Ingeborg Bachmann - Luuletused

Septembrikuus toimunud Ingeborg Bachmannile ja Viivi Luigele pühendatud konverentsi jaoks tõlkisin peotäie Bachmanni luuletusi. Tõlkimisel olid suureks abiks Aija Sakova ja Eve Pormeister, luuletuse "Teie, sõnad" puhul aitas lõppversiooni kohendada ka Kai Aareleid, kes luuletused üritusel ette luges. Novembri Loomingus ilmusid luuletused "Mine, mõte", "Päikesele", "Seleta mulle, armas" (vabavärsiline tõlkeversioon, allpool on tõlge "Tee mulle selgeks, armas", mis püüab järgida ka originaali rütmipilti), "Ajatatud aeg", "Esmasündinud maa", "Kõik päevad" ja "Suure karu palve". Loomingus ilmus ka Aija Sakova ettekanne Bachmanni ja Luige poeetilisest kreedost.
Siinkohal teine pool tõlgitud luuletustest.

*

 TÕESTI

Anna Ahmatovale

Kellel sõnu kunagi puudu pole,

ja ma ütlen teile,

kes end ise aidata oskab

ja sõnadega –

seda ei saa aidata.

Ei otse

ega kaude.

Üht ainsat lauset vastupidavaks teha,

välja pidada sõnade pimmpammis.

Ei kirjuta seda lauset ükski,

kes alla ei kirjuta.

REKLAAM

Aga kuhu me läheme

mureta ole mureta

kui läheb pimedaks ja kui hakkab külm

ole mureta

aga

muusikaga

mida peame tegema

rõõmsalt ja muusikaga

ja mõtlema

rõõmsalt

silmitsi lõpuga

muusikaga

ja kuhu me viime

kõige parem

oma küsimused ja kõigi aastate värina

unelmate pesumajja mureta ole mureta

aga mis juhtub

kõige parem

kui surmavaikus

sisse astub

TEIE, SÕNAD

Nelly Sachsile, sõbrale, luuletajale, austusega

Teie, sõnad, üles, minu järel!,

ja kui oleme ka juba kaugemale,

liiga kaugele läinud, tuleb minna veelgi

kaugemale, sellel polegi lõppu.

Selgust ei saabu.

Sõna

ju vaid

tõmbab teisi sõnu enda järel,

lause lauset.

Nii tahaks maailm

lõplik olla,

end peale sundida,

juba öeldud olla.

Ta ei ütle.

Sõnad, minu järel,

et ei lõpeks,

– see sõnaiha

ja väited ja vastuväited!

Laske nüüd natuke aega

tunnetel mitte rääkida,

südame musklil

end treenida teisiti.

Laske, ütlen ma, laske.

Kõrgeimasse kõrva ei,

ei midagi, ütle ma, sosistades,

surma kohta ärgu tulgu sul ühtki mõtet,

lase, ja minu järel, mitte leebelt

ega mõrkjalt,

mitte troostivalt,

troostita

mitte tähistav,

nõnda ka mitte märgita –

Ja ainult mitte seda: kujutis

tolmu lõimestikus, silpide tühi

kõma, surmasõnad.

Ei ühtki surmasõna,

Teie, sõnad!

TEE MULLE SELGEKS, ARMAS

Su kübar tuulutab end õrnalt, lehvib tuules, tervitab

su katmata peal on mütsiks pilved,

su südamel on mujal tegemist,

su suhu sulab uusi keeli,

maas võtab võimust värihein,

ja mesitähti suvi sisse-välja hingab,

sa tõstad helbeist pimestatult oma näo,

sa naerad, nutad, enda vastu puruned,

mis sinuga veel juhtuma küll peaks –

Tee mulle selgeks, armas!

Lööb leegitsevas hämmastuses oma saba lahti vau

ja tuvi tõstab üles oma sulekrae,

täis tulvil kudrutusi, paisub õhk,

ja isahani hüüab, võtab metsmett

nüüd kogu maa, ka korrastatud parkides

on iga peenar ääristatud kuldse tolmuga.

Seal kala punastab, ta jätab maha oma parve

ja murrab läbi grottide korallisängini.

Seal hõbeliivaheli saatel tantsib häbelikult skorpion.

Seal põrnikas ju haistab kaugelt oma jumaldatut,

kui mul ta meeled oleks, tunneks ka,

kuis tema kilbi all need tiivad säravad,

ja kauge maasikate puhma poole viiks mu tee!

Tee mulle selgeks, armas!

Teab vesi, kuidas kõnelda,

ja laine võtab lainel kinni käest,

ja kobar paisub viinamäel, murdub oksalt, pudeneb.

Nii pahaaimamatult kojast välja tigu sirutub!

Teab kivi, kuis teist kivi pehmendada!

Tee mulle selgeks, armas, see, mis mulle arusaamatu:

kas peaksin selle lühikese õudse aja

vaid mõtetega läbi käima, üksinda

ei miskit armsat tundma, ei miskit armsat tegema?

Kas inimene peab vaid mõtlema? Tast tuntakse ju puudust ka?

Sa ütled, et üks teine vaim ta peale loodab...

Ei, ära selgita. Ma näen, kuis salamander

läheb läbi iga tule.

Ei taba teda ükski hirmuvärin, ja ta ei tunne valu.

BÖÖMIMAA ASUB MERE ÄÄRES

Kui siinkandis on majad rohelised, astun veel ühte majja sisse.

Kui siin on sillad terved, käin kindlal põhjal.

Kui armuvaev kaotatakse alatiseks, kaotan selle siin meeleldi.

Kui see pole mina, on see keegi, kes on sama hea kui mina.

Kui piirneb siin üks sõna minuga, siis lasen tal piirneda.

Kui Böömimaa asub veel mere ääres, usun ma jälle meresid.

Ja kui ma veel usun meresse, siis loodan ka maa peale.

Kui see olen mina, siis on see igaüks, kes on sama palju kui mina.

Ma ei taha midagi enam enda jaoks. Ma tahan põhjani minna.

Põhjani – see tähendab merre, seal leian ma Böömimaa jälle.

Põhjani jõudnud, ärkan ma rahulikult üles.

Põhjast üles teed tean ma nüüd, ja ma pole kadunud.

Tulge siia, kõik te böömid, meresõitjad, sadamahoorad ja ankurdamata

laevad. Kas ei taha te böömid olla, illüürlased, veroonlased

ja veneetslased kõik. Mängige komöödiaid, mis panevad naerma

Ja mis on nutmiseks. Ja eksige sada korda,

nagu mina eksisin ega teinud katseid läbi,

ometi tegin nad läbi, üha uuesti.

Nagu Böömimaa tegi nad läbi ja ühel kenal päeval

lubati mere äärde ja nüüd asub vee ääres.

Ma piirnen veel ühe sõnaga ja ühe teise maaga,

ma piirnen, kui tahes vähe, kõigega üha enam,

bööm, vagant, kel midagi pole, keda miski ei hoia,

kellel on vaid veel kaheldava mere õnnistus näha enda valitud maad.

EKSIIL

Surnu olen, kes rändab

kellest ei räägita kuskil enam

tundmatu prefektide riigis

ülearune kuldsetes linnades

ja roheneval maal

kõrvale heidetud ammu juba

eimillegagi meelde jäänud

Ainult tuulega ajaga ja heliga

mina, kes ei saa inimeste hulgas elada

Mina saksa keelega

selle pilvega enda ümber

mida ma koduks pean

vean läbi kõigi keelte

Oo kuidas ta hämardub

tumedad toonid vihmatoonid

vaid vähesed langevad

heledates tsoonides kannab ta siis surnuid üles

ILMA DELIKATESSIDETA

Miski enam ei sobi mulle.

Kas pean

metafoori sisustama

mandliõiega?

süntaksi risti lööma

valguseefektile?

Kes hakkab oma pead murdma

nii ülearuste asjade pärast –

Ma olen õppinud aru saama

sõnade abil

mis olemas on

(alamklasside jaoks)

nälg

          häbi

                  pisarad

ja

                                 pimedus

Puhastamata kurtmisega,

kahtlusega

(ja ma kahtlen kahtluseski)

selle rohke viletsuse üle,

haiguspuhkuse, elukalliduse üle,

saan ma hakkama.

Ma ei jäta unarule kirja,

vaid ennast.

Teised teavad kuidas

jumalteab

end sõnadega aidata.

Mina pole enda assistent.

Kas pean

mõtte vangi võtma,

juhtima ta valgustatud lausekongi?

Silma ja kõrva kostitama

esimese järgu sõnaampsudega?

uurima vokaali libiidot,

määrama meie konsonantide armukeseväärtusi?

Kas pean

rahest pekstud peaga,

kirjutamiskrambiga selles käes,

kolmesajaöise surve all

paberi katki rebima,

ära pühkima kokku klopsitud sõnaooperid,

hävitades nii: mina sina ja tema

meie teie?

