Riigimehelikkusest ehk Neljakümne kiri ja kuuekümne kiri

Kutsuti esinema Põlva maavalitsuse korraldatud palvushommikusöögile, mis on selline omapärane ürituse formaat, et maavanem kutsub kokku maakonna omavalitsustegelased ja aktiivsemad kodanikud, pakub neile hommikusöögi, seda raamistavad vaimulike palved (kohal oli ilmselt enamus Põlvamaa vaimulikest, kolm luteri pastorit pluss praost, kolm õigeusu preestrit, karismaatikute preester ning nelipühilaste ja baptistide pastorid) ning keskel on ettekanne või kõne päevakohasel teemal (möödunud aastal kõneles Rein Veidemann pagulusest).
Ilmus lühendatud kujul ka ajalehes Eesti Kirik.


*

Riigimehelikkusest

ehk

Neljakümne kiri ja kuuekümne kiri

Kõne Põlva maavalitsuse palvushommikusöögil 
ja president Kersti Kaljulaidi ametisseastumise puhul 
10. oktoobril 2016

Tänase jutu pealkiri on välja pakutud kaks nädalat tagasi päevakajalises tuhinas, kui äsja oli selgunud, et valimiskogus kukkus presidendivalimine läbi 60 tühja või rikutud sedeli pärast. Ja kuna viimastel aastatel ning eriti viimastel kuudel on Eestis esile kerkinud erinevaid rühmaviisilisi avalikke kirju, nii et tekib tunne, et kas selline avalike kirjade formaat ei hakka juba devalveeruma, siis tekkiski kujutelm ühest kaarest, mis algab 40 kirjast, kus oma rahva tuleviku pärast tõsises mures olevad inimesed riskivad oma nime all tõsiselt oma heaoluga ja vabadusega, ja lõpeb 60 anonüümseks jäänud inimese valgete lehtedega, mille sõnum on, et meie era- ja kildkondlikud huvid on olulisemad kui riigipea valimisel riigimehelikult käituda. Muidugi kõik sõltub olukorrast ja kontekstist – on täiesti võimalik olukord, kus selline käitumine oleks just nimelt riigimehelik, et ära hoida tõsine oht ning võita aega viimseks paranduseks. Kuid antud juhul tundub tõenäoline, et tegu oli ikkagi pigem millegi vastupidisega – et esmatähtsad ja teisejärgulised asjad aeti omavahel sassi, aeti presidendi valimiste kaudi mingeid väiksema mastaabiga või lausa väiklasemaid huvisid taga. Üks viiendik valimiskogu liikmetest laskis põhja pika ja sisuka poliitilise protsessi – minu mulje järgi oli see kõige sisukam ja ühiskonda puudutavam presidendikampaania alates 1992. aastast. Selles ju võikski seisneda ühiskondliku kokkuleppe olemus, et lepitakse milleski kokku olemasolevate võimaluste raames, mitte lihtsalt ei öelda, et mängureegleid järgides me kaotaksime ja järelikult me loobume mängust. See ei kõla aumehelikult, see ei kõla riigimehelikult.

Ma juba olen siin kasutanud mitmel korral riigimehe sõna. Õigupoolest sellest ma pidingi rääkima, kui mind siia lahkesti kõnelema kutsuti.

Paradoksaalne ongi see, et lõpptulemusena on meil nüüd president, kelle puhul on alust uskuda, et temast võiks kujuneda riigimehelik (riiginaiselik) riigipea. Ma aga ei tahaks siin rääkida konkreetselt Kersti Kaljulaidist (lõpupoole pisut siiski), sest meil on temaga seoses veel vaid lootused (või võib-olla kartused). Räägiksin üldisemalt.

Loomulik on see, et kui presidenti otsitakse, siis otsitakse riigimeest. Muidugi neid 60 valget lehte võib tõlgendada märguandena, et lõppvalikus ei nähtud riigimehi. Kuid mu meelest on siin oht unustada teatav sümmeetria, mis on kogupildil. Sellel on mitu nüanssi. Esiteks, loomulikult vääristab konkreetne inimene oma omadustega riigipea positsiooni, kuid ühtlasi on see positsioon ise konstrueeritud nii, et ta sunnib ja piirab inimest käituma riigimehelikult. Presidendi amet on loodud selliseks, et kui selle täitja ei püüa käituda riigimehelikult, siis see amet lihtsalt ei toimi. S.t kui me räägime ainult sellest, kas mõni inimene on piisavalt hea presidendiks, ja mitte sellest, mida presidendi positsioon teeb inimesega, kes sinna satub, siis on meil oht unustada presidendi funktsiooni tähendus kui selline. President ei saa põhimõtteliselt teostada kitsaid erakondlikke huvisid. Võiks isegi öelda, et mingis mõttes selle ameti piirangud õilistavad ka seda, kes ise oma omadustelt ehk nii riigimehelik polekski. Riigipea amet kehastab seda, mis on Eesti riigi näol kõigi jaoks ühine, erinevatest oahuvidest kõrgemal.

Teiseks, siit tuleneb järgnev. Mulle sai nonde presidendivalimiste käigus selgemaks üks asi: päris paljud inimesed käsitavad presidenti sellena, kes kehastaks Eesti riiki ja kellega saaks ühtlasi samastuda. Ehk siis - presidenti tajutakse sellena, kes annaks inimestele võimaluse samastuda Eesti riigiga. Ja seda võetakse väga kirglikult ja isiklikult, ka seda valimiskogu läbikukkumist ja hilisemat skepsist Kaljulaidi suhtes saab sellele taandada: igaüks tahab sellist presidenti, kellega ta saaks samastuda, aga ükski kandidaat otsekui pole selline, kelles piisavalt palju inimesi tunneks ära selle Eesti riigi, kellega nad saaks end identifitseerida. Aga siit tekibki mul järgmine küsimus: kui asi on nii, kuhu jääb siis inimeste isiklik samastumine Eesti riigiga? Kas see on tõesti nii kaotsi läinud, et me otsime meeleheitlikult kedagi, kes meie eest, meie asemel kehastaks Eesti riiki? Teoloogias on olemas selline mõiste nagu „üldine preesterlus” - st et iga usklik on preester, tal on otsesuhe Jumalaga, ning vaimulik on üksnes teatavas ametis töötegija. Kui nüüd lubatakse seda võrdlevat metafoori – kui käsitleda meie usku oma riigi vajalikkusse teatava tsiviilreligioonina, kas ei anna see kirglik rahulolematus iga konkreetse kandidaadiga tunnistust sellest, et meie demokraatlikus "tsiviilreligioonis" on see nn "üleüldise preesterluse" kontseptsioon nõrk? Otsekui oleks president see, kes võtab enda kanda riigi rolli ja meie pealtvaatajatena saame siis selle osatäitjaga omakorda samastuda; otsekui saaksime me riigiga suhestuda vaid selle ühe isiku kaudu. Kas pole siis nii, et riik peaks kehastuma kõigis oma kodanikes? Kõik kodanikud vastutavad oma riigi ja seda riiki moodustava ühiskonna edenemise ja hea käekäigu eest, riik ei saa koonduda ju vaid ühte kõrges ametis olevasse kodanikku. See on küsimus sellest, kas me ise kodanikena oleme piisavalt riigimehed? Kui jah, siis oleks meil lihtsam võtta presidenti kui üht meie hulgast, üht kodanikku, kellega me ühiselt koos seda riiki kehastame.

Kui otsida riigimehelikkuse definitsiooni leksikonitasandil, leiame tavaliselt midagi sellist: poliitik, kes peab erakondlike ja kildkondlike huvide kõrval või asemel silmas ühist hüve. Me võime riigi asemel ütelda ka ühine hüve, see on hüve, mida ühiskond tervikuna taotleb. On ilmselge, et ükski inimene ei saa kehastada seda tervikuna, ei saa seda tervikuna vallata. Ja see on oluline iva, kui tahame riigimehelikkust mõista. Riigimees on teadlik, et tema võimed ja maailmavaade, mida ta ühise hüve nimel rakendada saab, on vaid partikulaarsed, osalised, vaid üks tahk sellest ühisele hüvele lähenemisest. Aga samas, see ei peaks tähendama mingisse lõtvusse või relativismi kukkumist või muutumist marionetiks, järele andmist minnalaskmishoiakule. See tähendab just nimelt oma võimete ja vaadete rakendamist ühise hüve nimel, ehk siis „anda oma parim”, „anda OMA parim”, tegutseda „enda parima äranägemise järgi”, anda endast see, mida ainult sina saad anda. See on arusaamine, et hoolimata asjaolust, et sa ei valda kogu tõde, sa oled inmlikult piiratud oma võimete ja maailma mõistmise vinkliga, on sul ometi vastutus. Seepärast on hea, kui presidendi ametis olijal on selge maailmavaade – see tähendab, et ta pole ujuvate vaadetega konjunkturist ja oportunist. Olla teadlik oma piiratusest, kuid täita oma kohust teadmisega, et teistsugused vaated, isegi kui need on sinu omadele vastandlikud, on – kui tegu pole just otsese destruktsiooni ja nihilismiga – teised aspektid, alternatiivsed tahud selle ühise hüve saavutamisel.

