"Eesti kalaluule antoloogia" (koostanud Vladislav Koržets)

 

Vladislav Koržets on kokku pannud mahuka kogumiku eesti kalaluulest - alates rahvaluulest ja Freundlichist kuni Eda Ahi ja Triin Pajani. Üle 700 lehekülje ja 264 autorit, sealhulgas ka lasteluulet ja laulutekste. Nii et monumentaalne teos. Minult on antoloogias ka üks tekst, juba üsna ammune, kirjutatud maikuus 2001 ja ilmunud raamatus "Nägemist" (2002). Muuseas, "Salatoimikute" osa millest siin räägitakse, on 7. hooaja 9. osa, ja film on Andrew Birkini "Salt on Our Skin".

AN X-FILE

täna õhtul oli salatoimikutes

pastor kellel tuli madu

suust välja ja sõi hiire ära

siis tuli erootiline film

kalamehe ja feministi

armastusest nad seksisid

nii imelikult muudkui

veeretasid ennast ühest

voodi äärest teise kuni

kukkusid põrandale ja

olid otsekui närvis nad olid

vist vaadanud palju armastus-

filme selliste intiim-

stseenidega kus ollakse

nagu näljas ja õhupuuduses

ja rabeldakse hästi palju

ja hästi kiiresti ja hingeldatakse

otsekui läbi higise mikrofoni

feminist luges eksistentsialiste

oli lugenud bovuaari see oli ta

äratanud kalamees magas

rahulikult edasi aga feminist

armastas teda seda enam

andis põsele musi ja pani

ennast vaikselt riidesse

kalamees ja feminist

see kõlab nagu hunt ja punamütsike

või nagu kuningas ja tema uued

rõivad feminist avastas et

naised võivad mõnu tunda ka

mõnu pakkumisest viiulid

mängisid taustaks mingis

filmimuusika stiilis

aga kui mulder muigab

scully mõru nalja peale

siis on see nagu kalade

platooniline armastus

ja selles on klassi

Jaan Kaplinski "Valitud luuletused"

 

Märt Väljataga koostatuna on valmis saanud Jaan Kaplinski "Valitud luuletused". Raamat on kokku pandud enam-vähem kronoloogilises järjekorras ning rühmitatud Kaplinski luulekogude järgi, kuid kaasa on haaratud ka tekste, mis pole varem raamatutes ilmunud. Raamatul on korralik info ilmumisandmete kohta ning Väljataga pikem järelsõna. Igati esinduslik ja ülevaatlik kogumik - sellisena kondenseeritum ja tihkem kui 2000. aastal ilmunud eelmine Kaplinski enda koostatud esinduskogumik "Kirjutatud", mis oli 1000 lehekülge (nüüdse ca 400 vastu). Raamatu on kujundanud Mari Kaljuste ja kirjastanud Varrak.

Raamatu viimane alaosa koosneb Kaplinski venekeelsete luuletuste tõlgetest, mis on enamjaolt võetud minu ja Katrin Väli tõlgitud kogumikust "Valged ööliblikad. Wegeneri naeratus" (2018), kuid Märt Väljataga on tõlkinud lisaks kolm luuletust, mis on ilmunud 2018 Moskvas välja antud Kaplinski tõlgitud ja algupäraselt venekeelsete luuletuste valimikus "Наши тени так длинны" (Meie varjud on nii pikad), mille uute luuletuste osa võib lugeda kolmandaks Kaplinski venekeelseks luulekoguks. Kaplinski venekeelset luulet on tegelikult veelgi rohkem: tänavu mais ilmus Igor Kotjuhi kirjastuselt Kite Kaplinski viimane luulekogu "За другими реками" (Teiste jõgede taga) ning üsna varsti on Moskvas ilmumas "Отпечаток крылатого пальца" (Tiivulise sõrme jälg), mis kirjutamisaja järgi pidanuks tegelikult olema neljas venekeelne kogu. Nii et tegelikult on praeguse seisuga vähemalt pool Kaplinski venekeelsest luulest veel ootamas eesti keelde tõlkimist.

