Gustav Suitsu luuleauhind: Mats Traadi "Taivatäis tsirke"

Auväärt klassik on nüüd Suitsu-kavaleride hulgas. Kui vaadata nüüdseks kujunenud laureaatide nimestikku, siis on see päris kenasti representatiivne, siin tunduvad olevat autorite loomingu tipmisemad kogud, ja üldpilt on meeldivalt mitmekesine nii vanuste kui laadide poolest. Kuidagi on tunne, et see on õnnestunud auhind. Raamatusarjana oleks see üks hästi koostatud sari.

Arne Merilai kõne põhjendas nüüdse otsuse veenvalt ja kujundlikult ära, see ilmus Sirbis. Võiks lisada, et kaudselt tunnustas žürii tervet Traadi tartukeelsete luulekogude rida: "Armastuse päiv" (1995), "Kõllane õtak" (2001), "Ugandi igatsus" (2013), "Taivatäis tsirke" (2020) ja "Säidse äidset" (2021).

Ekskursioon Betti Alveri juurde

 Sirbis ilmus arvustus Enn Lillemetsa filmile "Betti Alver. Ilmauks on irvakil". Siin on tekst, kus on mõned lehepoolsed toimetajaparandused tagasi võetud.

 Ekskursioon Betti Alveri juurde

Dokumentaalfilm „Betti Alver. Ilmauks on irvakil” (2020, 72 min), stsenarist ja režissöör Enn Lillemets, operaator, montaažirežissöör ja produtsent Jaan Kolberg, toimetaja Viivi Luik, muusika Tuule Kann. Stuudio Navona.

Ega vajadust Betti Alverist kõneleva filmi järele pole ju vaja põhjendada. Eriline eheduse ja rafineerituse ühendus, mis Alveri luulet iseloomustab, elu ja luule peaaegu müüdisarnane seotus, ometi ilma et Alver oleks oma luulevälist isikulegendi kuidagi kultiveerinud, meie luulekultuuri tipp ja tumedate aegade pidepunkt paljudele – kõige selle pärast on Alveri üha uuesti käsitlemine endastmõistetav. Ilma igasuguse paatose ja tagamõteteta võib öelda, et kui otsida eesti kultuurist loojaisiksust, kes väljendab pidevalt ohus oleva ja samas nii visa humanismi olemust kõige selgemalt ja sügavamalt nii oma loomingus kui eluhoiakutes, siis on kindlasti Betti Alver üks neist.

Nüüd on valminud Enn Lillemetsa film „Betti Alver. Ilmauks on irvakil” – üle tunni kestev rännak Betti Alveri radadel. See „rännak ... radadel” on mu meelest üsna adekvaatne žanrimääratlus. Esiteks selle poolest, et film järgib teatavaid kindlaid konventsioone – see on omaette liik filme, teatav audiovisuaalne vaste kirjaniku elu- ja loomeloolisele monograafiale; teiseks selle poolest, et suur osa filmist ongi üles ehitatud otseses mõttes ekskursioonina: käiakse olulistes kohtades ning räägitakse nendega seostuvaid kultuuriloolisi seiku. Mul on endal olnud õnne käia ekskursioonidel koos Lillemetsaga ja ma tean, et ta võib olla väga haarava jutu ja küllusliku kultuuriloolise eruditsiooniga rännukaaslane.

Õigupoolest annab see uus film võimaluse meenutada, et tegelikult on „Ilmauks on irvakil” juba kolmas Alverist tehtud film. Esimene oli Vallo Kepi „Üks pilk Betti Alverile” (Eesti Telefilm 1988, operaatorid Vallo Kepp, Tatjana Putnik ja Tõnu Põldsaar, montaaž Anne Trotski), mille stsenarist ja kaadritagune hääl on Paul-Eerik Rummo. See on 27-minutiline sissevaade Alveri ellu ja loomingusse, valminud veel Alveri eluajal, kuid Alver ise loobus filmis osalemast (selle tõiga nentimisega film peaaegu et lõpebki, nii et filmist jääb teatav Alveri kättesaamatul kõrgusel asumise tunne, mis muidugi on osa „Alveri-müüdist”). See on poeetiliselt tihendatud ja kujundlik film, kohati vaid visuaaliga olulistele märksõnadele vihjav, korraga nii alverlikkuse kudedesse süüviv kui ka teatava distantsi pealt üldistav teos. Filmi iseloom tundub olevat Alverile kohaselt korraga tundlik ja jõuline. Sumera ja Pärdi (ja veel teiste – tiitrites pole heliloojaid märgitud) muusika, kaadrid tähistaevast ja virmalistest, Alveri elupaikadest läbisegi vanade fotodega, rongisõit Jõgevalt Tartusse ja tagasi, luulet lugemas Viiu Härmi ja Alveri enda hääled. Kõik on tegelikult väga lihtsalt kokku pandud, kuid mõjuv ja kuidagi sisemiselt tark. Film on vaadatav ERRi netiarhiivis.

