanglast välja smugeldatuna Leningradis.

Sellest Stalini surmakatlast väljusid elusana kaks meest, kes olid 1920. aastatel Venemaal pagulasluuletajatena alustanud: Eduard Päll (Hugo Angervaks, 1903-1989), kes oli sõja järel neli aastat Nõukogude Eesti „president” ning pärast tagasilööki 1950. aastate alguses sai temast kirjandustegelane, keda mäletatakse kui viimast stalinisti vastamisi 1960. aastate kirjandusuuendusega; ja teiseks Felix Kotta (1910-1963), kes pärast sõda Eestisse tulnuna oli üks stalinliku perioodi esiplaanil olnud luuletajaid ning on eesti kultuurilukku jäänud viljaka Majakovski-tõlkijana.

Nõnda siis oli tolle esimese pagulaskirjanduse saatus selline, et ta oli ära lõigatud nii muust eesti kirjandusest kui pärastpoole ka Nõukogude Eesti kirjandusest. Kui 1951. aastal ilmus Ilmar Sikemäe ja Harald Lepiku koostatud antoloogia „Eesti proletaarne kirjandus”, sisaldas see vaid Lilienbachi, Müntherit, Bukki, Mölderit ja Tikerpuud (ning veel kimbu sajandialguse vähem tuntud nimesid) ning piirdus üldiselt oktoobripöörde eelse ajaga – hiliseimad tekstid on Buki 1926. aasta kogust „Sula”. Ei kuskil „Internatsionaali” tõlkijat Pöögelmanni, rääkimata kogu sellest kirjust seltskonnast Nõukogudemaal. Punaste pagulaste naasmine eesti kirjanduslikku diskursusesse tuli sulaajal, kui 1957 ilmus Pöögelmanni luule korralik valikkogu ning 1958 Aarne Vinkli ja Eduard Pälli ülevaateartiklid 1920.-30. aastate Nõukogude eesti kirjandusest.

Pöögelmannist sai muidugi edaspidi kuju panteonis. Ülejäänud punapaguluse lugu sai kaante vahele 1970. aastatel ja selle viis lõpule Eduard Ertis (1915-1994). Ertis oli sündinud Venemaal ning ise 1930. aastatel noorkirjanikuna Venemaa eesti väljaannetes katsetanud, pärast sõda Eestisse tulnud ning oli pikaaegne (1954-90) Kirjandusmuuseumi direktor. Tema uurimistöö tulemustena ilmusid 1974 sõdadevahelise Nõukogude Liidus kirjutatud eesti luule antoloogia „Tulekeeled” ja 1978 samasugune proosakogumik „Teel”, mõlemad varustatud põhjaliku ja asjatundliku eessõnaga, mis on vaatamata mõningasele ajastuomastele sundretoorikale informatiivsetena loetavad tänagi. Nõnda sai see üks 1905. aasta ideedest võrsuma hakanud ning eesti esimese pagulaskirjandusena stalinismi käe läbi järsu lõpu leidnud puuharu lõpuks viisakal kombel eesti kirjanduslukku dokumenteeritud – kuid ma kahtlustan, et juba 1970. aastatel võis see mõjuda vaid kergelt kurioosse museaalina.

Ääremärkusi põhikirjast

Kirjutasin Loomingusse pisut Eesti Kirjanike Liidu uuest põhikirjast, mis aprillis vastu võeti ja mille ettevalmistamises ma osalesin, samuti EKLi eelmistest põhikirjadest.

ÄÄREMÄRKUSI PÕHIKIRJAST

Tänavusel Eesti Kirjanike Liidu üldkogul võeti vastu uus põhikiri. Õieti on raske öelda, kas tegu on uue põhikirjaga või senise põhikirja redaktsiooniga, sest vanast põhikirjast säilis üsna palju. Põhikirjatoimkonda kuulusid Piret Viires, Märt Väljataga ja siinkirjutaja, tõhusat abi osutasid EKL-i majandusjuht Mart Siilmann ja Maria Mägi Advokaadibüroo jurist Peeter Ploom; soovitusi andsid juhatus ning mitmed liidu liikmed.

