Olen Marten Kuninga muusika austaja, mu meelest kuulub ta mõtlevate muusikute hulka, ja seepärast oli rõõm pisutki tema raamatu tekkele kaasa lükata. Mullu ilmus ka tema bändi Miljardid teine album "Ma luban, et ma muutun".
Raamatu on väga ilusti kujundanud Anna Kaarma.
Raamatu trükiarv on 700, luulekogu kohta päris julgelt, aga neist 200 on juba Hooandja kaudu abi andnutele laiali jagatud. Soovin raamatule edu!
Tõlke toimetaja oli Krista Mõisnik, tänu kellele sai tõlge ladusam ja loomulikum, raamatu on kujundanud Anne Pikkov.
Oli väga elamuslik tõlkimine. Ega muud kui üks lõik raamatust.
*
Kui kaua Teil need valud on olnud?
Ei mäleta hästi. Üldiselt on juba korralikult aega möödas... mäletan Delfti keset päeva – kohvik, kohupiimapirukas, sigaret – ja järsk valu kõhus, mäletan nagu läbi une, et ärkasin öösel valu pärast üles, nagu kõrvetaks seest... Istusin pingi peal, ootasin, kuni nõel küljes enam ei pista, ei saanud liigutada, nagu pingi külge kinnitatud liblikas... isegi silmi kartsin liigutada... istusin ja vaatasin, kuidas puulehed liigutavad päikesejänkusid kingade peal, olles kuidagi vasaku kinga lahti sõlminud... Siis väljusin postkontorist, läksin turust mööda, pöörasin ringi: värskus, niiskus otse näkku. Linnud kisavad. Vineses õhus mängivad päiksekiired. Poisikesed jooksevad püstolitega; tüdrukud kiljuvad jalgratastel; õllejoodikute käratsev konsiilium lahti võetud autoloksu ümber; uste paugatused, tümm-tümm aknast, vihane sõim mobiiltelefoni; koerad, kajakad, pääsukesed... Tahaks kõige selle eest peituda. Lähen, lähen. Vastu tulevad inimesed. Uksed paugatavad nende järel, andes neile karmi ilme. Nad ajavad põsed punni, ajavad õlad sirgu, tõmbavad suunurgad alla, vaatavad nii, nagu oleks ma nende vaenlane. Lähen kiiresti edasi, kedagi vaatamata. Parem neid mitte vaadata. Need paneelmajad küpsetavad ja ihuvad elanikud ühesuguseks, ja nad seisavad ka rangelt nagu kindlused: üksteise kõrval, nelinurksed, vahekäikudega. Sõdurid ehitasid. Ohvitserid projekteerisid. Välja kukkus kuidagi kiirustades, kõveralt ja läbimõtlematult. Ühesõnaga: Lasnamäe. Kasarm. Iga kahe peatuse tagant leiduvad ehk kokku nihutatud pingid, mingil hüljatud alleel või põõsaste ja kasekeste taga, tosina lakekausiga, kes lasevad ringi Oboloni, Dieseli või Walteri ballooni.
Lähen... Pood, pank, postkontor... Muru helgib. Pärast ootamatut vihma ja sellist partiid ja head vestlust veini saatel, tungisin booraksina sügavasse minevikku, pumbates sealt välja elu selgrooüdi, ajast välja jääva. Väljusin trepikojast: vanamees hoiab vikerkaart lilleklumbi kohal, jalgratas lendab kodarate välkudes – ja päev paistis korraga nii lõhnavana, nii strereoskoopilise ja mitmetahulisena, otsekui oleks prillid puhtaks pühitud ja pea ära pöetud. Ma läksin mööda alleed: puud põimusid kokku, moodustades rohelise võlvi. Põõsaste tagant vaatasid välja kulunud ronimispuud, redelid, liumägi pimestas oma läikivaks sõidetud teraga. Raske ja liikumatu pesu – nöörid on täiesti kooldus. Postid tundusid inetuseni räpastena, ära kriimustatutena, ositi maha koorunud värvi alt vaatasid välja teised kihid nagu paranemata haavad. Kased – tavaliselt samuti nirud – tundusid nägusatena, vihmast pestutena, kenadena, lehed kõik ilusti reas... Peas hõljus pilv, mis peegeldus karjääris. Kerged jalad kiirustasid sillale, teisele poole, muuseumi juurde, parki, hoidsin end tagasi – selline päev!... milleks sellist päeva tagant kiirustada?... Tobe naeratus, kuidagi ei suutnud end valitseda, venisin oma südamele järele – käsi taskus, aga käevangus mantel. Lähen, vaatlen oma peegeldust lompides, mõtlen: varem oli mul vanusest puudu, kogu aeg mõtlesin – poisike, häbenesin sõnagi lausuda, ammugi siis kirjutada, aga nüüd ei pea ma oma neljakümmet millekski, panen ta kahekorra nagu selle mantli. Midagi eriti mõistlikku ma ei tea, ma pole sugugi targem kahekümneaastastest kuttidest, ei tahagi targem olla ja rõõmustan selle jonnakuse üle: ei võta mind vanadus, see surma konvoeerija, aga kui juba surm mu võtab, siis just sellisena – noore, paindliku ja veel kõigeks võimelisena, nagu sõda sõduri, nagu vikat viljapea... Ja kuskil siin läbis mind jälle see valumõõk, nagu tookord Delftis, ja ma istusin pingi peale ja jäin istuma, vaatasin puud, kuidas lehestikku katab hõbe, muutudes päikese käes helesiniseks elektriks; tuul raputab puuvõra nagu nähtamatu loom, kes on okste alla pugenud ja valmistab seal endale aset. Valu vaevas mind kauem kui varem, pool tundi või tund istusin seal niimoodi, tallates teda endas maha, keelitades, ei suutnud end sirgeks ajada, ja siis läksin... Tasakesi...
Kas Te arsti poole olete pöördunud?
Jaa, muidugi, ma käisin gastroenteroloogi juures, mulle tehti gastroskoopia.
Ja...?
