"(Linna)kirjanduslikud uitamised Tartus"

 

Tartu linnaraamatukogu on välja andnud järjekordse kirjandusliku matkajuhi, kus paljude kirjanduslike tsitaatide najal saab kulgeda mööda Tartu linnaosi. Minultki seal väike tükike. Koostanud Halliki Jürma ja Ülo Treikelder, toredasti kujundanud Artur Tuur Kuus. Head kõndimist!

Semjon Hanin "ainult et"

 

Kirjastuselt Tuum on ilmunud Riia luuletaja Semjon Hanini valikkogu "ainult et". Tõlgete toimetaja oli Katrin Väli, raamatu kujundas Eva Labotkin. See raamat käib paaris ülemöödunud talvel ilmunud Sergei Timofejevi valikkoguga "Tulemasinaid täis tasku" - nad mõlemad on Riia luulebändi Orbita liikmed. Hanini luulet on eesti keeles siin-seal ilmunud varemgi, kuid raamatu jaoks on paljusid tõlkeid viimistletud ja kohendatud. Raamatu pealkiri on tuletis tema raamatu pealkirjast "Только что", mis tähendab "Äsja", kuid sõnasõnaliselt saab seda tõlkida ka "Ainult et".

Lisan siia raamatu saatesõna.

*

Saateks

Semjon Hanin on nimi, mille all on oma luulet avaldanud Aleksandr Zapol. Ta on sündinud 1970. aastal Riias, õppinud vene filoloogiat Tartu ülikoolis ja Läti ülikoolis ning olnud 1999. aastast alates Riia venekeelsete luuletajate rühmituse Orbita liige (selle rühmituse loomingust on eesti keeles varem ilmunud kogumik „Eesti keeles sa lobise, tibuke“ 2016 ning Sergei Timofejevi „Tulemasinaid täis tasku“ 2021). Hanini debüütraamat oli vene- ja lätikeelsete paralleeltekstidega „Только что / Tikko“ („Äsja“, 2003), sellele järgnesid „Опущенные подробности“ („Vahele jäetud üksikasjad“, 2008, sisuliselt visuaalkunstiobjekt, suurest fotost moodustuv buklett, kus tekst on pildi rastriks), „Вплавь / Peldus“ („Ujudes“, 2013, sisaldab ka Läti kunstnike tehtud „tõlkeid“ visuaalkeelde), „А вам не кажется, что эти ваши пять минут как-то слишком сильно затянулись?“ („Kas teile ei tundu, et need teie viis minutit on kuidagi liiga pikaks veninud?“, 2015, osa koos Līva Rutmanega valminud ruumiinstallatsioonist), „Но не тем / Bet ne ar to“ („Kuid mitte sellega“, 2017) ja „Посигналь“ („Anna signaali“, 2018). Peale läti keele on tema luulet tõlgitud veel tšehhi, ukraina, serbia, itaalia, gruusia, hispaania, valgevene, ungari, poola, leedu, saksa ja horvaadi keelde (kui nimetada vaid neid keeli, milles on ilmunud omaette raamat). Aleksandr Zapol ise on omakorda viljakas läti nüüdisluule tõlkija vene keelde.

2011 ilmus tema koostatuna kogumik „Латышская/русская поэзия“, mis koondab Läti saksa- ja lätikeelsete poeetide algupäraselt vene keeles kirjutatud luulet alates 17. sajandi keskpaigast. Peale selle on Zapol ka aktiivne interdistsiplinaarne kunstnik (nagu kõik orbitalased), ta on oma luulet kasutanud erinevate netikunstiteoste materjalina (üks neist, „3D Poetry“, on välja arenenud etapini, kus kolmemõõtmelise luuletuse võib skulptuurina välja printida), esitanud oma luulet performatiivsetes projektides, osalenud Orbita tegevuskunstiaktsioonides, mis on ümber mõtestanud Riia linnaruumi (nt tänavanurkadele omaette nimede andmise aktsioon), esinenud fotode ja joonistuste näitusega, kirjutanud tekstid Eestiski lavastanud Vladislav Nastavševsi tükile „Sņeguročka“ (2011) ning instseneerinud Bulgakovi „Koera südame“ (Dmitri Petrenko lavastus 2022 Riia vene teatris).