Teise filmi kättesaadavusega on kehvemad lood. Siinkirjutaja sai selle Tristan Priimäe lahkel abil Eesti Rahvusarhiivi filmiarhiivist, kus see spetsiaalselt meie palvel digiteeriti. See on Peep Puksi 1990. aastal Tallinnfilmis tehtud kolmveerandtunnine „Betti Alveriga” (Peep Puks oli nii stsenarist kui režissöör, operaator Arvo Vilu, helilooja Igor Garšnek, montaaž Eevi Säde), mis koosneb suures osas intervjuukatketest paljude Alverit tundnud inimestega ning mida raamivad Kärt Tominga laul „Korallid Emajões” ning kaadrid Alveri tühjaks jäänud korterist (õigupoolest võrsuski film algsest plaanist lihtsalt Alveri eluaset dokumenteerida, kui oli selgunud, et sellest ei saa muuseumit – nagu kirjutab filmi omaaegses arvustuses Aivo Lõhmus [Aivo Lõhmus, Juhustest sündinud filmid. - Teater. Muusika. Kino, nr 4, 1991, lk 57-59.]). Film on mustvalge, kuni finaalis muutub värviliseks; montaaž on tihe ja mõtestatud, keskendutakse pigem Alverile sellisena, milline ta oli suhetes teiste inimestega. Üldtoon on rahulik ja vestluslik, kuid pingestatult tihke. Selle filmi suur väärtus on ka selles, et siin on jäädvustatud terve hulk kultuurilooliselt olulisi inimesi.

Lillemetsa film asub mingis mõttes kahe eelmise filmi vahepeal: ühest küljest koondab ta erinevaid dokumentaalseid kilde ja kõnnib Alverist tühjaks jäänud kohtades nagu Puks, teisalt on siin üks selge jutustajaisik (Kepi filmis Rummo, siin Lillemets ise), samas kui Puks jääb kaadri taha ning laseb jutustada teistel, temalt on vaid kaameratöö ja kompositsioon. Lillemetsa filmis on intervjueeritavaid vähe: Viivi Luik, Eeva Park ja Mats Traat.

Kolme filmi võrdlusest tuleb üht-teist huvitavat välja. Kõik kolm filmitegijat on käinud Pühastes, talus, kus Alver ja Talvik sõjapaos olid: nüüdsest filmist on näha, et talukoht on paremas seisukorras kui 30 aastat tagasi. Kui vanemates filmides süvendavad Pühaste kaadrid kaduvikumeeleolu, siis nüüd on see lihtsalt üks ajaloolise tähtsusega koht. (See kehtib ka mõnede muude paikade kohta, nt Alveri sünnikodu Jõgeval, mis Kepi filmis on mõnevõrra kulunud, nüüd aga muuseumina kenaks vuntsitud, või Alveri Pargi tänava kodu, kus ta Vidri Reinu tõlkis.)

Üks asi, mis on olemas nii Puksi kui Lillemetsa filmis, on Emajõkke visatud korallkee lugu (Rummo ja Kepi film vaid vihjab sellele Vorbuse raudteesillalt filmitud Emajõe kaadritega). See on ilus ja võimas lugu, mis on jäädvustatud Alveri viimase luulekogu nimiluuletuses. Hiline Alver, kes on saavutanud erilise klaari ja täpse lihtsuse, on sellesse teksti koondanud kogu inimliku õnne ja traagika, mida ta on ise kogenud ja millega on ka teistel võimalik samastuda. Luuletuse lõppsõnum on ju see, et kõik, mis elust olulist järele jääb, on kunagi õnne jäävuse nimel ohverdatud kaelakee, isegi siis, kui see õnnetust ära ei hoidnud – puhas õnnesoov ise, mis kumab elu lõpuni tumedate vete põhjast. Sellesse luuletusse ja seda saatvasse legendi koguneb nagu kristalli kokku kõik see, mis meid Alveri loomingus ja elukäigus puudutab, ja sestap on ilmselt raske ette kujutada Alveri-käsitlust, mis kas või korraks Vorbuse sillale ei põika. Lillemetsa filmis kuuleme seda lugu esmakordselt Alveri enda jutustatuna.

Puksi ja Lillemetsa filmi ühendab ka see, et siin on noor(ed) näitleja(d), kes kehastavad Alveri jätkuvat kõnekust uue põlvkonna jaoks. Lillemetsa filmis on selleks Saara Nüganen, kes esitab Alveri luulet ning käib kaasa osal Lillemetsa käikudest. Puksi filmis on lisaks Kärt Tominga laulule veel Jaan Tätte ja Terje Rinne, kes kõnelevad oma kokkupuudetest poetessiga (Tätte esitab ka ühe laulu).

Lillemetsa film kasutab ka kroonikakaadreid Alveri juubelist ning salvestusi Alveri enda luulelugemistega – selles osas kordab ta Rummo ja Kepi filmi, kus need asendasid luuletaja enda otsest kohalolu. Ühisjooneks Rummo-Kepi filmiga on ka tähistaevas maiste raskuste kontrastina, mida siin kasutatakse Ott Kangilaski „Tähetunni” kujundusest võetuna.

Enn Lillemets Alveri-filmi jutustajana on väga õigustatud: ta tundis Alverit isiklikult ja on Alveri elu- ja loomelooga ka põhjalikult tegelnud. Koos Kristi Metstega on ta 2007. aastal koostanud kogumiku „Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused. Lisandusi tundmiseks”, mis on üks väga sümpaatne raamat: sisuliselt on tegu Betti Alveri elulooga, kuid see pole kokku kirjutatud, vaid kompileeritud erinevatest dokumentidest ja sekundaartekstidest, nii et lugeja saab narratiivi nende põhjal ise kokku panna. (Ka filmis on see raamat ekskursioonile kaasa võetud.)

