Deklinatsioon nr 5. Jossif Brodski "Natüürmort"

Loomingu aprillinumbris ilmus kolm teksti sarjast "Deklinatsioonid". Siin veel üks.


*

DEKLINATSIOON NR 5

Jossif Brodski „Natüürmort”

Verrà la morte e avrà i tuoi occhi.

Tuleb surm ja tal on sinu silmad.
C. Pavese

0

Rõhke on värsis kolm.

Meetrum on kõikuv. Riim

on mees-. Kuid mina – tolm.

Mis järgneb – vaid kivi peal kriim.

1

Asjad ja inimesed me ümber.

Nii ühed kui teised on silmile koormaks.

Parem elada pimedas.

Istun pargis

ja vaatan mööduvat perekonda.

Valgus on vastikuks muutunud.

Jaanuar. Talv

kalendri järgi.

Kui pimedus muutub vastikuks,

hakkan rääkima.

2

On aeg. Ma alustan.

Ükskõik, millest. Avada suu.

Ma võin vaikida.

Kuid parem on rääkida.

Millest? Päevadest. Öödest.

Või siis mitte millestki.

Või siis asjadest.

Asjadest, kuid mitte

inimestest. Nemad surevad ära.

Kõik. Ka mina.

See on nagu

tuule peale kirjutada.

3

Mu veri on külm.

Põhjani jäätunud jõgi

pole nii külm.

Ma ei armasta inimesi.

Mulle ei meeldi nende välimus.

Nende näod harjutavad elule külge

mingi lahkumatu ilme.

Nägudes on midagi mõistusele vastumeelset.

Neis on lipitsus

teadmata kelle ees.

4

Asjad on meeldivamad.

Neis pole head ega kurja

väljastpoolt vaadates.

Ja neisse süvenedes

pole nende tuumas olemust.

Asjade sees on tolm.

Põrm. Toonesepp.

Käigud. Kuiv tõugupuru.

Tolm. Ka sisemust valgustades

on näha ainult tolm.

Isegi kui asi on hermeetiliselt suletud.

5

Vana puhvetkapp

nii väljast kui seest

meenutab mulle Notre Dame'i.

Kapi põues on pimedus.

Tolmu ei pühi ära

ei niiske lapiga ega preestrikuue hõlmaga.

Asi ise ei püüa tolmu vastu võidelda,

ei pane tolmu pahaks.

Sest tolm on aja

ihu; ihu ja veri.

6

Viimasel ajal magan keset päeva.

Vist mu surm katsub mind järele,

hoides peeglit mu suu juures,

kuigi hingan –

kuidas pean vastu

olematusele valguse käes.

Olen liikumatu.

Mu kaks reit on jääkülmad.

Veenide sinetus on marmori moodi.

7

Oma nurkade summaga

asi üllatab ja kukub välja

sõnade maailmakorrast.

Asi ei seisa paigal.

Ega liigu. See on jama.

Asi on ruum, millest väljaspool asja pole.

Asja võib puruks visata, ära põletada,

laiali lammutada, katki murda.

Ära visata. Asi ei tunne

end ohvrina.

8

Puu. Vari. Maa

puu all, juuri täis.

Konarlikud monogrammid.

Savi. Kivide ahelikud.

Juurte põimitis.

Kivi, mille isiklik raskus

vabastab ta etteantud süsteemi ahelaist.

Ta on liikumatu.

Teda ei lükka paigast, ei tassi minema.

Vari. Inimene varjus

nagu kala võrgus.

9

Asi. Asja pruun värv.

Piirjooned hägused.

Videvik. Rohkem pole

midagi. Natüürmort.

Surm tuleb ja leiab keha,

mille sile pind peegeldab

surma külaskäiku

armukese tulekuna.

Luukere, pealuu, vikat –

see on absurd, vale.

„Surm tuleb ja tal on sinu silmad.”

10

Ema küsib Kristuselt:

Oled mu poeg või mu

Jumal? Oled risti löödud.

Kuidas lähen koju?

Kuidas astun üle läve,

mõistmata, kas oled mu poeg või Jumal?

See tähendab, kas oled surnud või elus?

Too vastab:

Surnud või elus,

naine, vahet ei ole.

