Kuidas mõõta humanitaarteaduste ühiskondlikku mõju?

Osalesin humanitaarteadlaste vestluses, teemaks humanitaarteaduste ühiskondlik mõju ning selle hindamis- ja mõõtmisvõimalused, eriti hiljutise teadusasutuste evalveerimise valguses. Loetav Sirbis.

Anna Grig ja Šota Iatašvili

Hullunud Tartu festivalil esinesid kaks Gruusia luuletajat - Anna Grig (Grigalašvili) ja Šota Iatašvili. Tõlkisin vene (ja pisut inglise) keele vahendusel nende luuletusi; eks nad muidugi sellised esialgsed, kaudsed ja pisut reaalused on, oleks vaja, et mõni gruusia keele oskaja nad originaalidega ära võrdleks; aga väike pilk tänapäeva gruusia luulesse ikka.

*

ANNA GRIG

Ja veel

süda on mul -

kõige suurem

ja veel:

kõige lahkem

ja veel:

temasse mahuvad:

kogu maailm

kõik tähed

ja kogu armastus

/mida võrreldakse

vaikse ookeani või põhja-jäämerega/

ja veel:

kui äkki hakkab vihma kallama

:nagu sajast nähtamatust pangest:

suur ja lahke

mu

süda

püüab läbi vettida

viimse arterini

viimse südamekojani

ja veel:

päästab

ta päästab alati:

kogu maailma

kõik tähed

ja kogu armastuse

 

Hiired

sellest hetkest kui ma

püüdsin ja surin

:jooksid tunnid laiali

:jooksid nagu hiired

i m e l i k  on olla mitte-elus

:kõik ümberringi on nagu elusad:

hiired ka

/ja jooksevad nagu tunnid/

Punamütsike

tüdruk ära jookse ära nüüd

!tüdruk

:kutsus rõõmsalt

hunt

silitas enda halli karva:

su kleit on siidine

!punamütsike

:kas võib su ära ?süüa

palun

tüdruk tundis hunti

tüdruk

:oli teda näinud külas

vanaema juures:

vastas viisakalt

nii :hellalt

:terviseks mu sõber

hall hundike

söö

Käed

mu

parem

käsi

erineb vasakust

ja

kirjutab eimillestki

millest !ei kirjuta

vasak

jäljendamata parema

ambitsiooni kirjutada

ma olen

m õ l e m a

isa-ema

ja

ebakõla

mis on v a h e l

!vasaku-!parema vahel

ajab mind närvi

Dentist

k o i d i k !pole kadunud

ta lihtsalt voolas välja

taevast-teatri-kohal

2 minutit tagasi

ta on segunenud

dentisti

kleepja

lõhnaga

2 minutit tagasi

kes kiirustas

oma musta kabinetti

! r o m a n t i k a  on kadunud:

a r m a s t u s  ja  h a m b a d

o n  ü h i t a m a t u d

Väike tüdruk

ma olen väike plikatirts

kes kõigist maha jäetud

ja  k õ i g e  h u l l e m  oled sa

kuid tahaksin et parem

jah :põhiunistus

on see :s e e  t a  o n

/ja kõige hullem  o l e d  s a

kuid tahaksin et parem/

et oleks kelle jaoks

et patse punuda

et ripsmetele tušš

et tušš jah forte, piano

et olla !täitsa – purjus

ja

olla väike plikatirts

/kes kõigist maha jäetud/

ja kõige hullem oled sa

kuid tahaksin et parem

***

üks maja tehtud tellistest

ta kohal ruttavad kaks pilve

ja taeval pole mahti nutta

ja õhk on maha tallatud

hing lootust täis on tuisanud

justnagu lund see kerjav linn

?võib elu laulda sõnatult

nii tasa

                /või veel vaiksemalt/

*

on elu

mu südamesõber

me lahus olla

üldiselt ei saa

kuid elu :kunstnik on

ja mina :luuletaja

ja kokkulangevusi

meie vahel pole

ŠOTA IATAŠVILI

Lendur

Ta tõusis lendu esimest korda ja edukalt:

teda ülistati, kummardati, õnnistati.

Teist korda tõusis ta lendu ja jälle edukalt:

ta võeti omaks, pakuti küllaga vett ja leiba,

anti kamm tiibade jaoks.

Kolmas kord tõusis ta lendu ja - polnud ka paha:

lepiti, harjuti.

Ta tõusis lendu neljandat korda, aga – asjata:

sõimati kehvaks ingli jäljendajaks.

Kuid viiendal korral – ikkagi – tõusis ta lendu ja -

teda tulistati,

ta lasti alla.

Kuidas avaldatakse igapäevast linna

Veel enne koitu alustavad oma tööd linna korrektorid ja stilistid.