Sergei Timofejev "Tulemasinaid täis tasku"

 

Ilmunud on Sergei Timofejevi luule valikkogu "Tulemasinaid täis tasku". Tõlgete valmimisel aitas kõvasti kaasa Katrin Väli nõudlik toimetajatöö, mille eest olen väga tänulik. Raamatu pilkupüüdev kujundus on Eva Labotkinilt. 

Raamatu esitlus toimus 7. aprillil Kanuti Gildi Saalis.

Raadiosaatest "Gogol" võib kuulata Timofejevi luuletusi tõlkija esituses.

Lisan siia raamatu lühikese saatesõna ja kolm luuletust maitseprooviks.

*

Saateks

Läti venekeelse luule üks väljapaistvamaid esindajaid Sergei Timofejev on sündinud 1970. aastal Riias. Ta on lõpetanud filoloogina Läti ülikooli, tegutsenud ajakirjaniku ja raadio-DJ-na, uuemal ajal kaasaegse kunsti portaali arterritory.com venekeelse versiooni toimetaja. Luuletusi hakkas ta avaldama juba 1980ndate lõpus tollastes „mitteametliku” kirjanduse ajakirjades (Rodnik Riias, Mitin žurnal Peterburis ja Vavilon Moskvas). Tema debüütkogu „Koer, skorpion” (Собака, Скорпион) ilmus 1994 Peterburis, järgnesid Riias ilmunud „DJ mälestused” (Воспоминания диск-жокея, 1996) ja „96/97” (1998). Siinse raamatu aluseks on kolm uuemat kogu: „Tehtud” (Сделано, 2003), mis sisaldab ka valikut varasematest kogudest, „Väikesed sinised võidusõiduautod” (Синие маленькие гоночные автомашины, 2011) ja „Hommik introvertide maal” (Утро в стране интровертов, 2019, kõik kolm on ilmunud Moskvas). Lisaks on Timofejevil Riias 2012 ilmunud vene- ja lätikeelsete paralleeltekstidega valikkogu „Stereo”.

1999. aastast on ta luulerühmituse Orbita üks liikmeid. Ta tegutseb aktiivselt multimeediakunstnikuna, ühendades luulet muusika, video ja installatsioonidega. Ta on ka laulusõnade kirjutaja ning libretist – 2014 pälvis ta Läti teatri aastapreemia parima originaaldramaturgia vallas Kristaps Petersonsi ooperi „Mihhail ja Mihhail mängivad malet” („Михаил и Михаил играют в шахматы”) libreto eest. Ta on olnud Andrei Belõi auhinna nominent ning väljaspool Venemaad elavaile autoreile antava „Vene preemia” laureaat (2010).

Eesti keeles on tema luulet varem ilmunud ajakirjades Anders Härmi, Aare Pilve ja Igor Kotjuhi tõlkes ning Orbita kogumikus „Eesti keeles sa lobise, tibuke” (2016); suurem osa seal ilmunust on ka siia raamatusse üle võetud, sageli küll kohendatud kujul. Suurem osa käesolevast raamatust sisaldab siiski uusi tõlkeid.

*

Sergei Timofejevi luule on pealispinnal lihtsasti ligipääsetav, üsna kõneline, sageli jutustab ta mingeid lugusid või loob mingite tegelaste portreesid. Seejuures aga toimuvad nihestused, mis võivad olla nii märkamatud (nagu näiteks tekstis „Süsteem süsteemis”) kui ka hüperboolsed (nagu näiteks „Juhtumis nukkudega”). Stiililiselt on see luule suhteliselt neutraalne, pisut jahedalt distantseeritud, kuigi kõike näib läbivat siiski mingi õhuline, kergelt humoorikas melanhoolsus.

