Methis. Dekadentsi erinumber

 Detsembris ilmus digitaalselt ja nüüd maikuus paberil Methise 36. number, mis on pühendatud dekadentsile. See on kolmas dekadentsi-grandi ajakirja erinumber (eelmised olid Keel ja Kirjandus 2024. aasta alguses ja Kunstiteaduslikke Uurimusi 2025 suvel). Olin selle erinumbri kaaskoostaja koos Mirjam Hinrikuse ja Leo Luksiga. Meie kolme nime kannab ka ajakirjanumbri sissejuhatus (kuigi selle põhisisu on tegelikult Mirjami kirjutatud minu ja Leo assisteerimisel), mis annab ülevaate grandi tegevustest laiemalt. Ajakirjas on ka mu artikkel "Esteet Visnapuu ja tema "loov rahvuslus"", mis oli nomineeritud Kulka artikliauhinnale. Ajakiri tervikuna ja artiklid eraldi on netist vabalt loetavad.

Barbarus (ja Semper) ning "modernim ahvisugu"

 Ilmunud on Keele ja Kirjanduse erinumber "Kirjanduslik dekadents", mis koondab osa ettekandeid mullu mais toimunud suurelt dekadentsi-konverentsilt. Number sisaldab Mirjam Hinrikuse ja Jaan Unduski põhjalikku sissejuhatust ning vaatlusi välisautorite retseptsioonist Eestis (Monticelli D'Annunziost, Sisask Maupassant'ist, Lepsoo Wilde'ist) ning eesti kirjandusest (Luks ja Haljak Oksast, Hinrikus ja Kirikal Semperist ja Tammsaarest, Rebekka Lotman sonetist ja Väljataga 1970.-80. aastate dekadentsist). Ma ise kirjutan Barbarusest ja Semperist. Lisaks artikli lõpus mainituile tänan ka Keele ja Kirjanduse toimetajat Brita Meltsi, kelle tähelepanelikud märkused andsid tekstile lõpliku lihvi.

(Pilt Rahvusarhiivist, Barbarus ja Semper ca 1925-1930.)

Barbarus (ja Semper) ning "modernim ahvisugu"

XX sajandi esimese poole haritlasvasakpoolsuse estetistlikust aluspõhjast.

Siinse kirjutise tõukepunktiks on tõdemus, et Johannes Barbarus ning tema eluaegne sõber ja mõttekaaslane Johannes Semper alustasid luulega, millel on palju ühist dekadentliku ja estetistliku poeetikaga, ja olid samal ajal vasakpoolsete vaadetega haritlased, kes lõpetasid nõukogude režiimi funktsionääride ja propagandistlike kirjanikena.¹ Selline estetistlike ja vasakpoolsete hoiakute kooslus ning selline loomingukaar võivad näida vastuolulised, kuid ei pruugi. Vasakpoolsusega seostub kunstilises mõttes pigem mitteindividualistlik, sotsiaalne ja „elulähedane” poeetika, mida aga ei saa Semperi ja Barbaruse loomingu kohta öelda (nende kirjavahetuses on tunda isegi esteetilist võõristust 1920. aastate lõpus ilmunud vasakpoolsete eluläheduslaste suhtes). Kui püüda seda (näivat) vastuolu üldistes kategooriates kirjeldada, on see vastuolu iseenda tajudele keskenduva sensuaalsuse (sõna kõige laiemas mõttes) ja teistele suunatud empaatilisuse vahel. Samas võib see konflikt olla illusoorne või miski, mille ületamist konkreetsed loojad ei pea piisavalt oluliseks. Igal juhul pole Barbarus ja Semper estetismi ja vasakpoolsuse ühtepõimijatena erandid, küll aga mõnes mõttes kõige ilmekamad Eesti XX sajandi algupoole üht tüüpi vasakpoolsete loojaisiksuste näited. Lähtun niisiis intuitsioonist, et nende estetism ja vasakpoolsus on võib-olla sisemiselt sidus kooslus, ja püüan visandada, milles see sidusus võiks seisneda. Teen seda rõhuga Barbarusel, kuid pidevalt Semperi juurde põigates. Mu eesmärk pole seletada dekadentsi ja estetismi, vaid pigem XX sajandi alguse eesti haritlasvasakpoolsuse eripära (ja ehk ringiga osutada laiemalt poliitika ja esteetika suhete sõlmedele). Semperi vasakpoolsuse ja hilisema nõukogude kollaboratsiooniga seotud ebalustele teda puudutavais käsitlusis on osutanud Merlin Kirikal (2021: 8–10), siinses essees püüan pakkuda neile ühe võimaliku edasiarenduse.

 

„Teekond”. Barbaruse ambivalentsus

Johannes Barbaruse debüütkogus „Fata-Morgana” (1918: 63) leidub noorusluuletus „Teekond”:

Käind läbi maad, küll kiskjana ürglaantes,
Ma luurand saaki – hirve, nõtket naist:
Ehk tuleb ootamata metsa salaradu,
See kaval vingerdaja – põgeneja madu, –
Ehk tabaks looma, suruks maha vaist,
Naispaind’va keha, – pöörlev himu soontes!…

Selg küürus, adra taga käinud vaevas,
Ma palehigis saavutanud söögi,
Käind tapperina sõjalaste reas, –
Rind tugev kilbis, kübar raudne pääs;
Kui tulin – tõrjund vaenuliste löögi,
Mind ootsid naiste käed, kui laht’ne õnnetaevas.

Nüüd jõudnud ruumi, kalliskivi säras
Modernim inime, ta ahnelt täitmas pugu, –
Joomlaual Vine Champagne; mul toredaim liköör, –
Verhaeren’i alkohol – Le Multiple Splendeur.
Aus luxuspublikum – modernim ahvisugu,
Mind vabanda, sind eitan õudses käras…

Selles tekstis on nii mõndagi ambivalentset, mis on iseloomulik Barbaruse loomingule vähemalt kuni 1930. aastate lõpuni (tema nõukogudeaegne looming on propagandistlikest taotlustest varjutatud ning pole enam nii ühemõtteliselt loetav, kuid varasemast pärit põhihäälestus kumab sealtki läbi). Pean silmas dekadentliku ja progressivistlik-avangardse kunstimeelsuse vahel liikumist ning ühiskondliku närvi ja estetistliku vaimulaadi vahelist pinget. Barbaruse tollaseid loomingulisi otsinguid ei saa vaadelda lahus tema hea sõbra, Verhaereni-tõlkija Semperi omadest, kuigi nende loominguline areng pole alati olnud paralleelne ega sünkroonne.

„Teekond” on Barbaruse suuremas luulekorpuses vähetähtis, see ongi ilmunud ainult „Fata-Morganas”. Barbaruse kolm esimest luulekogu (lisaks „Inimene ja sfinks”, 1919, ja „Katastroofid”, 1920) on tema hilisemast „kaanonist” välja jäetud. Ta koostas nende põhjal valikkogu „Kolmnurk” (1921), milles ütleb, et neid kogusid ei kavatse ta enam edaspidi „teisendada” (Barbarus 1921: 8). „Teekond” jäi juba sellest valimikust välja, kuid tähelepanu väärib „Kolmnurga” eessõna lause, kus „ahv” on taas jõuline sõimusõna seltskonna kohta, keda uus võrsuv inimtüüp peab ületama: „Autori usk inimsoo uuestsünnisse on kindlam, kui kunagi enne: inimene peab rööv­ahvist inimeseks moonduma” (Barbarus 1921: 8). Barbarus ei avaldanud hiljem enam esimeste raamatute tekste, ka sõjaeelse aja loomingu valikkogu „Vastu voolu” (1946) ei sisalda neid (mõistagi ka selle hilisem kordustrükk 1981). Valik neist on olemas Barbaruse „Kogutud teoste” I köites (1948) ja „Väikeses luuleraamatus” (1965), kuid mõlema raamatu koostaja Semper pole neisse valinud „Teekonda”.