Põhiliseks muudatuseks, mis põhikirja ümbertegemise ka ajendas, on EKL-i juhtimise muutmine n-ö kahetasandiliseks, nii et see vastaks paremini nii asjaajamise praktilistele vajadustele kui ka mittetulundusühingute seaduses kirjeldatavale juhtimisstruktuurile. Senine 13-liikmeline juhatus hakkab järgmisest aastast tegutsema eestseisuse nime all, olles seaduse tähenduses volikogu, tema otsustav ja EKL-i tegevust suunav roll jääb põhilises samaks. Juhatuse nime hakkab kandma eestseisuse poolt ametisse pandav väike kahe- kuni viieliikmeline organ, mis tegeleb EKL-i igapäevase praktilise juhtimisega. Sisuliselt säilib praegune asjakorraldus, kus väike hulk tublisid töötajaid eesotsas esimehega tegutseb suurema üldkogu poolt valitud otsustuskogu suunamisel. Erinevus on juriidilises esindusõiguses: kui seni võis EKL-i juriidiliselt esindada esimees üksi (aga mitte igapäevase reaalse töö tegijad) või kaks suure juhatuse liiget koos, siis nüüd on see õigus igal väikese juhatuse liikmel. See teeb tegutsemise asjaajamislikus mõttes sujuvamaks ning annab tegelikkusele adekvaatsema juriidilise kuju.

See ajakohastamine tekitas võimaluse põhikiri ka tervikuna üle vaadata. Teistest väiksematest muudatustest on ilmselt silmahakkavaim see, et senisest pisut rohkem on rõhutatud Loomingu ja EKL-i seost – Looming on nüüd selgelt nimetatud liidu häälekandjaks, samuti on fikseeritud eestseisuse kui Loomingu kolleegiumi roll. Need muudatused on mõeldud pakkuma ajakirjale pisut suuremat turvatunnet viimaste aastate kultuurimeedia mullistuste valgel. Samasse liiki kuulub ka lisatud alapunkt, mis sõnastab selgelt, et eestseisuse pädevusse kuulub ka avalike seisukohavõttudega esinemine kirjandus- ja kultuurielu küsimustes.

Senisest natuke realistlikumalt on sõnastatud EKL-i osa oma liikmeskonnale nii abi andjana autoriõiguste asjus kui materiaalse toetajana. Senisest lühemalt on fikseeritud ka loometoetuste andmisse puutuv, kuna selle nii täpseks reglementeerimiseks pole põhikirja tasemel tarvidust.

Eestseisuse liikmed võivad järjestikku ametis olla maksimaalselt kolm valimisperioodi, nii nagu see seni kehtis ainult esimehe ametikoha suhtes. Lisatud on mõned asjakorraldusi lahti seletavad paragrahvid: kuidas kujuneb üldkogu päevakord ja kuidas käib eestseisuse liikmete asendamine. Samuti kõrvaldati juba eelmises põhikirjas olnud teoreetiline võimalus, et põhikirja võiks muuta vaid paarkümmend inimest erakorralisel üldkogul.

Uus põhikiri on küll vanast teistmoodi liigendatud, kuid see on lihtsalt tarbeteksti loogilisema ülesehituse huvides – ja juriidiline tarbetekst üks põhikiri ju on. Nii et uue põhikirja võimalik erilisus on pigem väline ja vormiline. Toimkonna liikmena usun, et kirjanike liit on saanud lihtsalt senisest pisut selgema juriidilise alusteksti ja senisest pisut efektiivsema juhtimiskorralduse. Ühesõnaga, midagi üsna argipäevast.

