"Täitsa" ja need teised sõnad. Tõlkepoeetiline visand

Kirjanike liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamatul "Tõlkija hääl" on ilmunud VI number, koostajaks Heli Allik. Järjekordselt väga huvitav ja vaimu virgutav väljaanne. Kirjutasin sinna visandliku loo sellest, kuidas Oras ja Kaalep on tõlkinud Horatiust ning Oras, Kärner ja Alver Puškinit (kes omakorda on "tõlkinud" Deržavini kaudu Horatiust) ning püüan selle najal viidata sellisele efemeersele nähtusele nagu tõlkija isiklik poeetika. Keskmeks niisiis exegi monumentum ja non omnis moriar ehk täitsa ma ei kao.
Teksti ei hakka praegu siia üles panema, koos toimetaja Katrin Hallasega sai see tüpograafiliselt keeruline tekst lõpuks kenasti fikseeritud, ei hakka seda konvertimistega uuesti rikkuma. Soovitan tungivalt see kogumik hankida ja üleni läbi lugeda, see on humanitaarintellektuaalne feast.

Loomingus 2018/9 ilmus tõlge Valters Nollendorfsi "Rõngu eleegiast", mis käib koos Aija Sakova reisikirjaga Riias Ivar Ivaski mälestusõhtul käimisest.

Kuidas teha Kreenholmist kunstiteost. Põgus sissejuhatus "Oomeni" juurde

Konspektiivne ettekanne UTKK konverentsil „Narva, piiri- ja tööstuslinn: kirjanduslikke kajastusi” 14. septembril 2018 Narva Kolledžis 

Kreenholmi manufaktuur sai kunstilise kujutamise objektiks esmalt Eduard Vilde romaanis „Raudsed käed”, kuid väga palju pole Kreenholmi kirjanduses kujutatud. Võimalik (ma pole lugenud), et Kreenholm on teemaks Adolf Rammo Joaoru-keskses lapsepõlvetriloogias „Šahh Madan” (1970), „Hundipassiga koolipoiss” (1973) ja „Kibekäppade küpsetustöökojas” (1974). Kreenholmis 1918. aastal loodud punasest võitlussalgast jutustab Vladimir Beekmani „Narva kosk” (1986), millest valmis ka Ago-Endrik Kerge samanimeline film, kus mängivad tollased noored Vanemuise näitlejad – aga kuna film sai valmis juba laulva revolutsiooni keskel, siis jäi ta kahe aja vahele ja märkamatuks. 

Uus periood Kreenholmi kunstilises aktualiseerimises algas siis, kui manufaktuur oli oma tegevust lõpetamas ja see on jätkunud nüüdseni, mil püütakse läbi mõtestada Kreenholmi kui nähtust – see on ajendanud mitmeid sotsiaalse tooniga kunstiprojekte. Neist võib olulistena nimetada Marge Monko mitut kunstiteost eelmisest kümnendivahetusest, Narva juurtega Eleonore de Montesqiou projekti „Na grane” ja uuemast ajast isikliku perekondliku Kreenholmi-taustaga Maria Kapajeva mullust projekti „Unistus on imeline, kuid ebaselge”, mis jõudis ka Kreenholmi enda ruumi ümberkujundamiseni. Kuna Kreenholmi töölistest oli viimase 70 tegevusaasta jooksul enamik naised, on need projektid oma sotsiaalsuses paratamatult ka feministliku vaatesihiga. Mõistagi on Kreenholmi teemaks võtnud või seda kunstilise ruumina kasutanud ka Narva kunstiresidentuuri asukad, samuti Eesti Kunstiakadeemia skulptuuripraktikad.

Nüüd on Kreenholmi ruumi asunud hõivama teater. Suvel mängiti Kreenholmi tehaseõuel „Kremli ööbikuid”, lugu Jaak Joalast. Kuigi esialgne seos on mänguline (Joala tänaval, mis on Kreenholmi asumi telg, ei ole Jaak Joalaga muud pistmist kui juhuslikult sama nimi), ilmselt mängis olulist rolli ka Venemaa füüsiline lähedus – mulle tundus siiski, et kujund hakkas ka sisulises plaanis tööle: Kreenholm ja Jaak Joala kui mõlemad minevikus äärmiselt olulist rolli mänginud gigandid, mis/kes on nüüd mõnes mõttes maha jäetud ja on pigem kummituslikud küsimused-müsteeriumid minevikust, millest on raske mööda vaadata.