Tundub, et Timofejevi luule põhilisteks võteteks on eriliste asjade igapäevastamine ja igapäevase dramatiseerimine. Näib, et mida aeg edasi, seda rohkem on Timofejevi luuletused ehitatud millegi triviaalse ümber, mille tagant kumab miski, millest otse ei räägita, kuid mis ise ei ole triviaalne – olgu selleks siis kõleda resignatsiooni oht või kohati lausa müstiline lootusrikkus. Sellise poeetilise tunnetuse näiteks võivad olla näiteks read luuletusest „Kroonika”: kahe tuhande kuuendal / oli terve päev / kahekümne kuues / august. Tundub ka, et aja jooksul süveneb Timofejevi luules n-ö metapoeetiline tasand, luuletused hakkavad üha rohkem küsitlema seda, kuidas me midagi millegi kohta üldse öelda saame.

Ega selle luule seletamiseks polegi eesti luulekonventsioonide taustal mingeid erilisi tõlgendusfiltreid tarvis, tundub, et see luule käitub siin üsna koduselt. Tuleb lihtsalt lugeda ja kogeda, mida tekstid lugejaga tegema hakkavad.

Lugesin

Eile lugesin naljakat teksti vene kirjanduse kohta.

Siis lugesin naljakat teksti läti kirjanduse kohta.

Peale seda lugesin naljakat teksti soome kirjanduse kohta.

Kogu aeg naersin, kogu aeg jõin vett, vahel võimlesin.

Niimoodi veetsin eilse päeva, aga kuidas sina eilse päeva veetsid?

Aga kuidas sina eilse päeva veetsid? Sõid õunu, ohkasid salamisi?

Tule meie lugemisklubisse, dokumente ei küsi, liikmemaks unusta ära.

Näidaku tähed sulle su teed. Sest meil on ju veel nii palju naljakaid

tekste prantsuse kirjanduse, inglise kirjanduse, saksa

kirjanduse kohta, istume maha ja naerame valjusti kellegi õdusas korteris.

Või

Mees tuli või ei tulnud.

Naine nägi või ei vaadanud.

Oli sügis või kevad.

Akna taga istus kass või koer.

See oli Venemaal või Jaapanis.

Mees ütles „Jaa“ või „Ei“.

Möödus tramm või hakkas koitma.

Kõigil oli ükskõik või kõik erutas kõiki.

Oli selline kerge ebamäärasus

nagu kerge palitu või uus mantel.

Must moos

Tuul magab. Öö on õrn.

Inimene on väsinud ja tahab riidu.

Ta kiirustab. Ta tõuseb üles.

Ta läheb musta moosi juurde.

Ammutab purgist, ootab,

seejärel viskab tagasi.

Ta on väsinud, saanud targemaks,

nutab, nutab, tasa-tasa nutab.

Tead kõike, tead kõiki.

Mida sa, süda, siis veel tahad?

Ammuta mulle põhjast

musta moosi.

Mihhail Trunin "Otsides maagilist sõna"

 Tõlkisin Mihhail Trunini arvustuse Aliis Aalmanni luulekogule "Verihaljas", mis sai ka Alveri-preemia.

Mihhail Trunin "Parim võimalik süsteem"

 Tõlkisin Sirbis ilmunud Mihhail Trunini arvustuse kahele luulekogule: Teele Lemberi "Süstemaatiline unistaja" ja Anna Kaare "InteГрация". 

Marten Kuningas "Sabata koma"

 

Seni pigem laulukirjutaja ja muusikuna tuntud Marten Kuningas on välja andnud valiku oma luuletustest aastaist 2004-2019 (osa neist on ka lauludena tuntud). Olen raamatus kirjas toimetajana, kuigi pigem olin lihtsalt nõuandja - andsin kinnitust, et on väärt raamatuna väljaandmist küll, ja tegin mõned üksikud kohendamise ja kärpimise ettepanekud. Nagu muusikuna, nii ka luuletajana teab Marten Kuningas hästi, mida ta teeb, ja sellel on isepärane ja äravahetamatu nägu.