Nende kahe pooluse üheaegsus ongi riigimehelikkus – pidada meeles, et ükski inimene pole täiuslik ega valda kogu tõde, kuid seejuures anda endast parim, et teostada seda, mis on just minu võimuses, teostada oma piiratud osa selles maailmas võimalikult täielikult. Ja tagasi alguse poole pöördudes – see pole asi, mida oodata ainult presidendilt, see peaks olema iga kodaniku püüe. Sest kui president on üks kodanikest, siis on ka iga kodanik potentsiaalne president.

Eelräägitu pärast on ka sõnavabaduse põhimõtet järgiv demokraatlik vaba ühiskond parim vorm ühise hüve teostamiseks – sest piltlikult öeldes, see loob võimaluse, aga mingis mõttes ka moraalse kohuse (niivõrd kui me tahame olla kodanikud) olla võimalikult vääriline võimalik president. Sest president ei ole rahva isa või ema (ta võib seda olla, aga sattumuslikult, mitte põhimõtte poolest), vaid esimene võrdsete hulgas, üks kodanikest. Ainult ühiskonnas, kus oma vaateid ja ideid saab vabalt levitada, kus nende üle saab diskuteerida ja polemiseerida, neid omaks võtta ning kõrvale lükata, ning kus seda sisemiselt vastuolulist polüfooniat peetakse paratamatuks (sest ainult nii, aktsepteerides, et tõde või ühine hüve on meile antud vaid hulga peale paljude tahkudena), on meil kõige suurem võimalus, et me ei jäta mingit olulist osa sellest ühishüvest tähelepanuta. Nõnda esindab ka presidendi positsioon mitte riiki kui tervikut, vaid kodanikku. Kui soovite, võib seda võtta vaba ühiskonna ühe n-ö metafüüsilise postulaadina – riiki ei kehasta riigipea, vaid iga selle kodanik, ja riigipea on üks kodanikest. See ei tähenda, et n-ö iga köögitüdruk võiks riiki juhtida, vaid seda, et iga kodanik peaks ennast arendama selles suunas, et ta oleks see kodanik, kes võiks saada ka presidendiks.

Kui nüüd siiski jälle konkreetseks minna, siis mõnes mõttes teeb täna pärastlõunal ametivannet andev president Kaljulaid selle hästi nähtavaks: ta pole mõni poliitiline „superstaar” (nagu seda ilmselgelt on olnud eelmised presidendid), vaid ta on mingis mõttes „igamees”, „iganaine”, vastutustundlik kodanik oma selge silmavaate ja hoiakutega, kuid ühtlasi ka (loodetavasti) piisavalt avar, et mitte olla ühe kildkonna esindaja riigitüüri juures. Ja isegi kui me nuriseme selle üle, kuidas president seekord lõpuks „tehti” (on näiteks öeldud, et valimise asemel heideti täringut), siis meenutagem, et muistses Ateena demokraatias valiti üksvahe rahvajuhte liisuheitmise teel kõigi vabade kodanike hulgast – iga kodanik pidi olema valmis mõnda aega rahvajuhi positsiooni täitma. Kaljulaidi puhul, kes on avalikkuse jaoks mõneti just selline „juhuslik” inimene, peaks hakkama tööle just see – ta on üks meist, ta on üks riigimehelikest kodanikest.

Niisiis, olen kõnelnud mitmesugusest sümmeetriast – konkreetne isik ja institutsioon kui selline, mis üheskoos alles loovad selle ühist hüve kaitsva positsiooni; president kui kodanik ja kodanik kui potentsiaalne president; oma piiratuse teadmine ning seejuures enda panuse andmine selgepiiriliste võimete ja vaadete ulatuses. Nendele sümmeetriatele orienteerumine võiks olla niisiis demokraatliku vaba ühiskonna kontekstis riigimehelikkuse lühimääratlus.

Aga see on poliitika ja riigijuhtimise sfäär. Kindlasti saab seda omaduste ja väärtushoiakute kogumit üle kanda ka muudesse sfääridesse. Loomulikult eeldab see teatavat suhet ühise hüve sfääriga, ühiskonnaga, sooviga anda midagi ühiskonnale, kaaskodanikele, ligimestele. Teha oma tööd vastutustundlikult, kuid alati meeles pidada, et ükski inimene pole tõe ega hüvede ainuvaldaja. Õpetaja, kes avaldab õpilastele suurt mõju, kuid võimaldab õpilastel kujuneda omaette isiksusteks; teadlane, kes isikliku uudishimu rahuldamise kõrval püüab oma uurimistööga anda midagi ühiskasulikku (mitte ainult rakenduslikus mõttes, vaid ka ühiskonna parema enesekirjelduse, enesemõistmise jaoks – see viimane on humanitaarteaduste ülesanne); ametnik, kes ei muutu mugavaks bürokraadiks ega arenda avalikus ametis erahuve, vaid peab silmas avalikku edenemist ning lahendab küsimusi inimlikult; kunstnik, kirjanik jne, st looja, kes pakub inimestele keele, mille abil nad saavad endast ja ühiskonnast rohkem aru või suudavad ennast ja maailma paremaks ja vabamaks muuta; ärimees, kes oma kasumi kõrval peab oluliseks ka oma tegevuse mõju keskkonnale ja ühiskonnale; arst – kes on võib-olla riigimehelikkuse kvaliteetide parim näide poliitilisest sfäärist väljaspool; sõdur, kes on oma ameti valinud selleks, et olla kaitsja, mitte ründaja. Ühesõnaga, vastutustundlik ja oma töösse loovalt suhtuv inimene, kes teab oma piire, kuid püüdleb oma võimete ja annete teostamisele kuni oma piirideni – mitte vähem.

Selline äratundmine on ilmselt ajaga, eaga tulev. Pole juhuslik, et presidendiks saamiseks peab olema vähemalt 40-aastane (35 või 40 aasta lävi on olemas enamikus riikides, kus riigipead valitakse; ja juba vanas Rooma vabariigis oli konsulite – kõrgeimate riigiametnike – ealiseks alampiiriks 40 aastat). See on iga, kus inimene hakkab väljuma noore inimese hoiakust „kes olla? kelleks saada?”, sest ta hakkab selgeks saama, kes ta õigupoolest on, kes ta üldse olla saab, ning tekib uus küsimus „mida teha? mida saan mina (veel) ära teha? mida on mõtet teha?”. Riigimees ongi see, kes ei taha riigimees olla, vaid teha tegusid, mille tagajärjel – kõrvalefektina – ta osutub riigimeheks.

Aga on veel üks taust. Sest riik või üks kindel ühiskond pole veel see kõige olulisem. Olulisim on see, et me oleme inimesed, ühiskond on alati viimses instantsis inim-kond. Olla riigimees või samade kvaliteetidega muul alal tegutseja tähendab olla inimene selle mõiste parimas tähenduses ja täiel määral. Teada, mis on inimene – teada, et inimene on mõistatus, et ta pole kunagi valmis, ta on pidevalt tõe poole teel, hüve poole teel, ja mitte keegi pole lõplikult päral, kuid me oleme selles seisundis kõik ühiselt, igaüks isepidi ja isemoodi. Viia ennast täide võimalikult täiel määral, kuid ühtlasi tegutseda selle nimel, et teised saaks sedasama teha. Kirjutada enda tegudele vastutusvõime märgiks alla oma nimi.

Harju(ta)mise aeg

Koondasin Feministeeriumi palvel mõned oma Facebooki-sõnavõtud väikseks arvamuslooks, mis ilmus ka Postimehe veebis.

Harju(ta)mise aeg

Kersti Kaljulaidi saamine Eesti presidendiks – olenemata sellest, mida keegi tema poliitilisest taustast või ametisse valimise käigust arvab – on kindlasti märgiline sündmus Eesti ajaloos. Nüüdsest on naisriigipea Eestis muutunud võimalikkusest aktuaalsuseks ning kindlasti aitab see kaasa soolise võrdõiguslikkuse edenemisele. See pole aga lõplik aste. Ma ei pea silmas mitte niivõrd seda, kui mõni naine saab tulevikus täitevvõimu juhiks (mis oleks ka oluline piiripunkt), vaid seda, kui ühel hetkel lakatakse rõhutamast seda, et tegu on naisega – kui tänased rõõmuhõisked naispresidendi üle omandavad pisut anakronistliku varjundi.