Nüüd tuleb kolmeks päevaks (tegelikult ka sellele eelnevaks nädalaks) „Oomen”, lavastus, mis põhineb Kreenholmi ruumil ja ajalool ning vene avangardse tööstuspoeedi Aleksei Gastevi loomingul. Seda lavastust võib iseloomustada kui ekskursiooni, sisenemaks teatavasse üldistusse, mida Kreenholmi kompleks võiks kehastada, ning anda sellele üldistusele Gastevi hääl. Idee on lavastajalt Jarmo Rehalt – ja ma ei teagi, kuidaspidi tal see käis, kas tundus Kreenholm sobivaim paik Gastevi tööutoopia esitamiseks või tundus Gastev õigeim autor Kreenholmi kunstiliseks läbimängimiseks - sest sihiks on mõlemad.

„Oomenis” aktualiseeritakse kõrvalefektina ka teatavaid sotsiaalkultuurilisi nüansse (nt seda, et Vene keisririigi esimese suurstreigi korraldajad olid eestlased ning see toimus kolm aastat pärast esimest laulupidu, st Kreenholm kuulub ka eesti rahvuskultuuri loo juurde), kuid see pole asja tuum. Vahetult sotsiaalse vaatepunkti juurest (mis iseloomustab viimase kümnendi Kreenholmi-teemalisi kunstiprojekte) pöördutakse siin pigem teatava n-ö mütoloogilise kihistuse juurde. Küsimusteks on, mida tähendab töö, mida tähendab tööstus ja inimene tööstuses, aga ka üldisemalt – mida tähendab inimese masiniseerumine, mis algas ülemöödunud sajandil suurte masinatega ning on jõudnud praeguse igaühel taskus tiksuva isikliku juhtpuldini.

Teatri eripära on teiste kunstidega võrreldes see, et ta nõuab vastuvõtja vahetut ruumilist kohalolu ning võimaldab ruumi otseselt vaataja juuresolekul kunstiliselt töödelda. Gastev – kelle looming on loomult väga performatiivne – nõuab teatris esitatuna spetsiifilist ruumi. Kreenholm ja Gastev kokku panduna ei saa jääda lihtsalt psühholoogilise või sotsiaalse või psühhosotsiaalse käsitluse materjaliks, vaid see toob paratamatult kaasa sisenemise teatavatesse moodsa ajastu inimese arhetüüpikasse, mis pole tervenisti diskursiivselt valla keerutatav. Seepärast ongi vaja liikumist, ruumikogemust, valgusi, afektiivset poeesiat, füüsilist kogemust.

„Oomen” püüab tugineda Kreenholmi linnaku praegusele inimtühjusele, mängida lahti selle religioosne-mütoloogiline-utoopiline potentsiaal.

„Oomen” soovib niisiis läheneda Kreenholmile kui teatavale abstraktsele ja tähendusi tulvil monumendile ning neid tähendusi elustada ja kontseptualiseerida.

*

Ettekande kirjalik versioon on ilmunudajakirjas Methis nr 24, 2019.

Aleksei Gastev: Marx ja Ford. Töö Keskinstituudi kirjavahetusest Fordiga

Vikerkaares 2018/6 ilmusid Aleksei Gastevi artikkel "Marx ja Ford" ning kommentaariga kirjavahetus Fordi kompaniiga. Siinkohal saatesõna, Gastevi enda tekste lugege ajakirjast.

*

Aleksei Gastev (1882–1939?) oli vene töölisliikumise tegelane, originaalse poeetikaga proletaarne luuletaja ning nn töö teadusliku organiseerimise teoreetik. Üksikasjalikumat eestikeelset infot tema kohta saab 2009. aastal ilmunud tekstikogumikust „Töölislöögi poeesia“ [Vikerkaares (2016, nr 7/8) on ilmunud kaks Gastevi proosaluuletust Alma Pikkeri 1921. aasta tõlkes]. Gastevi tööteooria sai toitu Frederick Taylori scientific management’i õpetusest, aga väga oluline praktiline eeskuju oli tema jaoks ka Ameerika suurtöösturi Henry Fordi tehnoloogiline ja töökorralduslik panus tööstuse arengusse. Gastevit ennastki on nimetatud „vene Fordiks“.

Siin esitatud tekstid esindavad Gastevi kõige lähemat kontakti Fordiga – tööteoreetilist kirjavahetust ja üht artiklit, mis võrdleb Karl Marxi ja Henry Fordi arusaamu tootmise revolutsioneerimisest. Fordi teosed, kus ta kirjeldab oma töösturikarjääri ja kompanii ülesehitamisel järgitud põhimõtteid, olid tolleks ajaks punasel Venemaal juba tõlkes ilmunud – tööstusliku tootmise progressi küsimused olid ühiseks huviks nii kommunistidel kui kapitalistidel (eesti keeles on ilmunud Henry Fordi „Minu elu ja töö“ 1938. ja 1995. aastal Voldemar Milleri tõlkes ning „Täna ja homme“ 2007. aastal Epp Velbri tõlkes). Ka Gastevi puhul võib näha, kuidas Marx pole tema jaoks eelkõige ideoloog, vaid töö ja tootmise analüütik. Kui vaadata läbi Gastevi mahukas tööteaduslike tekstide kogumik „Kuidas tuleb töötada“ („Как надо работать“, 1972), siis tsiteerib ta Marxi peamiselt kui tootmisajaloolast ja tööalaste arengute prognoosijat, kõrvuti näiteks sellise majandusfilosoofiga nagu Adam Smith.