Enn Lillemets ise on muidugi fenomen – ta on kõndiv kultuurilugu, kehastunud kultuurimälu, ja tema isiksuses kumab veel tugevasti üks teatav vaimne õhustik ja sellele vastav inimtüüp, mis nüüdseks on suuresti juba minevikku vajunud. See on maailm, kus valitseb üsna puhas ja idealistlik, peaaegu religioosne vaimupreesterluse printsiip ning keeldumine järele andmast olupoliitilistele piirangutele (ja mille hiliseim väljendus oli ehk 1990ndail tegutsenud Tartu Lasteteater, mille tegemistes Lillemets samuti osales). See on teatav traditsiooniustavus ilma suretava alalhoidlikkuseta. Ma vaatan Lillemetsa kõndimas sügiseses Tartus ja näitamas Alveri elu olulisi maju ning mulle kangastub see üks vaimsus, mida ma kujutlen 1970ndate aastate Tartusse, kus noortel oli veel võimalus puutuda kokku sõjaeelse Tartu intellektuaalse elutundega, mis oli sõjast ja repressioonidest rikkumatuna läbi kantud. Mulle näib, et selle filmi ehk suurim väärtus ongi tegelikult selles, et ühtlasi on ta Enn Lillemetsa portree, küll ühe kindla teema kaudu, kuid ometi nii, et tema hoiakute põhituum on välja joonistunud.

Kompositsiooniliselt jättis film natuke õhku hajuva mulje – jäi tunne, et siin räägiti üsna paljust, kuid päris pärale nagu ei jõutud. Seda päralejõudmatust on muidugi ka sihilikult rõhutatud, jutustades enne lõpuluuletust loo, mis lõpeb saladuse, mõistatusega (mis tekste Alver ikkagi käis Petersoni ausamba juures päev pärast selle avamist üksi lugemas?) - tähendab, filmi tegijad on sellest muljest teadlikud olnud või lausa seda kavatsenud. Muidugi on see kooskõlas Lillemetsa enda asendiga oma materjali suhtes – ega ta ei tõuse selle kohale, ei ammenda seda, küll aga ujub selles nagu kala vees. Seda teatavat ebareljeefsust ja ujuvust võib pidada filmi puuduseks, aga võib ka näha käsitlusviisi ja käsitleja eripärana. Siin on teatavat alandlikku jüngerlikkust, aga Lillemetsas on piisavalt sisemist väärikust, et see ei muutuks piinlikuks. See on üsna kontrastne Rummo ja Kepi filmiga, kus pakutakse väga selgesti kunstiliselt tihendatud kontsentraat Rummo (ja Kepi) autonoomsest Alveri-nägemusest, mis ometi ei muutu liiga pealetükkivaks.

Kolme filmi võrdluses tundub, et Lillemetsa film on neist kõige rikkama ja sujuvama pildikeelega, nii kasutatud fotomaterjali poolest kui ka Jaan Kolbergi kaameratöö tõttu (huvitavalt on kasutatud nii droonikaamera kui steadycam’i võimalusi, mis kohati jätavad mulje, et ka filmi salvestav silm pigem ujub ja hõljub Lillemetsaga kaasa kui lihtsalt vaatab neutraalselt).

Õigupoolest alveroloogiasse see film ju väga palju põhimõtteliselt uut ei lisanud, kuigi asetas ehk rõhkusid sinna, kuhu neid tavaliselt ei panda (nt suhtlus Minni Nurmega ning käigud koos temaga Viljandis ja Lõhaveres, või suhtlus August Sangaga). Minule oli täiesti uus lisandus „Alveri-mütoloogiasse” oli nartsissiväli, mida Alver vaatamas käis – väga ilus leid, millega filmi raamistada. Palju, millest filmis räägitakse, on Alveri-tundjatele juba laias laastus teada. Küllap aga võib see nooremas põlvkonnas tekitada huvi Alveri loomingu ja erilise elusaatuse suhtes. See film on vajalik teadaolevate asjade meeldetuletus, ja on hea, et seda pole tehtud pelgalt faktoloogilisel tasandil, vaid mingil peaaegu vistseraalsel elutundelisel tasandil, mida Lillemets suurepäraselt kehastab. Seepärast tasub seda filmi kindlasti näha, sest ainult film (või isiklik kokkupuude Lillemetsaga) suudab seda edasi anda.

Lootes, et ka Puksi film muutub peagi jälle huvilistele vabalt ligipääsetavaks, saab ainult rõõmustada, et meil on nüüd tervelt kolm erilaadset liikuvat pilti Alverist – kõik nad täiendavad teineteist. Rummo ja Kepi film on kunstipärane austusavaldus veel elavale poetessile, Puksi film järelehüüe ja meenutused äsja lahkunust ning Lillemetsa film pakub vaadet, mis on aja jooksul settinud, kuid mitte kaugenenud. Üks on igal juhul kindel – tänu Lillemetsa vahendavale isiksusele jõuab Alveri-müüt meieni ikka veel elava ja liigutavana, mitte monumendiks kivistununa.

Luulekava "Kaplinski tagasiminek. Jaan Kaplinski 80"

 Jaan Kaplinski 80. sünnipäevale pühendatud konverentsi "Luuletused on maakeral elanud eotseenist saadik" lõpetuseks valminud luulekava.

Stefan Zweig "Eilne maailm"

 Tartu linnaraamatukogu lugemissoovituste blogis väike looke Zweigist.

Lõhnavad varemed Telliskivi loomelinnakus

 Postimehes ilmus arvustus näitusele "Kodu ja rahu".