(Pean ju. Peavad teised.)

Minu osa, see peab kaotsi minema.

Konstantin Raikin: Sõnavõtt

Ajalehes Tsoon ilmus Konstantin Raikini sõnavõtt Venemaa teatritegelaste liidu VII (XXI) kongressil Moskvas, mis on Venemaal suure tähelepanu osaliseks saanud. Kõnet ennast võib kuulata siit.


*

Konstantin Raikin: Sõnavõtt

Kallid sõbrad, esiteks ma palun teilt vabandust, et ma hakkan nüüd rääkima mõnevõrra niiöelda tasakaalutult, sest ma tulen proovist ja mul on veel õhtul etendus ja mul sisemiselt „jalad on rahutud”, et õigel ajal teatrisse jõuda ja valmistuda etenduseks, kus ma mängin. Ja lisaks on mul üsna raske rääkida rahulikult teemal, mida ma tahan puudutada. Esiteks, täna on 24. oktoober ja 105 aastat Arkadi Raikini sünnist, ma soovin teile kõigile selle tähtpäeva puhul õnne.

Teate, ma ütlen teile nii: kui mu isa sai aru, et minust saab näitleja, siis ta pani mu teadvusse ühe asja, mida ta nimetas „tsunftisolidaarsuseks”. See on teatav eetika nende suhtes, kes teevad koos sinuga sama asja, ja mulle näib, et praegu on väga õige aeg seda meelde tuletada. Kõigile. Sest mulle teevad väga muret, nagu ma arvan, teile kõigile, need nähtused, mis leiavad meie elus aset, need nii-öelda otsasõitmised kunstile, sealhulgas teatrile. Need on ebaseaduslikud, äärmuslikud, häbematud, agressiivsed, peidavad end sõnade taha kõlblusest, moraalist, ja üldse igasuguste nii-öelda õilsate ja kõrgete sõnade taha: patriotism, kodumaa ja kõrge kõlblus. Need otsekui solvatud inimeste grupikesed, kes panevad etendusi kinni, sulgevad näitusi, käituvad väga häbematult, kelle suhtes võim on kuidagi kummaliselt neutraalne, distantseerub neist. Mulle tundub, et need on näotud kallaletungid loominguvabadusele, tsensuurikeelule. Aga tsensuurikeeld – ma ei tea, kuidas keegi sellesse suhtub, aga ma arvan, et see on sajandi suurim sündmus meie elus, meie maa kunstilises ja vaimses elus. See meie kodumaise kultuuri, meie kunsti needus ja häbi, mis on kestnud sajandeid, keelati lõpuks ära. Ja mis nüüd toimub? Ma näen praegu, kuidas kellelgi ilmselgelt sügelevad käed, et see ära muuta ja tagasi pöörata, kusjuures tagasi pöörata mitte lihtsalt stagnatsiooni aega, vaid veel kaugemasse aega, Stalini aega. Sest meiega räägivad meie kaudsed ülemused, kasutades sellist stalinlikku leksikat, selliseid stalinlikke juhiseid, et lihtsalt ei usu oma kõrvu. Seda räägivad võimu esindajad, minu kaudsed ülemused, härra Aristarhov [Venemaa asekultuuriminister] räägib niimoodi – kuigi teda tuleb üldse tõlkida aristarhovi keelest vene keelde, ta räägib keelt, mida on piinlik kuulda kultuuriministeeriumi nimel rääkiva inimese suust. Me istume ja kuulame seda, kas me tõesti ei suuda kõik koos oma arvamust välja öelda? Ma saan aru, meil on üsna erinevad traditsioonid, ka meie teatriasjas. Mulle näib, et me oleme väga killustatud, me tunneme üksteise vastu üsna vähe huvi, aga see on vaid pool häda. Peamine on, et on olemas alatu komme üksteist laimata ja üksteise peale kaevata. Mulle näib, et see on praegu lihtsalt lubamatu. Tsunftisolidaarsus, nagu õpetas mind isa, kohustab igaüht meist, teatritöötajatest, näitlejat, lavastajat – mitte rääkima teineteisest halvasti ajakirjanduses ja asutustes, millest me sõltume. Sa võid kui tahes palju mitte nõustuda loomingulises mõttes mingite lavastajate või näitlejatega – kirjuta talle kuri SMS, kirjuta talle kiri, oota teda trepikojas, ütle talle näkku – kuid pole vaja sellesse segada ajakirjandust ja teha sellest kõigi omand. Sest meie lahkhelid, mis tekivad nii või teisiti, loomingulised lahkhelid, erutumised, see on normaalne. Aga kui me sellega nii-öelda täidame ajalehed ja ajakirjad ja televisiooni, annab see relvad kätte meie vaenlastele, see tähendab neile, kes tahavad kunsti painutada võimu huvide alla, väikeste, konkreetsete, ideoloogiliste huvide alla. Me oleme, jumal tänatud, sellest vabanenud. Ma mäletan – me kõik oleme sündinud nõukogude võimu all – ma mäletan seda häbiväärset idiotismi, see on ainus põhjus, miks ma ei taha olla uuesti noor ja sinna uuesti naasta, nii-öelda uuesti lugeda seda jälestusväärset raamatut. Aga mind sunnitakse seda praegu uuesti lugema. Sest sõnadega kõlblusest, kodumaast, rahvast ja patriotismist varjatakse reeglina väga madalaid eesmärke. Ei usu ma neid vapustatud ja solvatud inimeste gruppe, kelle nii-öelda religioosseid tundeid on solvatud – ei usu! Usun, et nad on kinni makstud, need alatute inimeste grupid, kes võitlevad ebaseaduslike, alatute vahendite abil kõlbluse eest, kas teate. Kui kusega valatakse üle, ütleme, fotosid, mis see on – võitlus kõlbluse eest, või mis? Üleüldse pole vaja ühiskondlikel organisatsioonidel võidelda kõlbluse eest kunstis. Kunsti enda sees on piisavalt filtreid: lavastajad, kunstilised juhid, kriitikud, vaatajad, kunstniku enda hing. Need on kõlbluse kandjad. Pole vaja teha nägu, et võim on ainus kõlbluse ja moraali kandja. See pole üldse nii, üldiselt on võimul nii palju kiusatusi ümberringi, et tark võim maksab kunstile, et kunst hoiaks tema ees peeglit ja näitaks selles peeglis selle võimu vigu, eksimusi ja pahesid. Tark võim maksab selle eest kunstile. Mitte selle eest ei maksa võim meile – nagu ütlevad meie juhid – et „te tehkegi nii, nagu vaja, siis me maksame teile”. Kes teab, mida on vaja, kas nemad teavad, mida on vaja? Kes ütleb mulle, et... praegu ma kuulen, et „need on meile kahjulikud ja võõrad väärtused, kahjulikud rahvale” – kes seda otsustab, et kahjulik, kas seda otsustavad nemad? Nad ei pea üldse sekkuma, nad peavad aitama kunsti, kultuuri. Mina isiklikult arvan, et meil on vaja ühineda, veel kord ütlen, meil on vaja ühineda, meil on vaja mõneks ajaks sülitada neile, unustada need meie peened kunstilised nii-öelda refleksioonid üksteise suhtes. Mulle võib mingi lavastaja kui tahes ebameeldiv olla, kuid ma toon oma naha turule, et ta saaks oma arvamuse välja öelda. Ma kordan sisuliselt lausa Voltaire'i sõnu – sest mul on sellised kõrged inimlikud omadused, saate aru [eneseiroonia]. Aga kui nüüd mitte nalja teha, siis mulle näib, sellest saavad kõik aru. See on normaalne – on need, kes pole nõus, kes saavad vapustatud.