Huviväärne on mainida, et 1926. aastal oli Gastevi Töö Keskinstituuti külastanud ka Fordi firma delegatsioon. Hilisemas raportis on delegatsiooni liikmed nähtut kirjeldanud muuhulgas nii: „Õpilased õppisid vasarat kasutama, hoides kinni ühest vasarast, mis liikus mehaaniliselt üles-alla, samal ajal kui õpilase käsi oli vasara külge seotud, et kindlustada õige distants tema keha ja vasara vahel. Kõik algajad töötasid ühe minuti ja seejärel panid mehaanilise signaali peale oma tööriistad kõrvale ja puhkasid ühe minuti; siis rivistati nad kindlate vahemaadega üles gümnastikaharjutuste tegemiseks ja siis lubati neil suitsu teha. Väiksed kabinetid olid tuubil täis erinevaid seadeldisi, nagu näiteks selline kapp, kus asuva õpilase iga liigutus registreeriti kõrval asuvas kontoris elektrikontaktide rägastiku kaudu ning salvestati paberilindile.“ Ameeriklased nimetasid Gastevi instituuti tsirkuseks, komöödiaks ja hullumajaks, mis raiskab kahetsusväärsel kombel noorte inimeste aega. [Tsit: A. M. Ball, Imagining America: Influence and Images in Twentieth-Century Russia. Lanham (MD), 2003, lk 28–29] Gastevini need hinnangud siiski ei jõudnud, nagu näha tema hilisemast lugupidavast toonist Fordi ja tema tööstuse suhtes.

Karl Marx koos tütre Jennyga

Henry Ford poja Edseliga

MAG/IAH konverents „The Image of the Self” Lvivis

Käisin juuni lõpus Lvivis, kus toimus Rahvusvahelise Humanitaaria Assotsiatsiooni konverents „The Image of the Self”. Üritus toimus Ukraina Katoliku Ülikoolis. Põhimõtteliselt, nagu aru saan, on organisatsiooni põhieesmärk edendada humanitaarteaduste vaba arengut Ida-Euroopas, eelkõige Venemaal, Ukrainas ja Valgevenes, suur osa rahastusest tuleb Läänest.

Tegu oli mammutkonverentsiga, kus kolme päeva jooksul peeti ettekandeid 17 paralleelsektsioonis, need olid jagatud erinevateks teemarubriikideks: üldajalugu, Ida-Euroopa ajalugu, Vene keisririigi ajalugu, nõukogude perioodi ajalugu, keeleteadus, kirjandus, antropoloogia, meediauuringud, politoloogia, ühiskondlik mälu, sotsioloogia, urbanistika, narratoloogia- ja diskursiuuringud, identiteediuuringud.

Oli väga huvitav ja hariv üritus. Mind kutsuti sinna kõnelema eestivene kirjandusest, kutsujaks Moskva kirjandusteadlane Ilja Kukulin, vahendajaks Igor Kotjuh – suur tänu neile!

Annan väikse ülevaate sellest vähesest osast, mida kuulsin.

Sektsioon „Kirjanduslikud minakujutised”. Marylandi ülikoolis õppiv ukrainlanna Natalia Pratsovõta kõneles ortodoksi kirikuisa Turovi Kirilli jutlustest ja mõistulugudest ning püüdis neid analüüsida Mihhail Bahtini autoriteetse ja veenva sõna vastanduse kaudu (üks kehtestab, teine püüdleb nõustumist) – Kirilli autoripositsioon pole mitte ainult esimest liiki, nagu võiks arvata. Stockholmi slavist Emma-Lina Löflund käsitles vene luuletaja Maksimilian Vološini elu ja loomingut, väites, et Vološin leidis võimaluse, kuidas pärast revolutsiooni minna asüüli mitte välismaale, vaid iseenda unikaalsesse loojaisiksusse, mis võis endale režiimi tingimustes nii mõndagi lubada, andmata samas järele võimu nõudmistele. Löflund arutles ka selle üle, kas vene avangardistide „maailmaloome” pärineb varasemate sümbolistide „müüdi- ja eluloome” kontseptsioonist. Lizaveta Barouskaja Valgevene Vitsebski ülikoolist käsitles Kazuo Ishiguro romaani „When We Were Orphans” - selles avaneb pilt teatavast tänapäeva inimtüübist, kes ei soovi olla täiskasvanu, vaid otsib pidevalt endale vanemaid, keda ta aga leida ei suuda ning mõistab end nõnda ette orvustaatusesse; see on mingisse psühholoogilise mineviku hetke kinni jääine – isegi mitte teismeliseikka (sellesse fikseerumine tähendaks permanentset mässu „vanemate” vastu), vaid kuhugi varasemasse. Sellele analüüsile sekundeeris USA Lincolni ülikooli särav õppejõud Noel Heermance, kes käsitles Ameerika mustanahalise kirjaniku Ralph Waldo Ellisoni 1950. aastail kirjutatud romaani „Invisible Man” (selle taustal ka Ellisoni olulise mõjutaja Ralph Waldo Emersoni ideestikku – nimede sarnasus pole juhuslik). Romaani põhiidee on selles, kuidas individueerumiseks tuleb loobuda vaimsete vanemate otsimisest ning saada iseenda isaks; see hoiak on seotud ka vabakristluse käsitusega selle kohta, milline on inimese suhe Jumalaga – mitte keegi teine ei saa teada, milline on minu suhe Jumalaga, ainult ma ise saan olla selle suhte kriteerium.