Hanini luule ei anna end esmapilgul ehk lihtsalt kätte, kuid süvenemise puhul satub lugeja maailma, mida tajutakse läbi pidevate väikeste tajunihete – olgu need siis meeleaistingute, ruumi ja aja, sõnastustavade, kultuuriliste konventsioonide või emotsionaalsete seisundite kõrvalelibisemised, ootamatud kattumised või omavahel vahetusse minekud jne. Ses mõttes on iseloomulik koos Vladimir Leibgamiga loodud netiteos „Что-то с координацией движений“ („Midagi on lahti liigutuste koordinatsiooniga“, 2010), kus tavakujul esitatud luuletekstidesse on programmeeritud vaevumärgatavad moonutused, mida lugeja tajub iseenda tajuhäiretena. See on iseloomulik kogu Hanini poeetikale, mis sellise tehnika kaudu muudab lugeja maailma ja sõna suhtes eriti tähelepanelikuks ja ergutab nüansimeelt.

* 

Vaata ka videot 20. oktoobril toimunud esitluselt.

Kirjanik loeb. Andrei Ivanov

 Oli meeldiv võimalus tõlkida Loomingule Andrei Ivanovi essee - vt siit.

Larissa Joonas "Teekond Les Murray raamatuga"

 Vikerkaares nr  4-5 ilmus tõlge Larissa Joonase tsüklist "Teekond Les Murray raamatuga". Selle originaal ilmus netiajakirjas Flagi ja tõlge valmis ettekandmiseks 22. märtsi "Kirjanduslikul kolmapäeval". 

     Kris Moori foto

TEEKOND LES MURRAY RAAMATUGA

1.

Teekaaslased jäävad sinuga alatiseks,

kuidas sa ka ei silmitseks tiiva alt mööduvaid mägesid või pilvi,

kui hoolega ka ei püüaks neid vaadates meelde jätta,

ikkagi mäletad vaid noort ema, kes lükkab juuksesalgu kõrva taha,

reisisaatjat, kes keset päästevestist rääkimist

järsku korraks vakatab, talle meenub miski,

otsekui oleks ta seda akna taga näinud. Maailmameri,

mis äratab ellu meie inimlikud sidemed ja kustutab mälestused kohtadest,

kus oleme käinud – need oleme me ise, seisame nii tihkelt,

embame nii kõvasti, oma isiklike käte tugevas ringis.

2.

Tuleb välja, et ma ei oska luuletusi kirjutada

märkmikulehele või telefoniekraanile.

Ma ei näe neid tervikuna ja kaotan ruumitaju

ja sellega koos rääkimisvabaduse.

Pisikese paberilehe Prokrustese säng

ei katkesta mitte luulerida, vaid maailma selle ümber,

mitte sõna, vaid elud ja surmad, mida ta tähistab.

3.

Võõras naine peseb toas aknaid.

Aknad on suured, sellised pole mulle enam jõukohased.

Kuulen laksuvat heli, on see vesi või mööda lendavad piiritajad,

nende paindlike plastiktiibade vubin.

Toas on kuuma metalli lõhn – päikest pimestavate aknaplekkide,

pesemisvahendite naiivne lõhn, bensiin ja niidetud muru.

Tunnen harjumatut tunnet: mina ju peaksin neid aknaid pesema

ma olen nii palju aastaid pesnud aknaid ja teinud seda kergelt, mängeldes, nagu paljut muudki.

Hämmastav, et ma pole teinud paljusid asju, mida võinuksin –

pole vallutanud Himaalaja tippe, pole käega silitanud

kosmoselaeva välispinda, pole vaadelnud varisevaid jäämägesid.

Võõras naine ümiseb, pestes aknaid, mis mäletavad minu käsi;

tihke leitsak toob lauluviisi tagasi tuppa.

Kuis siis nii – elu on peaaegu otsas, kuid see pole mina, kes rändab Arktika poole,

ei haara maailma ümbert kinni, kui kevadine rohi on õitsema hakanud.

Isegi need aknad, mis muutuvad üha nägusamaks, selgemaks ja läbipaistvamaks –

ei kuulu enam mulle, lendavad ära, kaovad sulanud päikesesse,

mis liigub nii kaugel, vaikides, üllatava osavõtmatusega hämmeldunud minu suhtes.

4.

Ma olen harjunud, et kui läände vaadata,

näeb kaugeid tehaseid,

pisikesi, otsekui päkapikkude majakesi, transportööre ja vöödilisi korstnaid.

Põhjas, kui hoolega vaadata, on meri,

õhukese, alati tumeda viiruna, ja hõbedased pilved.

Lõunas on aherainemäed, idas majad ja teed.