Poeg või Jumal, olen sinu.

Lyrikline. Aare Pilv

Rahvusvahelises luuleportaalis on Aare Pilve nurk - kümme luuletust minu sisseloetuna ning tõlked Adam Cullenilt, P. I. Filimonovilt, Sergei Zavjalovilt ja Kriszta Tóthilt, lisaks viide Hasso Krulli käsitlusele minu luulest.

Väärt kraam! Aare Pilve kultuurisoovitused

Postimehes on sari, kus antakse soovitusi koroonaepideemia ajaks, mil suur osa kultuuriasutusi on suletud ja inimestel soovitatakse püsida kodus ja teistest inimestest eemal.

*

Kas pole huvitav, et kui viiruse takistamiseks hakati inimeste sotsiaalset suhtlust piirama, siis esimesena läksid lukku just kultuuriasutused, kuigi hulgaviisiliselt koguneb neid ju mujalgi. Ma oletan, et selles mängib oma osa see alateadlik taju, et teatris, muuseumis, raamatukogus toimub vaimsel tasandil kogu aeg teatav vastastikune „nakatumine”, ideed ja hoiakud levivad inimestelt inimestele just nendes asutustes. Sest kultuur on oma olemuselt kontaktis olemine, kontakti säilitamine. Mille abil ma seda üleüldist kontaktis olekut säilitan üleüldise isolatsiooni ajal?

Mõni raamat, mille kohta olen mõelnud, et võiks lugeda, aga pole aega olnud. Näiteks Strugatskite „”Hukkunud Alpinisti” hotell” - arvasin küll, et filmi olen ju näinud, mis temast ikka lugeda, aga siis avastan, et filmist on välja jäänud mustkunstnik du Barnstocre'i tegelaskuju, et Hinckus on hoopis väikest kasvu vesiste silmadega mehike, et Olaf pole üldsegi balletitantsija välimusega, vaid turske viiking, ja et Moses on eksikombel sattunud „Sinise Haakristi” nimelisse salaühingusse. Kõige rohkem on raamatuga ühtmoodi bernhardiin Lel. Ja ometi on film raamatu olemuse suhtes väga täpne.

Või siis hoopis Jacques Maritaini „Kunstniku vastutus” (Mirjam Lepikuldi tõlkes) - neotomistlik filosoof, ustav katoliiklane ja inimõiguste deklaratsiooni üks autoreid. Ma hakkan otsima, kas temalt on veel midagi eesti keeles, ongi, 1988. aasta Loomingus on „Filosoof ühiskonnas”, tõlkinud Mart Raukas, kes omakorda äratab mus huvi, sest ta on meelde jäänud 90ndate telesaadetest, jään tema kannul netti surfama, käin läbi kogu ta trajektoori matemaatikaõpingutest analüütilise filosoofia ja Wittgensteini juurde (tedagi on ta tõlkinud), sealt üha esoteersemaks kuni filmini Einar Laignast ja Tai poksi harrastusteni päris hilisel ajal, kuni küllastununa pöördun tagasi Maritaini juurde, kes ütleb, et filosoofe on vaja, et ühiskonnas oleks keegi, kes hoiab meeles tõde ja vabadust.

Või siis meenub, et veel enne karantiini kehtestamist jõudsin ära käia Flo Kasearu näitusel Tartu kunstimuuseumis. Kasearu on mulle alati meeldinud seetõttu, et olles küll n-ö kontseptsioonikunstnik, teab ta väga hästi, et kunstiks teeb asja ikkagi aistilisus ja psühholoogilisus. Ja ma otsingi üles tema kodulehe flokasearu.eu, et tema varasemaid teoseid meelde tuletada, alates valgest hobusest, kes öise Tallinna seintel kappas ja kes tõi Kasearu nime mulle esimest korda teadvusse.

Enne karantiini olen jõudnud ka omandada Tõnis Vilu uue luulekogu „Tundekasvatus”, loen seda, see on kuratlikult hästi kirjutatud, see on poeem, see on lausa näidend, esitangi seda endale kodus, toimib väga hästi, aga ma pole ju näitleja, organiseerin raamatu oma näitlejast sõbrale.

