Aleksei Gastev: Marx ja Ford. Töö Keskinstituudi kirjavahetusest Fordiga

Vikerkaares 2018/6 ilmusid Aleksei Gastevi artikkel "Marx ja Ford" ning kommentaariga kirjavahetus Fordi kompaniiga. Siinkohal saatesõna, Gastevi enda tekste lugege ajakirjast.

*

Aleksei Gastev (1882–1939?) oli vene töölisliikumise tegelane, originaalse poeetikaga proletaarne luuletaja ning nn töö teadusliku organiseerimise teoreetik. Üksikasjalikumat eestikeelset infot tema kohta saab 2009. aastal ilmunud tekstikogumikust „Töölislöögi poeesia“ [Vikerkaares (2016, nr 7/8) on ilmunud kaks Gastevi proosaluuletust Alma Pikkeri 1921. aasta tõlkes]. Gastevi tööteooria sai toitu Frederick Taylori scientific management’i õpetusest, aga väga oluline praktiline eeskuju oli tema jaoks ka Ameerika suurtöösturi Henry Fordi tehnoloogiline ja töökorralduslik panus tööstuse arengusse. Gastevit ennastki on nimetatud „vene Fordiks“.

Siin esitatud tekstid esindavad Gastevi kõige lähemat kontakti Fordiga – tööteoreetilist kirjavahetust ja üht artiklit, mis võrdleb Karl Marxi ja Henry Fordi arusaamu tootmise revolutsioneerimisest. Fordi teosed, kus ta kirjeldab oma töösturikarjääri ja kompanii ülesehitamisel järgitud põhimõtteid, olid tolleks ajaks punasel Venemaal juba tõlkes ilmunud – tööstusliku tootmise progressi küsimused olid ühiseks huviks nii kommunistidel kui kapitalistidel (eesti keeles on ilmunud Henry Fordi „Minu elu ja töö“ 1938. ja 1995. aastal Voldemar Milleri tõlkes ning „Täna ja homme“ 2007. aastal Epp Velbri tõlkes). Ka Gastevi puhul võib näha, kuidas Marx pole tema jaoks eelkõige ideoloog, vaid töö ja tootmise analüütik. Kui vaadata läbi Gastevi mahukas tööteaduslike tekstide kogumik „Kuidas tuleb töötada“ („Как надо работать“, 1972), siis tsiteerib ta Marxi peamiselt kui tootmisajaloolast ja tööalaste arengute prognoosijat, kõrvuti näiteks sellise majandusfilosoofiga nagu Adam Smith.

Huviväärne on mainida, et 1926. aastal oli Gastevi Töö Keskinstituuti külastanud ka Fordi firma delegatsioon. Hilisemas raportis on delegatsiooni liikmed nähtut kirjeldanud muuhulgas nii: „Õpilased õppisid vasarat kasutama, hoides kinni ühest vasarast, mis liikus mehaaniliselt üles-alla, samal ajal kui õpilase käsi oli vasara külge seotud, et kindlustada õige distants tema keha ja vasara vahel. Kõik algajad töötasid ühe minuti ja seejärel panid mehaanilise signaali peale oma tööriistad kõrvale ja puhkasid ühe minuti; siis rivistati nad kindlate vahemaadega üles gümnastikaharjutuste tegemiseks ja siis lubati neil suitsu teha. Väiksed kabinetid olid tuubil täis erinevaid seadeldisi, nagu näiteks selline kapp, kus asuva õpilase iga liigutus registreeriti kõrval asuvas kontoris elektrikontaktide rägastiku kaudu ning salvestati paberilindile.“ Ameeriklased nimetasid Gastevi instituuti tsirkuseks, komöödiaks ja hullumajaks, mis raiskab kahetsusväärsel kombel noorte inimeste aega. [Tsit: A. M. Ball, Imagining America: Influence and Images in Twentieth-Century Russia. Lanham (MD), 2003, lk 28–29] Gastevini need hinnangud siiski ei jõudnud, nagu näha tema hilisemast lugupidavast toonist Fordi ja tema tööstuse suhtes.

Karl Marx koos tütre Jennyga

Henry Ford poja Edseliga

MAG/IAH konverents „The Image of the Self” Lvivis

Käisin juuni lõpus Lvivis, kus toimus Rahvusvahelise Humanitaaria Assotsiatsiooni konverents „The Image of the Self”. Üritus toimus Ukraina Katoliku Ülikoolis. Põhimõtteliselt, nagu aru saan, on organisatsiooni põhieesmärk edendada humanitaarteaduste vaba arengut Ida-Euroopas, eelkõige Venemaal, Ukrainas ja Valgevenes, suur osa rahastusest tuleb Läänest.

Tegu oli mammutkonverentsiga, kus kolme päeva jooksul peeti ettekandeid 17 paralleelsektsioonis, need olid jagatud erinevateks teemarubriikideks: üldajalugu, Ida-Euroopa ajalugu, Vene keisririigi ajalugu, nõukogude perioodi ajalugu, keeleteadus, kirjandus, antropoloogia, meediauuringud, politoloogia, ühiskondlik mälu, sotsioloogia, urbanistika, narratoloogia- ja diskursiuuringud, identiteediuuringud.

Oli väga huvitav ja hariv üritus. Mind kutsuti sinna kõnelema eestivene kirjandusest, kutsujaks Moskva kirjandusteadlane Ilja Kukulin, vahendajaks Igor Kotjuh – suur tänu neile!

Annan väikse ülevaate sellest vähesest osast, mida kuulsin.

Sektsioon „Kirjanduslikud minakujutised”. Marylandi ülikoolis õppiv ukrainlanna Natalia Pratsovõta kõneles ortodoksi kirikuisa Turovi Kirilli jutlustest ja mõistulugudest ning püüdis neid analüüsida Mihhail Bahtini autoriteetse ja veenva sõna vastanduse kaudu (üks kehtestab, teine püüdleb nõustumist) – Kirilli autoripositsioon pole mitte ainult esimest liiki, nagu võiks arvata. Stockholmi slavist Emma-Lina Löflund käsitles vene luuletaja Maksimilian Vološini elu ja loomingut, väites, et Vološin leidis võimaluse, kuidas pärast revolutsiooni minna asüüli mitte välismaale, vaid iseenda unikaalsesse loojaisiksusse, mis võis endale režiimi tingimustes nii mõndagi lubada, andmata samas järele võimu nõudmistele. Löflund arutles ka selle üle, kas vene avangardistide „maailmaloome” pärineb varasemate sümbolistide „müüdi- ja eluloome” kontseptsioonist. Lizaveta Barouskaja Valgevene Vitsebski ülikoolist käsitles Kazuo Ishiguro romaani „When We Were Orphans” - selles avaneb pilt teatavast tänapäeva inimtüübist, kes ei soovi olla täiskasvanu, vaid otsib pidevalt endale vanemaid, keda ta aga leida ei suuda ning mõistab end nõnda ette orvustaatusesse; see on mingisse psühholoogilise mineviku hetke kinni jääine – isegi mitte teismeliseikka (sellesse fikseerumine tähendaks permanentset mässu „vanemate” vastu), vaid kuhugi varasemasse. Sellele analüüsile sekundeeris USA Lincolni ülikooli särav õppejõud Noel Heermance, kes käsitles Ameerika mustanahalise kirjaniku Ralph Waldo Ellisoni 1950. aastail kirjutatud romaani „Invisible Man” (selle taustal ka Ellisoni olulise mõjutaja Ralph Waldo Emersoni ideestikku – nimede sarnasus pole juhuslik). Romaani põhiidee on selles, kuidas individueerumiseks tuleb loobuda vaimsete vanemate otsimisest ning saada iseenda isaks; see hoiak on seotud ka vabakristluse käsitusega selle kohta, milline on inimese suhe Jumalaga – mitte keegi teine ei saa teada, milline on minu suhe Jumalaga, ainult ma ise saan olla selle suhte kriteerium.