Lõhnavad varemed Telliskivi loomelinnakus

Kas varemetes kodumaja on endiselt kodu? Kas meie siin elame rahuajal? Mismoodi kunst meid õieti puudutab? Neid ja paljusid teisi küsimusi tekitab üks näitus, mis on kokku pandud seebist ja fotodest.

Telliskivi Kvartalis Juhan Kuusi Dokfoto Keskuses on kuni veebruari lõpuni võimalik vaadata näitust „Kodu ja rahu”, kuhu kuraatorid Kristel Aimee Laur ja Toomas Järvet (assistent Liisa Kivimäe) on kokku pannud kaks teost: Prantsuse kunstniku Emmanuel Tussore’i installatsiooni „Study for a Soap” (assistent Ahmed Al-Sulaiman) ning Peterburi fotograafide Anton Ivanovi ja Alexander Vasilyevi fotod sarjast „Soovige meile rahu”. Neid ühendab see, et mõlemad portreteerivad Süüria sõja tagajärgi. Fotod kujutavad süürlasi, kes elavad sõjast purustatud linnaosades: lapsed, täiskasvanud, pered, püüdmas elada oma igapäevaelu varemete keskel, sest neil lihtsalt pole kuhugi mujale minna (kui nad just ei taha põgeniku ohtlikku teekonda ette võtta). Fotod on sageli lahendatud portreedena, kus taustaks on sõja jäljed: olukorrad on täiesti tavalised, nagu neid võiks siin Tallinnaski tabada, ainult et keskkond on purustatud, ja vahel ka inimkehad (nagu ühel fotoseerial neiust, kes on plahvatuses kaotanud jala, kuigi see selgub ainult saatetekstist). Pildid on pandud elama Tussore’i teose sisse ja taustale – see koosneb Aleppo seebist laotud auklikest müüridest ning seebist vestetud pisikestest majavaremetest (lisaks seeria suurendatud fotosid neist kujukestest). Teose kontseptsioon toetub tõsiasjale, et Aleppo seep on süürlaste ainelise kultuuri üks keskseid väljendusi, see loorberiõliga tehtud seep on vana ja kuulus, sealtkandi tsivilisatsiooni järjepidevuse märk (seda olevat hinnanud juba kuninganna Kleopatra), mis oli omal ajal levinud Euroopaski. Aleppo seepi ostvat süürlased aastase varu kaupa ning selle valmistamise pärimus on sügav.

Oma olulise (lausa kunstilise) nüansi lisab kogu näitusele see, et kui vaataja piilub seebist ehitatud varemete vahelt fotosid, peab ta silmas pidama hoiatussilti, et kunstiteost ei tohi puudutada, sest see on varisemisohtlik. See näitus ei võta mingit tugevat seisukohta, mis nõuaks nõustumist, ta osutab, laseb vaatajal endal näha ja tunda, laseb korraga kohal olla nii sealse olukorra trööstitusel ja jubedusel kui ka ühtlasi kannab siiski endas ka seda kadumatut elutahet (võib-olla isegi elurõõmu), mis võimaldab inimestel varemete vahel edasi elada ja loodetavasti kunagi normaalse elu üles ehitada. Lõhnav seep kannab endas loomulikult ka puhtaksaamise lootuse sümbolit. Kuid veelgi rohkem mängib siin ehk isegi see kujund, et seebist on tehtud varemed: see on kuidagi kohatu, isegi kuidagi vigurdav; aga kui jääda mõtlema, siis seebist tehtud varemetest veel kohatumad on ju päris varemed ise. Nende kujukestega saab põhimõtteliselt käsi pesta – ja see on loomulikum kui see, mida need kujud kehastavad. Seebi-keskkonna n-ö käegakatsutavus (ja lõhnavus) haakub sellega, et pildidki on käsitsi ilmutatud analoogfotod: siin pole mingit elektroonilist „tõlkefiltrit”, vaid otsene Süüria varemete valgusjälg filmilindil, mis on omakorda jätnud jälje meie ees olevale fotopaberile. Ja see ongi selle näituse puhul oluline – lihtsalt võimaldada vaatajale kohalolu Süüria varemete juures, võimaldada katsuda seda lohutut, totrat ja elutahtelist inimolu. Pidades ühtlasi meeles, et Süüria pole ainus koht, kus niimoodi elatakse, varemete keskele sünnitakse ja kasvatatakse oma lapsi üles igas maailma nurgas. Pidades silmas, et need võiksime olla me ise – kolmveerand sajandit tagasi olemegi olnud.

Kogu see näitus on ses mõttes väga õigesti tempereeritud kunstiline tervik, kusjuures kunst on siin pieteeditundeliselt vaid elu enda väljafokuseerija, mitte selle pinnal parasiteeriv enda leidlikkuse eksponeerimine (nagu sageli nn sotsiaalse kontseptuaalse kunsti puhul võib juhtuda). Kaks teost täiendavad teineteist, ilma et nad kitsendaksid teineteise iseseisvat tähendust (pigem just võimendavad), kogu tervik on napp, delikaatne ja täpne. Selle kohta saab kindlasti öelda: väga õnnestunud kuraatoritöö. Aga kunstielamusest veelgi olulisem on, et see näitus puudutab, mitte lihtsalt ei „võta teemaks” ega „käsitle”. Või mida muud hea kunst siis teebki.