Olen Marten Kuninga muusika austaja, mu meelest kuulub ta mõtlevate muusikute hulka, ja seepärast oli rõõm pisutki tema raamatu tekkele kaasa lükata. Mullu ilmus ka tema bändi Miljardid teine album "Ma luban, et ma muutun".

Raamatu on väga ilusti kujundanud Anna Kaarma.

Raamatu trükiarv on 700, luulekogu kohta päris julgelt, aga neist 200 on juba Hooandja kaudu abi andnutele laiali jagatud. Soovin raamatule edu!

Andrei Ivanov "Öö Saint-Cloud's"

 

Kirjastuselt Varrak on ilmunud Andrei Ivanovi raamat "Öö Saint-Cloud's". See oli üks väheseid Ivanovi tekste, mis polnud veel eesti keelde jõudnud. Raamat koosneb kolmest tekstist, millel on üks ja sama peategelane. "Kriis" ilmus 2011 Peterburi ajakirjas Zvezda, "Külm südame all" samal aastal New Yorgi venekeelses ajakirjas Novõi Žurnal, samas ilmus 2012 ka proosapoeem "Öö Saint-Cloud's". Raamatuna ilmusid nad üheskoos vene keeles 2012 Tallinnas Avenariuse kirjastuses. Nii et ilmumisaja poolest on ta "Hanumani" ja "Bizarre'i" kaasaegne.

Tõlke toimetaja oli Krista Mõisnik, tänu kellele sai tõlge ladusam ja loomulikum, raamatu on kujundanud Anne Pikkov.

Oli väga elamuslik tõlkimine. Ega muud kui üks lõik raamatust.

* 

Kui kaua Teil need valud on olnud?

Ei mäleta hästi. Üldiselt on juba korralikult aega möödas... mäletan Delfti keset päeva – kohvik, kohupiimapirukas, sigaret – ja järsk valu kõhus, mäletan nagu läbi une, et ärkasin öösel valu pärast üles, nagu kõrvetaks seest... Istusin pingi peal, ootasin, kuni nõel küljes enam ei pista, ei saanud liigutada, nagu pingi külge kinnitatud liblikas... isegi silmi kartsin liigutada... istusin ja vaatasin, kuidas puulehed liigutavad päikesejänkusid kingade peal, olles kuidagi vasaku kinga lahti sõlminud... Siis väljusin postkontorist, läksin turust mööda, pöörasin ringi: värskus, niiskus otse näkku. Linnud kisavad. Vineses õhus mängivad päiksekiired. Poisikesed jooksevad püstolitega; tüdrukud kiljuvad jalgratastel; õllejoodikute käratsev konsiilium lahti võetud autoloksu ümber; uste paugatused, tümm-tümm aknast, vihane sõim mobiiltelefoni; koerad, kajakad, pääsukesed... Tahaks kõige selle eest peituda. Lähen, lähen. Vastu tulevad inimesed. Uksed paugatavad nende järel, andes neile karmi ilme. Nad ajavad põsed punni, ajavad õlad sirgu, tõmbavad suunurgad alla, vaatavad nii, nagu oleks ma nende vaenlane. Lähen kiiresti edasi, kedagi vaatamata. Parem neid mitte vaadata. Need paneelmajad küpsetavad ja ihuvad elanikud ühesuguseks, ja nad seisavad ka rangelt nagu kindlused: üksteise kõrval, nelinurksed, vahekäikudega. Sõdurid ehitasid. Ohvitserid projekteerisid. Välja kukkus kuidagi kiirustades, kõveralt ja läbimõtlematult. Ühesõnaga: Lasnamäe. Kasarm. Iga kahe peatuse tagant leiduvad ehk kokku nihutatud pingid, mingil hüljatud alleel või põõsaste ja kasekeste taga, tosina lakekausiga, kes lasevad ringi Oboloni, Dieseli või Walteri ballooni.