Vestlusring „Luule muutumises: venekeelne luule ja nõukogudejärgse kultuurimaastiku uus konfiguratsioon pärast 2014. aastat”. Aastanumber märgib mõistagi Krimmi liitmist Venemaaga ning Ukraina sõja algust, mis on ukraina-vene kultuurisuhetes olnud oluliseks pöördepunktiks. Vestlusringi juhatas Ilja Kukulin, osalesid Moskva ajakirja „Novõi mir” toimetaja ja luuletaja Maria Galina, praegu Riias elav ajakirja „Vozduh” toimetaja ja luuletaja Dmitri Kuzmin ja mina (osalema pidi ka sõltumatu leeduvene kirjandusteadlane Taisija Oral – endine Laukkonen –, kes on uurinud kõigi kolme Balti riigi venekeelseid kirjandusi, kuid tal polnud võimalik tulla). Galina kõneles lühidalt sellest, kuidas Krimmi-järgses olukorras on tugevnenud ukraina kultuuri enesemääratlemine vene kultuurist sõltumatuna, mille tunnistuseks on see, et vene kirjandust on hakatud ukraina keelde tõlkima, mitte ei loeta enam algkeeles.

Ma ise püüdsin oma ettekandes välja joonistada teatavaid piirijuhtumeid, mis märgiksid eestivene kirjandusliku identiteedi liikumisruumi. Andrei Ivanov on näide sellest, kuidas kirjanik on vältinud väga selgeid identifitseerumisi, olles pikka aega teadlikult kodakondsuseta, eelistades end samastada pigem Tallinna või Eesti Kirjanike Liidu kui kirjanike kutseühinguga; ka tema tekstide tegelased püüavad olla kuskil vahepeal. Kõnelesin ka katsest anda talle kodakondsus eriliste teenete eest, mis muutis ta tahtmatuks indikaatoriks selle kohta, kuidas „vene küsimusega” Eestis lood on; samuti asjaolust, kuidas osad tema tekstid (nagu nt „Rasmus Hanseni kirjutuskera”, mis puudutab ka tundlikku Krimmi teemat) on eestikeelsesse kirjandusruumi sisenenud varem kui venekeelsesse. Ivanovi ebamäärase ja oma passiivsuses „tülitekitava” positsiooni kõrval on rühm eestivene kirjanikke (aktiivseimana neist Igor Kotjuh), kes on teadlikult loonud kirjanduskultuuri, mis oleks venekeelseks jäädes ühtlasi ka eesti kirjanduse osa. Selle eeskujuks on lätivene noorema kirjanduse mudel (eelkõige rühmitus Orbita). Seegi kultuur püüab tegelikult olla apoliitiline – olles küll suurepärane näide integratsioonist, ei soovi ta ise end sel pinnal poliitiliselt angažeerida lasta.

Omaette huvitav juhtum on Sveta Grigorjeva – end vene-eesti hübriidina esitlev luuletaja, kes kirjutab eesti keeles. Nagu kriitikagi on märkinud, on Grigorjeva luuletajamina positsioon ses mõttes üsna turvaline, sest see pole niivõrd lahendust vajav probleem, kuivõrd üks ähvardava-võrgutava poeetilise mina koostisosa; Grigorjeva positsioon annab märku, et selliseid probleeme võib jubakasutada kunstilise mängu osana, st mõnes mõttes on asi muutunud turvaliseks.

Palju ebamugavamat positsiooni näitab aga venekeelseks luuletajaks hakanud Jaan Kaplinski. Tema jaoks on keelevahetus muidugi eelkõige üks osa taoistlik-zenilikust isiksuse tühjuse ja muutlikkuse tajust, kuid selle käigus on ta siiski ka kultuuripoliitilises mõttes ambivalentne, nt kui ta luuletab sellest, kuidas ta ei soovi võtta seisukohta poliitilise kõnetuse suhtes, kellele kuulub Krimm. Mõnes mõttes on Kaplinski leidnud kuulumatuse ala, kus „elutseda” pole võimalik ei eesti ega eestivene kirjanikul, see on midagi üsna idiosünkraatilist – kuid eestivene kultuuri võimalikkusi provotseerib see ometi.

Dmitri Kuzmin kõneles erinevatest hoiakutest, mida väljaspool Venemaad asuv vene kultuur võib omaks võtta. Üks neist on emigrandi hoiak – ennast defineeritakse emamaalt väljasolemise kaudu (näitena tõi Kuzmin Eestis elanud David Samoilovi, kelle Eesti-kuvand oli suhteliselt kolonialistlik, nägi Eestit kui mitte-Venemaad); teine on immigrandi hoiak, mis püüab asukohamaa kultuuri enda lähtekultuuri järgi aproprieerida (näiteks USAsse läinud Dmitri Bobõšev); kolmandaks diasporaa-hoiak, mis püüab leida oma sõltumatu olemasoluviisi (näitena Riia Orbita). Ukrainas on viimasel ajal aga tekkinud vene luuletajate seltskond (Anton Polunin, Ilja Rissenberg, rühmitus Lotsija), kes püüavad kirjutada kas siis ukrainapärases vene keeles või siis mängivad veel peenemaid mänge, mida Kuzmin nimetab „poeetiliseks mikrobilingvismiks” - keelemängud, mis on mõistetavad vaid neile, kes valdavad mõlemat keelt (kuigi põhimõtteliselt on see venekeelne luule). Üks näide: батькивщiна не рiдина (hääldus „batkõvštšina ne ridõna”), mis ukraina keeles tähendab „isamaa pole vedelik”, kuid sõna „рiдина” meenutab vene sõna „родина” (rodina), mis tähendab samuti kodumaad, isamaad. Nii et otsesele sõnumile, et kodumaa pole midagi laialivalguvat, lisandub siin ka metalingvistiline väide, et igast isamaast tuleb rääkida tema enda sõnadega, Ukraina ei ole „rodina”.