Kuidagi ei õnnestunud sondi alla neelata, see vingerdas ja kippus välja tulema; siis võttis arst välja kummist huuliku, läbi mille sond käis, surus mulle sõrmed suhu ja ütles, et ma ei mõtlekski hammustada, sest sel juhul tuleb mul väga palju maksta, ta ütles, et tema sõrmed on väga kallid, väga-väga kallid... ja sond läks sügavale, ja kuni ta seal minu sees soris, sõrmed oli ta juba mu suust välja võtnud, lebasin ma sirgelt nagu hamster ja – miskipärast tundsin, et istun ühe bistroo terrassil Saint-Martini kanali ääres ja näen, kuidas Sophie ja Raoul lähevad teispool kanalit (ära küsi millise, ma ei tea ise ka, kus ma olen), päris vee ääres... laternatest mööda... Raoul embab Sophied... hall vaikne päev, videvikuline, jahe, vihmane, natuke enne seda, kui kuumalaine tungis Pariisile peale ja me riietusime kõik lahti ja muutusime sootuteks nagu meduusid... ma valasin Jägermeistrit kohvisse, soojendasin end, nagu oskasin, mälusin Makine’i „Testamenti” (ostsin kasutatud raamatute poest viie euroga), ja samal ajal – lebasin rohelise paberiga kaetud arstikoikul, välja sirutunud nagu kalapurikas. Sealt, koiku pealt, nägin neid, Saint-Martini kanali ääres, ja mõtlesin: siin nad kõnnivad nagu armukesed, tuvid ei karda neid, külje pealt, kui võtta prillid eest, võib paista, et nad kõnnivad vee peal... Ma tõmbun kerra, ja mind hakkab painama seesama mõte, mind valdab seesama uudishimu, sama jõuga, mis tookordki, bistroo trotuaaril, ma küsin endalt: no miks need noored, täitsa noored inimesed tiirlevad ümber naise, kes on juba üle kolmekümne? Ta pole ju ometi niivõrd veetlev! Ta on kergelt jässakas, kondine, tal on sellised kõverad näojooned, läbitungivad silmad, natuke vallatud Maroko lokid, matt nahk, mustad karvad kaelal, ta on räpakas ja tal on madal jalavõlv, sellepärast ei kanna ta kontsaga kingi; tal on jämedad käed, jäme hääl, paksud huuled; tal on madal raske rind, õlgades on midagi juba täitsa eidelikku; ta on võimatuseni võimukas, üldse mitte stiilne, ja miks siis... miks siis on ta nii ligitõmbav?... Mis temas sellist on?... Miks ma tahan teda meeletult juba teist nädalat? Miks ei suuda ma kõike jätta ja koju sõita?... Tuua koju vähemalt midagigi teenitud rahast... osta endale midagi... üürida korter, lõpetada visandid...
Mida gastroskoopia näitas?
Sophie ja Raoul märkasid mind, me jõime kaua kohvi, sõime sarvesaiu, muffineid, jõime Pernod’d, ajasime juttu...nad otsustasid näidata mulle üht ilusat kohta... vaadet jõele või midagi, millest ma ei saanud aru... sõitsime kaua metrooga... tõusime mingile künkale... astmed... Mul oli ükskõik, mida nad seal räägivad... vaevalt jõudsin fraase eristada... jaotada sõnu astmete peale... Kuid sellel polnud tähtsust. Sõnadest sirm, emotsioonide üleloksumine... Mulle lihtsalt meeldis neid kuulata... isegi kui ma millestki aru ei saanud... suuresti nii oligi...
Kaua tõusime mäkke... kannikesed, kanarbik...
lavendel
lavendel
lavendel
Vaateplats, giid, fotograaf, turistid; seisime seal viisteist minutit... Ma ei tea, miks me sinna tulnud olime... Ilmselt, et tuul meid kenasti läbi puhuks... et vaadata künkaid, metsi, jõe soomuseid, seista, sülitada käsi kaenla alla surudes, tõsta värisedes krae üles... oodata, kuni Raoul pigistab läbi hammaste solipsistliku needuse, ja minna alla... et uuesti valada juurde Pernod’d, Pastisi, kohvi... rääkida kokku uusi rumalusi, naerda... Mind rahuldas see täiesti... Ma jõin Jägermeistrit teega, nemad naersid mu üle. Künkapealse kohviku peremehel oli ükskõikne nägu, punased laigud kaelal, ta lonkas... Sophie muutus natuke morniks; pärast ütles, et too oli talle isa meenutanud.
Sophie laulis džässikohvikus Saint-Martini kanali lähedal, tema repertuaaris olid erinevad morna’d, Cesaria Evora, Aretha Franklin, Nina Simone, Dionne Warwick… Vanemate plaadikogu, mis riiulitel seisis, ta teadis neid kõiki peast – ma mõtlesin siis: kui minu vanematel oleks olnud plaadikogu, mida ma oleks hoidnud ja kuulanud! Rääkimata sellest, et neid peast teada...
Kas Te mäletate, millega gastroskoopia seanss lõppes?
...rääkisime filmidest, rääkisime Marcelist, kes oli aru kaotanud Davide Icke, Alex Jonesi, Bilderbergi grupiga... globaliseerumine ja muu jura... helistas Abdiwali, me sõitsime tema juurde hašišit suitsetama, mina jõin õlut, nemad suitsetasid hašišit... Nad küsisid minult, miks mina ei suitseta, ma ütlesin, et mulle see ei toimi (osalt tõsi), ma ütlesin, et ma eelistan alkoholi, mul on väga happelised pohmellid, nad naersid, ma ütlesin tõsiselt, et see pole nali, seletasin, et olin hiljuti Hollandis, proovisin seal igasuguseid asju, Choco Locot ja maagilisi seeni, pirukaid ja muud... Nad muigasid, ma jätkasin, ütlesin, et minu pohmellid on palju huvitavamad kui mis tahes hape... Siis vaatasime jalgpalli, hollandlased põrmustasid jugoslaavlased 6-1, Kluivert tegi hat-trick’i, hirmus oli vaadata, kõik juubeldasid, mul oli ükskõik, ma istusin seal Sophie pärast ja keegi ei ajanud mind ära. Abdiwali oli ema poolt toonud terve riisi-tajine’i kanaga ja meepipraga, ma häbenesin palju süüa, kõik teised sõid end lõhki, jõid õlut ja röhitsesid valjusti... tegid jälle hašišit... mina jõin lahjat kohvi konjakiga... Paar aastat hiljem, Inglismaal sattus mulle kätte Salman Rushdie raamat „Fury”, täiesti ebahuvitav, välja arvatud üks märkimisväärne kokkulangevus – ma oleks peaaegu püsti hüpanud, kui jõudsin stseenini, kus raamatu tegelased vaatavad sedasama matši. Sõõrmeisse lõi marihuaana, suitsu, Abdiwali odekolonni lõhn... vürtside järele lõhnav tajine... Sophie...
Mida gastroskoopia näitas?
Mul leiti kivid, need eemaldati koos sapipõiega.
Kas Teile tehti üldine või kohalik narkoos?
Üldine.
Kas Teil oli pärast narkoosi hirmuunenägusid, mälukaotust, asjade ununemist, kogelemist?
Jah, midagi oli...
Kas Te järgisite dieeti?
Kas Te arvate, et dieet on vajalik?
Kas Teile meenub, kas Te pidasite dieedist kinni või mitte? Teil on väga kõrge hemoglobiini tase...
Mida see tähendab?
See tähendab, et Teil on kõrge hemoglobiini tase.
Kuid kas pole elu tehtud niimoodi, et inimene ei saa kunagi Olevale lähedale? Selle asemel sorib ta pidevalt ringi oma sisemuses, kisub endast kive välja, järgib dieeti...
Aga miks – inimene?
Noh, üldse... mingisugune olend... inimene, putukas, kärnkonn... Kõik on ju Oleva ees võrdsed, kas pole?