Lähen... Pood, pank, postkontor... Muru helgib. Pärast ootamatut vihma ja sellist partiid ja head vestlust veini saatel, tungisin booraksina sügavasse minevikku, pumbates sealt välja elu selgrooüdi, ajast välja jääva. Väljusin trepikojast: vanamees hoiab vikerkaart lilleklumbi kohal, jalgratas lendab kodarate välkudes – ja päev paistis korraga nii lõhnavana, nii strereoskoopilise ja mitmetahulisena, otsekui oleks prillid puhtaks pühitud ja pea ära pöetud. Ma läksin mööda alleed: puud põimusid kokku, moodustades rohelise võlvi. Põõsaste tagant vaatasid välja kulunud ronimispuud, redelid, liumägi pimestas oma läikivaks sõidetud teraga. Raske ja liikumatu pesu – nöörid on täiesti kooldus. Postid tundusid inetuseni räpastena, ära kriimustatutena, ositi maha koorunud värvi alt vaatasid välja teised kihid nagu paranemata haavad. Kased – tavaliselt samuti nirud – tundusid nägusatena, vihmast pestutena, kenadena, lehed kõik ilusti reas... Peas hõljus pilv, mis peegeldus karjääris. Kerged jalad kiirustasid sillale, teisele poole, muuseumi juurde, parki, hoidsin end tagasi – selline päev!... milleks sellist päeva tagant kiirustada?... Tobe naeratus, kuidagi ei suutnud end valitseda, venisin oma südamele järele – käsi taskus, aga käevangus mantel. Lähen, vaatlen oma peegeldust lompides, mõtlen: varem oli mul vanusest puudu, kogu aeg mõtlesin – poisike, häbenesin sõnagi lausuda, ammugi siis kirjutada, aga nüüd ei pea ma oma neljakümmet millekski, panen ta kahekorra nagu selle mantli. Midagi eriti mõistlikku ma ei tea, ma pole sugugi targem kahekümneaastastest kuttidest, ei tahagi targem olla ja rõõmustan selle jonnakuse üle: ei võta mind vanadus, see surma konvoeerija, aga kui juba surm mu võtab, siis just sellisena – noore, paindliku ja veel kõigeks võimelisena, nagu sõda sõduri, nagu vikat viljapea... Ja kuskil siin läbis mind jälle see valumõõk, nagu tookord Delftis, ja ma istusin pingi peale ja jäin istuma, vaatasin puud, kuidas lehestikku katab hõbe, muutudes päikese käes helesiniseks elektriks; tuul raputab puuvõra nagu nähtamatu loom, kes on okste alla pugenud ja valmistab seal endale aset. Valu vaevas mind kauem kui varem, pool tundi või tund istusin seal niimoodi, tallates teda endas maha, keelitades, ei suutnud end sirgeks ajada, ja siis läksin... Tasakesi...

Kas Te arsti poole olete pöördunud?

Jaa, muidugi, ma käisin gastroenteroloogi juures, mulle tehti gastroskoopia.

Ja...?