Dmitri Kuzmin kõnelemas (foto konverentsi ametlikust galeriist)

Esimese päeva lõpetasid plenaarettekanded Tatjana Štšõttsovalt (Vilniuse Euroopa humanitaarülikool) ja Valeria Korabljovalt (Kiievi Ševtšenka ülikool/Baseli ülikool). Nende põhiteemaks oli küsimus, kuidas humanitaarteadused peavad orienteeruma olukorras, kus ühest küljest peavad nad säilitama akadeemilise tegevusena vastavuse teatavatele objektiivsuskriteeriumitele, kuid teisalt, kuivõrd nad on olulised kultuuri enesekirjelduse vahendid, ei saa nad läbi ilma kultuurilise kuuluvuseta, sest vastasel juhul kaoks nende oluline funktsioon. Korabljova üheks oluliseks viidatavaks oli Ameerika politoloog Ken Jowitt, kes on üks olulisi fukuyamaliku „ajaloo lõpu” kontseptsiooni oponente, väites, et Nõukogude Liidu lagunemine toob kogu maailmas kaasa disbalansi, mis käivitab „ajaloo” hoopis uue hooga – selle tunnistajaks ja analüüsijaks ongi humanitaar- ja ühiskonnateadused tänapäeval sattunud.

Sektsioon „Meedia ja poliitika kaasaja luules”. Anna Gavrõljuk Trieri ülikoolist vaatles 2014. aasta järel Ukraina ühiskondlikus teadvuses üles kerkinud motiivi „Kangelased ei sure” arenguid nii Ukraina luules kui ka sotsiaalmeedias; üheks vaadeldud tektidest oli Aleksandr Kabanovi luuletus „Это— пост в фейсбуке, а это блокпост — навостоке” („See on postitus Facebookis ja see on turvapost idas, meie kaotused on viis bännitut, kuus mahalastut...” - irooniline-valuline luuletus sellest, kuidas sõda seguneb virtuaalse, kuid ohutu sotsiaalmeediasõjaga). Jekaterina Jevgraškina (samuti Trieri ülikoolist – mõlemad esinejad on osalised Trieri ülikooli projektist, mida juhib professor Henrieke Stahl ja mis uurib tänapäeva venekeelset luulet) tutvustas vene feministliku ja lesbilise luuletaja ja kunstniku Oksana Vasjakina projekti „Veter jarosti” (Raevutuul); Vasjakina positsioon on üsnagi radikaalne, ta peab lesbilisust maailmavaateliseks valikuks, mässuks (seksuaalselt) vägivaldse meessoo vastu. Vasjakina oluliseks mõjutajaks on prantsuse radikaalfeminist Monique Wittig.

Valgevene riikliku ülikooli õppejõud Uljana Verina kõneles Valgevenes uuemal ajal tekkinud aseemilisest kirjutusest, mille esikujud on Katja Samigulina ja Juli Iljuštšenko ning mis on luule ja graafika piirialal asuv nähtus – jäljendatakse küll erinevaid kirju, kuid tähemärgid ei ole tavamõttes loetavad. Nagu tegelikult ootuspärane, mõjub just selline tähenduse puudumine eriliselt ohtliku varjatud tähenduslikkusena, kuhu igaüks loeb sisse oma hirmud (Valgevene suletud režiimist kuni liberaalse Saksamaani – Berliinis kutsuti nende aktsioonile välja politsei, sest neid peeti terroristideks – loetamatut kirjasäbru peeti araabia kirjaks). Konventsioone lõhkuv kunst, isegi kui ta on tähendusetu, muutub alati poliitiliseks, sest ta aktiveerib retseptsioonikonteksti erilisel moel, olles efektiivsem tähenduslikult poliitilisest loomingust, mis on kergesti redutseeritav.

Sektsioon „Juudi isedust loodimas”. Julia Jarmak Valgevene Grodno ülikoolist kõneles 1910. aastate Valgevene juutide emigratsioonist ja naiste rollist selles. 1892. aastast oli juutidel luba Vene keisririigist emigreeruda (ilma naasmisõiguseta), kuid seaduslik lahkumisõiguse saamine (pass jms) oli nii aeganõudev, et sageli valiti illegaalne emigratsioon – mis tekitas terve omaette varisüsteemi piiri lähedal, emigreerumisele kaasa aitamisest sai omaette äri, milles osalesid ka naised (muuseas aitasid kohalikud juudid – kuna neil oli võrgustik – piiri ületada ka mittejuutidest poliitilistel või majanduspõgenikel).

Andrew Reed (Brigham Youngi ülikool, USA) kõneles kahest Vene keisririigis tegutsenud juudi päritolu õpetlasest Khuolsonist ja Levisonist (kui õigesti kirja panin, netis leidub nende kohta vähe), kes astusid õigeusku ning said sellelt positsioonilt (st formaalsete mittejuutidena, kes tõusid Vene akadeemilises ilmas kõrgele) astuda välja Venemaa juutide kaitseks.

Ukraina uurija Juri Ševtšuk New Yorgi Columbia ülikoolist kõneles teemal, mis oli pooleldi seotud juudi teemaga, kuid põhiliselt puudutas ukraina identiteedi kujutamist nõukogudeagses filmikunstis. Nõukogude Ukraina filmi eripära oli see, et oli küll palju juutidest režissööre, kuid üldse mitte juudi temaatikat (kui, siis vaid harva holokausti); 1910. aastail tekkis küll elujõuline jidišikeelne kino, mis toimis kuni II maailmasõjani, kuid see kolis pärast revolutsiooni Ukrainast (kus Odessa on ju olnud oluline juudi keskus) Poola, Austriasse ja Ameerikasse. Omapäraseks erandiks on 1967. aastal Aleksandr Askoldovi tehtud film „Komissar” (üks Nonna Mordjukova tipprolle), kus juudid on olulisel kohal – kuid paradoksaalselt on see film Vene kodusõja aegsest Ukraina linnast, kus tegelaste hulgas pole juutide ja venelaste kõrval ühtki ukrainlast. Samuti pole Kira Muratova Odessa-filmides ühtki ukrainlast. Ukrainlasi kujutatigi/tajutigi pigem teatavat liiki venelastena – ukrainlasest sai linnas venelane, ukraina linnakultuur oli oksüümoron. Eriti huvitav on juhtum filmiga „Jahtides kaht jänest” - 1961 Kiievis vändatud komöödia, mis oli esialgu ukraina keeles, teemaks see, kuidas ukraina noormees seisab valiku ees, kas kõrgemasse seltskonda pääsemise nimel hüljata oma senine identiteet (tegevus toimub tsaariajal). Filmi saatis suur menu, see dubleeriti vene keelde ning läks sellisena laia levisse. Ukraina keele asendamine vene keelega aga muutis filmi probleemkomöödiast lihtsaks vodevilliks. Sellisena on ta näide ukraina identiteedi taandamisest probleemina. Teine näide on nõukogudeaegne estraadikoomikute paar Berezin-Timošenko, kes mängisid Štepselit ja Tarabunkat – assimileerunud Odessa juut ja harimatu ukrainlane, kes räägib vene-ukraina segakeelt suržikut (keel ise sai koomika allikaks); nõnda mängiti kaht vähemust teineteise vastu välja, koomika vaatepunktiks oli aga vene koloniaalne identiteet, mille poolikuteks väljendusteks kumbki tegelaskuju oli. Ukrainlus ühesõnaga etnologiseeriti, see polnud täisväärtuslik identiteet, vaid pelgalt üks eripära. Iseloomulik on ka see, et nii Hruštšov kui Brežnev olid päritolult ukrainlased, kuid nende ukrainlus oli välja mängitud vaid etnograafilise lisanüansina (Hruštšovi puhul) või üldse mitte.

