Allegooriad; hommik vara-

Juunikuu Vikerkaares ilmus kimp luuletusi - "Allegooriad", "Tookord ja teinekord" ja "*hommik vara-".

ALLEGOORIAD

vööni tiigis seisan,

varbad peidus sügaval,

ma liigutan neid,

ma tean, et liigutan,

ma tunnen seda,

kuid mitte keegi

– mitte keegi –

neid ei näe.

kõne kui tiik,

kus tähendused

ennast iseteadlikuna

– ainult-ise-endast-teadlikuna –

keelemudas liigutavad,

pinnal virvendavad vesikirbud.

*

kes usutab meid,

kui oleme oma raske hinge

nagu parve jõepõhja uputanud,

kes ei jäta meid rahule ega järele,

kes hoiab meid rahutuses ja järje peal,

kuni lõpuks kellamees pootshaagiga

kevadel on kivid pealt roobitsenud,

et saksapoisid saaks taas selle peal

jõge mööda oma antsakaid laule laulda?

*

see saab tähendatud

üles paberi peale

mis on me peal

nagu tekk

magava keha vähkrused

sirgeldavad sõnu

higine magaja

pillub jalgadega tekki

enda pealt ära

et õhku saada

hommikuks

on luuletus valmis

kuni tuleb hotelliteenija

ning vahetab linad

*

meel põksub ja tuksub ja väreleb,

kui vaatab mu silma taga

neid juhuslikke pilvi metsas puude vahel,

tal on selleks oma stiil,

peenike nõeljas mäletamine tikib

selle sõnastused erkudesse.

loom mõlgutab pilvede ees seistes

hämmastunult, loomjalt, paratamatult,

meelsalt ja südamlikult, siis teeb

paar sammu ja piilub mu silma tagant välja,

näeb – tee, võileivad, kirjutamine –

pilvjas juhuslikkus siingi. veider,

mõtleb ta, mul on oma stiil.

hommik vara-

sügis päike

kirikukellade puhas kumin

akende taga

minut aega

koer haugub

naaberaias otse seina taga

summutatult:

hea - möödub

halb - möödub

möödub

möödu-

mine-

gi

mina möödun

kõik see naaseb

oma möödumisse

naine kes ilmsi on kurb

naerab unes

ma kuulen seda

naasen muud-

kui

koer jääb vait

päiksevalgus jätkab

oma mööduvat naasmist

piki varavaikset

hommikut

hääletuses settivad

möödunud hääled:

kellakuma

koera sõnad

unenägijanaer

nagu kruusi põhja

vajuv tõmmu tee

parkjas suitsune

leebe ja tõsine

kohv

must

tee

tubakas

kirjamärgid

tumedad purud

päevade kaupa

sisenemas minusse

mina-

gi

tume puru

kange ja ilmne

kübemekogum

savi soojas sügavikus

paberi jahedas embuses

päevade kaup

joo mind

suitseta mind

nüüd

oma isiklikus

möödumishääletuses

– sõnade kume naer –

settigem ühes-

koos

oma elu põhja

kuhu päike vara

heidab

oma imeliku pilgu

olgem üks

ja teine

ja siis

veel

Püüdetult ulbib laia jõe laisal voolul roheline konn...

Juunis mängis Tartu Üliõpilasteater taas kyogenisid ehk vanu jaapani naljalugusid (vt ka siit). Lood on tõlgitud ühest venekeelsest kogumikust, osalt minu, osalt Kalev Kudu poolt. 2013. aasta lavastuses oli nii uusi näitlejaid kui uusi kyogene. Allpool kaks kyogeni (kuna tegu on tõlgetega vene keele vahendusel, siis ei saa ma pead anda, et jaapani nimed ja sõnad on korrektses kirjapildis.)

KAIGAS

TEGELASED:

Taro — kannab kamisuod, sitahambakamat, vööl kitsas vöö.

Taro naine—kannab binani, hakukosoded, sageobit.

Isand — kannab nagabakamat koos lühikese mõõgaga.

Teener — kannab kitsa vööga seotud hambakamat.

Vennaskonna liikmed— kannavad nagabakamat koos lühikese mõõgaga.

Ichiske.

Bunshichi.