Jah, nii see ongi mõeldud.
Kuid kas Olev ei tuhmu, kui Talle läheneda sondi või klistiiripritsiga?
Ei.
Kas näitab Ta end pisut rohkem, kui teda Seileri lambiga töödelda?
Ei.
Kuidas siis aru saada, et oled lähemal?
Kui sisened Saladusse, siis muutud Saladuseks. Sa oled siis ise Olemus, mitte enam inimene ega loom.
Seepärast ei suudagi inimene kunagi mõista... Sest on ise Saladuseks muutunud.
Just nimelt. Kui läheneb, lakkab olemast inimene.
Aga kui väljub?
Saab jälle inimeseks, kellele on Oleva mõistmine ligipääsmatu.
Kuid sellel pole mõtet.
Loomulikult.
Aga millel on mõtet?
Mõtet on jätkata Teie jälgimist. Võimalik, et Teil oli insult.
[...]
Loomingus nr 4 on ilmunud möödunud aasta luuleülevaade.
Panen siia kaks lõiku, mis lõppversioonist välja jäid: loetelud kirjandusajakirjades ilmunud tõlke- ja algupärasest luulest; samuti täisnimekiri ilmunud luuleraamatutest.
Ja saateks EiKi ja mannat, keda ülevaate alguses korraks mainin:
*
Tõlkeluulet ilmus hulgaliselt ka ajakirjades. Oli kaks autorit, kelle tõlkeid ilmus kõigis kolmes Kirjanike Liidu ajakirjas. Johann Wolfgang Goethe varsti ilmuvat suurt kogumikku kuulutavad ette Maarja Kangro, Jaan Unduski ja Ivo Voldi tõlked „Akadeemias”, Mati Sirkli omad „Loomingus” ja üks August Sanga taastrükk „Vikerkaares”. Wimberg võttis ette Reiner Brockmanni tekstide tõlkimise ja (eestikeelsete tekstide puhul) kaasajastamise ning tulemused olid huvitavad. Ühestsamast Jossif Brodski luuletusest ilmus Märt Väljataga tõlge „Vikerkaares” ja kaks versiooni Contralt „Loomingus”. Jüri Talvet avaldas „Akadeemias” iirlase Desmond Egani ja makedoonlase Zvonko Taneski luulet. „Loomingu” tõlkevalik oli selline: klassikud Guillaume Apollinaire (Triinu Tamm ja Paul-Eerik Rummo) ja Paul Celan (Rein Raud), Walesi poetess Laura Fisk (Ilmar Lehtpere), taanlane Signe Gjessing (Carolina Pihelgas), Iisraeli luuletaja Gili Haimovichi ingliskeelne luule (Mathura), makedoonlane Nikola Madzirov (Carolina Pihelgas), jidišikeelne poeet Abraham Sutskever (Anna Verschik) ja meie oma Gohar Markosjan-Käsper (Kalle Käsper). „Vikerkaares” ilmusid klassikast Catullus (Märt Väljataga), saksakeelsest luulest Bertolt Brecht (Märt Väljataga) ja Gerhard Rühm (Maarja Kangro), ingliskeelsest T. S. Eliot (Juhan Aru) ja Yvan Goll (Aadu Hurt) ning eestivene luulest P. I. Filimonov (Katrin Väli), Larissa Joonas ja Nikolai Karajev (Aare Pilv). „Värske Rõhk” avaldab päris noorte välismaa autorite tõlkeid ja nende hulgas on väärtuslikke leide: kuubalased Ketty Blanco Zaldivar (Carolina Pihelgas) ja Legna Rodriguez Iglesias (Kaisa Ling), brasiillane Adelaide Ivánova (Carolina Pihelgas), leedukad Benediktas Januševičius ja Indre Valantinaite (Lauris Grins, Triin Paja), vene-saksa taustaga Slata Roschal (Elsbeth Hanna Aarsalu) ja lätlane Katrīna Rudzīte (Mikk Grins).
Esinduslik näide on siinkohal Anna Verschiku Sutskeveri-tõlge – kommentaarist selgub, et eesmärgiks oligi lülitada tekst eesti luule viidetesüsteemi, nii et lugejale võiks sealt kajada vastu Bernard Kangro, Viivi Luik ja Raimond Kolk.
*
Põikan raamatute juurest kirjandusajakirjade juurde. Pilt on tegelikult üsna külluslik. Kõige rohkem ja mitmekesisemat luulet ilmub muidugi parlamentaarses „Loomingus” (mitmekesisus kehtib laadide kui taseme mõttes – siin ilmub aeg-ajalt ka nn asjaarmastajate asju, aga „Looming” toimib ka päris uute autorite avastajana). „Vikerkaarel” on oma kindlam valikuprintsiip ja „Värskel Rõhul” oma spetsiifika (ta on „Vikerkaarelt” üle võtnud noorte n-ö hüppelaua funktsiooni), „Akadeemias” on tavaliselt vaid üks autor numbri kohta, kuid seltskond on valitud. Võib-olla annab kuiv autorite loetelu mingi kontuurkaardi praegusest n-ö institutsionaliseeritud luulemaastikust. Kolm noort naist on leidnud avaldamist kõigis kolmes kirjandusajakirjas: Janika Läänemets, Natalja Nekramatnaja ja Triin Paja. Läänemets on neist lüürilisim, Paja müstilisim ja Nekramatnaja käredaim (pisut on tunda, et ta astub Sveta Grigorjeva jälgedes nii identiteedi – eesti keeles kirjutav eestivenelane – kui ka häälestuse poolest, kuid tegu on siiski täiesti iseseisva luuletajaisiksusega). Kas sellest kolmikust võib välja lugeda meie luuletoimetajate ühiseid ootusi tuleviku suhtes, mine tea. Autorid, keda avaldavad nii „Akadeemia” kui „Looming”, on vanameistrid Indrek Hirv ja Mats Traat ning pisut üllatuslikult Triin Tasuja. Ühise pinna, kus „Looming” ja „Vikerkaar” kohtuvad, loovad fs, Kristjan Haljak, Jüri Kolk, Kristel Rebane, Triin Soomets ja Kristina Viin. „Värske Rõhu” autoritest on ühtlasi ka „Loomingusse” jõudnud Erik Juhandi ja „Vikerkaarde” Abramova ja Teele Lember. Ainult „Akadeemias” ilmutasid luulet Lauri Pilter ja Toomas Kiho (mul oleks muuseas ajakirja peatoimetajale sõbralik ettepanek kaaluda, kas Kiho luuletused ikka on väärt igas numbris avaldamist).