Käin tühjaks jäänud linnas ekskursioonil, võtan linnaruumi kvartalhaaval ette, korraldan väikseid arhitektuuriloolisi ekspeditsioone (loomulikult pidades kinni kahe meetri reeglist!). Näiteks kvartal Narva mnt – Kreutzwadi – Raua – Pronksi, kus on uhke Burman, 30ndate esindustraditsionalismi, stalinismi, mingeid hilisnõukogude ümberehitusi, Raua sauna modernism, aga ka tsaariaegne dekoreeritud kivihoone; kvartali sisemusse on peitunud kolm hubast vanaaegset puithoonet, kaks neist ilusti korras, kolmas täiesti lagunenud, lausa maaliliselt kokku kukkumas. Milline rikkus! Ja ma avastan, et eemal asuva sünagoogi ülemine kaar on ilmselt modelleeritud selle tsaariaegse maja kangialuse võlvkaare järgi, igal juhul kangialuse keskteljel seistes on kattuvus hämmastav.

Kui reisida ei saa, siis võib seda teha kujutluses Radiogardeni kaudu, kus on terve gloobusetäis igasuguseid raadiojaamu, mida saab reaalajas kuulata, Oudova kohalikust kuni Rio bossajaamani.

Ja siis jään netist vaatama igasuguseid mustkunstnikke – kui meistrid tegutsevad, on see ikkagi juba täitsa kunst. Ühed mu lemmikutest on Ameerika trikimeeste paar Penn & Teller, kellel on nüüd saade, kuhu teised mustkunstnikud tulevad esinema ning püüdma Penni & Telleri ära petta; mõnikord see isegi õnnestub. Aeg-ajalt teevad nad ka poliitilise maiguga ülesastumisi (nad on vaadetelt libertaarid), mu lemmik on etteaste, kus USA lipu põletamine on veetlevalt mängitud austusavalduseks selle lipu esindatud väärtustele.

Hiljuti ilmunud Eesti räpptekstide kogumikvinüül pani mind uuesti avastama Eesti hiphoppi, millest olin mõnda aega juba võõrdunud. Leidsin uued lemmikud: mahe Sammalhabe, Eesti naisräpparite harvu ridu mõjuvalt täiendav Manna, terroristlik grime'i-mees Grinks (neid kõiki saab tavalise guugeldusega kätte).

Kuidas teha ise koju suletuna koduste vahenditega kultuuri? Ilmad on ilusad, päike paistab kogu päeva erinevatest ilmakaartest sisse, miks mitte valmistada oma kodust päikesekell, märkides ära kohad, kuhu päike mingiks ajaks jõuab? Kodune ruum on kohe teistpidi kontseptualiseeritud – temast on saanud aja koda, ta on nüüd planetaarium. Nagu Hamlet ütles, et ta võib pähklikoorde sulgudes olla mõõtmatu ruumi valitseja.

Jevgeni Demakovi maal "Puškin Boldinos", 2015

Lugeda Puškinit. Puškin oli 1830. aasta septembrist detsembrini Boldino mõisas karantiinis, sest Venemaal oli parajasti kooleraepideemia. See oli tema üks viljakamaid aegu, ta viis „Onegini” lõpule, kirjutas neli värsstragöödiat (nende hulgas „Pidu katku ajal”) ja 30 luuletust, lisaks „Belkini jutustused” proosas. Luuletuses „Eleegia” ütleb ta, et kõik pole veel kadunud, sest veel suudab väljamõeldis teda nutma ajada. See on hea mõõdupuu – kas kunst veel puudutab? Kui jah, siis elame üle.

Villiam Neeme "Hingeväädid"

Kirjutasin tagakaaneteksti Villiam Neeme romaanile "Hingeväädid". Romaan pälvis esiletõstmise 2019. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel, mille žürii töös osalesin.

*

"Hingeväädid" on kannatlikult jutustatud lugu, milles põimuvad ühte mälu teema, inimese sisepainete probleem ning psühhedeelne liin. Pealkirja tähendus on mitmetine – romaanis pöördelist rolli mängiv ayahuasca tähendabki ketšua keeles hingevääte, kuid sel sõnal on siin ka avaram kujundlik tähendus.

Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esile tõstetud teoses on koos veenvalt esitatud psühholoogiline realism ja kunstiliselt välja peetud fantastiline kirjeldus, mis kasvavad orgaaniliselt omavahel ühtseks tervikuks. See, kuidas lugeja viiakse ühest registrist sujuvalt üle teise, ilma et tekiks usutavuse tõrget, on omaette saavutus. Väärtuslik on ka see, et psühhedeelse kogemusega seonduvat ei idealiseerita ega müstifitseerita. 

„Hingeväädid” kehtestab oma iseseisva maailma, mis on väga sarnane sellega, kus me elame, kuid väljub märkamatult tõepärasuse piiridest. Kas tulemuseks on maagiline realism, mõistulugu või „mälukirjandus”, see jääb juba lugeja avastada.

Midagi veel. Paul-Eerik Rummo elutööpreemia puhul

Ilmus Sirbis.

MIDAGI VEEL

Paul-Eerik Rummo ei ole ju olnud mingi isamaalaulik. Ometi on üks tema tuntumaid jälgi eesti kultuuris luuletus „Me hoiame nõnda ühte“. See on olnud nii oluline, et kuni möödunud aastani trükiti selle algust 17 aasta jooksul pisikeses kirjas Eesti isikutunnistustele turvamärgina. Ja kui see omal ajal turvamärgina välja valiti, siis olid konkurentsis ka meie uuema aja suurima isamaalauliku Hando Runneli tekstid.

Õigupoolest pole see luuletuski korralik isamaaline luuletus. Seda on küll kasutatud eesti rahvusliku ühtehoidmise retoorilise väljendusena, kuid kui vaatame lähemalt, siis selle „meiena“, kellest seal jutt on, pole konkretiseeritud mingit selget rahvast või kogukonda. Selle asemel avastab lugeja end ühtäkki olevat silmitsi armastusluuletusega, kus mees ütleb naisele: „Ma tahan su rindade kaudu ka tuult, mis neid puudutab, mõista. Ma tahan su kandade kaudu sel maal, millel seisad, seista. See maa, millel seisad, seista on antud armastajaile.“ Luuletus on küll alanud mesilassülemi kujundiga, mis paneb uskuma, et juttu on paljudest, kuid kas ei või ka intensiivse armastuse puhul tunda, et ei olda enam kaks, isegi mitte üks, vaid mingi elav sumisev pilv, millel pole sisemisi ega välimisi piire?

Muidugi teeb luuletus lõpupoole veel ühe pöörde, õigemini kaks korraga. Esiteks, naastakse paljuse „meie“ juurde – „kas suudame hoida kõik ühte?“ – just see „kõik“ paneb uskuma, et juttu on siiski paljudest, mitte vaid kahest inimesest. Teiseks sigineb siia küsimus, kahtlus, ohutunne – kas ikka suudame seda, millest eelnevas juttu on olnud? Asi ei ole üldse nii üheselt vapper või ekstaatiline (kumb, oleneb tõlgendusvõtmest). Ja muidugi on siin mesilaste kujund see, mis võimaldab nii hõlpsasti uskuda, et tegemist on meie, eestlastega. Aga selle kujundi on kehtestanud Juhan Liiv oma luuletusega „Ta lendab mesipuu poole“, kus mesipuu on isamaa metafoor. Nii et kui me loeme Rummo luuletust isamaaluuletusena, siis loeme Rummo luuletust Liivi luuletuse modifikatsioonina. Aga ikkagi jääb kahtlus, et see „meie“ võib ju olla ka lihtsalt inimkond, kõik mehed ja naised, kes tahavad üksteise kandade kaudu sel maal seista. See on samasugune mitmeti lugemise võimalus nagu Kristjan Jaak Petersoni „Kuu“ puhul, kus „selle maa keel“ (õigupoolest algversiooni järgi „meie maa keel“), mis võiks üles taevani tõustes endale igavikku otsida, on noor­eestiliku levinud tõlgenduse kohaselt eesti keel, mis otsib endale kohta suurte kultuurkeelte hulgas, kuid mida sama hästi võiks tõlgendada (Arne Merilai on seda ka teinud) lihtsalt maise inimese püüdena oma keelevõimega igavikuliste asjadeni küündida.