Isand. Mina olen siinne elanik. Täna koguneb meie Ise templi vennaskond¹ ja on minu järjekord olla juhiks. On aeg kõik kokku kutsuda. Hei, teener!

Teener. Olen siin.

Isand. Täna koguneb meie vennaskond. Mine ja kutsu kõik siia.

Teener. Kuulen. Kellest ma alustama peaksin? Olgu, alustan tollest. Kas olete kodus, auväärseim?

Üks vennaskonna liige. Kes seal on? Kas see oled sina, teener?

Teener. Just nii. Mul on kästud edasi öelda, et teid oodatakse.

Üks vennaskonna liige. Aga minu omad on juba kogunenud. Ütle edasi, et me tuleme.

Teener. Tulge ruttu.

Üks vennaskonna liige. Hästi... [Tuleb koos teiste vennaskonna liikmetega isanda juurde.] Ma kutsusin juba kõik kokku. Asjata saatsite oma teenri.

Isand. Te olete kõik koos? See on väga hea. Tulge edasi!

Üks vennaskonna liige [oma kaaslastele]. Tulge, tulge siia.

Isand. Aga seda närukaela Tarot ma ei kutsunud, nii et olge rahulik. Muidu topib igale poole oma nina, tekitab ainult ebameeldivusi.

[Ilmub Taro.]

Taro [publikule]. Ma olen kohalik elanik ja minu nimi on Taro. Täna koguneb Ise templi vennaskond, kes seal juhiks on? Miskipärast ei tuldud mulle järele. Lähen ise. Ja miks minu järele ei saadetud? Unustati või? Või äkki unustas teener? Räägitakse, et ma topin oma nina igale poole, kuhu vaja pole.

Isand. Teener, ütle Tarole edasi, et me kutsume teda, kui hakkab söömaaeg, aga seni koristagu end siit.

Teener. Kuulen. Hei, Taro!

Taro. Milles asi?

Teener. Sind kutsutakse, kui algab söömaaeg, aga seni korista end siit.

Taro. Ma ei taha sind tundagi. Korista end! Hmm... Lillekimp pandi välja. Huvitav, kelle kätetöö see on? Lilled on lihtsalt kuidagi kokku torgatud. Ja kes siis niimoodi lilli valib! Kõik selle pärast, et tahavad ilma minuta läbi saada.

Isand. Kas see oled sina Taro?

Taro. Milles asi?

Isand. Sa segad meid. Sinu kuuldes ei taha keegi rääkidagi. Tuled pärastpoole, kui algab söömaaeg.

Taro. Ilma minuta pole veel ükski koosolek läbi saanud. Ei lähe ma kuhugi.

Vennaskonna liikmed. Me ei taha sind tundagi. Mine siit ära. Me oleme kõik otsustanud: kui Taro tuleb, tõstame nattipidi välja, ajame jalahoopidega minema.

Ülejäänud. Jaa, jaa, tõstame välja.

Taro. Ja millega ma teie vaenulikkuse olen välja kutsunud?

Vennaskonna liikmed. Ahhaa, sa veel pruugid suud! [Lükkavad Tarot ja löövad teda jalaga.]

Taro. Oo häda mulle, häda! Halastage! Ma ei tule enam kunagi.

Vennaskonna liikmed. Me veel näitame sulle!...

Taro. Heitke armu, heitke armu!

[Ilmub Taro naine.]

Taro naine. Mida ma kuulen? Minu meest on jalgadega taotud, läbi pekstud! No hoidke oma nahk! Mehekene, milline sa küll välja näed!

Taro. Oi, häda mulle, häda! Ma ei tule enam kunagi siia. Oi, päästke, halastage!

Taro naine. Taro, see olen ju mina, mina tulin!

Taro. Oi, naine, miks sa siia tulid?

Taro naine. Kuidas siis nii, nad ju trampisid jalgadega su peal...

Taro. Päris ära ei tallanud. Ainult sandaalidega tabasid näe siia, kus on vapp...

Taro naine. Ah nii! Tapa siis nad!

Taro. Sul, armas abikaasa, on hea öelda: tapa. Sa oled ise nii tugev. Aga mina ei saa. Palun sind, tapa nad ise ära.

