Mihhail Trunin "Mõjus inimlik dokument"

 Tõlkisin Sirpi Mihhail Trunini arvustuse Juri Lotmani pere sõjaaegse kirjavahetuse publikatsioonile "Лотманы. Семейная переписка 1940–1946".

"Vestlused Lotmaniga"

 Marek Tamme koostatuna ja toimetatuna on ilmunud kogumik "Vestlused Lotmaniga", mis sisaldab enamikku Juri Lotmaniga tehtud intervjuusid, kokku 41 teksti aastaist 1966-1993 (enamik neist küll pärineb Lotmani elu viimasest kuuest aastast). Intervjuud on tõlgitud eri keeltest: vene (tõlkija lõviosas Maria-Kristiina Lotman, aga ka Peeter Torop, Eduard Parhomenko, Marianne Mikko ja Jüri Ojamaa, mõnede varem eesti keeles ilmunud leheintervjuude tõlkija on teadmata), tšehhi (Küllike Tohver), itaalia (Margus Ott), soome (Katrin Hallas), ungari (Lauri Eesmaa), inglise (Liisi Rünkla), rootsi (Anu Saluäär), bulgaaria (Kadri Kehayova ja Maria-Kristiina Lotman) ning saksa (Mari Tarvas). 

Lotmani vestluskaaslasteks on ajakirjanikud, teiste maade kirjandusteadlased, kultuuriuurijad ja filosoofid, teiste hulgas näiteks Soome semiootik Henri Broms ja Rootsi slavist Bengt Jangfeldt, aga ka Jaak Põldmäe, Peeter Torop, Eduard Parhomenko ja Kalevi Kull.

Oli meeldiv võimalus panustada ühe teksti toimetamisega - Kadri Kehayovi tõlgitud intervjuu, mis algselt ilmus 1988 Bulgaaria ajalehes "Narodna kultura" ja kus küsitlejaks oli kirjandusteadlane Galin Tihanov. Olgu see siin väikse maitseproovina ära toodud.

Kui sa ületad jõe

Vestlus professor Juri Lotmaniga

Professor Juri Mihhailovitš Lotman on maailmakuulus õpetlane semiootika, kirjandusteaduse ja kulturoloogia vallas. Lotman kuulub nende Nõukogude teadlaste hulka, kelle tegevus hakkas vilja kandma 60ndatel aastatel. Rahvusvahelise tunnustuse saanud ja USAs ning Euroopas tõlgitud töödest väärivad märkimist „Kunstilise teksti struktuur“ ja „Artiklid kultuuritüpoloogiast“. 1970ndate aastate lõpus (1977) ilmus Amsterdamis esimene tema teaduslikke vaateid ja töid tutvustav ingliskeelne monograafia. Professor Lotmani aktiivsel osalusel toimetaja ja autorina ilmub alates 1964. aastast Tartus, Eesti NSVs mainekas ajakiri „Töid märgisüsteemide alalt“. Lotman loeb kursust vene kirjanduse ajaloost ning on semiootikalabori juhataja Tartu Riiklikus Ülikoolis.

Professor Lotman, alustame traditsioonilise küsimusega. Millal tundsite kutset teaduse juurde?

Juba üheksandas klassis. Enne huvitusin entomoloogiast, tegevus, mis mulle tänaseni huvi pakub. Tegelikult ei ole ma peale üheksandat klassi kordagi kahelnud selles, mida õppida. Kõiki tegureid, mis minu otsust ja selle elluviimist mõjutasid, on raske hinnata, aga pean ütlema, et mul vedas: Leningradi ülikoolis, kus ma õppisin, töötasid tol ajal maailmakuulsad kirjandusteadlased - Eichenbaum, Tomaševski, Žirmunski, Gukovski jt - selline kooslus oli Leningradis esmakordselt. Pärast ei olnud enam aega viivitada. Lõppes sõda, kus osalesin suurtükiväe seersandina, ning pidin tööle hakkama.

Professor Lotman, üks kuulus ameerika geneetik on öelnud, et 20. sajand on paljude teadmiste ja vähese tarkuse sajand. Kuidas teie suhtute sellesse väitesse?

Ilusti kõlavad väited on harva tõesed. Teadmisi on igal sajandil nii palju kui vaja – see kehtib kõikide aegade, kaasa arvatud neoliitikumi kohta. Mis puutub tarkusesse, kui mõistame selle all oma tegude tagajärgede nägemist, siis seda pole inimkonnal kunagi olnud, või pigem – pole olnud piisavalt. Kui inimesed suudaksid oma tegude vilju ette näha, oleks lausa kurb. Kuulus ajalooline kangelane Šamil kandis rinnal ordeneid, mitte seeriaviisi toodetuid, vaid igaüks erines teistest. Ühel neist seisis araabia keeles: „Kes näeb ette tagajärgi, ei tee suuri tegusid.“ Seega, meie määratus tarkusetusele on nii needus kui ka õnn. Pöördudes tagasi teadmiste teema juurde, siis pean ütlema, et me ei ole põrmugi nendega üle koormatud, nagu väidetakse. Meie pead on täis, aga nad ei ole täidetud tõelise mõistmise, vaid lõpetamata muutuvate teadmistega. Selline on ka meie tehnika. Ilmselt veel sellel sajandil muutuvad arvutid tavaliseks, midagi, mis minu lapsepõlves oli tehnikaime. Elada tehnika loodud korra järgi on muidugi võimalik – kättesaamatuks jääb meile inimestele aga kahjuks taoline konstruktsiooniline lõpetatus, mida kehastab näiteks kirjanduslik tekst.

