Cool D "Tütar üksi kodus 5. osa"

Siim Nestor Areenist palus midagi öelda ühe Cool D laulu kohta pikemas loos, mis tähistab 20 aasta möödumist Eesti esimese hiphop-albumi ilmumisest ja käsitleb seksiteemat Cool D loomingus. Eks ma siis ütlesin.

Räpitekstide lugemine n-ö tavaluulena on muidugi tänamatu tegevus, tavaliselt palja tekstina lugedes mõjuvad nad lonkava rütmiga lohiseva kontsentreerimata lobana, kus leidub paar head kujundit. Räpi puhul mängib siiski kaasa esituse intensiivsus ja flow, mis väljendab räppari isiksust ja loob suure osa teksti mõjust. Cool D puhul on see veel eriti oluline, sest tema arrogantsi väljendava tooni jõulisus katab kinni need mõttearenduse hämarused, mis kirjalikku teksti lugedes kohe silma hakkavad. Kui ma nt loen ja kuulan tsükli „Tütar üksi kodus” ehk kõige hitimat 5. osa, siis hakkab see vahe kohe silma – salmiosadest jäävad kuulates kõrva tugeva mõjuga sirgjoonelised seksuaalsed märksõnad, kuid teksti lugedes on kohe näha, et nendevahelised „sillad” on üsnagi kobav täitematerjal, mida hoiab koos eelkõige vaid rütm ja riim. Cool D-le näib ka üldisemalt olevat iseloomulik, et ta ei kasuta eriti metafoore (selles laulus on selgeid metafoore vaid kaks), isegi võrdlusi on üsna napilt, pigem seisneb tema poeetika teatavas otsekoheses tulistamises ja võimalik katarsis ei tule keele ornamentaalsusest (nagu mõne teise räppari puhul), vaid teatavast transgressiivsest tungilisusest, mis kustutab maha ihaobjektide subjektsuse, jättes neist alles midagi, mis on korraga nii üle- kui alainimlik, nii intensiivselt ligitõmbav kui eemaletõukav.

Saatesõna Hlebnikovile

Ilmunud on EYS Veljesto X koguteos "Mõtteid valminud intelligentsist" (toimetajad Gea Kangilaski, Neeme Näripä ja Johanna Ross). Pealkiri viitab Veljesto esimesele koguteosele "Mõtteid valmivast intelligentsist" (1923). Raamat sisaldab Mart Kuldkepilt "Veljesto manifesti" ja mõtiskluse "Eesti praegusest rahvuslusest ja intelligentsist", Neeme Näripä essee ühiskondlikust ebavõrdsusest ja õiglustundest ("Kohvikuskäike on raske andeks anda"), Veljesto endine diktaator David Ilmar Beecher räägib sellest, kuidas lastekirjandus kannab endas ühiskondlikke utoopiaid ("Tõotatud maa Ameerika lastekirjanduses ehk Kuidas kasvatada lapsest diktaator"), Märten Rattasepp arutleb selle üle, millised piirid on avalikul ühiskonnakriitikal ("Iidsete aegade lood ehk Meie igapäevane retoorika"), Johanna Ross esitab "XXI sajandi (kultuuriteaduslike) artiklite tüpoloogia", järgnevad Sirel Heinloo ja Carolina Pihelgase luule ning Kaspar Jassa ja Lauri Pilteri proosa, seejärel Hlebnikovi-bukett. Koguteose lõpetab Veljesto liikmete koondnimekiri - kirjas on kõik liikmed, kes on seltsi alates selle loomisest 1920. aastal kuulunud, kaasa arvatud need, kes on hiljem seltsist mujale lahkunud (nt on ilmselt vähe teada fakt, et enne EÜS-i astumist oli president Ilves aastail 1989-1996 veljestolane - viimane, kelle võttis liikmeks veel pagulasselts).
Minu poolt on koguteoses vene avangardismi isa Velimir Hlebnikovi nurk: kolm tõlget Maakera Esimeeste mütoloogiat manifesteerivatest tekstidest - "Marslaste pasun", "Ljalja tiigri seljas" ja "Maakera esimeeste üleskutse". Lisaks saatesõna, mille riputan ka siia üles.
Hlebnikov koos kaasfuturistidega leiutas ka sellise nähtuse nagu zaum ehk mõistusetagune keel. Tunnistan, et üks ajendeist Hlebnikovi tõlkimiseks oli ka mõne aja tagune rühmituse ZA/UM esilekerkimine - tekkis tahtmine tuua pildile n-ö ajalooline traditsioonisügavik, tutvustada lähemalt "arhe-zaumnikut".

SAATESÕNA HLEBNIKOVILE

Velimir Hlebnikov (kodanikunimega Viktor Vladimirovitš Hlebnikov) sündis 28. oktoobril (ukj 9. novembril) 1885 Astrahani kubermangu (tänapäeva Kalmõkkia) põhjaosa külakeses. Tema isa oli kaupmehesuguvõsast pärit ornitoloog ja küla eestseisja. Isa tööülesannete tõttu liikus pere varsti Volõõniasse (tänapäeva Ukrainas), seejärel Simbirskisse ja Kaasanisse, kus Hlebnikov lõpetas 1903. aastal gümnaasiumi ja astus Kaasani ülikooli loodusteaduste osakonda. 1904 alustas ta esimeste loominguliste katsetustega, huvitus jaapani keelest ja vene sümbolistide loomingust, aga tegeles ka ornitoloogiaga, käies ekspeditsioonidel Dagestanis ja Põhja-Uuralis ning avaldades teadusartikleid. 1907. aastaks oli ta valinud kirjandusliku tegevuse ning õpingud unarule jätnud. Ta tutvus sümbolist Vjatšeslav Ivanoviga ning 1908 asus ümber Peterburisse, kus oli küll ülikooli nimekirjas, kuid elas boheemlikku elu, suhtles noorte sümbolistidega, huvitus paganlikust vene pärimusest ning lühiajaliselt ka panslavistlikust ideoloogiast, tegi trükidebüüdi ja muutis oma nime Velimiriks. Sellest ajast pärineb tema pseudomütoloogiline näidend "Snežimotška" (mida võiks tõlkida kui "Lumeneiuke").

1909 läks Hlebnikov ülikoolis loodusteaduskonnast üle algul ida keelte, seejärel slaavi filoloogia osakonda, kuid sisuliselt ta stuudiumiga ei tegelnud. Samal aastal kirjutas ta proosapoeemi "Loomaaed", poeemi "Luik" ja näidendi "Proua Lenín". 1910. aasta alguseks oli Hlebnikov sümbolistidest eemaldunud ning tutvunud vendade Burljukkidega (kunstnik ja luuletaja David, 1882–1967; kunstnik Vladimir, 1886–1917; kirjanik Nikolai, 1890–1920). Koos nende ning Vassili Kamenski ja Mihhail Matjušiniga rajati budetljaanide ("tuleviklaste" ehk futuristide) rühmitus, mis äratas tähelepanu oma eristumisega senistest kirjanduskonventsioonidest. Rühmitus, mis kasutas hiljem ka nime "Gileja", andis välja kogumiku "Kohtunike aed" ("Sadok sudei"). 1911. aastal heideti Hlebnikov võlgnevuste pärast ülikoolist välja. 1912. aastal lisandusid rühmitusse Vladimir Majakovski ja Aleksei Krutšonõhh. Ilmus Hlebnikovi esimene raamat "Õpetaja ja õpilane", traktaat tema enese välja arendatud matemaatilisest ajalooliste seaduspärade teooriast. Peagi ilmusid ka koos Krutšonõhhiga kirjutatud poeemid "Põrgumäng" ja "Mirskontsa" (mida võiks tõlkida kui "Maailm otsast peale").

Budetljaanide rühm sai sisse uue hoo ning aasta lõpus ilmus programmiline ühisteos "Kõrvakiil seltskondlikule maitsele", milles sisalduv manifest oli Hlebnikovi, Krutšonõhhi, David Burljuki ja Majakovski ühistöö. 1913. aasta oli samuti aktiivne: avaldati mitu kogumikku, arendati mõistusetaguse keele (заумь) kontseptsiooni ning esineti skandaalsete etteastetega, sealhulgas kirjutati ja lavastati ühistöös ooper "Võit päikese üle". Hlebnikov kirjutas poeemid "Šamaan ja Veenus" ning "Sõda on surm" ja "ülijutustuse" (сверхповесть) "Saarma lapsed", 1914 ilmusid tema esimesed autorikogud "Rjav!" ja "Luuletuste valik". 1914 toimus ka itaalia peafuturisti Filippo Tommaso Marinetti visiit Venemaale, mis lõi vene futuristid kahte leeri – Hlebnikov kuulus nende hulka, kes ei kiitnud heaks kummardamist euroopa futurismi ees ning pooldas seisukohta, et vene budetljaanlus on iseseisev liikumine. See viis grupi lagunemiseni juba 1915. aastal.

Pärast sõja algust liikus Hlebnikov erinevate paikade vahel: Peterburi, Moskva, Astrahan ning maakohad Moskva ja Peterburi lähedal. 1915 kirjutas Hlebnikov arvu- ja ajateoreetilise jutustuse "Ka", sama aasta lõpus loodi tema algatusel müütilis-poeetiline Maakera Esimeeste ühing. Hlebnikovil tekkis lähedane sõprus maalikunstnik Pavel Filonoviga (1886–1941) - nende loomingut ühendavad vaimne sugulus ja vastastikused mõjutused.