Mis selles luuletuses toimub? Lüüriline mina liigub oma minevikust kõneldes alguses piibellikus ja animaalses sfääris (ilmselge on naist estetiseeriv ja seksualiseeriv vaatepunkt, kus naine on korraga nii jahitav hirv kui ka ohtlik madu). Seejärel on ta põllumees ja sõdur, kus taas on tasuks raskuste eest naine kui naudingu ja õndsuse allikas. Viimases stroofis jõutakse moodsasse aega, kus valitseb söömise ja joomisega ametis olev kodanlus, „modernim ahvisugu”, millele vastandub poeet, kes joob peenemat alkoholi, nimelt Verhaereni luulet. Enese eristamine tühisest seltskonnast on Barbaruse varasemas luules üldiseltki levinud motiiv ning kujukaima väljenduse saavutab see 1922. aasta luulekogus „Vahekorrad”, eriti tsüklites „Poeem vajadusest näkku syllata” ja „Poeet estraadil”. Vastandumine kodanlusele on ise­enesest ambi­valentne juba algses dekadentsis: dekadent on ise sotsiaalse positsiooni poolest kodanlane või selleks pürgija, kes aga ei taha jagada oma klassi esteetilisi ega moraalseid väärtusi. Aga veelgi tähelepanuväärsem sellest, et Barbaruse poeet ei kuulu „ahvide” hulka, on see, et ta ei ole modernne selle sõna halvustavas tähenduses. See paneb vähemasti praegusest perspektiivist küsima, kas Barbarus ei ­pidanudki end „moderniks”, ja miks nii. Sõna „modern” võib leida veel vaid ühest Barbaruse luuletusest, „Suurlinna fragmentide” teisest osast (Barbarus 1919: 47–48), kus see on ka ambivalentne: modernsust iseloomustab ekstaatiline massilisus, mässuliste tulv („Näe, hüppab postidelle iga õhtu / elekter taltsutatud, mattes taeva kollast, / siis loobume kõik kuu ja tähte kullast / ja tiirastuses kisendame õhku: // Uus aeg on käes – modernim imevärk, / oh oksendage, kümnekordsed majad, / nüüd uulitsaile mässuliste sajad. / Uus aeg on käes, uus algab ajajärk.”), linna tööstuslik laienemine („Kui taevad – vabrikutes aknad säral, / näe, miitinguile värav neelab rahvast, / sääl agiteeritakse vaimustuses vahvast, / ja jookstaks uulitsaile võidu­käral.”), aga ka seksuaalne lodevus („Möbleerit urkais kiskvad paljaks kõhtu / bulvaari naised niude­higis ­roojad, / satürinaerul mehed joobnud, soojad / neil pühendavad ühe eluõhtu…”). Luuletuse finaalis visatakse end aga hoopis „päikse lahkuvasse laeva”. Selles on vaimustust, kuid ka väsimust, mis aeg-ajalt poeeti valdab. Blaseerumus pärast massidest vaimustumist on Barbaruse luules korduv motiiv. Liikuvate ja ähvardavate inim­masside kujutust on Barbarusel omajagu, kuid põhjalikumalt ja lähemalt vaadates ei ole see ühemõtteline poolehoid. Näiteks luuletuses „Väljaspool mind” (Barbarus 1919: 67–68) loetletakse asju, mis jäävad poeedist väljapoole: argipäev, inimeste paaritumine ja paljunemine, virelemine ilma „ilusa patuta”, äriilm, samuti uulitsail kõlavad laulud ning endale tulevikku rajavad võitlevad rahvahulgad. Kuid tõeline mäss käib hoopis poeedi südames: „jalge all hallitanud maakera pall; / vaikind tas tulimäed, kustund vulkaanid, / minus ainult orgiad keevad, – pokaalid / tõstan täis vahutavat joovastavat märga, / asetan pähe omal jumalate pärga, / virgutan okeaanid mässule, mered, / tantsima hullustuses rahvaste pered…” Nii et tänavail nähtav massilisus on vaid võrdkuju, sümbol millelegi veel ülevamale, mis poeedi hinges kohub. Massi väärtus poeedi jaoks on eelkõige selle subliimsus: massiga silmitsi olles võib tunda samasugust ülevustunnet nagu suure loodusliku stiihiaga kokku puutudes. Näiteks „Vahekordades” on koos nii vaimustus mäslevat jõge meenutava revolutsioonilise töörahva massi üle („Töörahvas voolab, – kärestik, kui jõgi, / on kitsad – uhut yle kõrged kaldad; / võim-meri tagurline seda ära’i õgi”; tsükkel „Paberist inimene”, Barbarus 1922: 13) kui ka ekstaatiline ühtesulamine looduse põhistiihiate mulla, mere ja päikesega näiteks sellistes tekstides nagu „Rohelise mere kaldal” (Barbarus 1918: 31), „Analyydiline värss” ja „Analyydiline suvirannik” (Barbarus 1922: 50–55) – need on ühesama müstilise kire erinevad kujud. Inimmass ei koosne niisiis poeedi jaoks pragmaatiliste huvidega üksikinimestest; üksikinimene on ikkagi vaid poeet ise. See on oluline nüanss, kuna see sisaldab pealtnäha vastuolulist pinget: korraga leiduvad selles vasakpoolse haritlase tõmme revolutsiooniliste masside poole ning estetistlik individualism, mis on omane pigem dekadentlikku tüüpi loojale.

Ahvi kujundki Barbaruse luules võtab ambivalentsema ilme „Vahekordade” tsüklis „Ironett eitamisest, jaatamisest”, kus võrreldakse maailma vallutavat inim­stiihiat korraga nii hobuste, vagunite kui ka ahvitõuga, see on ühtaegu animaalne ja masinlik (Barbarus 1922: 27–29). Selleski luuletsüklis antakse mõista, et kuigi „[­m­]­a jumaldan kõikvõimsat stiihhiat”, siiski „hindan kõrgemalt, kui puhast kulda, / yht päiksekiirt, mis soendab sydammulda”. Selgemal kujul tulevad nii ahvi kujund kui ka poeedi ambivalentsus esile „Geomeetrilise inimese” luuletuses „Koordinaadid” (Barbarus 1924: 41–42): „Mu silmad pimedusse raiutuvad, / kun näen loominimest, röövahvi jõhkrat lõusta, / kel hingen, ajusopin puudub päikse valgus. / Ma inim­päiksena siis tahaks ööst vaid tõusta, / sest meis on kõik, – kõik: hää ja kurja algus, / meis igan kosmos-tervik, päikesega seot / ja sydamookeaan, kun tänni tääki leot: / Suur Arusaamatus.” Röövahvile on vastandatud müstiline ühtsus, mis pole poliitiline revolutsiooniline lahendus, vaid ühtaegu individualistlik ja kosmiline Suur Aru­saamatus, st midagi, mis ületab inimmõistuse ja selle loodud eristused. Nii et poeet asub kodanliku „ahvisoo” ja stiihilise inimmassi vahel, olles mõlemaga ambivalentses vahekorras: ühest ta pärineb (üldistatud mõttes, sest reaalselt oli Barbarus talu­peremehe poeg, kes liikus linnaintelligentsi hulka) ja põlgab seda, teist ta korraga ihaleb ja kardab. Ühtlasi on kolmanda, vertikaalse mõõtmena selle juures midagi müstilist, mis on individualismist ja kollektiivsusest kõrgemal, esteetilis-metafüüsiline ideaal.

„Verhaereni alkohol”

Kui naasta „Teekonna” juurde, siis mis ikkagi on see „toredaim liköör”, „Verhaeren’i alkohol – Le Multiple Splendeur”? Sellega viidatakse Émile Verhaereni 1906. aastal ilmunud luulekogule „La multiple splendeur”, mis Semperi tõlkes on saanud peal­kirjaks „Mitmekordne sära”. Tõenäoliselt luges Barbarus seda omal ajal prantsuse keeles ja väga tõenäoliselt tegi ta seda Semperi õhutusel. Selle luulekogu tekste polnud tolleks ajaks veel Semperi tõlkes ilmunud.

Eesti keelde oli selleks ajaks jõudnud Semperi tõlkes viis Verhaereni luuletust. Dekadentlikust ja lopsakalt sensuaalsest debüütkogust „Flaamitarid” (1883) pärinev „Veestik” ja Verhaereni loomingu keskpaika esindavast kogust „Elu palged” (1899) pärit „Merele” ilmusid 1912. aastal „Noor-Eesti” IV albumis. Seejuures on huviväärne, et „Merele” tõlke hilisemas, lõplikus redaktsioonis on read „Ju lapsena, mil kujutlesin randu sinas, / kus kohta Karu, Lõvi ja Kentaurus õhtu vinas, / kolm taeva looma, / vett õige kaugelt jooma / pea teisest ilmast tulid” (Verhaeren 1929: 138; Semper 1975: 265; 1912. aasta versioonis algas see „kui lapsena ma kujutasin randu sinas”, ­Verhaeren 1912: 112). Sõnastuslikult sarnanevad need Friedebert Tuglase poeemi/miniatuuri algusega, esmatrüki järgi „Ju lapsena igatsesin Merd ääretat mina” (Mihkelson 1908: 2), Tuglase poeemi kanooniline kuju ilmus kogumikus „Liivakell” (Tuglas 1913: 302–306). Pole võimatu, et Tuglase samateemalise teksti algus mõjutas Semperi sõnastuse valikut (samuti pole võimatu, et Verhaereni merepoeem oli Tuglase teadlik intertekst, aga selle väljaselgitamine nõuaks noore Tuglase lugemuse uurimist). „Merele” taastrükk koos Verhaereni „Illusoorsetest küladest” (1894) pärineva intensiivse luuletusega „Tuul” ilmusid Semperi debüütkogus „Pierrot” (1917), moodustades koos Valeri Brjussovi „Tuhkru hobuse” tõlkega kogumiku revolutsioonilis-stiihilise finaali. Samasse perioodi (küll Barbaruse debüüdist hilisemasse aega) jäävad „Siuru” III albumis (1919) ilmunud tõlked Verhaereni luuletustest „Mäss” ja „Hardalt”, mis on vastandlike meeleoludega: üks kirjeldab revolutsioonilist rahvahulka, teine üksildase luuletaja nukrat palvet jumala poole; pärit vastavalt kogudest „Haarmelised linnad” (1894) ja „Murrangud” (1888).