Sektsioon „Kaasaja luule uued formaadid”. Massimo Maurizio Torino ülikoolist kõneles rühmituse Orbita tegevusest, keskendudes selle sünkreetilisusele (luuletekst on sageli ühendatud visuaalse, muusikalise, performatiivsega) ning küsis, kas seda käsitleda luulekunsti laienemisena või lihtsalt naasmisena sõnakunsti algse olemisviisi juurde. Moskva teadur Mihhail Pavlovets käsitles üht spetsiifilist nähtust vene luules – luuletuste pealkirjade loetelu kui omaette luuletekst; näidetena vaatles ta Lev Rubinsteini teksti „Luule tähestikuline indeks” ning Arkadi Štõpeli samasugust teksti. Pavlovets analüüsis värsimõõdu ja stilistika põhjal, millisele vene luuletraditsiooni lõigule nood tekstid viitavad. Küsimuseks jäi, kas sellised tekstid on võimelised looma uut žanri või seisnebki nende avangardsus just asjaolus, et tegu on tekstidega, mis ei saa olla uue žanri mudeliks.

Henrieke Stahl Trieri ülikoolist vaatles venekeelses netikultuuriruumis tekkinud uut nähtust – YouTube'is on hakatud suhtlema luuletuste dialoogi näol; see olevat asi, mida Lääne sotsiaalmeedias sellisel kujul pole, võimalik, et ka põhjusel, et just internet on Venemaal koht, mis on ametlikust kontrollist kõige vabam. Eraldi käsitles Stahl Roman Osminkini tegevust YT-luuletajana.

Vestlusring „Jelizaveta Mnatsakanova luule”. Vene nn uue avangardi üks olulisi poeete Mnatsakanova avaldas tänavu pärast pikka vaheaega luulekogu „Novaja Arkadija” (Uus Arkaadia). Päritolult on ta armeenlane, sündinud 1922 Bakuus, 1945 tuli Moskvasse õppima, lõpetas konservatooriumi ja on tegutsenud muusikateadlasena. On tõlkinud palju saksakeelset luulet, 1960. aastaist saadik kirjutanud modernset luulet, sh visuaalset poeesiat, mida Venemaal hakati avaldama alles 1990. aastail. Algusaegadel oli tema oluliseks mõjutajaks Gennadi Aigi, hiljem saksakeelne modernism – alates 1975. aastast elab Mnatsakanova Austrias ja on olnud Viini ülikooli kirjanduse õppejõud.

Vestlusringi juhatas Berkeley ülikooli juures tegutsev Ivan Sokolov, kes osutas Mnatsakanova luule retseptsioonis laialt levinud lähenemisviisile, et see pole niivõrd luule, kuivõrd sõnaliste vahenditega loodud muusika.

Moskva luuletaja ja kirjandusteadlane Kirill Kortšagin osales Facebooki-kõne vahendusel. Ta tõi esile Mnatsakanova seose Paul Celaniga, osutades sellele, et Mnatsakanova suhtles Moskvas Erich Eichhorniga, kes oli Celani noorpõlvesõber Tšernivtsi-aegadest. Kortšagin rääkis Mnatsakanova kasutatud fuuga- ja anagrammitehnikatest.

Kirill Kortšagin Facebooki kaudu kõnelemas, Ilja Kukulin teda kuulamas (ise pildistasin)

Ilja Kukulin arutles Mnatsakanovaga seoses uusavangardismi rollist maailmas, kus normidest üleastumine on mitmekesine ja tavaline – milline transgressioon saab siin veel võimalik olla? Tekib miski, mida Kukulin nimetas postutoopiliseks futurismiks, kus kunagised poeesia „aurat” hajutanud võtted hakkavad rõhutama autori isiklikku kohalolu tekstis. Kukulin rääkis ka Mnatsakanova seostest austria luuletaja Hans Carl Artmanniga ning Grazer Autorenversammlungiga ja austria konkreetse luulega.

Dmitri Kuzmin kõneles Mnatsakanova kordustele rajatud minimalismist – see on seotud religioosse eshatologismiga, kuivõrd kujutab endast progressipettumuse väljendust (muusikas on analoogiks Arvo Pärt – minu jaoks tekitas pisut kummastust, et Pärdist kõneldi selles vestlusringis kui „meie, kodumaisest” heliloojast, asetades ta üsna loomulikul viisil vene kultuuriruumi nähtuseks – aga olgu, on huvitav teada saada, et Pärt tundub nii olulisena, et teda võivad „omaks” pidada mitu erinevat kultuuriruumi). Selline minimalism väljendab tsüklilist ajataju. Kuzmin vaidles hoiaku vastu, mis seostab Mnatsakanovat üheselt Aigiga – Aigi kordused ei ole aega peatava funktsiooniga, vaid just nimelt arengu vorm. Mnatsakanova (ja Pärdi) poeetika tekke kontekstiks on stagnaaeg, mis reaktsioonina tõi esile religioosse minimalismi – teatud mõttes on see ultrakonservatism. Kuna aga seda ümbritses vene luule põhiliini enda konserveeritus, siis muutus see eshatologism radikaalseks ja avangardseks žestiks. Kuzmin arvas, et kui kuskilt otsida tõsiseltvõetavat konservatismi vene kultuuris (mis poleks sõge ja autarkiline rahvuslus), millega nn vasakpoolne, st progressimudelit järgiv kultuur saaks sisuliselt oponeerivas dialoogis olla, siis just Mnatsakanova (ja Pärdi) loomingus on see olemas. Kuzmini arvates on vene vasakpoolne kirjandus viimased 10 aastat kriisis, sest pole leidnud endale alternatiivi, millega suhestuda.

Ivan Sokolov küsis oma ettekandes, kuidas Mnatsakanova klassikalisusest saaks välja lugeda midagi tulevikku osutavat. Ta lähenes Mnatsakanova korduse-poeetikale pisut teisest küljest, juhtides tähelepanu sellele, kuidas kordus tähendab selles juba-kirjutatu pidevat ülekirjutamist – Mnatsakanova viimane raamat sisaldab üsna palju varem ilmunud luulet, kuid see on alati töödeldud ja teisendatud, nii et tekstidel polegi n-ö kanoonilist kuju. Mnatsakanova ise on rääkinud, et autor pole midagi muud kui pidev töö, autor ei seisne muus kui tekstilises töös; ja seega on kordus selle töö, st elu ja loomingu katkematuse väljendus.

Kirill Kortšagin reageeris Kuzmini kõneldule, arutledes, et kordus võib olla just nimelt vasakpoolne, vabastav poeetika. Roman Osminkin arvas, et korduse poeetika osutab Mnatsakanoval ka kõige muutlikkusele ja vananemisele.