1916 mobiliseeriti Hlebnikov sõjaväkke, kuid suurema osa seal oldud ajast veetis ta Tsaritsõnis (tänane Volgograd) ja Astrahanis järjestikuseid psühhiaatrilisi komisjone oodates, sest püüdis oma sõbrast hingearsti abil väeteenistusest vabastust saada . 1917. aasta kevadel anti talle sõjaväest pikem puhkus, ta sõitis Harkivisse ega naasnud enam armeesse.

Pärast Veebruarirevolutsiooni liikus Hlebnikov umbes aasta aega mööda Venemaad ringi (Peterburis, Harkivis, Kiievis, Taganrogis, Tsaritsõnis, Astrahanis, Kaasanis, Moskvas), seda tingisid nii ärevad ja huvitavad ajad kui ka sõjaväe poolt tagaotsitavaks muutumine. 1918. aasta suvel jäi ta stabiilsemalt pidama Astrahani, kus osales kohalikus kirjanduselus koos Rjurik Ivneviga (1891–1981, luuletaja, prosaist ja tõlkija, kes tegi koostööd futuristide ja hiljem imažinistidega). 1919 oli Hlebnikov Moskvas, seejärel Harkivis, kus viibis mõnda aega psühhiaatriahaiglas peidus Denikini armee mobilisatsiooni eest. Harkivi-aeg oli loominguliselt väga viljakas, muuhulgas valmis üks Hlebnikovi peateoseid, utoopiline poeem "Ladomir", samuti umbes 400 palindroomsest värsist koosnev poeem "Razin". Sellesse aega jääb ka tutvumine imažinistidega, kelle väljaannetes Hlebnikov samutioma tollast loomingut avaldas.

Sügisel siirdus ta Bakuusse, kus oli ROSTA teenistuses (Venemaa Telegraafiagentuur, mis andis välja ka agitatsiooniplakateid, nn "ROSTA aknaid", mille loomises osalesid paljud luuletajad ja kunstnikud). 1921. aasta alguses astus Hlebnikov lektori ametis Pärsia Punaarmee koosseisu, mille nõukogude valitsus oli Bakuus moodustanud, et toetada Põhja-Iraanis Gilani provintsis loodud Pärsia nõukogude vabariiki.

Hlebnikovi motiiviks oli võimalus pärsia kultuuriga vahetult kokku puutuda; ta tutvus Pärsias sealsete dervišitega ning sai kohalike hulgas tuntuks "vene dervišina", samuti teenis ta mõni kuu ühe kohaliku khaani juures laste õpetajana. Kui sõjavägi augustis taandus, tuli ka Hlebnikov tagasi.

Tema viimane eluaasta möödus ilma püsivama elukohata ringi liikudes: ta peatus Bakuus, Stavropoli krais Železnovodskis ja Pjatigorskis, töötades "Saatusetahvlite" kallal (traktaat ajaloo numbrilistest reeglipärasustest) ja pidades öövahi ametit; tema loomingusse tekkis kaasaega kajastav sotsiaalne toon. Selle aja tekstide hulka kuuluvad poeemid "Öö kaevikus", "Gulmulla pasun", "Öö enne Nõukogusid" ja "Tšekaa esimees". 1921. aasta detsembris siirdus ta Moskvasse, kus vanad sõbrad Krutšonõhh ja Majakovski aitasid teda aineliselt ning korraldasid talle loomingulisi õhtuid, ta võeti Luuletajate Liidu liikmeks. Prahas ilmus samal ajal esimene põhjalikum Hlebnikovi loomingu käsitlus Roman Jakobsoni sulest. Moskvas lõpetas Hlebnikov ühe oma peateostest, "ülijutustuse" "Zangezi".

Kevadel süvenes haigus, mis oli Hlebnikovi vaevanud juba Pärsiast saadik; tõenäoliselt oli tegu malaariaga, olukorda halvendas sage nälgimine ja üldine kurnatus. Hlebnikov sõitis mais kosuma oma uue sõbra, kunstnik Pjotr Mituritši maakodusse Santalovo külla Krestsõ maakonnas Novgorodi kubermangus. Kuid seal tema tervis halvenes, provintsis ei leidunud piisavalt head arstiabi ning Hlebnikov suri liikumisvõimetuna 28. juunil 1922. Ta maeti lähedal asuva Rutši küla kalmistule.

Paari päeva pärast ilmus Moskvas "Zangezi" raamat.

1960. aastal maeti Hlebnikovi põrm ümber Moskvasse Novodevitšje kalmistule, tema endisele hauale aga pandi 1986 mälestusmärk ning Rutši külla rajati Hlebnikovi muuseum. 1977. aastal andis Krimmi astronoom Nikolai Tšernõhh enda avastatud asteroidile Hlebnikovi auks nime (3112) Velimir. Hlebnikovi sünnikülla Malõje Derbetõsse Kalmõkkias on talle püstitatud ausammas.

Hlebnikovi varane surm hoidis ära tõsisemad vastuolud nõukogude võimuga, mis oleksid tõenäoliselt 1920. aastate lõpupoole tekkinud, nagu need tekkisid sotsrealismi pealetungiga teistel avangardsetel loojatel. 1928–33 ilmus viieköiteline kogutud teoste väljaanne (koostajad Juri Tõnjanov ja Nikolai Stepanov), 1940 selle lisaköide. Keelatud autor Hlebnikov ei olnud, kuigi mõistagi ei kuulunud ta ka nõukogude kirjanduse põhivoolu; alates 1960. aastast on ilmunud mitu Hlebnikovi valikkogu. Aastail 2000–2006 ilmusid "Kogutud teosed" seitsmes köites.

Hlebnikov on eriti tähelepanuväärne uudissõnade loojana ning luule kõlaliste võimaluste uurijana, seejuures aga võib tema loomingus täheldada ka teatavat hübriidset, kuid kindlapiirilist metafüüsilist, mütoloogilist ja kujundilist süsteemi. Tema sõnalooming hargnes kahes suunas: slaavi keelte omavaheline sulandamine, mis püüdis vältida mitteslaavi päritoluga sõnu, ning seda hiljem asendanud kosmiline "mõistusetagune" keel. Kirjandusteadlane Juri Tõnjanov on selle kohta 1929. aastal kirjutanud: "Tema keeleteooriat rutati lihtsustama ja rahulduti sellega, otsekui oleks Hlebnikov loonud "mõttetut kõlakõnet". See pole õige. Tema teooria kogu tuum seisneb selles, et ta viis luule raskuskeskme kõla küsimustelt tähenduse küsimusele. Tema jaoks pole olemas tähendusest värvimata kõla, pole eraldi "meetrumi" ja "teema" küsimusi. "Instrumentatsioon", mida on kasutatud kõlajäljendusena, sai tema käes tähenduse muutmise tööriistaks, mille abil elustub sõna ammuunustatud sugulus teiste lähedaste sõnadega ning tekib uus sugulus võõraste sõnadega." [Ю. Н. Тынянов, О Хлебникове. Vt В. Хлебников, Избранные сочинения. Санкт - Петербург 1998, tsitaat lk 366–367. Algselt ilmunud Tõnjanovi raamatus: Архаисты и новаторы. Ленинград 1929. ]

Hlebnikovi filosoofilised huvid olid seotud aja ja ruumi suhetega, ka Einsteini 1915. aastal ilmavalgust näinud üldrelatiivsusteooria kontseptsioon ajast kui neljandast mõõtmest inspireeris teda omajagu.

Ossip Mandelštam kirjutas 1923. aastal Hlebnikovi kohta: "Hlebnikov mõtles keelest kui riigist, kuid mitte kui ruumilisest, geograafilisest, vaid kui ajalisest riigist. Hlebnikov ei tea, mis on kaasaegsus. Ta on kogu ajaloo, kogu keele- ja luulesüsteemi kodanik. Teatud idiootlik Einstein, kes ei oska eristada, kumb on lähemal, kas raudteesild või "Lugu Igori sõjaretkest". Hlebnikovi luule on idiootlik selle sõna algses, kreekalikus, mittesolvavas tähenduses. Kaasaegsed ei suutnud ega suuda talle andestada vähimagi vihje puudumist oma ajastu afektile." [О. Мандельштам, Буря и натиск. О. Мандельштам, Сочинения в двух томах. Том второй. Проза. Москва 1990, lk 289–290. ]

Hlebnikovi loomingu olulisem osa on üsna raskesti tõlgitav, sest see on täis neologisme ning keelespetsiifilisi konstruktsioone. Eesti keeles on siinkirjutaja teada varem ilmunud vaid katkend poeemist "Öö enne Nõukogusid" ("Vene nõukogude luule antoloogia", 1965, tõlkija Helvi Jürisson).