1929. aastal ilmus Semperi tõlkes ja põhjaliku eessõnaga Verhaereni „Valik luuletisi”, mis on tervikuna koos mõne üksikteksti hilisema redaktsiooniga taas­trükitud Semperi teoste 10. köites (1975). Autor, kelle nii noorusea dekadents kui ka küpsema ea urbanistlik stiihilisus oli varem noori Johanneseid vaimustanud, leidis nüüd Semperilt blaseerunud vastuvõtu, nagu ta on 1928. aasta juunis Barbarusele kirjutanud: „Lugesin terve Verhaereni otsast lõpuni läbi – E. Kirj. Seltsi ette­panekul, kes tahab, et neile tõlgiksin yhe „Valiku” temast. Leidsin, et see mees huvitav on vaid oma ­kriisijärgus, kus ta kõhukatarr kosmaare synnitas, viimane periood on aga paber­literatuur, ta hiigla produktsiooni suurem osa tselluloidist.” (EEE 2020: 488) Barbaruse „Teekonnas” mainitud kogust „Mitmekordne sära” on Semperi valimikku jõudnud vaid kaks teksti, „Pingutus” ja „Rõõm”, kuid need on üsna esinduslikud ning annavad Barbaruse luuletuse mõistmiseks piisava konteksti. „Pingutuses” ülistab luuletaja tööinimeste (vabrikutööliste, puuraidurite, põllumeeste, meremeeste, sadamatööliste, kaevurite, seppade) pingutusi ja tugevust, nende käed „[---] vajutavad inimese võimu märgi / Maailma otsaesisele suures hoos / Ning loovad vastsed mered, nurmed, hiiglamäed // Vaid iseenda tahte järgi!” (Verhaeren 1929: 153–154) „Rõõm” on ekstaatiline keha ning seda ümbritseva meeleliselt tajutava maailma ülistus ning lõpeb hõiskega, et sellise rõõmu hetkedel hing „Maailma ühtelaulvate jõudude tiivul / On ise kui jumal” (Verhaeren 1929: 156). Sellelaadne on niisiis see „toredaim liköör”, mida noor Barbarus maitseb: jõulise ja tahtest tulvil inimkeha jumalikkuse kuulutus, midagi eriti elujõulist ja tervisest pakatavat ning sugugi mitte dekadentlikku.

Mida aga Verhaeren võib veel Barbaruse luuletuses märkida? Kindlasti kosmopoliitset maitset, liiati kui arvestada, et eesti keelde oli temalt tõlgitud vaid näputäis luuletusi. Verhaeren oli prantsuskeelne belglane Belgia flaamikeelselt alalt, st mitmes mõttes perifeeriast pärit autor, kes kirjutas suurkeeles ning avaldas omal ajal Euroopa luulele olulist mõju. See ilmselt innustas perifeerse Eesti noorukite Euroopa-ihalust. Semper oligi Verhaereni esmatutvustaja Eestis, eelmainitud luuletõlked „Noor-Eesti” IV albumis saadavad tema artiklit „Lüürik ja meie aeg” (Semper 1912, taastrükk välja­andes Semper 1977). Semper peab Verhaereni loomingut kõrgemaks teistest tolle aja uutest luule­suundumustest (futuristidest Brjussovini), ta nimetab Verhaerenit lausa Dante ja Goethega võrreldavaks suurkujuks, kuna tema looming on oma ajastu vaimu kehastus, nagu nood klassikud olid seda oma kaasajal. Semper ütleb: „[---] Verhaeren meie ajast sellest küljest, mis ta õieti lüürikeriks teeb, k a u g e m a l on kui ükski teine: ta on seda teostanud, mis näib absurdum; nimelt, ta lürismuse sisemine tuli on aastasajast kõige ärilikkuse vaimu põletanud, kõik augud lüürika hingeõhuga küllastanud. Ta poemid ei näi üksi etteheide olevat meie aasta­sajale, vaid v õ i t selle üle, hiilgavam kui ükski teine.” (Semper 1912: 159–160)

Niisiis, „ärilikkus” kui ajastu põhivaim ja „lürismus” kui selle vastumürk on vastamisi seatud. Kui neid võtta tinglike üldnimedena, siis on sellega midagi olulist ehk ära öeldud, ja see meenutab vägagi dekadentlikku ja sümbolistlikku ehk estetistlikku programmi: dekadents ja estetism (kasutan neidki tinglike üldnimetustena, hakkamata neid spetsiifiliselt eritlema) on vastupanu progressivistlikule modernsusele, mis õhtumaist ühiskonda ja kultuuri on viimased kaks sajandit vorminud. Sel taustal on mõistetavam see, miks „modern” on Barbaruse luuletuses selgelt halvustava kõlaga. Poeet vastandub ratsionalistlikule, analüütilisele, arvestavale-arvutavale, ühesõnaga „ärilisele” vaimule. Barbaruse luuletuses on selle põhiiseloomustaja küll oma pugu täitmine, kuid eks ole seegi kogu muu komplekti osa – „modernim ahvisugu” tegeleb maailma liigendamisega hammustatavateks tükkideks.

Estetism kui vastupanu progressivismile

Teen kõrvalepõike dekadentsi/estetismi n-ö patriarhi Charles Baudelaire’i ühe luuletuse juurde, et illustreerida estetismi kui vastupanu kalkuleerivale progressiusule. „Kurja õite” („Les Fleurs du mal”, 1857) luuletuses „Üleni” („Tout entière”) kirjeldatakse, kuidas deemon astub „mu kambrist ülevalt” (seega arutleva mõistuse asu­paigast?) luuletaja juurde ning tahab teda eksitusse ajada, nõudes, et ta oma armsama ilu tükkideks võtaks, neid tükke võrdleks ja järjestaks. Luuletaja hing aga vastab, et midagi ei saa eelistada: „liiga peen on harmoonia, / Mis valdab kogu ta kaunist keha, / Et mõni võimetu analüüs / Selle kooskõlad ära loendaks.” Järgneb müstilis-sünesteetiline kokkuvõte: „Oo müstilist metamorfoosi, / Kus mu meeled kõik sulavad ühte! / Tema hinguse lõhnas on muusikat, / Nii nagu ta häälgi lõhnab!” (Baudelaire 2000: 121) See on mudeltekst, kus tulevad esile estetismi põhijooned. Sünesteesia kaudu viidatakse estetismi alusele – sellele, et „kunst kunsti pärast” hoiak kasvab välja hoiakust „aisting aistingu enese pärast” (meenutagem, et esteetika tähendab algupära poolest aistingute valdkonnaga tegelemist ning Kanti-järgses kunstikäsituses sai pragmaatikast lahutatud aistingutest kunsti kogemise tuum). Aisting kuulub eranditult subjektiivsesse sfääri, seda ei saa muuta vahetusväärtuseks, iseäranis siis, kui aistingud moodustavad sünesteetilise terviku ja kui need on kunstiliselt ainuliseks vormitud. Iseloomulik on muidugi ka see, et tajutava maailma võrdkujuks on selles luuletuses ihaldusväärne naine – sellest nähtub estetismile kaua omane olnud mehekesksus, kus naine on peamiselt esteetilise, kas siis imetleva-ihaldava või jälestava kogemise objekt; eesti kirjanduses on ses osas silmapaistvaim muidugi J. Randvere „Ruth”, kuid Barbarusegi luules on see hoiak esil.

Kuna dekadents/estetism on vastupanu progressivistlikule kalkuleerivale analüütilisele modernsusele, võib sellest võrsuda ka seletus esmapilgul paradoksaalsena näivale estetismi ühendusele vasakpoolsete hoiakutega, nii nagu need väljenduvad Barbaruse ja Semperi loomingus ja elutundes. Sest kui dekadents on vastus modernsuse sisemisele kriisile, siis seda on ka revolutsiooniline utopism. Vasakpoolne esteet oli XX sajandi alguseks juba omajagu tavaline nähtus (seda oli ka eesti kirjanduselule pikaks ajaks suuna andnud Tuglas). Nii estetism kui ka utopism, mis lihtkõrvutuses oleksid otsekui vastassuunalised, üks subjekti sisemusse ja minevikku, teine ühiskonna ja tuleviku poole kulgev, on mõlemad reaktsioon kapitalistlikule demokraatiale, kodanlikule kalkuleerivale tsivilisatsioonile.