Vestlusring „Luule muutumises: venekeelne luule ja nõukogudejärgse kultuurimaastiku uus konfiguratsioon pärast 2014. aastat”. Aastanumber märgib mõistagi Krimmi liitmist Venemaaga ning Ukraina sõja algust, mis on ukraina-vene kultuurisuhetes olnud oluliseks pöördepunktiks. Vestlusringi juhatas Ilja Kukulin, osalesid Moskva ajakirja „Novõi mir” toimetaja ja luuletaja Maria Galina, praegu Riias elav ajakirja „Vozduh” toimetaja ja luuletaja Dmitri Kuzmin ja mina (osalema pidi ka sõltumatu leeduvene kirjandusteadlane Taisija Oral – endine Laukkonen –, kes on uurinud kõigi kolme Balti riigi venekeelseid kirjandusi, kuid tal polnud võimalik tulla). Galina kõneles lühidalt sellest, kuidas Krimmi-järgses olukorras on tugevnenud ukraina kultuuri enesemääratlemine vene kultuurist sõltumatuna, mille tunnistuseks on see, et vene kirjandust on hakatud ukraina keelde tõlkima, mitte ei loeta enam algkeeles.

Ma ise püüdsin oma ettekandes välja joonistada teatavaid piirijuhtumeid, mis märgiksid eestivene kirjandusliku identiteedi liikumisruumi. Andrei Ivanov on näide sellest, kuidas kirjanik on vältinud väga selgeid identifitseerumisi, olles pikka aega teadlikult kodakondsuseta, eelistades end samastada pigem Tallinna või Eesti Kirjanike Liidu kui kirjanike kutseühinguga; ka tema tekstide tegelased püüavad olla kuskil vahepeal. Kõnelesin ka katsest anda talle kodakondsus eriliste teenete eest, mis muutis ta tahtmatuks indikaatoriks selle kohta, kuidas „vene küsimusega” Eestis lood on; samuti asjaolust, kuidas osad tema tekstid (nagu nt „Rasmus Hanseni kirjutuskera”, mis puudutab ka tundlikku Krimmi teemat) on eestikeelsesse kirjandusruumi sisenenud varem kui venekeelsesse. Ivanovi ebamäärase ja oma passiivsuses „tülitekitava” positsiooni kõrval on rühm eestivene kirjanikke (aktiivseimana neist Igor Kotjuh), kes on teadlikult loonud kirjanduskultuuri, mis oleks venekeelseks jäädes ühtlasi ka eesti kirjanduse osa. Selle eeskujuks on lätivene noorema kirjanduse mudel (eelkõige rühmitus Orbita). Seegi kultuur püüab tegelikult olla apoliitiline – olles küll suurepärane näide integratsioonist, ei soovi ta ise end sel pinnal poliitiliselt angažeerida lasta.

Omaette huvitav juhtum on Sveta Grigorjeva – end vene-eesti hübriidina esitlev luuletaja, kes kirjutab eesti keeles. Nagu kriitikagi on märkinud, on Grigorjeva luuletajamina positsioon ses mõttes üsna turvaline, sest see pole niivõrd lahendust vajav probleem, kuivõrd üks ähvardava-võrgutava poeetilise mina koostisosa; Grigorjeva positsioon annab märku, et selliseid probleeme võib jubakasutada kunstilise mängu osana, st mõnes mõttes on asi muutunud turvaliseks.

Palju ebamugavamat positsiooni näitab aga venekeelseks luuletajaks hakanud Jaan Kaplinski. Tema jaoks on keelevahetus muidugi eelkõige üks osa taoistlik-zenilikust isiksuse tühjuse ja muutlikkuse tajust, kuid selle käigus on ta siiski ka kultuuripoliitilises mõttes ambivalentne, nt kui ta luuletab sellest, kuidas ta ei soovi võtta seisukohta poliitilise kõnetuse suhtes, kellele kuulub Krimm. Mõnes mõttes on Kaplinski leidnud kuulumatuse ala, kus „elutseda” pole võimalik ei eesti ega eestivene kirjanikul, see on midagi üsna idiosünkraatilist – kuid eestivene kultuuri võimalikkusi provotseerib see ometi.