Püüdsin uurida ka EKL-i varasemate põhikirjade kohta. 1922. aasta põhikirja algversiooni kirjutas Eduard Hubel ning see sai lõppkuju kirjanike ühises arutelus. [Liidu loomise aegseid pabereid lugedes avastasin ka ühe omapärase ettepaneku: Johannes Semper (kes koos Johannes Barbarusega pooldas „liidu” asemel „kutseühingu” nimetust) pakub, et liidu tegevuste loetellu (§2) võiks lisada alapunkti „asutab kirjanike varjupaike, sanatooriume (hullumaju!)” (EKLA f 182, m 86:14, l 22)] See algab nii: „Liidu ülesanneteks on eesti kirjandusliku loomingu edendamine, kirjandusliku kultuuri tõstmine ja kirjanikkude vaimliste ja aineliste huvide kaitsmine. Ühtlasi on Liit eesti kirjanikkude kutseline esindus.” Ülesannete kirjeldus on läbi aegade jäänud sisult üsna samaks – uusimas põhikirjas on see sõnastatud nii: „EKL-i tegevuse eesmärk on kirjandusliku kultuuri arendamine, oma liikmete loometegevuse soodustamine ja toetamine ning nende huvide ja õiguste kaitsmine” („arendamise” asemel oli seni „säilitamine ja tõstmine”). Üldjoontes pidas esimene põhikiri vastu kuni 1940. aastani, seda kohendati keeleliselt ja ka sisuliselt korduvalt. 1929. aasta seisuga kehtinud tekst on loetav Katrin Raidi raamatust „Loomise lugu. Eesti aeg” (2002). Olulisemad muutused puudutasid liidu juhatuse asukohta – 1927 sai selleks Tallinna asemel Tartu, kuid 1935 lisandus vastukaaluks võimalus luua koondisi teistes linnades, mille alusel loodigi Tallinna koondis. Nii et teatav keskuse ja sateliidi pinge on EKL-i iseloomustanud algusest peale. (Nüüdse põhikirja valmistamise käigus arutasime ka võimalust, kas mitte fikseerida Tartu osakonna eristaatus nimeliselt põhikirja, kuid lõpuks jäi siiski nii, et see on sõnastatud umbmäärasemalt, teoreetilistele uute piirkondlike osakondade tekkele ust lahti jättes – kas neid tekib, on iseküsimus.)

Sõjaeelse kirjanike liidu liikmeks võisid olla „kõik eesti kirjanikud ja kirjandusearvustajad, kelle liikmeks-olemist seltsides ja ühingutes seadus ei takista” - tõlkijad tollal veel arvesse ei tulnud.

1920. aastate jooksul lisandus 17 paragrahvist koosnenud põhikirjale ka aukohtu määrustik ja kodukord, mis reguleeris kirjastustoimkonna ja ajakirja-toimkonna tegevust – mõlemasse kuulus peakoosoleku (st üldkogu) poolt valitud kolm liiget ning juhatuse määratud tegevjuht (tegevtoimetaja). Hiljem lisandus veel eraldi peakoosolekul hääletamise ja liikmeskonna kodukord, kus on muuhulgas öeldud, et hääleõigus on ainult liikmemaksu tasunuil (tänapäeva seaduste järgi oleks see võimatu, kuni inimest pole ühingust välja arvatud, on tal kõik liikmeõigused) ning antud pisut täpsem määratlus sellele, kes Liidu liikmeks „kvalifitseerub”: „kirjanik, kes avaldanud vähemalt 1-2 väärtuslikku teost, kes pidevalt tegutseb kirjanduse alal ja kes vastab kutse-eetilistele nõuetele.” (EKLA f 206, m 88:12, l 8) Viieliikmelist juhatust ja kolmeliikmelist revisjonikomisjoni valiti tollal igal aastal.