Mida teie kulturoloogina arvate analoogiatest, mida sageli luuakse orgaanilise ja kunstimaailma vahel?

Tervikuna, ma arvan, et neid kuritarvitatakse. Samas on võimatu mitte näha ühte paratamatut ja sisulist sarnasust. Kõik looduslikud organismid, isegi taimed, ja iga kunstiline teos on võimelised arenema. Kunstiteoses peab olema iseseisvust, mis sünnitab erinevaid ettenägematuid käitumisvõimalusi. See tähendab, et täiuslikkus ja kord kunstis kokku ei lange. Selleks, et kellegi käitumine oleks ennustamatu, peab see tulenema kõrgel tasemel sisemisest korratusest. Kunsti osas märgiksin siiski kahte põhimõttelist erinevust: kunstiteosed ei hävita keskkonda, mis neid ümbritseb – ei kunstiteoste oma korda ega mittekunsti, millega ta suhtleb. Ja veel – ainult kunst võib olla süsteem, milles algselt genereeritud informatsioon, tänu käitumisvabadusele, millest kõnelesime, kasvab iseseisvalt. Mõned luuleraamatud, mõned pildid kõnelevad läbi aja häälega, mis justkui tahaks öelda meile üha enam.

Kuidas hindate tänase kirjandusteaduse olukorda Nõukogude Liidus?

Alustan kaugemalt. Minu arvates võib kogu inimmõtlemist, millel on selge meetod ja teadlikkus sellest, et ta ei suuda vastata kõikidele küsimustele, nimetada teaduseks. Mis puutub, ütleme, filosoofiasse, siis võib see olla ja on teadus seda suuremal määral, mida vähem tal on pretensioon olla „kõigi teaduste teadus“. Ta on sageli olnud ning ongi seotud kultuuriga tervikuna, see tähendab, kogu mõttetegevuse, mida ei ole võimalik selgelt klassifitseerida, defineerivad inimesed filosoofiana. Praktikas aga on asjad teisiti. Võtame näiteks Saksa mõtlejad: Kant on minu jaoks tõeline filosoofteadlane, samas Hegeli tööd ei ole minu jaoks teaduslik filosofeerimine, nagu ka Nietzsche kirjutatu – see on suurepärane luule, aga mitte filosoofia teaduse mõttes.

Sarnased metodoloogilised raskused esinevad ka siis, kui räägime kirjandusteadusest. Nõukogude kirjandusteaduse olukord täna ei ole väga hea. Üks põhjustest on see, et hariduskultuur on langenud. Haridus, kaasa arvatud kõrgharidus, ei täida täielikult oma funktsiooni. Teine, olulisem põhjus on fundamentaalsete ideede ebakindlus, mida maailm kogeb. Ühe enam levib praktika, kus õpetlane vaatab oma erialale otseliini mööda tagasi: tänapäevast minevikku. Selline perspektiiv moonutab, ta loob üheainsa võimaliku arengutee, mis surub välja alternatiivid. Teisiti on lugu, kui asetame ennast objekti kohale ja vaatame sealt meie kaasaja suunas. Sellisel juhul alternatiivsed arenguliinid säiliksid. Meenutage, milliste sõnadega Delfi oraakel pöördus Kroisose poole: „Kui sa ületad jõe, hävitad suure kuningriigi.“ Kroisos ei teadnud, millisest kuningriigist on jutt. Aeg ise tema ees avaldab tõe - aga tema mõte ja ootus on sootuks teised. Minu jutu mõte on selgitada, et ühesuunalised käsitlused minevikust tulevikku ei suuda anda mitmekülgset pilti kirjanduslikust arengust. Taolised käsitlused taandavad autori tema loomingu summaks – mis on minu arvates andestamatu. Tuntud väites „Puškin areneb romantismist realismi“, sisaldub näiteks omajagu tundmatuid: esiteks, Puškin, kes ei ole ainult Puškini looming, teiseks – mis on romantism, kolmandaks – mis on jällegi realism, neljandaks – kuidas toimub üleminek (kui osutub, et romantism ja realism on sedavõrd erinevad, kauged ja teineteisest lahutatud) – kas inimene, kes läheb ühest ruumist teise, läks sinna üleni või jäi osa temast esimesse ruumi... Üldiselt on vaja uusi ideid, kuid need tulevad alati nagu hüljatud lapsed, keda me eest leiame.

Konverents "Ükskord ennepuiste. Paul-Eerik Rummo 80". Raamatu "Väljavõtteid" esitlus ja ettekanne "Jah, mu sõnadest saab lalin"

 20. ja 21. jaanuaril 2022 toimus Tartus Paul-Eerik Rummo 80. sünnipäevale pühendatud konverents "Ükskord ennepuiste". Pidasin seal mingis mõttes järje-ettekande: esimese päeva õhtul toimus Rummo valikkogu "Väljavõtteid" esitlus, kus kõnelesin pisut raamatu valmimise taustast, põhimõtetest ja käigust; teisel päeval pidasin ettekande "lalinast" Rummo luules ning esitasin ühe võimaliku viisi Rummo luulet kui tervikut kontseptualiseerida.