Kuid seal, kus sündisin, on lõunas, idas ja läänes – mäed,

ikka ainult mäed, metsaga kaetud.

Kui ma esimest korda nägin päikest, mis ei tõuse mägede tagant,

nagu see on kirjas kõigis tõelistes muinasjuttudes,

vaid lihtsalt maa alt, siis valdas mind hirm.

Viieaastasena kummastusega teadvustada maailma korraldust,

taevakehade ükskõikset liikumist, iseenda olemasolu vabatahtlikkust.

5.

Loen Murray luuletusi ja õpin tundma uut Austraaliat.

Mitte seda, kus on igihaljad mussoonmetsad ja savannid,

vaid teist, kus ma pole käinud, millest ei teadnud midagi.

Põldude lagendikud ja loojangud hallinevas pilvehämus. Kalurid allavajuvas päikeses,

töölised kombinesoonides, kes tõstavad käe

silmade kohale varjuks, nende pilgud nagu laserkiired

läbistamas üksteise ruumi. Tohutu manner,

mida ämblikuvõrguna katavad vaikivate inimeste pilgud,

nad ei laula, ei kõnele, ei siruta üksteise poole käsi.

Seda, mida kirjutan, loeb ilmselt kunagi

inimene, kes pole kunagi Eestis käinud. Mida leiab ta

minu luuletustest, millise maa? Millest ta lugedes aru saab,

kas näeb veel midagi peale kurbuse, üksinduse ja mure?

30.11.2021

Esna galerii vestlus: Rännakud iseendas. Jaak Jõerüüt, Aare Pilv ja Aija Sakova

Aija Sakova kutsus vestlema Jaak Jõerüüti ja mind, siin on vestluse video:

Olen Jaak Jõerüüdi loomingust kirjutanud ja rääkinud mitmel korral: luulekogu "Uus raamat" arvustus pealkirjaga "Uus triviaalsus: lõhna ja maitset" ilmus Loomingus 2005/2, proosakogumiku "Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti" arvustus "Jõerüüdi osastav kääne" Keeles ja Kirjanduses 2019/6. Jõerüüdi "Muutlikust" olen pidanud kaks ettekannet: "The Self and Time in The Mutable by Jaak Jõerüüt" 15. novembril 2019 Tallinnas Balti kirjandusteadlaste konverentsil ning "Jaak Jõerüüdi "Muutliku" poeetikast" 22. augustil 2020 Peedomäel Kirjandusmuuseumi kirjandusteaduse X suvekoolis; artikkel nende ettekannete põhjal on seni jäänud pooleli. All on väike pilt "Muutliku" ajalisest struktuurist - vasakult paremale on faabula, ülalt alla on süžee, nooled näitavad ajas liikumise suunda. (Pilt on selgem, kui see salvestada või uues aknas või uuel vahelehel avada.)

Igor Kotjuh "Sireenid ja sähvatused"

 

Ilmunud on Igor Kotjuhi uus luulekogu "Sireenid ja sähvatused", mis sisaldab luuletusi kriisiaegadest: 2014. aasta Ukraina sündmused, koroonaepideemia ja praegu käiv sõda, lisaks on siin peegeldusi autori enesetunnetusest mitme keele- ja kultuuriruumi vahel liikuva inimesena. Siin on luuletusi, mis on kirjutatud algupäraselt eesti keeles, vene keelest eesti keelde tõlgitud (enamasti Kotjuh ise, mõned ka Katrin Väli ja Anna Verschik), siin on ka mõned ukrainakeelsed tekstid (mida on eesti keelde tõlkinud Verschik ja võru keelde Jüvä Sullõv). Raamatu on kujundanud Liisa Maria Murdvee, saatesõna kirjutanud Aija Sakova, toimetanud mina. Mõjuv ajastudokument.

Kas eesti kirjandus areneb? Mõttevahetus: XXI sajand eesti kirjanduses

 Ilmunud Loomingus nr 12, 2022.

Kas eesti kirjandus areneb?

Mõttevahetus: XXI sajand eesti kirjanduses

Ma õigupoolest ei usu, et suudaksin sellesse mõttevahetusse lisada midagi põhimõtteliselt uut, kuid kuna olen väikest viisi vastutav selle kirjutiste sarja ellukutsumise eest, siis püüan lisada mõned ääremärkused.

