Kuidas teha Kreenholmist kunstiteost. Põgus sissejuhatus "Oomeni" juurde

Konspektiivne ettekanne UTKK konverentsil „Narva, piiri- ja tööstuslinn: kirjanduslikke kajastusi” 14. septembril 2018 Narva Kolledžis 

Kreenholmi manufaktuur sai kunstilise kujutamise objektiks esmalt Eduard Vilde romaanis „Raudsed käed”, kuid väga palju pole Kreenholmi kirjanduses kujutatud. Võimalik (ma pole lugenud), et Kreenholm on teemaks Adolf Rammo Joaoru-keskses lapsepõlvetriloogias „Šahh Madan” (1970), „Hundipassiga koolipoiss” (1973) ja „Kibekäppade küpsetustöökojas” (1974). Kreenholmis 1918. aastal loodud punasest võitlussalgast jutustab Vladimir Beekmani „Narva kosk” (1986), millest valmis ka Ago-Endrik Kerge samanimeline film, kus mängivad tollased noored Vanemuise näitlejad – aga kuna film sai valmis juba laulva revolutsiooni keskel, siis jäi ta kahe aja vahele ja märkamatuks. 

Uus periood Kreenholmi kunstilises aktualiseerimises algas siis, kui manufaktuur oli oma tegevust lõpetamas ja see on jätkunud nüüdseni, mil püütakse läbi mõtestada Kreenholmi kui nähtust – see on ajendanud mitmeid sotsiaalse tooniga kunstiprojekte. Neist võib olulistena nimetada Marge Monko mitut kunstiteost eelmisest kümnendivahetusest, Narva juurtega Eleonore de Montesqiou projekti „Na grane” ja uuemast ajast isikliku perekondliku Kreenholmi-taustaga Maria Kapajeva mullust projekti „Unistus on imeline, kuid ebaselge”, mis jõudis ka Kreenholmi enda ruumi ümberkujundamiseni. Kuna Kreenholmi töölistest oli viimase 70 tegevusaasta jooksul enamik naised, on need projektid oma sotsiaalsuses paratamatult ka feministliku vaatesihiga. Mõistagi on Kreenholmi teemaks võtnud või seda kunstilise ruumina kasutanud ka Narva kunstiresidentuuri asukad, samuti Eesti Kunstiakadeemia skulptuuripraktikad.

Nüüd on Kreenholmi ruumi asunud hõivama teater. Suvel mängiti Kreenholmi tehaseõuel „Kremli ööbikuid”, lugu Jaak Joalast. Kuigi esialgne seos on mänguline (Joala tänaval, mis on Kreenholmi asumi telg, ei ole Jaak Joalaga muud pistmist kui juhuslikult sama nimi), ilmselt mängis olulist rolli ka Venemaa füüsiline lähedus – mulle tundus siiski, et kujund hakkas ka sisulises plaanis tööle: Kreenholm ja Jaak Joala kui mõlemad minevikus äärmiselt olulist rolli mänginud gigandid, mis/kes on nüüd mõnes mõttes maha jäetud ja on pigem kummituslikud küsimused-müsteeriumid minevikust, millest on raske mööda vaadata.

Nüüd tuleb kolmeks päevaks (tegelikult ka sellele eelnevaks nädalaks) „Oomen”, lavastus, mis põhineb Kreenholmi ruumil ja ajalool ning vene avangardse tööstuspoeedi Aleksei Gastevi loomingul. Seda lavastust võib iseloomustada kui ekskursiooni, sisenemaks teatavasse üldistusse, mida Kreenholmi kompleks võiks kehastada, ning anda sellele üldistusele Gastevi hääl. Idee on lavastajalt Jarmo Rehalt – ja ma ei teagi, kuidaspidi tal see käis, kas tundus Kreenholm sobivaim paik Gastevi tööutoopia esitamiseks või tundus Gastev õigeim autor Kreenholmi kunstiliseks läbimängimiseks - sest sihiks on mõlemad.

„Oomenis” aktualiseeritakse kõrvalefektina ka teatavaid sotsiaalkultuurilisi nüansse (nt seda, et Vene keisririigi esimese suurstreigi korraldajad olid eestlased ning see toimus kolm aastat pärast esimest laulupidu, st Kreenholm kuulub ka eesti rahvuskultuuri loo juurde), kuid see pole asja tuum. Vahetult sotsiaalse vaatepunkti juurest (mis iseloomustab viimase kümnendi Kreenholmi-teemalisi kunstiprojekte) pöördutakse siin pigem teatava n-ö mütoloogilise kihistuse juurde. Küsimusteks on, mida tähendab töö, mida tähendab tööstus ja inimene tööstuses, aga ka üldisemalt – mida tähendab inimese masiniseerumine, mis algas ülemöödunud sajandil suurte masinatega ning on jõudnud praeguse igaühel taskus tiksuva isikliku juhtpuldini.

Teatri eripära on teiste kunstidega võrreldes see, et ta nõuab vastuvõtja vahetut ruumilist kohalolu ning võimaldab ruumi otseselt vaataja juuresolekul kunstiliselt töödelda. Gastev – kelle looming on loomult väga performatiivne – nõuab teatris esitatuna spetsiifilist ruumi. Kreenholm ja Gastev kokku panduna ei saa jääda lihtsalt psühholoogilise või sotsiaalse või psühhosotsiaalse käsitluse materjaliks, vaid see toob paratamatult kaasa sisenemise teatavatesse moodsa ajastu inimese arhetüüpikasse, mis pole tervenisti diskursiivselt valla keerutatav. Seepärast ongi vaja liikumist, ruumikogemust, valgusi, afektiivset poeesiat, füüsilist kogemust.