Taro naine. Mida? Sa keeldud? Siis ära tule ka koju. Kus seda enne kuuldud on, et naine saadetakse kätte maksma!

Taro. Siis läheme kahekesi, aga üksi ma ei saa.

Taro naine. Olgu, kui kahekesi, siis kahekesi.

Taro. Oo, koos teeme neile ühekorraga lõpu peale.

Taro naine. Võta mõõk välja, haara kaigas ja edasi!

Taro. Kellest me alustame? See on Ichiske maja.

Taro naine. Tungi sisse ja tapa!

Taro. Isand Ichiske, kas olete kodus?

Taro naine. Mis isand ta sulle on, ütle talle "närukael"!

Taro. Oi, ta on äkiline inimene, tihti tujukas...

Ichiske. Teda pole kodus.

Taro. Ah nii? Noh, kui pole, siis pole. Aga kui ta mulle pihku satuks, murraksin tal selle kaikaga jalad ja siis roniksin talle kõhu peale ja virutaksin jalaga nii, et ta heidaks hetkega hinge. Hoidku end!

Taro naine. Oh kui vahvalt sul see välja kukub! Aga nüüd läki Bunshichi juurde.

Taro. Läki. Siin ongi tema maja.

Taro naine. Tee talle ots peale!

Taro. Isand Bunshichi, kas olete kodus? Kas olete kodus?

Taro naine. Ära räägi niimoodi. Sa räägid liiga aupaklikult. Hüüa talle: "Närukael Bunshichi, kas oled kodus? Tule välja, teen sulle otsa peale!"

Taro. Oota, kas sa siis ei tea, kui ohtlik mees ta on?

Bunsichi. Teda pole kodus.

Taro. Teda pole ka kodus. Aga kui ma selle närukaela kätte saaksin, lööksin tal selle mõõgaga käed ja jalad otsast.

Taro naine. Oh kui vahvasti sul see välja kukub!

Taro. Ainult et me pole kedagi kätte saanud. Kas peame laulu lüües tagasi koju minema...

Taro naine. Näib nii.

Taro. Käisime ringi küll, aga kedagi kätte ei saanud ja kaigast käiku ei lasknudki, säh sulle siis kogu tüli.

Taro naine. Sa mu kullake! Istu mulle selga, ma kannan sind.

1 Vennaskonnad tegelesid oma templite juures pidustuste korraldamisega.

LÖÖK RINDU

TEGELASED

Shichibei — kannab hambakamat.

Hachibei — kannab nagabakamat, lühikese mõõgaga.

Hachibei. Lubage esitleda, mina olen kohalik elanik. Siin läheduses elab mees nimega Shichibei. Juba ammu on ta mulle võlgu, olen palju kordi talle sõna saatnud, aga kasu pole sellest olnud mingit. Täna otsustasin ise minna ja sundida teda võlga ära maksma. On alles ilma südametunnistuseta inimene!... Kui temal on sinult midagi vaja, saab ta selle mis tahes moel kätte, aga nüüd pole teda kuskil näha. Oleks ta ainult kodus, seal ma õiendaksin temaga arved. Hmm... Ei märganudki, kuidas juba kohale jõudsin. Ainult et hääle järgi tunneb ta mu kohe ära ja hakkab muidugi teesklema, et teda pole kodus. Aga ma moonutan häält. Hei, isand Shichibei, kas te olete kodus?

Shichibei. Namu sambo¹. Hachibei ise on välja ilmunud. Ütlen, et mind pole. Kes küsib?

Hachibei. See olen ju mina, Hachibei, mul oleks vaja kohtuda isand Shichibeiga.

Shichibei. Täna ei ole teda kodus.

Hachibei. Aga kes suvatseb minuga rääkida?

Shichibei. Ah, mina olen tema naaber, jäin tema maja valvama.

Hachibei. Pole midagi parata. Öelge talle edasi, et ma tulin tema juurde ühe asja pärast, aga ei jõudnud ära oodata ja läksin ära.

Shichibei. Olgu, ütlen edasi... [Enda ette.] Hea, et majja sisse ei tulnud.