Kui olin valmis saanud 2020. aasta luule ülevaate „Loomingule”, kirjutas Toomas Haug: „Mulle jäi Sinu ülevaatest kõlama mõte, et peaks luule käsitlemisel tegema kokkuvõtteid möödunud kümnendist ja üldse XXI sajandi eesti luulest. Sellega tahaks haakuda ja ka Loomingu veergudel midagi toime panna. Kuidas Sa seda mõtlesid? Midagi päris uurimuslikku? Tähelepanekuid ja muljeid asja sees olijatelt? Kas oleksid valmis ise kirjutama ja keda peaksid silmas võimalike kirjutajatena? Ühesõnaga, arendaks seda mõtet.” Ma vastasin talle: „Joosep Susil oli üks kümnendivaade Vikerkaares [J. Susi, Luule: kontrollitult turbulentne. „Vikerkaar” 2020, nr 10–11, lk 100–105], mis oli huvitav, aga samas selline suhteliselt ülelendav. Sealt tekkiski tunne, et tegelikult võiks ju olla põhjalikumat mõttevahetust. See, et pole paista mingit erilist kokkuvõtu-indu, kuigi kümnend oli ju muidu ühiskondlikus mõttes üsna pulbitsev, tundub kuidagi intrigeeriv. Tundub, et pigem oodatakse ja kardetakse, vähem tehakse kokkuvõtteid ja refleksioone.

Ma kujutan ette, et ideaalis võiks see olla mingi kirjutiste sari, nii nagu neid on varem ka minu mäletamist mööda tehtud, seal võiks olla nii uurimuslikumat kui subjektiivsemat. Üldküsimuseasetus umbes, et kuhu oleme oma kirjandusega jõudnud viimase 10, 20 või 30 aasta jooksul; ühesõnaga mingit perspektiivi panekut. Autoreid ei mõista nii kohe öelda, esimese hooga tulevad suvaliselt pähe Velsker ja Kraavi, aga seda peaks mõtlema. Nooremaid peaks nooremate käest uurima, kes neil seal helgemad pead on – Susi, Ross, aga kes veel. Ise ma end kirjutajaks ei söanda pakkuda, sest mu kursisolek jooksva kirjandusega (eriti proosaga) on üsna lünklik, eriti just viimase 10 aasta jooksul.” Ja sealt see asi siis arenes.

Õigupoolest oligi mu igatsus selliste kokkuvõtete järele tingitud sellest, et olen ise jooksvast kirjanduspildi jälgimisest võõrdunud ja avastasin juba luuleülevaadet kirjutades, et ma pole kindel, kuivõrd pädevalt ja adekvaatselt ma ilmunud teoseid konteksti paigutada oskan. Eks seal ülevaates oligi mingeid liiga lõdva randmega üldistusi (kas või see mitmelt poolt ninakrimpsutusi saanud „nais-Roostete” jutt – kriitika on põhjendatud ja hea oleks, kui see märksõna edasisse käibesse ei läheks).

Ja ma sain, mis tahtsin: mõttevahetuses ilmunud artiklid on olnud harivad ja huvitavad. Siin on olnud põhjalikke ülevaateid, nagu näiteks Janek Kraavi süsteemne ja ammendav õppematerjal proosast, Joosep Susi söakalt prognoosiv jutt luulepildist ja Andrus Oru käsitlus praegu õitsvast, kuigi ehk omaette ruumis toimetavast noorsookirjandusest. Johanna Ross kõneleb väga valgustavalt naiste rolli muutumisest uuemas kirjanduses, Hasso Krull pakub välja oma autonoomse ja sisuka raamistiku, mille kaudu uuema luule protsesse mõtestada. On väga tänuväärne, et Piret Viires toob mängu kirjandusprotsessi institutsionaalse külje, et Mart Velsker aktualiseerib stabiilsuse ja ohutunde üheaegse kohalolu praeguse kirjanduse enesetajus ja et Jürgen Rooste, kes on kogu selle protsessi luuletajana kaasa teinud, pakub oma spontaanse ja elusa hoiaku. Ja mõistagi on kogu senine mõttevahetus käinud Märt Väljataga tuules, kes oma alustavas tekstis käis välja nii mõnedki intrigeerivad teesid. Neist ehk olulisim – millega paljud sõnavõtjad on ka suhestunud – on väide, et eesti kirjandus enam ei arene selles mõttes, et temas ei ole enam suundumusi.

See arenemise-küsimus on mu meelest olemuslik mitmes plaanis: nii otsese küsimusena (kas on arengut ja kui, siis milline see on, või kui mitte, siis mida sellest järeldada?) kui ka sümptomina (mida sellise küsimuse esitamise vajadus näitab meie kirjandusetaju kohta?).