Lisaks, mida teha kujutelmaga, et mesilaspere läheb läbi mere? Siin on ilmselt kaks eraldi kujundit: võrdlus mesilasperega ning läbi mere mineku motiiv, mis ilmselt läheb tagasi Moosese rahva rännakuni läbi Punase mere. Aga ometi need kontamineeruvad lugeja tajus ja tekitavad kujutelma, mis õigupoolest polegi korralikult kujuteldav. Umbes nagu Lydia Koidula tuntud luuletus tekitab kujutelma, et aeg tuleb maa ja mere peal.

Ühesõnaga, see Rummo tekst on ambivalentne mitmes suunas ja mulle näib, et selle mõjuvus tuleneb suurel määral (noore Rummo eriliselt intensiivse loitsulise rütmi kõrval) just sellest lahtisusest, nii et seda saab korraga tajuda nii isikliku armastusluulena, rahvusliku luulena kui ka üldinimliku ühtekuuluvuse luulena, ning tema kujundite kogum otsekui valgub kujutlusvõime äärtest üle. See luuletus ei sulgu endasse, isegi kui üks või teine tõlgendus seda teeb. See on suure luule tunnus. Igal tõlgendusvõimalusel on mingi n-ö taganemismaa, mingi hingamisruum, võimalus küsitleda ja vaatepunkti muuta, „midagi veel“. Ja sinna ruumi saab elama asuda vabadus.

* * *

Üks eesti kultuuriruumis tuntumaid vabadusest kõnelevaid tekste on Paul-Eerik Rummo kirjutatud „Põgene, vaba laps!“. Kõik teavad seda laulu filmist „Viimne reliikvia“.

Tekst ise on jällegi ambivalentne: vabale lapsele öeldakse, et kui ta veel vähegi suudab, hoolib ja loodab, siis põgenegu ja viigu endaga kaasa „peitu kogu maailma vabadus“. Vabadus viiakse varjule, et ta säiliks. Aga kas vabadus, mis on peitu viidud, on veel vabadus? See on tegelikult põletav küsimus kõigil aegadel, ka praegu: kas vabadus saab olla olemas muul moel kui kõigile kättesaadavana? Kus on vabaduse ja privileegi vaheline piir? Siin tekstis esitatakse tegelikult paradoks, mõistatus.

Ambivalentsust lisab muidugi see, millises kontekstis me seda teksti vastu võtame. Lauluviis on optimistlik ja hoogne, isegi võitluslik või hõiskav. Tekst ise võimaldaks seda laulda ka hoopis tumedamal ja heitlikumal toonil. Ja mille juurde see laul filmis kuulub? Noor aadlik ratsutab koos oma loodetava pruudiga ning kiitleb, et tema on Liivimaa parim ratsutaja, mille peale Agnes küsib väljakutsuvalt: „Kas tõesti?“ – ning kannustab oma hobuse galopile. Vaba lapse laulu illustreerib miski, mida võiks nimetada ratsutamisflirdiks, kus daam peibutab austaja ennast taga ajama. Ühesõnaga, see laul on meie (jah, meie, eestlaste – selle laulu ühine mäletamine teeb meist eestlased) mälus üheskoos millegi seiklusliku ja kergemeelsega, nii et see kontekst varjutab laulu enda paradoksaalse mitmesuunalise ennast küsitleva sisu. Võib-olla saaksime isegi öelda, et kogu selle stseeni vormistus on ise laulu sisu ekvivalent: vabadus koos oma paradoksaalsusega juba ongi peitu viidud seiklusliku meelelahutuse varju (nagu teeb kogu see film, mis lõpptulemusena erinevat stsenarist Arvo Valtoni esialgsest taotlusest). Aga just selle mitmekordse mitmeti tajutavuse tõttu on see laul meile mõjunud, meelde jäänud ja oma jälje jätnud.

Nii mesilaspere luuletus kui ka vaba lapse laul teevad ühtsama: olles ise sisemiselt mitmesuunalised, haaravad nad lugejast/kuulajast kinni ning siis sosistavad kõrva kahtluse, küsimuse, teistsuguse vastuse võimaluse. Just niimoodi on kunst vabaduse vald. Ta püüab meid kinni just selle eesmärgiga, et meil minna lasta. Ja just seepärast pöördume tema juurde tagasi – et ta meil uuesti minna laseks.