Dmitri Kuzmin kõneles erinevatest hoiakutest, mida väljaspool Venemaad asuv vene kultuur võib omaks võtta. Üks neist on emigrandi hoiak – ennast defineeritakse emamaalt väljasolemise kaudu (näitena tõi Kuzmin Eestis elanud David Samoilovi, kelle Eesti-kuvand oli suhteliselt kolonialistlik, nägi Eestit kui mitte-Venemaad); teine on immigrandi hoiak, mis püüab asukohamaa kultuuri enda lähtekultuuri järgi aproprieerida (näiteks USAsse läinud Dmitri Bobõšev); kolmandaks diasporaa-hoiak, mis püüab leida oma sõltumatu olemasoluviisi (näitena Riia Orbita). Ukrainas on viimasel ajal aga tekkinud vene luuletajate seltskond (Anton Polunin, Ilja Rissenberg, rühmitus Lotsija), kes püüavad kirjutada kas siis ukrainapärases vene keeles või siis mängivad veel peenemaid mänge, mida Kuzmin nimetab „poeetiliseks mikrobilingvismiks” - keelemängud, mis on mõistetavad vaid neile, kes valdavad mõlemat keelt (kuigi põhimõtteliselt on see venekeelne luule). Üks näide: батькивщiна не рiдина (hääldus „batkõvštšina ne ridõna”), mis ukraina keeles tähendab „isamaa pole vedelik”, kuid sõna „рiдина” meenutab vene sõna „родина” (rodina), mis tähendab samuti kodumaad, isamaad. Nii et otsesele sõnumile, et kodumaa pole midagi laialivalguvat, lisandub siin ka metalingvistiline väide, et igast isamaast tuleb rääkida tema enda sõnadega, Ukraina ei ole „rodina”.

Dmitri Kuzmin kõnelemas (foto konverentsi ametlikust galeriist)

Esimese päeva lõpetasid plenaarettekanded Tatjana Štšõttsovalt (Vilniuse Euroopa humanitaarülikool) ja Valeria Korabljovalt (Kiievi Ševtšenka ülikool/Baseli ülikool). Nende põhiteemaks oli küsimus, kuidas humanitaarteadused peavad orienteeruma olukorras, kus ühest küljest peavad nad säilitama akadeemilise tegevusena vastavuse teatavatele objektiivsuskriteeriumitele, kuid teisalt, kuivõrd nad on olulised kultuuri enesekirjelduse vahendid, ei saa nad läbi ilma kultuurilise kuuluvuseta, sest vastasel juhul kaoks nende oluline funktsioon. Korabljova üheks oluliseks viidatavaks oli Ameerika politoloog Ken Jowitt, kes on üks olulisi fukuyamaliku „ajaloo lõpu” kontseptsiooni oponente, väites, et Nõukogude Liidu lagunemine toob kogu maailmas kaasa disbalansi, mis käivitab „ajaloo” hoopis uue hooga – selle tunnistajaks ja analüüsijaks ongi humanitaar- ja ühiskonnateadused tänapäeval sattunud.

Sektsioon „Meedia ja poliitika kaasaja luules”. Anna Gavrõljuk Trieri ülikoolist vaatles 2014. aasta järel Ukraina ühiskondlikus teadvuses üles kerkinud motiivi „Kangelased ei sure” arenguid nii Ukraina luules kui ka sotsiaalmeedias; üheks vaadeldud tektidest oli Aleksandr Kabanovi luuletus „Это— пост в фейсбуке, а это блокпост — навостоке” („See on postitus Facebookis ja see on turvapost idas, meie kaotused on viis bännitut, kuus mahalastut...” - irooniline-valuline luuletus sellest, kuidas sõda seguneb virtuaalse, kuid ohutu sotsiaalmeediasõjaga). Jekaterina Jevgraškina (samuti Trieri ülikoolist – mõlemad esinejad on osalised Trieri ülikooli projektist, mida juhib professor Henrieke Stahl ja mis uurib tänapäeva venekeelset luulet) tutvustas vene feministliku ja lesbilise luuletaja ja kunstniku Oksana Vasjakina projekti „Veter jarosti” (Raevutuul); Vasjakina positsioon on üsnagi radikaalne, ta peab lesbilisust maailmavaateliseks valikuks, mässuks (seksuaalselt) vägivaldse meessoo vastu. Vasjakina oluliseks mõjutajaks on prantsuse radikaalfeminist Monique Wittig.