*

Maakera Valitsus, Tähe Ülemriik, Noorte Riik, 22-aastaste Riik, Liit 317, Maakera Esimeeste Ühing - neid nimesid kandis üks Velimir Hlebnikovi poeetilistest utoopiatest. See oli mõeldud kultuuritegelaste rahvusvahelise ühendusena, mis pidanuks koosnema 317 liikmest ning teostama ülemaailmse harmoonia ideed. Hlebnikov rajas selle Moskvas 1915. aasta 20. detsembril esmalt Aja Riigina, kuulutades ennast Aja Kuningaks. Varsti hakkas ta ühingusse uusi liikmeid kutsuma, esimeste hulgas olid kirjanikud Dmitri Petrovski ja Vjatšeslav Ivanov; hiljem lisandusid (osa neist enda teadmata) David Burljuk, Vladimir Majakovski, Vassili Kamenski, Nikolai Assejev, Rjurik Ivnev, Mihhail Kuzmin, kunstnik Kazimir Malevitš, heliloojad Artur Lurje ja Sergei Prokofjev. Endi hulka kutsuti ka teisi luuletavaid lendureid (peale Kamenski) ning tollaseid Peterburis tegutsenud Hiina ja Abessiinia diplomaate, seljataga võeti endi hulka Rabindranath Tagore, Herbert George Wells, Filippo Tommaso Marinetti. Loetelu pole ammendav.

Pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni sai "ühing" uue hoo, Hlebnikov kirjutas siingi tõlgitud "Üleskutse", maikuus osaleti oma lipuga rongkäigus, mille Peterburi kunstitegelased korraldasid Ajutise Valitsuse välja kuulutatud riigilaenu toetuseks. Alguses Ajutise Valitsuse juhi Kerenski isegi Maakera Esimeheks nimetanud, muutus seltskonna suhtumine aegamööda - sügisel hakati Kerenskile saatma juba pilakirju. Üks neist vihjas tollal Maria teatris mängitud Puškini "Kivist külalisele", mille Don Juani tegelaskujus nähti Kerenski paroodiat: "Maria palee. Ajutine Valitsus. Kõigile! Kõigile! Kõigile! Maakera Valitsus määras oma 22. oktoobri koosolekul: 1) Lugeda Ajutine Valitsus ajutiselt mitteeksisteerivaks ning ülemputukleja Aleksandr Feodorovitš Kerenski range aresti all viibivaks. "Kui rängalt kätt pigistab raske kivikämmal!" Maakera Esimehed Petnikov, Ivnev, Lurje, Petrovski, Mina – "Kommodoori kuju"". Teine kiri aga oli selline: "Talvepalee. Aleksandra Feodorovna Kerenskajale. Kõigile! Kõigile! Kõigile! Kuidas? Kas te ei tea ikka veel, et on olemas Maakera Valitsus? Ei, te ei tea, et ta on juba olemas. Maakera Valitsus (allkirjad)".

Pärast enamlaste võimuhaaramist ning kodusõja puhkemist jäid Maakera Esimeeste ettevõtmised suuresti soiku. 1920. aasta kevadel tutvus Hlebnikov Harkivis imažinistide Sergei Jessenini ja Anatoli Mariengofiga, kes korraldasid linna teatris tseremoonia, kus Hlebnikov ja Petnikov krooniti Maakera Esimeesteks. Hlebnikovi eluajal oli uute esimeeste valimise õigus ainult temal endal. Hiljem on aga seda poeetilist mängu edasi mängitud: kunstnik Maria Sinjakova-Uretšina jagas 1970.–80. aastail seda tiitlit mitmele Leningradi ja Kiievi noorema põlvkonna kunstnikule ja luuletajale; Hlebnikovi otsene "troonipärija" Petnikov aga nimetas 1963 enese järeltulijaks esimehe kohal Ukraina luuletaja Leonid Võšeslavski, kes omakorda pärandas tiitli 1998. aastal teisele Ukraina luuletajale Juri Kaplanile. Nii et mänguline traditsioon elab edasi, kuigi on kolinud pigem Ukraina kirjandusellu; Ukrainas on isegi peetud luulefestival Maakera Esimeeste Ühingu egiidi all.

Siinsesse kimpu on valitud kolm kõige ilmekamat teksti, millega Hlebnikov Maakera Esimeeste olemasolu deklareeris ("Ljalja tiigri seljas" pole küll otseselt manifest nagu kaks teist teksti, kuid on ideestikuga tihedalt seotud enesemütologiseering). Tõlgete aluseks on 1987. aastal Hlebnikovi-spetsialistide Viktor Grigorjevi ja Aleksandr Parnisi koostatud ja kommenteeritud valikkogu "Tvorenija" võrguversioon http://rvb.ru/hlebnikov/.

Joanna Ellmann "Sulgunud ruum"

;paranoia kirjastuselt on ilmunud Joanna Ellmanni neljas luulekogu "Sulgunud ruum". Tegu on omaette multimediaalse kunstiteosega: illustratsioonid on teinud Divine Enfant, raamatuga koos on CD, kus Joanna loeb oma raamatu ette Kiwanoidi loodud mõjuva helitausta saatel (seda on võimalik kuulata ka ;paranoia kodulehelt). Minu rolliks oli teha teksti keeletoimetus ning kontrollida üle raamatu ja salvestuse omavaheline vastavus, sestap olen raamatus kirjas toimetajana.

Sergei Zavjalov "Meelika. Kõned"

"PEN-i raamatukogu" sarjas on ilmunud vene luuletaja Sergei Zavjalovi raamat "Meelika. Kõned", tõlkijateks Katrin Hallas ja Aare Pilv. Raamat sisaldab tekste aastaist 1993-2009, kogumikest "Meelika" (1998, täiendatuna 2003) ja "Kõned" (2010), välja on jäänud vaid Zavjalovi esimese perioodi tekstid, mis ilmusid 1994. aastal raamatuna "Oodid ja epoodid". Raamat sisaldab ka Igor Kotjuhi huvitavat intervjuud Zavjaloviga, autori enda sisukat järelsõna ning siinkirjutaja saatesõna. Ja kuna Zavjalovi luule on üsna viiteline, on tõlkijad autori abil koostanud ka kommentaariumi, mis loodetavasti hõlbustab tekstidest arusaamist.
Igal juhul on tegu väga kõvade tekstidega (kõvaduse kõigis tähedustes), loodetavasti on tõlked suutnud seda säilitada. Minu jaoks on oluline see, mida Zavjalov ise on öelnud oma luulelaadi kommenteerides: et luule peaks olema "kaifimurdja", mitte pelk intellektuaal-esteetiline teenus.
Minu tõlked on varem ilmunud Ninnikus nr 12, mai 2012 (nüüdse raamatu jaoks on neid kohendatud), Katrini omad minu teada mitte. Lisan siia ka oma saatesõna, mis annab esmase tausta.

Luuletaja ja kirjandusteadlane Sergei Zavjalov on sündinud 1958 Tsarskoje Selos (tollase nimega Puškin) mordva taustaga perekonnas. Alates 1970. aastast elas ta Leningradis/Peterburis, õppis Leningradi riiklikus ülikoolis klassikaliseks filoloogiks ning töötas klassikaliste keelte ja antiikkirjanduse õppejõuna Peterburi kõrgkoolides. 2004–11 elas vabakutselise literaadina Soomes Espoos, alates 2011. aastast Šveitsis Winterthuris (on lugenud Zürichi ülikoolis kursusi vene luuleloost).

1980ndail hakkas ta osalema Leningradi alternatiivses kirjanduselus ning avaldama oma tekste samizdat-väljaannetes, kuuludes loomingulisse ühendusse Klub-81 (see poolametlikult tunnustatud organisatsioon koondas ligi 70 inimest eri valdkondadest, meil tuntud nimedest võib mainida selle liikmeid Viktor Krivulinit, Elena Švartsi, Arkadi Dragomoštšenkot). Selle perioodi luuletused on kogutud 1994 ilmunud raamatusse „Oodid ja epoodid“ (Оды и эподы). Zavjalovi erialast tulenevalt on neis külluslikult viiteid antiikkirjandusele, vormilt on need erilist liiki vabavärss (ebaregulaarsed logaöödid ehk kvaasilogaöödid).

Zavjalovi teises raamatus „Meelika“ (Мелика, 1998) ilmunud tekstid on komplitseeritumad, nad on mitmekeelsed, jäljendavad kohati antiikmeetrikat, dekonstrueerivad keelt, tekstidesse ilmuvad mordva temaatika ja motiivid. Viktor Krivulin on Zavjalovi toonast luulet iseloomustanud kui balansseerimist kahe pooluse vahel, mida esindavad 20. sajandi vene luule suurkujud Gennadi Aigi ja Jossif Brodski; Aleksandr Skidanilt pärineb määratlus „varemetekst“ (текст-руина), mis on muutunud üheks levinud Zavjalovi luulet kirjeldavaks märksõnaks. 2003 ilmus uus raamat, taas pealkirjaga „Meelika“, kuhu olid koondatud kaks eelmist luulekogu ning uute luuletuste tsükkel. Viimastes oli näha liikumist kõrgmodernismi-taotlustelt minimalismi poole, veelgi radikaalsemaks muutub Zavjalovi luules arhailise ja püha ainestiku ühendus avangardse ja sekulaarse vormiga, mida on tõlgendatud ka kui üht vastust küsimusele, kuidas on võimalik luule pärast Auschwitzi.