* * *

Paul-Eerik Rummo positsioon eesti luules on ühelt poolt kanooniline ja teiselt poolt eriskummaline. See seisneb asjaolus, et n-ö luulelooliselt, eesti luule kujuteldavas arenguloos, on Rummo kõige olulisem mitte algataja või kehtestajana (nagu see on näiteks Jüri Üdi puhul), vaid teatava luulevõimaluse lõpuni viijana, täidesaatjana, täiuslikkuse piirini liigutajana. Mulle näib, et kõik see, mida eesti luules oli üles ehitama hakatud Noor-Eestist saadik läbi arbujate kuni kõrgmodernismini, kogu see poeetiline ehitis jõudis Rummoga täiuseni. Ta integreeris kogu senise traditsiooni ning ühendas selle orgaanilisel viisil ka maailmaluule modernistliku tuumaga. Nii et kui võib öelda, et eesti luulekeele geneetiline kood on otsekui seemnes olemas Juhan Liivi luules, siis Rummo luule on selle koodi ühe teostumisliini täidejõudmine.

Ja jällegi tuleb siin mängu see vabaduse ruum – Rummo ei jäänud kinni sellesse, mille ta oli juba enne 30. eluaastat loonud. Ta sai ise väga hästi aru, et ta on millegi lõpuni viinud, ja liikus teisale: „Saatja aadress“ on üks järsemaid poeetilisi pöördeid, mida võib eesti luuletajate loomelugudest leida. Rummo ei samastu oma luulega, kuigi see on suures osas üsna isiklik; luule ei valitse teda, ta ise valdab luulet. See on ka põhjus, miks Rummo on niivõrd hea tõlkija (Eliot, Dylan Thomas, Anhava, Puškin, Ibsen, valmiv Joyce, millest meil on juba olnud võimalus katkendeid kuulda) – temas on see sisemine vabadus, mis võimaldab ennast ja oma idiolekte mitte liiga tõsiselt võtta. See võimaldab tal ka lõdva randmega oma luuletajapositsioonist (mis teiste silmis on vaat et müütiline) distantseerudes poliitikuks hakata (Rummo oli kultuuriminister, kui kulka taas ellu kutsuti – seegi üks kultuuri vabaduse vorm). Ma ei hakka siin lähemalt rääkima Rummost kui näitekirjanikust („Tuhkatriinumängust“ näidendini „Kõikseaeg sajab taevast kive“), lastekirjanikust („Lugemik-lugemiki“ kui eesti avangardistliku lastekirjanduse klassika), kriitikust ja kirjanduse tõlgendajast (esinduslik valimik „Kuldnokk kõnnib“).

Paul-Eerik Rummo ei ole teinud üht, mida laia ampluaaga eesti literaat tavaliselt teeb. Ta pole kirjutanud proosat ega memuaare. Selles näib olevat lausa midagi sihilikku. Võib-olla on see üks viis mitte kinnistuda, monumentaliseeruda. Rummo on suure osa oma elust – publiku silmis – elanud tolle noore poeedi vägitükkide valguses ja selles on suur oht muutuda puuslikuks nii enda kui ka teiste silmis. Rummo on sellega toime tulnud, ta on jäänud vabaks. Ta on jäänud ikka veel lahtiseks. See on ju kadestusväärselt nõtke elutöö.

Räpparist võrsub poeet. Eesti räpptekstide kogumik II

Ilmus Postimehes.

RÄPPARIST VÕRSUB POEET

Vinüülplaat „Eesti räpptekstide kogumik. Osa II”. Produtsendid Tommyboy ja Toomas F. Aru