Esitlust on võimalik näha Kirjandusmuuseumi televisiooni ehk KirmusTV lehelt, konkreetne video on siin (minu jutt algab 21. minutil) ja kogu esimest päeva võib näha siin.

Teise päeva salvestas Tartu Ülikooli televisioon ehk UTTV, minu ettekanne algab 50. minutil (link video leheküljele).

Oli üleüldse väga tuumakas ja huvitav konverents, mida jälgis Zoomi kaudu ja ütles sõna sekka ka Paul-Eerik ise, nii et soovitav on vaadata kõik videod järjest läbi.

Paul-Eerik Rummo "Väljavõtteid"

 

Kirjastuselt Tänapäev on ilmunud Paul-Eerik Rummo valikkogu "Väljavõtteid". Raamatu on kujundanud Andres Tali.

Kuna Rummo on minu jaoks olnud üks olulisemaid luuletajaid juba mu murdeeast saadik, oli võimalus koostada tema valikkogu muidugi suur rõõm. Lubasin endale subjektiivset lähenemist, võttes algsõrestikuks iseenda luuletuse "Suusoojaks", mis koosneb erinevatest Rummo luule motiividest - valikkogu esialgne "istik" oligi selle teksti kompositsioon. Seejärel hakkasin selle põhjal edasi kasvatama, otsides sujuvaid või kontrastseid seostumisi eri motiivipesade vahel. Ühesõnaga, kirjutasin üht pikka poeemi, materjaliks Paul-Eeriku tekstid. Lõimisin sinna Paul-Eerikult saadud uusimaid tekste ning klassikat, mida oli võimatu esinduskogust välja jätta. Pealkirja "Väljavõtteid" kohta ütles Rummo, kui olin selle mitme variandi hulgas välja pakkunud, et see olnuks ka tema enda variant, kui ta oleks ise raamatu kokku pannud.

Lisan siia raamatu saatesõna.