Niidetakse niiskeid muruplatse

ja värvitakse majafassaade,

leitakse ja asendatakse katkenud juhtmed

rida rea haaval lastakse silmad väljakuist üle,

ja käiakse vilunud silmaga üle tänavarägastik -

see koer pole õige koha peal, vaja ta ära võtta,

siia puude vahele võib lisada kioski;

aga sinna umbtänavasse võib panna prügikasti. Ja ongi vaja.

Ja seejärel läbi vaadata, mida kõrvaltänavatel parandada...

Soovitav on kaubamaja võrrelda algupärandiga -

tsitaatidega Ameerika elust,

mis on siingi juba kinnistunud.

Ühesõnaga, tööl pole lõppu.

Aga mis parata?

Selline töö on korrektoritel iga päev.

Hommikust saadik asjaliku usinusega

topivad nad oma nina kõigesse

ja askeldavad ja kiirustavad oma tööga,

nagu oleks see midagi hinnalist. Sillutise asendamine,

õieti vanade kivide asendamine on tähtsaim töö.

Ja kui on pühad, vahetatakse loosungeid,

riputatakse üles igasuguseid plakateid.

Teine asi on liiklusmärgid,

need vajavad samuti väga asendamist.

Päeva lõpus, läbinud korrektuuri

ja stiililiselt parandatuna, valmina

antakse linn nii-öelda trükki

pärast Toimetaja – Öö – allkirja.

Vera pargi kohviku ettekandjale

Kahel ette sirutatud käel

kannad suve viiside jahedat rütmi

ja hõnge

ja nägemise täpsust.

Kahel ette sirutatud käel

toidad

ja trööstid.

Kahe ette sirutatud käega

ütlesid sa: „kõik on kaunis ja tarbetu”.

Sinu kaks ette sirutatud kätt

on nii tingimatult õiged

ja liiguvad väiksel maalapil

sihipäraselt ja nukralt.

Sinu kaks ette sirutatud kätt

on võrdusmärk

elu ja surma vahel.

Palun

tõsta

oma ette sirutatud käed

üles

ja näita,

kes see on,

kes saadab kõike seda tegelikult

mulle ja mu sõbrale siia kahesesse lauda

Vera pargi kohvikus, täna,

1998. aasta 30. juulil, õhtul.

* * *

Ma jäin kinni su kammimata juustesse,

sina aga ajasid lihtsalt pea paljaks ja läksid ära ja

ma pääsesin vaevu

suurest juuksuri põrandaharjast.

Mõne aasta pärast

riputasin end sinu

juba pikaks kasvanud patsi külge,

sina aga tõusid

ja lihtsalt peksid oma teise patsiga läbi.

Hiljem

püüdsin ma

muutuda šampoonitilgaks

ja mul õnnestus see,

aga kuuma dušijoaga

pesid sa mu oma kuldsetelt juustelt maha.

Ja kui

sinu keha puhtast mustusest

küllastunud vesi

kandis mind õudse lahtise

ava poole vanni põhjas,

nägin su minuni ulatuvat

üksikut juuksekarva ja

nagu tähendamissõna tõest

haarasin sellest kinni...

* * *

Sinu keha embav

suvekleit

erutab mind samamoodi,

nagu sinu talvekasukasse

tihedalt mähitud hing.

Ma ju arvan, et

ainevahetus

ei toimu ainult organismis.

Ma ju arvan, et

kleidi elemendid kanduvad su verre

ja hingeõhu süsihappegaas

on sinu koheva kasuka pilv.

See on keemia, mitte erootika.

See on keemia ja võib-olla esteetika,

kuid mitte mingil juhul

originaalne armastusavaldus.

Sinu kleidi ja hinge difusioonist

kirjutatakse minu keemiaõpikus.

Ära ütle, et ma olen lihtsalt labane keemik.

Ma tean niigi, et

mu kollasel särgil -

ebatsensuurselt kollasel -

pole jälgegi difusioonist

van Goghi päevalilledega.

* * *

Ankrute juures lõõritavad kalad

suletud sui.

Märjal tekil seisavad meremehed

ja vaatavad linde,

kes tõlgivad neile

neid tummi laule.

Ervin Õunapuu apofaatiline humanism

Arvustus Ervin Õunapuu proosakogumikule "Eesti gootika XX". Ilmunud Vikerkaares 2017/10-11.

*

ERVIN ÕUNAPUU APOFAATILINE HUMANISM

See on Ervin Õunapuu viies raamat, mis kannab oma pealkirjas sõnapaari „Eesti gootika“; varem on ilmunud kaks sellenimelist jutukogu (1999 ja 2004), lisaks on psühhedeelse konspiroloogilise romaani „Meie igapäevane jää“ (2006) alapeal kirjaks „Eesti gootika III“ ning 2010 ilmus „Eesti gootika. Lauavestlused“, mis on fotodega illustreeritud müstifikatsioon endisest timukast ja nüüdsest jumalamehest Martin Kullist (sama nime kannab üks romaani tegelane). Nüüdne raamat sisaldab tekste kahest esimesest raamatust, lisaks veel peotäie seni ilmumata jutte. Aga siin on ka lugusid, mis on välja tõstetud varem ilmunud pikematest tekstidest, näiteks „Poemehe saladus“ on algselt katkend romaanist „Mõõk“ (2002), mida ennast ei ole „Eesti gootikana“ tituleeritud (võimalik, et selliseid on siin veel, ma ei lugenud-vaadanud kogu Õunapuu loomingut uuesti üle).