2010 ilmus raamat „Kõned“ (Речи), mis koondab uuel sajandil kirjutatud tekste ning mida iseloomustab eemaldumine lüürikast eepilise ja proosapärase väljendusviisi juurde. Raamatu saatesõnas arendab Oleg Dark edasi Skidani kujundit ja kirjeldab Zavjalovi tekste nüüd kui „katastrooftekste“: nende aineks on sageli mingi katastroof, kuid ka vormilisel tasandil „eelneb Zavjalovi tekstile alati sõnaga toimunud katastroof“; seepärast püüavad need tekstid loomult aheneda, kokku tõmbuda või hoopis katkeda. Selle proosaluule vormi juurde jõudmise taustaks on Zavjalovi tsükkel „Tõlked vene keelest“, mis koosneb eri vene luuleklassikute parafraasidest ja mille kirjutamise käigus jõudis autor veendumusele, et luule ei seisne üldse välistes vormilistes võtetes, vaid teatavais psüühika süvaseisundeis, mis säilivad ja teevad luule luuleks ka igasuguste luule vormiliste tunnuste kadudes. Kahel korral, 2002 ja 2010 on Zavjalov olnud maineka Andrei Belõi auhinna nominent.

Zavjalov on ka huvitav esseist, tema põhilised teemad on 20. sajandi vene luule arengud (kusjuures ta püüab kohati ühtses raamistikus vaadelda nii ametlikku nõukogude kirjandust kui mitteametlikku kirjandust – need kaks on Venemaal arenenud suhtelises eraldatuses), antiikluule vene keelde tõlkimise problemaatika ning soome-ugri ja mordva kultuuri võimalikkus ja väljavaated.

Zavjalov on tegutsenud ka tõlkijana, ta on tõlkinud Horatiuse oode Gasparovi traditsioonis (s.t vabavärsis) ning tänapäeva leedu luuletajat Eugenijus Ališankat, samuti soome luuletajaid (Jyrki Kiiskinen, Jouni Inkala, Jarkko Tontti jt).

2007 ilmus tema enda loomingust raamat soome (Melika, tlk Jukka Mallinen) ja 2009 rootsi keeles (Melik & tal, tlk Mikael Nydahl), 2012 ilmus Jukka Mallineni tõlkes valik „Kõnedest“ pealkirjaga „Joulupaasto“. Antoloogiates, almanahhides ja perioodikas on Zavjalovi tõlkeid ilmunud veel kümnes keeles. „Joulupaasto“ eest pälvis Jukka Mallinen 2013. aastal „Tanssiva karhu“ tõlkeauhinna, mida annab välja Yleisradio.

Eesti varamarksistlikust koidust punapagulaste tragöödiani

Vikerkaares ilmus saatesõna 1905. aasta marksistlike luuletajate luulebuketile.


Eesti varamarksistlikust koidust punapagulaste tragöödiani

Esmalt mõned kommentaarid. Tekstid on esitatud nende algkujul, otsimata hilisemaid võimalikke redaktsioone; K. Sinepi ja Gustav Tikerpuu tekstid on esitatud redaktsiooni järgi, mis leidub kogumikus „Eesti proletaarne kirjandus. Valimik jutustusi ja luuletusi” (koostanud Ilmar Sikemäe ja Harald Lepik, Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus, 1951). Tollane üldlevinud w on asendatud v-ga, loobutud on värsialguse suurtähest, muid ortograafilisi ega keelepruuki puutuvaid muudatusi pole tehtud, parandatud on ilmsed trükivead ja -hooletused.

Siinne luuletuste kimp on mitte niivõrd kunstiliste saavutuste antoloogia kuivõrd pigem mentaliteedilooline valim, mis annab läbilõike 1905. aasta revolutsiooni vasakpoolsemast ja proletaarsemast poeetilisest sõnast. Enamasti on need pärit Juhan Lilienbachi kirjastatud väljaannetest. Friedebert Mihkelson (Tuglas) ja Karl Ast (Rumor) on siin ehk pisut ootamatud nimed, kuid nende kaasamine võiks illustreerida olukorda, mis 1905. aasta paiku valitses – poliitilis-kultuurilised leerid polnud veel selgelt välja kujunenud, ka Tuglas ja Ast olid tollal VSDTP aktivistid ning tulihingelised revolutsionäärid, kel oma tegevuse eest ka vanglakaristust tuli kanda. Tuglas sattus küll üsna varsti nende hulka, keda – nagu kogu „Noor-Eestit” – marksistlikud kirjamehed teravalt kritiseerima asusid ning kes pärast pikka pagulust poliitikaga enam ei tegelnud. Karl Ast aga liikus mõõdukamate vasakpoolsete hulka. 1905. aasta olukorda illustreerib kas või fakt, et „Edasi” II albumis olid üheskoos Saksa sotsialisti Karl Liebknechti tekst Karl Marxist ning noore A. H. Tammsaare väike novell „Jõulurõõm” (mida võib tegelikult lugeda nii vaesuse ulatust kritiseeriva loona kui ka iroonilise mõistujutuna naiivsotsialismi suhtes – peategelane tahab jõulude puhul oma 1000 rubla vaeste vahel ära jagada, kuid kõigile võrdselt jagades saab iga vaene ainult kopikaid).

Hans Pöögelmanni (Rooskaja), Gustav Tikerpuu (Mart Mõru), Juhan Lilienbachi (Lilleoja, Mürgioja) ja Vassili Mölderi (Proletarlane) kohta võib leida esmased andmed „Eesti kirjanike leksikonist”.

Jaan Kreek (1885-1908) oli pärit Läänemaalt Massust (sama küla, kus hiljem töötas külakooliõpetajana Jaan Oks). Karl Õismaa raamatus „Haapsalu rajoon. Siin- ja sealpool maanteed” (1981) öeldakse Kreegi kohta järgmist: „Mõisa metsavahi pojana püüdis ta saada rohkem haridust, kuid oli sunnitud koolitee Pärnu gümnaasiumis siiski katkestama. Ta siirdus Tallinna, kus A. Laikmaa toetusel leidis võimalusi teha kaastööd ajalehtedele. 1905. aasta revolutsioonist võttis J. Kreek aktiivselt osa. Ta kuulus VSDTP ridadesse. Aastail 1906-1907 ilmus temalt ajalehtedes rohkesti luuletusi. 1906. aastal J. Kreek vangistati, kuid põgenes. Hiljem vangistati ta uuesti ja saadeti asumisele Vologda kubermangu, kus ta peagi suri.”

J. Vermontuse nime all avaldas luuletusi Johan Kruberg (hilisema nimega Juhan Kruustee, 1884-1941), kes oli nooruses Tallinna viinavabriku tööline, seejärel aga tegutses ajakirjanikuna, 1918-21 oli politseijaoskonna ülem ning iseseisvas Eestis figureeris Pandorini ja Draamateatri juhatuse liikmena – seda vähest saab teada biograafilisest andmebaasist ISIK.

K. Vibuane oli Konstantin Osvet (1889-1946). ISIK ütleb, et ta oli Haljalast pärit, õppinud Rakveres, olnud 1906 Kandle vallakooli õpetaja, 1907-13 äriteenija ja ekspediitor Narvas ja Tallinnas, 1914 töötas ajalehes Meie Tallinn, 1915-18 Lessneri vabriku kontoriametnik, seejärel läinud Venemaale ja olnud Siberis ametnik, 1921 tagasi Eestisse opteerunud, töötanud 1921-35 ajalehes Kaja ning seejärel ajalehes Uus Eesti. Ta suri Leningradi vanglas, kuid millal ja miks ta sinna sattus, võib vaid oletada.

Leopold Pinderi kohta on ainus jälg seesama tekst ja Lilienbachi kommentaar. K. Sinepi kohta ei õnnestunud midagi teada saada. (Muuseas, võib oletada, et selliste varjunimede nagu Sinep või Mõru – aga ka muude kibedatooniliste nimede – mõjutajaks oli tollal väga populaarne Maksim Gorki; tähendab ju tema kirjanikunimi „kibe”.)

Luulevaliku lõppu on lisatud üks tõlge – huviväärse näitena, kui eksootilistest allikatest tollased sotsiaalse vabaduse eest võitlejad peale otseselt marksistlike mõjutajate veel inspiratsiooni ammutasid. José Rizal (1861-1896) oli Filipiinide revolutsionäär ja kirjamees, kelle looming on hispaaniakeelne. Ta sündis jõukas tagalogi perekonnas tollal Hispaaniale kuulunud Filipiinidel, õppis Euroopa ülikoolides silmaarstiks ning kirjutas kaks romaani, mis olid suunatud hispaanlaste ülekohtu vastu ning inspireerisid olulisel määral Filipiinide vabadusvõitlust. Tema tegevus reformistliku publitsisti ja ühiskonnategelasena viis selleni, et Filipiinide revolutsiooni puhkedes mõistsid koloniaalvõimud ta mässuvandenõus süüdistatuna surma. Revolutsioonile järgnesid 1898. aasta sõda Hispaania ja USA vahel ning sellele järgnenud Filipiinide edutu iseseisvussõda USA vastu 1899-1902 (Filipiinid saavutasid iseseisvuse 1946). Rizali loetakse Filipiinidel tänini üheks olulisimaks rahvuskangelaseks.