See raamat on kümnes Paul-Eerik Rummo luulekogu, või viieteistkümnes,
kui kaasa arvata ka lasteluule raamatud. Neid ei saa järjestada lihtsa
uudiskogude reana, sest juba neljandast raamatust „Luulet 1960–1967”
(1968) alates on tegu varem ilmunu ja uute tekstide ühendamisega.
Rummo luule tervikkogumit ongi hõlpsam liigendada mitte raamatute
kaupa, vaid pigem tsüklite haaval, kuigi needki on aja jooksul teisenenud.
Kolm esimest luulekogu on selgelt piiritletavad – „Ankruhiivaja“ 1962,
„Tule ikka mu rõõmude juurde“ 1964 ja „Lumevalgus... lumepimedus“
1966. Valiku kahest esimesest on Rummo 1968. aasta raamatus koondanud
tsükliks „Lauliku lapsepõlv”, mis on täiendatult ja muudetult
ilmunud ka 1985. aasta valikkogus „Oo et sädemeid kiljuks mu hing” ja
1999. aasta „Luuletustes”. 1985. aasta raamatus „Ajapinde ajab” on neile
lisandunud ka samaaegsete, kuid varem raamatuis ilmumata tekstidest
koosnevat kaks „Eelõitsengu” tsüklit (raamatus „Oo et sädemeid kiljuks
mu hing” lisandub veel kolmaski kimp). Siinsesse raamatusse on jõudnud
kaks luuletust debüütkogust ja 14 teksti teisest raamatust, „Eelõitsengute”
tekstid on siit välja jäänud.
Luulekogu „Lumevalgus... lumepimedus” on autor hiljem kohelnud
omaette sidusa tervikuna, mis on muutmatul kujul ilmunud nii 1968.,
1985. ja 1999. aasta valikkogudes kui ka 2005. aasta „Kogutud luules”.
Siinsesse raamatusse on „Lumevalguse”-kogu valdavas mahus sisse
võetud, kuid osadeks lahti võetud.
Raamat „Luulet 1960-1967“ võtab kokku kogu „varase Rummo” ning
sisaldab „Lumevalguse” järgsete tekstide tsüklit „Läbi peo mul voolab
puu” – seegi on täiendatud kujul ilmunud 1985. aasta mõlemas raamatus
ja 1999. aasta „Luuletustes”. „Väljavõtetes” on 12 luuletust algsest tsüklist
ja neli selle hilisematest täiendustest.
Kogus „Ajapinde ajab” lisandub tsükkel „Pühapäev kohalikul taevakehal”,
mis sisaldab luuletusi aastaist 1965–1983. Need esindavad teatavat
üleminekulist laadi „klassikalise” ja hilisema Rummo vahel ja nende üldnimetajaks
võiks olla „luuletused enne ja pärast „Saatja aadressi””. Siia
raamatusse on võetud tsükli nimiluuletus.
„Ajapinde ajab” sisaldab ka kolme laulude tsüklit, mille kirjutamisaeg
jääb „Saatja aadressi” naabrusse – „Vettinud peiar” (1968), „Laulud „Viimsest
reliikviast”” (1969) ning „Kuivanud peiar jm” (1970); needki on 1985.
ja 1999. aasta valikkogudes taastrükitud. Siinses raamatus on esimesest
ja kolmandast kummastki üks tekst, „Viimne reliikvia” aga tervikuna.
Järgnema oleks pidanud „Saatja aadress ja teisi luuletusi 1968-1972“,
kuid see ei saanud autori soovitud kujul ilmuda. Nõnda jäi Rummo avaldatud
luuleraamatute vahele 17 aasta pikkune lünk, mida täidavad muud
žanrid: lasteraamatud, tõlked, stsenaariumid, dramaturgitegevus. „Saatja
aadress“ levis küll käsikirjaliselt, kuid kindlasti olnuks raamatuna ilmumise
puhul selle mõju üldisemale luuleprotsessile suurem. Jääb vaid kujutleda,
mis oleks 1970. aastate (ja ka hilisemas) eesti luules teisiti, kui levimuusikagi
toel laiema kõlapinna saavutanud Jüri Üdi (ning Rummo enda „Viim205
se reliikvia“ laulude) kõrval oleks aktiivsemasse käibesse jõudnud ka
„Saatja aadress“ – võimalik, et teatav soomelik-britilik modernism oleks
eesti luulesse juurdunud pisut jõudsamalt.
„Saatja aadress” jõudis kärbitult 1985. aasta raamatuisse ning ilmus
täielikult 1989. aastal. 1999. ja 2005. aasta kogumikes ilmus ta tervikkujul
nagu „Lumevalguski”. Siinses raamatus on „Saatja aadressist” tehtud
vaid valik, kokku 10 luuletust ja tsüklit, sealhulgas nimitekst.
Pärast pausi ilmus 1985. aastal kaks raamatut – „Ajapinde ajab“ ning
„Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet 1957-1984“, impressumi
trükkimisandmete järgi ilmus esimene kevadtalvel ning teine aasta lõpus.
See oli üsna jõuline topeltkatse vormistada ja liigendada Rummo-kaanonit,
kusjuures teine raamat mõjub esimese täiendatud versioonina.
„Ajapinde ajab“ on vormiliselt uudiskogu, kuid paljud tekstid pärinevad
tegelikult vanast ajast. Lisaks ülalpool mainitud varasemate tekstide
tsüklitele sisaldab raamat veel nii uutest kui vanadest tekstidest kokku
pandud „Juhuluulet“. Läbinisti uuematest luuletustest on koostatud
„Suved, talved“ kahes osas (neist on siia raamatusse jõudnud üheksa
luuletust). Lõpuks sisaldab „Ajapinde ajab” veel kimbu Eugenio Montale
tõlkeid ja luuletuse „Epiloog: Tempora mutantur“.
„Oo et sädemeid...“ sisaldab põhimõtteliselt 1968. aasta valimikku ja
„Ajapinde ajab” täiendatud kujul, lisaks hulka erinevaid tõlkeid ja 1960.
aastail kirjutatud tekstidest koosnevat tsüklit „Duett raadiole ja televiisorile“
(mis osalt sulandatud ka 1999. aasta „Luuletustesse”). Siia on sellest
jõudnud „Luuletus televisioonis”.
1999 ilmusid „Luuletused“, kus võrreldes 1985. aastaga on loobutud
tõlgetest, „Eelõitsengutest“ ja „Juhuluulest“ ning ülejäänu ümber rühmitatud.
„Lauliku lapsepõlv“ on nüüd jaotatud neljaks erinevaks tsükliks
(alapealkirjadega „Poolüminal“, „Mihklikuupäike“, „Lüüriline pöördumi206