Sektsioon „Kirjandusteooria, kirjanduspraktika”. Moskva teadur Nika Kotšetkovskaja vaatles seda, kuidas renessanssi uurinud ajaloolaste Steven Greenblatti ja Leonid Batkini uurijategevus paistab kirjandusteoreetiliste dialoogikontseptsioonide valguses. Üheks oluliseks tugiteoseks oli Foucault' „Kartmatu kõne”, mis uurib parrhesia loomust.

Luultajatest abielupaar Maria Galina ja Arkadi Štõpel kõneles viimastel aastatel tekkinud nähtusest, kus nüüdisaegset ukraina ja vene luulet on hakatud vastastikku tõlkima. See võib näida kummaline, aga see tõesti on asi, mis tundub seal uudse ja märgilisena. Ukraina keelde on küll tõlgitud vene klassikat (ja loodi seekaudu ukraina keelde tagantjärele juurde uusi stiiliregistreid), kuid nt 60ndate vene luulet ukraina keelde enam ei tõlgitud – sest tundus endastmõistetav, et ukrainlased loevad seda vene keeles. Galina ja Štõpel väitsid, et noil nüüdsetel vene-ukraina vastastikustel tõlgetel pole esiplaanil transleeriv funktsioon (sest tegelikku keelelise mõistetavuse probleemi pole, ukrainlased mõistavad venekeelset teksti ja ka venelaste jaoks pole ukrainakeelne tekst arusaamatu), need on pigem kunstilised või (kultuuri)poliitilised aktid, mille eesmärgiks on luua divergentsi, kehtestada vene ja ukraina kultuure teineteise suhtes mitte-omana. Seega luuakse nende tõlgetega uut kommunikatsioonimudelit kahe kultuuri vahel. Mul oli võimalus ka kommenteerida, et mõneti meenutab see olukord eesti ja võru keele vahekorda, kus samuti on just vastastikune tõlkimine see akt, mille kaudu luuakse võru keelele autonoomsust (kuigi vastastikku arusaadavusprobleemi pole).

Sektsiooni lõpetuseks läksid kaks praegu Venemaal elavat Ukrainast pärit venelast vaidlema (kuni solvumiseni) teineteise ukraina keele oskuse üle.

HeadRead 2018: Proosaluule

25. mail toimus Tallinnas kohvikus Maiasmokk proosaluule õhtu, kus lugesime oma tekste koos Jan Kausi, Igor Kotjuhi ja Kalju Kruusaga, lisaks lugesime ka Elo Viidingu tekste, kes pidi ka esialgu osalema. Siin mõned pildid Kris Moorilt.

Aare Pilv: peaksime mõtlema, miks oleme ühiskonnana valinud demokraatia

Andsin ajalehele Edasi intervjuu.

Luule Eestile: Prajñāpāramitā; Deklinatsioon nr 1

Vikerraadio sarjas "Luule Eestile" lugesin kaks luuletust.

Prajñāpāramitā

Rongis. Väljas tuiskab. Üle paari pingirea kuulen,

kutid jagavad kogemusi, pajatavad, heietavad mälestusi

möödunud pidudest: kes kuidas ja kus on oksendanud

või millistes erilistes olukordades ja kohtades on kustud.

Kas see on nende elamuste tipp? Kas nende jutt esindab

nende olemuse tuuma? Või on see vaid sattumuslik varjund

nende rafineeritud tundeelus? Kas nad on oma teemast

üle või ei saa sellest üle? Kas varjub nende lugude taha

hinge kriipima jäänud juhuslike suudluste ilu või

lammutavate tungide ähvardav keeris? Või on kõik

ise ja alasti? Loen: „Täiuslikkust / on mitu tükki, need on

täiuslikud / tükid”. Aga oksejutt on huvitavam. Lugemine läheb

aeglaselt, püüan neist üle olla. Kuid miks? Kas ei

pihi nad oma üleminekuriitustest, purifikatsiooni-

tavandist, mis neid vennastab? Kihutame läbi õhtu

ületava mõistmise südames. Nad väljuvad Elvas.

Deklinatsioon nr 1

Viivi Luigega vastamisi

Üks käsi tuhka raputab ja teine hoiab raamatut.

On aastasaja algus, mai on külm ja kevad saamatu.

Ja jälle keegi küsib, lõke surelikes silmades,

miks surematus tuleohvreid nõuab meie ilmades,

miks hea ja kurja vaheline mõõk peab nõnda särama,

et selle valgel lugeda kõik luuletused ära saab,

kas tõesti võim, mis näib nii magus, maitseb nõnda magedalt,

et lõõmav vaimustus peab külma vaimukusse pagema,

kas saab siis pühaduse taime kasta ainult verega,

kas nutu sool, et veenev olla, võistlema peab merega,

kas keegi maa pealt tuhme varje sellega veel peletaks,

kui meie leiged sosinad ta tahkeks tahteks seletaks?

Üks käsi tuhka raputab ja teine hoiab raamatut.

On aastasaja algus. Öö on käes, kuid käsi – saamatu.

On teispool lootust meie alguse ja lõpu püsivus.

Mis on see, mida keegi meist ei oota? Pelgalt küsimus.

Andželika Roška "Hauakaevaja"

nullteatris esietendus "Hauakaevaja" - lavastaja Irakli Gogia, osades Karl Edgar Tammi, Mira Gaydarova ja Kalev Kudu. Tutvustuseks üks lõiguke (mis täielikul kujul lavale ei jõudnudki):

Ei, loomulikult pole ma sitt. Lihtsalt ma pole millegagi silma paistnud. Alati olen rahuldunud sellega, et paistsin silma üldisel andetute ja juhmakate taustal. Sellest, et teised teevad vähe ja halvasti, järeldasin ma, et ma teen palju ja hästi. Aga nüüd haugun elu peale nagu koer kuu peale. Kui hale oli Cromwell, kelle plaanide teostumist segas liiv kusejuhas, kuid kui palju haledam olen mina, kelle plaanide teostumist pole seganud mitte miski!

Millest ma rääkisingi? Ah jaa. Ma olen näitleja. Mängin elus, sest laval mängin vähe. (Ootamatult.) Stopp! Stopp, intellektuaalse draama austajad! Oodake, enne kui tsiteerite Cocteau „Pühasid koletisi”: „Suur näitleja tegeleb oma kunstiga ainult laval. Halb näitleja mängib alati elus” - ja hakkate mind sildistama. Ärge ajage ebaõnnestujat segi halva näitlejaga! Mulle on kogu elu pinda käinud, et ma olen pidanud mängima sitta dramaturgiat ja alla suruma oma kriitilist suhtumist sellesse. Aga häid näidendeid pole mulle eriti osaks langenud. Täna mängitakse teatris – lõpuks! - „Hamletit”. Hamlet, see on roll, mida ma olen kogu elu mängida igatsenud... Roll, mis pani mind maalimisest loobuma ja tõi teatri juurde. Ja täna mängin ma... hauakaevajat. Lõbus, eks ole? Te ootate minult hoopis midagi muud... Kas pole?