Me näeme selles valikus ka tollase revolutsioonilise luule põhimotiive. Levinud oli tormi kujund (taas võib mõjutajana oletada Gorki „Tormilindu”), mille vaibudes on maa värske ja puhas. Samuti üsna ootuspärased on koidu ning kevade kujund (Pöögelmanni tuntumaid luuletusi, mille järgi ta nimetas ka oma 1926 ilmunud koondkogu, oli „Kevadetuuled”). Korduv on ka motiiv, et inimesed peavad ise oma saatust juhtima hakkama – ei tasu loota ei hoolitsevatele isandatele ega ka Jumalale, tuleb teadvustada oma orjaseisund ning sellest väljuda. Ja mõistagi orja-kujund ise, mis on eestlaste ärkamist saatnud juba Carl Robert Jakobsoni orjaöö-kõnest saadik, kuid haagib end nüüd lahti rahvuslikust agendast ning mõtestatakse ümber klassivõitluse kontekstis. Rahvuslikku ja klassilist emantsipatsiooni ei tajutud 1905. aastal küll veel päriselt eraldi, kuid nagu juba siitki valikust on näha, tekkis proletaarsete tegelaste vastandumine rahvuslikule kodanlusele (mida tollal esindas Jaan Tõnisson oma Rahvameelse Eduerakonnaga) üsna kiiresti.

Iseloomulik on ka see, et linnaproletariaadi, st tehasetööliste jms elust kirjutatakse vähevõitu – loomulikult, tollane Eesti oli agraarne maa ja põhikonfliktid sündisid ikka veel maal, kus domineerisid mõisnikud. Ka Proletarlase nime kandev luuletaja on oma positsioonilt popsikoha pidaja – nn maaproletariaat – ning kirjutab põhiliselt külakeskkonnast.

1905. aastat võib pidada ajahetkeks, mil toimus Eesti ühiskondlik-poliitiline jõudis uutesse kontekstidesse. Noor-Eesti eurooplust teame kõik – ühtäkki astusid noored välja senisest provintslikust baltisaksa kultuuriga piiratud suhestumisvõrgust. Kuid samasse avardumisringi kuulub ka see, et Tõnissoni erakonna näol astus eesti rahvuslus kontakti Vene keisririigi suuremate poliitiliste tuultega, tehes Riigiduuma tasandil koostööd konstitutsioonilist monarhiat poolavate Vene „kadettidega”. Ning ühtlasi kuulub siia marksistliku mõtte jõudmine Eestisse. Eestlaste ühiskondlikud ja maailmavaatelised poleemikad saavad ühtäkki hoopis laiema taustsüsteemi, võiks ehk isegi öelda, et nad sünkroniseeruvad ühtäkki palju vahetumalt Euroopa ja Venemaa poleemikatega.

Sotsiaaldemokraatial oli selles oluline roll – olid ju ka nooreestlased olulisel määral vasakpoolsete vaadetega. Vene Sotsiaaldemokraatlikus Töölisparteis (VSDTP) oli lõhenemine enamlasteks ja vähemlasteks juba toimunud, kuigi esialgu polnud nende vastuolud veel väga teravaks muutunud. Kui me aga räägime siin luulebuketis esitatud autorite põhituumikust, siis kuuluvad nad pigem enamliku liini pooldajate hulka.

Me võimegi niisiis rääkida teatavast enamliku-proletaarse luule „koolkonnast”, mis Eestis kõrvuti Noor-Eestiga tekkis, nooreestilikule traditsioonile juba üsna algusest vastandus (mida aeg edasi, seda teravamalt) ja millel on oma (üsna traagilise lõpuga) arengukulg.

Juhan Lilienbach (1870-1928) oli selle seltskonna üks keskmeid ja ühtlasi üks vanemaid liikmeid. Marksismile ärkas ta juba üle-30-aastase täismehena – ta oli sajandi algul Tallinnas asumisel olnud hilisema Nõukogude tippfunktsionäri Mihhail Kalinini marksistliku töölisringi liige, st sai oma ideed ja innustuse n-ö otseallikast. Lilienbach oli I maailmasõja eel peamisi marksistliku kaldega kirjanduse kirjastajaid Eestis, andes välja erinevaid albumeid (11 numbrit albumit „Edasi” 1905-17 ja teisi samalaadseid kogumikke) ning satiirilehti. 1909 asutas ta kirjastuse Mõte, mis andis välja siinsete proletaarsete kirjanike teoseid, kuid ühtlasi ka nt Marxi „Kapitali” osalise tõlke, Leonid Andrejevit ja Emile Zolad jne. Teine autoriteetne kuju oli Hans Pöögelmann (kirjanikuna ka Hans Rooskaja; 1875-1938), kes oli kirjamehena alustanud sajandi algul „Kiirte” albumites (koos noore Anton Hanseni ja verinoore Gustav Suitsuga). Pöögelmanni tegevusväli oli nii sisuliselt kui geograafiliselt laiem kui Lilienbachil või teistel tollastel proletaarsetel kirjameestel – temast oli marksist saanud 1903-06 Leipzigis tudeerides, tema tegevus ei piirdunud vaid kirjandusega, vaid ka otsese parteilis-poliitilise tööga (oli 1917-18 ning hiljem Nõukogude Liidus mitmetel olulistel poliitilistel ametikohtadel). Ilmselgelt kõrge intelligentsiga mees (kuulas pagulasena 1907 loenguid isegi Sorbonne'is ning oli elu viimased 10 aastat Leningradis pedagoogikainstituudi professor), kelle kirjatöödest on 1974-81 välja antud viis köidet valitud teoseid. Pöögelmannist sai üks olulisemaid marksistlik-enamliku ideoloogia seletajaid Nõukogude Liidu eestikeelses kirjasõnas.

Neist kahest said olulised tegelased ka pärast Eesti iseseisvumist Nõukogude Liitu läinud eesti kommunistlikus kultuurielus. Gustav Tikerpuu varane surm (1913) võimaldab meil vaid oletada, milline olnuks tema tulevik, Vassili Mölder jäi aga Eestisse, kus oli 1924-32 taas vangis, kuid pääses tänu kodumaale jäämisele stalinlikust puhastusest, oli 1940. aastal kohalik punane aktivist ning suri 1943 Nõukogude tagalas.

Sellesse „koolkonda” peaks tsaariaegsetest kirjameestest veel lisama ka Villem Buki (1879-1941), kes aga oli tollal põhiliselt proosakirjanik (huvipakkuv võiks olla tema vanglapäevik „Kivine raamat”, 1912), avaldas 1913 poeemi „Lina” (mille põhiteemaks on käsitööndusliku linatöötlemise asendumine tööstuslikuga kui uue aja märk) ning jõudis pidevama luuletajategevuseni alles 1920. aastatel Nõukogude Liidus. Bukil õnnestus repressioonidest pääseda, 1940 naasis ta Eestisse, kuid jäi sõja alguses kadunuks.

Proosakirjanikest on kindlasti oluline kommunistlik poliitikategelane ja 1924. aasta riigipöördekatse juhte Jaan Anvelt ehk Eessare Aadu (1884-1937). Mainida võib ka Otto Müntherit (1864-1929) prosaisti ja üht esimest põhjalikumat Noor-Eesti kritiseerijat vasakpoolse ideoloogia seisukohast – tema oli 1906-17 Eestis eemal mitmel pool Venemaal ning veetis oma elu lõpuaastad Eestis, olles poliitilisest tegevusest loobunud.

Kui nüüd püüda selle enamliku kirjandusliku traditsiooni kulgu edasi jälgida, siis selle tulemusena võiksime tegelikult rääkida „esimesest väliseesti kirjandusest” - punasest kirjanduslikust diasporaast, mis Nõukogude Venemaal 1920. aastatel kujunes neist. Vanadest tegelastest niisiis Lilienbach, Pöögelmann, Buk, lisaks juba 1914 kirjanikuna alustanud August Lukin (Kusta Ükspere, 1888-1942), kes alustas tõsisemat kirjanduslikku tegevust juba 1920. aastate Venemaal, tuli samuti 1940 Eestisse tagasi, kuid suri blokaadiaegses Leningradis. (Eraldi isiksus oli Lydia Toom (1890-1976), kes oli Tartust Puškini gümnaasiumist 1905 välja heidetud ning asus sestsaadik Venemaale, peamiselt Moskvasse, kus ka suri. Tema tegutses 1920. aastail noore venekeelse proletkultliku literaadina, muudest eesti punapagulastest eraldi, ning laiahaardeline eesti kirjanduse tõlkija sai temast alles pärast II maailmasõda. Tema tegevust jätkas ta poeg Leon Toom (1921-1969).)

Eduard Ertis, kelle kirjandusteaduslik erihuvi oli sõdadevahelises Nõukogude Liidus toimunud eesti kirjanduselu, on selle jaganud neljaks perioodiks (raamatu „Tulekeeled” eessõnas, 1974). 1920-22 koondus kirjandustegevus ajakirja Noored Kommunaarid ümber ning mõjutusi saadi eelkõige proletaarset kultuuri edendavalt Proletkultilt ja sellest 1920. aastal eraldunud rühmituselt „Kuznitsa” (see oli 1920. aastate algul üks olulisemaid revolutsioonilise kirjanduse eestvõitlejaid Venemaal, mis oli kohati nii radikaalne, et osad liikmed lahkusid isegi parteist, kui Nõukogude valitsus kehtestas „uue majanduspoliitika” ehk NEPi). Kuid ühtlasi loeti tol perioodil veel aktiivselt kaasaegset Eestis ilmunud luulet, Ertis räägb nt Marie Underi laenudest proletaarses luules.