Jan Kaus "Homme tuntud avarus"

 

Oli rõõm osaleda Jan Kausi raamatu "Homme tuntud avarus. Väike lausete konstellatsioon" valmimises. Raamat koosneb 11 esseest, mis lähtuvad erinevatest lausetest, mis on pärit Kausi jaoks olulistest raamatutest. Ka kogu raamat moodustab ühtse terviku, kusjuures kompositsioonil on minu meelest lausa ilukirjanduslik väärtus. 

Kui käsikirja esimene ring sai loetud, kirjutasin Janile: "Vaatasin nüüd ka n-ö "maastikulise" pilguga, mitte üksikasjadesse kinni jäädes, ja näen, et kogu värgil tervikuna on orgaaniline kuju, kuni selle lõpulahvatuseni välja; ühes kohas tekkivad küsimused saavad teisal vastuse. See on terviktekst, mitte eraldi üksikosade kogum. Teatav elliptilisus kuulubki asja juurde, tekst kutsub lugejat astuma endaga kontakti, looma enda ja lugeja vahel n-ö sünaptilist aktiivsust, peatükid ise on nagu tähed, ja lugeja peab nägema neist moodustuvat tähtkuju. Ses mõttes ma rohkem teda ei torgikski, selle teksti kompositsiooniline poeetika on ise juba teatav n-ö väide, kooskõlas teksti enda põhiivaga."

Rein Raud nimetab seda tagakaanel reisikirjaks läbi raamatute - ja see on hea iseloomustus. Minu arvates on tegu raamatuga, kus Jan Kaus on võtnud esseistlik-kujundlikul viisil kokku oma eluhoiaku ja vaated tema jaoks tähtsatele kirjanduslikele ja filosoofilistele küsimustele. Seda võiks nimetada Kausi kui mõtleja seni kõige esinduslikumaks teoseks - just ses mõttes, et ta esindab omamoodi breviaarina seda, miks Kaus on meie kultuuris oluline. Usutavasti jääb see tema loomeloos üheks oluliseks tähiseks. 

Raamat on alguse saanud Tallinna Ülikooli lugemisseminarist, mida Kaus pidas, ja on ilmunud TLÜ kirjastuse "Bibliotheca controversiarumi" sarjas, mis tähendab, et see läbis akadeemilisele publikatsioonile kohaselt ka eelretsenseerimise ringid - ja see avaldas raamatu lõplikule kujunemisele oma mõju. Oli väga huvitav raamatu valmimiskäiguga toimetajana kaasas olla algsest käsikirjast kuni lõpuni, näha Jani lugupidamist tekitavat kannatlikkust ja hoolikust teksti viimistleja ja selitajana.

Raamat nomineeriti ka Kultuurkapitali esseistika aastaauhinnale (kas ta selle saab, see veel selgub).

Larissa Joonas "Arütmia või ööbikud"

 Ilmunud on Larissa Joonase luulekogu "Arütmia või ööbikud" (kirjastus Tuum, kujundaja Lilli-Krõõt Repnau, sisaldab ka ühe tõlke Ingrid Velbaum-Staubilt ja ühe Katrin Välilt). Seda on esitletud kahel korral: kõigepealt detsembris 2020 netis toimunud festivalil Baltiiskoje koltso (selle salvestust võib näha siit) ning septembris 2021 Tartus festivalil Prima Vista, mõlemal puhul autori ja tõlkija vestlusena ning ühise luulelugemisena.

Raamatu kohta on ilmunud kaks arvustust: Loomingus 2021/8 Eda Ahi ning Areenis Katrin Väli. Retseptsioonina võib võtta ka seda, et tõlge luuletusest "Igal öösel ilmub brigaadikindral" nomineeriti August Sanga luuletõlke preemiale.

Lisan siia raamatu järelsõna (mis on edasi arendatud versioon ühest arvustusest). Lisada võib, et pärast "Arütmia või ööbikute" ilmumist on Larissa Joonaselt ilmunud veel kaks raamatut: Moskva kirjastuselt Argo-Risk ajakirja Vozduh luulekogude sarjas "Пустоши флайтрадара", mis on uuemate tekstide raamat koos mõnede varasemate luuletustega; ning Peterburi Borease (Borei) kunstikeskuse sarjas Borey Books digi- ja audioraamat "Человеческое кино", mis sisaldab suuremalt jaolt varem ilmunut. Ilmumisootel on ka soomekeelne raamat, mille on tõlkinud Jukka Mallinen.

JÄRELSÕNA

Larissa Joonas on Eestis elavatest venekeelsetest luuletajatest üks huvitavamaid ja andekamaid, kuid eestikeelsele lugejale on ta seni olnud üsna tundmatu. Trükis on üksikuid tõlkeid tema tekstidest varem ilmunud Vikerkaartes 2007/9 ja 2020/4-5 (kõik nad on ka siinses kogumikus). Ka tema venekeelseid raamatuid pole eesti raamatupoodidest ega raamatukogudest saada (mõned neist küll on netist digitaalsel kujul kättesaadavad, nagu ka suur osa üksikluuletustest, mis on erinevates luuleportaalides ilmunud). Tema luulet on tõlgitud poola, soome, leedu jm keeltesse, itaalia keeles on raamatuna 2019. aastal Bolognas ilmunud Paolo Galvagni tõlgitud „Un quanto perso in strada” („Teel kaotatud kinnas”). Nii et siinse raamatu ilmumiseks on juba viimane aeg. Tõlkija lootus on, et eestikeelses kirjandusruumis pole pärast selle raamatu ilmumist võimalik enam Eesti venekeelsest kirjandusest kõnelda ilma Joonaseta.