ne“ ja „Orfeuse taastulek“), „Pühapäev...“ on saanud „Suvede, talvede“
kolmandaks osaks (kuid neid osi on ka omavahel ümber komponeeritud),
üksiktekstide valikut on mõnes kohas õgvendatud või täiendatud.
Erinevad šriftid viitavad tsüklite omavahelisele kokkukuuluvusele, ja
nii eristuvad neli suuremat sarja: esiteks „Lauliku lapsepõlved“; teiseks
olulised tervikud „Lumevalgus...“, „Läbi peo...“ ja „Saatja aadress“; kolmandaks
kolm laulutsüklit; neljandaks „Suved, talved“. Siinsesse kogumikku
on jõudnud kolm luuletust, mis selles raamatus esmakordselt ilmusid.
2002 ilmus juubeli puhul väiksem kompositsioon „Kohvikumuusikat“,
mis sisaldab valikut erinevate aegade tekstidest. Raamat keerleb kahe
telgse tekstisarja ümber, mis on osade kaupa raamatusse laiali laotatud:
„Lumevalgusest...“ pärinev „Väikese linna kohvikumuusikat“ ning päris
uus „Õnnelik“, mis on ka siinsesse valikusse võetud (peale selle oli raamatus
veel kaks päris uut teksti).
2005 ilmunud „Kogutud luule“ koondab peaaegu kogu Rummo luule
tähestikulises järjekorras, sh 5 päris uut luuletust ja kümmekond vanemat
varem raamatuis ilmumata teksti. Varasemates raamatutes mitut
pidi ehitatud tsüklid on kadunud, tervikutena on säilitatud vaid „Lumevalgus...“
ja „Saatja aadress“. Siinses raamatus on kaks „Kogutud luules”
esmakordselt ilmunud teksti.
„Väljavõtetesse” on kaasatud ka Rummo lasteluulet – tervikkogu
„Lugemik, lugemiki”, mis ilmus esmakordselt 1974. Hiljem on ilmunud
selle raamatu ühe luuletuse taastrükk „Vannilugu“ (2004) ja kogu
raamatu uustrükk „Vigurilood. Lugemik, lugemiki“ (2006). 2008 ilmus
vanemaid ja uuemaid tekste sisaldav „Kui lähed teele koidu eel“ ning
2017 kogu Rummo lasteluulet koondav „Tihane tõstab tiibu”.
Nõnda siis on Paul-Eerik Rummo oma luulet kui tervikut mitut puhku
komponeerinud ja hoolitsenud selle eest, et too tervik oleks mitmel
kujul olemas, kuni lõpuks on välja andnud kataloogi. Võiks ehk isegi
rääkida valikkogust kui ühest Rummo iseäralikust žanrist, mis ühe ja
sama (mõneti varieeruva) tekstikehamiga on mitu korda läbi mängitud
– esmalt väga varane valikkogu, seejärel kaks sisuliselt valikkogu ühe
aasta jooksul, lõpuks kolm erinevat versiooni samast klassikaks muutuvast
materjalist kuue aasta jooksul. Rummo luule publitseerimislugu
on suurepärane mudelnäide sellest, kuidas üks kaanon aja jooksul ümber
struktureerub, seejuures veel autori enda käe all (kuigi alati ka erinevate
kirjastamistegurite mõju all). Ja tundub, et nii mõnelgi puhul tundub autor
polemiseerivat selle kujuteldava Rummo-kaanoniga, mis on võtnud kuju
retseptsioonis väljaspool autori tahet, aga miks mitte ka varasema iseendaga
(näiteks 2002. ja 2005. aasta raamatud teevad seda kindlasti).
Omaette huvitav on jälgida nende raamatute autoripoolseid saatesõnu
ning pealkirja-“poliitikat“. Kolm raamatut on neutraalselt kirjeldava
pealkirjaga („Luulet 1960-1967“, „Luuletused“, „Kogutud luule“), kolme
valikkogu pealkirjad aga viitavad 1960. aastate tuumik-Rummo poole:
pealkiri „Ajapinde ajab“ on otsene käesirutus eelmise raamatu lõputsükli
poole, jätkates luuletuse „Maarjaheina kõrreke“ rida „Läbi peo mul voolab
puu“. „Oo et sädemeid...“ ning „Kohvikumuusikat“ osutavad mõlemad
luuletustele, mis on pärit „Lumevalgusest...“.
„Oo et sädemeid...“ saatesõnas ütleb Rummo, et „nostalgia kadunud
nooruse järele [on] nüüd autorist rohkem võitu saanud ning autori enesekriitika
lõdvenenud“ ja seetõttu on „Lauliku lapsepõlve“ tsükkel mahukam
kui 1968. aasta valimikus. Ühtlasi peab ta ka mõnesid „Eelõitsengu“
„noorusvallatusi“ „võimalikuks ja vajalikuks pildi täielikkuse huvides välja
anda“. Ja lõpuks põhjendab autor nõrgemate ja juhuslikumate tekstide
kaasamist täielikuma pildi andmisega ühest „ajalõigust, mil nende ridade
kirjutajagi on teiste seas luuletajat mänginud“.
„Saatja aadressi“ täisväljaande saatesõnas öeldakse muuhulgas põhjenduseks,
miks pole tekste redigeerima hakatud: „Olgu neilgi tekstidel
õigus saada kord raamatuks sellistena, nagu nad sündisid – nii nagu iga
asi peab astuma igaviku ette sellisena, nagu ta just on.“ See vastab raamatu
iseärasusele üsna hästi – ühest küljest on see teatav igavikulise
õigluse jalulepanek, eesti uuema luule ühe legendaarse avaldamata
teksti ees võla täitmine, teisalt aga lihtsalt üsna argine dokumendipublikatsioon,
mille suhtes autoril on tekkinud juba teatav distants.
„Luuletuste“ lakoonilisemas järelmärkuses ütleb Rummo, et viis, kuidas
tekstid on ümber rühmitatud, „mängeldes nii kronoloogiaga kui sisuliste
haakumistega“, on ainult üks paljudest võimalikest, sest „niikuinii on kõik
luuletused ühe ja sellesama sõnastamatu varjud“. Siingi näeme teatavat
üleva hoiaku segunemist mõnetise kerglusega („sõnastamatu varjud“ vs
„mängeldes“).
Hoopis huvitav lugu on raamatuga „Kohvikumuusikat“. Selle raamatu
iga luuletuse pealkiri on teksti kohal kahekordselt – tavalise pealkirjana
ning lehekülje ülaservas väiksemas kirjas päisena; seejuures algselt ilma