Õunapuu sünge ja groteskse „gootika“ tuuma näib moodustavat see, mida võiks nimetada „külaelu idiotismiks“: väikse kogukonna kurb või kuri piiratus, igatsused kuhugi väljapoole, mis on määratud luhtuma või on lihtsalt kohatud, inimeste metsistumine, väiklased või lihtsalt sõgedad võimumängud kitsas ringis („Väike Lilli Noarootsist“, „Pastoraal“, „Puust ime“, „Õitsvas rukkis“, „Laadalised“, „Ühe küla mehed“, „Meeste asjad“, „Punane Felix“, „Talveöö unenägu“, „Nüüdsama“, „Saladus“, „Kuni surm meid lahutab“, „Öine fjord“, „Ma olin seal“ jm). Iseloomulik on, et nende aegruum on kohati üsna ebamäärane, see näib olevat oma loomult ühtne maailm, aga ajamarkerid ulatuvad mõisaajast läbi nõukogude aja tänapäevani. Ühesõnaga, teatav ajatu lootusetu mudaauk kuskil Eestis. Mõnedes lugudes muutub samasuguseks „külaks“ kas moodne Tallinn või kogu Eesti („Intervjuu“, „Paruness“, Pätsi-travestia „Määritud hinged“). Teine oluline teemapesa on muidugi usuteema, mis läbib ka kogu Õunapuu muud loomingut, usk on kas naiivne („Vaikiv neiu“, „Küünal“) või fanaatiline ja isegi terroristlik („Agendid“, „Tulevanker“, „Kärbes“, „Kohtumine Klaipedas“, „Kui ingel laskus“).

Tähelepanu tõmbas, et päris mitmes loos on tegu vanemate ja laste vahelise vägivaldse või väärdunud suhtega („Kodused asjad“, „Õnnepäev“, „Hea laps“, „Nekrut“, mingis sümboolses mõttes „Kindrali kuusk“) – üks variatsioon võimumängude teemale. Ja muidugi on siin ka tekste, mis jäävadki vähemalt minu jaoks lahendamata mõistatusteks, misköidavad eelkõige kujutlus- ja kujutamisveenvusega (nimilugu „Eesti gootika“, „Imeline nääriöö“, kaks lõpulugu).

Kõik see on muidugi teatavas kindlas võtmes, kujutusviis on hüperboolne, groteskne, perversne, tume, väändunud. Gootika, mõistagi. Sellisest kirjandusest ehk ei peakski otsima mingit „realismi“, reaalsusse puutuvat „moraali“, mingeid statement’e, võiks piirduda lihtsalt esteetilise naudinguga – kui siin poleks lisamääratlust „eesti“, mis osutab, et asi peaks siiski kuidagi puutuma „meisse“. Ja tunneme, et puutubki – aga miks just, kuidas just? Ühesõnaga, tekib küsimus, mida meile tegelikult „öeldakse“, mispidi meid kõnetatakse.

Ma tooks ühe teatava skaala otspunktidena esile kaks juttu. Esiteks „Sepp“ (lk 125-126), ilmselt raamatu lühim tekst. Sisu on lihtne: alguses tutvustatakse meile Keskpaiga Timmut, kes on tubli sepp ja üldse kõigi tööde peale meister, kuni selleni välja, et matab surnuid ja võtab sünde vastu. Ühel päeval sõidab sepikoja ette uhke limusiin ning annab signaali. Timmu käsib autol uttu tõmmata; autost astub välja mees, süütab sigari ja naerab. Pärast väga lühikest faatilist dialoogi lööb Timmu mehe sepahaamriga surnuks. Timmu heidab surnud mehe kõrvale pikali, ütleb paar kergelt kahetsevat lauset lõunaeesti keeles ja sulgeb silmad. Jutt lõpeb sellega, et „pääsukesed lendasid kõrgel sinises taevas. Seal, kuhu Timmul nüüd enam asja ei olnud.“

Siin loos ei ole peaaegu mingit motiveeritud psühholoogiat, lihtsalt kokkupõrge mingi arhailise maailma ja väljastpoolt peale tükkiva moodsuse vahel. Konflikt ei arene, vaid lihtsalt sõidab juba valminuna kohale ja saab kohe ka lõpplahenduse. Mida limusiinimees tahtis ja miks Timmu ta tappis, selle kohta pole mingit seletust. Ka see, et pärast oma tegu pole Timmul enam pääsu taevasse, pole midagi vapustavalt traagilist, vaid lihtsalt emotsioonitult aktsepteeritud asjade käik. Pilt on peaaegu müütiline, eepiline. Need pole psühholoogilised inimesed, vaid mütoloogilised tüübid, isiksuse-eelsed olevused, kes lihtsalt viivad oma loomuse täide, ilma kõhkluste ja kahetsusteta. Nad ei kehasta ihasid, vaid fundamentaalseid tungilisi printsiipe. Pole mingit inimlikku katastroofi, vaid ktoonilist laadi ürgtüüpide kokkupuude, milles letaalsus on kõrvalefekt.