Hachibei. Nii, nii! See oli ju Shichibei ise! Teeskleb, nagu teda poleks kodus... Kuid selle narri trikid on mulle juba tuttavad. Alati jookseb ta tagaõue ja püüab sealtkaudu minema lipsata. Aga mind ta ei peta, ma lähen talle vastu.

Shichibei [publikule]. Näe kus, nüüd tuli juba ise võlga nõudma. Pole midagi, mingu oma teed, aga mina lähen tagaõue ja kaon nagu vits vette.

Hachibei. Ahhaa, vaat kus sa oled!

Shichibei. Ah, õnn ja õnnetus! Oo, keda ma näen!

Hachibei. Tunnen mitmesuguseid tervitusi, kuid pole veel varem kuulnud, et keegi ütleks kohtumisel "õnn ja õnnetus". Mida tähendavad su sõnad?

Shichibei. Ah, isand Hachibei, ma jõudsin just koju, aga ei jõudnud lävestki üle astuda, kui mulle teatatakse, et te olite käinud ja soovisite mind näha. Mina tulin välja, teile järele, aga näen, et ei jõua järele, mõtlesin, et jooksen tagaõuede kaudu ja proovin teid kätte saada. Aga õnnetuseks ma komistasin, mõtlesin, et milline õnnetus, aga siis järsku seisategi minu ees, siis mõtlesin, et milline õnn: ikkagi saime kokku! Nõnda kukkuski välja selline õnn ja õnnetus.

Hachibei. Tõepoolest, öeldakse ju, et "ilma õnnetuseta poleks õnne". Ma käisin asja pärast sinu juures. Meil on vaja ju lõpuks võlad sirgeks ajada.

Shichibei. Oo, suvatsege mitte muretseda. Võlgu ei unusta ma kunagi ja lähipäevil plaanin teiega kõik võlad ära lahendada.

Hachibei. Tean, tean ma sinu "lähipäevi". Aitab. Et oleks täna kõik ära makstud.

Shichibei. Ah, isand Hachibei. Nõuda te ju võite, aga maksta pole mul teile niikuinii millegagi.

Hachibei. Mulle aitab! Sinuga rääkimisest pole mingit kasu. Pane end valmis, tuled minuga kaasa.

Shichibei. Aga milleks? Raha võtsin teilt võlgu küll, see on tõsi, aga milleks ma teiega kaasa pean tulema?

Hachibei. Ah või niimoodi? Nii et sa ei taha kaasa tulla?

Shichibei. Mis hea pärast?

Hachibei. Siis ma viin su ise kaasa.

Shichibei. Proovi, kas suudad!

Hachibei. Tähendab, sa ei tule?

Shichibei. Oi, valus, valus! Appi! Tapetakse! Päästke, aidake!

Hachibei. Olgu peale, Shichibei! Mis sul viga on?

Shichibei. Vaat kus! Lõi mu jalust maha, murdis ribiluud katki ja veel küsib. Appi! Aidake!

Hachibei. Oota Shichibei! Rahune nüüd maha. Olgu nii, jätan võla pealt protsendid võtmata, ainult ära kisa niimoodi.

Shichibei. Ehh, Hachibei! Kas sa tõesti arvad, et inimese elu saab osta mingi kahe-kolmesaja eest. Appi! Tapetakse! Tulge appi!

Hachibei. Olgu, olgu, Shichibei! Tühistan mitte ainult protsendid, vaid kogu võla, ainult ära kisa palun.

Shichibei. Usun ma jah, et tühistad, või veel!

Hachibei. Vannun sõjajumal Hachimani² nimel, et tühistan kogu võla.

Shichibei. Kas tõesti räägite tõtt?

Hachibei. Muidugi!

Shichibei. Oh, mul hakkas natuke kergem.

Hachibei. Tänu jumalale! Kas on juba parem olla?

Shichibei. Oleks nagu parem küll. Kuigi ainult natukene parem. Oi, oi... Tapetakse, tapetakse!

Hachibei. Ahah, sain aru. Näe, võta. Nüüd on vist juba päris hea?

Shichibei. Mis see on?

Hachibei. See on sinu võlakiri.

Shichibei. Andke ma vaatan. Tõepoolest. Suvatsega see katki rebida selle koha pealt, kus on pitsat minu nimega.