1940 saadeti EKL laiali ja asuti organiseerima uut Eesti Nõukogude Kirjanike Liitu. See oli hoopis teistlaadne organisatsioon ning juba 1941 valminud, kuid lõplikul kujul 1943 kehtestatud põhikiri on stalinistlikult barokne dokument. Tiit Hennoste on sellest kirjutanud põhjaliku käsitluse „Ametiühingust rühmituseks” (kogumikus „Uurimusi 1940. aastate eesti kirjandusest”, 2011), mille lisana on ära trükitud ka põhikiri ise. Mõistagi ei loetud oma järjepidevust 1922. aastast, vaid viidatakse pikas preambulis NSV Liidu kirjanike liidu loomisele 1932. aastal. Kõrgeimaks organiks on kongress, mis valib juhatuse, see omakorda valib enda hulgast väiksema presiidiumi – see süsteem säilis kogu nõukogude aja (ja ilmselt on ka praeguseni säilinud ülisuure esindusproportsiooniga juhatus jälg tollasest praktikast, kuna presiidium koosnes kümmekonnast inimesest, juhatus ise oli veel suurem). Ma ei peatu pikemalt hilisematel nõukogudeaegsetel kirjanike liidu põhikirjaredaktsioonidel, kuna huvitaval kombel ei õnnestunud mul Tartust kirjandusmuuseumist leida nende kohta mingeid märke. Mingeid muudatusi kindlasti pidi tehtama, sest 1958 muutus ju ENKL Eesti NSV Kirjanike Liiduks, pealegi oli oli selle mudeliks üleliidulise kirjanike liidu põhikiri, mida samuti muudeti (selle kohta leiduvad EKLA-s Rudolf Sirge redaktsioonilised ettepanekud 1955. aastast – eestikeelsed märkused venekeelsele tekstile, f 206, m 88:1). Ka tollastes Loomingutes põhikirjast juttu ei tehta (kuigi avaldatakse kongresside otsuseid ja aastakoosolekute ülevaateid). Tõenäoliselt leiaks midagi Riigiarhiivist, aga jäägu see siis edaspidiseks uurimiseks.

Stockholmis loodi 1945 Välismaine Eesti Kirjanike Liit, mille põhikiri (koostajad Ants Oras, August Mälk ja Valev Uibopuu) sisaldab hädapärast põhikorraldust, mahub viide paragrahvi ja ühele lehele. Ülesandeks oli „edendada eesti kirjanduse arengut ja levikut ning kaitsta võimaluste piires oma liikmete huvisid ja soodustada nende töötamisvõimalusi”; liikmeteks määratleti „kirjanikud, tõlkijad ja kirjanduslikud publitsistid” – esmakordne tõlkijate eraldi mainimine (EKLA f 392, m 60:8).

Uus periood algas 1988. Tuleb õiendada üks fakt: mitmel pool olen kohanud väidet, et „NSV” kadus Eesti Kirjanike Liidu nimest 1991; õige on, et see juhtus juba 1988. aasta 25. novembril. Äsjase suveräänsusdeklaratsiooni tuultes võeti vastu täiesti uus põhikiri, mille oli ette valmistanud töögrupp koosseisus Jaan Kross, Lennart Meri, Paul-Eerik Rummo, Ain Kaalep, Andres Langemets, Rein Raud ja Rein Veidemann. EKL on selle järgi loomeliit, mis ühendab eesti (aga ka „Eesti NSV-s elavaid teistes keeltes kirjutavaid”) kirjanikke, kriitikuid, kirjandusteadlasi ja tõlkijaid. Deklareeritakse, et EKL loeb end asutatuks 1922. aastal (see punkt on jäänud põhikirjadesse tänini), kuigi võtab ka osa NSV Liidu KL tööst. Ajastule omaselt kaitseb EKL tavapäraste kirjanduse edendamise ja liikmete huvide ja õiguste esindamise kõrval ka „eesti kirjanduse ning keele- ja kultuuriväärtuste vaba loomist, levitamist ja tutvustamist ning nende järjepidevust” ning „väljendab oma liikmeskonna tõekspidamisi rahvuse, kultuuri ja poliitika üldistes küsimustes”. See ongi poliitiline dokument ning ühtlasi ainus EKL-i põhikiri, mis eales on Loomingus avaldamist leidnud (1989, nr 1, samas numbris on ka Rein Prii ülevaade põhikirja vastuvõtmisest). Sätestatakse auliikme staatus – ja 1990. aasta aprillis toimunud üldkogul nimetataksegi selle alusel Mart Mägra ja Endel Nirgi ettepanekul auliikmeks Bernard Kangro (vt Literaatori ehk Rein Kruusi ülevaateid Loomingus 1989, nr 5, ja 1990, nr 5). Liidu liikmeks võib saada „kutseküpsuse saavutanud kirjanik, kes on Eesti NSV kodanik ja tunnistab EKL-i põhikirja. Kutseküpsuse hindamisel võetakse arvesse ilmunud teoseid, nende kohta avaldatud kriitika, samuti osakondade, sektsioonide ja noortekoondiste poolt esitatud arvamused.” Soovitajaid peab olema kolm, neist kahel vähemalt 5-aastane liikmestaaž. See põhikiri kehtestab korra, et esimees ja 14-liikmeline juhatus valitakse kolmeks aastaks; revisjonikomisjon pidi olema 7-liikmeline. EKL-i väljaannete toimetajate valimine oli üldkogu pädevuses. Me näeme siin nõukogudeaegse pidulikuvõitu ranguse ja revolutsioonilise ülidemokraatlikkuse huvitavat sulamit.