Väljataga intrigeerib isiklikult mind küll kohe ka oma teesi laiendusega, öeldes, et noored kriitikud on juba paarkümmend aastat (sealhulgas omaaegsed erakkondlased, s.t sealhulgas ka mina, kuid Väljataga haarab kuni Susini välja) „püüdnud arenematust kujutada erilise arenguhüppena”.

See torge näib esindavat mingit üheksakümnendatelikku paatost, tundub hüüatusena kuskilt möödaniku poleemikatest. Aga kui sellega ometi kaasa minna (ja ma lähen, sest olen minagi juba keskealine, kes toitub oma noorusinnustuse varudest), siis on see väide mu meelest probleemne mõlemast otsast, otsekui oleks tegu mingi oksüümoroniga. Kuid oksüümoron on see ainult sellelt vaatepunktilt, kus kirjanduselt oodatakse permanentset revolutsiooni ja tajutakse sellest taotlusest loobumist mingi erilise provokatsioonina. Kui aga vaadata sellest vaatepunktist, kust mina olen võrsunud (üheksakümnendate lõpp ja sajandivahetus), pole siin mingit paradoksi ega oksüümoroni, on lihtsalt soov mitte olla eelmise põlvkonna epigoon (sest ka neile otsene vastandumine oleks epigoonlus), mitte olla revolutsiooni matkija, vaid kehtestada end sellest sõltumatult. Loomulikult on see revolutsioonilisuse seisukohalt platoolikkus ja stagnatsioon – kuid teisalt on see eitusest loobumine, et teostada oma positiivset vabadust (erinevalt progressistlikust negatiivsest vabadusest). Nii et Väljataga loeb eituse sisse sinna, kus sellest just loobuti. Aga see kõik kehtib minuvanuste kohta (võib-olla ainult minu kohta). Kas see on laiendatav praegusele nooremale põlvkonnale, on üsna kaheldav, mulle tundub, et need on vanad liistud (mitte et mul endal uuemaid oleks välja pakkuda) ja käigus on ehk juba hoopis teised toimimisloogikad.

Nii et mul on tegelikult kahtlus, et küsimus arengust (kui selle all mõista mingit lineaarset mineviku pärandi pinnaselt tuleviku poole suunatust) võib olla vanamoodne. Aga ta on meil ometi sügaval kontides ja nõuab vastust. Mingi liikumine toimub ju kogu aeg ja tahaks teada, kuhu me oleme liikunud. Kas on toimunud äkki mingi murrang, mida me pole tähele pannud? Iseendast kõnekas on juba seegi asjaolu, et 2010-ndad on juba mitu aastat möödas ning enne siinset mõttevahetust polnud kirjanduse mõtestajate hulgas suurt kihku mingeid kokkuvõtteid teha, kuidagi korraks „meelemärkusele tulla”. Ollakse ühtpidi äraootavad ja teistpidi rahul. Kirjanduselu mühiseb, vanad on vormis, noori tuleb nagu rahet – ja edasi?

Ma arvan, et see on seotud tegelikult üldise ühiskondliku kliimaga. Eesti kirjanduse murrangud on tegelikult olnud tihedalt seotud ühiskondlike piiripostidega ja meie „hüpped” on tegelikult kõik mingi ühiskondliku surutise paisu tagant valla pääsemised (nii „Noor-Eesti“, kuuekümnendad kui ka üheksakümnendad). Võib-olla ainult 1930-ndate küps kõrgaeg on midagi muud – aga see polnud ka tavamõttes murranguaeg, vaid kristalliseerunud meie kirjandusloolises tajus pigem paisu taha kinni jäämisena. Meil polegi nii pikka stabiilset ja vaba aega varem olnud kui praegu (ehk olnuks XIX sajandil, kui olnuksime baltisakslased).