Hachibei. Olgu, kuidas soovid, näe, näe. (Rebib.)

Shichibei. Vaat nüüd on tõesti olemine paremaks läinud.

Hachibei. No tänu jumalale!

Shichibei. Nii et rahadega oleme ühel pool, eks?

Hachibei. Muidugi.

Shichibei. Ainult et meil on veel üks lõpetamata väike tehing.

Hachibei. Mis siis veel?

Shichibei. Mõtle ise, mis mees ma oleksin, kui ma ei õiendaks arveid sellega, kes mul võlgade eest ribikondid katki murrab? Ma pean sulle võla tasuma.

Hachibei.Mis sa nüüd, Shichibei! Kuidas sul üldse keel paindub midagi sellist rääkima?

Shichibei. Mida rääkima, nüüd sa saad, säh sulle, säh sulle!

Hachibei. Halasta, heida armu!

Shichibei. Säh sulle, säh sulle!

1"Namu sambo" tähendab umbes 'andku kolm aaret mulle varju' (kolmeks aardeks nimetatakse budismis Buddhat, dharmat ehk õpetust ja sanghat ehk kogudust); käibefraasina umbes midagi sarnast nagu meil "jumal hoidku" või "tule taevas appi". 

2 Hachiman —sõjajumal jaapani mütoloogias. "Vannun Hachimani nimel" vastab väljendile "jumala eest", "jumala tõsi".

Siin on näide ühest kyogenist (ka TÜTi lavastus järgis algupärast mängustiili). Lugu on lihtne: peremees läheb kodunt ja seob oma teenrid kinni, et nood ei saaks saket ära juua; teenritel läheb siiski korda end purju juua, aga kui peremees tuleb tagasi ja tema nägu peegeldub sakekausist vastu, arvavad teenrid, et nad näevad purjuspäi nägemusi, kuni lõpuks selgub, et peremees on siiski reaalne.

Väike teatmik (Tartu) paranoiakriitilise risoomi kohta

Methis nr 11, artikkel Tartu ekspi kohta, pdf on allalaetav siit.
2015 aprillis-mais on Tartu Kunstimuuseumis Kaisa Eiche kureeritud näitus "Unistuste linn", mis koondab sama autoriteringi, ning selle näituse alapealkiri lisab tollele risoomile veel ühe võimaliku nime: "Tartu tekstikunst 2002-2015".

Realismi ambivalentsusest

Pidasin 2013. aasta mais ettekande Kirjandusmuuseumi kirjandus- ja kultuuriteooria töörühma konverentsil "Realism!!!". Ettekande tollane pealkiri oli "Kuidas tõlkida romaani ühest „ismist“ teise? Rudolf Sirge juhtum" - see oli tehtud Rudolf Sirge ajalooromaane uurides, kuigi tegelikult oli ettekande põhiiva seos Sirgega mõnevõrra kistud (millest ettekande tagasiside ka märku andis). Kuid ilma Sirgeta poleks mõttelõng vist ka päriselt jälgitav. Samuti põimisin siia sisse Tõnis Saadoja maaliseeria "Tagasi aeda", mille kohta samuti tollal üht teksti kirjutasin (see on senini ilmumata, kuid peaks varsti ilmuma).

Alustuseks rääkisin üldjoontes sedasama, mida oma Sirge-artikli 3. osas, mis puudutab romaani "Rahu! Leiba! Maad!" ümbertöötamist romaaniks "Tulukesed luhal". Oluline on, et ümbertöötlus on polüfoonilisem, lisandunud on psühholoogilisust, romaan on saanud vertikaalse mõõtme. Ja mõistagi on ta ideoloogilisem. Katke artiklist:

"1963. aastal romaani avalikuks aruteluks valmistudes tehtud märkmetes meenutab Sirge oma kirjutamisaegseid mõtteid: „Keskkond, ajahetke iseloom, mälestused, tähelepanekud, allikmaterjalid annavad asjast veidi teise käsituse kui meie ajaloo raamatud. Oma kontseptsioon. Jutt J. Käbiniga sept. 1958 – tuleb oma teed minna. [---] 27. IX [19]58 märkisin tööraamatusse: „... „ismide” olemust arutades (L. Remmelgaga) selgus äkki üks tõde: antud juhul ei ole tegemist kord loodud teose redigeerimisega, vaid ühest koolkonnast, ühest „ismist” (natur[alism]) teise üleviimise, transformeerimisega. Iga detail, iga värvilaik, iga mõttekriips, mis enne teenis üksnes tõsiolude edasiandmise otstarvet, peab nüüd saama sotsiaalse värvinguga mõtestuse, dialektilise läbivalgustuse...” (EKM EKLA 1963, f 206, m 87 : 6, l 16.)