Ajad muutusid aga kiiresti ning uus, mõnevõrra asjalikum, Henn-Kaarel Hellati ja Sulev Raudsepa koostatud põhikiri võeti vastu juba 1992. aasta kevadel. See meenutab oma loomult juba neid asjaliku loomuga kuivemat sorti põhikirju, mis on kehtinud hiljemgi, võib leida sõnastuslikke kattuvusi ka 2015. aasta põhikirjaga. 1994 oli riigi seadusandlus arenenud nii kaugele, et vaja oli uut alusdokumenti – nüüd määratleti EKL kui „vabatahtlik loominguline mittetulundusühing”. 1994. aasta põhikirjas on veel eraldi mainitud üldkogu kongressi ja aastakoosolekut – kongress toimub iga kolme aasta tagant ja ainult seal saab valida juhtorganeid. Ilmub esimehe ametiaja piirang – tollal oli see isegi ainult kaks järjestikust valimisperioodi. Juhatuse suurus on määratud proportsioonina: iga 20 liikme kohta üks juhatuseliige (praegu peaks see number olema siis 15). [Nonde kahe põhikirjaversiooni kohta leidsin infot Boris Kaburi ja Astrid Reinla pärandist EKLA-sse jõudnud paberitest, f 388, m 52:1).]

1998 võeti vastu põhikirjavariant, kus EKL on määratletud taas selgelt „loomeliiduna”, mis tõenäoliselt aitas kaasa selle sõna taga peituva kultuuripoliitilise kontseptsiooni vormumisele loomeliitude seaduseks 2004. aastal. Too 1998. aasta versioon kehtis üldjoontes tänini – seda oli küll vahepealse 17 aasta jooksul seaduste muutudes mõnevõrra redigeeritud.

Muidugi oleks mul hea meel, kui põhikirjatoimkonna töö vili teeniks kirjanike liitu vähemalt nii kaua kui sõjaeelne või nüüdseni kehtinu. Aga mõistagi pole põhikiri mingi ajatust taotlev kirjatöö, vaid aja muutumistele reageeriv praktiline tööriist.




ps. Loomingus ilmunud tekstile sattus sisse viga - 1992. aasta põhikirja üks autoreist polnud mitte luuletaja Sulev Kübarsepp, vaid kirjanik ja jurist Sulev Raudsepp. Tänan Jaakko Hallast eksitusele osutamast.

Johann Wilhelm Krause "Tartu ülikooli peahoone" (anonüümse autori jõuluremiks)

Urbanistide ajakiri U ja väliruumi ajakiri ÕU on välja andnud ühisnumbri, mille teemaks on kriitika. Seal on ka rubriik, kus inimesed on muusikaarvustuse formaadis kirjutanud linnaruumist - kirjutasin ülikooli peahoone jõuluversioonist. Kogu number on netis loetav, kuid seda on võimalik ka paberkujul hankida.


JOHANN WILHELM KRAUSE "TARTU ÜLIKOOLI PEAHOONE"
(anonüümse autori jõuluremiks)

Tartu oli 18. sajandi lõpuni suurte kõrgete kivikirikutega „väike puust linn”, millest pärast korduvaid sõjalaastamisi ja põlenguid otsustati teha keiserliku ruumiatmosfääriga ülikoolilinn, mille keskmeks sai peahoone. Imperiaalne klassitsism oli moes kõikjal Euroopas, oldi keisrite sõja künnisel. Mõnes mõttes oli see samasugune aeg nagu Teise maailmasõja ümbrus – võitlesid suurejoonelised Euroopa ümberjagamise kavad ning ehitati ranget totalitaarse ilmega arhitektuuri. 