Valgevene riikliku ülikooli õppejõud Uljana Verina kõneles Valgevenes uuemal ajal tekkinud aseemilisest kirjutusest, mille esikujud on Katja Samigulina ja Juli Iljuštšenko ning mis on luule ja graafika piirialal asuv nähtus – jäljendatakse küll erinevaid kirju, kuid tähemärgid ei ole tavamõttes loetavad. Nagu tegelikult ootuspärane, mõjub just selline tähenduse puudumine eriliselt ohtliku varjatud tähenduslikkusena, kuhu igaüks loeb sisse oma hirmud (Valgevene suletud režiimist kuni liberaalse Saksamaani – Berliinis kutsuti nende aktsioonile välja politsei, sest neid peeti terroristideks – loetamatut kirjasäbru peeti araabia kirjaks). Konventsioone lõhkuv kunst, isegi kui ta on tähendusetu, muutub alati poliitiliseks, sest ta aktiveerib retseptsioonikonteksti erilisel moel, olles efektiivsem tähenduslikult poliitilisest loomingust, mis on kergesti redutseeritav.

Sektsioon „Juudi isedust loodimas”. Julia Jarmak Valgevene Grodno ülikoolist kõneles 1910. aastate Valgevene juutide emigratsioonist ja naiste rollist selles. 1892. aastast oli juutidel luba Vene keisririigist emigreeruda (ilma naasmisõiguseta), kuid seaduslik lahkumisõiguse saamine (pass jms) oli nii aeganõudev, et sageli valiti illegaalne emigratsioon – mis tekitas terve omaette varisüsteemi piiri lähedal, emigreerumisele kaasa aitamisest sai omaette äri, milles osalesid ka naised (muuseas aitasid kohalikud juudid – kuna neil oli võrgustik – piiri ületada ka mittejuutidest poliitilistel või majanduspõgenikel).

Andrew Reed (Brigham Youngi ülikool, USA) kõneles kahest Vene keisririigis tegutsenud juudi päritolu õpetlasest Khuolsonist ja Levisonist (kui õigesti kirja panin, netis leidub nende kohta vähe), kes astusid õigeusku ning said sellelt positsioonilt (st formaalsete mittejuutidena, kes tõusid Vene akadeemilises ilmas kõrgele) astuda välja Venemaa juutide kaitseks.

Ukraina uurija Juri Ševtšuk New Yorgi Columbia ülikoolist kõneles teemal, mis oli pooleldi seotud juudi teemaga, kuid põhiliselt puudutas ukraina identiteedi kujutamist nõukogudeagses filmikunstis. Nõukogude Ukraina filmi eripära oli see, et oli küll palju juutidest režissööre, kuid üldse mitte juudi temaatikat (kui, siis vaid harva holokausti); 1910. aastail tekkis küll elujõuline jidišikeelne kino, mis toimis kuni II maailmasõjani, kuid see kolis pärast revolutsiooni Ukrainast (kus Odessa on ju olnud oluline juudi keskus) Poola, Austriasse ja Ameerikasse. Omapäraseks erandiks on 1967. aastal Aleksandr Askoldovi tehtud film „Komissar” (üks Nonna Mordjukova tipprolle), kus juudid on olulisel kohal – kuid paradoksaalselt on see film Vene kodusõja aegsest Ukraina linnast, kus tegelaste hulgas pole juutide ja venelaste kõrval ühtki ukrainlast. Samuti pole Kira Muratova Odessa-filmides ühtki ukrainlast. Ukrainlasi kujutatigi/tajutigi pigem teatavat liiki venelastena – ukrainlasest sai linnas venelane, ukraina linnakultuur oli oksüümoron. Eriti huvitav on juhtum filmiga „Jahtides kaht jänest” - 1961 Kiievis vändatud komöödia, mis oli esialgu ukraina keeles, teemaks see, kuidas ukraina noormees seisab valiku ees, kas kõrgemasse seltskonda pääsemise nimel hüljata oma senine identiteet (tegevus toimub tsaariajal). Filmi saatis suur menu, see dubleeriti vene keelde ning läks sellisena laia levisse. Ukraina keele asendamine vene keelega aga muutis filmi probleemkomöödiast lihtsaks vodevilliks. Sellisena on ta näide ukraina identiteedi taandamisest probleemina. Teine näide on nõukogudeaegne estraadikoomikute paar Berezin-Timošenko, kes mängisid Štepselit ja Tarabunkat – assimileerunud Odessa juut ja harimatu ukrainlane, kes räägib vene-ukraina segakeelt suržikut (keel ise sai koomika allikaks); nõnda mängiti kaht vähemust teineteise vastu välja, koomika vaatepunktiks oli aga vene koloniaalne identiteet, mille poolikuteks väljendusteks kumbki tegelaskuju oli. Ukrainlus ühesõnaga etnologiseeriti, see polnud täisväärtuslik identiteet, vaid pelgalt üks eripära. Iseloomulik on ka see, et nii Hruštšov kui Brežnev olid päritolult ukrainlased, kuid nende ukrainlus oli välja mängitud vaid etnograafilise lisanüansina (Hruštšovi puhul) või üldse mitte.