Larissa Joonas tuli oma luulega laiema avalikkuse ette alles 2006. aastal, kui Moskvas ilmus tema debüüt „Самый белый свет” („Kõige valgem valgus”), kuigi luulet on ta kirjutanud oma sõnul juba lapsepõlvest saadik. 1960. aastal Tatarimaal sündinud Larissa Joonas suunati pärast Moskva energeetikainstituudi lõpetamist 1983 tööle Kohtla-Järvele, kus ta elab tänini ja on Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa Kolledži informaatikaõppejõud. Peale debüütkogu on tal ilmunud „Младенцы безумного града” („Imikud meeletus linnas”) ja „Кодумаа” (mõlemad 2017, osalt kattuvad) ning „Мировое словесное электричество” („Üleilmne sõnaelekter”, 2019), mis on välja antud Tšuvaššias Tšeboksarõs väikekirjastuses Free Poetry, mida peab ülal kunstnik Igor Ulangin, kes on varem teinud raamatuid näiteks koos vene-tšuvaši modernismiklassiku Gennadi Aigiga (kellelt on eesti keeles 2017. aastal ilmunud “Tihnikud metsas” Katrin Väli tõlkes). Viimatine raamat nomineeriti 2020. aasta kevadel ka Eesti Kultuurkapitali venekeelse kirjanduse aastapreemiale – nii et Joonase piiripealsus ja eksootilisus kahe kultuuri serval väljendub selle raamatuga seotud asjaoludes väga hästi. Lisaks luulele on Joonas avaldanud ka novelle ja draamat. Joonas tegutseb ka netiportaalides kirjutava filmikriitikuna.

Kuigi Joonas on tihedalt seotud eestivene kirjandusväljaga, ta osaleb siinsete kirjandusfestivalide korraldamises ja teda avaldatakse siinsetes väljaannetes, on kõik tema neli raamatut ilmunud Venemaa kirjastustes, samuti on teda üsna hulgaliselt avaldatud Venemaa kirjanduslikes portaalides. Ise on ta Igor Kotjuhile antud intervjuus tunnistanud, et puhtalt Eesti venekeelse lugejaskonna najal ta retseptsioonilises mõttes ära ei elaks ja just Venemaa luulepubliku huvi on andnud põhjust end ikka edasi avaldada. [Лариса Йоонас: художник должен служить миру! - Понедельник, nr 2, 6. november 2006]

Venemaal kirjutatud arvustuste põhjal võib öelda, et Joonase luule mõjub sealses kontekstis üsna ebavenelikuna, eriti tema vabavärsiline looming, sest vabavärss pole Venemaal endiselt vabanenud teatavast eksootilisest aurast. Õigupoolest on Larissa Joonase viimatine kogu „Üleilmne sõnaelekter” alles esimene tema raamatutest, mis on läbinisti vabavärsiline. Varem on ta kirjutanud ka traditsioonilisemat meetrilis-riimilist luulet, ja selle puhul on kriitikud tõmmanud paralleele Pasternaki, Tsvetajeva, Mandelštami, Bloki, Brodskiga; Mihhail Trunin on kõnelnud kogu vene viiejalalise jambi traditsioonist Lermontovist kuni Pasternakini, millesse Joonase riimluule asetub – kuigi Joonas kasutab ka teisi värsimõõte [Михаил Трунин, Чьи стихи хороши? - Плуг, nr 41, 2017]. Samas ütleb kriitik Polina Kopõlova, et Joonas ei asu selle traditsiooni „sees”, vaid pigem „kõrvuti” sellega. [Полина Копылова, Что говорит тобой, когда ты говоришь на своем языке? - Новые oблака, 2019, nr 1-2] Larissa Joonas on ise intervjuus Nikolai Karajevile tunnistanud, et kasutab otseseid intertekstuaalseid viiteid oma luules harva, sest need on enamasti seotud iroonilise häälestusega, aga iroonia ei ole tema luules sage. [Николай Караев, Лариса Йоонас: «Мне хорошо, что я творю миры...», Postimees, 17. detsember 2017]

Nagu näha, on siinsesse raamatusse jõudnud valdavalt Joonase vabavärsiline looming – see sõltub muidugi eelkõige tõlkija eelistustest. Rangemavormiliste tekstide puhul on enamasti (kuid mitte alati) loobutud riimide taasloomisest, sest nii tõlkija kui autor on ühiselt seda meelt, et luuletuse kujundite ja sisu võimalikult täpne edasiandmine on olulisem kõlalis-vormilisest ekvivalentsusest; rütmid ja meetrumid on siiski ka tõlkes säilitatud.