Elva Gümnaasiumi tõlkevõistlus. Andrei Ivanovi "Öö Saint-Cloud's"

Veebruari lõpus toimus Elva Gümnaasiumis 6. vabariiklik tõlkevõistlus (loe põhjalikumalt korraldaja Lea Toominga kajastust ja võitjate nimesid siit). Vene keelest oli tõlkimiseks lõik Andrei Ivanovi seni veel eesti keeles ilmumata teosest "Öö Saint-Cloud's". Lisaks igale tööle antud vastukajale (töid oli kokku 12) tegin ka koondkommentaari, mille siia üles panen. Ehk annab see tõlkimishuvilistele pisut mõtteainet.

*

Siin on üks võimalik tõlge (NB! see pole ainuõige!) koos võistlustöödes ette tulnud paralleelsete võimalustega ja sagedasemate eksimustega.

Kaks asja, mida vene keelest tõlkides tuleks alati meeles pidada: 1) vene keeles on üks minevikuaeg, eesti keeles kolm (liht-, täis- ja enneminevik), kerge on tõlkida kõik lihtminevikuks, aga loomulikkuse huvides tuleb alati kaaluda, milline aeg valida; 2) vene ja eesti lausel on erinev sõnajärg, alati tuleb kaaluda, milline sõnajärg kõlaks eesti keeles kõige loomulikumalt.

Встретил Пашку. Не удержался, сообщил:

– Я ушел с работы.

– Сам?

– Да, не выдержал, взял и ушел.

– Понятно, – сказал он. – То есть, ты уже нашел что-то другое, да? На другое

место ушел, я правильно понимаю?

– И да и нет, ничего лучше не нашел, просто бросил и все. Сходил тут на ин-

тервью... Просто для очистки совести. Там та же муть, поддержка клиентов.

Sain Paškaga kokku. Ei pidanud vastu võib ka: ei kannatanud ära, ei suutnud end pidada, teatasin:

„Ma tulin töölt ära.” pakuti ka: läksin töölt ära, lahkusin. Vene õigekirjas märgib otsekõnet mõttekriips otsekõne ees, eesti õigekirjas pannakse otsekõne jutumärkidesse!

„Ise?”

„Jah, ei kannatanud välja, võtsin kätte ja tulin ära.”

„Selge,” ütles ta. „See tähendab, sa oled juba midagi muud leidnud,eks? Läksid teisele kohale, saan ma õigesti aru?”

„Jah ja ei; ei leidnud midagi paremat, lihtsalt loobusin ja kõik. Käisin siin ühel töövestlusel või: intervjuul... Lihtsalt et südametunnistus oleks puhas. Seal seesama soga teisi variante: löga, pask, jama, prügimägi, klienditugi siin pakuti klienditeenindus (mis veel ehk sobibki), klientide toetamine jms; tegu on terminiga, millel on eesti keeles kindel vaste.”

– Ясно, – сказал он. – Я тоже думал, еще каких-то пять лет назад, что мог бы

так взять и бросить все, уйти куда-нибудь еще, а теперь лучше в позу не вста-

вать, потому что пять лет назад были всякие радиостанции или газеты, куда

можно было перепрыгнуть, пусть на те же деньги, а теперь – ничего, ни-че-

го! Вообще! Ну, я себя имею в виду: для меня – ничего... Тебя-то с языками

куда угодно возьмут...

– Да не куда угодно, а в ту же клоаку! Только я больше не полезу.

– А что будешь делать?

– Пока не знаю, самое главное – прервать эту цепочку, уже натерло лодыж-

ку! За последние три года я сменил пять мест, и все – call-центры, один друго-

го краше. Ничего не хочу, понимаешь, достало!

„Selge,” ütles ta. „Ma olen ka mõelnud, veel mingi viis aastat tagasi, et võiks niimoodi võtta ja kõik jätta, minna veel kuhugi, aga nüüd on parem loobumisest mitte mõelda в позу вставать on fraseologism, mis tähendab millestki loobumist, millegi tegemise lõpetamist, millestki keeldumist; keeruline tõlkida, sest viis aastat tagasi olid igasugused raadiojaamad või ajalehed, kuhu sai üle hüpata, kas või sama raha eest, aga nüüd – mitte midagi, mit-te mi-da-gi! Üleüldse! Noh, aga ma pean ennast silmas: minu jaoks pole midagi... Sind sinu keeltega võetakse kuhu tahes...”

„Mitte kuhu tahes, vaid sellessesamasse rentslisse veel variante: kloaaki, solgiauku, mülkasse, pommiauku (hea!), pärapõrgusse! Ainult et ma ei roni enam sinna.”

„Aga mida sa tegema hakkad?”

„Ei tea veel, peaasi on see ahel pakuti ka kett, jalarauad (miks mitte) katkestada, pahkluu on juba ära hõõrunud! Viimase kolme aasta jooksul olen ma vahetanud viis töökohta, ja kõik on kõnekeskused pakuti ka call-keskused (mis on toortõlge), telefonijaamad (mis võiks olla õige, aga mitte siin kontekstis), tegu on siiski mingi firma kõnekeskusega, mis võtab vastu klientide kõnesid, üks teisest uhkem või ka: ilusam, kenam, tõlgiti ka hullem – tähenduse poolest vale see pole. Mitte midagi ei taha, saad aru, villand on või ka: küllalt, kõrini, väsinud, tüdinud, viskas üle!”

– Так что, опять в Англию поедешь или как? Германия-Голландия?..

– Не знаю, не знаю. Ехать тоже не хочу. Ничего не хочу. Все достало! Мне ка-

жется, я уже никуда не поеду. Надоело возвращаться. Метаться между неле-

пой мечтой о другой жизни и моей эстонской действительностью...

– Не могу слышать, – перебил он. – Ты меня извини, но термин «эстонская

действительность» не могу слышать!

„Nii et jälle sõidad Inglismaale või kuidas? Saksamaa-Holland?”

„Ei tea, ei tea. Ära sõita ka ei taha. Midagi ei taha. Kõigest on kõrini! Ma arvan, et ma ei sõida enam kuhugi. Tagasitulemine on ära tüüdanud. Heidelda või ka viselda, rabelda, aeleda, sagida, rähelda teistsuguse elu naeruväärse või ka: kohatu, tobeda, totra, kentsaka, rumala, absurdse unistuse ja minu Eesti tegelikkuse või ka: reaalsuse, tõeluse vahel...” siin tuli lauset natuke ümber teha vene ja eesti erineva lausejärje tõttu (vene keeles on see põhisõna järel, eesti keeles ees).

„Ma ei taha kuulda või ka: ei suuda seda kuulata, ei või seda kuulda, ei kannata seda kuulata,” katkestas ta mind. „Anna andeks, aga terminit „Eesti tegelikkus” ei taha ma kuulda!”