Millalgi enne peak oil’i, kui näis, et elektrivalgus on lõputu ressurss, kujunes välja mitu valgustusega seotud arhitektuurset kontseptsiooni. Üks neist on tõenäoliselt pärit 1930ndate Saksamaa „valguskatedraalidest” ning kujutab endast arhitektuuriväärtuste öist väljavalgustamist, reeglina lähtub valgus maapinnalt ülespoole. See on hoonete „musealiseerimine”. Teine kontseptsioon: hooneid hakati talvel, eriti jõulude ajal, kaunistama pisikeste tulukestega, et lisada neile heldimapanevat muinasjutulist pehmust ja sära. Hooneid hakati „jõulustama”.

Nüüd on need kolm kontseptsiooni juba mitu aastat ülikooli peahoone puhul kokku remiksitud.  Jõulupeahoone kuuelt sambalt ripuvad ühtlaselt alla tulukesteread – jõulupuine mulje, mis ühtlasi rõhutab sammaste sümboliväärtust kogu ülikooli metonüümse tähistajana, sambad saavad juurde teatavat kergust ja sihvakust. Frontoon oli tsaariajal täis keerulist ornamentikat, mille keskmes oli kahepäine kotkas, hiljem see eemaldati ning koht jäi lagedaks. Nüüdses remiksis on see komponent isegi ehk kõige õnnestunum, kuivõrd aktualiseerib seni tummavõitu kolmnurga ning tulemuseks on mulje tähistaevast. See mõjub peaaegu subliimsena, harva on jõulutuled niivõrd lähedal kantilikule esteetilisusele (Kant suri samal aastal, mil peahoonele pandi nurgakivi). Hoone ülemist serva katab rahvuslikus mustris lint. See on kõige rohkem „jutustav” osis, mille põhifunktsioon on öelda, et tegu on rahvusülikooliga. Peab aga tunnistama, et visuaalselt on lint pisut mürane, sest erinevalt sammastest ja portikusest pole karniis lage, vaid tal on oma kandiline rütmika juba olemas – rahvalik motiiv kipub selle otsa komistama ning sellega võistlema. Kuid ühtlasi kumab mürast läbi veel üks ajastu – sõjajärgne rahvuslik klassitsism, mil stalinlikku pompöössust kodustati eesti ajal välja kujunenud rahvusornamentikaga. Nõnda haardub karniis lausa kolme erinevasse ajastusse, olles neljandaks ühtlasi mälestis möödunud postmodernismile.
 

Portaal - Marie Underi "Sonetid"

Hasso Krull ja Carolina Pihelgas on kokku pannud raamatu, kus 50 tänapäeva luuletajat on kirjutanud oma versioonid, edasiarendused või motiiviremixid Marie Underi "Sonettide" luuletustele. Kokku on saanud täitsa esinduslik antoloogia tänapäeva eesti luule erinevatest laadidest - seda ütleb ka raamatu saatesõna, ja mulle näib, et see ongi raamatu tegelik tuum: mitte antologiseerida luuletajaid, vaid käibel olevaid luuletamisvõimalusi (tehes samal ajal kummarduse ka ühele "esiemadest"). Mulle sattus luuletus "Valge värav", mis esmatrüki järgi näeb välja nii (aluseks võeti just esmatrüki versioonid):

Üks valge lumetee viib allamäge,
Kus üksik aken heidab väsind leegi –
Üks vaikne tee – vist harva käib siin keegi:
Ei kuulda kuljust, rudisevat rege.

Tee lõpus valge värav. Salaväge
Mind tunnen tõmbavat: ei ammu teegi
Ma õhtul muud – käin sama teed, ja seegi
Mu ainus käik on kurb, rind valus äge.

Sa valge värav, keset valget lund,
Kesk valget õhtut – tähed tulid kõik,
Kuu kumardab su kumeruse üle –

Su taga puhatakse ainust und.
Veel siinpool ma. Kui pea ehk kostuks hõik,
Mis avaks mullegi su valge süle..?