Kaljulaidi presidentuur on suurepärane võimalus üheks üsna lihtsaks mõtteharjutuseks: jälgida kõike, mis tema kohta öeldakse ja kuidas temaga räägitakse, ning kujutleda, et ta on mees. See annab head mõtteainet selle üle, kuidas sugusid praktikas erinevalt koheldakse. Kuidas näiteks kõlaks, kui intervjueerija ütleks kujuteldavale Kristjan Kaljulaiule: „see on olnud uskumatu Tuhkatriinu-lugu”? (Või kui otsida analoogse funktsiooni ja saatusega meessoost muinasjututegelast, siis „uskumatu Loll-Ivani lugu” - juba see kõrvutus näitab, kui sügaval soolise erinevuse stereotüübid asuvad)? Või kuidas tundub, kui meessoost presidendikandidaati tutvustataks üldsusele nii: „Usun, et ta võlub parlamendi ära. Tegemist on lõppkokkuvõttes mehega, kes on noorem kui 50, kellel on neli last, kes on vanaisa, kes on haritud, erudeeritud, laia silmaringiga.” Me mõtleksime kohe, et sellel mehel on midagi viga, kui teda nii elementaarsete asjade kaudu tutvustatakse – või siis on meie poliitiline eliit nii alla käinud, et haritus ja erudeeritus on mingi erandlik omadus.

See mõtteharjutus toimib muidugi mõlemas suunas. Ühelt poolt võime näha, kuidas kõrgele positsioonile jõudnud võimekat naist kuidagi pisendama hakatakse, kuidas naiseks-olek (koos kõigi nonde armsate pehmete predikatsioonidega) annab võimaluse teatavaks patroniseerivaks hoiakuks, mida sama võimekate meeste puhul on raske ette kujutada. Ja teisalt tekitab see muidugi ka kiusliku küsimuse, kas samade kvaliteetidega mees tunduks näiteks nii atraktiivne president. Mage oleks ju ka uskuda, et presidendi määramisel mängib rolli otsustajate „nunnumeeter”, mis kompenseeriks (või kataks kinni) kandidaadi puudujäägid. Võib ju juhtuda, et kandidaadi sugu muutub iseendast mingiks positiivseks argumendiks, otsekui peaks naistele mingi händikäpi andma puhtalt nende soo põhjal. See oleks siis n-ö feminism negatiivis.

Sellele mõtteharjutusele lisaks võib Kaljulaidi tegevust ja selle konteksti vaadeldes pidada meeles üht pisut ohtlikku võimalust – ega pole juhuslikult tegu glass cliff'i ehk ”klaaskuristiku” fenomeniga. See on nähtus, kus „klaaslae” läbinud naised pääsevad juhtivatele kohtadele alles kriisiolukorras, kus juhi ebaõnnestumise võimalus on suurim.

Nii et Kersti Kaljulaidi presidendiks olek võimaldab ilmselt omajagu avalikult nähtava praktika toel läbi mõelda ja tunnetada seda, kuidas me soolisi erinevusi näeme ja toodame.

Lisaks – minu meelest oleks tore, kui need mõtteharjutused, tähelepanekud ja arutelud ei muutuks hukkamõistmisteks ja häbistamisteks. Seksistlike hoiakute puhul on tihtigi tegu ju ebateadlikult sisse kasvanud või omaks võetud mustritega, mitte teadliku pahatahtlikkusega – sestap hoidusin siingi nimetamast konkreetseid nimesid.

Pealegi pole ka väga selge see piir, kus lihtsalt kirjelduslik viitamine inimese soole muutub mingiks alavääristavaks stereotüübiks. Ma juhtusin ise Kaljulaidi kohta kasutama võrdlust „Lumekuninganna”, ja kohe sain ka ise märkuste osaliseks, et kasutan seksistlikku metafoori. Ma ise jään küll arvamusele, et mu kujundis polnud mingit soopõhist halvustamist, aga ma ei saa välistada, et mõne teise jaoks võib see kõlada samamoodi alavääristavalt nagu Tuhkatriinu-metafoor, juba kas või seetõttu, et ma taandan intelligentse inimese muinasjututegelaseks puhtalt esinemismaneeri tõttu. See, millega on täpselt tegu, sõltub alati kontekstist, nagu igasugune kommunikatsioon. Ma arvan, ühemõttelisest „personaalprobleemi” üle nurisemisest sisulisem ja efektiivsem on õppimine ja arutlemine nende mustrite sümptomite üle. Ehk siis – mulle meeldiks, kui apelleeritaks inimeste intelligentsusele, mitte alandusehirmule. See on ju ka põhjus, miks me üldse nonde seksistlike mustrite lahtimurdmisega tegeleme – et ühiskonnas oleks alandamist, alavääristamist ja – alaväärsust ennast – võimalikult vähe.

Abstinents. Punane versioon

Vikerkaare 9. numbris ilmus minu tsükli "Abstinents" light-versioon. Siin on selle pikem, n-ö punane versioon. Kuigi siin on juttu haikudest, on tegu pigem senryū'dega, mis järgivad vaid haiku silbi- (ehk moora-)struktuuri, kuid mitte muid haiku nõudeid (loodusteema, aastaaja marker, kigo; vt lähemalt https://en.wikipedia.org/wiki/Senry%C5%AB)

*

ABSTINENTS

Punane versioon

I

kui suitsuisu
peale tuleb, kirjuta
iga kord haiku

see on ju lahe
aga see on ju nõme
laikide bilanss

aknad said pestud
üks mehine sigaret
kuluks nüüd ära

lõunane rahe
mälestas vaikivat jääd
rabinal, korraks

juba kolmas kohv.
juba pool haikut. ikka
virgumata meel

polegi põhjust
midagi kirjutada.
vihm ja paokil uks

lemmiktassi kõrv
läks katki. ja nüüd hüüa,
kui palju tahad

sõber ennustas:
varsti tahad nutta! jah.
kui naeruväärne.

see asi pole
kunagi meeles olnud,
kuid kohe meenub

häh, tegelikult
on see pelk ajukeemia,
paljalt sa ise.

"miski su tapab
niikuinii. - - vali
oma mürk ise."

üks sõber ütles kord nii, kui olime noored. tema valis kanepi.

olla targem on
ebaviisakas, solvab
teiste väärikust

kui me saaks näha
teiste unenägusid
poleks see veel kunst

sõrmede vahelt
pudenend tuhamäele
istutage mets

öö nagu lõhnab.
nüüd vist hakkab peale: öö
lõhnab nagu leib.

viis pakki suitsu
jäi ju veel alles. liiga
abstraktne kogus.

modernset luulet
võõrutusnähtudega
lugeda on vaev

uni ligines
nagu pelglik, vagur loom,
siis... ei mäleta

"iga su haiku
tekitab suitsuisu"
"kunst on ambikas"

Wachet auf, ruft uns
die Stimme der Wächter sehr
hoch auf der Zinne.

ahjuukse ees
pikk mõtisklus, suits pihus.
tuli jääb tummaks

II

peida nad ära.
ma tõmban oma sõnad
nüüd lõpuni

labiilne, sõge,
totakas, hale.
sa saad hakkama

"viska ära need
viimased. kohutav öö."
"mkmm."

see haiku oli
olemas, aga meelest
läks

kaksteist mesilast
põdrakanepisalus

kas see ongi
individuatsioon?

raudrohi, asfalt,
koirohi, loojang

viska redel ära
pulkhaaval

kas ei saa juba
küll? saab küll.

pole
päevadel
ääri

see lause on lage

õgin konisid

tõstab tuult.
kes?

kõik
on
suits

lendun

hm

III

triumfi pole.
on vaid venides taanduv
ebamugavus

misantroopia,
jubedaim võõrutusnäht -
tänaval mõtlen:
"sul on loll pilk"; "sul on kleit
maitsetu"; "sul on surm näos"

(pastiche à la Kalju Kruusa)

kohvipaki lahtilõikamine ja purki ümber valamine;^*
tühja kohvipaki prügikasti viskamine ja mõtlemine, et prügikast on vist täis;
lõikamisest jäänud ribade põrandalt korjamine ja prügikasti viskamine;
kääride sahtlisse tagasi panemine;
otsustamine, et prügikast on ikkagi täis, ja kilekoti prügikastist välja tõstmine ja maha kukkunud prahi kotti tagasi surumine;
uue kilekoti otsimine kapist ja selle panemine prügikasti;
lauale pudisenud kohvipuru peoga kokku pühkimine ja kohvipurki pudistamine;
suhkrukoti avamine ja toosi valamine;
pooliku suhkrukoti panemine kappi;
teisest toast kohvitassi otsimine, selle loputamine kuivanud kohvipaksust, lihtsast loputusest ei piisa, tuleb käega ka külma kohvirasva ära hõõruda, see tingib käte pesemise vajaduse, no ja märgi käsi on vaja kuivatada ka;
kohvipuru tõstmine tassi, vee peale valamine, suhkru tõstmine tassi - nauding juba koidab - aga ei;
jalus tilbendavale kassile järele andmine ja külmkapist talle konservi välja otsimine, selle pakendi lahtirebimine ja halvasti välja tuleva sisu välja pigistamine kassi taldrikusse, samal ajal kui kass pidevalt nügib su käsi taldrikust eemale;
konservipakendi viskamine prügikasti;
arvuti tassimine kööki, veeloigu pühkimine laualt, enne kui saab arvuti lauale panna;
arvutile juhtme järele panemine, tooli taha kontaktini upitamine ja stepsli jõuga sissesurumine, juhtme sättimine nii, et ta ette ei jääks;
kotis lootusetult puntrasse läinud kõrvaklapijuhtmete lahtiharutamine - terve pagana minut! - alati meenuvad sellisel puhul jutud rottidest, kes ei saa enam pesast välja, sest nende sabad on sõlme läinud;
no ja kas nüüd juba saab mugavalt hommikut alustada?