(Опять он: щепетильность относительно всего, что касается Эстонии! Готов

вцепиться любому в горло за свою Эстонию!) Объясняю:

– Моей эстонской действительностью я называю квартиру отца на Штром-

ке с видом на пожарную башню, это Каякас-рынок или Балтийский вокзал,

Копли и трамваи номер один и два. Вот, что я имею в виду! Мечта моя неле-

пая как-то все ближе и ближе к этой действительности. Та и эта жизнь суть

одно и то же. Так кажется... Я уже устал всем объяснять... Сам в себе пута-

юсь... Ну как, помнишь, я рассказывал про владельца антикварного книж-

ного магазинчика, с которым я в шахматы по субботам играл, с портвейном,

на улице Rusland в Роттердаме, – я устал ему объяснять, что я делаю в Голлан-

дии, я уже сам не верил в то, что говорю. Хотя умом или, скорее, сердцем по-

нимаю, что просто не хочу ходить по этим улицам, не хочу жить в городе,

в котором прожил тридцать семь лет, устал встречать людей, которые мне

противны, устал отчитываться перед теми, кто задает мне одни и те же во-

просы... Я устал от этой жизни! Но я начинаю уставать и от той жизни, пото-

му что там мне задаются те же вопросы. Я устал спорить с моим антикварным

букинистом, объяснять, что Эстония – не бедная страна, я уже себе не могу

объяснить, зачем я там. Ведь я там кто? Никто! Работаю, как слуга, подтереть

тут, смахнуть там... Так какая разница, где тереть и смахивать?

(Jälle tema: tundlikkus щепетильность on taktitundelisus, delikaatsus, aga ka tähenärijalikkus, väiklus, pedantsus; sageli pakuti siinkohal ka ettevaatlikkus, mis võib ka sobida; või ka: ülitundlikkus, peenetundelisus kõige suhtes, mis puudutab Eestit! Ta on valmis igaühele kõrri kargama oma Eesti eest!) Seletan:

„Oma Eesti tegelikkuseks nimetan ma isa korterit Stromkal vaatega tuletõrjetornile pakuti ka tuletorn, mis pole siiski õige, see on Kajaka turg või Balti jaam, Kopli ja trammid number üks ja kaks. Just seda pean ma silmas! Minu naeruväärne unistus liigub kuidagi aina lähemale sellele tegelikkusele. Too ja see elu on üks ja sama siin eksiti sageli, суть on küll olemus, aga ta on ka lihtsalt on (mitmuse kolmas pööre). Tundub nii... Ma olen juba väsinud kõigile seletamast mitmes töös kasutati toortõlget vene grammatilisest konstruktsioonist (väsinud seletama jne), eesti keeles siiski nii ei öelda... Ise olen ka juba segaduses... Noh, mäletad, ma rääkisin vanaraamatupoekese või ka: raamatuantikvariaadi; pakuti ka nt antiikraamatupood, aga see kõlab eesti keeles võõralt omanikust, kellega ma laupäeviti malet mängisin, portveini juues otsetõlkes portveiniga, mida pakuti palju, aga see tundub venekeelse väljendusviisi toortõlkena, Ruslandi tänaval Rotterdamis, - ma väsisin talle seletamast, mida ma Hollandis teen, ma ei uskunud enam palju pakuti juba, mis on esmane sõnastikutõlge, aga eesti keeles tuleb vahet teha, kas juba või enam ise ka, mida ma räägin. Kuigi mõistusega või ka: aruga, ajuga, peaga, kaine mõistusega või pigem südamega saan aru, et ma lihtsalt ei taha käia mööda neid tänavaid, ei taha elada linnas, kus olen elanud kolmkümmend seitse aastat, olen väsinud kohtamast inimesi, kes on mulle vastumeelsed või ka: vastikud, rõvedad, olen väsinud aru andmast neile, kes küsivad minult ühtesid ja samu küsimusi... Ma olen väsinud sellest elust! Aga ma hakkan väsima ka tollest elust, sest seal esitatakse mulle neidsamu küsimusi. Ma olen väsinud vaidlemast oma antikvaarse bukinistiga, seletamast, et Eesti ei ole vaene maa, ma ei suuda enam endalegi seletada, miks ma seal olen. Sest kes ma seal olen? Mitte keegi! Töötan nagu ori või teener, sulane, pühi siit, nühi sealt siin pakuti ka pühi siit, vehi sealt vms, võib lasta kõnekeelse hooga... Nii et mis vahet seal on, kus pühkida ja nühkida?”

– Не знаю, – сказал Пашка.

– Вот и я не знаю. Возвращаюсь, а тут отец со смутным обвинением в гла-

зах. Смотрит на меня, как на блудного сына...

– О, мой отец тут недавно мне сказал, что он в черном мешке, представля-

ешь, в черном мешке! В таких сумерках, что – караул, и никакого просвета!

Говорит, сейчас мать принесет курицу и будет варить суп! Ужас! Это он гово-

рит: ужас! на обед – суп! Ужас! Я говорю: в чем ужас-то, папа? Она же каж-

дый день обед готовит, все нормально. Он: что нормально? Что ты называешь

нормально? Она готовит! Она-то готовит, а мне его есть! А как мне его есть?..

И, главное, приподымается с кровати и вглядывается мне в глаза: Зачем?!?!?

Зачем?!?!?! Если все нарушилось уже... Ну и так далее... У матери давление

было 190, она ему суп варила... Значит, ты просто взял и ушел, и еще пока

не знаешь, куда пойдешь...

– Примерно так.

– Ясно, – вздохнул он.

„Ei tea,” ütles Paška.

„Vat mina ka ei tea. Tulen tagasi, aga siin on isa, silmis ähmane või: ebamäärane, udune, ebaselge, segane, hägune etteheide või ka: süüdistus. Sageli tõlgiti see lause vene keele eeskujul kaasaütleva käände abil (isa ähmase süüdistusega silmis) – võib ka nii, kuigi tundub, et nimetavas käändes täiendlause on eesti keeles loomulikum. Vaatab mind nagu kadunud poega kadunud poeg on piibelliku päritoluga kinnisväljend, kõik seda ei teadnud...”

„Oh, minu isa ütles siin mulle hiljuti, et ta on mustas kotis, kujutad ette, mustas kotis! Selline hämarik pakuti ka videvik, mis oleks esmavaste, aga paremini sobiks hämarus, hämarik või isegi pimedus, et karju appi pakuti ka karauul – võib ka, kuigi eesti keeles pole see päris loomulik, ei mingit valguskiirt! Ütleb, et kohe toob ema kana ja hakkab suppi keetma! Õudus või: jubedus, kohutav, hirmus! Tema ütleb, et õudus! lõunaks supp! Õudus! Ma ütlen: milles see õudus on, isa? Ema teeb ju iga päev lõunasööki tõlgiti ka valmistab lõunasööki, mis pole vale, aga eesti kõnekeeles kõlab see puisemalt kui vene keeles, kõik on normaalne pakuti ka lihtsalt kõik on korras, mis sobib ka. Tema vastu, et mis on normaalne? Mida sa normaalseks nimetad? Tema teeb süüa! Tema teeb, aga mina pean seda sööma! Aga kuidas ma seda söön?... Ja mis põhiline, kergitab end oma voodilt siin tõlgiti sageli lihtsalt, et tõuseb voodist, sobiks nt tõuseb voodis istuli ja vaatab mulle silma vene keeles on mitmus (silmadesse), aga eesti keeles vaadatakse silma ainsuses: Milleks või miks, mille jaoks?!?!? Milleks?!?!?! Kui kõik on juba niigi rikutud... No ja nii edasi... Emal oli vererõhk 190, keetis isale suppi... Tähendab, sa lihtsalt võtsid kätte ja tulid ära, ja sa ei tea veel, kuhu sa lähed...”