Üks spetsiifiline loomingukaar

Erinevaid luuletajaisiksusi XIX–XX sajandi vahetuse kandis iseloomustab sarnane loomingu- ja elulooline kaar. Barbarus ja Semper alustasid dekadentlike esteetidena, Barbarus oma kolmes esimeses kogus, Semper oma kahes esimeses raamatus „Pierrot” (1917) ja „Jäljed liival” (1921). Seejärel liikusid nad ühemõttelisemalt vasakpoolsuse juurde ning katsetasid avangardistliku kunstiga – Barbarus radikaalsemalt, Semper ettevaatlikumalt. Selle pöörde märgid on Barbaruse „Vahekorrad” ja ­Semperi „Maa ja mereveersed rytmid”, mis ilmusid 1922. aastal. Need on ainsad Tarapita kirjastuse märki kandvad raamatud (Barbarus rahastas ning Semper tegeles Berliinis trükikoja otsimise ja tiraaži kodumaale toimetamisega). Kuigi mõlemad kogud on nende eelnevast loomingust selgesõnalisema poliitilise häälestusega, ei ole nendestki kadunud dekadentlik-estetistlik alushoovus. Barbarus jätkas avangardismi võtetega („Geomeetriline inimene”, 1924, ja „Multiplitseerit inimene”, 1927), Semper liikus kiiremini puhtestetistlikule rajale tagasi. 1920-ndate lõpus ja 1930. aastail jõudsid nad avarama sünteesini ja mõnes mõttes rahunesid, kuid lõpetasid siiski pärast 1940. aasta pööret üheplaaniliseks kalduva propagandistliku kunstiga, jõudes krahhi.

Émile Verhaereni looming läbib samasuguse kaare: dekadentlikust noorest ­Verhaerenist sai rahvahulkade revolutsioonilisusele kaasa elav poeet (kuigi ta polnud nii ühe­mõtteliselt vasakpoolne), seejärel saavutas ta erinevate käändude kaudu (kus paralleelselt arenes subjektiivne-intiimne liin ja religioossed toonid) peaaegu et belglaste rahvuspoeedi staatuse, kuid ta lõpetas oma loominguloo siiski maailma­sõjaaegse patriootilise propagandistina (Semper ütleb Verhaereni luule­valimiku põhjalikus eessõnas selle kohta „maitsetud virildised” – Verhaeren 1929: 23; selle uustrükk on Semper 1977: 5–14).² Samalaadne kaar on jälgitav teise Semperi ja Barbaruse huviobjekti, Valeri Brjussovi puhul: alustanud XIX sajandi lõpus lääne dekadentsist vaimustunud sümbolistina, jõudis ta 1920. aastateks nõukogude riigi oluliste kultuurijuhtide hulka (ta asutas kirjandusinstituudi ja juhatas seda kuni surmani) ning tema loomingulised otsingud, kus ta püüdis sünteesida estetistlikku ning avangardistlik-utopistlikku poeetikat, sai omaette stiilinimetuse „akadeemiline avangard”. Tema varane surm 1925. aastal hoidis võib-olla ära tema muutumise sotsrealistlikuks propagandistiks – või siis sattumise repressioonide ohvriks, või mõlemat korraga, sest sellinegi saatus polnud tollal haruldane –, nii et ta jäi luuletajaks, kelle loomingut aktsepteerisid hiljem väga erinevad kunstilised „leerid”. On tõe­näoline, et selliseid poeetide loomingukaari võib tollest ajast leida teisigi, nii et sellest võib kõnelda kui mustrist, mis väljendab spetsiifilist eluhoiakulist dünaamikat.³

Estetism, utopism ja ideoloogia

Eelkõige paistab sellisest mustrist välja dekadentliku kunstiloomingu loomupärane sugulus XX sajandi esimeste kümnendite avangardistliku kunstiga, kuigi neid kaht on harjutud pigem eristama ja vastandama. Ühendav komponent ongi tegelikult estetism ise. Selle põhi on intuitiivne äratundmine, et peltsebuli aetakse välja peltsebuliga: progressi estetistlikust eitamisest liigutakse lõpuks progressi estetiseerimise juurde. Kui käsitada XX sajandi algupoole avangardistlikku kunsti⁴ Boris Groysi (2019) jälgedes kunstilise tegevusena, mille objekt on tegelikkuse ja ühiskonna ümberkujundamine üleüldiselt utopistlikuks ühiskonnakorraks, mis käsitles inimesi ja reaalsust kui vabalt töödeldavat kunstimaterjali, siis ei ole selline hoiak võimalik ilma sellele eelnenud dekadentliku estetismita. Võib niisiis kujutleda kultuurilist arengut, kus kõigepealt eraldati kunst/esteetika elust omaette valdkonnaks (see­juures ilmneb paradoksaalselt liigendav-analüütiline tung, mille suhtes ollakse tegelikult kriitiline ja tõrjuv) ja seejärel sai ajapikku võimalikuks hakata „kunst kunsti pärast” põhimõttel estetiseerimise objektiks võtma elu ennast. Siinkohal kujuneb keerdsõlm: kantilik esteetikakäsitus, mille kohaselt esteetiline kogemus on n-ö huvitu, mitte­pragmaatiline ilu- või ülevuselamus, viib selleni, et kunst haagib end lahti kõigepealt loodusest (muutudes nõnda „teiseks looduseks” omaenda seaduste ja loomulikkuse-kriteeriumidega) ja siis pragmaatilis-moraalsest sfäärist. Seejärel aga tekib idee, et tegelikkust, nii loodust kui ka inimühiskonda, saab kujundada immoraalselt, esteetiliste põhimõtete järgi, mis lõpeb tegelikkuse pragmatismist vabastamisega, utopismi realiseerimisega.

Järgmine aste on utoopia teostamise juurde asumine – aga just see on kriitiline lävepakk, kus head kavatsused muutuvad põrguteeks. Barbaruse puhul võib selle lävepaku näitena, kust ta astub avangardistliku utopismi juurest sammu edasi, tsiteerida tema esseed „Ideelisest vastutustundest loomingus”:

Kirjanik, kui vaimuinimene, peab intensiivsemalt tungima eluproobleemidesse [sic!], tema peab sügavamini tunnetama vajadust – elu muuta täiuslikuma vormi, ideaalsema sisu suunas. Kui Stalin võis lausuda kirjanikkde [sic!] kohta, et nad on hinge insenerid, siis asetaksin pigemini hinge – eluga. Kas pole juba luuletaja Rimbaud püstitanud fraasi: „changer la vie” – muuta elu, kas pole Karl Marx rõhutanud vajadust elu ümber kujundada (transformer le monde), veendunud olles, et vaimuinimene võib maailma muuta ja ümbruskonnale mõju avaldada? Mitte ainult, et ta võib. Ei! see on ülim kohustus, ta peab, – sest ta suudab seda teha. (Barbarus 1936: 48)⁵

Siinkohal tekib uus sõlm. Kui utopism realiseerub, siis kaotab ta ühe väga olulise loomujoone, mis teda utopismina hoiab: võimalikkuse, virtuaalsuse.⁶ Kui utoopia muutub aktuaalseks ja minetab oma avatuse pidevalt-veel-võimalikkuse modaalsusele, siis muutub ta ideoloogiaks, st mõtteviisiks, mis ei taju tegelikkust kompleksse ja avatuna, nagu see on, vaid pigem sunnib tegelikkusele peale ühe kindla fantaasia ning kohtleb tegelikkust, nagu oleks fantaasia juba realiseerunud. Kuid fantaasia, utoopia jõud seisneb just selles, et see pole aktuaalsena kivistunud. Sellest tuleneb asjaolu, et aktuaalne ideoloogia (mis on välja kasvanud potentsiaalsusest, utopismist) hakkab oma teadvusest ja mälust välistama oma eelmisi etappe, milles võimalikkusena avatus on veel säilinud. See on ka põhjus, miks nõukogude ideoloogias (mis Groysi järgi võrsus avangardistlikust utopistlikust kunstiprojektist) oli avangardism kahtlane ja dekadents hoopis põlastusväärne. Kui vaadata stalinismiaegset põlustamisterminoloogiat, siis just süüdistused formalismis, mille alla mahtus ka avangardistlik kunstipraktika, ja dekadentsis olid kaalult üsna rängad. Formalism ja dekadents on eriti ohtlikud, sest need mäletavad stalinistliku ideoloogia päritolu ja seda, et need eelkäijad olid „tajutava jaotuskorra”⁷ teisendamisel (st tegeliku poliitika teostamisel) võimekamad ja ohtlikumad kui hilisem fikseerunud võimupositsioonide toestamisele suunatud ideoloogiline kunst.

Niisiis – dekadentsi/estetismi kui utopismi ühendab kogemust estetiseeriv vastu­panu kalkuleerivale kapitalistlikule ratsionalismile, ja see muudab loogiliseks ühe loojatüübi sisemise arengu dünaamika, kuid see dünaamika sisaldab ka sisemise krahhi eeldusi.