Kuidagi ei õnnestunud sondi alla neelata, see vingerdas ja kippus välja tulema; siis võttis arst välja kummist huuliku, läbi mille sond käis, surus mulle sõrmed suhu ja ütles, et ma ei mõtlekski hammustada, sest sel juhul tuleb mul väga palju maksta, ta ütles, et tema sõrmed on väga kallid, väga-väga kallid... ja sond läks sügavale, ja kuni ta seal minu sees soris, sõrmed oli ta juba mu suust välja võtnud, lebasin ma sirgelt nagu hamster ja – miskipärast tundsin, et istun ühe bistroo terrassil Saint-Martini kanali ääres ja näen, kuidas Sophie ja Raoul lähevad teispool kanalit (ära küsi millise, ma ei tea ise ka, kus ma olen), päris vee ääres... laternatest mööda... Raoul embab Sophied... hall vaikne päev, videvikuline, jahe, vihmane, natuke enne seda, kui kuumalaine tungis Pariisile peale ja me riietusime kõik lahti ja muutusime sootuteks nagu meduusid... ma valasin Jägermeistrit kohvisse, soojendasin end, nagu oskasin, mälusin Makine’i „Testamenti” (ostsin kasutatud raamatute poest viie euroga), ja samal ajal – lebasin rohelise paberiga kaetud arstikoikul, välja sirutunud nagu kalapurikas. Sealt, koiku pealt, nägin neid, Saint-Martini kanali ääres, ja mõtlesin: siin nad kõnnivad nagu armukesed, tuvid ei karda neid, külje pealt, kui võtta prillid eest, võib paista, et nad kõnnivad vee peal... Ma tõmbun kerra, ja mind hakkab painama seesama mõte, mind valdab seesama uudishimu, sama jõuga, mis tookordki, bistroo trotuaaril, ma küsin endalt: no miks need noored, täitsa noored inimesed tiirlevad ümber naise, kes on juba üle kolmekümne? Ta pole ju ometi niivõrd veetlev! Ta on kergelt jässakas, kondine, tal on sellised kõverad näojooned, läbitungivad silmad, natuke vallatud Maroko lokid, matt nahk, mustad karvad kaelal, ta on räpakas ja tal on madal jalavõlv, sellepärast ei kanna ta kontsaga kingi; tal on jämedad käed, jäme hääl, paksud huuled; tal on madal raske rind, õlgades on midagi juba täitsa eidelikku; ta on võimatuseni võimukas, üldse mitte stiilne, ja miks siis... miks siis on ta nii ligitõmbav?... Mis temas sellist on?... Miks ma tahan teda meeletult juba teist nädalat? Miks ei suuda ma kõike jätta ja koju sõita?... Tuua koju vähemalt midagigi teenitud rahast... osta endale midagi... üürida korter, lõpetada visandid...

Mida gastroskoopia näitas?

Sophie ja Raoul märkasid mind, me jõime kaua kohvi, sõime sarvesaiu, muffineid, jõime Pernod’d, ajasime juttu...nad otsustasid näidata mulle üht ilusat kohta... vaadet jõele või midagi, millest ma ei saanud aru... sõitsime kaua metrooga... tõusime mingile künkale... astmed... Mul oli ükskõik, mida nad seal räägivad... vaevalt jõudsin fraase eristada... jaotada sõnu astmete peale... Kuid sellel polnud tähtsust. Sõnadest sirm, emotsioonide üleloksumine... Mulle lihtsalt meeldis neid kuulata... isegi kui ma millestki aru ei saanud... suuresti nii oligi...

Kaua tõusime mäkke... kannikesed, kanarbik...

                                                                                    lavendel

                                                                                                            lavendel

                                                                                                                                lavendel

Vaateplats, giid, fotograaf, turistid; seisime seal viisteist minutit... Ma ei tea, miks me sinna tulnud olime... Ilmselt, et tuul meid kenasti läbi puhuks... et vaadata künkaid, metsi, jõe soomuseid, seista, sülitada käsi kaenla alla surudes, tõsta värisedes krae üles... oodata, kuni Raoul pigistab läbi hammaste solipsistliku needuse, ja minna alla... et uuesti valada juurde Pernod’d, Pastisi, kohvi... rääkida kokku uusi rumalusi, naerda... Mind rahuldas see täiesti... Ma jõin Jägermeistrit teega, nemad naersid mu üle. Künkapealse kohviku peremehel oli ükskõikne nägu, punased laigud kaelal, ta lonkas... Sophie muutus natuke morniks; pärast ütles, et too oli talle isa meenutanud.

Sophie laulis džässikohvikus Saint-Martini kanali lähedal, tema repertuaaris olid erinevad morna’d, Cesaria Evora, Aretha Franklin, Nina Simone, Dionne Warwick… Vanemate plaadikogu, mis riiulitel seisis, ta teadis neid kõiki peast – ma mõtlesin siis: kui minu vanematel oleks olnud plaadikogu, mida ma oleks hoidnud ja kuulanud! Rääkimata sellest, et neid peast teada...