„Loomingu” autorite ring on tõesti lai: Eda Ahi, Ave Alavainu, Rauno Alliksaar, Juhan Aru, Andres Aule, Maimu Berg, Contra, Joanna Ellmann, Airis Erme, Tiina Grepp, Ott Heinapuu, Häniläne, Peeter Ilus, Aapo Ilves, Doris Kareva, Andrus Kasemaa, Priit Kelder, Mika Keränen, Kristiine Kikas, Veronika Kivisilla, Kenn Konstabel, Jaan Kross (värsskirjad Siberist Villem Raamile), Kalju Kruusa, Jaak Känd, Asko Künnap, Siiri Laidla, Jaan Malin, Maria Lee, Kalju Lepik, Talvike Mändla, Lea Mändmets, Maarja-Liis Mölder, Liisi Ojamaa, Virgi Ojap, Kai-Mai Olbri, Anna-Kristiina Pae, Andres Paesüld, Eeva Park, Berit Petolai, Aare Pilv, Linnar Priimägi, Margit Puumeister, Piret Põldver, Maarja Pärtna, Karl Ristikivi, Jürgen Rooste, Paul-Eerik Rummo, Vootele Ruusmaa, Jane Rähn, Märt Sepper, Karl Martin Sinijärv, Jüri Talvet, Tiina (sic!), Ülle Toming, Tarmo Vaarmets, Martin Vabat, Berk Vaher, Kaarel B. Väljamäe, Merike Õim ja Rein Õunpuu. Ma ei saa ütlemata jätta, et vahel tundub mulle, et „Loomingu” sõel võiks olla tihedam, sekka satub üsna vähenõudlikku kraami – aga samas võib seda pidada ka ajakirja loomupärase demokraatlikkuse paratamatuks kõrvalnähuks. Ma olen vahel „Loomingut” lugedes kahtlustanud, et kas ma saan siit ikka adekvaatse pildi sellest, mis eesti luules toimub – aga lugenuna nüüd terve aastakäigu jagu luuleraamatuid võin öelda, et „Loomingu” pakutav pilt just ongi üsna representatiivne peegeldus sellest, mis praegu n-ö pakkumisel on.
„Vikerkaare” autorkonda kuulusid mullu (peale ühe Valmar Adamsi faksiimile) Sveta Grigorjeva, Sirel Heinloo, Harri Hertell, Maarja Kangro, Mart Kangur, Piret Karro, Igor Kotjuh, Øyvind Rangøy, Andrus Rõuk, Andra Teede, Katrin Tegova ja Wimberg. Ring on väike ja peegeldab eelkõige toimetajate maitset (mis pole halb).
„Värske Rõhu” autorid on peale ülalmainitute veel Aliis Aalmann, Richard Annilo, Manfred Dubov, EiK, Johan Haldna, hybriidmootor, Anna Kaare, Mona Kapper, Elisabeth Kaukonen, Margaret Kelomees, Anete Kruusmägi, Riste Sofie Käär, Joanna Liivak, Emma Lotta Lõhmus, manna, Ella-Mai Matsina, Adel Müürsepp, Mari-Liis Müürsepp, Paula Palmiste, Mirjam Parve, Maris Pedaja, Rosemary Pree, Reijo Roos, Janar Sarapu, Marta Talvet, Maryliis Teinfeldt, Nele Tiidelepp, Toni Tombak, Mikk Tšaškin, Tuuli-Geetsia Tšaškin, Tiina Veikat, Joosep Vesselov ja Iiris Viirpalu. Siingi on igasugust taset, aga noorte alustajate puhul on see loomulik, kuskilt peab ju tuule tiibadesse saama, ja on väga hea, et on selline labor-ajakiri, kus ei pea vanade tippudega end võrreldes ära katkestama. (Priit Kruus on meile selle ajakirja näol jätnud väärt päranduse.)
*
Algupärased luulekogud (kui kirjastuse nime pole märgitud, on tegu autori enda kirjastatud raamatuga)
Hendrik Adamson „Elu sõnad. Järelpõiming” (koostanud Hando Runnel; Tartu: Ilmamaa)
„Aegruum” (anonüümne autor, sisaldab ka Jim Ollinovski luulet; Tallinn: Aegruum)
Vahur Afanasjev „Hõbehundi laulud” (Kasepää: Vemsa)
Ave Alavainu „Sündinud novembris” (Tallinn)
Aleksandra A. T. „See peab olema armastus” (Tallinn: Mustvalgus Meedia)
Renna Aretha Ali „Päikese poolel” (Lahti: Miliuseum)
Maria Antons-Valner „Elu(luu)le” (Pärnu: Hea Lugu)
Aive Antsov „Su silmad räägivad” (Tartu)
Mare Arm „Hinge pisarad” (Tartu)
Eva Bellen „Anhedoonia” (Tallinn: Paljasjalg)
Maimu Berg „Vanaema paneb vihmavarju kinni” (Tallinn: Tuum)
Contra „Bussijaamas on Valgre Raimond. 4. lauluraamat” (Piitsaküla: Mina Ise)
Contra „Mundris vitamiin” (Urvaste: Mina Ise)
Taavi Eelmaa „Electraumur” (Luige: Verb)
Ott Eenlo „Episoodid II” (Tallinn)
Kristiina Ehin „Janu on kõikidel üks” (Tartu)
Joanna Ellmann „Peegeldused tundmatust” (Tallinn: Omailm)
Gregor Elm „Laulud Crème Brûlée'le” (Püünsi)
Tiina Grepp „Taevatrepp” (Tallinn)
Anne-Liis Haljak „Kurbust trotsides” (Tallinn: Eesti Luuleklubide Liit)
Kristjan Haljak „Illuminatsioonid. Luuletused 1974-1990” (Tallinn: Tuum)
Miina Hint „Hukatuselind. Luuletused” (Tallinn: MR)
Kristiina Isand-Savitski „Kasvamine iseendaks. Puurilind” (Piira: Kasvamine Iseendaks)
Alari Papa Janson „Jäljed udus” (Pärnu: Hea Tegu)
Tuuli Jugar „Beyond tonight. Teisel pool täna õhtut” (USA)
Tuuli Jugar „Sõnaraasud” (USA)
Ruuben Kaalep „Litoriinamere loits & teisi luuletusi” (Päidla)
Grete Kaio „Üks” (Ülenurme)
Kätlin Kaldmaa „Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas” (Tallinn: Hunt)
Bernard Kangro „Põues on palanguid, põskedel õhtuse paitus. Avaldamata luuletusi” (koostanud Õnne Kepp ja Maarja Hollo; Võru: Võru Instituut)
Hillar Kalda „Mõtisklusi pandeemia ajal” (Võru)
Andrus Kasemaa „Metsakuru” (Tallinn: EKSA)
Andrus Kasemaa „Silmapilk tagasi” (Tallinn: EKSA)