Mart Velskri osutus sellele, et elame võib-olla stabiilsuse viimaseid hetki ja et seda stabiilsust kummitab teatav ennustamatus, vastab ka minu tajule. Meie kirjanduse konteksti võiks ehk kirjeldada sõnaühendiga „ärev heaoluühiskond” – elujärg on enam-vähem inimväärne, mõtte-, sõna- ja tegutsemisvabadus on samuti olemas, kuid me ei tea, mis saab. Nagu Väljataga ütleb – meil pole utoopiaid. Muidugi mängib oma osa see, et ajalugu siiski ei ole otsa saanud (kirjutan sedagi siin päeval, mil pole veel selge, kelle raketid Poolas plahvatasid), aga laiemas plaanis – ja see on jõudnud teemana ka kirjandusse – elame juba mõnda aega, teadvustades ohtu: meie maakera keskkonna- ja rahvastikuprobleemid on nii suured, et võib-olla ootab tsivilisatsiooni selle praegusel kujul üsna pea ees mingi suurem kollaps. Ma arvan, et see kontekst tõotab kaht paralleelset arengut kirjanduses: stabiilsuse säilitamise püüdeid, s.t alalhoidlik püüe säilitada keskkonda kandub üle ka kultuurivaldkonda, ja teisalt kerkib esile kirjanduse senisest suurem angažeeritus, kas siis ideoloogiliselt võitlev või laiemalt elu säilitamise nimel kõnelev kirjandus (siia alla võib käia ka see, millele osutab Krull oma kirjutises – kirjandus kui teatav koondaja, tihendaja, afektidest tunneteni juhtija, inimeseks-olemise õpetaja). Ma arvan, et „kunst kunsti pärast” ajad, mängimise ajad hakkavad mööda saama, üha rohkem tahab kirjandus midagi reaalselt öelda ja mõjutada. Enam ei piisa „kodanluse epateerimisest”, mis kirjanduse progressi on ligi 200 aastat kandnud, on vaja reaalset kommunikatsiooni, mis jõuaks kunstiinimeste kõlakojast välja. Dekonstruktsiooni ajad on möödas, on konstruktsiooni aegade algus.

Aga seejuures arvan ma ka, et paralleelselt hakkab „kirjandus” kui mingi ühtne ja ühe traditsiooniga seotud väli (või isegi kui autonoomne kunstiliik) üha rohkem hajuma. See juba käib, ja seegi on ilmselt üks põhjus, miks kümnendi- või kahekümnendikokkuvõtted erilist indu ei tekita – sest neid ei eksisteeri enam orgaanilise kirjandusloolise konstruktsioonina. Võib-olla ma liialdan hoogsalt. Aga ma tahan osutada selle abil nähtusele, mis vilksab selles mõttevahetuses pidevalt – digitaliseerumine. Mulle paistab, et see, kuidas me digitaalmaailma mõju kirjandusele näeme, on liiga vagur. See mõju ei seisne ainult selles, et on ilmunud Facebooki- ja Instagrami-luule, hüpertekstuaalsed kirjutamistehnikad või näiteks see, et Robert Kurvitza & co „Disco Elysiumit” on nimetatud maailma kõige loetumaks eesti kirjandusteoseks. Ma arvan, et digitaliseerumine, internet, sotsiaalmeedia kui suhtlusformaat on kujundanud ümber meie tajusid ka üldisemalt. Just siit tuleb otsida põhjusi, miks areng selle harjumuspärases mõttes enam ei toimu või siis ei asu enam seal, kust me teda otsime. Arengu kontseptsioon selle väljatagalikus tähenduses eeldab ühemõttelist traditsiooni, millest lähtudes ja millele vastandudes toimub edasiminek – ühesõnaga, suundumus edasi eeldab ka selget tagasivaate suunda. Digitaliseerumise kujundatud taju- ja toimimisviisid on teistsugused, siin ei ole enam lineaarsust, on risoomsus, pihustumine, mis kandub ka kirjanduspilti, nii et kriitikalgi on seda raske hõlmata (nagu siinsestki mõttevahetusest on tunda). See väljendub kas või sellises lihtsas asjas, et kui nooremad inimesed hakkavad kirjutama, siis nende toetuspind, millelt nad lähtuvad, nende n-ö traditsiooni-huumus ei pruugi olla seesama mis teistel: kogu maailma kirjanduspärand (ja mitte ainult kirjandus) on nende ees lahti ja nende looming suhestub näiteks hoopis mingi olulise hoovusega ingliskeelses kirjanduses (või hoopis muusikas või mõnes maailmavaatelises netifoorumis). Ühesõnaga, me ei liigu enam ühemõõtmelisel kiirteel, aga ka mitte kahemõõtmelisel platool – me asume kolmemõõtmelises võrgustikus. Selle nähtuse teine aspekt on meile sotsiaalmeediast tuttav – nn kõlakojastumine, kus ma võin küll intensiivselt suhestuda oma mõttekaaslastega tuhandete kilomeetrite taga, aga ei tea midagi sellest, mida mõtleb minu naaber. Risoomsus ja mittelineaarsus pole enam lihtsalt põnevad mudelid (nagu nad näisid veel üheksakümnendail), nad on meie igapäevane tegelikkus, mida ongi raske harjumuspärase kriitilise pilguga haarata.

