*
Luurekas lava taga
„Pimekohting. Parasiit Ugala teatris“
Lavastaja
Kadri Noormets
Dramaturgiline
tugi Diego
Agulló
Mängivad
Kadri
Noormets ja Ivo Reinok
Kanuti Gildi Saal / Ugala
Kadri Noormetsa lavastused on sageli püüdnud tavalist teatrietenduse formaati kuidagi pahupidi käänata, nii ka seekord, kui aktsioon toimub mõne etenduse ajal teatrimaja lavatagustes. Selle idee esimene läbimäng toimus juba aasta tagasi Kanuti Gildi Saalis ühekordse showing’una „Parasiit“. Tollal küll oli asi ses mõttes käänulisem, et päris peremeesorganismina toimivat teist etendust polnud, kuid osalejad jagati kaheks rühmaks, kes kumbki käisid teatrimaja mööda erinevaid radu, kuulasid teineteist pealt, piilusid teineteist, avastasid teise rühma jäetud jälgi. Mäletan, et mõjus tavateatritaju üsna nihestavalt, kui ühel hetkel oli võimalik kulisside vahelt jälgida, kuidas teine rühm saalis istudes mingit filmi vaatab, ja järgmisel hetkel tuli minna nende ette kummardama. Tookord oldi aktsiooni järgses arutelus üsna kahtlevad, kas mõni teater oma etenduste ajal midagi sarnast lubaks toimuda, kuid seda toredam on, et esimene julge oli Ugala teater, kus Kadri Noormets on lapsena ilmselt üsna palju ringi liikunud.
Seekord osaleja päris kulisside vahele ja saali ette ei satu, küll aga oli käimas olev etendus pidevalt kuskil läheduses kosta, nii et vajadus hiilida ja kuss olla oli täiesti reaalne. Käisime läbi ruumist, kus näitlejad ootasid oma lavaleminekut, garderoobist, mis kuulus parajasti laval olevale näitlejale, sattusime lavaalusesse hetkel, kui parasjagu pöördlava liikus. Otse saali saime piiluda saali tagant tehnikute aknaga ruumist – me ei vaadanud lavastust „Arhitekt“, vaid selle etendamisolukorda. Teatrimaja vertikaalsest mõõtmest saime aimu, kui nägime Ivo Reinokit (kes on ju samuti Viljandi poiss) treppe mööda kõrgele torni ronimas (ei saanudki aru, kus me tolles labürindis asusime, kas äkki lavatorni nurgas?) ning varsti jõudsime nii sügavale hoone alla, et vastu tuli juba maapinnas ise, kust kaevati üles laegas, mille sees olid isiklikud sõnumid kõigile osalistele. Need tuli läbi lugeda vaheajal tühjas saalis istudes, kui peremeesetenduse publik oli fuajees ja lava seati teiseks vaatuseks valmis. Liiguti teatri „eikellegimaal“.
Oli huvitav näha, kuidas seekord läbi mängitakse neid teemasid või sihte, mis mu arvates tema eri lavastusi ühendavad. Üldistades võiks öelda, et üks neist sihtidest on „teatri taha“ ja teine „teatri algse seisundi juurde“. Esimese all pean silmas, et Kadri Noormetsale on omane siseneda teatriformaati või etenduse olukorda kuskilt „kõrvalt“, näidata teatrit otsekui „voodri vahelt“, kuidas teater on „õmmeldud“, ning luua siis selle põhjal uusi etenduslikke kujundeid. Näiteks „Mobiilsetes definitsioonides“ (2019) muutus publik korraga nii lavakujunduseks kui ka kaastegutsejaks, mis tähendas, et nad olid teiste vaatajate jaoks juba vaadatavad. Lavastuses „Kutse vaibale“ (2023), muutus publik samuti nii ruumikujunduse osaks kui ka lavatöölisteks, kes „lava“ moodustavad vaibad üheskoos aitasid üles võtta ja auto peale panna. Vaatajate pilk endale kui etenduse paratamatule ja hädavajalikule koostisosale saab ergastatud.
Teise sihi all pean silmas, et kõigis Kadri Noormetsa kaasavates aktsioonides ilmub puhtal kujul nähtavale teatri üks algimpulsse – koos mängimise rõõm. Kusjuures ma pean silmas sellist rõõmu, nagu tunnevad mängides lapsed – lepitakse kokku mingid reeglid, võetakse mingid rollid, aga mängu lõpptulemus pole ette teada. Võib arvata, et näitlejate rõõm laval sündivast ehtsast partnerlusest juurdub osalt just selle tunde uuesti läbi elamises. Kadri Noormetsa aktsioonides on seda rõõmu võimaldatud ka vaatajatel kogeda. „Pimekohting“ on põhimõtteliselt luurekas, kus üheskoos luuratakse üht etendust ja tema publikut. Varasemast näiteks „Ümarlaud“ (2020) oli tervenisti üles ehitatud erinevatele äraarvamismängudele, lõpuks „mõrtsuka“ mängule, kus ka näitlejad ise ei teadnud mängu lõpptulemust. Meenub veel „Maandatud tõotus“ (2018), kus publikut koheldi kui huvitavas keskkonnas toimuva põneva mängu kaaslasi.
Kadri Noormets saavutab selle, mida teatrikonventsioone lahustavate ja publikut kaasavate lavastustega pole kerge teha – ta suudab võtta maha barjääri etendajate ja vaatajate vahel ning jätab publikule lõpuks rõõmsa tunde, et on lihtsalt koos mängitud üht toredat mängu – millel aga samas on ka kunstiteose väärtus.
Siinse jutu ilmumise ajaks on jäänud veel kolm „Pimekohtingut“ ja ilmselt on piletid ka välja müüdud (ühele aktsioonile pääseb 10 inimest), nii et reklaamida on juba hilja. Avaldan siis lihtsalt heameelt, et Viljandil on olnud õnne sellisest helgest teatrivormist osa saada ning loodan, et neile tuleb sügisel jätku, kas siis Ugalas või mõnes muus teatris.
No comments:
Post a Comment