Maarja Kangro „Kaks pead. Libretoraamat” (Tallinn: Nähtamatu Ahv)
Kaidi Kangur „Sinule, pühenduseta” (Tõrva: Kuldne Lammas)
Gerli Kase „Mind ei ole olemas, ma mõtlesin end välja” (Tallinn)
Mariann Kiidron „Minu Kuningas : naiselt mehele. Armastusega” (Tallinn: Magdala Kirjastus)
Birgot Kivinurm „Elusarm” (Laagri)
Vladislav Koržets „Inglijaht ehk Uued laulud või nii. Salmitud 2016-2020” (Tallinn: Sõnavald)
Jaan Kross „Tiit Pagu. Värssromaan” (trükki toimetanud Jaan Undusk; Tallinn: Kultuurileht)
Hasso Krull „Tänapäeva askees. Poeetiline käsiraamat. Nelikümmend märksõna” (Tartu: Kaksikhammas)
Aavo Kubja „Krussiloomad” (Põldeotsa: Akubja)
Nathan Kukk „Sahver” (Tallinn)
Ester Kõrvits „Elu hetkede mosaiik. Aasta-aegade peegeldusi. Teelise mõtteid ja meenutusi. Elu õied – sõprus ja armastus” (Haapsalu)
Asko Künnap „Minu riik” (raamatus märgitud 2021; Põltsamaa: Seitse Sõlme)
Toivo Laan „Käib kah” (Võhma)
Toivo Laan „Metsas lehed langevad jõkke” (Võhma)
Ilmar Lehtpere „Koduitud luuletused” (Luige: Verb)
Teele Lember „Süstemaatiline unistaja” (Tallinn: Kultuurileht)
Gerda Laura Liiv „Enne” (Tallinn)
Merca „Iseqnn” (Tartu: Jutupesa)
Rait Michalski „Lillelillelised lilled” (Tallinn)
Lembit Michelson „Pildiraamat” (Tallinn: Akriibia)
Kris Moor „Ma olen elus” (Tallinn: moor books)
Maris Mägi „Vaikiv valgus” (Pärnu: Hea Tegu)
Lea Mändmets „Härmeldused” (Tartu: Tore kirjastus)
Enda Naaber-Nipsust „Õitsemine on lootus. Mõtisklusi VI” (Kuressaare)
Enda Naaber-Nipsust „Linnutee lähistel. Heli Läätse mälestuseks! Mõtisklusi VII” (Kuressaare)
Ville Oengo „Võluvalgus. Tundehetked” (Valga: Omakirjastus)
Kai-Mai Olbri „Vastutuule toel” (Tallinn: Kaarna)
Kaisa Orgusaar „Tahaksin hüpata merre” (Tallinn)
Elvine Osko „Siit leia” (Tallinn: Margit-Mariann Koppel)
Leonora Palu „Jääl on vee võime” (Pärnu: Jumalikud Ilmutused)
Margit Peterson „Luuletaja” (Pärnu: Hea Tegu)
Margit Peterson „Ärgake” (Pärnu: Hea Tegu)
Toomas Plaan „Nöörsirge” (Tallinn)
Andres Põder „Vaibad kirkuse trepil. Noorpõlveluulet” (Tallinn)
Piret Põldver „Alati nii järsku” (Tartu: Henrik)
Rainer Rahasepp „Päike pesitseb me põues” (Põlva)
Rainer Rahasepp „Rõõmu kandes” (Põlva)
Piia Rajaste „Jää ei jää” (Tallinn: Draakon ja Delfiin)
Karl-Christoph Rebane „Te-ma” (Haapsalu)
Kristel Rebane „Koer” (Tartu)
Jürgen Rooste „Sagittarius A*” (Taanilinn)
Anu Ruusmaa „Eluvaluilu” (Tallinn)
Gunnar Vemmal Saar „Merisiil ja karuäke” (Tallinn)
Marek Sadam „Me saame sellest üle” (Tallinn: FD Distribution)
Aija Sakova „Isa suudlus” (Tallinn: HL&TS)
Helen Sakson „Avastamata võlumaa” (Tartu)
Peeter Sauter „Plagiaat” (Tallinn: Kirjanik)
Sander Seire „Tõde armastusest” (Pärnu: Hea Tegu)
Annika Sellik „Tuultest Tuba” (Tartu)
Märt Sepper „Acheroni õied” (Tartu: Janar Sarapu)
Märt Sepper „Emanatio” (Tartu: Janar Sarapu)
Stella Shakti „Kirjad armastusele. Valimik värsse ja voogusid aastast 2005-2020” (Tartu)
Arno Sildos „Ma ei tea” (Tallinn: Saara Sildos)
Priit Silla „Kriips-kraaps” (Viljandi)
Urmas Sirp „Samavõrd kui samapalju” (Sõmeru: Punker)
Sirli Staub „Armastan armastust või vähemalt mõtet armastusest. 111 luuletust” (Tallinn)
Teet Tall „Vahvad luuletused tähtpäevadeks” (Juula)
Jüri Talvet „Tsampika ja teisi luuletusi” (Tartu: Ilmamaa)
Jüri Tamtik „Värssidesse väänatud anekdoodid” (Karksi-Nuia)
Triin Tasuja „Seksistentsialism” (Tallinn: Koobakene)
Jane Tiidelepp „Puhas dramaatika” (Tartu: Janar Sarapu)
Timmu Tuks „Mõtteid ja mõtisklusi. Luulet aastatest 2019 ja 2020” (Tartu)
Elmar Uuk „Sügisluule” (Tartu)
Aili Vabo „Tunnete tõmbetuules” (Jüri: Rae Raamat)
Joosep Vesselov „Linna laul” (Tallinn: Kultuurileht)
Livia Viitol „Suur suleaeg” (Tallinn: Libri Livoniae)
Tõnis Vilu „Tundekasvatus. Jaapani surmaluuletused” (Tartu: Häämaa)
Maara Vint „Orhideede hingede palveraamat” (Tallinn: EKSA)
Merike Õim „Üle sõnalatvade. Tankad” (Tallinn: Menu Kirjastus)
Tõnu Õnnepalu „Pimeduse tunnil” (Tallinn: EKSA)
Maili Yerlikaya „Armastus, igatsus, elu ise” (Pärnu: Hea Tegu)
Valitud ja kogutud luuletused, kordustrükid
Andres Ehin „Kimbuke sinilolli. Valitud luuletused” (koostanud Ly Seppel-Ehin ja Kristiina Ehin; Tartu, Rapla: Kristiina Ehin)
Ernst Enno „Imelikku rada pikka” (koostanud Lauri Sommer; Tallinn: Tänapäev)
Anna Haava „Ma lähen üle nõmme. Mõtted. Luule. Jutud” (koostanud Sirje Endre ja Kadi Pajupuu; Tallinn: SE&JS)
Paul Haavaoks „Palumaad ja rannahääled. Valik luulet” (koostanud Ilme Hoidmets ja Nele Reimann; Värska: Seto Instituut)
Indrek Hirv „Minu viimane kevad” (Tartu: Ilmamaa)
Doris Kareva „Deka. Ilmunud ja ilmumata luulet 1975-2007” (2008 ilmunud raamatu kordustrükk; Luige: Verb)