Sellist tüüpi tegelasi ja tegusid on Õunapuu jutud täis, kuigi sageli ei esine nad nii puhtal kujul, on neil siiski sageli ka teatav – kas rudimentaarne või veel kujunev – psühholoogiline plaan, mis aga jääb tungilisele põhjendamatusele alla. Oleks tegelikult lihtne öelda, et inimesed tegutsevad siin kuidagi loomalikult, aga väga huvitav jutt „Kojaag“ (lk 256–281), mis on esitatud hundipoja vaatepunktist, näitab, et need jõujooned jooksevad natuke teisiti. Inimene on ikkagi pigem midagi golemlikku, keegi, kellesse on teatav saatuslik antus „sisse puhutud“ ja kes siis seda vääramatult täide viib, isegi kui vastu tahtmist. Aga seejuures pole see traagiline.

See toob teise teksti juurde, mis asub „Sepa“ suhtes vastaspoolusel. „Helge õhtupoolik“ (lk 82–108) kujutab ema Pille ja tütar Helge kodust elu. Emaga on midagi lahti, tal on närvid läbi, ta teeb ja ütleb ettearvamatuid asju, tema elu on viltu läinud ja ta elab seda tütre peal välja. Samas on näha, kuidas ta end talitseda püüab ja enda käitumist kahetseb. Erinevalt teistest lugudest, kus kujutatakse vanemate ja laste suhteid, on siin siiski näha ema soovi tütrest hoolida, kuigi see alati ei õnnestu. Tütar vastab sellele omapoolse hoolivusega, jutt lõpeb sellega, kuidas ema loeb tütre kirjandit sellest, kui hea ja armastav ema on, samal ajal kui tütar oma toas koos oma mängukaruga naeru tagasi hoiab.

Minu maitse jaoks on see raamatu parim tekst – või tuleb see lihtsalt efektist, et siin korraks see sõgeduse koorik praguneb ja annab mingit puhkust? Siin tekstis on samuti tegu sellega, kuidas nõrgem sõltub kellestki, kes temaga sugugi kõige paremini ei käitu, mingi põhjendamatu kurjus pressib end emast välja – aga siin on võimalik emale kaasa tunda, ta ei ole robotlik, mütoloogiline tegelane, vaid psühholoogiaga inimene. Ja see asetab asjad kohe uude kombinatsiooni, meil on järsku olemas traagiline mõõde. On näha, et seda psühholoogilis-moraalset ambivalentsi on siin hoolikalt maalitud.

See paneb mõtlema, miks Õunapuu tavaliselt teistmoodi kirjutab? Miks ta pigem stiliseerib kui teeb psühholoogilist peentööd (mida ta ju valdab väga hästi, nagu „Helge õhtupoolik“ näitab)? See peab olema valiku, mitte võimete küsimus. Muidugi on igaühel oma vaimu- ja kirjutuslaad, aga ikkagi. See kõrvutus („Sepast“ „Helgeni“) näitab, et siin peab olema mingi tagamõte, programmilisus. Näib, et Õunapuu tahab ikkagi pigem millelegi osutada, püüab oma maailma- ja inimkujutust mingi tagamõttelise sõnumi suunas vormida.

Õunapuu näib liikuvat sel pinnal, mida on kerge kiusatus nimetada „ühiskonnakriitikaks“ – kõik need usulise sõgeduse, kogukondliku kurjuse ja sotsiaalse surutuse väändesse stiliseeritud pildid näivad selles veenvat. Kuid see tähendaks, et Õunapuu teeb vaid veidrat sorti satiiri. Ma arvan, et õigem oleks öelda, et Õunapuu teeb teatavat inimesekriitikat. See on inimesekujutus, mis püüab inimlikest taotlustest välja koorida nende tungilise tuuma, nii et tulemuseks on küll hämmastus, aga mitte katartiline kaastunne, vaid lihtsalt õudus. Siin ei ole n-ö konstruktiivset, lunastavat poolust. Traagika oleks lunastav – meile antakse seda korraks Helge ja tema ema kaudu näha, et siis taas sukelduda kaastunde asemel raevu.