Vabavärsi puhul aga oletavad mitmed kriitikud Joonase mõjutatust eesti või eestivene (või ka soome) luuletraditsioonist. Võrreldakse ka Jaan Kaplinski venekeelse luulega, mis samuti on vene lugeja jaoks midagi uut ja omapärast. Eesti lugeja võib küll aimata teatavaid häälestuse sarnasusi näiteks Ene Mihkelsoniga (kuigi stiililt on nende luule üsna erinev), kuid ilmselt mingit väga teadlikku ja selget mõjusuhet eesti luulega Joonasel ei ole (ta on küll tõlkinud Doris Karevat, kuid sellest ei saa kaugueleulatuvaid järeldusi teha). Pigem toetub Joonase luule laiemale modernistliku luule laadistikule, mis on pigem lihtsalt „läänelik” ja mingis mõttes ka „kaug-idalik” (kriitikas on tõmmatud paralleele ka jaapanliku mono-no-aware ehk teatava kaduvuse nukra ilu esteetikaga [Андрей Пермяков, Утешать глаза. - Волга, 2019, nr 5]). Ise on Joonas enda jaoks oluliste autoritena nimetanud Ameerikas elavat vene poeeti Aleksei Tsvetkovi (kelle luulest on eesti keeles vaid kaks näidet Ivan Makarovi tõlkes Loomingus 2008/1) ning nii tai kui inglise keeles kirjutanud Montri Umavijanit (1941- 2006), keda Joonas on ka ise vene keelde tõlkinud, aga keda eesti keeles polegi. Polina Kopõlova sõnul on Joonase vabavärss vene lugeja jaoks ilma otsese poeetilise kontekstita, nii et lugejal jääb üle toetuda vaid puhtale „poeetilisele kuulmisele”. Kopõlova järeldab, et Joonase luule on näide sellest, kuidas vene luulekeel pole enam seotud rahvuskultuuriliste raamidega, s.t toimib maailmakeelena nagu inglise, prantsuse, hispaania või araabia keel, mida kasutavad loominguks väga erinevate kultuuriliste kontekstide esindajad. Ka Olga Balla on osutanud Joonase luules ilmnevale tundlikkusele ja plastilisusele, mis on vaba vene luulekeele inertsustest. [Ольга Балла, Хроники библиофага #1. - Парадигма, 2019, nr 1] Siinkirjutajal tekivad selle mõttekäigu puhul paralleelid nt saksakeelse luule uuendajate, Austria keisririigi eri servadest pärit Rilke ja Celaniga, kes kasvasid üles mitmekeelses keskkonnas ja kelle keeleline pinnas oli n-ö perifeerne, ühel spetsiifiline Praha saksa kõnepruuk, teisel Bukoviina juutide saksa keel.

Kriitik Andrei Permjakov on aga arvanud, et Joonase vabavärsiline looming teeb tarbetuks edasise vajaduse põhjendada venekeelse vabavärsi võimalikkust; Joonas näitab üht vene luulekeele orgaanilise arengu teed. [Андрей Пермяков, Утешать глаза.]

Milliseid muid märksõnu on senine Larissa Joonase retseptsioon esile toonud? Deniss Solovjov on „Kõige valgema valguse” eessõnas kõnelnud muusika ja vaikuse olulisusest Joonase luules – nii väljenduse kui sisu plaanis. Ka Joonas ise on kõnelnud muusikalise mõtlemise tähtsusest oma loomingus, mainides ka oma meelisheliloojaid – Bachi, Pärti, Silvestrovit, Kantšelit [Лариса Йоонас: художник должен служить миру!]. Laiemas plaanis on see seotud teatava sünesteetilise tajuga, mis Joonase luules kaasneb tähelepanelikkusega reaalsuse meeleliste nüansside vastu.

Raamatuga „Кодумаа” seoses on mitu kriitikut (Gennadi Kalašnikov [Геннадий Калашников, Когда я говорю на моем языке… - Дружба народов, 2018, nr 6], Viktoria Saifudtinova [Виктория Сайфутдинова, Кто мы и откуда? - Знамя, 2019, nr 1 [http://znamlit.ru/publication. php?id=7153]) rääkinud kodumaa-otsingu teemast. Seda on muidugi tinginud raamatu pealkiri (mis ei pärine tegelikult autorilt, vaid kirjastajalt Vadim Mesjatsilt). Nõnda tõlgendataksegi seda raamatut vene emigrantide luule kontekstis, paigutades Joonase nn kolmanda laine emigrantide luule konteksti, kelle jaoks kodumaa-nostalgia pole enam nii ühemõtteline. Samas ollakse sunnitud tunnistama, et tegelikult on konkreetseid markereid nii Vene/Nõukogude minevikule kui Eesti olevikule Joonase luules üsna vähe ning need on integreeritud pigem üldinimliku identiteedi ja mälu problemaatikaga. Larissa Joonase luule puhul ongi tegelikult väga meeldiv, et see ei anna põhjust mingiks kultuuripoliitiliselt motiveeritud hinnaalanduseks, ja ta ka ei otsi seda. Eesti-markerid puudutavad eelkõige inimese sidet oma elamise pinnasega – kõiksugused ideoloogilised momendid, nagu ka nende trotsimine, on sellest pinnase-kirjeldusest kõrvale jäetud.

Üksikuid ilmekaid tähelepanekuid veel. Gennadi Kalašnikovi sõnul iseloomustab Joonast mehine elule näkku vaatamine; Andrei Permjakov kõneleb teatavast platonismieelsesse ja religioonieelsesse nukrusse pöördumisest, kus asjad on võrdsustunud inimestega; Olga Balla iseloomustab Joonase „Кодумаа’d” teadetena postapokalüptilisest maailmast [Воздух, 2018, nr 36]. Darja Suhhovei on „Üleilmse sõnaelektri” kohta öelnud, et see on üks parimaid raamatuid üksinduse vaatleja üksindusest ja et selle põhivõtteks on tajude kummastamine, otsekui pildistataks igapäevaelu pinhole-kaameraga [Воздух, 2019, nr 39].