* Alternatiiv: kohvipaki kile lahti kangutamine, alguses ei tule, siis tuleb sellise hooga, et kolmandik pakki on laual ja põrandal maas; laua pealt kohvi ära pühkimine ja purki pudistamine; kühvli ja harja võtmine kraanikausi alt kapist, kohvipuru maast pühkimine ja prügikasti viskamine, endal südametunnistus must, sest see pole isegi fair-trade kohv

see suudlevate
tudengite purskkaev ju
haiseb täiega

see on väline
mulje, et teen muhedalt
muudkui haikusid.
päriselt olen vastik
tõmbleja närvihaige.

ja ega pole
siin midagi laikida.
puhas ja klaar vaev.

"puhas ja klaar"? mis
õilistav sõnavalik,
Aare, tõsiselt?
õhtuks pidid sa ikka
päris läbi olema...

hommikul mõtlesin kirjutada ligilähedase sisuga luuletuse,

õhtupoolikul avastasin, et see on juba olemas:

"... kirjutamine ja sõda käivad samal ajal
nende vahele ehitatud majades
istuvad inimesed
nagu kuulujutud, valmis väljuma

suitsetamise mahajätmine
on ühest käeliigutusest loobumine
miks mitte öelda
et sõnad pole veel süüdatud"

Bei Dao, "Etüüd" (tlk Lauri Kitsnik)

sigaret kestab
ühe ilusa laulu.
kestab ja kestab.

it's absolutely
crucial to remain hypo-
critical enough

kas sa riskiksid
Piiteri eeslinna eest
tuumasõjaga?
loomulikult mitte. ma
riskiks tuumasõjaga...

näed unes inglis-
keelset nalja ja ei saa
sellest aru. nöök

isa kõneles:
"seal tarus pole ema.
korjavad mett küll,
aga vähe, on loiud -
elu mõte on kehva."

haarata kinni
kas või õhust, valgusest
või enda kujust

Oled kirjutanud iga kord, kui suitsu tahad teha, haiku või tanka – noh, mitte iga kord, ja üha enam kirjutad lihtsalt et asja käigus hoida, ilma suitsuisuta; waka-luuletuse väljamõtlemine võtab vähemalt sama kaua kui üks suits, sageli kauemgi, ja tal on kindel lühike kuju, väga distsiplineeritud vorm – just nagu sigaretil, mis on nimetu ja vormitu puuduoleku ja iha aineline ja aistiline väljendus. Sa saad sellest viimasest aru ühel hommikul, kui sa ärkad ängiga, mille sisuks on, et midagi on puudu, sinuga pole ehk oldud piisavalt osavõtlik, aga samas – sa tead, et selle puuduoleku tunde ajaks ära ka üks sigaret – kuigi see on ju absurdne, kuidas saab sigaret maandada sedasama puuduolekut, mille täitmine on teise inimese käes? Ja sa teed selle sigareti, ta on täiesti tühi ses mõttes, et su keha ei tunne vastikust ega mõnu – aga su äng lahtub ja sa tunned, et su puuduolek on täidetud, iha vastatud. Ja ühtlasi saad sa aru, et sul pole vaja enam suitsetada, sest:

kas pole nii, et kui suitsetamise „filosoofiline žest” seisneb selles, et sa oled pidevalt oma vananemise ja surmaga sõna otseses mõttes käsikäes, põletad oma elu lühemaks ükskõikse elegantse rituaalikesega (üks Soome või Rootsi filosoof on sellest kirjutanud, ei mäleta, kes – Engdahl? Blomstedt?) – et siis suitsetamisest loobumise „filosoofiline žest” on selles, et sa saad teadlikuks – otsese ihulise ohutu kogemuse kaudu – puuduoleku ja iha tegelikust loomusest: et puuduolek ei nõua tegelikult midagi konkreetset enda täiteks, vaid on midagi tühja, mis nõuab enda täiteks üht teist tühjust, endakujulist vastastiktühjust (mis kuju on tühjusel? tühi kuju). Sama hästi võiksid lugeda lehekülje hiina vanu mõtlejaid ning tunda arusaamise surinat meelekohtades või tõsta kummagi käega kümme korda hantlit ning tunda vere valgumist käsivartesse – ja sätestada oma ihamajanduses, et nende tegevuste tulemusel loed sa ühe kripelduse oma südames lahendatuks. See arusaam on ühtaegu vabastav ja samas kuidagi alandlikuks tegev – ära ole uhke oma ihade üle, nende kuju on juhuslik, nagu puude võra kujuneb juhuslikult. Ja ühtlasi on selles midagi varjatult solvavat inimväärikuse suhtes. Äkki see ongi üks asi, mida suitsust võõrutamine õpetab – kuidas lubada end tõel solvata, võtta solvang vabalt vastu ja lasta tal seejärel mööduda nagu suitsunäljal?
Ja sa tunned, kuidas haikust kasvab romaan. Või õigemini selle esimene lehekülg. Visandi algus.

/lk 23/
Kui jõuad lugemisega nii kaugele, et ilmub Viljandi-nimeline tegelane, paned pea raamatusse, toetad näo tekstile, paned parema põse leheküljele ja suled silmad. Su keha all on liiv, lähikonnas kõlab suplemiskilkeid, üks laps hüüab pidevalt „Läksime! Läksime! Läksime!” - kuhu küll ta niimoodi teisi kehutab, või mängivad nad vees mingit mängu? Teed korraks silmad lahti, aga su pilgu ette jääb paljas tüdruk, kes on alasti rannas hilpamise east napilt väljumas, sa paned silmad jälle kinni. Su selja taga kostab ungarikeelset juttu, naine ja mees, ja seesama naine natukese aja pärast kordamas kannatliku metoodilisusega eesti keeles „Ei tohi! Ei tohi!” Pöörad pead, nüüd toetub romaanile su vasak põsk, ja vaatad – ta takistab oma äsja kõndima hakanud tütart liivalosse lõhkumast. Kaugemal seisab üks paar, kellel ilmselgelt on käimas mesinädalad – tõmmu lühike habemik, tõenäoliselt itaallane, ja kahvatunahaline punapäine tüdruk, embavad teineteise eksootikat. Hakkad sõrmedega vastu liiva trummi lööma ja imestad kõla üle, see polegi tume müdin, nagu arvasid, vaid pisut õõnsad kolksatused, otsekui metallvanni vastu lüües, ainult peaaegu ilma kajata – aga see kaja on siiski aimatavalt olemas. Kas liiv kajab? Sa kuulad seda küll läbi raamatumembraani, mis on liiva ja su kõrva vahel, ja liiva all on tegelikult punakas savikiht, seda sa nägid enne, kui lugemise ajal kannaga liivasse kündsid. Koputad maha. Aga maa polegi siin õieti maa, see on rand, mille peal longitakse ja joostakse lõõgastunult, või siis jalutatakse sügisel, sest siis on siin hea inimtühi. See õieti polegi nagu selline maa, mis võiks koputusele vastata, selline „põu”, kus tuksuks süda.
Mõnda aega hiljem, toetad kukla ta puusanukile ja loed taas, taas ilmub Viljandi-nimeline tegelane su ette, ta on romaani kirjutanud, nagu selgub. Ülalt mäe pealt kostab kohati kontserdihääli, aga see ei morjenda teid kuigivõrd, ei kutsu. Teil on aega, te olete lihtsalt pikali. Te ei räägi, sest pole vaja; siis loed talle ette ühe lause, milles tegelase erootiline mälestus paneb tal hambad plagisema, naerate põgusalt, siis vaikelu jätkub. Kuskilt tuleb suitsetamise lõhna, sa tõstad pea – mitte häiritult, vaid lihtsalt refleksist – suitsetaja asub kümne meetri kaugusel; ah nii kaugele on siis lõhnad tunda, imestad endamisi. Loed edasi, raamatus on sõda alanud. Tegelikkuses käib see juba ammu:

/lk 73/
50 lehekülge hiljem lesid sa samal kohal – kas ikka veel või jälle kord, jääb esialgu lahtiseks, sest vahepealsed lehed on näpu vahel sirrdi edasi sirvitud. Kuid nüüd on su küünarnukkides juba liiva sõmerjas teravus, käevarte lihastes on teraliselt torkiv aisting, sul on tunne, et käsivarred on liivduma hakanud ja end kergitades osutud sa kujuks, mis mureneb koost ebamääraseks hunnikuks, enne kui sa püsti jõuad. Tuleb keskenduda aste madalamale, kus liiv pole mingi peenike pulber, vaid koosneb erikujulistest teradest – imetillukesed teokarbid, haralised kristallid, kärgja struktuuriga kivikesed, klaasjad spiraalid, kvarts, vilgukivi, tetraeedrilised või rombilised räniühendid, küünekivi, koraljad tähekesed ja käsnakesed, läbipaistvad kõvad liblikatiivakesed. Mineraalne mikrokosmos, liikuv, pudenev, koonduv kivila. Mida sa endaga sellisena peale hakkad? Tuul võib sind puhuda, jalapäkk muljuda, vesi siluda ja üles kohrutada, sa võid voolata, kuigi sa pole vedel, siis mõõdad sa aega, aga sa võid vedeleda ilma voolamata ja siis settid sa linnuteede lahtihargnemise aeglusega.
Ära nüüd päikse kätte magama jää, meil on vaja, et sa teadvusel oleksid.