Selles väljendub Õunapuu inimesekriitika radikaalsus. Ta näitab küll mingeid võltslootusi või lootuste pilastamist, kuid ta ei aseta selle vastandiks lootust, olgu see kas või lohutava kaastunde näol. Sest seegi võib kergesti viia uue vägivalla või pilastuseni, loob võimaluse ühe inimese allutamiseks teise poolt. Lootus peidab alati endas teatavat ohtu, ta on potentsiaalne orjastamise vahend. Õunapuu pakub selle asemel raevukat lootusetust, lootuse-dünaamikast välja astumist. Tema lugude „moraal“ pole mitte „küll nad kuidagi hakkama saavad“, vaid see, et pääsetee on hoopis teises mõõtmes. See on teatav apofaatiline humanism, millele on omane mitte valgusepüüd, vaid pilgu kohandamine pimedusega. Ja see võib-olla seletab ka, miks Õunapuu nii järjekindlalt usuteemast kinni hoiab – sest see apofaatika on „tehnilises“ mõttes müstilis-religioosne, ta nõuab vastavat mentaalset treenitust.

Berk Vaheri tagakaanetekstiga, mis kirjeldab Õunapuud hoiatajana „etteluisatava petukauba“ suhtes, võib küll nõus olla, kuid ma pole kindel, kas selle taga on „usk inimesse“. Sest mulle näib, et traagikatunnetust asendav õudus pole pelk päästev vahend, läbi mille murdes tuleks kuhugi sooja ja inimlikku paika jõuda, vaid midagi taandamatut. Pääste on ehk pigem inimese tungilise aluspõhja saatusliku õudusega silmitsiolekus ning raevukas allumatuses sellele. Kirjutamine kui allumatuse akt.

Kõige selle juures on Õunapuu nii pagana esteetiline – need lood seisavad püsti ka puhta esteetilise naudingu mõttes ilma juurdemõeldava moraalita – sest nad on stiliseeringud, kogu see gootiline pintslikiri on ju omaette kunstiline väärtus. See on loomulik – just esteetika aitab õudusega toime tulla, eetika on traagikutele.

Me oleme kõik "rassistideks" muutumas. Intervjuu Henri Kõivule

Müürilehes on ilmunud intervjuu, teemaks põhiliselt praeguses pingsas poliitpoleemikas toimetulemine.

Margus Ott "Väekirjad 5. Isendlikud esseed". Lugu Andide lennukatastroofist

Margus Oti "Väekirjade" sarjas on ilmunud 5. köide "Isendlikud esseed". Kuna olen raamatu toimetaja, siis kõnelesin teiste hulgas ka esitlusel - kuid jõudsin põhiliselt vaid ette lugeda ühe pika lõigu Marguse esseest ning omalt poolt eriti ei jõudnud midagi rääkida.

Olen korduvalt jäänud mõlgutama selle ajutise kriisiolukorras tekkinud mikroühiskonna peale, mida kirjeldatakse raamatu esimeses tekstis "Keha, vaim ja hing" - see põhineb dokumentaalfilmil, mis on tehtud 1972. aastal Andide lumistes mägedes lennukatastroofi järel päästmist oodanute üleelamistest. Kui ühiskondi hoiab muu hulgas koos teatavatest ühistest tabudest kinni hoidmine, siis huvitaval moel leidis see väike kogukond solidaarsuse just teatava ühise tabuületuse kaudu. Tsiteerin Margus Oti teksti:

"Kõige tõsisemaks proovikiviks oligi laibasöömine. Kuna lennukis polnud praktiliselt mingeid toidutagavarasid, siis oli valida, kas süüa surnute liha või surra nälga. Gustavo kõneleb: „Siis [9. päeval – M.O.] me söandasime sellest Roberto ja Fitoga rääkida. Me arutasime öö läbi lennukis seda isekeskis ja võtsime kõik ükshaaval läbi, kõigepealt vaimsed, siis kultuurilised ja religioossed tabud.“ Niimoodi jõuavad nad mõistuse endani, vaimu iseküljeni, teispool ühiskondlikke eelarvamusi ja ettekirjutusi. Nad pidid kokku koguma teadmisetükid ja need läbi tunnetama. Tundub, et mõistust ületades (inimesesöömine on üle mõistuse) jõutakse mõistuse endani.

[---]

Füüsilise ja vaimse plaani vahel hakkab ellujäänutel toimuma oluline osmoos. Neil toimib kaks ringlust. Ühest küljest liharinglus – vennad Strauchid lõikavad liha lahti ja jagavad võrdsetesse osadesse (vähemasti alguses jäeti lihakiud lennukikere peale ja kes tahtis, see tuli ja võttis, s.t see oli isiklik ja vabatahtlik otsus, ning liha võeti ise, mitte ei saadud seda „kõrgemalt poolt“ mingi jupijumala näpu vahelt; ei räägita, kuidas nad hiljem toimisid, võimalik, et samamoodi). Liharinglus ühendas kogukonna tugevamini ühtekokku, eriti kuna see eeldas niivõrd rasket otsust. See oli seda tõhusam, et ellujääjad sõlmisid kokkuleppe, et kui keegi neist ära sureb, siis ta lubab teistel oma keha süüa (mis omakorda distantseeris neid oma keha esiküljelt ja tõi keha enda juurde). „Surnud laenavad elavatele oma lihased, et need saaksid kõndida“, tsiteerib Gustavo 35 aastat hilisemal matkal oma lapse kunagist kommentaari 8-aastasena.