Barbaruse (ja Semperi) valikud

Eelnevast tuleneb võimalus tõlgendada Barbaruse ja Semperi valikuid elu lõpu poole, mitte ainult loomingulisi, vaid paratamatult ka puhtelulisi – pean silmas nende kaasa­minekut nõukogude korraga ning muutumist võimufunktsionäärideks. See polnud konjunktuursus ega kaasajooksiklus (nagu tunduks loomulik kalkuleerivale vaimule), vaid vastupidi, see oli esteetiline valik, kaasaminek üleva stiihiaga, mida nad estetistlike kunstnikena olid alati ihalenud.⁸ Nad olid dekadendid, kes pääsesid sel moel resignatsioonist. Barbaruse 1930. aastate luule on üsna resigneerunud meeleoluga, isegi depressiivne. Ilmekas näide on kogus „Üle läve” ilmunud „Posthuumne”, kus mina muutub kiviks, millest üle käiakse – „Vedurid ja autobused / sööstsid üle minu lauba” –, ka tuleviku inimese jaoks tundub ta „pendind, pehkind”, kuni ta lõpuks segatakse lihtsalt asfalti, millega sillutatakse tuleviku sirge tee (Barbarus 1939: 109–111). Selliste meeleolude taustal on arusaadav, et isikulooliselt oli nõukogude võimu pakutav Barbaruse (ja ilmselt ka Semperi) jaoks lunastuslik ning võimaldas järele anda utoopia teostumise kiusatusele.⁹ Aga lunastus polnud ainult isikulooline, vaid ka maailmavaateline. Maailmavaate all ei pea ma silmas lihtsalt vasakpoolseid vaateid, vaid pigem esteetilis-metafüüsilist vaimset sättumust: see oli „modernima ahvisoo” keskel elava erandinimese püüdlus üleva päikesekogemuse poole. Meenutagem avangardistlikku Barbarust: „Ma inimpäiksena siis tahaks ööst vaid tõusta, / sest meis on kõik [---]: / Suur Arusaamatus” (Barbarus 1924: 42), ja kujutlegem tema viimaste aastate valikute taga seda elutunnet, mis vahepeal peaaegu lootusetusse vajunult taas pead tõstis. Barbarus ja Semper on ses mõttes eesti kultuuri näited sellest, mida võib täheldada mujalgi, näiteks Marinetti ja Itaalia futuristide, nõukogude avangardistide, osa sürrealistide, Ezra Poundi juures: esteetiline revolutsioon otsib väljapääsu reaalsesse maailma ja leiab selle ideoloogias, mis kohtleb inimesi kui kunstilist materjali, mida võib vabalt töödelda.

Võib püüda Barbarust ja Semperit välja vabandada (eesmärgiga säilitada nende loomingulise pärandi väärtus) mööndusega, et nad ei teadnud tol hetkel, mis saab edasi, ei saa kohut mõista selle põhjal, mida teatakse hilisemast. Kuid on võimalik, et nad ei vaja isegi sellist vabandust, sest see oligi loovasse kaosesse hüppamine, kunstniku tegu – kindlasti mingis mõttes vastutustundetu, aga ma oletan, et neil ei pruukinudki olla moraalseid kaalutlusi, selle asemel olid utopistlik-estetistlikud, kantilikult immoraalsed kaalutlused. Nende vastutustunde ja kaalutluse keskpunkt ei pruukinud olla seal, kus me seda oma ideoloogilise ja moraalse perspektiivi kohaselt eeldame. Nõnda on Barbarus ja Semper nende paljude reas, kes viisid loogilise lõpuni – krahhini – dekadentsis alanud ja läbi avangardismi arenenud maailma estetiseerimise projekti. Muidugi oli lõpp kainestav ja kurb, sest lõpetati süsteemis, mis on lihtsalt üks modernse kalkuleeriva teadvuse vorme. Barbaruse sunnitud kalkulatsiooni tulemus oli enesetapp ja Semper arvutas endale välja erinevad ellujäämisvõtted.

Minu tõlgenduse põhiiva on niisiis, et Barbaruse ja Semperi valikute alguspunktis oli estetistlik hoiak, kõik poliitiline (nii 1920.–1930. aastate haritlasvasakpoolsus kui ka hilisem poliitfunktsionäärlus) oli selle erivorm, püüd erineda „modernimast ahvisoost”, olla loov inimene. See, mis XIX sajandil algas immoralistliku „kunstina kunsti pärast”, jätkus XX sajandil moraaliülese utopismina ja jõudis kriisi utoopiliste potentsiaalsuste erinevate aktualisatsioonide kaudu, ning Barbarus ja Semper on selle ehedaimad näited eesti kultuuris.

Epiloog

„Modernim ahvisugu” jätkab tänapäevalgi eesti ühiskondliku pildi kujundamist: kuidas edasi, on nüüd küsimus. Sest tee, mida prooviti kogu XX sajandi jooksul, on osutunud ummikteeks. Ometi ei tähenda see estetismist lahtilaskmist. Tuleb minna selle arengukaare algusjärgu juurde tagasi ning liikuda sealt teises suunas – sest, nagu ütleb Hasso Krull manifestis „Dekadentsi ökoloogia” (2023), avangard andis siiski järele modernsuse kiusatusele asendada kogu loodus inimese loodud uue loodusega (see ongi utopismi elluviimise hind). Krulli manifest osutab ühele võimalikest alternatiividest, „tumedale ökoloogiale”, mis võrsub samuti dekadentlikust estetismist ja eitab samamoodi kõike õgivat ja kalkuleeriv-ratsionaalset modernsust, kuid kulgeb hoopis teises suunas kui XX sajandi utopistlik revolutsiooniline liikumine.

Uurimistööd on finantseerinud Eesti Teadusagentuuri grant PRG1667 „Tsiviliseeritud rahvuse teke: dekadents kui üleminek 1905–1940”. Tänan siinse essee algversiooni lugejaid, kelle märkused aitasid teksti paremaks muuta: Mirjam Hinrikus, Merlin Kirikal, Piret Kruuspere, Tanel Lepsoo, Leo Luks, Jaanus Valk ja Märt Väljataga.

Aare Pilv (snd 1976), MA, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadur (Kohtu 6, 10130 Tallinn), pilvaare@gmail.com

1 Vasakpoolsus on muidugi mitmekesine nähtus ja XX sajandi alguskümnendeil eriliselt sise­mistest vastuoludest küllastatud. Semperi noorusesse jääb paariaastane tegevus Eesti ­Sotsialistide-Revolutsionääride (nn esseeride) Parteis, mis loodi aastal 1917 ja mille esimees oli ajaloolane Hans Kruus (kes oli 1940. aastal Varese valitsuse välisminister); selle juhtivate liikmete hulka kuulus teisigi humanitaare, nagu Gustav Suits, Jaan Kärner ja Hugo Raudsepp. Esseeride ideoloogia oli sotsiaaldemokraatidega (nii enamlaste kui ka vähemlastega) võrreldes rohkem suunatud talurahva poole ning nad olid Marxi järgijad vaid ühiskondlike probleemide lähtepunktide, kuid mitte nende lahendusviiside osas (nad ei pooldanud proletariaadi diktatuuri ega vara natsionaliseerimist, vaid pigem demokraatlikku ja kooperatiivset sotsialismi). Esseerid tegid 1917. aastal koostööd ka enamlastega (Semper oli Eestimaa nõukogude täitevkomitee rahva­hariduse osakonna juhataja ehk sisuliselt haridusminister), kuid enamlased tõrjusid nad varsti kõrvale. Eesti esseeride partei hajus 1920. aastate algul, osa selle liikmetest liitus sotsiaaldemokraatidega, osa illegaalsete kommunistidega, osa (nagu ka Semper) eemaldusid erakonnapoliitikast sootuks. Barbarus ei osalenud parteipoliitikas, aga midagi näitab asjaolu, et ta keeldus vastu võtmast Vabadusristi, mida talle taheti anda tegevuse eest Vabadussõja rindearstina. 1923. aastal kirjutas Barbarus Semperile: „Ka tehti mulle ettepanek (jäägu meie teada) I.S.T.P. [Ise­seisev Sotsialistlik Tööliste Partei, esseeride järglaspartei] poolt riigikogu nimekirjan kandideeri, – aga tunnen end reaalpoliitikan nõrga ja ebakohase olevat, ning loobusin. Ka ei mahu mina yhe erakonna raamidesse ära, – viskan yle pahema, aisa vahel vassakulle.” (EEE 2020: 194) Barbaruse ja Varese kirjavahetusest nähtub, et Barbarusel oli mitut puhku vasakpoolsete ajakirjade või koguteoste loomise ideid, mõni neist ka teostus (nt koguteos „Ring” (1936), kus Barbaruselt on essee, milles ta muu hulgas tsiteerib Stalinit), 1932. aastal suhtlesid mõlemad aktiivselt Belgia radikaalsemate vasakpoolsete kirjanikega, et nende väljaannetesse eesti luule tõlkeid organiseerida. Tuleb arvestada, et 1930. aastail (ja ilmselt ka 1940. aasta pöörde ajal) vormis vasakpoolsust üsna tugevasti vastuseis fašismi eri ilmumiskujudele, millele internatsionalistlik vasakpoolsus ja Nõukogude Liidus läbi viidav sotsialistlik eksperiment näisid adekvaatse vastukaaluna. Üldiselt aga oli Semperi ja Barbaruse vasakpoolsus üsna hägusate joontega, pigem intuitiivne vastuseis kodanlik-kapitalistlikele ühiskondlikele suundumustele kui selgelt konstruktiivse ja programmilise ideoloogia järgimine. (Üksikasjalikumalt võib 1920.–1930. aastate Eesti vasakharitlaste kohta lugeda Jaak Valge käsitlusi, nt Valge 2013.)