Mingi aja tagant kohtuvad meie teatritegelased presidendiga. Need on sellised harvad kohtumised, ma ütleks, dekoratiivsed, kuid nad siiski toimuvad, ja seal võib otsustada mingeid tõsiseid küsimusi. Ei, miskipärast hakkavad ka siin peale ettepanekud panna paika võimalikud piirid klassika tõlgendamisele. Miks peaks president need piirid paika panema? Miks ta peaks üldse neisse asjadesse sekkuma, ta ei saa neist aru ja ta ei peagi neist aru saama, milleks seda? Ja üleüldse, milleks seda piiri on vaja paika panna, kes hakkab sellel piirivalvuriks? Aristarhov, saate aru. No ei ole seda vaja, tõlgendatagu kuidas tahes, keegi saab vapustatud – suurepärane. Meil toimub praegu teatris massiliselt väga huvitavaid asju, massiliselt huvitavaid lavastusi. Massilisega pean ma silmas, et palju, ma arvan, et see on hea. Erinevaid, poleemilisi lavastusi – suurepärane! Ei, miskipärast tahame me jälle... meie, üksteise kohta levitame kuulujutte, teeme vahel lausa pealekaebusi, ja tahame jälle puuris elada. Milleks küll jälle puuri, et las tulla jälle tensuur? Pole vaja, pole vaja, issand, mida me küll teeme, ise loobume kättevõidetust? Kas me tahame illustreerida Dostojevskit, kes ütles, et jäta meid vaid eestkostest ilma, kohe me palume seda eestkostet jälle tagasi. No mida me küll... kas tõesti on ta selline geenius, et ta ka meid nägi läbi tuhat aastat ette? Meie nii-öelda orjameelsuse. Ma teen kõigile ettepaneku, sõbrad, meil on vaja kõigil selgesti arusaadavalt välja öelda oma arvamus selles asjas, nende sulgemiste kohta. Muidu me lihtsalt vaikime. Miks me vaikime kogu aeg? Suletakse lavastusi, pandi kinni „Jeesus Kristus superstaar” - issand, see solvas kedagi! Jah, solvab kedagi, solvab kedagi, ohh, ahh! Ja mis siis, ja mis siis? Ja meie õnnetu kirik, kes on unustanud, kuidas teda taga kiusati, hävitati vaimulikke, kisti ristid maha ja tehti juurviljalaod meie kirikutesse – ka tema kasutab praegu samasuguseid meetodeid. Tähendab, õigus oli Lev Nikolajevitš Tolstoil, kes ütles, et kirik ei tohi võimuga ühineda, sest siis ei teeni ta Jumalat, vaid teenindab võimu? Mida me suurel määral näemegi. Ja [kui öeldakse, et] pole vaja, et kogu kirik solvub – no pole midagi, pole midagi. Pole vaja kohe kõike kinni panna, või kui pannakse, siis on vaja sellele reageerida, meil üheskoos. Püüti ju midagi teha Borja Milgramiga Permis – me tõusime turri selle vastu, paljud meist – ja ta pandigi oma kohale tagasi. Kujutage ette, meie võim tegi sammu tagasi. Olles toime pannud rumaluse, astus ta sammu tagasi ja parandas selle rumaluse – see on hämmastav. See on nii haruldane ja ebatüüpiline. Kuid seda tehti, ja meil oli selles oma osa, tuleb öelda, sest kogunesime kokku ja järsku ütlesime oma arvamuse välja. Ja mulle tundub, et praegu, väga raskel ajal, väga ohtlikul, väga hirmsal, väga... see sarnaneb, ma ei ütle, millega, te saate ise aru... meil tuleb väga kokku hoida ja väga selgelt anda sellele vastulöök.

Kõik. Veel kord – palju õnne Arkadi Raikini sünnipäeva puhul.

Pretensioonitu puudutus

Loomingus 2016/10 ilmus arvustus Jüri Kolgi luulekogule "Igapidi üks õnn ja rõõm".
(Tekst oli Ants Orase kriitikaauhinna nominent ning sai Loomingu aastaauhinna.)

*

Pretensioonitu puudutus

Jüri Kolk. Igapidi üks õnn ja rõõm. Tallinn, EKSA, 2016. 98 lk.

Jüri Kolk on nüüdseks seitsme aasta jooksul (suurem osa neist viimase nelja aastaga) avaldanud seitse luulekogu ja kaks proosaraamatut. See on märkimisväärne intensiivsus, näib, et Kolgil töötab kirjutamismootor täisvõimsusel, ja tundub ka, et ta on kirjutajana üha vilunumaks ja fokuseeritumaks muutunud. Minu mulje järgi Jüri Kolgi laad ja n-ö tehnikate repertuaar selle aja jooksul eriti muutunud pole, küll aga selgema kuju võtnud. Ma ei hakka siin tegema Kolgi poeetikavõtete loetelu, kuid mu meelest rajaneb tema tekstiloome kolmel põhilisel lähenemisviisil: intertekstuaalsed nihestused ja kontaminatsioonid (nt kas või premeeritud „Arno apooria”, lk 84-85), mingi võõritusliku vinkli alt nähtud olukorra lahtikirjutus (näiteks kogu lõpuluuletus, kus kujutletakse end vanaks tehasehooneks – enda hoonena või linnana kujutlemine on üldse üks Kolgi korduvaid motiive) ja kolmandaks sellised tekstid, kus kirjeldatakse lihtsalt mingeid tundeseisundeid või arendatakse lõpuni lahti mingi mõttekäik (nt „Rannas”, lk 68, või tsükkel „Võtan päeva vabaks”, lk 80-83).

Nimetasin neid sageduse järjekorras. Intertekstuaalsetele mängudele rajatud tekste on Kolgil algusest peale kõige rohkem, see näib olevat tema põhiline tekstiloometehnika. Teised kaks on sagedasemad pigem proosas – ka luuletustena meenutavad sellised tekstid pigem murtud ridadega novellette või miniatuure. Siinses raamatus on sellest intertekstuaalsest loometehnikast üks väga iseloomulik näide, mis toimib isegi teatava destilleeritud versioonina sellest, mida Kolk tsiteerija ja tsitaatide töötlejana teeb – luuletus „Mitme muutujaga mõistatus” (lk 86-87). Teksti tegelasteks on Sfinks, Oidipus, Helena, ämblik, Paris, Achilleus, kilpkonn, kakuke, Kalevipoeg ja tema mõõk – ja kõik nad osutuvad pidevalt millekski muuks. Ükski kultuuriloost tuttav suurus ei ole iseendaga identne („nimi muudetud”, „tegevus muudetud”, „muudab asupaika” jne, kuni lõpuks on „ajalugu muudetud”), aga just selle pideva tühistumise või nihestumise kaudu saabki kõik just selleks, milleks autoril neid vaja on. Kõik õmmeldakse kokku veel ühe intertekstuaalse kihiga, milleks on meediast tuttav isikliku info peitmine vormeliga „nimi muudetud”. Tekstil on mitu iva. Esiteks aktualiseerib ta terve kultuuriloolise välja, lüües kinniskujundid vabasse voolu (see on ühest küljest intelligentse inimese meelelahutus, teisalt aga traagilisuse kui sellise mehhanismide läbivalgustus: just sellistest vältimatutest eelduste ja tagajärgede vahelistest nihetest ehitubki traagika). Teiseks kommenteerib ta tänapäeva meedia mentaliteeti, mis tungib küll üha sügavamale inimeste isiklikku sfääri, kuid peab seejuures kasutama anonüümsuse kilpi, nii et ajakirjandus muutub ise teatavaks väljamõeldud tegelastega narratiivsete karkasside kogumiks. See on väga tihe ja mitmetasandiline tekst, mis on kirja pandud lõdva randmega.

Seegi on üks Kolgi tekstide eripära – et kirjandus- ja kultuuriloolistele viidetele üles ehitatud tekstid ei ole rafineeritud kõrgpoeesia, vaid on sageli ühendatud pigem mingi olmelise sisuga, olgu selleks tööinimese enesetunnetus, meedia iseärasused või mingid argipäevamured. Kolgi tekstides on see ühendus sedavõrd loomulik, et ei tulegi esimese hooga pähe pidada seda teatavaks sisemiseks vastuoluks. Ometi just selle sisemise pinge loomulikkuses seisnebki üks Kolgi luule olulisi väärtusi. Ma nimetaks seda võõrituse kaudu saavutatavaks endastmõistetavuseks – mis peaks ju olema paradoksaalne nähtus.

Sellel on mitu aspekti: esiteks Kolgi suhe traditsiooniga, teiseks tema luule tonaalsus. Kolgi luule stiihiaks ongi traditsioon, sealt ammutab ta oma materjali, et oma sõnum edasi anda (see sõnum on seetõttu kahekülgne, nii traditsiooni läbi valgustav kui autori isiklikku intentsiooni väljendav). Olles Jüriga ka isiklikult kokku puutunud, tean, et tal käibki sees pidev mootor, mis luule-, laulu- ja lendlausete substraadist pidevalt juppe ja lõimi välja nopib ning neile uue kuju annab. Tema luule eeldab traditsiooni tundmist, ta toimib ainult siis, kui lugeja jagab samu viitevälju. See tähendab, et Kolgi luule n-ö taasjõustab traditsiooni. Tähele tuleb aga panna, milline on tema suhe sellega. Ühelt poolt ei ole see loomulikult mingi päripidine „jätkamine”, ta ei kirjuta nt „Üdi moodi” või „Viidingu moodi” või „Liivi moodi” ega tee mingeid hommage'e antiigile. Näib, nagu suhtuks ta traditsiooni kuidagi irooniliselt, dekonstruktiivselt – seda muidugi ka, aga see pole tema iva, Kolk ei mängi seda mängu selleks, et teha mingi tühistav-problematiseeriv žest senise traditsiooni suhtes (ja ses mõttes erineb ta nt Kivisildnikust, kuigi tema intertekstuaalsuse laad on väliselt sarnane). Pigem võiks Kolgi intertekstuaalsust võrrelda küpsete kultuuride luulega, nt Jaapani hilisema waka-luulega, kus uute luuletuste mõistmiseks oli vaja teada kogu eelnevat traditsiooni, aga kus ühtlasi töödeldi seda traditsiooni ka üha uuesti ümber, või Euroopa kirjandusega ajastul, mil see oli läbi põimitud antiigiviidetest.