Teisest küljest toimis palveringlus. Seda mainib Fito, kelle jutust jääb mulje, et ringis palvete lugemine oli neil korrapärane ettevõtmine. See „tegi meile palju head, rikastas meie vaimu ja tugevdas meie ühtsust.“ Liharingluse käivitamine eeldas kõigilt filmis rääkijatelt eneseületamist, teatavat hingelist teisendust. Osa neist leidis huvitava viisi, kuidas liharinglust palveringlusega ühendada. Javier räägib: „Marcelo tuli toidutükiga [st. inimlihaga – M.O.] ja ütles: „Javier, Kristus suri meie eest ja jättis oma ihu ja vere meie lunastuseks. Võta seda kui püha armulauda.“ Ning Pancho räägib pärast päästmist korraldatud pressikonverentsil:

Jõudis kätte hetk, mil meil polnud enam toitu ega midagi suhu pista. Ja me mõtlesime nii, et kui Jeesus jagas viimsel õhtusöömaajal oma ihu ja verd oma apostlitele, siis ta andis meile mõista, et me peaksime tegema sedasama, võtma tema lihakssaanud ihu ja verd. Ja just see meie kõigi vaheline sisemine osadus aitas meil ellu jääda, see oli igaühe and. Me ei taha, et see, mis on meie jaoks sisemine, väga sisemine asi, saaks käperdatud või puudutatud või midagi muud sellist. Seda tuleb tõlgendada ja võtta tema tegelikus kontekstis ning tuleb silmas pidada, kui vägevad need noormehed olid.

Nii et liharinglus ühendati vaimse ringlusega. Seda on võimalik teoloogiliselt väga lihtsasti põhjendada: idee järgi moodustavad kõik kristlased ühtekokku Kristuse ihu, ning süües oma kaaslaste liha nad sõna otseses mõttes söövad Kristuse ihu ja verd. Muidugi tuleb ette kujutada, millises olukorras need inimesed tegelikult olid, aga just olukorra meeleheitlikkus toobki välja selliste kivinenud dogmade ja arusaamade tõe: muidu käivad korralikud katoliiklased mingil põhjusel kirikus ja võtavad armulaual leiba ja veini, mille juurde lausutakse „kombe pärast“, et see on Jeesuse ihu ja veri. Küllap on see enamasti kas harjumuslik-automaatne või mingil moel sümboliseeritud-sublimeeritud rituaal. Kui nüüd nood usklikud katoliiklased on mägedes, kus neil midagi süüa ei ole, nii et nad peavad sööma oma kaaslaste-ligimeste liha, siis pannakse need dogmad proovile. Kas sellisel juhul osutub sõna otseses mõttes tõeks, et kõik kristlased on Kristuse ihu, või on siin ikka mingi „aga“: „aga nii ikkagi ei sobi, nii ei ole ilus“ jne? Lennuõnnetuse läbiteinute radikaalne olukord paljastab selliste poosetamiste võltsuse.

[---]

Kehalise (inimliha) ja sõnalise (palve) ringluse kaudu oli ellujäänutel tugev solidaarsus, kusjuures ei rõhutata selle õilsust ega ideaalsust, vaid lihtsalt paratamatust ehk kooskõla antud olukorraga. Fito:

Eeskätt oli meie kõigi vahel tugev ühtsustunne. Tekkis selline solidaarsus – mitte sellepärast, et me oleksime loomuldasa head ja solidaarsed, vaid sellepärast, et ellujäämiseks oli vaja olla solidaarne. Oli vajalik olla ühtne grupp, sest muidu me poleks toime tulnud.

Pärast viimase ekspeditsiooni teeleasumist: „Me jagasime toitu, tehes seda alati hommikupoolikul ja hästi õiglaselt. Kogu grupis valitses täielik rahu ja harmoonia.“ Seda ei pea mõistma ei olelusvõitluslik-egoistlikult ega kristlik-altruistlikult, vaid see on lihtsalt kõige optimaalsem, parajam käitumine antud olukorras. Paraku on hästi teada, et kaugeltki mitte kõik sarnases olukorras olijad ei vali sellist parajust [Joonealune märkus: Kirjandusest võib võtta näiteks William Goldingu „Kärbeste Jumala”], mis näitab, et selline kooskõla pole sugugi enesestmõistetav, ning et see tõestab liha- ja palveringluse tõhusust ja vastastikust võimendamist. [Joonealune märkus: Ma ei taha sellega öelda, et kui nad oleksid inimliha asemel midagi muud söönud, siis poleks nad suutnud sellist ühtsust hoida. Küsimus on laiem, ainelise ja keelelise ringluse teineteisevõimendamises. Inimliha ja palve on siin lihtsalt sellise võimendamise konkreetseteks näideteks.]