2 Paralleel on seda huvitavam, et Barbaruse ja Semperi Teise maailmasõja aegsed „maitsetud virildised” kuulutavad eelkõige eesti rahvuslust ja alles selle taustal abstraktsemat nõukogude patriotismi – „Kalevite rahva” ja saksavastane Jüriöö-motiivistik on seal olulisel kohal. See ­annab tunnistust ka sellest, et ühiskondlikud piirsituatsioonid – näiteks sõda – suruvad ka kõige subtiilsemaid isiksusi ühemõttelisse kollektiivsesse lamedusse, nii et loomingukaarest rääkides ei tule seda mõista pelgalt iseenesliku valikute reana, kus järgnev tuleneb loogiliselt eelnevast, vaid ühtlasi selle näitena, kuidas uusaegne massiühiskond kriisihetkedel sunnib loojatele peale kaasa­mineku vähima ühisnimetajaga, st radikaliseerib nende valikuid, kui nad tahavad oma lugeja jaoks kommunikatiivseks jääda.

3 Lisagem, et selle loomingukaare teine variatsioon on juhtumid, kus poliitilise ideoloogia asemel suubutakse religioossusse, nt Huysmansi puhul katoliiklusse, mis on üldistades samuti üks utopismi vorme.

4 Seda tuleb kindlasti eristada Teise maailmasõja järgsest avangardiks nimetatud kunstist, mis oli kaotanud suure osa oma utopistlikust tungist ning toimis pigem sajanditaguse dekadentsiga sarnase varjupaigana.

5 Kordustrükis „Kogutud teostes” (Barbarus 1950: 124–130) on see lõik (ilmselt koostaja Semperi poolt) ümber töötatud nii, et Stalini-viide jääb lõigu lõppu ega ole enam Rimbaud’ ja Marxi seisukohtadega vaidlustatud. Omaaegsete lubatavuste piire valgustab ometi nii tõsiasi, et selline Stalini tsiteerimine sai trükis ilmuda vaikival ajastul Eestis, kui ka see, et peaaegu sama tekst kõlbas avaldamiseks ka kõige karmima stalinistliku tsensuuri tingimustes.

6 Utoopilisest kujutlusvõimest ja selle suhetest aktuaalsusega on põhjalikult kirjutanud Jaak Tomberg (2023).

7 Viitan siin Jacques Rancière’i (2017) mõistele, mida ta kasutab kunsti poliitilise toime seletamisel.

8 Kui tekib küsimus, kas nad ehk lihtsalt ei uskunudki sellesse, et tuleb täide viia vägivaldne pööre suure maailmarevolutsiooni ühe sammuna, siis ei oleks selline võimalus vastuolus väitega, et see oli ühtlasi esteetiline valik – just estetism võimaldab mööda vaadata asja moraalsest küljest, sest tegu oleks vaid vahendiga oma esteetilise programmi saavutamisel.

9 Ilmekas on see, kuidas Semper (kes oli viimased kümmekond aastat üsna stabiilselt Eesti ­humanitaaria institutsionaalses kõrgkihis tegutsenud, olles korraga Loomingu ­peatoimetaja, ­Tartu ülikooli esteetikaõppejõud ja Eesti PEN-klubi esimees), tundis endas pärast baaside ­lepingut tärkamas uut optimismi: „Nad on sääl sõgedusega löödud, nagu poleks vahepääl kogu elusuund järsult muutunud. Kogu haridus- ja sotsiaalpoliitika nõuaks praegu põhjalikku murrangut, relvastuskulud peaksid edaspidi minema sotsiaalse hääolu ja vaimu teenistusse. Kas meie armas Jüri [Uluots] – formalist, ilma reaalsusetaibuta ja kõhkleja nagu ta on – suudab aru saada uutest ülesannetelt? Vaevalt! Aga ma usun, et meil siiski murrang tulemata ei jää ja see istutab neis närvlikes aegades hinge optimismi. Ma ei ole nende killas, kes eriti nukrutsevad Eesti saatuse pärast muutunud oludes.” (EEE 2020: 1106)

Kirjandus

Barbarus, Johannes 1918. Fata-Morgana. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus.

Barbarus, Johannes 1919. Inimene ja sfinks. Tallinn: Auringo.

Barbarus, Johannes 1920. Katastroofid (1919–1920). Tallinn: Auringo.

Barbarus, Johannes 1921. Kolmnurk (1910–1920). Valik luuletusi kolmest ilmunud kogust, eelsõna, introduktsiooni ja nekro-epiloogiga. Tallinn: Varrak.

Barbarus, Johannes 1922. Vahekorrad (1920–1922). [Berliin:] Tarapita.

Barbarus, Johannes 1924. Geomeetriline inimene. V. kogu värsse. Tallinn: Propeller.

Barbarus, Johannes 1927. Multiplitseerit inimene. VI kogu värsse. Tallinn: Eesti Kirjanikkude Liidu Kirjastus.

Barbarus, Johannes 1936. Ideelisest vastutustundest loomingus. – Ring. Esimene. Tallinn: Kirjastusühing „Sõprus”, lk 47–51.

Barbarus, Johannes 1939. Üle läve. XI kogu värsse. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus.

Barbarus, Johannes 1946. Vastu voolu. Valik varemilmunud luulekogudest aastaist 1920–1940. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst.

Barbarus, Johannes 1948. Kogutud teosed I. Luuletused I. 1910–1939. Vastutav toimetaja Johannes Semper. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst.

Barbarus, Johannes 1950. Kogutud teosed III. Reisikirjad ja kirjanduslikud artiklid. Vastutav toimetaja Johannes Semper. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst.

Barbarus, Johannes 1965. Väike luuleraamat. Koost Johannes Semper. Tallinn: Eesti Raamat.

Barbarus, Johannes 1981. Vastu voolu. Samm-sammult võidule. Tallinn: Eesti Raamat.

Baudelaire, Charles 2000. Les fleurs du mal. Kurja õied. Tlk Tõnu Õnnepalu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

EEE 2020 = Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911–1940. 1.–2. kd. Koost Paul Rummo. Toim ja komment P. Rummo, Abel Nagelmaa, Tiina Saluvere, Ülo Treikelder. Tartu: EKM Teaduskirjastus.

Groys, Boris 2019. Stalinismi totaalne kunstiteos. (Bibliotheca controversiarum.) Tlk Kajar Pruul. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Kirikal, Merlin 2021. „Olin lahti murdunud elule”: modernse soo ja keha kujutamine Johannes Semperi Teise maailmasõja eelses loomingus. (Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste dissertatsioonid 67.) Tallinn: Tallinna Ülikool.

Krull, Hasso 2023. Dekadentsi ökoloogia. Manifest. – Vikerkaar, nr 6, lk 54–57.

Mihkelson, Friedebert 1908. Meri. – Ääsi tules I. Kirjatööde kogu. (Peterburi Eesti Üli­õpilaste Seltsi toimetused 1.) Peterburi, lk 2–4.

Rancière, Jacques 2017. Tajutava jaotuskord: esteetika ja poliitika. – J. Rancière, Esteetika kui poliitika. Valik esseid. Tlk Anti Saar. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, lk 46–87.

Semper, Johannes 1912. Lüürik ja meie aeg. – Noor-Eesti IV. Helsingi: Noor-Eesti, lk 146–167.

Semper, Johannes 1917. Pierrot. Tallinn: Kirjanikkude Ühingu Siuru Kirjastus.

Semper, Johannes 1921. Jäljed liival. Tallinn: Varrak.

Semper, Johannes 1922. Maa ja mereveersed rytmid. Luuletused 1920–21. [Berliin:] Tarapita.

Semper, Johannes 1975. Teosed X. Luulerännakuid I. Luuletõlkeid. Koost Nigol Andresen. Tallinn: Eesti Raamat.

Semper, Johannes 1977. Teosed IX. Mõtterännakuid III. Artikleid ja esseid. Koost Erna ­Siirak. Tallinn: Eesti Raamat.