Nõnda näeb Sirge ise oma ümbertöötamise ülesannet: luua pelgalt „tõsiolusid edasi andva” naturalismi asemel avaram läbivalgustus. Me võiksime seda uut „ismi” nimetada sotsialistlikuks realismiks (nagu seda tollal ilmselt ka nimetati), kuid kuna Sirge ise seda mõistet ei kasuta ja selle ühene definitsioon on problemaatiline, siis võiks seda ehk nimetada ka sotsiaal-dialektiliseks realismiks."

Siit võiks edasi küsida: tõsiolusid edasi andev naturalism vs sotsiaalne mõtestus, dialektiline läbivalgustus ja ideoloogiline palistus - kumb on realism; kumb on rohkem realism?

* 

Jätan nüüd Sirge ja pöördun Kristeva poole.

Julia Kristeva räägib oma dissertatsioonis "Romaani tekst" (1967) sellest, kuidas romaani teke kaasnes õhtumaises kultuuriloos sellele, et sümbol muutus märgiks (minu tõlge venekeelsest tõlkest):

"Otsustavat etappi üleminekul sümbolist märgini keskaegses diskursis märgib nominalism. Kõige lõpetatuma kehastuse sai see William Occami õpetuses, mis vastandus teravalt Duns Scotuse õpetusele. Occam arendas välja seisukoha, et dogmat ei ole võimalik filosoofiaga põhjendada; tema nominalism oli väljaastumine SÜMBOLISTLIKU mõtlemise vastu, mida esindasid nii REALISM (jutt käib platonistlikust õpetusest, milles universaale ehk abstraktseid üksusi nähakse intellektist sõltumatult eksisteerivana; selle õpetuse töötasid välja Aquino Thomas ja Duns Scotus) kui ka KONTSEPTUALISM (milles universaale peetakse eksisteerivateks, kuid intellektist pärinevateks [kas seda annaks nimetada memeetikaks? - AP]). ... 

nominalistide põhiteesides eitatakse eelkõige universaalide reaalset olemasolu; sellega viiakse sümbolite süsteem tasakaalust välja, ta kaotab oma tugipunkti. Sellest järeldub, et ainuline ei saa olla universaalne, ja seepärast saab tugipunktiks iga asja ("termini") ainulisus, mida nähakse autonoomsena tema transtsendentse tausta suhtes: "Ei ole õige, et üks ja sama asi võib olla ainuline ühes mõttes ja universaalne teises mõttes, sest asi, mis on iseendast ainuline, ei saa mingil juhul olla universaalne mingis mõttes." Järelikult on igasugune reaalsus ainuline ja koosneb sõltumatutest TERMINITEST, mis on vabad igasugustest välise iseloomuga piirangutest. Universaalne on olemas vaid mõistena. Vastukaaluks 14. saj Pariisis valitsenud kontseptualismile, mille kohaselt universaalsel on reaalne olemasolu - esse obiectivum, kuulutas Occam "psühholoogilist kontseptualismi", samastades mõistuse kujutlusvõime tunnetusliku aktiga. Eristades MÕISTET ja TERMINIT ja andes suurema kaalu teisele, avas nominalism tee seda tüüpi mõtlemisele, mis opereerib TERMINITEGA (NIMEDEGA) kui MÄRKIDEGA (mitte kui sümbolitega). Nominalismis ehitub reaalsus terminite (märkide) kombinatoorikana, ja sellega luuakse ruum KUNSTIDELE (just Pariisi ülikooli kunstide fakulteedis oli Occamil kõige rohkem pooldajaid). Lõppude lõpuks sai nominalismist (mitteteadlikult) romaaniloomingu filosoofia. Kuivõrd Jumalat tunnetada võib vaid nominaalse määratluse kaudu, siis kuulub NOMINAALSETE MÄÄRATLUSTE RIDA (selline on ka romaan) REAALSUSE kohta käiva teaduse juurde, mis erineb teadusest MÕISTETE kohta (filosoofia) ja teadusest keele kohta (grammatika, loogika). Sel viisil on DISKURSINA, st nominaalsete määratluste kooslusena mõistetud romaan alati teoloogiline (sest ta on alati suunatud väljendusele), kuid tema teoloogia erineb sümboli teoloogiast; romaanis teostub VÄLJENDUS "nimede" (st "asjade") vahendusel, mis on sõltumatud "ideest", mis on nende olemasolust ja kombineerimisest väljaspool."