1920. aastate Venemaa kirjanduses oli väga aktiivne erinevate rühmituste tegevus, ja ka proletaarsed kirjanikud rajasid erinevaid, omavahel polemiseerivaid gruppe (peale „Kuznitsa” veel Gastevi juhitud utopistlik „Kosmist”, intelligentsem ja parteitruum „Oktjabr”, loominguvabadust tähtsustanud „Pereval” jt). Neist eraldi tegutses veel Majakovski juhitud LEF (Vasakrinne), mis püüdis elus hoida avangardistlikku poeetikat ning distantseeris end lihtsakoelisemast proletaarlasluulest, kuni oli lõpuks 1928 sunnitud pealetungivale üheülbastumisele alistuma. Eestlaste vaste sellele rühmitusterohkusele oli 1923-26 samanimelise ajakirja ümer koondunud „Oras” - see on niisiis teine periood.

1923 oli Venemaal loodud juba erinevate rühmituste katusorganisatsioon VAPP (Ülevenemaaline Proletaarsete Kirjanike Assotsiatsioon, hiljem RAPP ehk Venemaa PKA), kuid 1926. aastal hakkas vaikselt peale selle ühenduse tsentraliseerumine ja parteidogmaatiliseks muutumine. Sellesse aega jääb ka eestlaste ühinemine Eesti PKA-ks, mis oli Leningradi PKA osakond; samal ajal toimub ka Siberi Teataja ümber koondunud kirjanike (eesotsas noorte Kotta ja Saartsiga) liitumine Siberi PKA eesti sektsiooniks ja hiljem juba ühinemine EPKA-ga. Siingi hakkavad 1930. aasta paiku toimuma ideoloogilised puhastusaktsioonid. 1932 suleti Nõukogude Liidus kõik kirjanduslikud ühendused ning koondati kõik ühte suurde Kirjanike Liitu; algas ka punapagulaskirjanduse neljas periood – selle liidu eesti sektsioonina. Kõik sai läbi 1937. aastal, kui nn rahvusdemokraatide nime all stigmatiseeritutena vangistati või tapeti oluline osa Nõukogude Liidu eesti kirjanikest (eesotsas Pöögelmanniga).

Kes olid olulisemad nimed neist, kes 1920. aastail Nõukogude Venemaal alustasid ja keda võiks niisiis nimetada punapagulaskirjanike teiseks põlvkonnaks? Luuletaja Elise Tenter (1888-1931), saadeti juba 1907 Venemaale asumisele ning jäigi sinna; publitsist ja prosaist Karl Treufeldt (Dixi, 1893-1939), Venemaale 1918, represseeriti rahvusdemokraadina; Oskar Kullerkupp (1897-1943), 1917 Venemaale, 1930. heideti EPKA-st välja, 1935 arreteeriti ja suri vangilaagris; prosaist Karl Trein (1900-1937), 1918 Venemaale, represseeriti; Ain Rannaleet (kodanikunimega Rudolf Laurent, 1904-1943), Venemaal sündinud, üks EPKA rajajaid, kes ise sellest 1930 välja visati, arreteeriti 1937, suri vangistuses (tema on ainus, kes on sellest seltskonnast leidnud taasiseseisvusajal uuesti avaldamist – 2006 ilmus Ants Salumi koostatuna tema „Luuletused”); luuletaja Leopold Saarts (1908-1937), Venemaal sündinud, represseeritud. Mõned olid Nõukogude Liitu põgenenud iseseisvast Eestist: prosaist Peeter Meisel (kodanikunimega Kõvamees, 1901-1937), 1924 mõisteti surma politseiagendi mõrva eest, põgenes Nõukogude Liitu, oli koos K. Treiniga üks EPKA puhastajaid ning Rannaleedi ja Kullerkupu põlustajaid, lõpetas ka ise represseerituna; prosaist Arnold Terijõe (kodanikunimega Maurer, 1902-1937?) ja luuletaja Peno Alnovo (kodanikunimega Osvald Madisson, 1902-1938), mõlemad olid 1922-26 Eestis vangis, siis põgenesid Venemaale, represseeriti.

Lisada võib veel eriti kurva ja ebaõnnestunud saatusega luuletaja Valter Kaaveri (1904-1946), kes kirjutas moodsa stilistikaga, kergelt barbaruslikke värsse, 1929 valiti kompartei legaalse organisatsiooni Eesti Tööliste Partei liikmena Riigikokku, 1930 põgenes saadikupuutumatuse äravõtmise hirmus Nõukogude Liitu, ei leidnud seal usaldust, oli 1931-34 vangis, 1934-37 elas Ukrainas Mariupolis, kus jõudis abielluda ja lapse saada, 1937 saadeti taas vangilaagrisse Donetskisse, kus suri pärast sõda. Omaette vihik tema luulest ilmus alles 1979.

Mingil määral osalesid selles kirjanduselus ka mõned Eesti kommunistid – prosaist Juhan Madarik (Johannes Lauristin, 1899-1941) ja luuletaja Leena Laid-Parker (1902-1942), mõlemad hakkasid kirjutama, kui nad olid Eestis vangis (1924-38) ja nende mõlema loomingut ilmus vanglast välja smugeldatuna Leningradis.

Sellest Stalini surmakatlast väljusid elusana kaks meest, kes olid 1920. aastatel Venemaal pagulasluuletajatena alustanud: Eduard Päll (Hugo Angervaks, 1903-1989), kes oli sõja järel neli aastat Nõukogude Eesti „president” ning pärast tagasilööki 1950. aastate alguses sai temast kirjandustegelane, keda mäletatakse kui viimast stalinisti vastamisi 1960. aastate kirjandusuuendusega; ja teiseks Felix Kotta (1910-1963), kes pärast sõda Eestisse tulnuna oli üks stalinliku perioodi esiplaanil olnud luuletajaid ning on eesti kultuurilukku jäänud viljaka Majakovski-tõlkijana.

Nõnda siis oli tolle esimese pagulaskirjanduse saatus selline, et ta oli ära lõigatud nii muust eesti kirjandusest kui pärastpoole ka Nõukogude Eesti kirjandusest. Kui 1951. aastal ilmus Ilmar Sikemäe ja Harald Lepiku koostatud antoloogia „Eesti proletaarne kirjandus”, sisaldas see vaid Lilienbachi, Müntherit, Bukki, Mölderit ja Tikerpuud (ning veel kimbu sajandialguse vähem tuntud nimesid) ning piirdus üldiselt oktoobripöörde eelse ajaga – hiliseimad tekstid on Buki 1926. aasta kogust „Sula”. Ei kuskil „Internatsionaali” tõlkijat Pöögelmanni, rääkimata kogu sellest kirjust seltskonnast Nõukogudemaal. Punaste pagulaste naasmine eesti kirjanduslikku diskursusesse tuli sulaajal, kui 1957 ilmus Pöögelmanni luule korralik valikkogu ning 1958 Aarne Vinkli ja Eduard Pälli ülevaateartiklid 1920.-30. aastate Nõukogude eesti kirjandusest.

Pöögelmannist sai muidugi edaspidi kuju panteonis. Ülejäänud punapaguluse lugu sai kaante vahele 1970. aastatel ja selle viis lõpule Eduard Ertis (1915-1994). Ertis oli sündinud Venemaal ning ise 1930. aastatel noorkirjanikuna Venemaa eesti väljaannetes katsetanud, pärast sõda Eestisse tulnud ning oli pikaaegne (1954-90) Kirjandusmuuseumi direktor. Tema uurimistöö tulemustena ilmusid 1974 sõdadevahelise Nõukogude Liidus kirjutatud eesti luule antoloogia „Tulekeeled” ja 1978 samasugune proosakogumik „Teel”, mõlemad varustatud põhjaliku ja asjatundliku eessõnaga, mis on vaatamata mõningasele ajastuomastele sundretoorikale informatiivsetena loetavad tänagi. Nõnda sai see üks 1905. aasta ideedest võrsuma hakanud ning eesti esimese pagulaskirjandusena stalinismi käe läbi järsu lõpu leidnud puuharu lõpuks viisakal kombel eesti kirjanduslukku dokumenteeritud – kuid ma kahtlustan, et juba 1970. aastatel võis see mõjuda vaid kergelt kurioosse museaalina.

Ääremärkusi põhikirjast

Kirjutasin Loomingusse pisut Eesti Kirjanike Liidu uuest põhikirjast, mis aprillis vastu võeti ja mille ettevalmistamises ma osalesin, samuti EKLi eelmistest põhikirjadest.

ÄÄREMÄRKUSI PÕHIKIRJAST

Tänavusel Eesti Kirjanike Liidu üldkogul võeti vastu uus põhikiri. Õieti on raske öelda, kas tegu on uue põhikirjaga või senise põhikirja redaktsiooniga, sest vanast põhikirjast säilis üsna palju. Põhikirjatoimkonda kuulusid Piret Viires, Märt Väljataga ja siinkirjutaja, tõhusat abi osutasid EKL-i majandusjuht Mart Siilmann ja Maria Mägi Advokaadibüroo jurist Peeter Ploom; soovitusi andsid juhatus ning mitmed liidu liikmed.