Jüri Kotšinev „Armastuse nimi. Valik luuletusi 1979-2018” (Tallinn: Grenader)
Navitrolla ja Ott Arder „Navitrolla mõttevigurid. Ott Arderi luuletused” (Tallinn: Tammerraamat)
Valeri Noskov „Igaviku igavesed kaaslased. Valikkogu” (Haabneeme)
Liisi Ojamaa „Kahel lahtisel käel. Ilmunud ja ilmumata luule” (koostanud Doris Kareva ja Andres Aule; Tallinn: Varrak)
Carolina Pihelgas „Tuul polnud enam kellegi vastu. Valik luulet 2006-2020” (koostanud Hasso Krull; Tartu: Kaksikhammas)
Aarne Puu „Ma elan ruumis. Luulet 1985-2020” (Tallinn: Tiritamm)
Karl Ristikivi „Inimese teekond” (1972 ilmunud raamatu kordustrükk; Tallinn: Hea Lugu)
Hando Runnel „Aadamal oli seitse poega” (Tartu: Ilmamaa)
Hando Runnel „Ma ja ta ka ehk Mesinädalate memuaarid” (Tartu: Ilmamaa)
Gustav Suits „Nii tuli õhtu” (koostanud Mart Velsker; Tallinn: Tänapäev)
Ingel Tael „Arm ja arm. Autori koostatud valikkogu” (Tallinn)
Heiti Talvik „Don Ramon. Valitud luuletusi” (koostanud Peeter Ilus; Pärnu: Penikoorem)
Mitme autoriga raamatud, kogumikud, antoloogiad
Adam Cullen, Veronika Kivisilla ja Øyvind Rangøy „Kolm sõlme” (Põltsamaa: Seitse Sõlme)
„Hullunud Tartu. „Vaikus”” (koostanud Carolina Pihelgas; Tartu: Eesti Kirjanduse Selts)
„Luulekevad 2020. Luulevõistluse paremad” (Koostanud Ingvar Luhaäär; Tallinn: eesti Luuleklubide Liit)
„Luuletaeva lambike” (koostanud Evelin Laanesaar; Pärnu: Hea Tegu)
„Mereluulepidu Kunda rannas. Valik eesti mereteemalisi luuletusi 2020” (koostanud Tiina Mälberg; Kunda: Viru-Nigula vald)
„Pilt ja sõna. Hullunud Tartu kolmas. 2016-2018” (koostanud Jaan Malin; Tartu: Luul)
Siiri Pärkson ja Andreas Sootjärv „Meeleolud” (Tartu: Siiri Pärkson)
„Valguseoks XXI” (koostaja Ülo Alo Võsar; Viljandi: Viljandimaa Luuleklubi)
Raamatud, mis pole tervikuna luulekogud, aga sisaldavad ka luulet
Doris Kareva „Age Oks. Liblikalend” (Tallinn: Pilgrim)
Raul Kesküla „Papa "Pastori" pajatused” (Sindi: Kesküla Kesktänavalt)
Made Torokoff-Engelbrecht „Kuldsed jäljed varjus. Kuressaare Põlluvahi maja ehk Meie Gotlandi maja armastuse lugu” (sisaldab Leili Kuldkepi luuletusi; Tallinn)
Anneli Lamp „Introverdi kaitseala. Päevaraamat” (Pärnu: Hea Tegu)
Laura Põld ja Katrin Väli „Aheraine laul. Dirt Song” (Tartu: Tartu Kunstnike Liit)
Agu Sisask „Teel. Pilguheit jaapani hinge” (Tallinn: Canopus)
Arvo Valton Vallikivi „Kogutud teosed 26. Varia” (Tallinn: Kirjastuskeskus)
Arvo Valton Vallikivi „Kogutud teosed 27. Novellid, luuletused, aforismid, artiklid” (Tallinn: Kirjastuskeskus)
Tõlkeluule raamatud
Paul Celan „Tema seljas ratsutas öö” (saksa keelest Aare Pilv ja Rein Raud; Tallinn: Salv)
Rita Dahl „Aja süda” (soome keelest Elo Viiding; Tallinn: EKSA)
Lawrence Ferlinghetti „Meele lunapark” (inglise keelest Peeter Sauter; Tallinn: Salv)
S. J. Fowler "Maadlejad" (inglise keelest Mathura; Lelle: Allikaäärne) [see raamat jäi paraku ülevaate kirjutamise ajal mul kahe silma vahele]
„Indiaani luulet” (inglise keelest Nuga Soopealt a.k.a. Lauri Sommer; Räestu: Tiivaalune)
Ljubov Jakõmtšuk „Donbassi aprikoosid ja teisi luuletusi” (ukraina keelest Mathura; Lelle: Allikaäärne)
Larissa Joonas „Arütmia või ööbikud” (vene keelest Aare Pilv; Tallinn: Tuum)
Ilya Kaminsky „Kurtide vabariik” (inglise keelest Carolina Pihelgas; Tallinn: Kultuurileht)
Ryszard Krynicki „Keda ei ole. Valik luuletusi” (poola keelest Hendrik Lindepuu; Halliste: Hendrik Lindepuu Kirjastus)
Lembe Lokk „Mujal nüüd. Elsewhere today” (prantsuse keelest autor, inglise keelde Simon Hamilton; Pärnu: Penikoorem)
Kunwar Narain „Kõigi sammude kuma” (hindi keelest Mathura; Lelle: Allikaäärne)
Džalal ad-Din Rumi „Paradiisisõnad” (inglise keelest Mathura; Tallinn: Koolibri)
Jelena Skulskaja „Simson lahkub juuksuri juurest” (vene keelest tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub, värsid tõlkinud Maarja Kangro; Tallinn: Originaalne Keskus)
Eric Stenbock „Kogutud luuletused” (inglise keelest Riina Jesmin; Valkla: Ulmus Domini)
Sumikura Mariko ja Uemura Taeko „Unelmaid ketrav naine” (jaapani keelest Taimi Paves ja Jüri Talvet; Tallinn: Ars Orientalis)
Georg Trakl „Luule. Proosa. Draamad” (saksa keelest Leho Ruus; Tallinn: OVTK)
Müürilehes ilmus arvustus Paide Teatri walkman-lavastusele "Labürint", teen juttu ka varasemast jalutamisteatrist.
Sirbis ilmus arvustus Enn Lillemetsa filmile "Betti Alver. Ilmauks on irvakil". Siin on tekst, kus on mõned lehepoolsed toimetajaparandused tagasi võetud.
Ekskursioon Betti Alveri juurde
Dokumentaalfilm „Betti Alver. Ilmauks on irvakil” (2020, 72 min), stsenarist ja režissöör Enn Lillemets, operaator, montaažirežissöör ja produtsent Jaan Kolberg, toimetaja Viivi Luik, muusika Tuule Kann. Stuudio Navona.