Sektsioon „Kaasaja luule uued formaadid”. Massimo Maurizio Torino ülikoolist kõneles rühmituse Orbita tegevusest, keskendudes selle sünkreetilisusele (luuletekst on sageli ühendatud visuaalse, muusikalise, performatiivsega) ning küsis, kas seda käsitleda luulekunsti laienemisena või lihtsalt naasmisena sõnakunsti algse olemisviisi juurde. Moskva teadur Mihhail Pavlovets käsitles üht spetsiifilist nähtust vene luules – luuletuste pealkirjade loetelu kui omaette luuletekst; näidetena vaatles ta Lev Rubinsteini teksti „Luule tähestikuline indeks” ning Arkadi Štõpeli samasugust teksti. Pavlovets analüüsis värsimõõdu ja stilistika põhjal, millisele vene luuletraditsiooni lõigule nood tekstid viitavad. Küsimuseks jäi, kas sellised tekstid on võimelised looma uut žanri või seisnebki nende avangardsus just asjaolus, et tegu on tekstidega, mis ei saa olla uue žanri mudeliks.

Henrieke Stahl Trieri ülikoolist vaatles venekeelses netikultuuriruumis tekkinud uut nähtust – YouTube'is on hakatud suhtlema luuletuste dialoogi näol; see olevat asi, mida Lääne sotsiaalmeedias sellisel kujul pole, võimalik, et ka põhjusel, et just internet on Venemaal koht, mis on ametlikust kontrollist kõige vabam. Eraldi käsitles Stahl Roman Osminkini tegevust YT-luuletajana.

Vestlusring „Jelizaveta Mnatsakanova luule”. Vene nn uue avangardi üks olulisi poeete Mnatsakanova avaldas tänavu pärast pikka vaheaega luulekogu „Novaja Arkadija” (Uus Arkaadia). Päritolult on ta armeenlane, sündinud 1922 Bakuus, 1945 tuli Moskvasse õppima, lõpetas konservatooriumi ja on tegutsenud muusikateadlasena. On tõlkinud palju saksakeelset luulet, 1960. aastaist saadik kirjutanud modernset luulet, sh visuaalset poeesiat, mida Venemaal hakati avaldama alles 1990. aastail. Algusaegadel oli tema oluliseks mõjutajaks Gennadi Aigi, hiljem saksakeelne modernism – alates 1975. aastast elab Mnatsakanova Austrias ja on olnud Viini ülikooli kirjanduse õppejõud.

Vestlusringi juhatas Berkeley ülikooli juures tegutsev Ivan Sokolov, kes osutas Mnatsakanova luule retseptsioonis laialt levinud lähenemisviisile, et see pole niivõrd luule, kuivõrd sõnaliste vahenditega loodud muusika.

Moskva luuletaja ja kirjandusteadlane Kirill Kortšagin osales Facebooki-kõne vahendusel. Ta tõi esile Mnatsakanova seose Paul Celaniga, osutades sellele, et Mnatsakanova suhtles Moskvas Erich Eichhorniga, kes oli Celani noorpõlvesõber Tšernivtsi-aegadest. Kortšagin rääkis Mnatsakanova kasutatud fuuga- ja anagrammitehnikatest.

Kirill Kortšagin Facebooki kaudu kõnelemas, Ilja Kukulin teda kuulamas (ise pildistasin)

Ilja Kukulin arutles Mnatsakanovaga seoses uusavangardismi rollist maailmas, kus normidest üleastumine on mitmekesine ja tavaline – milline transgressioon saab siin veel võimalik olla? Tekib miski, mida Kukulin nimetas postutoopiliseks futurismiks, kus kunagised poeesia „aurat” hajutanud võtted hakkavad rõhutama autori isiklikku kohalolu tekstis. Kukulin rääkis ka Mnatsakanova seostest austria luuletaja Hans Carl Artmanniga ning Grazer Autorenversammlungiga ja austria konkreetse luulega.