Kristeva ütleb, et diskursistruktuuri dekontseptualiseerimine ja desümboliseerimine ilmneb selgelt sümboolse diskursi ühikute personifitseerumises - voorused ja pahed isikustuvad, aga ühes sellega hakatakse neid esitama tegelastena, st märkidena, mis tähistavad ise, mitte ei esinda mingit kindlat ideed ega kanna kindlaid atribuute; siit pole enam raske edasi liikuda romaanini sel kujul, nagu me teda hilisemast teame.

Põhiiva on niisiis selles, et romaanikunst oma polüfoonilisuses - eristatuna eeposlikkusest või müütilisusest - esitab reaalsust kui midagi pidevalt ümber sõnastatavat, veelgi enam, pidevalt n-ö ümber ideestatavat; objektiivse reaalsuse asemel leiame romaani näol subjektiivsete reaalsusekäsituste kombinatoorika. Romaan on nii oluline žanr olnud just seetõttu, et temas usutakse olevat ligipääs tegelikkusele, reaalsusele, st tõele selle kohta, mis tegelikult on; sõltuvalt siis võtmest - mis tasandil seda tegelikkust otsitakse, kas sotsiaalselt (19. sajandi realism, kriitiline realism, sotsrealism), füsioloogiliselt (naturalism) või psühholoogiliselt (psühholoogiline realism) või mingilt puht aistilis-fenomenoloogiliselt tasandilt (teadvuse vool jms). [Kuskil siin lõigu sees läks Kristeva refereerimine üle mu enda arutluseks.]

Kuid kui nüüd mõelda uusaegse realismimõiste üle, siis kas pole nii, et kuigi see on välja kasvanud keskaegsest nominalismist, siis on tal pidev tendents liikuda ikka tolle realismi juurde keskaegses mõttes - selle juurde, et on olemas mingid sõltumatult olemasolevad, iseseisva eksistentsiga universaalid, mis tegelikkust konstitueerivad. Kas pole nii naturalism kui ka see Sirge poolt taotletud sotsiaalse mõtestuse ja dialektilisusega "ism" teatavad tõmbumised mingite intellektile eelnevate universaalide poole? St kas realism selle uusaegses tähenduses puhtal kujul alati pole mõistetud läbi kukkuma just selle pärast, et meile kättesaadav reaalsus, millega meil võib olla ka reaalne kokkupuude, on alati osaline, ta on alati mingi aspekti realism, ja niipea kui see osaline aspekt tõstetakse printsiibiks, on meil tegu realismiga või kontseptualismiga keskaegses tähenduses.

Üks näide kunstist: Saadoja maaliseeria "Tagasi aeda", mis koosneb maalipaaridest: iga paari esimene maal on kunstikooli aegne guaššmaal, teine on tollal maalitud esemetest tehtud fotode põhjal tehtud fotorealistlik õlimaal. Esmareaktsioon oleks, et maalipaaride esimesed maalid ei ole realistlikud, teised on väga realistlikud - kujutavad esemeid just täpselt sellistena, nagu nad on, neutraalselt. See võiks olla realism par excellence. Aga asi pole sugugi nii lihtne, kui võtta arvesse, et need on fotode põhjal maalitud, nad kujutavad neid esemeid ühel konkreetsel hetkel - sellist pilti poleks kunagi võimalik maalida otse natuurist. Selles pildis puudub aeg, ja üks sisemisi vastuolusid ongi, et maal ise on ajaline jälg (teda on maalitud paar kuud), kuid kujutatavas ei kajastu see kuidagi. Nii et mingis mõttes kujutatakse siin olukorda, mida mitte kunagi ei eksisteeri, see on tegelikult abstraktsioon - digitaalne tõlge, mitte analoog-ülekanne tegelikkusest lõuendile koos selle ülekande enda jäädvustumisega (valgused, varjud, peegeldused on liiga konkreetsed, et olla "analoogtõlge"). See ei ole inimsilma realism, vaid realism, mis asub inimsilmast väljaspool. See on peatatud tegelikkus.