pealkirjata luuletuste esimene rida on tõstetud pealkirja staatusesse
ja samamoodi topeldatud. Topeldatud on ka raamatu keskkohas olev
„Luuletus televisioonis“, mille lõpurida on „Kõik on nii väga, väga vahendatud!“
– tõenäoliselt ongi see pealkirjade liiasus seoses tolle vahendatuse-
motiiviga. Igal juhul mingi distants lugeja ja tekstide vahele sellega
luuakse, võimalik, et ironiseeritakse elava klassiku kinnistekstide lõputu
rituaalse ülekordamise üle.
Selle loogilise jätkuna on „Kogutud luule“ juba puhas kataloog, mida
Rummo ise põhjendab „endalegi ootamatu“ meelemuutusega: „Võib-olla
on tõesti liiga ülbe jätta endale viimane sõna määramaks, mis ja kuidas
tohib su kaanonisse kuuluda, mis mitte.“ Põhimõtteliselt teeb autor siin
üsna tugeva žesti oma kinniskaanoni tühistamiseks või sellest distantseerumiseks,
samas siiski loobumata kahest telgsest luulekogust, mis
sellest kataloogipõhimõttest puutumata jäävad. Mehhaaniline kõikesisaldavus
töötab distantseeriva liigutusena paremini kui pelk ükskõiksuse
deklareering.
„Väljavõtteid” liigub sellest distantseeritud kataloogist edasi, püüdes
algosistest luua ühe võimaliku uue terviku. Siinsesse kogumikku on jõudnud
ka 17 luuletust, mis on kirjutatud pärast „Kogutud luule” ilmumist –
sealhulgas tekst, mis andis kogu raamatule pealkirja. Raamatu komponeerimisel
on arvesse võetud, et siin ei puuduks Paul-Eerik Rummo kõige
krestomaatilisemad tekstid, kuid muus osas on lähtutud koostaja isiklikest
sümpaatiatest ja intuitiivsetest assotsiatsioonidest. Paul-Eerik on
pärast paari väiksemat õgvendust valiku tunnistanud selliseks, kus ta
enda ära tunneb. Siin pole järgitud kronoloogiat ega liigendatud tekste
omaette alaosadeks, vaid on püütud luua teatav vool, mis kohati on
sujuv, kohati looklev, kohati aga jõnkslik ja kärestikuline. Ring algab
ja lõpeb Rummo kui luuletaja murrangut tähistava „Saatja aadressi”
lühitekstidega, käies läbi erinevate temaatiliste ja motiiviliste hoovuste:
päri- ja vastuvool, jumal ja juhus, maastik ja tuba, maailm ja hing, lähedus
ja kaugus, lumi, puud ja muud võrad, vihm, kärjed ja mesilased, meri,
kohvik, lahkumised, rongid ja rongijaamad, vaba laps, pööriöömaa ja
järved ning lõpuks koonduv-lahenduv kooda. Nõnda on püütud tabada
korraga kaht printsiipi, mis näivad Paul-Eerik Rummo luulet juhtivat:
pigem 60ndate luulele iseloomulikku intensiivset sihitud tungilist voolu
(mis kõige eredamalt väljendub näiteks luuletustes „Oo et sädemeid...”
või „Kinni hoidmas”) ning hilisemas luules valitsevat teatavat džässilikku,
improviseerivat ja põiklevat vabavoolu. Ühtlasi olen koostajana püüdnud
ka tasandada muljet (mida olen isegi varem kuulutanud), nagu oleks
„Saatja aadressi” järgne Rummo luule kuidagi „lisandus varasemale”. Loodetavasti
paistab nüüdsest „improst” välja pigem teatav sisemine ühtsus,
mis Rummo erinäolise luule aluspõhjaks on olnud algusest tänini.
*
Paul-Eerik Rummo positsioon eesti luules on ühelt poolt kanooniline ja
teisalt eriskummaline. See seisneb asjaolus, et eesti luule kujuteldavas
arenguloos on Rummo kõige olulisem mitte algataja või kehtestajana
(nagu see on näiteks Jüri Üdi puhul), vaid teatava luulevõimaluse lõpuni
viijana, täidesaatjana, täiuslikkuse piirini liigutajana. Mulle näib, et
kogu see poeetiline ehitis, mida eesti luules oli üles ehitama hakatud
Noor-Eestist saadik läbi arbujate kuni kõrgmodernismini, jõudis Rummoga
täiuseni, ta integreeris kogu senise traditsiooni ning ühendas selle
orgaanilisel viisil ka maailmaluule modernistliku tuumaga. Nii et kui võib
öelda, et eesti luulekeele geneetiline kood on otsekui seemnes olemas
Juhan Liivi luules, siis Rummo luule on selle koodi ühe teostumisliini viljumine.
Kuid siin tuleb mängu vabaduse ruum – Rummo ei jäänud kinni
sellesse, mille ta oli juba enne 30. eluaastat loonud, ta sai ise väga hästi
aru, millega ta on hakkama saanud, ja liikus teisale: „Saatja aadress” on
üks järsemaid poeetilisi pöördeid, mida võib eesti luuletajate loomelugudest
leida. Rummo ei samastu oma luulega, kuigi see on suures osas
üsna isiklik; luule ei valitse teda, ta ise valdab luulet. See on ka põhjus,
miks Rummo on niivõrd hea tõlkija – temas on see sisemine vabadus,
mis võimaldab ennast ja oma idiolekte mitte liiga tõsiselt võtta.
Paul-Eerik on peale luule kirjutanud veel draamat, esseistikat ja arvustusi
ning tõlkinud, kuid ta ei ole teinud üht, mida laia ampluaaga eesti
literaat tavaliselt teeb: ta pole kirjutanud proosat (välja arvatud lastejutud)
ega memuaare. Selles näib olevat lausa midagi sihilikku. Võib-olla
on see üks viis mitte kinnistuda, monumentaliseeruda. Sest Rummo on
suure osa oma elust – publiku silmis – elanud tolle noore poeedi vägitükkide
valguses ja selles on suur oht muutuda puuslikuks nii enda kui
teiste jaoks. Rummo on sellega toime tulnud, ta on jäänud vabaks. Ta on
jäänud ikka veel lahtiseks. Käesolev raamat on tehtud sama taotlusega –
hoida Paul-Eeriku luulekogum üha avatuna.

