Ise lugesin väikse valiku tekstidest, milles tegelasteks on koerad. Päris koerad haukusid kaasa.
Üks tekstidest oli selline (ilmus ka juunikuu Vikerkaares):
TOOKORD JA TEINEKORD
väike
armike
vanaema
randmel,
saadud
karjatüdrukuna
pererahva
tagant
leiba
näpates,
kiirustades
lõikas
noaga
sisse.
vanaema
näitas
seda
mulle
ja
luges
Alle
“Eesti
pastoraali”
täies
pikkuses
ette,
see
oli
tal
kooliajast
saadik peas.
*
viiekümnendatel
võtsid
vanaisa
ja
vanaema
korra
aastas
kaks
suurt
vineerkohvrit
ning
sõitsid
rongiga
Leningradi,
elasid
mõned
päevad
kuskil
võõrastemajas
ning
kulutasid
selle aja
suhkrusabades
seismisele.
korraga
sai
osta
vaid
kindla
koguse
suhkurt
(vist
kilo),
ja
nii
nad
järjest
seisid
sabades,
kuni
olid
kohvrid
täis
ostnud.
need
kohvrid
olid
neil
kapi
otsas
ka
veel
veerand
sajandit
hiljem,
kui
vanaema
mind
küüslauku
armastama
õpetas.
kui
ta
pärast
juba
meie
juures
elas,
küsisin
kord,
miks
ta
nii
palju
teed
joob,
ta
vastas
mulle
naerdes:
“hää
magus
vesi,
muud
midagi.”
*
üks
unenägu mu varasest lapsepõlvest. seisan oma vana maja nurga
juures, vaatan sinnapoole, kuhu hiljem ehitati meie uus maja, ja
sealt tuleb minu poole hiigelkoer – musta pika karvaga, nii et
karvad puudutavad maad. karvad pole mitte lihtsalt pikad, vaid samas
ka kohevil. koera pea on pigem ümmargune, pikka koonu tal pole,
pigem on see kassi pea kujuline, aga samas on tema karvastik tihe ka
näol, nii et silmi ega suud pole samuti näha. ta on nii suur, et ma
mahun talle kõhu alla, kui mõlemad püsti seisame (hakkasin praegu
peas arvestama, et kui ma tolle une ajal olin vahest 3-4 aastane,
siis võis see koer olla ehk nii väiksema hobuse mõõtu, aga
tegelikult ei saa nii arvestada – ainus mõõt on see, et inimene
mahub püsti tema kõhu alla; kohtuksin ma selle koeraga nüüd
uuesti, mahuksin endiselt püsti ta kõhu alla). tema
liikumisviis – kuidagi sujuv ja samas lõngerdav; ei oska osutada
millelegi muule kui noile hiina draakoneile, mida mitme inimesega
etendatakse – see, kuidas draakoni pea tavaliselt liigub, meenutab
toda koera. see koer tuli minu poole ja mattis mind oma ülipikkadesse
ja ülikohevatesse karvadesse (või on see mattumine ainult minu hirm
ja lootus, milleni unenägu ise ei jõudnudki?). ma ei mäleta, et
see oleks olnud ainult õudne, pigem ka õdus. õuduse ja õdususe
segu. igal juhul polnud see selline õudus, mille eest põgenetaks
kabuhirmus, pigem selline hetkeline õud, nagu mäletan tundvat oma
varasest lapsepõlvest, kui nutsin kõvasti ja hetkeks olin hingetu.
olen hiljem näinud teisi väikseid lapsi nii nutmas – hetkeks jääb
ta täiesti hääletuks, ta on oma kisalihased nii krampi löönud,
et hetke jooksul ei suuda ta sisse hingata. nii see hingetuks jäämine
kui uuesti hingama hakkamine on täiesti tahtmatud, nad lihtsalt
juhtuvad, hetke jooksul tuntakse suurt õudu sellest, et hingamine on
kadunud, aga lihtsalt seistakse seal, suu lahti ja nägu kõver, ning
oodatakse hingamise ja hääle tagasitulekut. just mingit sarnast
õudusetunnet oli tolle koera lämmatavas karvastikus – kuid ometi
oli see ka pehmeim ja õdusaim asi, mida võib kogeda.
umbes
nii kuus kuni kaheksa aastat pärast seda minu eluhaku-unenägu
seisis mu vanaema, kes oli oma elu loojaku serval, sellelsamal kõige
nurgapoolsemal aknal – ilmsi, vaatas välja ja kutsus mind vaatama:
"näe, kuidas see koerake seal hüppab ja kargab laste keskel."
vaatasin, aga õu oli tühi, vanaema nägi avasilmi und.
No comments:
Post a Comment