See luuletus kuulub nende hulka, mida Under hiljem pole väga palju redigeerinud - n-ö viimsele tahtele vastavas versioonis on muidugi kadunud ridade alguste suurtähed, kui nad pole lause alguses, paar mõttekriipsu on muutunud komadeks, "kumardab" asemel on "kummardab". Kõige rohkem on muutunud viimane stroof - "ainsast unest" on saanud pisut ühemõttelisem "viimne uni" ning noore Underi ettevaatlik-kartlikust tingivast kõneviisist ja küsimusest on saanud vana Underi nending:

Su taga puhatakse viimset und.
Veel siinpool ma. Kui pea ehk kostab hõik,
mis avab mullegi su valge süle.

(Muuseas, kõige lihtsam viis Underi varase luule algseid ning redigeeritud versioone võrrelda on võtta ette kaks uusimat kogutud luuletuste väljaannet: Karl Muru koostatud "Lauluga ristitud" (Tänapäev, 2006) esitab Underi "viimse tahte", Indrek Hirve, Piret Pääsukese ja Urmas Oti koostatud "Luule" (SE&JS, 2007) aga annab esmatrükkide versioonid.)


Kirjutasin teksti, mida ma ise sonetiks ei pidanud ja mis jäljendas soneti kuju ainult visuaalse väljanägemise poolest - luuletuse idee oli mul juba olemas enne Hasso ettepanekut, ja kui ma oleks ta mingil hetkel niisama kirja pannud, oleks ta ilmselt pisut teise kujuga tulnud; aga nagu Hasso ütles, on olemas sonetiteoreetikuid, kelle järgi võib ka seda teksti sonetiks pidada, sest tema sisemine struktuur on soneti struktuur, kuigi puuduvad meetrum ja riim. Minugipoolest, mul tegelikult vahet pole.

PORTAAL

bussipeatuse kohal kutse:

„tulge tagasi inimese lapsed”
inimene ootab ja mõtleb:
kes on see inimene?

eks ole minagi inimene?

või hoopis inimese laps?
ja kas tagasi inimese juurde?
või inimese juurest –

aga kuhu jääb siis inimene ise?
iga päev naasmiste
vahelisel väraval

graafiku järgi oodates
teevad küsimused pesa
ühte vanaaegsesse tühikusse

.

Viktor Krassovski - "Pärast kaldkriipsu"

Tartu Üliõpilasteatris tuli välja Kalev Kudu lavastatuna Minski lavastaja, näitleja ja näitekirjaniku Viktor Krassovski "Pärast kaldkriipsu" (originaalpealkirjaga "Olukord nr 2222/..."). Pealispinnal lihtne, kuid sisemuses keerukas ja teravmeelne tekst ühe armastajapaari keerulistest suhetest eelkõige iseenda tunnetega.

Maitseprooviks üks tükike üsna näidendi algusest.

--------------------------

Neiu: (Mõtleb) Noh, julgemalt!!!! (võtab telefoni, valib numbri)

--------------------------

Noormees: (Mõtleb) Ära ole nüüd mage! (võtab telefoni, valib numbri)

--------------------------

Neiu: (Mõtleb) Kinni - halb.

--------------------------

Noormees: (Mõtleb) Kinni, ja ongi hea.

--------------------------

Neiu: (Mõtleb) Aga mis siin halvasti on, pärast helistan uuesti.

--------------------------

Noormees: (Mõtleb) Ja mis siin hästi on, pärast ei leia sa enam sõnu, hakkad nämmutama nagu mingi poisike.

-------------Paus. Mõlemal heliseb telefon, nad ehmuvad ja võtavad vastu.-------------

Neiu: (võtab ähmiga kõne vastu) Ema, sa helistad alati halval ajal... Mida? (kuulab ema)...

--------------------------

Noormees: (võtab ähmiga kõne vastu) Paps, leidsid ka aja helistamiseks... Mis kell on?... Kell on nii palju, et ma ei pruugi üksi olla, sa oled ju täiskasvanud inimene, sa pead aru saama (kuulab isa).

--------------------------

Neiu: Ema, kõik läheb hästi, neil on praegu selline periood, ega ilmaasjata märtsikuistest kassidest ei räägita, sa oled ju täiskasvanud inimene, sa pead aru saama, ema, ära nuta, palun (nutab), muidu hakkan mina ka nutma.