Kruusa tõlgitud
Tawara: "õhtutaevas
apelsinine"

suitsuisu ei
kao ega vähene. ta
lihtsalt ununeb

facebook reklaamib
mulle suitsuvastaseid
biomagneteid. klikk.

"tsesuurid on sul
täitsa huupi." - "mhmh. need
polegi haikud."

kell on viis öösel
kell on viis null üks öösel
mida arvata?

hetk, mil hakkad

igatsema möödunud

vaeva, ongi see

õnn, mille igatsuse

käes sa oled vaevelnud

magav meel. ärkav

meel. teadvel meel. uinuv meel.

sõltuvustering.

mind vabastab ainult see,

mida ma endast ei tea.

aga see pole
veel kõik. kõik pole veel see.
muist on muu, mõistu.

Facebook, 5. VII – 6. VIII 2016

Vene kirjanduslikest rühmitustest

Ilmunud on Sergei Zavjalovi esseekogu "Ars poetica". Raamat sisaldab kaks üldisemat käsitlust 20. sajandi vene luulest ("Peripeetia ja traagiline iroonia nõukogude luules" ning "Kaasaegsuse kontsept  ja aja kategooria "nõukogude" ja "mitte-nõukogude" luules"), eraldi esseed on Aleksandr Tvardovskist, Olga Bergholzist, Viktor Krivulinist ja Gennadi Aigist (viimane on üks olulisemaid sõjajärgse vene luule moderniste, kelle loomingust on varsti Ninniku Raamatukogu sarjas ilmumas valimik) ning lisaks vaade Vene soomeugrilaste kultuurilistele perspektiividele.
Koos Martin Opitzi "Raamatuga saksa luulekunstist" avab see TLÜ Kirjastuse uue sarja "Bibliotheca artis poeticae". 

Raamatu lisana olen kokku pannud ülevaate 20. sajandi esimese kolmandiku vene luulerühmitustest, mida jagan siingi.

*

Vene kirjanduslikest rühmitustest

Vene kirjanduselu tsaaririigi lõpuperioodil ja Nõukogude riigi alguskümnendil iseloomustab intensiivne ühinemine rühmitustesse ja katusorganisatsioonidesse.

1) Sümbolistid, akmeistid ja muud mitterevolutsioonilised kirjanikud

Niinimetatud hõbeajastu algas 1890. aastail sümbolistide rühma esilekerkimisega, kuid formaalset organisatsiooni neil polnud. Sümbolistid jaotatakse tavaliselt vanemaks ja nooremaks põlvkonnaks. Vanemasse põlvkonda kuulusid peterburilased Dmitri Merežkovski, Zinaida Hippius, Fjodor Sologub, Nikolai Minski ja Aleksandr Dobroljubov ning moskvalased Valeri Brjussov ja Konstantin Balmont. Uue sajandi alguses tulid nn noorsümbolistid – Sergei Solovjov, Aleksandr Blok, Andrei Belõi, Vjatšeslav Ivanov, Innokenti Annenski. Olulised koondajad olid Peterburi ajakiri Mir iskusstva ja Moskva kirjastus Skorpion.

1911 tekkis Nikolai Gumiljovi ja Sergei Gorodetski eestvõttel sümbolismile vastanduv akmeistide luulekoolkond, mis koondus rühmitusse Luuletajate tsehh (Цех поэтов). Tuntumad nimed on veel Anna Ahmatova ja Ossip Mandelštam. Rühmitus lõpetas tegevuse aprillis 1914. Luuletajate tsehh taaselustus veel aastail 1916–17 Georgi Ivanovi ja Georgi Adamovitši initsiatiivil ning veel kord 1920–22 Gumiljovi ja Adamovitši eestvõttel, kuid need ei olnud enam nii kindla esteetilise programmiga.

Esimestel revolutsioonijärgsetel aastatel koondusid mitteproletaarsed, peamiselt sümbolismi ja akmeismiga, aga ka futurismi vähem revolutsiooniliste suundadega seotud kirjanikud mitme organisatsiooni ümber. Peterburis tegutsesid Literaatide Maja (Дом литераторов, 1918–22) ning Kunstide Maja (Дом искусств, 1919–23), olulised figuurid olid Ahmatova, Juri Annenkov, Blok, Gumiljov, Sologub, aga ka nt Vladislav Hodassevitš, Jevgeni Zamjatin, Kornei Tšukovski; neisse kuulus ka rida kirjandusteadlasi ja kunstnikke. Tegu polnud otseselt rühmitustega, vaid kultuuritegelaste vastastikuse abi ühingutega, mis korraldasid ka esinemisi, loenguid, kontserte, näitusi ja kirjastamistegevust. 1922 ei pikendanud NKVD enam Literaatide Maja tegevusluba.

Kunstide Maja stuudio liikmetest moodustus 1921. aasta veebruaris rühmitus Серапионовы братья ehk Serapioni Vennad. Selle liikmed olid Lev Lunts, Ilja Gruzdev, Mihhail Zoštšenko, Veniamin Kaverin, Nikolai Nikitin, Mihhail Slonimski, Viktor Šklovski, Vladimir Pozner, Jelizaveta Polonskaja, Konstantin Fedin, Nikolai Tihhonov ja Vsevolod Ivanov. Rühma ideeliseks juhiks oli Jevgeni Zamjatin, kuid tegevuses osales ka nt Anna Ahmatova ning neile elas kaasa Maksim Gorki. Rühmitus oli rõhutatult apoliitiline, distantseerus kunsti ideelisuse nõudest ning pooldas kantiaanlikku puhta esteetika ideaali. See põhjustas muidugi kriitikat proletaarsete kirjanike suunalt. Seejuures aga oli Serapioni Vendade hulgas ka kirjanikke, kes huvitusid ühiskondlikest teemadest, ning mõnest (nt Tihhonov) sai hiljem isegi nõukoguliku kirjanduse klassik. Rühmituseliikmete poeetilised ja stilistilised eelistused olid üsna erinevad. 1923 hakkas grupi tegevus raugema, sest olulisemad liidrid emigreerusid või asusid ümber Moskvasse, 1926 lakkas rühmituse tegevus lõplikult.

1918 loodi Moskvas Ülevenemaaline Luuletajate Liit (Всероссийский союз поэтов), mille esimeesteks olid 1918–27 järgemööda futurist Vassili Kamenski, sümbolist Valeri Brjussov ja endine egofuturist Georgi Šengeli. 1920 loodi ka Petrogradi osakond, seda juhtisid kuni 1929. aastani järjest Aleksandr Blok, Nikolai Gumiljov, proletaarne luuletaja Ilja Sadofjev ning Nikolai Tihhonov.

1920 loodi Literaatide Maja baasil Ülevenemaaline Kirjanike Liit (Всероссийский союз писателей), mis koondas revolutsioonieelsete kirjandusvoolude literaate. Liidu kese oli Petrogradis/Leningradis, seda juhtisid Akim Volõnski ja Fjodor Sologub, kuid oli ka Moskva osakond. Programmilisi deklaratsioone ei tehtud, küll aga korraldati hulgaliselt loomingulisi õhtuid. Petrogradis oli ÜKL kirjanduselu keskne organisaator, nii et liiduga ühines isegi väike hulk proletaarseid kirjanikke. 1922 oli liidul umbes 200 liiget. Nii Luuletajate kui Kirjanike Liit muutusid aja jooksul nõukoguliku kirjanduse eestseisjateks ning sulandusid lõpuks NSV Liidu Kirjanike Liitu.

1921 ilmus luministide manifest, tegu oli noorte luuletajate Veniamin Kissini, Dmitri Maizelsi, Nikolai Reštšikovi, Tarass Matšteti ja Natalja Kuguševa rühmitusega, mis kuulutas pöördumist maailma ühtse olemuse Luumeni (ehk Valguse) poole; põhiprintsiipideks olid väljumine psühhologismist indiviidi objektiviseerimise suunas ning „monumentaalne lüürilisus“. Rühmituse tegevus jäi lühiajaliseks, sest juba järgmisel aastal suri selle andekaim liige Kissin.

