Eharoosa kirjandusõhtu 2013

Karlova päevade ajal toimus Eha 31 aias järjekordne "Eharoosa kirjandusõhtu", kus esinesid Helena Läks, Maarja Pärtna, Tõnis Vilu, Rauno Kivi, Liis Koger, Aare Pilv, Kristiina Ehin ja Lauri Pilter, õhtut juhtis Berk Vaher, hiljem veel Kristiina Ehin laulis Sofia Joonsiga. Jäädvustusi on siin ja siin.

Ise lugesin väikse valiku tekstidest, milles tegelasteks on koerad. Päris koerad haukusid kaasa.

Üks tekstidest oli selline (ilmus ka juunikuu Vikerkaares):



TOOKORD JA TEINEKORD

väike armike vanaema randmel, saadud karjatüdrukuna pererahva tagant leiba näpates, kiirustades lõikas noaga sisse. vanaema näitas seda mulle ja luges Alle “Eesti pastoraali” täies pikkuses ette, see oli tal kooliajast saadik peas.

*

viiekümnendatel võtsid vanaisa ja vanaema korra aastas kaks suurt vineerkohvrit ning sõitsid rongiga Leningradi, elasid mõned päevad kuskil võõrastemajas ning kulutasid selle aja suhkrusabades seismisele. korraga sai osta vaid kindla koguse suhkurt (vist kilo), ja nii nad järjest seisid sabades, kuni olid kohvrid täis ostnud. need kohvrid olid neil kapi otsas ka veel veerand sajandit hiljem, kui vanaema mind küüslauku armastama õpetas. kui ta pärast juba meie juures elas, küsisin kord, miks ta nii palju teed joob, ta vastas mulle naerdes: “hää magus vesi, muud midagi.”

*

üks unenägu mu varasest lapsepõlvest. seisan oma vana maja nurga juures, vaatan sinnapoole, kuhu hiljem ehitati meie uus maja, ja sealt tuleb minu poole hiigelkoer – musta pika karvaga, nii et karvad puudutavad maad. karvad pole mitte lihtsalt pikad, vaid samas ka kohevil. koera pea on pigem ümmargune, pikka koonu tal pole, pigem on see kassi pea kujuline, aga samas on tema karvastik tihe ka näol, nii et silmi ega suud pole samuti näha. ta on nii suur, et ma mahun talle kõhu alla, kui mõlemad püsti seisame (hakkasin praegu peas arvestama, et kui ma tolle une ajal olin vahest 3-4 aastane, siis võis see koer olla ehk nii väiksema hobuse mõõtu, aga tegelikult ei saa nii arvestada – ainus mõõt on see, et inimene mahub püsti tema kõhu alla; kohtuksin ma selle koeraga nüüd uuesti, mahuksin endiselt püsti ta kõhu alla). tema liikumisviis – kuidagi sujuv ja samas lõngerdav; ei oska osutada millelegi muule kui noile hiina draakoneile, mida mitme inimesega etendatakse – see, kuidas draakoni pea tavaliselt liigub, meenutab toda koera. see koer tuli minu poole ja mattis mind oma ülipikkadesse ja ülikohevatesse karvadesse (või on see mattumine ainult minu hirm ja lootus, milleni unenägu ise ei jõudnudki?). ma ei mäleta, et see oleks olnud ainult õudne, pigem ka õdus. õuduse ja õdususe segu. igal juhul polnud see selline õudus, mille eest põgenetaks kabuhirmus, pigem selline hetkeline õud, nagu mäletan tundvat oma varasest lapsepõlvest, kui nutsin kõvasti ja hetkeks olin hingetu. olen hiljem näinud teisi väikseid lapsi nii nutmas – hetkeks jääb ta täiesti hääletuks, ta on oma kisalihased nii krampi löönud, et hetke jooksul ei suuda ta sisse hingata. nii see hingetuks jäämine kui uuesti hingama hakkamine on täiesti tahtmatud, nad lihtsalt juhtuvad, hetke jooksul tuntakse suurt õudu sellest, et hingamine on kadunud, aga lihtsalt seistakse seal, suu lahti ja nägu kõver, ning oodatakse hingamise ja hääle tagasitulekut. just mingit sarnast õudusetunnet oli tolle koera lämmatavas karvastikus – kuid ometi oli see ka pehmeim ja õdusaim asi, mida võib kogeda.

umbes nii kuus kuni kaheksa aastat pärast seda minu eluhaku-unenägu seisis mu vanaema, kes oli oma elu loojaku serval, sellelsamal kõige nurgapoolsemal aknal – ilmsi, vaatas välja ja kutsus mind vaatama: "näe, kuidas see koerake seal hüppab ja kargab laste keskel." vaatasin, aga õu oli tühi, vanaema nägi avasilmi und.