"Eesti kalaluule antoloogia" (koostanud Vladislav Koržets)

 

Vladislav Koržets on kokku pannud mahuka kogumiku eesti kalaluulest - alates rahvaluulest ja Freundlichist kuni Eda Ahi ja Triin Pajani. Üle 700 lehekülje ja 264 autorit, sealhulgas ka lasteluulet ja laulutekste. Nii et monumentaalne teos. Minult on antoloogias ka üks tekst, juba üsna ammune, kirjutatud maikuus 2001 ja ilmunud raamatus "Nägemist" (2002). Muuseas, "Salatoimikute" osa millest siin räägitakse, on 7. hooaja 9. osa, ja film on Andrew Birkini "Salt on Our Skin".

AN X-FILE

täna õhtul oli salatoimikutes

pastor kellel tuli madu

suust välja ja sõi hiire ära

siis tuli erootiline film

kalamehe ja feministi

armastusest nad seksisid

nii imelikult muudkui

veeretasid ennast ühest

voodi äärest teise kuni

kukkusid põrandale ja

olid otsekui närvis nad olid

vist vaadanud palju armastus-

filme selliste intiim-

stseenidega kus ollakse

nagu näljas ja õhupuuduses

ja rabeldakse hästi palju

ja hästi kiiresti ja hingeldatakse

otsekui läbi higise mikrofoni

feminist luges eksistentsialiste

oli lugenud bovuaari see oli ta

äratanud kalamees magas

rahulikult edasi aga feminist

armastas teda seda enam

andis põsele musi ja pani

ennast vaikselt riidesse

kalamees ja feminist

see kõlab nagu hunt ja punamütsike

või nagu kuningas ja tema uued

rõivad feminist avastas et

naised võivad mõnu tunda ka

mõnu pakkumisest viiulid

mängisid taustaks mingis

filmimuusika stiilis

aga kui mulder muigab

scully mõru nalja peale

siis on see nagu kalade

platooniline armastus

ja selles on klassi

Jaan Kaplinski "Valitud luuletused"

 

Märt Väljataga koostatuna on valmis saanud Jaan Kaplinski "Valitud luuletused". Raamat on kokku pandud enam-vähem kronoloogilises järjekorras ning rühmitatud Kaplinski luulekogude järgi, kuid kaasa on haaratud ka tekste, mis pole varem raamatutes ilmunud. Raamatul on korralik info ilmumisandmete kohta ning Väljataga pikem järelsõna. Igati esinduslik ja ülevaatlik kogumik - sellisena kondenseeritum ja tihkem kui 2000. aastal ilmunud eelmine Kaplinski enda koostatud esinduskogumik "Kirjutatud", mis oli 1000 lehekülge (nüüdse ca 400 vastu). Raamatu on kujundanud Mari Kaljuste ja kirjastanud Varrak.

Raamatu viimane alaosa koosneb Kaplinski venekeelsete luuletuste tõlgetest, mis on enamjaolt võetud minu ja Katrin Väli tõlgitud kogumikust "Valged ööliblikad. Wegeneri naeratus" (2018), kuid Märt Väljataga on tõlkinud lisaks kolm luuletust, mis on ilmunud 2018 Moskvas välja antud Kaplinski tõlgitud ja algupäraselt venekeelsete luuletuste valimikus "Наши тени так длинны" (Meie varjud on nii pikad), mille uute luuletuste osa võib lugeda kolmandaks Kaplinski venekeelseks luulekoguks. Kaplinski venekeelset luulet on tegelikult veelgi rohkem: tänavu mais ilmus Igor Kotjuhi kirjastuselt Kite Kaplinski viimane luulekogu "За другими реками" (Teiste jõgede taga) ning üsna varsti on Moskvas ilmumas "Отпечаток крылатого пальца" (Tiivulise sõrme jälg), mis kirjutamisaja järgi pidanuks tegelikult olema neljas venekeelne kogu. Nii et tegelikult on praeguse seisuga vähemalt pool Kaplinski venekeelsest luulest veel ootamas eesti keelde tõlkimist.

Sergei Timofejev "Tulemasinaid täis tasku"

 

Ilmunud on Sergei Timofejevi luule valikkogu "Tulemasinaid täis tasku". Tõlgete valmimisel aitas kõvasti kaasa Katrin Väli nõudlik toimetajatöö, mille eest olen väga tänulik. Raamatu pilkupüüdev kujundus on Eva Labotkinilt. 

Raamatu esitlus toimus 7. aprillil Kanuti Gildi Saalis.

Raadiosaatest "Gogol" võib kuulata Timofejevi luuletusi tõlkija esituses.

Lisan siia raamatu lühikese saatesõna ja kolm luuletust maitseprooviks.