Alustuseks isiklik positsioneering. Minu lähem kursisolek Eesti hiphopiga jääb tegelikult laias laastus nullindatesse ja on vist seotud eelkõige Chalice'i ehk Jarek Kasari tihedama tegevusega. Mäletan, et tema debüütalbum „Ühendatud inimesed” (2003) vaimustas mind millegi uue ja värskena Eesti popmuusikas. Chalice oli algupärane looja, ta polnud taandatav välismaiste hiphopparite jäljenduseks, rääkimata sellest, et ka hiphop ja räpp on tema jaoks tegelikult liiga kitsas raamistik. Tema kaudu hakkasin huvi tundma ka teiste Eesti räpparite vastu ja avastasin, et Eesti räpil on ees oma nägu, siin on kõike gängsteritest lüürikuteni, diletantidest maestroteni. Chalice'i viimane plaat jääb juba viie aasta taha ja sellega sünkroonis on ka minu tõsisem huvi Eesti hiphopi vastu muutunud lünklikumaks. Muidugi ma tean, et skeene on täies elujõus ja uusi tegijaid lisandub üha juurde, aga ma pole asjaga n-ö jooksvalt kursis. Ses mõttes on Eesti räpptekstide kogumikplaat hea teejuht, et maastikuga uuesti tuttavamaks saada.

Saatesõna suhestab plaadi kahe varasema asjaga. Esiteks 1970. aastate alguses ilmunud väikeste luuleplaatide sarjaga (luulevinüüle ilmus muidugi hiljemgi, esimesena meenuvad näiteks Juhan Viidingu LP 1986 ja Paul-Eerik Rummo „Unistadt” 1988. aastast, mõlemad live-ettekannete salvestised). Teiseks 2006. aastal ilmunud raamatuga „Eesti räpptekstide kogumik”, mille koostajateks, nagu nüüdsel plaadilgi, Tommyboy ja Toomas F. Aru. Mõlemad viited püüavad tegelikult ühes suunas: esitada räpptekste luulena, paigutada nad samasse ruumi sellega, mida ma nimetan mugavuse huvides eesti kirjanduslikuks luuleks. See taotlus jääb muidugi alati probleemseks, sest esiteks on nende kahe traditsiooni aluspõhjad erinevad juba n-ö genealoogiliselt. Räpi aluspõhi on ikkagi afroameerika kultuuris ja tegelikult läheb see liin välja isegi Lääne-Aafrika loojutustajate sõnakäsituseni, see on edasi elanud usukuulutajate eksalteeritud kõnes, räpitud on kajuba blues'i algsetes vormides. Ühesõnaga, see on pärimus, millega eesti kirjanduslik luule pole kunagi erilises kontaktis olnud (hoolimata sellestki, et näiteks Hasso Krull on kunagi Kaplinskit just mustade tseremooniameistritega võrrelnud). Üks oluline erinevus on sõna ja tähenduse vahekorra tiheduses, sõnu tundub räpis alati olevat natuke üleküllaselt, aga see-eest on muidugi kõlaline nauding jõuline. Räpptekst on mõeldud kuulajasse jõuga tungima, kuulaja enda häält pigem vaigistades (siit ka battle'id, kus räpitakse võidu peale). Räpp vallutab. Kirjanduslik luule on reeglina intiimsem.

2006. aastaga võrreldes on tegelikult räpi ja kirjandusliku luule seostamine nüüd pisut lihtsam, sest vahepeal on Eestis jõuliselt kanda kinnitatud slam poetry ehk prõmmuluule nähtus. See on samuti algselt pärit Ameerikast ning hiphopist mõjutatud, kuid identifitseerub rohkem luulena. Prõmmuluule ühendab endas kirjandusliku luule poeetikaid ja räpile omast performatiivsuse-kesksust. Sel taustal tundubki nüüdne plaat eelkõige ühe tummise slämmiõhtuna ning selle nurga alt vaadates polegi asi ehk enam nii probleemne ja eksootiline. Tundub, et esinejategi hulgas on inimesi, kes liiguvad ka päriselt slämmi ja hiphopi vahet, näiteks EIK oma keskmisest lüürilisema sisu ning poeetilisema intonatsiooniga.

Teine näitaja, et räpi poeetika on end Eesti luuleväljal mugavamalt sisse seadnud, on see, et räpist on saanud see luuletamise laad, mille järele haaravad esimese eeskujuna päris verinoored luuletajad, kellel polegi endal mingeid räppimise ambitsioone. Kui mingi ajani oli stereotüüpseks noore algaja luulelaadiks midagi liivilikku, üdilikku või kaplinskilikku, siis nüüd olen mitmel puhul kokku puutunud mõne noore luuletaja loominguga, mis esialgu näib mingi iselaadse kergelt rütmilise ja ebasüsteemselt riimilise vabavärsina, aga kõik nihkub paika, kui saada aru, et eeskujuks on olnud räpptekstid.