Kolgi suhe traditsiooni on niisiis kompleksivaba. Ja ma taban end mõttelt, et kas pole Kolgi luule kõige selgem märk sellest, et eesti luulekultuur on hetkel – kui mitte küps (sest küpsus on mitmemõtteline omadus), siis mingisse tasakaaluseisundisse jõudnud: ühelt poolt oleme lahti murdnud omaaegsest „suurest kaanonist”, teisalt on aga lõplikult läbi saanud vahepealne poeetiline revolutsioon. Kolgi suhe traditsiooniga ei ole vanemate vastu mässava teismelise oma, see on täiskasvanulik suhe oma pärandiga, asjalik ja tasakaalukas, ilma mõjuängita. Me oleme lõpuks 90ndatest üle saanud. Kuigi Kolk võinuks vanuse poolest juba 90ndail debüteerida, on ta ilmselgelt järgmise ajastu luuletaja. Ta on näide luuletajast, kes on noorusrumalused vahele jätnud ning astunud avalikkuse ette siis, kui on selge, et luuletuste kirjutamise näol pole tegu mingi mööduva eluetapiga.

Siia lisandub Kolgi kui kirjutaja tonaalsus. Mul oli tema esimeste raamatute puhul raskusi sisseelamisega individuaalsesse häälde, häälestusse, intonatsiooniskaalasse. Ta võib esialgu jätta mulje iroonilisest tekstimängurist (seepärast olen teda ettevaatlikult – aga arvan, et tegelikult põhjendamatult – paigutanud eksp-seltskonna lähedusse), aga Kolk pole tegelikult loomult iroonik. Tema toon jätab pigem kaine, kergelt skeptilise maigu; seda muljet toidab ka eelmainitud olmeline nivoo, mis harjumuse järgi peaks nagu olema „ebapoeetiline”. See on nii, aga sellega asi ei piirdu. Kui Kolgi tekstidesse süveneda ja eriti kui võtta tema tekste mingi suurema kompositsiooni osadena (milleks käesolev hästi läbi komponeeritud raamat annab hea võimaluse), siis tuleb esile, et selles toonis on tugev annus vaoshoitud lüürilisust ja isegi sentimentaalsust. Kolk on karge, kergelt naljatleva kooriku all väga tundeline.

Need sisemised vastandlikkused, mis on peaaegu kerglase hooga ühte põimitud, teevadki Kolgi luule esmapilgul kuidagi käestlibisevaks ja edasisel lugemisel nii puudutavaks.

Vaoshoitus on üks oluline märksõna Kolgi kui luuletajakuju juures. Seda võiks nimetada ka pretensioonituseks kõige paremas tähenduses: Kolgil pole pretensioone olla oma lugejatest kõrgemal asuv müstilisepoolne poeet, ta ei suhtu endasse ja enda kirjutatavasse paatosega. Õieti on tema suhe oma tekstidesse ja endasse kui luuletajasse üsna asjalik. Kui mõelda, kelle vastand Kolk on, siis uuemast eesti luulest tuleb pähe Jürgen Rooste – spontaanne, pulbitsev, heitlik, emotsionaalne poeedikuju. Kolk on mitte-Rooste (isegi mitte anti-Rooste, sest temas pole ka pretensiooni sellele eksplitsiitselt vastanduda). Ka selles mõttes pole Kolk ei traditsiooni järgija ega lõhkuja, ta lihtsalt astub teatavatest poeedi-kujutelmadest kõrvale.

Kolgi toon on vestluslik, see meenutab eelkõige vaimukat vestlust võrdsete vahel. Ja ilmselt see tekitabki Kolki lugedes esialgu arusaamatust – mille poolest see luuletaja õieti oma lugejast eristub, peale teatavate „ametioskuste”? Alles seejärel jõuab kohale – Kolk kehastabki oma lugejat. See on keegi, kes on palju lugenud, suhtub oma loetusse loominguliselt, mõlgutab seda nii- ja naapidi (igaühel on oma kinnistekstid, mis aina naasevad, Kolgil on selleks omavahel jõe ületamise tekstid Grenzsteinilt ja Viidingult, mis on tema teadvuses omavahel kontamineerunud ja mida ta üha uuesti töötleb) ning sageli kasutab seda pagasit lihtsalt materjalina oma isiklikele mõtetele kuju andmiseks.

Asjad, mida Kolgil tegelikult öelda on, on ju väga lihtsad: kas sul on hing? kas su elul on mõte? kas sa suudad inimeseks jääda? Puhas klassika, igihaljad küsimused, ei mingeid idiosünkraasiaid. Just see pateetikavaba vaimukas pretensioonitus ja samas küsimuste põhimisus, mis on esitatud võrdselt positsioonilt, on see, miks minu meelest Kolki tasub lugeda.

Võiks ka ütelda, et see, mida Kolk teeb, on luule depoetiseerimine luule enda vahenditega, et anda luuletamisele tagasi selle naiivne inimlik vastastikusus. Huvitav ongi just nimelt see, kuidas nii suurel määral intertekstuaalses võrgustikus kinni olev luule on fokuseeritud mitte luulesisestele klaarimistele, vaid püüab lihtsalt vestelda. See luule on küps mitmel tasandil, nii eesti luuleprotsessi osana kui inimliku kõneaktina.

Ses mõttes on iseloomulik luuletus „Sinise koera silmad” (lk 39), kus minategelane sodib kõikjale pealkirjas nimetatud väljendit; luuletus lõpeb nii: „hädavajalik sõnum / see pole otseselt teile / see pole minult / aga see võiks / teid siiski / puudutada”. Mulle tundub, et see ongi Jüri Kolgi pretensioonitu küpsuse lühiiseloomustus.

Lühiintervjuu Sergei Zavjaloviga

Ajalehes Raamat ilmus lühike intervjuu Sergei Zavjaloviga, et tutvustada tema hiljuti eesti keeles ilmunud raamatut "Ars poetica" (vt ka siia). Kolmest küsimusest-vastusest mahtus lehte kaks; aga me ise suhtusime sellesse kui loodetava pikema vestluse seemnesse.

*

Millised on sinu suhted Eestiga (peale selle, et siin on välja antud kaks Su raamatut)? Paljudel Piiteri kultuuritegelastel eriti nõukogude ajal oli siin tutvusi ja Eesti oli nende jaoks „peaaegu välismaa”. Kuidas on lood Sinuga?
Eesti on tõesti mitu korda minu ellu „tunginud”.
Esimest korda juhtus see 1980. aastate algul, kui ma veetsin umbes kuu aega Tallinnas. Kuigi olin juba üle kahekümne, oli see minu esimene kogemus linnast, kus kõik ei rääkinud vene keeles (ainult pooled) ja kus Euroopa keskaega oli võimalik peoga silitada.
Nõukogude tsivilisatsioon tarastas tavainimese kogemuse eest, mis võinuks tema jaoks saada traumaatiliseks, kuid ta tahtis nii väga kas või pilukese kaudu näha „euroopalikku” pidu, mida ta kujutas endale ette nagu lastemuinasjutu tegelane.
Tallinn sobis sellesse rolli hästi: inimestes, kes teadlikult ei rääkinud vene keeles, oli tunda kuhugi väga sügavale peitu läinud vaenu režiimi vastu, mida nad kogesid koloniaalsena. Mind samuti ei vaimustanud ei režiim ega kolonialism. Selle tulemusena tekkis mingil hetkel tunne, et asun vaenlase leeris. Ja see oli minu vaenlase vaenlane: tugev elamus! Mäletan, et kirjutasin tollal kirgliku ja naiivse nõukogudevastase luuletuse.
Teine kord puutusin Eestiga kokku umbes kahekümne aasta pärast, kui kuulsin Arvo Pärdi „Tabula rasat”. Mulje oli sedavõrd tugev, et mingiks ajaks sai Eesti helilooja minu jaoks kaasaegse muusika kui sellise kehastuseks.
Ja lõpuks kolmandat korda tuli Eesti minu juurde Jaan Kaplinski venekeelsete luuletuste kaudu, mida mul oli au toimetada. Jällegi, kunagi varem polnud veel elav luuletaja, minu vanem kaasaegne, minus tekitanud sellist sügavat elamust. Tundus, et pärast tema raamatut peaks kõik luuletajad vait jääma. Kauaks: nädalateks, kuudeks, et kuulata seda vaikust, mida Kaplinskil on õnnestunud kõlama panna.