2) Futuristid, imažinistid, konstruktivistid jm avangardistid

1910 tekkis vene futuristide ring, kes nimetasid ennast budetljaanideks (sõnast „будет“ – „on” tuleviku vorm) ning lõid rühmituse Gileja (Гилея ehk Hylea – nõnda nimetas Herodotos osa Sküütiast); nad eristasid ennast Itaalia futuristidest, püüeldes algupärase vene futurismi poole. Rühmitusse kuulusid Velimir Hlebnikov, David Burljuk, Vassili Kamenski, Vladimir Majakovski, Aleksei Krutšonõhh. Erinevate futuristide hulgas olid nad kõige vasakpoolsemad. Just neilt pärineb manifest „Kõrvakiil ühiskonna maitsele“ (1912); koostöös avangardsete kunstnike ühendusega Noorsooliit (Союз молодёжи) asutasid nad oma teatri, kus muuhulgas lavastati „Vladimir Majakovski“. Et ennast teistest futuristidest eristada, nimetasid nad end kubofuturistideks.

Kubofuturismi hilisemaks järglaseks võib pidada 1922. aasta lõpus loodud ühendust LEF (Левый фронт искусств – Kunstide vasakrinne), mida juhtis Majakovski ja kuhu kuulusid veel Nikolai Assejev, Ossip Brik, Sergei Tretjakov jt (koostööd tegid ka nt Boriss Pasternak, Aleksei Gastev, Krutšonõhh, Kamenski, aga ka terve hulk tollaseid uuenduslikke kunstnikke, filmitegijaid ja arhitekte). LEF pidas ennast ainsaks tõeliseks revolutsioonilise kunsti esindajaks ning oli seega opositsioonis teiste proletaarsete kirjandusühendustega. Nende põhimõteteks oli suund dokumentaalsusele, tööstuslikule kunstile ja sotsiaalsele tellimusele. 1928 LEF lagunes, Majakovski püüdis veel edutult luua REFi ehk Revolutsioonilist rinnet, kuid 1930 astusid nii tema kui Assejev RAPPi liikmeks.

1911 koondus Igor Severjanini ümber Peterburi futuristide ring, mis võttis nimeks Ego (Эго) – need olid egofuturistid, märksa rafineerituma tundekäsituse esindajad futuristide liikumises. Sinna kuulusid Konstantin Olimpov, Georgi Ivanov, Rjurik Ivnev jt. Aasta pärast Severjanin lahkus grupist ning selle liidriks sai Ivan Ignatjev, kes asutas Intuitiivse Assotsiatsiooni ning kirjastuse Peterburgski glašatai, kuid egofuturism hääbus pärast Ignatjevi enesetappu 1914.

Egofuturismi Moskva versiooni esindas 1913 loodud ajakiri Mezonin poezii (Мезонин поэзии, Luule ärklikorrus), mida toimetas Vadim Šeršenevitš. Futuristide vahelistest vastuoludest annab tunnistust see, et kui ajakirja ümber koondunud seltskond kutsus 1914 Venemaale visiidile Marinetti, siis kubofuturistid kohtumisel „italofuturistiga“ ei osalenud. Egofuturismi teatavate järglastena on nähtud hilisemat imažinistlikku liikumist, aga ka 1920. aastate alguses Konstantin Vaginovi ümber koondunud lühiajalisi rühmitusi Narride klooster (Аббатство гаеров) ja Fofanovi-nimeline luuletajate ring (Кольцо поэтов имени К. М. Фофанова).

Kolmas olulisem futuristide rühmitus oli 1914 Moskvas loodud Tsentrifuug (Центрифуга), keskseteks autoriteks Sergei Bobrov, Nikolai Assejev ja Boriss Pasternak, kes eraldusid aasta varem tekkinud rühmitusest Lüürika (Лирика), mis püüdis ühendada sümbolismi ja futurismi. Nende looming oli pisut traditsioonilisem ning erilist rõhku pandi intonatsioonile, rütmile ja süntaksile. Rühmituse nime all ilmus raamatuid 1922. aastani.

1918 loodi Moskvas Imažinistide Ordu (Орден имажинистов), mille olulisemad tegelased olid Anatoli Marienhof, endine egofuturist Šeršenevitš ja varem nn uustalupoegliku luule koolkonda loetud Sergei Jessenin, järgmisel aastal ilmunud deklaratsioonile kirjutasid lisaks neile alla veel Rjurik Ivnev, Boriss Erdman ja Georgi Jakulov. Nende poeetikas oli olulisel kohal põhjalikult välja arendatud ning kohati epateeriv metafoorne kujund. Nad olid kirjanduselus üsna aktiivsed ning nende eeskujul moodustati imažinistlikke rühmitusi ka muudes linnades, tuntuim neist Petrogradis 1922 loodud Sõdivate Imažinistide Ordu (Орден воющих имажинистов; Aleksandr Zolotnitski, Semjon Polotski, Grigori Šmerelson jt). 1924 läks Moskva rühmitus laiali (aasta hiljem tegi Jessenin enesetapu), Leningradi rühm lagunes 1926.

Nitševokid („eimiskilased“) oli 1920. aasta alguses Moskvas moodustunud ning hiljem ka Doni-äärses Rostovis tegutsenud grupp, mis esindas dadaistliku liikumise vene versiooni. Rühmituse liider oli Rjurik Rok, sinna kuulusid veel Susanna Mar, Ilja Berezark, Lazar Suhharebski jt. Avaldasid mitu manifesti, on kirjanduslukku läinud sellega, et 1922. aasta alguses sekkusid Majakovski esinemisse ning soovitasid tal vene luule puhastamise asemel Puškini monumendi jalamil möödakäijate saapaid puhastada. Rühmitus hajus 1922, kui Rok oli kas emigreerunud või Tšekaa poolt arreteeritud (andmed lahknevad).

1920. aasta aprillis moodustati Odessas rühmitus Poeetide kollektiiv (Коллектив поэтов); see oli vasakpoolsete vaadetega ja sinna kuulusid nt Eduard Bagritski ja Semjon Kirsanov, aga ka nt prosaistid Ilja Ilf, Juri Oleša ja Valentin Katajev. Rühmitus tegeles ka üldhariva tegevusega, korraldati eri kirjanikele pühendatud teemaõhtuid, tegeldi raamatute vahendamisega punaarmeelastele ja töölistele. 1922. aastal rühma tegevus hääbus, sest selle juhtivad tegelased olid lahkunud Harkovisse või Moskvasse.

Mõned neist osalesid LTsK (ЛЦК – Литературный центр конструктивистов) ehk Konstruktivistide Kirjandusliku Keskuse tegevuses. See loodi Moskvas 1923 Ilja Selvinski poolt ning kuulutas ratsionaalset marksistlikku kunsti. Kunstiteos pidi olema tehnikaajastule vastavalt maksimaalselt funktsionaalne, ideaaliks oli „lokaalne semantika“, mis tähendas metafooride, riimide ja rütmide allutamist teose põhiidee teenistusse. Peale Selvinski kuulusid rühmitusse veel Korneli Zelinski, Vladimir Lugovskoi, Eduard Bagritski, Veera Inber, Jevgeni Gabrilovitš, Boriss Agapov, Dir Tumannõi, Aleksei Tšitšerin jt. 1928 tõi Selvinski rühmitusse juurde veel kimbu luuletavaid tudengeid, kes said tuntuks „konstromoletsitena“ (analoogiana komsomoletsitele ehk komnoortele). LTsK andis oma eksistentsi jooksul välja kolm koguteost; rühmitus lõpetas tegevuse 1930.

3) (Uus)talupoeglik luulekoolkond

Nn talupoegliku luule koolkond tekkis 1872, mil talupojapäritoluga luuletaja Ivan Surikov koostas endasarnaste poeetide kogumiku „Koidik” («Рассвет»); tekkis nn surikovlaste liikumine vene luules, mis 1903 formeerus Surikovi Kirjanduslik-Muusikaliseks Ringiks (Surikov oli selleks ajaks juba surnud, nii et tema nimi tähistas voolu üldisemalt), kuhu kuulusid ka rahvalaulikud ja -muusikud. Selle ringiga olid seotud ka noorema põlvkonna autorid, keda on hakatud nimetama uustalupoeglikeks luuletajateks, tuntuim neist oli Jessenin (kes siirdus varsti imažinistlikku liikumisse), aga ka Nikolai Kljujev, Sergei Klõtškov, Pjotr Orešin, Aleksandr Širjajevets jt. 1921 loodi selle ühenduse baasil Ülevenemaaline Talurahvakirjanike Ühing (ВОКП – Всероссийское общество крестьянских писателей). Suur osa talurahvaluuletajaid vaikis 1930ndatel ning represseeriti 1937.