Sellel digitaliseerumisel on veel teine aspekt: blogilisus (mis on vist juba eilne päev), avalik intiimsus, pidev kommunikatiivsus. See, et vahetu suhtlus on üha enam kirjalik, on kaasa toonud teisalt selle, et kirjakultuur keskendub üha enam vahetule filtriteta suhtlusele. See puudutab ka näiteks seda, et fiktsioon ei ole enam ilukirjanduse ainus või peamine modaalsus, üha tavalisem on oma elukogemuse kunstiline esitlus (markantseim näide eesti kirjanduses muidugi Maarja Kangro „Klaaslaps”, aga omaette nähtus on Õnnepalu, kes juba kakskümmend aastat muud ei kirjutagi kui autobiograafiat). Selle nähtuse teine tendents on see, et kirjandus, eriti luule, püüab üha rohkem olla vahetus kontaktis oma adressaadiga, teda vahetult kõnetada nagu performatiivne sõna – selle markantseim näide on slämmiluule populaarsus, aga ka üldisemalt noores luules näha olev räpipoeetika mõju (räpi olulisusele viitab huvitava nurga alt Krull oma artiklis). Kirjandus pole enam tekstiliste teemantide lihvimise valdkond või sisekõne, see on üha rohkem vahetu kontakti otsimise viis. Sõnakunstis suureneb poeetilise mõõtme kõrval pragmaatiline mõõde.

Nii et ma arvan, digitaliseerumisel on väga ulatuslikud tagajärjed sellele, kuidas me maailma tajume ja selles toimime, ning see on võib-olla kõige olulisem „areng”, mis on toimunud. Meie tajuruum on teisenenud.

See toob meelde Jacques Rancière’i teooria sellest, kuidas sotsiaalseid praktikaid saab kirjeldada kui teatavat „tajutava jaotuskorda”, s.t alati on kuidagi korraldatud see, mida ja keda on näha, kes saab kuidas kõnelda ja kuuldav olla. Ses mõttes on digiajastu seda tajutava jaotuskorda tugevasti muutnud, just seekaudu, et kirjandus kui kultuuriline praktika on mitmes mõttes demokratiseerunud, intiimsemaks ja samal ajal kollektiivsemaks muutunud. Senised hierarhiad ei toimi enam, seetõttu on toimuvat ka keerulisem kaardistada ja tõlgendada. Rancière aga keskendub oma esteetikafilosoofias eelkõige sellele, kuidas esteetiline sfäär ise reaalsust, s.t kehtivat tajutava jaotuskorda teisendab ja nihestab – kuidas esteetika on poliitiline. On keeruline öelda, kas selle digitaliseerumisjärgse taju puhul on kirjanduslikud praktikad olnud muutuste järgijad või nende kaasloojad. Ilmselt on küsimus ka selles, et koos nende muutustega on ka kirjanduse enese staatus ühiskondlikes praktikates muutunud, ta on vähem puhas kunst ja rohkem suhtlusakt – nii et see hierarhia esteetilise ja praktilise sfääri vahel ongi ähmastumas. Aga võime ometi küsida, kas viimase kahekümne aasta kirjandus ise on toonud mingeid muutusi meie ühiskondlikku tajutava jaotuskorda. Usun, et seda saab päriselt öelda alles tagantjärele, sest suurimad muutused toimuvad alati lõigetes, mis pole toimumise hetkel teadvustatud, kuskil pinna all. Kuid midagi saab ometi oletada.