„Oomen” püüab tugineda Kreenholmi linnaku praegusele inimtühjusele, mängida lahti selle religioosne-mütoloogiline-utoopiline potentsiaal.

„Oomen” soovib niisiis läheneda Kreenholmile kui teatavale abstraktsele ja tähendusi tulvil monumendile ning neid tähendusi elustada ja kontseptualiseerida.

*

Ettekande kirjalik versioon on ilmunudajakirjas Methis nr 24, 2019.

Naabrussuhted - Narva arutelud Euroopast

5.-6. oktoobril toimus TÜ Narva Kolledžis konverents "Naabrussuhted - Narva arutelud Euroopast", mis kuulub sarja "Arutelud Euroopast" (Debates on Europe); seda sarja korraldatakse Vahe-Euroopa erinevates linnades (varem on need toimunud nt Bukarestis, Ateenas, Belgradis, Minskis, Viiburis ja Peterburis) ning seda korraldavad Saksa Keele ja Luule Akadeemia (mis muu hulgas on just see institutsioon, mis annab välja saksakeelse luule n-ö Nobelit - Georg Büchneri auhinda), S. Fischeri Sihtasutus ja Kultuurisihtasutus Allianz.
Osalesin üritust avavas vestlusringis koos Jaan Kaplinski ja leedu kirjaniku ja lavastaja Marius Ivaskeviciusega, moderaatoriks oli Ida-Euroopa kirjanduste spetsialist Saksamaalt Antje Contius. Teemaks oli põhiliselt Euroopa ja Vene suhted ning sellega seotud rahvussuhted Ida-Euroopa riikides - kuid nagu sellistele ettevõtmistele omane, polnud fookus kuigi terav ja asja eesmärk oli ilmselt lihtsalt luua kontakte ja tutvuda inimestega ning saada kuulda eri taustaga inimeste hoiakuid. Järgmisel päeval oli näiteks vestlusring, kus oma kogemustest rääkisid tudengid: eestlane, integreerunud eestivenelane, integreerumata eestivenelane, välismaalasega abielus olev eestlane, sakslane ja Saksamaal elav poolakas. Ja ilmselt oli antud juhul oluline ka Narva vaimuelu rikastamine.
Internetist ja üleüldse leiab konverentsi kohta väga vähe materjali. Minu jaoks võib-olla huvitavaim oli Ivaskeviciuse tekst, mille ta vestlusringis ette luges - see oli kirjutatud mõni aeg pärast Ukraina sõja algust ning selles ta kuulutab välja isikliku sõja: ta otsustas oma loomingus viis aastat tegelda ainult kurjuse teemaga. Praegu näiteks mängitaksegi Leedu riiklikus draamateatris tema näidendit "Suur kurjus".
Teine huvitav sõlm oli see, kui Kaplinski tuli välja väitega, et vene kultuur Eestis vajaks kaitset kui vähemuskultuur, ja tema silmis tähendab see muidugi seda, et vene päritolu noortel peaks olema elav kontakt vene kõrgkultuuri pärandiga ning vallata oma keelt kõrgtasemel. See tekitas vastureaktsiooni publikust ühe valgevenelanna poolt, kelle jaoks selline hoiak muidugi mõjus võõristavalt - mis on mõistetav, kuna valgevene keel on Valgevenes muutumas puht etnograafiliseks nähtuseks. Leedus on aga sarnane probleem hoopis poolakatega - kas neid leedustada või mitte, kas lubada mõnedes linnades poolakeelseid tänavasilte või mitte jne.
Mis mind Narvas ringi liikudes aga kõige rohkem üllatas, oli olmeline tõsiasi, et kesklinnas söömakohta otsides ei olnud nii nagu Tallinnas või Tartus, kus põhimõtteliselt iga paarisaja meetri kohta ikka mõni koht silma jääb. Siin aga kõndisin mõnda aega, enne kui leidsin ühe kohviku (üle tänava jäi küll kohe ka üks kebabikoht). Mis tähendab ilmselt kaht asja: Narvas käib vähe turiste (kuigi ta võiks täitsa olla turismimagnet) ning narvakad ise eriti väljas ei söö, mis annab ilmselt tunnistust nende elujärjest. Ja üleüldse tundus Narva oma rahvaarvu kohta (ca 60 000 inimest, Eesti suuruselt kolmas linn) olevat väga unise ja tühjapoolse linnapildiga, nagu oleks ta mõni provintsilinnake.  Ja kui meile näidati Kreenholmi kompleksi, mille üks välismaa ärimees kavatseb suurejooneliseks kinnisvaraprojektiks ja tõmbekeskuseksarendada, siis tekkis mul küsimus, et millega sinna ilmselt kallipoolsetesse korteritesse elanikke saadakse. Guugeldasin selle kohta ning sain aru, et loodetakse peamiselt Venemaa rikastele.
Ja mulle tuli pähe, et kas ikka on õige rääkida Narvast kui piirilinnast - piir peaks kultuurisemiootiliselt olema aktiivne tähenduste ja info generaator, Narvas aga seda tunnet ei teki. Pigem mõjub Narva vahemikuna, eikellegimaana. Tekkis kujutluspilt, et Narva on nagu see tekiserv, mis keeratakse külje alla, et külm teki alla ei pääseks - ja eriti muud funktsiooni tal nagu polekski.