Milline on Sinu esseede retseptsioon Venemaal? Ma tean, et näiteks artikkel Krivulinist tekitas vastakaid reaktsioone erinevatest suundadest — milles seisneb probleem?

Jah, äratõukamine nende poolt, keda ma nimetasin «retromodernistideks», oli raevukas. Mind süüdistati üheaegselt nii trotskismis kui stalinismis.

Asi oli selles, et ma rikkusin nõukogude intelligentide üldist reeglit: identifitseerida end revolutsioonieelse eliidiga, s.t vaadata asjadele «aristokraatide» pilguga. Pole oluline, mis mõttes: genealoogilises, vaimses, intellektuaalses või nonkonformistlikus. Ma teadvustasin järsku, et inimestel, kes kuuluvad erinevatesse sotsiaalsetesse klassidesse, on ka «tõde» erinev. Ja see, mis on ühe klassi jaoks pääsemine, on teise jaoks hukkumine. Sellega panin ma toime andestamatu «reetmise».

Aga asuda enda klassist erineval positsioonil on põhimõtteliselt võimatu. Artikkel Tvardovskist on näiliselt täiesti apologeetiline, kuid kutsus omakorda raevu esile nendes, kelle jaoks on talumatu katse leida «nõukogudelikule» koht üldises Euroopa vasakpoolses kunstilises kontekstis, sest nende jaoks pole «vasakpoolseid» ja «parempoolseid», vaid on «omad» ja «võõrad». Sisuliselt tundsid nad minus õigesti ära klassivaenlase: selle asemel, et sotsiaalse surve tekitatud haavu säästa, ei anna ma neile rahu, traumeerin neid.

Sa nimetad end marksistiks, kuid sa pole poliitiline aktivist. Milles sinu marksism seisneb?

Minu marksism on postmarksism. Ma elan sügavalt läbi ideed, et ajalugu on klasside võitlus ja et iga uue ühiskondliku ja majandusliku formatsiooniga muutub inimese ekspluateerimine teise inimese poolt üha efektiivsemaks.

Seal, kus Marx liigub klassideta ühiskonna postuleerimise juurde, näen ma vaid romantismiajastu «suure stiili» jälge. Romantismile olid üldiselt omased religioossete ideede moderniseeritud transkriptsioonid (antud juhul lunastuse eshatoloogiline idee). Oma ajastu inimesena ei suutnud Marx neist meeleoludest mitte mõjutatud olla.

Ma suhtun sümpaatiaga ühtedesse poliitilistesse aktivistidesse ja antipaatiaga teistesse (see sõltub nende isiklikest omadustest, mitte nende programmidest), kuid probleem on mujal: ei tööstusajastu proletariaadis ega postindustriaalse ajastu prekariaadis ei näe ma Marxi «revolutsioonilist klassi». Ühest küljest pole miljarditel rõhututel jõudu millekski peale iseenda taastootmise: majandussuhted, milles nad asuvad, kulutavad nende jõu viimseni ära. Teisalt on rõhutud korrumpeeritud esiteks nende tühiste palukestega peremehe laualt, mis nende kerjusliku silmaringi juures tunduvad «vajadustena», teiseks hierarhia kaudu, mis on selles õiglusetus maailmas kehtestatud ja mis teeb ühe paaria teise samasuguse silmis kröösuseks. Selles seisnebki kapitalismi tõhusus, mis on arenenud viimase sajandi jooksul vähem rentaablist imperialismist rentaablimaks globalismiks.

Mingis mõttes ütleks ma, et peremehed on need, kes üksteist hävitavad (kodanlus aadli, plutokraatia kodanluse), samas kui orjad, alludes ajaloolisele paratamatusele, vaid vahetavad oma peremehi.

Poeetilisest mõõtmest

Ilmunud on EKL tõlkijate sektsiooni aastaraamatu "Tõlkija hääl" 4. number. Aina mahukamaks ja sisukamaks läheb, tõsine humanitaarne kõrgtase, mida ei varjuta akadeemilised kuivusnõuded. Ülevaade sisust on loetav nt siin.
Mõtisklen seal poeetilise mõõtme ja selle tõlkimise võimaluste üle.


*

Poeetilisest mõõtmest

Paar aastat tagasi toimus tõlkijate listis vaidlus ühe luuletõlke puhul. Arutelus avanes luuletõlke adekvaatsuse probleem üsna mitme tahu alt ning põhilised vaidlusküsimused (listipoleemikale otseselt viitamata) on leidnud sisuka käsitluse Märt Väljataga artiklis eelmises „Tõlkija hääles" [Märt Väljataga, Tõlkida värssi. - Tõlkija hääl III. Tln, 2015, lk 47-63]. Mulle jäi tollest kirjavahetusest silma üks mõiste, mida põhjalikumalt lahti ei harutatud, vaid võeti vist pigem endastmõistetavana. See on „poeetiline mõõde/dimensioon”: kas tõlge hoiab alal, taasloob algteksti poeetilist mõõdet või mitte. See on natuke kitsam nähtus kui tõlke üleüldine adekvaatsus (mida tõlge peab tingimata algtekstist säilitama, et teda adekvaatseks saaks nimetada?), sest kui oluliseks peetakse algteksti poeetilise mõõtme edastamist, siis on juba tehtud teatav valik adekvaatsuse mõõdupuu osas. Aga mis see poeetiline mõõde on?

Listivestluses tuli ta esile seisukohana, et kui luuletõlge loobub jäljendamast luuleteksti kõlalist kuju ja struktuuri, siis läheb poeetiline mõõde kaotsi. See väide on kindlasti vaieldav, kuid sama kindlasti ei saa seda pidada valeks. See on üks kindel arusaam sellest, mis on luuleteksti poeetiline mõõde – see on teksti meetriline ja riimiline kuju, vabavärsi puhul siis ilmselt teatav kindel rütmiimpulss või intonatsioon või kõlamängud. See aspekt on tavaliselt see, mis kinnistab teksti kõige rohkem oma keele külge, st muudab ta n-ö tõlkimatuks – teeb öeldava ja keele suhte teatud mõttes paratamatuks. Teatud sõnu riimi kaudu siduda on võimalik vaid selles keeles, väga harva, kui seda on võimalik tõlkida (nt Jugend-Tugend ja noorus-voorus – minu teada ongi sõna voorus välmitud selle riimilise analoogia põhimõttel). Harva on ka võimalik väljendada täpselt sama propositsiooni samal rõhulis-rütmilisel kujul. Kuid see vaade poeetilisele mõõtmele lähtub sellest, et luule on algselt olnud laul. Pidada luuletuse tõlkimisel kõige olulisemaks tema vormi säilitamist tähendab seda, et tõlget peaks saama samamoodi tarvitada – laulda samal viisil või deklameerida nii, et kõlaline kogemus oleks võimalikult sarnane. See on niisiis vaade, mis näeb poeetilist mõõdet ilmnevana eelkõige selles, mis eristab lauldavat-deklameeritavat teksti „kõneldavast” proosatekstist. Ja see väljendub ka nt selles, kui nii eba-laululisena näiv vorm nagu haiku tõlgitakse täpset mooralist skeemi pidi – sest haiku on pärit waka-luulest, mis omakorda on pärit Jaapani rahvalauludest. Silp, rütm, rõhk, riim – need on ju eelkõige kuuldavad kvaliteedid, see tähendab, et neis kvaliteetides poeetilist mõõdet näha tähendab pidada luuleteksti puhul olemuslikuks eelkõige tema põhimõttelist taandatavust laululisusele, aga ka keele prosoodilisele ja fonotaktilisele eripärale. Nõnda mõistetud poeetiline mõõde puudutab niisiis eelkõige seda, kuidas mingi keel konkreetse looja kujundatuna kõlab – ja kahtlemata on see täiesti pädev lähenemine, seda näitab kas või see, millise naudinguga kuulatakse nt luulefestivalidel luulet keeltes, millest aru ei saada, piisab kõlast ja autori häälelisest kohalolekust, et me saaks seda kuulata luulena, saaks osa teksti poeetilisest mõõtmest.

Kuid ma usun, et see poeetiline mõõde saab pesitseda ka muudes teksti komponentides. Vabavärsilise luule puhul tuleb hästi esile, et kõlalise korrastatuse asemel võib poeetilise mõõtme enda kanda võtta luuletuse troobiline struktuur, kujundiloogika. Kui nt meetrum ja riimiskeem on pigem „pealisstruktuur”, siis selline troobilise sisu poolt loodav abstraktne „pilt”, mis tuleb tekstist välja lugeda, on pigem teksti „süvastruktuur”. Nõnda nähtud poeetiline mõõde puudutab pigem luulet kui teatavat mõtlemisviisi, spetsiifilist mõtte ülesehitamise ja edastamise tehnikat. [ Sellele viitab nt noor Paul-Eerik Rummo 1966. aastal kirjutatud arvustuses Viivi Luigele: „Luule – või vähemalt üks osa luulest – on erilaadne mõtlemine, eesmärgiga tabada nähtuste esialgne jaotamatus. Mitte süntees pärast analüüsi, vaid süntees ilma analüüsita.” (Paul-Eerik Rummo, Staccato „Taevaste tuulte” ajel. – Paul-Eerik Rummo, Kuldnokk kõnnib.Jooksvast kirjandusest 1964–2009. Trt, 2010, lk 361.)]