„Umbes nii.”

„Selge,” ohkas ta.

Пашка отвел взгляд, – спрятал непонимание в носовой платок; больше

ничего не сказал, высморкался, насупился, поднял воротник, потянул края

шарфика, спрятал руки в карманы. Завязался в узелок всеми этими бессмыс-

ленными движениями. Ему, кажется, было неуютно рядом со мной. Он не мог

меня понять. Да, ему было неуютно думать, что я попал в такую яму. Он даже

начинать размышлять не хотел. Разбирать мои слова, мой поступок... Он еще

пуще надвинул брови, о чем-то думал, смотрел в хмарь и думал, вероятно,

следующее: «Ох, если этот говорит, что больше не может... Если этот в та-

ком безвыходном положении, то что уж говорить про меня... Что уж мне

тогда остается?» Да, да, конечно, так он и думал, пряча свое бледное лицо

в шарф и воротник, ежась и суживая глазки, словно прицеливаясь. Пашка

смотрел куда-то вдаль, куда-то, куда убегала магистраль, куда текла механи-

ческая река помытых дождем машин. Я заглядывал ему в глаза, в черные ко-

лодцы, как в пассажи Старого города под арками густых черных бровей, там,

в глазах его холодных, было разве что по фонарю в каждом – и все, ничего

больше, – немудрено, что ему нечего было мне сказать. Подошел его троллей-

бус, он сел да поехал, а я поплелся домой под дождем, к стенным часам да от-

цовским причудам.

Paška pööras pilgu ära või ka: vaatas mujale, vaatas eemale, - peitis oma mõistmatuse või ka: arusaamatuse, mittemõistmise taskurätti; ei öelnud enam midagi, nuuskas, tõmbas kulmud kortsu või kipra; siin tõlgiti ka muutus morniks, tõmbus mossi vms, mis pole otseselt vale, aga kuna allpool tõmbab ta kulmud veel rohkem kortsu, siis pigem nii, tõstis krae üles, tõmbas salli ääri ülespoole tõlgiti ka tõmbas salli pingule või tõmbas salli otsi koomale, aga see pole vist päris see, peitis käed taskusse. Keeras end sõlme kõigi nende mõttetute liigutustega. Tal oli nähtavasti ebamugav minu kõrval seista. Ta ei suutnud mind mõista. Jah, talle oli ebamugav mõelda, et ma olin sellisesse auku kukkunud. Ta ei tahtnud mõtlema hakatagi. Minu sõnadest, minu teost endale aru anda Разбирать on laia tähendusväljaga sõna, siia sobiks ka taibata, lahti võtta, analüüsida, arutama, läbi mõtlema jms... Ta tõmbas kulmud veel rohkem kortsu, mõtles millestki, vaatas uduhämusse хмарь on sõna, mida vene-eesti sõnastikus pole, tähendab udust pimedust, tihedat uduloori või ka tihedat pilvkatet (viimane siia konteksti ei sobiks); enamjaolt tulid tõlkijad sellega toime ja mõtles ilmselt nii või järgnevalt: „Oh, kui juba tema enamasti tõlgiti see, mis pole vale, kuigi loomulikum oleks isikuline asesõna räägib, et enam ei suuda... Kui juba tema on sellises väljapääsmatus olukorras, mida siis veel minust rääkida... Mis minule siis üle jääb?” Jaa, jaa, jäetagu meelde: ja ühe a-ga on sidesõna, jaa kahe a-ga on jaatus muidugi, nii ta mõtleski, peites oma kahvatut nägu salli ja krae varju, kössi tõmbudes ёжиться on kössi tõmbuma, seda miskipärast sageli ei teatud ja silmi pilutades või: kissitades, pilukile tõmmates, otsekui sihtides midagi. Paška vaatas kuhugi kaugusse, kuhugi, kuhu jooksis magistraal või maantee, kuhu voolas vihmast pestud autode mehaaniline jõgi see lauseosa tekitas sageli raskusi. Ma vaatasin tema silmadesse, mustadesse kaevudesse, otsekui vanalinna kangialused tõlgiti ka otse passaažid või vahekäigud, ja ausalt öeldes ei teagi, kuidas päris õige oleks tihedate mustade kulmukaarte all, seal, tema silmades oli ehk vaid üks latern kummaski see on keeruline lauseosa, siin samuti sattuti sageli segadusse – ja kõik, ei midagi rohkemat, - arusaadav, et tal polnud mulle midagi öelda. Tuli tema troll, ta istus peale ja sõitis ära, aga mina kõmpisin või lonkisin, kõndisin, tallasin, lahmasin, lohistasin jalgu läbi vihma pakuti ka vihmaga, vihmas koju, seinakella ja isa veidruste pakuti ka hulluse juurde.

«Что делать? Что делать?»

Да ничего! Наконец-то без работы, наконец-то могу побыть собой! Весь

день в моем распоряжении, весь я, весь, вот он я, на ладони, крути-верти, так

и эдак, в любую щелку заглядывай, всякую улитку изнутри вытянуть можешь,

из самой изгибистой раковины, из самого глухого прошлого... Наконец-то

в себе могу разобраться! Ну, что там? что? давай! извлекай на свет Божий!

„Mida teha? Mida teha?”

Aga mitte midagi! Lõpuks töötu, lõpuks saan olla iseendaga! Terve päev minu käsutuses, üleni mina, üleni originaalis kordub küll sõna весь, mis lause alguses on terve, aga hiljem on tõlkes parem leida midagi muud, kas või tervenisti, siin ma olengi, nagu peo peal otsetõlkes peopesal, keera ja pööra teda, nii ja teisiti, piilu igasse prakku, võid iga teo tema kojast välja tirida siin pole originaalis mainitud koda, aga ilma selleta jääks asi eesti keeles umbseks, kõige käänulisemast teokarbist osad tõlked eksisid siin, valides vasteks kraanikausist – eelnevast lauseosast võinuks siiski aru saada, et jutt käib teokarbist, kõige metsikumast pakuti ka kurdimast, kaugemast, sobiks ka metsistunumast, sügavamast, pimedamast, kinnikasvanud jne minevikust... Lõpuks võin endas selgusele jõuda! Noh, mis seal on? Mis? Las käia tõlgiti ka davai, tule välja, anna minna, hakka pihta, hakka peale, tee ära! Too see Jumala valguse kätte selle lausega oldi ka korduvalt hädas, pooleldi fraseoloogiline väljend; võiks tõlkida ka lihtsalt too see lagedale, tiri päevavalguse kätte vms!