Põhiliseks muudatuseks, mis põhikirja ümbertegemise ka ajendas, on EKL-i juhtimise muutmine n-ö kahetasandiliseks, nii et see vastaks paremini nii asjaajamise praktilistele vajadustele kui ka mittetulundusühingute seaduses kirjeldatavale juhtimisstruktuurile. Senine 13-liikmeline juhatus hakkab järgmisest aastast tegutsema eestseisuse nime all, olles seaduse tähenduses volikogu, tema otsustav ja EKL-i tegevust suunav roll jääb põhilises samaks. Juhatuse nime hakkab kandma eestseisuse poolt ametisse pandav väike kahe- kuni viieliikmeline organ, mis tegeleb EKL-i igapäevase praktilise juhtimisega. Sisuliselt säilib praegune asjakorraldus, kus väike hulk tublisid töötajaid eesotsas esimehega tegutseb suurema üldkogu poolt valitud otsustuskogu suunamisel. Erinevus on juriidilises esindusõiguses: kui seni võis EKL-i juriidiliselt esindada esimees üksi (aga mitte igapäevase reaalse töö tegijad) või kaks suure juhatuse liiget koos, siis nüüd on see õigus igal väikese juhatuse liikmel. See teeb tegutsemise asjaajamislikus mõttes sujuvamaks ning annab tegelikkusele adekvaatsema juriidilise kuju.

See ajakohastamine tekitas võimaluse põhikiri ka tervikuna üle vaadata. Teistest väiksematest muudatustest on ilmselt silmahakkavaim see, et senisest pisut rohkem on rõhutatud Loomingu ja EKL-i seost – Looming on nüüd selgelt nimetatud liidu häälekandjaks, samuti on fikseeritud eestseisuse kui Loomingu kolleegiumi roll. Need muudatused on mõeldud pakkuma ajakirjale pisut suuremat turvatunnet viimaste aastate kultuurimeedia mullistuste valgel. Samasse liiki kuulub ka lisatud alapunkt, mis sõnastab selgelt, et eestseisuse pädevusse kuulub ka avalike seisukohavõttudega esinemine kirjandus- ja kultuurielu küsimustes.

Senisest natuke realistlikumalt on sõnastatud EKL-i osa oma liikmeskonnale nii abi andjana autoriõiguste asjus kui materiaalse toetajana. Senisest lühemalt on fikseeritud ka loometoetuste andmisse puutuv, kuna selle nii täpseks reglementeerimiseks pole põhikirja tasemel tarvidust.

Eestseisuse liikmed võivad järjestikku ametis olla maksimaalselt kolm valimisperioodi, nii nagu see seni kehtis ainult esimehe ametikoha suhtes. Lisatud on mõned asjakorraldusi lahti seletavad paragrahvid: kuidas kujuneb üldkogu päevakord ja kuidas käib eestseisuse liikmete asendamine. Samuti kõrvaldati juba eelmises põhikirjas olnud teoreetiline võimalus, et põhikirja võiks muuta vaid paarkümmend inimest erakorralisel üldkogul.

Uus põhikiri on küll vanast teistmoodi liigendatud, kuid see on lihtsalt tarbeteksti loogilisema ülesehituse huvides – ja juriidiline tarbetekst üks põhikiri ju on. Nii et uue põhikirja võimalik erilisus on pigem väline ja vormiline. Toimkonna liikmena usun, et kirjanike liit on saanud lihtsalt senisest pisut selgema juriidilise alusteksti ja senisest pisut efektiivsema juhtimiskorralduse. Ühesõnaga, midagi üsna argipäevast.

Püüdsin uurida ka EKL-i varasemate põhikirjade kohta. 1922. aasta põhikirja algversiooni kirjutas Eduard Hubel ning see sai lõppkuju kirjanike ühises arutelus. [Liidu loomise aegseid pabereid lugedes avastasin ka ühe omapärase ettepaneku: Johannes Semper (kes koos Johannes Barbarusega pooldas „liidu” asemel „kutseühingu” nimetust) pakub, et liidu tegevuste loetellu (§2) võiks lisada alapunkti „asutab kirjanike varjupaike, sanatooriume (hullumaju!)” (EKLA f 182, m 86:14, l 22)] See algab nii: „Liidu ülesanneteks on eesti kirjandusliku loomingu edendamine, kirjandusliku kultuuri tõstmine ja kirjanikkude vaimliste ja aineliste huvide kaitsmine. Ühtlasi on Liit eesti kirjanikkude kutseline esindus.” Ülesannete kirjeldus on läbi aegade jäänud sisult üsna samaks – uusimas põhikirjas on see sõnastatud nii: „EKL-i tegevuse eesmärk on kirjandusliku kultuuri arendamine, oma liikmete loometegevuse soodustamine ja toetamine ning nende huvide ja õiguste kaitsmine” („arendamise” asemel oli seni „säilitamine ja tõstmine”). Üldjoontes pidas esimene põhikiri vastu kuni 1940. aastani, seda kohendati keeleliselt ja ka sisuliselt korduvalt. 1929. aasta seisuga kehtinud tekst on loetav Katrin Raidi raamatust „Loomise lugu. Eesti aeg” (2002). Olulisemad muutused puudutasid liidu juhatuse asukohta – 1927 sai selleks Tallinna asemel Tartu, kuid 1935 lisandus vastukaaluks võimalus luua koondisi teistes linnades, mille alusel loodigi Tallinna koondis. Nii et teatav keskuse ja sateliidi pinge on EKL-i iseloomustanud algusest peale. (Nüüdse põhikirja valmistamise käigus arutasime ka võimalust, kas mitte fikseerida Tartu osakonna eristaatus nimeliselt põhikirja, kuid lõpuks jäi siiski nii, et see on sõnastatud umbmäärasemalt, teoreetilistele uute piirkondlike osakondade tekkele ust lahti jättes – kas neid tekib, on iseküsimus.)

Sõjaeelse kirjanike liidu liikmeks võisid olla „kõik eesti kirjanikud ja kirjandusearvustajad, kelle liikmeks-olemist seltsides ja ühingutes seadus ei takista” - tõlkijad tollal veel arvesse ei tulnud.

1920. aastate jooksul lisandus 17 paragrahvist koosnenud põhikirjale ka aukohtu määrustik ja kodukord, mis reguleeris kirjastustoimkonna ja ajakirja-toimkonna tegevust – mõlemasse kuulus peakoosoleku (st üldkogu) poolt valitud kolm liiget ning juhatuse määratud tegevjuht (tegevtoimetaja). Hiljem lisandus veel eraldi peakoosolekul hääletamise ja liikmeskonna kodukord, kus on muuhulgas öeldud, et hääleõigus on ainult liikmemaksu tasunuil (tänapäeva seaduste järgi oleks see võimatu, kuni inimest pole ühingust välja arvatud, on tal kõik liikmeõigused) ning antud pisut täpsem määratlus sellele, kes Liidu liikmeks „kvalifitseerub”: „kirjanik, kes avaldanud vähemalt 1-2 väärtuslikku teost, kes pidevalt tegutseb kirjanduse alal ja kes vastab kutse-eetilistele nõuetele.” (EKLA f 206, m 88:12, l 8) Viieliikmelist juhatust ja kolmeliikmelist revisjonikomisjoni valiti tollal igal aastal.

1940 saadeti EKL laiali ja asuti organiseerima uut Eesti Nõukogude Kirjanike Liitu. See oli hoopis teistlaadne organisatsioon ning juba 1941 valminud, kuid lõplikul kujul 1943 kehtestatud põhikiri on stalinistlikult barokne dokument. Tiit Hennoste on sellest kirjutanud põhjaliku käsitluse „Ametiühingust rühmituseks” (kogumikus „Uurimusi 1940. aastate eesti kirjandusest”, 2011), mille lisana on ära trükitud ka põhikiri ise. Mõistagi ei loetud oma järjepidevust 1922. aastast, vaid viidatakse pikas preambulis NSV Liidu kirjanike liidu loomisele 1932. aastal. Kõrgeimaks organiks on kongress, mis valib juhatuse, see omakorda valib enda hulgast väiksema presiidiumi – see süsteem säilis kogu nõukogude aja (ja ilmselt on ka praeguseni säilinud ülisuure esindusproportsiooniga juhatus jälg tollasest praktikast, kuna presiidium koosnes kümmekonnast inimesest, juhatus ise oli veel suurem). Ma ei peatu pikemalt hilisematel nõukogudeaegsetel kirjanike liidu põhikirjaredaktsioonidel, kuna huvitaval kombel ei õnnestunud mul Tartust kirjandusmuuseumist leida nende kohta mingeid märke. Mingeid muudatusi kindlasti pidi tehtama, sest 1958 muutus ju ENKL Eesti NSV Kirjanike Liiduks, pealegi oli oli selle mudeliks üleliidulise kirjanike liidu põhikiri, mida samuti muudeti (selle kohta leiduvad EKLA-s Rudolf Sirge redaktsioonilised ettepanekud 1955. aastast – eestikeelsed märkused venekeelsele tekstile, f 206, m 88:1). Ka tollastes Loomingutes põhikirjast juttu ei tehta (kuigi avaldatakse kongresside otsuseid ja aastakoosolekute ülevaateid). Tõenäoliselt leiaks midagi Riigiarhiivist, aga jäägu see siis edaspidiseks uurimiseks.