*

Saateks

Läti venekeelse luule üks väljapaistvamaid esindajaid Sergei Timofejev on sündinud 1970. aastal Riias. Ta on lõpetanud filoloogina Läti ülikooli, tegutsenud ajakirjaniku ja raadio-DJ-na, uuemal ajal kaasaegse kunsti portaali arterritory.com venekeelse versiooni toimetaja. Luuletusi hakkas ta avaldama juba 1980ndate lõpus tollastes „mitteametliku” kirjanduse ajakirjades (Rodnik Riias, Mitin žurnal Peterburis ja Vavilon Moskvas). Tema debüütkogu „Koer, skorpion” (Собака, Скорпион) ilmus 1994 Peterburis, järgnesid Riias ilmunud „DJ mälestused” (Воспоминания диск-жокея, 1996) ja „96/97” (1998). Siinse raamatu aluseks on kolm uuemat kogu: „Tehtud” (Сделано, 2003), mis sisaldab ka valikut varasematest kogudest, „Väikesed sinised võidusõiduautod” (Синие маленькие гоночные автомашины, 2011) ja „Hommik introvertide maal” (Утро в стране интровертов, 2019, kõik kolm on ilmunud Moskvas). Lisaks on Timofejevil Riias 2012 ilmunud vene- ja lätikeelsete paralleeltekstidega valikkogu „Stereo”.

1999. aastast on ta luulerühmituse Orbita üks liikmeid. Ta tegutseb aktiivselt multimeediakunstnikuna, ühendades luulet muusika, video ja installatsioonidega. Ta on ka laulusõnade kirjutaja ning libretist – 2014 pälvis ta Läti teatri aastapreemia parima originaaldramaturgia vallas Kristaps Petersonsi ooperi „Mihhail ja Mihhail mängivad malet” („Михаил и Михаил играют в шахматы”) libreto eest. Ta on olnud Andrei Belõi auhinna nominent ning väljaspool Venemaad elavaile autoreile antava „Vene preemia” laureaat (2010).

Eesti keeles on tema luulet varem ilmunud ajakirjades Anders Härmi, Aare Pilve ja Igor Kotjuhi tõlkes ning Orbita kogumikus „Eesti keeles sa lobise, tibuke” (2016); suurem osa seal ilmunust on ka siia raamatusse üle võetud, sageli küll kohendatud kujul. Suurem osa käesolevast raamatust sisaldab siiski uusi tõlkeid.

*

Sergei Timofejevi luule on pealispinnal lihtsasti ligipääsetav, üsna kõneline, sageli jutustab ta mingeid lugusid või loob mingite tegelaste portreesid. Seejuures aga toimuvad nihestused, mis võivad olla nii märkamatud (nagu näiteks tekstis „Süsteem süsteemis”) kui ka hüperboolsed (nagu näiteks „Juhtumis nukkudega”). Stiililiselt on see luule suhteliselt neutraalne, pisut jahedalt distantseeritud, kuigi kõike näib läbivat siiski mingi õhuline, kergelt humoorikas melanhoolsus.

Tundub, et Timofejevi luule põhilisteks võteteks on eriliste asjade igapäevastamine ja igapäevase dramatiseerimine. Näib, et mida aeg edasi, seda rohkem on Timofejevi luuletused ehitatud millegi triviaalse ümber, mille tagant kumab miski, millest otse ei räägita, kuid mis ise ei ole triviaalne – olgu selleks siis kõleda resignatsiooni oht või kohati lausa müstiline lootusrikkus. Sellise poeetilise tunnetuse näiteks võivad olla näiteks read luuletusest „Kroonika”: kahe tuhande kuuendal / oli terve päev / kahekümne kuues / august. Tundub ka, et aja jooksul süveneb Timofejevi luules n-ö metapoeetiline tasand, luuletused hakkavad üha rohkem küsitlema seda, kuidas me midagi millegi kohta üldse öelda saame.

Ega selle luule seletamiseks polegi eesti luulekonventsioonide taustal mingeid erilisi tõlgendusfiltreid tarvis, tundub, et see luule käitub siin üsna koduselt. Tuleb lihtsalt lugeda ja kogeda, mida tekstid lugejaga tegema hakkavad.

Lugesin

Eile lugesin naljakat teksti vene kirjanduse kohta.

Siis lugesin naljakat teksti läti kirjanduse kohta.

Peale seda lugesin naljakat teksti soome kirjanduse kohta.

Kogu aeg naersin, kogu aeg jõin vett, vahel võimlesin.

Niimoodi veetsin eilse päeva, aga kuidas sina eilse päeva veetsid?

Aga kuidas sina eilse päeva veetsid? Sõid õunu, ohkasid salamisi?

Tule meie lugemisklubisse, dokumente ei küsi, liikmemaks unusta ära.

Näidaku tähed sulle su teed. Sest meil on ju veel nii palju naljakaid

tekste prantsuse kirjanduse, inglise kirjanduse, saksa

kirjanduse kohta, istume maha ja naerame valjusti kellegi õdusas korteris.

Või

Mees tuli või ei tulnud.

Naine nägi või ei vaadanud.

Oli sügis või kevad.

Akna taga istus kass või koer.

See oli Venemaal või Jaapanis.

Mees ütles „Jaa“ või „Ei“.

Möödus tramm või hakkas koitma.

Kõigil oli ükskõik või kõik erutas kõiki.

Oli selline kerge ebamäärasus

nagu kerge palitu või uus mantel.

Must moos

Tuul magab. Öö on õrn.

Inimene on väsinud ja tahab riidu.

Ta kiirustab. Ta tõuseb üles.

Ta läheb musta moosi juurde.

Ammutab purgist, ootab,

seejärel viskab tagasi.

Ta on väsinud, saanud targemaks,

nutab, nutab, tasa-tasa nutab.

Tead kõike, tead kõiki.

Mida sa, süda, siis veel tahad?

Ammuta mulle põhjast

musta moosi.