Mõistagi on ka siin tegu keele paratamatu eripäraga, kuid see ei puuduta enam nii väga suulise lausumise tasandit, vaid pigem keelt kui mõtlemisvahendit ning üldisemas mõttes retoorilist instrumenti.

Poeetiline mõõde võib peituda ka hoopis teatavas kontekstuaalses suhtes. Näiteks teksti suhestumine teatavate konventsioonidega, nende teisendamise, ründamise või kommenteerimise eesmärgil. Siia kuuluvad kõiksugu pastišid, paroodiad, hommage'id jms. Siin saab poeetilise mõõtme loojaks mitte enam suhe keele kõlasse või keelde kirjutatud mõtlemisstrateegiatesse, vaid suhe mõne stiili või traditsiooniga. Selle vaate järgi on poeetiline eelkõige teatav tajude problematiseerimine, sest siin on peamiseks, mida poeetiliselt korda saadetakse, juba harjumuslikuks muutunud väljendusviiside muukimine ja ümberprogrammeerimine.

Ja loomulikult on olemas ka hoiak, mille kohaselt teksti poeetiline mõõde on seotud eelkõige teksti autori ja adressaadi seisunditega – luuleteksti põhiline väärtus luulena on see, et ta esitab teatavaid tundeseisundeid, tajusid või idiosünkraatilist maailmanägemist. Sellise vaate järgi peaks lugeja saama jälile eelkõige autori hinge- või vaimuseisundile (ning kui ta on kriitik või tõlkija või töötlev luuletaja, siis püüdma seda teiste vahenditega taasesitada). Poeetiline mõõde ei peitu selle vaate järgi üldse mitte tekstis (mis on vaid vahend), vaid mingis kogemuse erilises seadistuses. See kõlab pisut võõrikult, aga ma usun, et tegelikult on see intuitiivselt palju levinum hoiak, kui arvata võib (kuigi nagu allpool näha, võib selleni jõuda ka väga rafineeritud teed pidi).

Kindlasti võib neid fookusi veelgi olla, loetlesin vaid kõige ilmsemat ja jämedamat jaotust. Tõlkimise puhul saab see küsimuseks, mis on see komponent tekstis, mille suhtes ei tohi teha järeleandmisi, kui tahta edasi anda teksti poeetilist mõõdet. Sellele saab vastata eelmainitud lõikes (kõla, mõte, suhe konventsioonidesse, suhe autori või lugeja sisemaailmaga). Teises lõikes saab sellele vastata kas tõlkija ja sihtkultuuri kontekstis või algteksti kontekstis. Mida ma sellega silmas pean?

Eesti luuletõlkekultuuris on pikalt olnud valdav traditsioon, mida võiks nimetada Kaalepi-Sanga-Orase-Annisti-jne koolkonnaks, nimetagem seda lühiduse huvides kaaleplikuks traditsiooniks. Selle järgi on luuletõlge eeskätt algteksti kõlaliselt jäljendades võimalikult samasisulise luuletuse kirjutamine. Ühest küljest oleks see otsekui algteksti-keskne lähenemine, mis püüab luua kõlaliselt äratuntava ekvivalendi, algtekst jääb oma kujuga tõlget oluliselt kujundama. Teisalt aga – kas polnud see oma hiilgeaegadel (kui tegeldi jõuliselt õhtumaise luuleklassika põhivaramu eestindamisega) hoopiski midagi väga sihtkultuuri keskset? Eesti kultuurkeel oli noor ja õhuke (on seda praegugi, aga oli seda sada ja poolsada aastat tagasi veel rohkem), ning tema arendamiseks oli üks oluline viis proovida eesti keeles läbi võimalikult täpselt kõik õhtumaise luuleloo vormilised võimalused, et nad oleks eesti luulekeele substraadis olemas. See on ilmselt üks oluline põhjus, miks selle koolkonna tõlkepõhimõtted meile nii olulised ja armsad on – see mitte ainult ei teinud meile suurt hulka väärtkirjandust emakeelseks, vaid tegelikult lõi juurde terve hulga eestikeelseid luulevõtteid, lasi eesti keele läbi hulgalistest klassikalistest vormilistest filtritest. Neid ei anna sageli uudisluule loomiseks kasutada, sest need on ajaloolised vormid (Kaalep ise küll mängis neid aktiivselt ka oma algupärases luules läbi), kuid sellega otsekui loodi tagantjärele eesti luulekeelde teatav pinnas, millest uus luule võiks orgaanilisemalt välja kasvada. Ma ei taha sellega sugugi öelda, et see tõlkepõhimõte on nüüd midagi anakronistlikku, ei, sel printsiibil on endiselt palju anda, see ei ole moeküsimus (kuigi mulle samas näib, et eesti kultuurkeel on küll juba piisavalt küps, et tõlkimine ei peaks järgima ainult seda ülesannet, ta võib endale lubada ka midagi muud, nt meetrilise luule vabavärsilisi või proosatõlkeid). Kuid ma tahan sellega öelda, et selline „kaaleplik” originaalitruuduse kontseptsioon pole sugugi nii ühemõtteline, sest selle kõrval, et taasluuakse midagi varemolnut eesti keeles, luuakse sihtkultuuri midagi, mida seal varem polnud, ja sel moel vaadates on nende tõlgete olulisim poeetiline mõõde mitte algteksti vormi taastamises, vaid nende vormide loomine eesti keeles. Annisti Homerose-tõlgete olulisim tegu poeetilise mõõtme seisukohalt on see, mis ta tegi eesti luulekeele võimalikkuste välja laiendajana.

Ühesõnaga, tõlge ühendab kaht erinevat kultuurikonteksti ja aega ning kui tõlkija püüab seda poeetilist mõõdet edasi anda, siis saab ta valida, kummas kontekstis ta poeetilise mõõtme dominantseid tunnuseid otsib. Sest poeetilise mõõtme fookuspunkt võib aja jooksul kohta vahetada. See on ju ilmselge, kui me vaatame näiteks seda, kuidas mõnede vanade tekstide (nt vana piiblitõlke või Koidula luuletuste) puhul on meie jaoks poeetiliseks kvaliteediks kujunenud hoopis nende omaaegne stiil, mis nende kaasajal oli läbipaistev kiht, millest omaette elamust ei saadud. Nõnda võib tõlkida luulet nii, et püütakse tuua esile algupärandi eksootilisus meie jaoks, sel juhul tegeldakse just sihtkultuuri kontekstis toimiva poeetilise mõõtmega. Algteksti omaaegses kontekstis võis poeetiline mõõde seisneda hoopis milleski muus, kui see on harjumuspäraselt meie enda praeguses kontekstis. Tõlge, eriti luuletõlge on ju alati vaid tinglik vaste, ta jääb ikkagi „justnagu originaaliks”, signaaliks algteksti enda kohta, ja meie ülesanne on valida, mida me tõlkega selle lugejate teadvuses tahame korda saata.

Nõnda siis peabki luuletõlkija küsima kaht põhiküsimust. Esiteks, kas ma püüan taastada algteksti tema algses kontekstis, algses tähenduslikkuses algse publiku jaoks või püüan ma välja tuua selle, mis teeb selle teksti tähenduslikuks praeguses kultuurikontekstis. Ja teiseks, kus on selle poeetilise tähenduslikkuse fookus?

Põhimõte, et ilukirjandusliku teksti tõlge peaks edasi andma poeetilist mõõdet, on raske vaidlustada. Kuid ikkagi tundub, et see mõiste ise – „poeetiline mõõde” – pole saanud ühemõttelist seletust. Ilmselgelt ebapiisav oleks öelda, et luuletõlge peaks säilitama luuleteksti luulelisuse, peaks säilitama tunnused, mille põhjal me saame teksti luulena määratleda – sest absoluutselt võttes luulel selliseid tunnuseid pole, peale selle, et ta on tavakeelekasutusega võrreldes kuidagi tihendatult organiseeritud (ta ei pea isegi ridadeks murtud olema, sest nt Jaapani tankad ja haikud on algupäraselt ühes pikas reas).