Ega vajadust Betti Alverist kõneleva filmi järele pole ju vaja põhjendada. Eriline eheduse ja rafineerituse ühendus, mis Alveri luulet iseloomustab, elu ja luule peaaegu müüdisarnane seotus, ometi ilma et Alver oleks oma luulevälist isikulegendi kuidagi kultiveerinud, meie luulekultuuri tipp ja tumedate aegade pidepunkt paljudele – kõige selle pärast on Alveri üha uuesti käsitlemine endastmõistetav. Ilma igasuguse paatose ja tagamõteteta võib öelda, et kui otsida eesti kultuurist loojaisiksust, kes väljendab pidevalt ohus oleva ja samas nii visa humanismi olemust kõige selgemalt ja sügavamalt nii oma loomingus kui eluhoiakutes, siis on kindlasti Betti Alver üks neist.
Nüüd on valminud Enn Lillemetsa film „Betti Alver. Ilmauks on irvakil” – üle tunni kestev rännak Betti Alveri radadel. See „rännak ... radadel” on mu meelest üsna adekvaatne žanrimääratlus. Esiteks selle poolest, et film järgib teatavaid kindlaid konventsioone – see on omaette liik filme, teatav audiovisuaalne vaste kirjaniku elu- ja loomeloolisele monograafiale; teiseks selle poolest, et suur osa filmist ongi üles ehitatud otseses mõttes ekskursioonina: käiakse olulistes kohtades ning räägitakse nendega seostuvaid kultuuriloolisi seiku. Mul on endal olnud õnne käia ekskursioonidel koos Lillemetsaga ja ma tean, et ta võib olla väga haarava jutu ja küllusliku kultuuriloolise eruditsiooniga rännukaaslane.
Õigupoolest annab see uus film võimaluse meenutada, et tegelikult on „Ilmauks on irvakil” juba kolmas Alverist tehtud film. Esimene oli Vallo Kepi „Üks pilk Betti Alverile” (Eesti Telefilm 1988, operaatorid Vallo Kepp, Tatjana Putnik ja Tõnu Põldsaar, montaaž Anne Trotski), mille stsenarist ja kaadritagune hääl on Paul-Eerik Rummo. See on 27-minutiline sissevaade Alveri ellu ja loomingusse, valminud veel Alveri eluajal, kuid Alver ise loobus filmis osalemast (selle tõiga nentimisega film peaaegu et lõpebki, nii et filmist jääb teatav Alveri kättesaamatul kõrgusel asumise tunne, mis muidugi on osa „Alveri-müüdist”). See on poeetiliselt tihendatud ja kujundlik film, kohati vaid visuaaliga olulistele märksõnadele vihjav, korraga nii alverlikkuse kudedesse süüviv kui ka teatava distantsi pealt üldistav teos. Filmi iseloom tundub olevat Alverile kohaselt korraga tundlik ja jõuline. Sumera ja Pärdi (ja veel teiste – tiitrites pole heliloojaid märgitud) muusika, kaadrid tähistaevast ja virmalistest, Alveri elupaikadest läbisegi vanade fotodega, rongisõit Jõgevalt Tartusse ja tagasi, luulet lugemas Viiu Härmi ja Alveri enda hääled. Kõik on tegelikult väga lihtsalt kokku pandud, kuid mõjuv ja kuidagi sisemiselt tark. Film on vaadatav ERRi netiarhiivis.
Teise filmi kättesaadavusega on kehvemad lood. Siinkirjutaja sai selle Tristan Priimäe lahkel abil Eesti Rahvusarhiivi filmiarhiivist, kus see spetsiaalselt meie palvel digiteeriti. See on Peep Puksi 1990. aastal Tallinnfilmis tehtud kolmveerandtunnine „Betti Alveriga” (Peep Puks oli nii stsenarist kui režissöör, operaator Arvo Vilu, helilooja Igor Garšnek, montaaž Eevi Säde), mis koosneb suures osas intervjuukatketest paljude Alverit tundnud inimestega ning mida raamivad Kärt Tominga laul „Korallid Emajões” ning kaadrid Alveri tühjaks jäänud korterist (õigupoolest võrsuski film algsest plaanist lihtsalt Alveri eluaset dokumenteerida, kui oli selgunud, et sellest ei saa muuseumit – nagu kirjutab filmi omaaegses arvustuses Aivo Lõhmus [Aivo Lõhmus, Juhustest sündinud filmid. - Teater. Muusika. Kino, nr 4, 1991, lk 57-59.]). Film on mustvalge, kuni finaalis muutub värviliseks; montaaž on tihe ja mõtestatud, keskendutakse pigem Alverile sellisena, milline ta oli suhetes teiste inimestega. Üldtoon on rahulik ja vestluslik, kuid pingestatult tihke. Selle filmi suur väärtus on ka selles, et siin on jäädvustatud terve hulk kultuurilooliselt olulisi inimesi.
Lillemetsa film asub mingis mõttes kahe eelmise filmi vahepeal: ühest küljest koondab ta erinevaid dokumentaalseid kilde ja kõnnib Alverist tühjaks jäänud kohtades nagu Puks, teisalt on siin üks selge jutustajaisik (Kepi filmis Rummo, siin Lillemets ise), samas kui Puks jääb kaadri taha ning laseb jutustada teistel, temalt on vaid kaameratöö ja kompositsioon. Lillemetsa filmis on intervjueeritavaid vähe: Viivi Luik, Eeva Park ja Mats Traat.
Kolme filmi võrdlusest tuleb üht-teist huvitavat välja. Kõik kolm filmitegijat on käinud Pühastes, talus, kus Alver ja Talvik sõjapaos olid: nüüdsest filmist on näha, et talukoht on paremas seisukorras kui 30 aastat tagasi. Kui vanemates filmides süvendavad Pühaste kaadrid kaduvikumeeleolu, siis nüüd on see lihtsalt üks ajaloolise tähtsusega koht. (See kehtib ka mõnede muude paikade kohta, nt Alveri sünnikodu Jõgeval, mis Kepi filmis on mõnevõrra kulunud, nüüd aga muuseumina kenaks vuntsitud, või Alveri Pargi tänava kodu, kus ta Vidri Reinu tõlkis.)
Üks asi, mis on olemas nii Puksi kui Lillemetsa filmis, on Emajõkke visatud korallkee lugu (Rummo ja Kepi film vaid vihjab sellele Vorbuse raudteesillalt filmitud Emajõe kaadritega). See on ilus ja võimas lugu, mis on jäädvustatud Alveri viimase luulekogu nimiluuletuses. Hiline Alver, kes on saavutanud erilise klaari ja täpse lihtsuse, on sellesse teksti koondanud kogu inimliku õnne ja traagika, mida ta on ise kogenud ja millega on ka teistel võimalik samastuda. Luuletuse lõppsõnum on ju see, et kõik, mis elust olulist järele jääb, on kunagi õnne jäävuse nimel ohverdatud kaelakee, isegi siis, kui see õnnetust ära ei hoidnud – puhas õnnesoov ise, mis kumab elu lõpuni tumedate vete põhjast. Sellesse luuletusse ja seda saatvasse legendi koguneb nagu kristalli kokku kõik see, mis meid Alveri loomingus ja elukäigus puudutab, ja sestap on ilmselt raske ette kujutada Alveri-käsitlust, mis kas või korraks Vorbuse sillale ei põika. Lillemetsa filmis kuuleme seda lugu esmakordselt Alveri enda jutustatuna.