Stockholmis loodi 1945 Välismaine Eesti Kirjanike Liit, mille põhikiri (koostajad Ants Oras, August Mälk ja Valev Uibopuu) sisaldab hädapärast põhikorraldust, mahub viide paragrahvi ja ühele lehele. Ülesandeks oli „edendada eesti kirjanduse arengut ja levikut ning kaitsta võimaluste piires oma liikmete huvisid ja soodustada nende töötamisvõimalusi”; liikmeteks määratleti „kirjanikud, tõlkijad ja kirjanduslikud publitsistid” – esmakordne tõlkijate eraldi mainimine (EKLA f 392, m 60:8).

Uus periood algas 1988. Tuleb õiendada üks fakt: mitmel pool olen kohanud väidet, et „NSV” kadus Eesti Kirjanike Liidu nimest 1991; õige on, et see juhtus juba 1988. aasta 25. novembril. Äsjase suveräänsusdeklaratsiooni tuultes võeti vastu täiesti uus põhikiri, mille oli ette valmistanud töögrupp koosseisus Jaan Kross, Lennart Meri, Paul-Eerik Rummo, Ain Kaalep, Andres Langemets, Rein Raud ja Rein Veidemann. EKL on selle järgi loomeliit, mis ühendab eesti (aga ka „Eesti NSV-s elavaid teistes keeltes kirjutavaid”) kirjanikke, kriitikuid, kirjandusteadlasi ja tõlkijaid. Deklareeritakse, et EKL loeb end asutatuks 1922. aastal (see punkt on jäänud põhikirjadesse tänini), kuigi võtab ka osa NSV Liidu KL tööst. Ajastule omaselt kaitseb EKL tavapäraste kirjanduse edendamise ja liikmete huvide ja õiguste esindamise kõrval ka „eesti kirjanduse ning keele- ja kultuuriväärtuste vaba loomist, levitamist ja tutvustamist ning nende järjepidevust” ning „väljendab oma liikmeskonna tõekspidamisi rahvuse, kultuuri ja poliitika üldistes küsimustes”. See ongi poliitiline dokument ning ühtlasi ainus EKL-i põhikiri, mis eales on Loomingus avaldamist leidnud (1989, nr 1, samas numbris on ka Rein Prii ülevaade põhikirja vastuvõtmisest). Sätestatakse auliikme staatus – ja 1990. aasta aprillis toimunud üldkogul nimetataksegi selle alusel Mart Mägra ja Endel Nirgi ettepanekul auliikmeks Bernard Kangro (vt Literaatori ehk Rein Kruusi ülevaateid Loomingus 1989, nr 5, ja 1990, nr 5). Liidu liikmeks võib saada „kutseküpsuse saavutanud kirjanik, kes on Eesti NSV kodanik ja tunnistab EKL-i põhikirja. Kutseküpsuse hindamisel võetakse arvesse ilmunud teoseid, nende kohta avaldatud kriitika, samuti osakondade, sektsioonide ja noortekoondiste poolt esitatud arvamused.” Soovitajaid peab olema kolm, neist kahel vähemalt 5-aastane liikmestaaž. See põhikiri kehtestab korra, et esimees ja 14-liikmeline juhatus valitakse kolmeks aastaks; revisjonikomisjon pidi olema 7-liikmeline. EKL-i väljaannete toimetajate valimine oli üldkogu pädevuses. Me näeme siin nõukogudeaegse pidulikuvõitu ranguse ja revolutsioonilise ülidemokraatlikkuse huvitavat sulamit.

Ajad muutusid aga kiiresti ning uus, mõnevõrra asjalikum, Henn-Kaarel Hellati ja Sulev Raudsepa koostatud põhikiri võeti vastu juba 1992. aasta kevadel. See meenutab oma loomult juba neid asjaliku loomuga kuivemat sorti põhikirju, mis on kehtinud hiljemgi, võib leida sõnastuslikke kattuvusi ka 2015. aasta põhikirjaga. 1994 oli riigi seadusandlus arenenud nii kaugele, et vaja oli uut alusdokumenti – nüüd määratleti EKL kui „vabatahtlik loominguline mittetulundusühing”. 1994. aasta põhikirjas on veel eraldi mainitud üldkogu kongressi ja aastakoosolekut – kongress toimub iga kolme aasta tagant ja ainult seal saab valida juhtorganeid. Ilmub esimehe ametiaja piirang – tollal oli see isegi ainult kaks järjestikust valimisperioodi. Juhatuse suurus on määratud proportsioonina: iga 20 liikme kohta üks juhatuseliige (praegu peaks see number olema siis 15). [Nonde kahe põhikirjaversiooni kohta leidsin infot Boris Kaburi ja Astrid Reinla pärandist EKLA-sse jõudnud paberitest, f 388, m 52:1).]

1998 võeti vastu põhikirjavariant, kus EKL on määratletud taas selgelt „loomeliiduna”, mis tõenäoliselt aitas kaasa selle sõna taga peituva kultuuripoliitilise kontseptsiooni vormumisele loomeliitude seaduseks 2004. aastal. Too 1998. aasta versioon kehtis üldjoontes tänini – seda oli küll vahepealse 17 aasta jooksul seaduste muutudes mõnevõrra redigeeritud.

Muidugi oleks mul hea meel, kui põhikirjatoimkonna töö vili teeniks kirjanike liitu vähemalt nii kaua kui sõjaeelne või nüüdseni kehtinu. Aga mõistagi pole põhikiri mingi ajatust taotlev kirjatöö, vaid aja muutumistele reageeriv praktiline tööriist.




ps. Loomingus ilmunud tekstile sattus sisse viga - 1992. aasta põhikirja üks autoreist polnud mitte luuletaja Sulev Kübarsepp, vaid kirjanik ja jurist Sulev Raudsepp. Tänan Jaakko Hallast eksitusele osutamast.

Johann Wilhelm Krause "Tartu ülikooli peahoone" (anonüümse autori jõuluremiks)

Urbanistide ajakiri U ja väliruumi ajakiri ÕU on välja andnud ühisnumbri, mille teemaks on kriitika. Seal on ka rubriik, kus inimesed on muusikaarvustuse formaadis kirjutanud linnaruumist - kirjutasin ülikooli peahoone jõuluversioonist. Kogu number on netis loetav, kuid seda on võimalik ka paberkujul hankida.


JOHANN WILHELM KRAUSE "TARTU ÜLIKOOLI PEAHOONE"
(anonüümse autori jõuluremiks)

Tartu oli 18. sajandi lõpuni suurte kõrgete kivikirikutega „väike puust linn”, millest pärast korduvaid sõjalaastamisi ja põlenguid otsustati teha keiserliku ruumiatmosfääriga ülikoolilinn, mille keskmeks sai peahoone. Imperiaalne klassitsism oli moes kõikjal Euroopas, oldi keisrite sõja künnisel. Mõnes mõttes oli see samasugune aeg nagu Teise maailmasõja ümbrus – võitlesid suurejoonelised Euroopa ümberjagamise kavad ning ehitati ranget totalitaarse ilmega arhitektuuri. 

Millalgi enne peak oil’i, kui näis, et elektrivalgus on lõputu ressurss, kujunes välja mitu valgustusega seotud arhitektuurset kontseptsiooni. Üks neist on tõenäoliselt pärit 1930ndate Saksamaa „valguskatedraalidest” ning kujutab endast arhitektuuriväärtuste öist väljavalgustamist, reeglina lähtub valgus maapinnalt ülespoole. See on hoonete „musealiseerimine”. Teine kontseptsioon: hooneid hakati talvel, eriti jõulude ajal, kaunistama pisikeste tulukestega, et lisada neile heldimapanevat muinasjutulist pehmust ja sära. Hooneid hakati „jõulustama”.

Nüüd on need kolm kontseptsiooni juba mitu aastat ülikooli peahoone puhul kokku remiksitud.  Jõulupeahoone kuuelt sambalt ripuvad ühtlaselt alla tulukesteread – jõulupuine mulje, mis ühtlasi rõhutab sammaste sümboliväärtust kogu ülikooli metonüümse tähistajana, sambad saavad juurde teatavat kergust ja sihvakust. Frontoon oli tsaariajal täis keerulist ornamentikat, mille keskmes oli kahepäine kotkas, hiljem see eemaldati ning koht jäi lagedaks. Nüüdses remiksis on see komponent isegi ehk kõige õnnestunum, kuivõrd aktualiseerib seni tummavõitu kolmnurga ning tulemuseks on mulje tähistaevast. See mõjub peaaegu subliimsena, harva on jõulutuled niivõrd lähedal kantilikule esteetilisusele (Kant suri samal aastal, mil peahoonele pandi nurgakivi). Hoone ülemist serva katab rahvuslikus mustris lint. See on kõige rohkem „jutustav” osis, mille põhifunktsioon on öelda, et tegu on rahvusülikooliga. Peab aga tunnistama, et visuaalselt on lint pisut mürane, sest erinevalt sammastest ja portikusest pole karniis lage, vaid tal on oma kandiline rütmika juba olemas – rahvalik motiiv kipub selle otsa komistama ning sellega võistlema. Kuid ühtlasi kumab mürast läbi veel üks ajastu – sõjajärgne rahvuslik klassitsism, mil stalinlikku pompöössust kodustati eesti ajal välja kujunenud rahvusornamentikaga. Nõnda haardub karniis lausa kolme erinevasse ajastusse, olles neljandaks ühtlasi mälestis möödunud postmodernismile.