Dmitri Kuzmin kõneles Mnatsakanova kordustele rajatud minimalismist – see on seotud religioosse eshatologismiga, kuivõrd kujutab endast progressipettumuse väljendust (muusikas on analoogiks Arvo Pärt – minu jaoks tekitas pisut kummastust, et Pärdist kõneldi selles vestlusringis kui „meie, kodumaisest” heliloojast, asetades ta üsna loomulikul viisil vene kultuuriruumi nähtuseks – aga olgu, on huvitav teada saada, et Pärt tundub nii olulisena, et teda võivad „omaks” pidada mitu erinevat kultuuriruumi). Selline minimalism väljendab tsüklilist ajataju. Kuzmin vaidles hoiaku vastu, mis seostab Mnatsakanovat üheselt Aigiga – Aigi kordused ei ole aega peatava funktsiooniga, vaid just nimelt arengu vorm. Mnatsakanova (ja Pärdi) poeetika tekke kontekstiks on stagnaaeg, mis reaktsioonina tõi esile religioosse minimalismi – teatud mõttes on see ultrakonservatism. Kuna aga seda ümbritses vene luule põhiliini enda konserveeritus, siis muutus see eshatologism radikaalseks ja avangardseks žestiks. Kuzmin arvas, et kui kuskilt otsida tõsiseltvõetavat konservatismi vene kultuuris (mis poleks sõge ja autarkiline rahvuslus), millega nn vasakpoolne, st progressimudelit järgiv kultuur saaks sisuliselt oponeerivas dialoogis olla, siis just Mnatsakanova (ja Pärdi) loomingus on see olemas. Kuzmini arvates on vene vasakpoolne kirjandus viimased 10 aastat kriisis, sest pole leidnud endale alternatiivi, millega suhestuda.

Ivan Sokolov küsis oma ettekandes, kuidas Mnatsakanova klassikalisusest saaks välja lugeda midagi tulevikku osutavat. Ta lähenes Mnatsakanova korduse-poeetikale pisut teisest küljest, juhtides tähelepanu sellele, kuidas kordus tähendab selles juba-kirjutatu pidevat ülekirjutamist – Mnatsakanova viimane raamat sisaldab üsna palju varem ilmunud luulet, kuid see on alati töödeldud ja teisendatud, nii et tekstidel polegi n-ö kanoonilist kuju. Mnatsakanova ise on rääkinud, et autor pole midagi muud kui pidev töö, autor ei seisne muus kui tekstilises töös; ja seega on kordus selle töö, st elu ja loomingu katkematuse väljendus.

Kirill Kortšagin reageeris Kuzmini kõneldule, arutledes, et kordus võib olla just nimelt vasakpoolne, vabastav poeetika. Roman Osminkin arvas, et korduse poeetika osutab Mnatsakanoval ka kõige muutlikkusele ja vananemisele.

Sektsioon „Kirjandusteooria, kirjanduspraktika”. Moskva teadur Nika Kotšetkovskaja vaatles seda, kuidas renessanssi uurinud ajaloolaste Steven Greenblatti ja Leonid Batkini uurijategevus paistab kirjandusteoreetiliste dialoogikontseptsioonide valguses. Üheks oluliseks tugiteoseks oli Foucault' „Kartmatu kõne”, mis uurib parrhesia loomust.

Luultajatest abielupaar Maria Galina ja Arkadi Štõpel kõneles viimastel aastatel tekkinud nähtusest, kus nüüdisaegset ukraina ja vene luulet on hakatud vastastikku tõlkima. See võib näida kummaline, aga see tõesti on asi, mis tundub seal uudse ja märgilisena. Ukraina keelde on küll tõlgitud vene klassikat (ja loodi seekaudu ukraina keelde tagantjärele juurde uusi stiiliregistreid), kuid nt 60ndate vene luulet ukraina keelde enam ei tõlgitud – sest tundus endastmõistetav, et ukrainlased loevad seda vene keeles. Galina ja Štõpel väitsid, et noil nüüdsetel vene-ukraina vastastikustel tõlgetel pole esiplaanil transleeriv funktsioon (sest tegelikku keelelise mõistetavuse probleemi pole, ukrainlased mõistavad venekeelset teksti ja ka venelaste jaoks pole ukrainakeelne tekst arusaamatu), need on pigem kunstilised või (kultuuri)poliitilised aktid, mille eesmärgiks on luua divergentsi, kehtestada vene ja ukraina kultuure teineteise suhtes mitte-omana. Seega luuakse nende tõlgetega uut kommunikatsioonimudelit kahe kultuuri vahel. Mul oli võimalus ka kommenteerida, et mõneti meenutab see olukord eesti ja võru keele vahekorda, kus samuti on just vastastikune tõlkimine see akt, mille kaudu luuakse võru keelele autonoomsust (kuigi vastastikku arusaadavusprobleemi pole).

Sektsiooni lõpetuseks läksid kaks praegu Venemaal elavat Ukrainast pärit venelast vaidlema (kuni solvumiseni) teineteise ukraina keele oskuse üle.

HeadRead 2018: Proosaluule

25. mail toimus Tallinnas kohvikus Maiasmokk proosaluule õhtu, kus lugesime oma tekste koos Jan Kausi, Igor Kotjuhi ja Kalju Kruusaga, lisaks lugesime ka Elo Viidingu tekste, kes pidi ka esialgu osalema. Siin mõned pildid Kris Moorilt.

Aare Pilv: peaksime mõtlema, miks oleme ühiskonnana valinud demokraatia

Andsin ajalehele Edasi intervjuu.