Kõik ellujäänud meenutavad oma väikese ühiskonna täiesti demokraatlikku ja võrdõiguslikku korraldust [Joonealune märkus: See on ilus tõestus anarhilise kogukonna võimalikkusest. Ja seda just piirsituatsioonis]. See tähendab, et neil polnud vaja väliseid seadusi oma sidususe säilitamiseks, vaid nad suutsid seda grupisiseselt genereerida. See tuleb välja näiteks magamisringluses, kus iga öö vahetati magamiskohta, nii et kõik said magada paremates ja halvemates kohtades. Ja lihajagamises, kus peeti hoolega silmas võrdsust. Nagu Fito ütleb: „Meie, ealt vanemad, hoolitsesime rangelt ja väga õiglaselt toidu jagamise eest, sest ebaõiglusele polnud kohta. See oleks viinud kaoseni.“ Meenutatakse ainult lugu, kuidas keegi magustoiduks olnud hambapasta pihta pani. See detail aga ongi vajalik selleks, et kõik poleks „liiga ilus“ ja mehaaniline ning et kombataks olukorra piire ja tajutaks seda paremini. Õnneks puudutas see pigem sümboolse tähtsusega kui eluspüsimiseks kriitilise tähtsusega asja, nii et õiglusest kõrvale kaldumine sellises väikses asjas ilmselt veelgi teravdas teadlikkust õigluse ja võrdsuse vajalikkusest ja möödapääsmatusest."

See juhtum pakub muidugi palju mõtteainet. Kõigepealt muidugi see, et me näeme siin üht õiglast ja solidaarset kogukonda. Vähe sellest, see on optimaalne asjadekorraldus - korraldus, mis lihtsalt pakub kõige tõenäolisema perspektiivi kollektiivselt ellu jääda. Mis on ometi oluline: selline korraldus ei sünni iseenesest, see pole paratamatu ei n-ö loodusseaduste ega inimmoraali seisukohalt. See vajab teatavat kindlat otsustust, teadlikku eetilist valikutegemist. Inimesed teevad valiku, kus otsustavad olla õiglased ja ausad. Sellisest otsusest kinni hoidmine eeldab kohukonna liikmete vahelist fundamentaalset usaldust. Aine- ja keelering, mida MOtt kirjeldab, ongi põhimõtteliselt selle vastastikuse usaldussuhte väljendus: ressursid on võrdselt kõigile ligipääsetavad ning igaüks on valmis neisse ka isiklikult panustama (siinpuhul muidugi eriti radikaalsel viisil - olles valmis selleks, et tema surnukeha süüakse kunagi samuti). Ühine palvering on usaldussuhte vaimne aspekt - osadussuhe.

See kõik paneb mõtlema sellele, et praeguses ühiskonnas (pean silmas "meie" ühiskonda, st õhtumaist infoajastu kultuuriruumi) on üha kehvemini just selle usaldussuhtega. Vastasseisud ei seisne enam selles, et üksteisega ei olda nõus (mis on ju vabas ühiskonnas loomulik), vaid selles, et ei usaldata vastaspoole legitiimsust: ei usuta teise siirusesse (ta ei saa seda ju päriselt uskuda, "siin taga peab midagi olema") või ei usuta teise võimesse üldse mingeid adekvaatseid otsustusi teha ("mõistusega inimene ei saa nii mõelda, järelikult ei kvalifitseeru ta iseseisvaks subjektiks"). See tähendab, et vastasseisud on nihkunud ohtlikult fundamentaalsele tasandile. Mis võiks olla kas või Eesti ühiskonna vaste "palveringile", kust me saaks mingi põhimise usaldussuhte - isegi kui meie seisukohad on väga erinevad, on selle taustaks siiski mingi kuulumine kuhugi ühte "kehasse". Kui see kaotsi läheb, on tulemuseks see, et käsi hakkab võitlema jala vastu, hambad keele vastu.

Veel küsimusi, mis tollest loost esile kerkib.

* Siingi kogukonnas on olemas need, kes korralduse välja pakuvad ning liha õiglaselt jagavad - st peab olema keegi, kes vastutuse esimesena võtab; peab olema keegi, kes õigluse enda vastutusel sisse juhatab. Õiglus ei teki iseenesest, ta vajab initsiaatoreid.