Puksi ja Lillemetsa filmi ühendab ka see, et siin on noor(ed) näitleja(d), kes kehastavad Alveri jätkuvat kõnekust uue põlvkonna jaoks. Lillemetsa filmis on selleks Saara Nüganen, kes esitab Alveri luulet ning käib kaasa osal Lillemetsa käikudest. Puksi filmis on lisaks Kärt Tominga laulule veel Jaan Tätte ja Terje Rinne, kes kõnelevad oma kokkupuudetest poetessiga (Tätte esitab ka ühe laulu).
Lillemetsa film kasutab ka kroonikakaadreid Alveri juubelist ning salvestusi Alveri enda luulelugemistega – selles osas kordab ta Rummo ja Kepi filmi, kus need asendasid luuletaja enda otsest kohalolu. Ühisjooneks Rummo-Kepi filmiga on ka tähistaevas maiste raskuste kontrastina, mida siin kasutatakse Ott Kangilaski „Tähetunni” kujundusest võetuna.
Enn Lillemets Alveri-filmi jutustajana on väga õigustatud: ta tundis Alverit isiklikult ja on Alveri elu- ja loomelooga ka põhjalikult tegelnud. Koos Kristi Metstega on ta 2007. aastal koostanud kogumiku „Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused. Lisandusi tundmiseks”, mis on üks väga sümpaatne raamat: sisuliselt on tegu Betti Alveri elulooga, kuid see pole kokku kirjutatud, vaid kompileeritud erinevatest dokumentidest ja sekundaartekstidest, nii et lugeja saab narratiivi nende põhjal ise kokku panna. (Ka filmis on see raamat ekskursioonile kaasa võetud.)
Enn Lillemets ise on muidugi fenomen – ta on kõndiv kultuurilugu, kehastunud kultuurimälu, ja tema isiksuses kumab veel tugevasti üks teatav vaimne õhustik ja sellele vastav inimtüüp, mis nüüdseks on suuresti juba minevikku vajunud. See on maailm, kus valitseb üsna puhas ja idealistlik, peaaegu religioosne vaimupreesterluse printsiip ning keeldumine järele andmast olupoliitilistele piirangutele (ja mille hiliseim väljendus oli ehk 1990ndail tegutsenud Tartu Lasteteater, mille tegemistes Lillemets samuti osales). See on teatav traditsiooniustavus ilma suretava alalhoidlikkuseta. Ma vaatan Lillemetsa kõndimas sügiseses Tartus ja näitamas Alveri elu olulisi maju ning mulle kangastub see üks vaimsus, mida ma kujutlen 1970ndate aastate Tartusse, kus noortel oli veel võimalus puutuda kokku sõjaeelse Tartu intellektuaalse elutundega, mis oli sõjast ja repressioonidest rikkumatuna läbi kantud. Mulle näib, et selle filmi ehk suurim väärtus ongi tegelikult selles, et ühtlasi on ta Enn Lillemetsa portree, küll ühe kindla teema kaudu, kuid ometi nii, et tema hoiakute põhituum on välja joonistunud.
Kompositsiooniliselt jättis film natuke õhku hajuva mulje – jäi tunne, et siin räägiti üsna paljust, kuid päris pärale nagu ei jõutud. Seda päralejõudmatust on muidugi ka sihilikult rõhutatud, jutustades enne lõpuluuletust loo, mis lõpeb saladuse, mõistatusega (mis tekste Alver ikkagi käis Petersoni ausamba juures päev pärast selle avamist üksi lugemas?) - tähendab, filmi tegijad on sellest muljest teadlikud olnud või lausa seda kavatsenud. Muidugi on see kooskõlas Lillemetsa enda asendiga oma materjali suhtes – ega ta ei tõuse selle kohale, ei ammenda seda, küll aga ujub selles nagu kala vees. Seda teatavat ebareljeefsust ja ujuvust võib pidada filmi puuduseks, aga võib ka näha käsitlusviisi ja käsitleja eripärana. Siin on teatavat alandlikku jüngerlikkust, aga Lillemetsas on piisavalt sisemist väärikust, et see ei muutuks piinlikuks. See on üsna kontrastne Rummo ja Kepi filmiga, kus pakutakse väga selgesti kunstiliselt tihendatud kontsentraat Rummo (ja Kepi) autonoomsest Alveri-nägemusest, mis ometi ei muutu liiga pealetükkivaks.
Kolme filmi võrdluses tundub, et Lillemetsa film on neist kõige rikkama ja sujuvama pildikeelega, nii kasutatud fotomaterjali poolest kui ka Jaan Kolbergi kaameratöö tõttu (huvitavalt on kasutatud nii droonikaamera kui steadycam’i võimalusi, mis kohati jätavad mulje, et ka filmi salvestav silm pigem ujub ja hõljub Lillemetsaga kaasa kui lihtsalt vaatab neutraalselt).
Õigupoolest alveroloogiasse see film ju väga palju põhimõtteliselt uut ei lisanud, kuigi asetas ehk rõhkusid sinna, kuhu neid tavaliselt ei panda (nt suhtlus Minni Nurmega ning käigud koos temaga Viljandis ja Lõhaveres, või suhtlus August Sangaga). Minule oli täiesti uus lisandus „Alveri-mütoloogiasse” oli nartsissiväli, mida Alver vaatamas käis – väga ilus leid, millega filmi raamistada. Palju, millest filmis räägitakse, on Alveri-tundjatele juba laias laastus teada. Küllap aga võib see nooremas põlvkonnas tekitada huvi Alveri loomingu ja erilise elusaatuse suhtes. See film on vajalik teadaolevate asjade meeldetuletus, ja on hea, et seda pole tehtud pelgalt faktoloogilisel tasandil, vaid mingil peaaegu vistseraalsel elutundelisel tasandil, mida Lillemets suurepäraselt kehastab. Seepärast tasub seda filmi kindlasti näha, sest ainult film (või isiklik kokkupuude Lillemetsaga) suudab seda edasi anda.
Lootes, et ka Puksi film muutub peagi jälle huvilistele vabalt ligipääsetavaks, saab ainult rõõmustada, et meil on nüüd tervelt kolm erilaadset liikuvat pilti Alverist – kõik nad täiendavad teineteist. Rummo ja Kepi film on kunstipärane austusavaldus veel elavale poetessile, Puksi film järelehüüe ja meenutused äsja lahkunust ning Lillemetsa film pakub vaadet, mis on aja jooksul settinud, kuid mitte kaugenenud. Üks on igal juhul kindel – tänu Lillemetsa vahendavale isiksusele jõuab Alveri-müüt meieni ikka veel elava ja liigutavana, mitte monumendiks kivistununa.
Jaan Kaplinski 80. sünnipäevale pühendatud konverentsi "Luuletused on maakeral elanud eotseenist saadik" lõpetuseks valminud luulekava.