Ometi saame rääkida, et tekstil on poeetiline mõõde. Kas pidada selle all silmas teksti poeetikat? Laias tähenduses jah. Poeetika lai tähendus läheb tagasi selle mõiste algse sisu juurde. Kreeka poiesis tähendab millegi loomist, kujundamist, vormimist. Poiees on millegi ellukutsumine. Luuletekstid on meile olulised ja huvitavad selle poolest, et nad loovad midagi sellist või sellisel viisil, mis teisiti pole võimalik. Poeetiline tekst loob, ehitab keelde või maailma kontseptualiseerimise viisidesse (mis lõppkokkuvõttes on ükssama asi) uusi unikaalseid struktuure. See on põhjus, miks kirjanduse analüüsija ning tõlkija peavad alatasa küsima, miks see tekst on just sellisena kirjutatud: mis on selles tekstis sellist, mille see tekst on olemisse toonud; milles seisneb antud teksti poiees? Mille poolest on ta poieetilises mõttes asendamatu või paratamatu? Tõlkepraktilises mõttes viib see jällegi juba mainitud küsimuse juurde tagasi: mis on see, mille suhtes ei tohi teha järeleandmisi, mille unustamine tähendaks selle või teise teksti loomuse eiramist?

Loomulikult on see alati tõlgenduse küsimus, st pole objektiivse tõena lõplikult fikseeritav. Ja loomulikult ei ole see poeetiline mõõde või poieetiline fookuspunkt mingis ühes teksti komponendis, vaid on kõigi teksti tasandite ja komponentide peale laiali laotunud, kui tegu on ikka korraliku läbikirjutatud ja läbitunnetatud kunstiteosega. Lugemine ja sellele järgnev taasloomine (analüüsi või tõlke näol) on paratamatult frontaalne (fenomenoloogilises mõttes), st peab valima, mis suunast ta mitmedimensioonilisele tekstile läheneb, ja see valikuparatamatus loobki küsimused ja vaidlused.

Isiklikult arvan ma aja jooksul üha enam, et kunstilise loomingu ning selle taasloomise sügavam mõte on luua sellesse maailma juurde rõõmu – olla loojate loomisrõõmu ning lugejate/analüüsijate/tõlkijate taipamisrõõmu põhjuseks ja viljaks, isegi kui see rõõm seisneb ainult võimes vormida väljendatavaks vaeva ja häda, et tröösti leida või heal juhul neist läbi murda. Tõlkimine on iselaadselt rõõmus tegevus, nagu luuletuste (ka kurbade) kirjutaminegi, ja just selle loova rõõmu kaudu saame ligi sellele, mida võiksime nimetada kunstiteose poeetiliseks mõõtmeks – sest poiees on eelkõige loomiselevus.

*

Tegelikult, niipea kui tolles listipoleemikas tuli esile poeetilise mõõtme mõiste ning seda seostati eelkõige luuletuse kõlalise struktuuriga, meenus mulle näide teisest äärmusest. Vene luuletaja Sergei Zavjalov on kirjutanud tsükli „Tõlked vene keelest” (Переводы с русского), kus ta on kirjutanud uusversioonid vene luuleklassika olulistest tekstidest (Lermontov, Puškin, Tjuttšev, Mandelštam, Pasternak jt). See 2000-2001 kirjutatud tsükkel oli Zavjalovi loomingus talle endale pöördelise tähendusega. Ta seletab seda nii: „Tõlkija seab tavaliselt endale ülesandeks esitada teksti, mis tõlgitud teisest keelest, nagu „oma”; mina aga tahtsin näha, mis saab, kui lugeda „oma” teksti nagu tõlgitut võõrast keelest.

Edasi, tõlkijal tuleb tõlkida tekst (millal see ka poleks kirjutatud) oma kaasaegsesse keelde, kasutada (milline see ka poleks originaalis) oma keelele vastuvõetavat luulesüsteemi. Pahatihti ta moderniseerib ka niinimetatud lüürilist kangelast.

Ja just kõike seda ma tegingi mõnede vene krestomaatiliste tekstidega. Mulle tundub, et katse tulemused näitasid – poeesia ei põhine mitte välistel võtetel, millised need ka ei oleks, vaid mingitel sügavatel psüühilistel seisunditel, mis säilivad isegi nende võtete täieliku asendamise või isegi hävitamise korral. Mulle sai see avastuseks, mis viis mu luulemaneeri täieliku muutuseni, loobumiseni meelikast (keerulise rütmiga vabavärss) kõne kasuks (proosaluuletused).” [Sergei Zavjalov, Dialoog. Vastused Igor Kotjuhi küsimustele (2009). Tlk Katrin Väli. - S. Zavjalov, Meelika. Kõned. Tln, 2015, lk 116.]

See ongi see juhtum, millele ma ülalpool viitasin – teksti poeetiline mõõde on seotud eelkõige hinge- või vaimuseisunditega, mida tekst kannab ja vahendab; aga selle tavaintuitiivse hoiakuni on siin jõutud komplitseeritud poeetiliste otsingute käigus. Selline hoiak annaks tõlkijale väga suure vabaduse, nii et piir tavamõistes tõlke ning töötluse vahel hakkab ähmastuma.

Üks tekst sellest tsüklist on tõlge (või „tõlge”) Puškini kuulsast Anna Kernile pühendatud armastusluuletusest. Puškini luuletus on neljajalalises jambis ning kasutab tegelikult üsna lihtsaid riime ses mõttes, et enamasti ei riimi ta üldse sõnatüvesid, vaid ainult muutelõppe (olles seejuures osav ses mõttes, et kasutab samu riime läbi mitme stroofi). Riimsõnade puhul on märgilised ilmselt kaks asja: et üks mitmekordsetest riimidest algab sõnast ты 'sina' ja et ainus riimipaar, kus riimitakse tõesti sõnatüvesid, on lõpustroofis вновь/любовь 'uuesti/armastus'. Selle luuletuse „reaalune” oleks selline:

Ma mäletan imelist hetke: / minu ette ilmusid sina, / nagu põgus nägemus, / nagu puhta ilu geenius. // Lootusetu nukruse vaevades, / kärarikka sekelduse ärevustes, / kõlas mulle kaua õrn hääl, / ja nägin unes armsaid piirjooni (näojooni?). // Läksid aastad. Tormide mässuline puhang / puhus laiali endised unistused, / ja ma unustasin su õrna hääle, / su taevalikud piirjooned. // Padrikus, vangistuse pimeduses / venisid vaikselt mu päevad. / Ilma jumaluseta, ilma vaimustuseta, / pisarateta, eluta, armastuseta. // Hingele saabus äratus: / ja näe, jälle ilmusid sina, / nagu põgus nägemus, / nagu puhta ilu geenius. // Ja süda lööb joobumuses, / ja tema jaoks on taas ellu ärganud / nii jumalus kui vaimustus, / nii elu, pisarad kui armastus.

Eesti keeles on see eelkõige tuntud August Sanga tõlkes:

Kui ime jäi see tund mul meele:

just nagu põgus nägemus

sa, kaunis, ilmusid mu teele,

kui puhta ilu kehastus.

Kui süda mures tröösti vajas,

kui elulärm mu ümber kees,

õrn hääl veel kaua kõrvus kajas,

hell pilk veel seisis silme ees.

Aeg möödus. Elu marus ruttu

kõik unistused hajusid

ja paksu unustuse-uttu

su hääl ja pilgud vajusid.

Ja keset halli oleskelu

siis õhtusse mu päevad said.

Mul polnud armastust ja elu

ja vaimustust ja pisaraid.

Ent lõppes öö, mis lasus hingel:

just nagu põgus nägemus

sa jälle ilmusid, mu ingel,

kui puhta ilu kehastus.

Ja valgus sügav rõõm mu rindu

ja süda täis on joobumust

ja jälle tunneb eluindu

ja pisaraid ja armastust.

Sanga tõlge on asjalik, sisu mõttes üsnagi originaalitruu (ainus liialdus on ehk „ingel”, 

mida Puškinil pole, aga seda võib seletada kui puuduva „geeniuse” kompensatsiooni). 

Sanga riimid on originaalist sisukamad. Samas, kui me kujutaksime seda teksti ette
algupäraselt eesti keeles kirjutatuna, siis ma ei usu hästi, et ta kuuluks eesti luule klassikasse. 

Selle tõlke poeetiline mõõde tekstiga üsna sarnane, aga – kas siis sõnavaliku tõttu (nagu teada,

on Sang üsna kaine leksikaga poeet) või puhtalt seisneb just eelkõige suhte loomises vene 

luule klassikaga – ta loob meile kujutise, mis sisuliselt ja kõlaliselt on Puškini 

kontekstuaalsetel põhjustel – on see tõlge (hea tõlge, selles pole kahtlust) ikkagi eelkõige vaid

illustratsioon, repro originaalist.

On olemas ka teine tõlge, Ants Orase oma (võrdlusvõimalus on hea selle poolest, et mõlemad 

tõlked kuuluvad arbujalikku luulekoolkonda):

Too imeviiv on hinge vajund,

mil ilmusid kui ilmutus,

oo nägemus, liig kiirelt hajund,

oo puhta ilu geenius!