Ja selline sisemine vastuolu on igasuguse realismiga - ta kõigub kogu aeg kahe äärmuse vahel - kas reaalsuse peatamine (misjuhul ta ei vasta enam tegelikkuse ajalisele ja dialektilisele loomusele) või mingi osalise, subjektiivse või partikulaarse aspekti tõstmine reaalsuse konstitueerivaks printsiibiks (nagu on esimestel piltidel - värvide ülevõimendamine, isikliku puudutuse eksponeerimine). Mõlemal puhul varitseb meid realism või kontseptualism keskaegses mõttes - kas on reaalsus ise midagi inimvaimust väljaspool asuvat, nii et inimvaim lakkab olemast reaalne (nii nagu Jumal eksisteeris alati reaalsemalt, päristisemalt kui mis tahes muu olemasolev asi, inimvaim sealhulgas), või siis tõstetakse mingi inimintellektist lähtuv printsiip iseseisvalt eksisteerivasse staatusesse (nt sotsiaalne, progressistlik ühiskonnakäsitus, psühhologism jne).

Ma lihtsalt tahan öelda, et see keskaegne realism, mis viib tagasi tähistuse sümboolsuseni, ei ole päriselt ikkagi ületatav, kuivõrd reaalsustaju ise kujuneb läbi sellise tunnetusliku staadiumi, kus asjadel on subjektile eelnev eksistents, aga mis veelgi olulisem, nagu arengupsühholoogid, nt Jerome Singer on väitnud, on reaalsuse kontseptsioon n-ö õpitud, tegelikkust ja kujutlust õpitakse eristama läbi make-believe'i mängude, õpitakse eristama enda kujutlusest ning välisest tegelikkusest tulevaid impulsse - enne seda on teatav eristamatus, mis on võrreldav keskaegse realismiga, kus vaimutegevuse vilju kujutletakse tegelikult olemas olevat. Aga meie reaalsustaju jääbki sõltuma sellisest tunnetuse tasandist, kus objektiivne ja subjektiivne on eristamatud, me jäämegi kogu aeg läbi katsuma, kas mingi kujuteldav asi võiks ka tegelikult olemas olla või kas reaalsus on taandatav pelgaks inimvaimu konstruktsiooniks. Kunstifilosoof Jean-Marie Schaeffer, keda ma siin lõigus olen refereerinud, ütleb oma raamatus "Miks fiktsioon?" (Pourqoi la fiction?, 1999), et selline reaalsustaju läbikatsumine ja ehitamine ongi fiktsiooni funktsioon inimpraktikana, alates väikelaste mängudest kuni kõrgkunstini.

Nii et kui nüüd Sirge juurde tagasi tulla, siis mingis sügavamas mõttes pole üldse oluline, kas ideoloogiliselt üle kirjutatud romaan on vähem või rohkem realistlik - kujuteldav ideoloogiavabadus ei vabastaks meid realismi sisemisest ambivalentsusest, küsimus kummagi romaani realistlikkusest jääb endiselt alles, sest ta asub mujal.

PS. Kõrgustest alla tulles tsiteerin veel Sirge märkmeid: "Head nahka ma sellest tööst ei looda. Aitab, kui suudan päästa spetsfondist." (EKM EKLA 1963, f 206, m 87 : 6, l 16). Nii et päris-realism seisneb hoopis maailmas, kus üks tekst tuli päästa erifondi sattumisest. ismide-küsimuse aluspõhjaks on soov teha üks tekstiline ehitis n-ö ehitusnõuetele vastavaks, nii et selles ehitises oleks lubatud elada. Puhas insenerimõte.