4) Proletaarsed kirjanikud

1917. aasta septembris (seega juba enne oktoobripööret) loodi revolutsioonilise kultuuritegelase ja hilisema nõukogude kultuurijuhi Anatoli Lunatšarski eestvõttel ja proletaarsete kultuurilis-hariduslike ühingute baasil Ülevenemaaline Proletkult (Всероссийский Пролеткульт, lühend nimetusest Пролетарские культурно-просветительные организации – proletaarsed kultuurilis-valgustuslikud organisatsioonid). Pärast kommunistide võimuletulekut muutus see kiiresti massiorganisatsiooniks, millel oli palju osakondi ning hulk ajakirju (1920 kuulus organisatsiooni umbes 80 000 inimest). 1920 allutati Proletkult valgustuse rahvakomissariaadile (ehk haridusministeeriumile), kuid kuna bolševikud jäid organisatsiooni juhtimises vähemusse ning ta leidis kriitikat ka riigivõimu poolt, hakkas Proletkult 1922 hajuma ning sellest pungus mitmeid väiksemaid kooslusi; lõplikult lakkas Proletkult olemast 1932. Proletkulti ideoloogid olid Aleksandr Bogdanov ja Aleksei Gastev, kes lähtusid kultuuri klassilisest determineeritusest ning pidasid seega oluliseks just proletaarsele klassile eriomase kultuuri arendamist. Selle negatiivseks aspektiks sai muidugi traditsioonilise kultuuri eitamine ning allasurumine.

Esimesena eraldus Proletkultist juba 1920. aasta jaanuaris rühmitus Kuznitsa (Кузница, Sepikoda), kuhu kuulusid Sergei Obradovitš, Mihhail Gerassimov, Vassili Aleksandrovski, Nikolai Poletajev, Vladimir Kirillov jt; rühmitus andis välja samanimelist ajakirja. Põhisuundumuselt proletaarse kultuuri eestvõitlejad ning ägedad oponendid revolutsioonieelsele kodanlikule kunstile; olles küll väga ideoloogilised, ei tunnistanud nad partei diktaati loomingu suhtes (osa rühmituse liikmeid isegi lahkus parteist, pidades tolle tegevust – nt NEPi kehtestamist – maailmarevolutsiooni idee reetmiseks). Loomingus on palju tööliste, metalli ja masinate ülistamist. Kuznitsa hakkas tähtsust kaotama 1922 pärast rühmituse Oktjabr loomist. 1928 läks enamik Kuznitsa liikmeid üle VOAPPi ning hiljem said mitmed neist (Aleksei Novikov-Priboi, Fjodor Gladkov jt) nõukogude kirjanduse klassikuteks.

Peagi eraldus Proletkultist rühmitus Kosmist (Космист) eesotsas Aleksei Gastevi, Vassili Kazini ja Ilja Sadofjeviga. Nende vaated olid üsna lähedased Kuznitsa omadele, nad kuulutasid ülemaailmset revolutsiooni ning taotlesid kujundite kosmilist hüperboolsust. Rühmitus lõpetas tegevuse 1923.

1920. aasta oktoobris loodi Kuznitsa initsiatiivil kokku kutsutud proletaarsete kirjanike konverentsil Ülevenemaaline Proletaarsete Kirjanike Assotsiatsioon ehk VAPP (ВАПП – Всероссийская ассоциация пролетарских писателей). Järgmisel aastal tunnustas valitsus seda ka proletaarse kirjanduse katusorganisatsioonina. VAPPi juhiks sai Vladimir Kirillov.

Mais 1922 loodi Demjan Bednõi, Ivan Filiptšenko, Ivan Doronini jt eestvõttel rühmitus Rabotšaja vesna (Рабочая весна ehk Tööliskevad). See kuulus ajalehe Rabotšaja Moskva juurde ning koondas eeskätt töölisnoorust; välja anti neli kogumikku. 1924 rühmituse tegevus katkes, ta taaselustati 1926 VAPPi koosseisus, kuid 1927 katkestas sellega sidemed ning sulandus Kuznitsasse.

Oktoobris 1922 loodi komsomoli kuuluvatest noorkirjanikest organisatsioon Molodaja gvardija (Молодая гвардия ehk Noor Kaardivägi). Sinna kuulusid juhtivatena Aleksandr Bezõmenski, Aleksandr Žarov, Mihhail Svetlov, Mihhail Golodnõi, Ivan Doronin, Valeria Gerassimova. 1923 muutus rühmitus VAPPi filiaaliks ning kaotas iseseisva tähtsuse.

Detsembris 1922 lõid noored kommunistlikud kirjanikud rühmituse Oktjabr (Октябрь, Oktoober), selle juhtideks said G. Lelevitš, Semjon Rodov ja Ivan Vardin, olulisemad liikmed olid Aleksandr Bezõmenski, Artjom Vesjolõi, Ivan Doronin, Aleksandr Žarov, Juri Libedinski, Aleksandr Tarassov-Rodionov, Dmitri Furmanov, Leopold Averbahh. Oktjabr vastandas ennast teravalt Kuznitsale, nõudes kirjanduse tingimatut allumist partei liinile. Kuigi Oktjabr nimetas ennast proletaarseks kirjandusühenduseks, oli suurem osa liikmetest pärit revolutsioonieelse intelligentsi hulgast. Oktjabril oli kaks ajakirja – Na postu ja Oktjabr.

1923. aasta märtsis asutasid Oktjabri tegelased koos rühmitustega Rabotšaja vesna ja Molodaja gvardija MAPPi (МАПП – Московская ассоциация пролетарских писателей) ehk Moskva Proletaarsete Kirjanike Assotsiatsiooni, mille üks põhiülesandeid oli võitlus Kuznitsa ning tolle mõju all oleva VAPPiga.

1923. aasta lõpus eraldus Oktjabrist ja Molodaja gvardijast grupp, mille nimeks sai Pereval (Перевал, tõlkes „koorma ümberlaadimine“ või „mäekuru ületamine“; nimi pärineb rühmituse organisaatori Aleksandr Voronski artiklist „Na perevale“, mis kutsus üles liikuma kommunistliku kirjanduse poole). Rühmituse esimees oli Nikolai Zarudin, sinna kuulusid Mihhail Svetlov, Mihhail Golodnõi, Aleksandr Jasnõi jt. Algul ajakirja Krasnaja nov ümber koondunud väike rühm suurenes pidevalt, 1927 avaldatud Perevali manifestile kirjutas alla juba 56 kirjanikku, nende hulgas olulisematena lisaks eelmainitule nt Artjom Vesjolõi, Ivan Katajev, Andrei Platonov, Mihhail Prišvin, Eduard Bagritski (kes hiljem läks üle LTsKsse). Rühmitus avaldas 8 samanimelist koguteost ning 1930 antoloogia. RAPPi kriitika survel hakkas Pereval 1920. aastate lõpus lagunema, kuni selle jäänused ühinesid NSVL Kirjanike Liiduga. Perevali põhimõteteks olid loomingu siirus (isegi kui see lahkneb parteidistsipliinist) ja „mozartlus“ ehk inspiratsioonikesksus; tunnistati küll sotsiaalse tellimuse tähtsust, kuid see ei tohtinud kammitseda kirjaniku loominguvabadust. RAPPi kriitika süüdistas Perevali reaktsioonilisuses, ebaajaloolisuses, klassivälises lähenemises ning trotskistlikus antiproletaarsuses.

1924 aprillis said VAPPi domineerivateks jõududeks parteidogmaatilised MAPP ja Oktjabr; VAPP hakkas taotlema hegemooniat kirjanduse suunamises, Kuznitsa ja Pereval moodustasid selle vastu ühisrinde. 1925–26 toimus VAPPis uus võimuvõitlus, Oktjabri juhtkujud Vardin ja Lelevitš kõrvaldati juhtkonnast ning nende asemele tulid veelgi ortodokssemad karmi liini pooldajad Leopold Averbahh, Juri Libedinski, Vladimir Kiršon ja Vladimir Jermilov, hiljem ka Aleksandr Fadejev. Oktjabr ise lakkas eksisteerimast, MAPP muutus VAPPi Moskva-osakonnaks. VAPP pidas võitlust „kaasajooksikute“, formalistliku poeetikakoolkonna, konstruktivistide ja Perevaliga. Proletaarse kultuuri loosung asendati „klassikutelt õppimise“ loosungiga, kirjanduse põhisuunaks pidasid VAPP-lased „elava inimese“ psühholoogilist kujutamist (see märkis vaikset liikumahakkamist sotsrealismi põhimõtete poole). Kirjanduse parteilisuse märksõna abil rünnati muuhulgas Mihhail Bulgakovit, Majakovskit, Gorkit, Aleksei Tolstoid. VAPPi ajakirjaks oli Na literaturnom postu. 1928, kui loodi VOAPP, nimetati VAPP ümber RAPPiks (Российская ассоциация пролетарских писателей) ehk Venemaa Proletaarsete Kirjanike Assotsiatsiooniks. Tolleks ajaks oli organisatsioonil juba üle 4000 liikme. Kui 1932–34 reorganiseeriti Nõukogude Liidu kirjanduselu ühtse Kirjanike Liidu ümber, said mitmed RAPPi liidrid Kirjanike Liidu juhtideks.