--------------------------

Noormees: (Sarkastiliselt) Peaasi, ära paanikasse satu, selles asjas tuleb pea külm hoida. Vasaku käe kahe sõrmega vajutad Ctrl — Alt... leidsid üles? Nüüd vajuta parema käe nimetissõrmega Delete (kuulab) veel kord? (kuulab) siis vajuta Reset (kuulab) arvutikasti peal on see nupp, sinna on juurde kirjutatud (kuulab) nüüd oota, arvuti teeb ise kõik. (kuulab) Ostad uue arvuti, siis läheb kiireks.

--------------------------

Neiu: ...Jah, vaatasin, juba lapsena. Aga mis ma sulle tollal ütlesin? Tantsuõpetaja, mis ta nimi oligi?... Joanna Smith on tema päris ema, mitte see nõiamoor, aga sina ikka «ei või olla, ei või olla»(kuulab) jah, ema, neil on kõik nagu inimestel (nutab), meil on see nagu persest tulnud, vabandust, ema.

--------------------------

Noormees: (Hasardiga) See pole mingi «Kasakad», selles mängus tuleb kogu majandus suunata kangelaste tootmisele ja neid kiiresti arendada, enne kui vaenlane seda teha jõuab (kuulab). Ei, ma ei tule (kuulab). Esiteks, ma olen juba sellest mängust välja kasvanud. (kuulab) Mul on kõik normaalne (kuulab), ah mis tüdrukud, istun kirjutan konspekte... olgu, helista, kui midagi on.

--------------------------

Neiu: ...Aitäh, ema, muidu ma lödistan kõik täis (kuulab). Ah, konspekte kirjutan, referaate — õudus. Tšau, ema. Aitäh, et helistasid.

-------Paus. Noormees valib neiu numbri.---------

Noormees: Tere.

Neiu: Tere.

Noormees: Mis teed?

Neiu: Midagi.

Noormees: Oled üksi?

Neiu: Jah.

Noormees: Tulen äkki läbi?

Neiu: Noh, tule.

Noormees: Kui ei taha, ma ei tule?

Neiu: Ei, hoopis sina «kui ei taha, ära tule».

Noormees: Ei saanud aru, sõidad mulle sisse või?

Neiu: Aga mis sa arvad, et võid minu poole tulla, kui ainult tahtmine tuleb? Kas ma olen sulle mingi automaat, kes alati tahab?

Noormees: Kurat, ma küsisin lihtsalt: «kas ma võin su juurest läbi tulla», aga sina vastasid: «no tule» niimoodi, nagu sa ei tahaks, et ma tulen, no ja mina omakorda mõtlesin, et «võib-olla ma tõesti ei peaks minema» ja ütlesin selle välja. Mis sa arvad, kas ma tegin õigesti?

Neiu: Ma sain sinust hästi aru. Ära tule!

Noormees: Hästi. Ei tule.

Neiu: (karjub) Ja ära tulegi!

Noormees: (karjub) Ja ei tulegi!!

Neiu: Noh, tšau siis.

Noormees: (pärast mõttepausi) Tšau!

-------------paus. -------------

Neiu: Halloo?

Noormees: Mis on!?

Neiu: Miks sa kõnet ära ei lõpeta?

Noormees: Miks mina pean lõpetama, kui sulle miski ei meeldi, siis lõpeta ise!

Neiu: Kuidas siis: lõpetan ära — sa mõtled, et lõpetan sinuga üldse ära. Pärast tulevad need «mehepisarad».

Noormees: (naerab) Aga sina ära karda, lõpeta ära.

Neiu: Mis mõttes lõpeta ära?

Noormees: Mõtle.

Neiu: (pärast mõttepausi) No tšau siis.

Noormees: Tšau.

-----------mõlemad lõpetavad kõne. Paus.----------

Neiu: (Mõtleb) Ma olen kindel, et ta ei saanudki millestki aru. Loll, nüüd ilmselt sajabki sisse.

--------------------------

Noormees: (Mõtleb) Ta ei saanudki ilmselt aru, mis juhtus. Nüüd vahib akna peal ja ootab, loll.

-------------Paus-------------