Tomberg, Jaak 2023. Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime. (Studia litteraria Estonica 24.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Tuglas, Friedebert 1913. Liivakell. 1901–1907. (Eesti Kirjanikkude Seltsi „Noor-Eesti” toimetus 22.) Tartu: Noor-Eesti Kirjastus.

Valge, Jaak 2013. Eesti vasakharitlased üle läve: nähtus, uurimisseis, küsimused. – Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, nr 1, lk 55–69.

Verhaeren, Émile 1912. Merele. Tlk Johannes Semper. – Noor-Eesti IV. Helsingi: Noor-Eesti, lk 111–114.

Verhaeren, Émile 1929. Valik luuletisi. Tlk Johannes Semper. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus.

Kas eesti kirjandus areneb? Mõttevahetus: XXI sajand eesti kirjanduses

 Ilmunud Loomingus nr 12, 2022.

Kas eesti kirjandus areneb?

Mõttevahetus: XXI sajand eesti kirjanduses

Ma õigupoolest ei usu, et suudaksin sellesse mõttevahetusse lisada midagi põhimõtteliselt uut, kuid kuna olen väikest viisi vastutav selle kirjutiste sarja ellukutsumise eest, siis püüan lisada mõned ääremärkused.

Kui olin valmis saanud 2020. aasta luule ülevaate „Loomingule”, kirjutas Toomas Haug: „Mulle jäi Sinu ülevaatest kõlama mõte, et peaks luule käsitlemisel tegema kokkuvõtteid möödunud kümnendist ja üldse XXI sajandi eesti luulest. Sellega tahaks haakuda ja ka Loomingu veergudel midagi toime panna. Kuidas Sa seda mõtlesid? Midagi päris uurimuslikku? Tähelepanekuid ja muljeid asja sees olijatelt? Kas oleksid valmis ise kirjutama ja keda peaksid silmas võimalike kirjutajatena? Ühesõnaga, arendaks seda mõtet.” Ma vastasin talle: „Joosep Susil oli üks kümnendivaade Vikerkaares [J. Susi, Luule: kontrollitult turbulentne. „Vikerkaar” 2020, nr 10–11, lk 100–105], mis oli huvitav, aga samas selline suhteliselt ülelendav. Sealt tekkiski tunne, et tegelikult võiks ju olla põhjalikumat mõttevahetust. See, et pole paista mingit erilist kokkuvõtu-indu, kuigi kümnend oli ju muidu ühiskondlikus mõttes üsna pulbitsev, tundub kuidagi intrigeeriv. Tundub, et pigem oodatakse ja kardetakse, vähem tehakse kokkuvõtteid ja refleksioone.

Ma kujutan ette, et ideaalis võiks see olla mingi kirjutiste sari, nii nagu neid on varem ka minu mäletamist mööda tehtud, seal võiks olla nii uurimuslikumat kui subjektiivsemat. Üldküsimuseasetus umbes, et kuhu oleme oma kirjandusega jõudnud viimase 10, 20 või 30 aasta jooksul; ühesõnaga mingit perspektiivi panekut. Autoreid ei mõista nii kohe öelda, esimese hooga tulevad suvaliselt pähe Velsker ja Kraavi, aga seda peaks mõtlema. Nooremaid peaks nooremate käest uurima, kes neil seal helgemad pead on – Susi, Ross, aga kes veel. Ise ma end kirjutajaks ei söanda pakkuda, sest mu kursisolek jooksva kirjandusega (eriti proosaga) on üsna lünklik, eriti just viimase 10 aasta jooksul.” Ja sealt see asi siis arenes.

Õigupoolest oligi mu igatsus selliste kokkuvõtete järele tingitud sellest, et olen ise jooksvast kirjanduspildi jälgimisest võõrdunud ja avastasin juba luuleülevaadet kirjutades, et ma pole kindel, kuivõrd pädevalt ja adekvaatselt ma ilmunud teoseid konteksti paigutada oskan. Eks seal ülevaates oligi mingeid liiga lõdva randmega üldistusi (kas või see mitmelt poolt ninakrimpsutusi saanud „nais-Roostete” jutt – kriitika on põhjendatud ja hea oleks, kui see märksõna edasisse käibesse ei läheks).

Ja ma sain, mis tahtsin: mõttevahetuses ilmunud artiklid on olnud harivad ja huvitavad. Siin on olnud põhjalikke ülevaateid, nagu näiteks Janek Kraavi süsteemne ja ammendav õppematerjal proosast, Joosep Susi söakalt prognoosiv jutt luulepildist ja Andrus Oru käsitlus praegu õitsvast, kuigi ehk omaette ruumis toimetavast noorsookirjandusest. Johanna Ross kõneleb väga valgustavalt naiste rolli muutumisest uuemas kirjanduses, Hasso Krull pakub välja oma autonoomse ja sisuka raamistiku, mille kaudu uuema luule protsesse mõtestada. On väga tänuväärne, et Piret Viires toob mängu kirjandusprotsessi institutsionaalse külje, et Mart Velsker aktualiseerib stabiilsuse ja ohutunde üheaegse kohalolu praeguse kirjanduse enesetajus ja et Jürgen Rooste, kes on kogu selle protsessi luuletajana kaasa teinud, pakub oma spontaanse ja elusa hoiaku. Ja mõistagi on kogu senine mõttevahetus käinud Märt Väljataga tuules, kes oma alustavas tekstis käis välja nii mõnedki intrigeerivad teesid. Neist ehk olulisim – millega paljud sõnavõtjad on ka suhestunud – on väide, et eesti kirjandus enam ei arene selles mõttes, et temas ei ole enam suundumusi.

See arenemise-küsimus on mu meelest olemuslik mitmes plaanis: nii otsese küsimusena (kas on arengut ja kui, siis milline see on, või kui mitte, siis mida sellest järeldada?) kui ka sümptomina (mida sellise küsimuse esitamise vajadus näitab meie kirjandusetaju kohta?).

Väljataga intrigeerib isiklikult mind küll kohe ka oma teesi laiendusega, öeldes, et noored kriitikud on juba paarkümmend aastat (sealhulgas omaaegsed erakkondlased, s.t sealhulgas ka mina, kuid Väljataga haarab kuni Susini välja) „püüdnud arenematust kujutada erilise arenguhüppena”.

See torge näib esindavat mingit üheksakümnendatelikku paatost, tundub hüüatusena kuskilt möödaniku poleemikatest. Aga kui sellega ometi kaasa minna (ja ma lähen, sest olen minagi juba keskealine, kes toitub oma noorusinnustuse varudest), siis on see väide mu meelest probleemne mõlemast otsast, otsekui oleks tegu mingi oksüümoroniga. Kuid oksüümoron on see ainult sellelt vaatepunktilt, kus kirjanduselt oodatakse permanentset revolutsiooni ja tajutakse sellest taotlusest loobumist mingi erilise provokatsioonina. Kui aga vaadata sellest vaatepunktist, kust mina olen võrsunud (üheksakümnendate lõpp ja sajandivahetus), pole siin mingit paradoksi ega oksüümoroni, on lihtsalt soov mitte olla eelmise põlvkonna epigoon (sest ka neile otsene vastandumine oleks epigoonlus), mitte olla revolutsiooni matkija, vaid kehtestada end sellest sõltumatult. Loomulikult on see revolutsioonilisuse seisukohalt platoolikkus ja stagnatsioon – kuid teisalt on see eitusest loobumine, et teostada oma positiivset vabadust (erinevalt progressistlikust negatiivsest vabadusest). Nii et Väljataga loeb eituse sisse sinna, kus sellest just loobuti. Aga see kõik kehtib minuvanuste kohta (võib-olla ainult minu kohta). Kas see on laiendatav praegusele nooremale põlvkonnale, on üsna kaheldav, mulle tundub, et need on vanad liistud (mitte et mul endal uuemaid oleks välja pakkuda) ja käigus on ehk juba hoopis teised toimimisloogikad.

Nii et mul on tegelikult kahtlus, et küsimus arengust (kui selle all mõista mingit lineaarset mineviku pärandi pinnaselt tuleviku poole suunatust) võib olla vanamoodne. Aga ta on meil ometi sügaval kontides ja nõuab vastust. Mingi liikumine toimub ju kogu aeg ja tahaks teada, kuhu me oleme liikunud. Kas on toimunud äkki mingi murrang, mida me pole tähele pannud? Iseendast kõnekas on juba seegi asjaolu, et 2010-ndad on juba mitu aastat möödas ning enne siinset mõttevahetust polnud kirjanduse mõtestajate hulgas suurt kihku mingeid kokkuvõtteid teha, kuidagi korraks „meelemärkusele tulla”. Ollakse ühtpidi äraootavad ja teistpidi rahul. Kirjanduselu mühiseb, vanad on vormis, noori tuleb nagu rahet – ja edasi?