Kas Te mäletate, millega gastroskoopia seanss lõppes?

...rääkisime filmidest, rääkisime Marcelist, kes oli aru kaotanud Davide Icke, Alex Jonesi, Bilderbergi grupiga... globaliseerumine ja muu jura... helistas Abdiwali, me sõitsime tema juurde hašišit suitsetama, mina jõin õlut, nemad suitsetasid hašišit... Nad küsisid minult, miks mina ei suitseta, ma ütlesin, et mulle see ei toimi (osalt tõsi), ma ütlesin, et ma eelistan alkoholi, mul on väga happelised pohmellid, nad naersid, ma ütlesin tõsiselt, et see pole nali, seletasin, et olin hiljuti Hollandis, proovisin seal igasuguseid asju, Choco Locot ja maagilisi seeni, pirukaid ja muud... Nad muigasid, ma jätkasin, ütlesin, et minu pohmellid on palju huvitavamad kui mis tahes hape... Siis vaatasime jalgpalli, hollandlased põrmustasid jugoslaavlased 6-1, Kluivert tegi hat-trick’i, hirmus oli vaadata, kõik juubeldasid, mul oli ükskõik, ma istusin seal Sophie pärast ja keegi ei ajanud mind ära. Abdiwali oli ema poolt toonud terve riisi-tajine’i kanaga ja meepipraga, ma häbenesin palju süüa, kõik teised sõid end lõhki, jõid õlut ja röhitsesid valjusti... tegid jälle hašišit... mina jõin lahjat kohvi konjakiga... Paar aastat hiljem, Inglismaal sattus mulle kätte Salman Rushdie raamat „Fury”, täiesti ebahuvitav, välja arvatud üks märkimisväärne kokkulangevus – ma oleks peaaegu püsti hüpanud, kui jõudsin stseenini, kus raamatu tegelased vaatavad sedasama matši. Sõõrmeisse lõi marihuaana, suitsu, Abdiwali odekolonni lõhn... vürtside järele lõhnav tajine... Sophie...

Mida gastroskoopia näitas?

Mul leiti kivid, need eemaldati koos sapipõiega.

Kas Teile tehti üldine või kohalik narkoos?

Üldine.

Kas Teil oli pärast narkoosi hirmuunenägusid, mälukaotust, asjade ununemist, kogelemist?

Jah, midagi oli...

Kas Te järgisite dieeti?

Kas Te arvate, et dieet on vajalik?

Kas Teile meenub, kas Te pidasite dieedist kinni või mitte? Teil on väga kõrge hemoglobiini tase...

Mida see tähendab?

See tähendab, et Teil on kõrge hemoglobiini tase.

Kuid kas pole elu tehtud niimoodi, et inimene ei saa kunagi Olevale lähedale? Selle asemel sorib ta pidevalt ringi oma sisemuses, kisub endast kive välja, järgib dieeti...

Aga miks – inimene?

Noh, üldse... mingisugune olend... inimene, putukas, kärnkonn... Kõik on ju Oleva ees võrdsed, kas pole?

Jah, nii see ongi mõeldud.

Kuid kas Olev ei tuhmu, kui Talle läheneda sondi või klistiiripritsiga?

Ei.

Kas näitab Ta end pisut rohkem, kui teda Seileri lambiga töödelda?

Ei.

Kuidas siis aru saada, et oled lähemal?

Kui sisened Saladusse, siis muutud Saladuseks. Sa oled siis ise Olemus, mitte enam inimene ega loom.

Seepärast ei suudagi inimene kunagi mõista... Sest on ise Saladuseks muutunud.

Just nimelt. Kui läheneb, lakkab olemast inimene.

Aga kui väljub?

Saab jälle inimeseks, kellele on Oleva mõistmine ligipääsmatu.

Kuid sellel pole mõtet.

Loomulikult.

Aga millel on mõtet?

Mõtet on jätkata Teie jälgimist. Võimalik, et Teil oli insult.

[...]