Kui vali saatus lootust keelas,

kui raskus pää, kui süngus kulm,

siis meenus hääl, nii hell ja meelas,

ja õrna ilme hurmav ulm.

Ent aastad läksid. Uned neelas

mu eluuhang, karm ja julm,

ning unus hääl, nii hell ja meelas,

ja taevailme hurmav ulm.

Mu elu närbus, hall ja vindund,

ning oli varemeina maas

mu rõõm, mis jumalustest indund,

ja arm ja iha ja ekstaas.

Ent nüüd mu süda taas sind tajub:

sa ilmud taas kui ilmutus,

kui nägemus, mis kiirelt hajub,

kui puhta ilu geenius.

Ning jälle rõõm mul mühab rindu,

ning uude ellu tõusnud taas

on jumalus ja ulm täis indu

ja arm ja iha ja ekstaas.

Orase tõlge on mõnevõrra lopsakam ja intensiivsem. Kõlalis-vormiliselt on ta Sangaga üsna võrdne (kuigi ta on riimivalikus agressiivsem kui Sang ja ammugi Puškin, ), aga sisulises mõttes lisab ta asju, mida Puškinil pole: kulm süngub (ilmselge riimisund ulm-kulm), hääl on meelas, ilme taevalik, elu on varemeina maas, rõõm on „jumalustest indund”. Pluss on kindlasti see, et ta on säilitanud originaali romantismi-spetsiifilise ja aja möödudes üha müstilisemalt mõjuva „geeniuse”. Orase tekst on pisut hõlpsamini kujutletav algupärase eestikeelse mõjuva luuletusena. Nii ongi Sang mingis mõttes täpsem, jättes kogu au ja ilu Puškini originaalile ning andes edasi vaid tõmmise; Orase versioon aga püüab uuesti luua seda poeetilist mõõdet, mis oleks tajutav just eesti luulekeele kontekstis uudse ja ainulaadsena. Orase puhul tekib minu arvates rohkem tunne, et see tekst on kuidagi paratamatult selline nagu ta on. Ta on pisut vähem Puškin kui Sanga tõlge, aga ta kehastab pisut rohkem seda poeetilist uudsust, mis Puškini tekstil võis oma kaasajas olla. Paradoksaalne on, et Oras, kes ise luulet ei kirjutanud, mõjub tõlkides rohkem algupärase poeedina kui Sang. Orast muidugi on kõigeks selleks sundinud nood kõlaekvivalentsi nõudvad reeglid, aga samas näib, et ta on just seetõttu lubanud endale rohkem subjektiivset eneseväljendust, on lähtunud poeetilisusest kui teatavast hingeseisundist ning tõlkinud subliimsema algupärandi, mis ehk 20. sajandi lugejale ei mõju nii eredana, pingestatumaks ja sensuaalsemaks. Märgiline on nt see, kuidas ta „vaimustuse” asemel kasutab sõna „ekstaas”.

Mida teeb Zavjalov oma „tõlkes”? Esitan oma tõlke sellest, mis, julgen arvata, on sisuliselt üsna adekvaatne:

2. Aleksandr Puškin

Noorus möödub, lootused purunevad;
lohutus tuleb esimesele armastusele mõeldes.

üha sagedamini meenutan seda tundi
meie esimese läheduse tundi
sinu pimestavat alastust
sinu juhuslikke sõnu

kui kaua seisid nad mu silme ees
keset armetut argielu
keset rõhuvat väsimust
keset teisi meelelisi ahvatlusi

aeg pühib ära mälestused
kustuvad kujutised
ununevad hääleintonatsioonid
nõrgeneb kiindumus

kuid armastus jääb ka muutudes iseendaks
süvenevates kortsudes
valulikus südamepekslemises keset ööd
kibedates unenägudes möödunud imelistest hetkedest

Zavjalov on teksti kaasajastanud, kujutanud ette, kuidas võiks sama hingeseisundit ja samu kujutluspilte esitada tänapäeva luuletaja – ta on teinud sellest vabavärsi ning kasutab suhteliselt kainet keelt, „puhta ilu geeniusest” on saanud otsene „pimestav alastus”, Puškini peaaegu triumfeerivast lõpust on saanud rohkem maadligi öine valus nostalgia. Tuleb lisada, et Zavjalov ei ole ise Puškinist nii kõrgel arvamusel, kui see Venemaal üldiselt tavaks on – ta peab Puškinit Euroopa romantikute epigooniks (umbes nii nagu Eestis peab Hennoste arbujaid Euroopa sümbolismi ja Vene akmeismi hilinenud epigoonideks), st põhimõtteliselt tõlkeliseks nähtuseks, mis lihtsalt aitas vene kirjandustraditsiooni kuigivõrd Euroopa omaga sünkroniseerida. Seda mõistetavam on ka tema vabadus sellise keelesisese tõlke puhul. Zavjalov on ka tõlkijana tegutsenud, klassikalise filoloogina on ta Horatiust tõlkinud – ja just nimelt vabavärssi, lähtudes samast veendumusest, et poeetiline mõõde on just nimelt inimese mentaalse seisundi omadus, millele tuleb igal ajahetkel leida adekvaatne tekstiline väljendus.

Aga nagu näha, pole ka Zavjalovi teksti puhul asi nii lihtne, sest väga oluline poeetiline pinge tema tekstis tekib ka kontekstuaalsel tasandil – vabavärsistatud Puškin on vene luule kontekstis üsnagi agressiivne ning luulekeelt problematiseeriv akt. Tekst on tihe võrgustik, kus ühe niidi tõmbamine paneb võnkuma kogu põimingu.

Loomulikult pole ka Zavjalovi luuletuse tõlkimine eesti keelde probleemitu. Näiteks kas peaksin kuidagi viitama käibel olevale Sanga tõlkele ja Zavjalovi lõpurida tõlkides (mis otseselt kasutab Puškini algusrea sõnastust) kasutama „hetke” asemel „tundi”? Kuidas edasi anda vabavärsi erilist markeeritust Puškini luuletuse edasiandmisel vene kirjandustraditsiooni kontekstis – sest see pinge on Zavjalovi teksti poeetilise mõõtme juures eriti oluline? Või oleks adekvaatsem hoopis kirjutada ümber mõni eesti klassikaline luuletekst? Aga sellest meil on näited juba olemas, viimati Hasso Krulli ja Carolina Pihelgase koostatud Underi „Sonettide” ümberkirjutuste kogumik.

Või siis oleks adekvaatne proovida hoopis ise Puškini luuletuse uusversioon kirjutada, valides vene luules palju erilisema tähendusega vabavärsi asemele midagi, mis võiks eesti luules samamoodi probleemsena mõjuda? Näiteks pseudohaikude nelik? Esitada endale ülesanne mahutada 17 silpi ära Puškini luuletuse põhiline iva, neljas versioonis: lüüriline, irooniline, sofistikeeritult Puškini ajalist distantsi hõlmav ja lõpuks lihtsalt naljatlev? Miks mitte:

1

kadunud ilu

vilgub kortsunud palgel

põgusaim on jääv

2

imeline hetk

uppus päevade sohu

mumifitseerus

3 (featuring Goethe & Nietzsche)

imeline viiv,

sa ei viibinud veel, vaid

tulid tagasi

4

A. P. Kernile –

Vana arm ei roosteta!

A. S. Puškinilt

LISA. Venekeelsed originaalid

Я помню чудное мгновенье:

Передо мной явилась ты,

Как мимолетное виденье,

Как гений чистой красоты.

В томленьях грусти безнадежной

В тревогах шумной суеты,

Звучал мне долго голос нежный,

И снились милые черты.

Шли годы.  Бурь порыв мятежный

Рассеял прежние мечты,

И я забыл твой голос нежный,

Твои небесные черты.

В глуши, во мраке заточенья

Тянулись тихо дни мои

Без божества, без вдохновенья,

Без слез, без жизни, без любви.

Душе настало пробужденье:

И вот опять явилась ты,

Как мимолетное виденье,

Как гений чистой красоты.

И сердце бьется в упоенье,

И для него воскресли вновь

И божество, и вдохновенье,

И жизнь, и слезы, и любовь.

2. Александр Пушкин

Молодость уходит, надежды рушатся;

утешение приходит в мыслях о первой любви.

я все чаще и чаще вспоминаю этот час

час нашей первой близости

твою ослепительную наготу

твои случайные слова

как долго стояли они перед моими глазами

среди убогого быта

среди подавляющей усталости

среди других чувственных соблазнов

время смывает воспомонания

угасают образы

забываются интонации голоса

слабеет влечение

но любовь и меняясь остается собой

в углюбляющихся морщинах

в болезненных сердцебиениях среди ночи

в горьких снах об ушедших чудных мгновениях