Ma arvan, et lisaks neile nähtustele, millest juba on juttu olnud, võib osutada paarile asjale, mida me tajume kindlasti teisiti kui kakskümmend aastat tagasi. Üks on see, et eesti kirjandus ei ole enam eksklusiivselt eestikeelne. Meil on nüüd olemas kirjandus, mis ei pruugi olla originaalis eestikeelne, kuid mida ometi tajutakse eesti kirjandusena. Ma pean siin esmajoones silmas eestivene kirjandust, mis on sellisena kehtestunud just uuel sajandil; kõige teravam murrang oli umbes 10 aastat tagasi seoses poleemikaga selle üle, kas Andrei Ivanovi tekstid on eesti kirjandus; kuid enamjaolt on see kehtestumine toimunud üsna sujuvalt. On küll võimalik, et selle eestivene kirjanduse lainehari on juba möödas ning see jääb põlvkondlikuks nähtuseks, kuivõrd järelkasvu enam ei tule või on see juba läbinisti eestikeelne. Kuid peale eestivene kirjanduse kuulub siia ka nähtus, mida olen täheldanud kõige noorema kirjandusliku põlvkonna juures: et eestlaste eestikeelsed luuletused võivad olla algupäraselt kirjutatud muus keeles muukeelsele publikule ning seejärel eesti keelde tõlgitud. Või siis on tekstid küll eestikeelsed, kuid nende viiteväljad ei asu eesti keeles, nii et tekstid mõjuvad kergelt tõlkelistena. See on osa tollestsamast „traditsioonivabadusest” ja demokraatlikust risoomsusest. Ühesõnaga, „etnosümbolism” (nagu Kajar Pruul kunagi iseloomustas seda traditsiooni, mis ulatus nooreestlastest kuni üheksakümnendate murranguni) pole enam eilne päev, vaid midagi antiikmütoloogilist.

Teine asi, mis on kindlasti muutunud: kirjutavad naised ei pea enam mahtuma teatavatesse kindlatesse rollidesse, et olla aktsepteeritud, nad võivad olla millised tahes. Kindlasti ma liialdan, sest alles hiljuti oli poleemika selle üle, miks naised proportsionaalselt võttes nii vähe auhindu saavad. Aga viimase 20 aasta jooksul on normaliseerunud sellised naiskirjanike positsioonid, mida varem nii hõlpsalt ette ei kujutanud, eriti just nooremas luules. Naisautorid ise ei tsenseeri enam ennast meheliku traditsiooni kohaselt, ja see on juba oluline nihe. (Muidugi on siin olulised teerajajad, eelkõige Ene Mihkelson ja Elo Viiding – viimane on mu meelest üks institutsionaalselt alahinnatumaid eesti kirjanikke.)

Neid kolme – laialdane digiühiskonnaga tulnud tajude ja kommunikatsiooniviiside muutus, rahvuskirjanduse tähenduse teisenemine, teoks saanud sooline emantsipatsioon – saab ju küll täitsa arenguks nimetada. Eesti kirjanduslugu ei pruugi enam olla tüvi, mille külge arengu oksad kasvavad – aga see ei tähenda, et kirjandus on kaotanud kaanoni, mille suhtes areneda. See kaanon on lihtsalt mujal ja ta on paljune.

Kui lülituda ümber pisut kodusemale arutlusviisile, võib küsida lihtsalt: kuidas võimalikult lühidalt iseloomustada seda, mis uue sajandi kirjandust varasemast eristab? Äkki nii: üheksakümnendate kirjanduse kõige revolutsioonilisemad jõud – Kivisildnik ja Kender – on jõudnud nüüdseks krahhini; üheksakümnendad said lõplikult läbi 2006, kui suri Jüri Ehlvest; meie praegune kirjandus on „kirjandus ilma Ehlvestita”; et Ehlvesti varju on edasises kirjanduses (kahjuks) vähe tunda, on sümptomaatiline. Kes aga on jätkuvalt ja pidevalt kohal, on Hasso Krull – nii luuletaja, kriitiku kui utopistliku mõtlejana. Kui üheksakümnendail oli ta uuendaja, siis nüüd on ta lihtsalt antus. Ta pole paavst ega hall kardinal – aga ilma temata ei oleks uusimast eesti kirjandusest võimalik kõnelda. Ma ei tea, kas see lühikokkuvõte ütleb midagi näiteks 50 aasta pärast.

Lõpetuseks. Kui olevik ei ole minu minevikus loodetud või ette nähtud tulevik, siis tundub ta suvalisena, ei tea kust tulnuna, otsekui väljaspool arengut olevana. Aga samas võib olla, et just see ettenähtamatus ongi arenemise tõeline nägu. Näiteks 2010. aastatel oli eesti kirjanduses isiklikult minu jaoks kaks kõige olulisemat sündmust see, et Urmas Vadi kirjutas stabiilselt ainult puhast kulda ja et eesti luules kinnistus olulise kirjutajana Tõnis Vilu. Et Vadi omas laadis tipptaseme saavutab, oli ennustatav ja väga oodatud, Vilu tulek aga oli täiesti ette arvutamatu, seda ei osanud loota. Need ongi kaks erinevat viisi, kuidas areng toimub.