Kõige põhjalikumalt ja minu meelest adekvaatsemalt on Larissa Joonase luulet tõlgendanud Moskva kriitik Olga Balla, kes on kirjutanud ka „Üleilmse sõnaelektri” saatesõna. Järgnevalt refereeringi mõnesid punkte sealt. Balla järgi jätab Joonas oma luules kõrvale sotsiaalsed ja elukorralduslikud registrid. Eestiga seotu on talle küll oluline, kuid mitte vaatluse objektina, vaid pigem vahendi, viisi ja vormina. Balla ütleb, et see, mis on sügavalt omane (ja „eestilik”, „эстонское”, on Balla arvates Joonasele sügavalt oma), pole see, mida nähakse, vaid see, mille abil nähakse. Oluline aga on Joonase luules see, mis jääb sellest „keskmisest” aktuaalse argisuse tasandist nii „allapoole” kui „ülespoole” – Joonas ühendab „kaks äärmist poolust: aistiline esemelisus ja metafüüsika. Ta töötab olemise enda substantsiga, mis on soe, karune ja liikuv – ja see kõik on samas kohe ka metafüüsika, mis on aistitav kõigi meeleorganitega.” Joonase luule allikad on samad, mis toidavad ka müüte ja unenägusid, kus inimene ja mitteinimlik, konkreetne ja üleüldine on vahetus kontaktis ja vastastikuses üleminekuprotsessis. Mis puudutab Joonase luule intonatsioone, siis hoolimata sellest, et teinekord on teemaks valusad ja kibedad asjad, on selle toon üsna vaba eufooriast ja meeleheitest, see luule ei romantiseeri ega dramatiseeri, ta pigem puudutab kaastundlikult, aga kainelt. See tuleneb ilmselt asjaolust, et, nagu Balla ütleb, see luule on üsna ligidal sisekõnele – see tähendab, ta ei taotle kommunikatiivse mõjuvuse huvides retoorilisi efekte. Siin ei ole sentimentaalsust ega pihtimuslikkust, kuigi see luule on isiklik ja intiimne. Balla kirjutab: „Kui Joonas ütleb „mina”, siis pole see biograafiline „mina”, vaid pigem eksistentsiaalne. Oma tähelepanelikult läbi elatud, ainuliselt isiklike asjaolude seest, nende abil kõneleb ta inimese kui sellise, inimese kui maailma osa nimel.” Selle tõenduseks toob Balla luuletuse „Mina kui inimene” (siinses raamatus lk 99). Minu enda jaoks on Larissa Joonase luule üks esindusnäiteid luuletus südame rütmihäiretest ja ööbikutest, kust tuleb ka siinse raamatu pealkiri. See ei ole rafineeritult keeruline, küll aga väga tihkelt n-ö kokku pakitud.

Проблемы со сном аритмия соловьи не дают уснуть

сквозь закрытые глаза просачиваются миры

то ли совсем плохо то ли чудесно сладко

вот и вся жизнь не определиться аритмия это или соловьи.

Probleemid unega südame rütmihäired ööbikud ei lase uinuda

läbi suletud silmade imbuvad maailmad

on kas päris halb või imeliselt sulnis

ongi kogu elu ei saa aru on see arütmia või ööbikud.

See luuletus on peaaegu haikulik, üles ehitatud lihtsatele vastandustele: vananev haige keha – igal kevadel naasev kaunis linnulaul, halvaendelisus – trööstiv ilu, diagnostiline keel – poeetiline keel jne. See tähendab, väga selge skaala oma äärmiste punktidega. Huvitav on veel see, et – vähemalt minu tajus – teine värss toimib kogu konstruktsioonis teatava „pingelõdvendajana”, et see napp metafooriehitis liiga trammi ei tõmbuks – see värss n-ö ei mahu süsteemi. Seegi on midagi Joonase luulele iseloomulikku: ta ei ole viimseni välja mõõdetud, ja sellest tuleb teatava vaba loomulikkuse mulje. Viimases värsis viiakse metafoor lõpule, aga lähemalt vaadates on see metafoor mitmetähenduslik, meile öeldakse tegelikult korraga mitut asja: nii seda, et elu on unetus, võimatus magama jääda, kui ka hoopis seda, et elu on võimatus otsustada, kas ta on halb või kaunis – umbes ses tähenduses, et seni, kui ei saa selle üle otsustada, ollakse päriselt elus. See вот и вся жизнь / ongi kogu elu mõjub korraga väga definitiivselt, aga samas jäetakse otsad lahti, mida siin õigupoolest eluga võrreldakse. Ja vähe sellest, metafooril on veel teine korrus, mis võrsub arütmia ja ööbikute vastandusest: kontrast seob arütmia ja ööbikud mingis mõttes teineteise asetäitjateks. Metafoor, nagu teada, on kahesuunaline võrdlus: arütmia on nagu ööbikud (halvaendelisuses on oma sulnidus), ööbikud on nagu arütmia (ilus on teatav ähvardus), võrdlusaluseks võimatus uinuda. See metafoor paneb meid küsima, kumbapidi pidi siis õieti, ja vastus on: kuigi see on võimatu (kui arütmia, siis mitte ööbikud, ja vastupidi), siis ometi mõlemad korraga. Ja siit sünnib kolmas määratlus elu kohta: elu on see, kui on mõlemad korraga ja nende mõlema korragaoleku võimatus. See on tunnetus, mida ongi võimalik edasi anda ainult mitmekorruselise metafooriga.

Ja nii toimibki metafüüsiline luule.