Nii et nüüdne räpivinüül õigustab oma kirjanduslikkusetaotlusi ilmselt paremini kui toonane paberkogumik, sest kontekst on vahepeal tahenenud. Muidugi on nüüd ikkagi ka see lepitav asjaolu, et räpptekstidele on tagasi antud hääl, mis minu arvamust mööda on ikkagi räpi hapnik. Peale kunagiste luuleplaatide kontekstiga suhtlemise on vinüüliformaadil seegi eelis, et soovi korral võib neid tekste kokku miksida mis tahes muusikalise taustaga, nii et peale luulesõprade riiuli võiks plaat vabalt kuuluda ka DJ-de kohvrisse.

See, et luule kuulub kokku häälega, pole ju tegelikult midagi erakorralist. Tegelikult on kirjandusliku luule ihalus olla häälega esitatud ja kuuldud sama pingeline kui räpi tung kirjandusliku luule kui millegi „kõrgkultuurse” poole. Luule on ikkagi pärit laulust ja loitsust, isegi kõige ökonoomsemalt sõnastatud vabavärss. Ka räpp on loitsulise juurega, ainult et kasvanud teises pinnases. Nii et käepigistus Genka ja Rummo vahel on päris reaalne.

Plaati kuulates ongi ehk kõige huvitavam jälgida, kuidas iga räppar eraldi lahendab selle räppimise ja luulelugemise vahelise pinge. Siin on esindatud kogu skaala. Mõned, nagu Ain Nufin, Pok, Põhjamaade Hirm, ROM, Grinks ja Hädapäda, on valinud üsna ühemõttelise räppmise, see tähendab, see mõjub nagu ilma biidita hiphop, tarvitseb vaid muusika taustale panna. Muidugi on meeste flow nauditav, eriti meeldib mulle sellelt skaala otsalt osav Põhjamaade Hirm. Mõned esitajad on valinud midagi räppimise ja luulelugemise vahepealset, mis sageli meenutabki just slämmiluule esituslaadi. Sellised on näiteks Tommyboy ise, EIK ja Beebilõust. Erijuhtumitena kuuluvad siia ka Nublu, kelle tekst meenutab pigem vanamoodsat vemmalvärssi (aga valitud pala ongi algselt kirjutatud Curly Stringsi hiti viisile), ja Jarek Kasar, kelle tekstid ei olegi ranges mõttes räpp (ega ta räppideski alati ranges mõttes ei räpi, vaid pigem lobiseb), vaid lihtsalt lühikesed vaimukad vabavärsid. Ja siis on esitajad, kes loevad oma tekste nii, nagu need oleks pigem kirjanduslik luule: Ingmar Gailit, Karl Kivistik, vanameistrid J.O.C., Okym ja Genka. See tingib, et kuulaja fookus nihkub tekstide sisule, ja see on kõla ning rütmi stiihias sündinud räpitekstidele muidugi alati riskantne valik. Aga enamasti tullakse selle alastiolekuga häbisse sattumata toime. Minu lemmikuks sellel plaadil ongi tegelikult Genka kaks teksti. Tema tehniline meisterlikkus räpparina on väljaspool kahtlust, aga siin on ta loobunud seda tõestamast ning esitab oma räpina sündinud tekste tõsises jõuliselt lüürilises laadis, ilma laskumata paroodiasse (või siis on tegu väga meisterliku paroodiaga). Ja need tekstid töötavad iseväärtuslike sõnakunstiteostena. Genka loojavabadust näitab seegi, et luuletuse „Nagu Jörpa Estrit” tekst erineb täiesti samanimelisest loost Genka ja Paul Oja „Mixtape'il nr 1”. Selle teksti lõpurida „Vaata, me oleme koos Kroonikas, näe” kõlab tänu esitusele väga poeetiliselt ja peaaegu traagiliselt. Ainuüksi juba see põhjendab plaadi olemasolu.

Mõned lood, mille tekste loetakse sellel plaadil.