* Kas selline kogukond on põhimõtteliselt karistusvaba ühiskond? Võimalik. Tavaühiskondades kardetavasti ilma selleta läbi ei saa, sest alati on mingi hulk inimesi, kes nähtavasti juba sünnipäraselt on orienteeritud kurjusele ja vägivallale, st inimesi, kes juba loomult pole usaldusväärsed, kes pole selleks võimelisedki.

* Mis siis, kui selles kogukonnas oleks ressursid (st liha) otsa saanud? Siin on mitu võimalust, ma jagaks need eetilisteks ja tehnilisteks. Üks eetiline valik oleks see, kui keegi kogukonnast ohverdaks ennast vabatahtlikult. Teine eetiline valik oleks ühine nälgimine ning surma ootamine - säilitades palve- ehk keeleringi; see muidugi võiks välja viia ka mingi teatava vabatahtliku varjatud koonduslaagrimentaliteedini, kus vaikides oodatakse kellegi surma, mis oleks päästev teistele; sellise tagamõttega üksteise piidlemine võib muidugi mõjuda demoraliseerivalt ning hakata usaldusringi mõrandama. Kuid ei pruugi. Tehnilisi valikuid oleks ka mitu. Keegi tuuakse teistele ohvriks, kuid see otsustatakse näiteks mingi demokraatia põhjal (nt otsustatakse, mis tunnuste alusel keegi end ohvriks peab tooma - kõige vanem, kõige nõrgem, kõige kogukam vms) - siinkohal tuleb ilmsiks enamusdemokraatia kõige nõrgem koht: kuidas otsustada hääletuse alusel kellegi väljalülitamine sellest ringist, mis on üldse ühise otsustamise eelduseks; siin tuleb ilmsiks, et puhtal enamusdemokraatial pole loomuldasa eetikaga midagi tegemist (kuigi see nii näib), eetikaks on vaja midagi rohkemat kui enamuse arvamust. Kogukond jääks küll ellu, aga ilmselt oluliste kõlbeliste kahjudega, tema aluspõhja kõlbeline legitiimsus saaks kannatada. Teine tehniline lahendus oleks türannia: keegi lihtsalt haarab võimu; seda ta saaks teha põhimõtteliselt kellegi ohvriks tuues, kehtestades enda suveräänse võimu teiste elude üle. Türannia puhul on teistel kaks valikut - alluda või vastu hakata ning taastada mingi eelnev kord. Kolmas tehniline valik oleks üleüldine sõda kõigi vastu, kus suveräänideks on kõik ning võitjaks jääb tugevaim või kavalaim. 

* Kas selline ühiskond, nagu seal Andides ajutiselt tekkis, on vaba? Võimalik, et see pole üldse oluline küsimus, võimalik, et vabadus on luksusküsimus, Maslow' püramiidi ülemisse otsa kuuluv asi. Võib aga ka oletada, et niikaua, kui kogukond püsib vendlusel (st usaldusel, ühises "palveringis" püsimisel), on võrdsus ja vabadus vastastikku teineteist toetavad ja piiravad väärtused - ma olen vaba niivõrd, kui mu "vennad" on samuti vabad. Mis on vist üsna elementaarne järeldus?

*  Lõpuks - too Andide ühiskond on muidugi loomult ajutine, tema eesmärgiks on püsida elus, kuni pääsetakse sellest olukorrast. See on lõplik kogukond, orienteeritud oma lõpu poole. Mõnes mõttes iseloomustab see muidugi ka n-ö tavaühiskondi - nad on alati kuhugi oma praegusest olukorrast välja liikumas ja ses mõttes ajutised. Ühiskond, mis püüaks tugevalt oma status quod säilitada, seiskuks ja hääbuks varsti. Ja teisalt ka Andide kogukond ei tekkinud tühjalt kohalt, ta oli oma põhiväärtused pärinud ju eelnevast (katoliiklik ühisvaim oli ju neil inimestel varasemast). Ühiskond on alati teatud määral üksikelu suhtes transtsendentne, ta ulatub nii minevikku kui tulevikku teispoole inimelu lõplikkust; see ilmselt on aluspõhi, mis võimaldab kogukonna ja ühiskonna tasandile projitseerida selle, mis üksikelu piires on võimatu - sellest toitub ilmselt see poliitiliste (vahel utoopiliste) projektide sisemine veenvus, poliitika religioosne mõõde (mis meie ühiskonnas leiab väljenduse kas või ebamaisusega piirnevate valimislubaduste uskumises valimiseelsetel aegadel). Minevikust pärinev ja tulevikku sirutuv "meie" oma transtsendentsuses, mis ületab "minu" lõplikkust, on religioosne kategooria. Aga siit tuleb veel üks küsimus - kas on kujuteldav pelgalt "inimmõõtmeline" ühiskond, mis teadlikult arvestaks oma lõplikkuse ja kaduvusega, nagu üksikisik seda teeb, ometi kukkumata käegalöömise kaosesse? Võib-olla oleks see kõige küpsem ühiskond? Aga milles see õieti seisneks?