1928 loodi Üleliiduline Proletaarsete Kirjanike Assotsiatsioonide Ühendus ehk VOAPP (Всесоюзное объединение Ассоциаций пролетарских писателей), kuhu kuulusid RAPP, ukrainlaste VUSPP (Всеукраїнська спілка пролетарьских письменників ehk Üleukrainaline Proletaarsete Kirjanike Liit) ning Valgevene, Taga-Kaukaasia, Turkmenistani ja Usbekistani APPid ning rühmitus Kuznitsa.

5) Oberiuudid

1925 moodustus Leningradis Daniil Harmsi ümber seltskond, keda tuntakse tšinar’idena (чинари – raskesti tõlgitav sõna, mis ligilähedaselt tähendab teatavasse auastmesse või ametiastmesse või seisusse kuulujaid); see oli sõpruskond, kuhu kuulusid peale Harmsi veel Aleksandr Vvedenski, Jakov Druskin, Leonid Lipavski, Tamara Lipavskaja. Ühendusel olid filosoofilis-esoteerilised huvid ning nad olid rõhutatult apoliitilised. Ilukirjandusega tegelesid sellest seltskonnast peamiselt Harms ja Vvedenski (kes kuulusid lühikest aega ka avangardist Aleksandr Tufanovi asutatud rühmitusse Орден зауми ehk Mõistusetaguse Ordu).

1926 asutasid Harms ja Vvedenski koos Igor Bahterevi ja Nikolai Zabolotskiga rühmituse Levõi flang (Левый фланг, Vasaktiib), mis 1927 nimetati ümber Vasakpoolsete Klassikute Akadeemiaks (Академия левых классиков) ning hakkas jaanuarist 1928 esinema OBERIU (Объединение реального искусства, kusjuures „toreduse pärast“ lisatud U akronüümi lõpus ei tähenda midagi) ehk Reaalse Kunsti Ühingu nime all. Lisandusid Konstantin Vaginov (kes varsti rühmast lahkus), Doivber Levin, Juri Vladimirov, Nikandr Tjuvelev; rühmitusele olid lähedased ka kunstnikud Kazimir Malevitš ja Pavel Filonov ning näitekirjanik Jevgeni Švarts. OBERIU manifestis deklareeriti avangardistlikke kunstilisi eelistusi; nad püüdsid taastada selleks ajaks juba tugeva surve alla sattunud modernistlikke, eriti futuristlikke traditsioone, eirates argiloogikat ning kuulutades kunstile spetsiifilist reaalsust; kuid erinevalt varasematest avangardistidest polnud nende jaoks oluline tegelda nn mõistusetaguse keele ja neologismidega, vaid pigem kujutatava tegelikkuse enda nihestused. Nende loomingus on sagedased absurd, nihilistlik huumor, grotesk, alogism, kuid analüüsid on näidanud, et nende teoste taga seisab teatav kindel aja, surma, keele ja maailma suhte filosoofia (millest annavad tunnistust kas või Druskini husserliaanliku põhjaga inimliku paradoksaalsuse metafüüsikat avavad traktaadid). Trükki pääsesid nad küll väga harva ning nende avalikke esinemisi kritiseeriti huligaansusena, kuna need olid sageli antiesteetiline epateerimine. Mitmed oberiuudid leidsid avaldamist vaid lastekirjanikena, nende avaldamiskohaks kujunesid lasteajakirjad Jož ja Tšiž, mida toimetas oberiuutide hea sõber Nikolai Oleinikov. 1931. aastal algasid Harmsi, Vvedenski ja Bahterevi kui nõukogudevaenulike tegelaste vastu repressioonid, nad arreteeriti ning saadeti asumisele. Pärast naasmist 1933–34 jätkas oberiuutide ring mitteametlikult kooskäimist. Enamik oberiuutidest hukkus vangistuses või sõjas 1930. aastate lõpus või 1940. aastate algul (peale Zabolotski ja Bahterevi, kes repressioonidest läbi tulnuna püüdsid 1950. aastail luua võimudele sobilikku kirjandust); paljud nende teoste käsikirjadest on hävinud ning on teada vaid nimepidi.

6) Pamir

Üks hiliseid mitteproletaarseid rühmitusi oli Pamir (Памир), mis tekkis 1928 Novosibirskis vastukaaluks kohalikele ultravasakpoolsetele kirjanikele ja mille juhtkujud olid Nikolai Anov, Leonid Martõnov, Sergei Markov jt. Järgmisel aastal siirdus suur osa neist Moskvasse, kus nad lülitusid metropoli kirjandusellu ning langesid kohe ka RAPPi terava kriitika alla. Pärast lühiajalist registreeritud tegevust saatsid nad rühmituse laiali, kuid 1930. aasta sügisel koguti Moskva siberlastest kirjanikud taas organisatsiooni Siberi brigaad (Сибирская бригада), mis oma poliitilises programmis tõstis esile vene talupoegade olukorda pärast kollektiviseerimise algust. 1932 mõisteti suur osa selle liikmetest nõukogudevastase tegevuse eest vangi, osa neist langes pärast vabanemist teistkordsete repressioonide alla 1930. aastate lõpus. Kõrvuti oberiuutide üle peetud protsessiga oli Pamiri kohtuasi esimesi suuremaid nõukogude repressioone kirjanike vastu.

7) Draamakirjanikud

Draamakirjanikel olid olnud eraldi organisatsioonid juba alates tsaariajast. 1870 oli Moskvas loodud Vene Draamakirjanike Kogu (Собрание русских драматических писателей), kuhu kuulusid Nikolai Ostrovski, Nikolai Leskov, Mihhail Saltõkov-Štšedrin, Ivan Turgenev jt. Ühenduse eesmärk oli kaitsta draamakirjanike juriidilisi ja materiaalseid huve, s.t ta toimis peamiselt autoriõiguste esindajana. 1875 liitusid sellega heliloojad ning tekkis Vene Draamakirjanike ja Ooperiheliloojate Ühing (Общество русских драматических писателей и оперных композиторов). Muuhulgas kuulus sellesse hiljem ka Anton Tšehhov. 1904 lõhenes ühing kaheks – moskvalaste MODPiK (Московское общество драматических писателей и композиторов) ehk Moskva Draamakirjanike ja Ooperiheliloojate Ühing ning Peterburis tegutsev Dramsojuz (Драмсоюз, lühend nimest Драматический союз) ehk Draamaühing (mille juhtkonda kuulus hiljem ka Mihhail Bulgakov). 1929 ühinesid need taas Ülevenemaaliseks Heliloojate ja Draamakirjanike Ühinguks ehk Vseroskomdramiks (Всероскомдрам – Всероссийское общество композиторов и драматических писателей). 1933 selle tegevus lõpetati ning liikmeskond jagunes Kirjanike Liidu ja Heliloojate Liidu vahel.

8) Koondumine ja tsentraliseerimine

1926. aasta detsembris moodustasid VAPP, talurahvakirjanike VOKP ning pigem mitteproletaarse taustaga Ülevenemaaline Kirjanike Liit ühisel koosolekul FOSPi (ФОСП – Федерация объединений советских писателей) ehk Nõukogude Kirjanike Ühenduste Föderatsiooni. Kuigi kolm osapoolt säilitasid formaalselt autonoomia ning FOSPi juhtorganites oli nende esindajaid võrdselt, oli põhikirjas siiski rõhutatud proletaarse kirjanduse juhtivat rolli. Hiljem ühinesid FOSPiga veel LEF, Pereval, Kuznitsa ja LTsK. FOSPil oli oma kirjastus, häälekandjaks sai ajaleht Literaturnaja gazeta; FOSPi juurde moodustati Kirjandusfond, mis tegeles kirjanike olmeprobleemide lahendamisega. Sisuliselt oli tegu vaheastmega ühtse Kirjanike Liidu loomises: kui too 1934 loodi, siis paljus võttis ta üle FOSPi administratiivse struktuuri.

23. aprillil 1932 andis ÜK(b)P Keskkomitee välja määruse „Kirjanduslik-kunstiliste ühenduste ümberkorraldamisest“, millega alustati ühtse NSV Liidu Kirjanike Liidu organiseerimist; kõigi muude kirjanduslike organisatsioonide tegevus lõpetati ning 1934. aastal peeti Kirjanike Liidu asutamiskongress, kus esimeseks esimeheks valiti Maksim Gorki. Põhikirja järgi oli KL põhieesmärk luua „kõrge kunstilise väärtusega teoseid, mida hingestab rahvusvahelise proletariaadi kangelaslik võitlus ning sotsialismi võidu paatos, ja mis peegeldab kommunistliku partei suurt tarkust ja heroismi“. Põhikiri määratles ka kirjanduse põhimeetodina sotsialistliku realismi. Sellega oli lõpule jõudnud vene kirjanduse revolutsioonieelne ja -järgne mitmekesisus.