Ma arvan, et see on seotud tegelikult üldise ühiskondliku kliimaga. Eesti kirjanduse murrangud on tegelikult olnud tihedalt seotud ühiskondlike piiripostidega ja meie „hüpped” on tegelikult kõik mingi ühiskondliku surutise paisu tagant valla pääsemised (nii „Noor-Eesti“, kuuekümnendad kui ka üheksakümnendad). Võib-olla ainult 1930-ndate küps kõrgaeg on midagi muud – aga see polnud ka tavamõttes murranguaeg, vaid kristalliseerunud meie kirjandusloolises tajus pigem paisu taha kinni jäämisena. Meil polegi nii pikka stabiilset ja vaba aega varem olnud kui praegu (ehk olnuks XIX sajandil, kui olnuksime baltisakslased).

Mart Velskri osutus sellele, et elame võib-olla stabiilsuse viimaseid hetki ja et seda stabiilsust kummitab teatav ennustamatus, vastab ka minu tajule. Meie kirjanduse konteksti võiks ehk kirjeldada sõnaühendiga „ärev heaoluühiskond” – elujärg on enam-vähem inimväärne, mõtte-, sõna- ja tegutsemisvabadus on samuti olemas, kuid me ei tea, mis saab. Nagu Väljataga ütleb – meil pole utoopiaid. Muidugi mängib oma osa see, et ajalugu siiski ei ole otsa saanud (kirjutan sedagi siin päeval, mil pole veel selge, kelle raketid Poolas plahvatasid), aga laiemas plaanis – ja see on jõudnud teemana ka kirjandusse – elame juba mõnda aega, teadvustades ohtu: meie maakera keskkonna- ja rahvastikuprobleemid on nii suured, et võib-olla ootab tsivilisatsiooni selle praegusel kujul üsna pea ees mingi suurem kollaps. Ma arvan, et see kontekst tõotab kaht paralleelset arengut kirjanduses: stabiilsuse säilitamise püüdeid, s.t alalhoidlik püüe säilitada keskkonda kandub üle ka kultuurivaldkonda, ja teisalt kerkib esile kirjanduse senisest suurem angažeeritus, kas siis ideoloogiliselt võitlev või laiemalt elu säilitamise nimel kõnelev kirjandus (siia alla võib käia ka see, millele osutab Krull oma kirjutises – kirjandus kui teatav koondaja, tihendaja, afektidest tunneteni juhtija, inimeseks-olemise õpetaja). Ma arvan, et „kunst kunsti pärast” ajad, mängimise ajad hakkavad mööda saama, üha rohkem tahab kirjandus midagi reaalselt öelda ja mõjutada. Enam ei piisa „kodanluse epateerimisest”, mis kirjanduse progressi on ligi 200 aastat kandnud, on vaja reaalset kommunikatsiooni, mis jõuaks kunstiinimeste kõlakojast välja. Dekonstruktsiooni ajad on möödas, on konstruktsiooni aegade algus.

Aga seejuures arvan ma ka, et paralleelselt hakkab „kirjandus” kui mingi ühtne ja ühe traditsiooniga seotud väli (või isegi kui autonoomne kunstiliik) üha rohkem hajuma. See juba käib, ja seegi on ilmselt üks põhjus, miks kümnendi- või kahekümnendikokkuvõtted erilist indu ei tekita – sest neid ei eksisteeri enam orgaanilise kirjandusloolise konstruktsioonina. Võib-olla ma liialdan hoogsalt. Aga ma tahan osutada selle abil nähtusele, mis vilksab selles mõttevahetuses pidevalt – digitaliseerumine. Mulle paistab, et see, kuidas me digitaalmaailma mõju kirjandusele näeme, on liiga vagur. See mõju ei seisne ainult selles, et on ilmunud Facebooki- ja Instagrami-luule, hüpertekstuaalsed kirjutamistehnikad või näiteks see, et Robert Kurvitza & co „Disco Elysiumit” on nimetatud maailma kõige loetumaks eesti kirjandusteoseks. Ma arvan, et digitaliseerumine, internet, sotsiaalmeedia kui suhtlusformaat on kujundanud ümber meie tajusid ka üldisemalt. Just siit tuleb otsida põhjusi, miks areng selle harjumuspärases mõttes enam ei toimu või siis ei asu enam seal, kust me teda otsime. Arengu kontseptsioon selle väljatagalikus tähenduses eeldab ühemõttelist traditsiooni, millest lähtudes ja millele vastandudes toimub edasiminek – ühesõnaga, suundumus edasi eeldab ka selget tagasivaate suunda. Digitaliseerumise kujundatud taju- ja toimimisviisid on teistsugused, siin ei ole enam lineaarsust, on risoomsus, pihustumine, mis kandub ka kirjanduspilti, nii et kriitikalgi on seda raske hõlmata (nagu siinsestki mõttevahetusest on tunda). See väljendub kas või sellises lihtsas asjas, et kui nooremad inimesed hakkavad kirjutama, siis nende toetuspind, millelt nad lähtuvad, nende n-ö traditsiooni-huumus ei pruugi olla seesama mis teistel: kogu maailma kirjanduspärand (ja mitte ainult kirjandus) on nende ees lahti ja nende looming suhestub näiteks hoopis mingi olulise hoovusega ingliskeelses kirjanduses (või hoopis muusikas või mõnes maailmavaatelises netifoorumis). Ühesõnaga, me ei liigu enam ühemõõtmelisel kiirteel, aga ka mitte kahemõõtmelisel platool – me asume kolmemõõtmelises võrgustikus. Selle nähtuse teine aspekt on meile sotsiaalmeediast tuttav – nn kõlakojastumine, kus ma võin küll intensiivselt suhestuda oma mõttekaaslastega tuhandete kilomeetrite taga, aga ei tea midagi sellest, mida mõtleb minu naaber. Risoomsus ja mittelineaarsus pole enam lihtsalt põnevad mudelid (nagu nad näisid veel üheksakümnendail), nad on meie igapäevane tegelikkus, mida ongi raske harjumuspärase kriitilise pilguga haarata.

Sellel digitaliseerumisel on veel teine aspekt: blogilisus (mis on vist juba eilne päev), avalik intiimsus, pidev kommunikatiivsus. See, et vahetu suhtlus on üha enam kirjalik, on kaasa toonud teisalt selle, et kirjakultuur keskendub üha enam vahetule filtriteta suhtlusele. See puudutab ka näiteks seda, et fiktsioon ei ole enam ilukirjanduse ainus või peamine modaalsus, üha tavalisem on oma elukogemuse kunstiline esitlus (markantseim näide eesti kirjanduses muidugi Maarja Kangro „Klaaslaps”, aga omaette nähtus on Õnnepalu, kes juba kakskümmend aastat muud ei kirjutagi kui autobiograafiat). Selle nähtuse teine tendents on see, et kirjandus, eriti luule, püüab üha rohkem olla vahetus kontaktis oma adressaadiga, teda vahetult kõnetada nagu performatiivne sõna – selle markantseim näide on slämmiluule populaarsus, aga ka üldisemalt noores luules näha olev räpipoeetika mõju (räpi olulisusele viitab huvitava nurga alt Krull oma artiklis). Kirjandus pole enam tekstiliste teemantide lihvimise valdkond või sisekõne, see on üha rohkem vahetu kontakti otsimise viis. Sõnakunstis suureneb poeetilise mõõtme kõrval pragmaatiline mõõde.

Nii et ma arvan, digitaliseerumisel on väga ulatuslikud tagajärjed sellele, kuidas me maailma tajume ja selles toimime, ning see on võib-olla kõige olulisem „areng”, mis on toimunud. Meie tajuruum on teisenenud.

See toob meelde Jacques Rancière’i teooria sellest, kuidas sotsiaalseid praktikaid saab kirjeldada kui teatavat „tajutava jaotuskorda”, s.t alati on kuidagi korraldatud see, mida ja keda on näha, kes saab kuidas kõnelda ja kuuldav olla. Ses mõttes on digiajastu seda tajutava jaotuskorda tugevasti muutnud, just seekaudu, et kirjandus kui kultuuriline praktika on mitmes mõttes demokratiseerunud, intiimsemaks ja samal ajal kollektiivsemaks muutunud. Senised hierarhiad ei toimi enam, seetõttu on toimuvat ka keerulisem kaardistada ja tõlgendada. Rancière aga keskendub oma esteetikafilosoofias eelkõige sellele, kuidas esteetiline sfäär ise reaalsust, s.t kehtivat tajutava jaotuskorda teisendab ja nihestab – kuidas esteetika on poliitiline. On keeruline öelda, kas selle digitaliseerumisjärgse taju puhul on kirjanduslikud praktikad olnud muutuste järgijad või nende kaasloojad. Ilmselt on küsimus ka selles, et koos nende muutustega on ka kirjanduse enese staatus ühiskondlikes praktikates muutunud, ta on vähem puhas kunst ja rohkem suhtlusakt – nii et see hierarhia esteetilise ja praktilise sfääri vahel ongi ähmastumas. Aga võime ometi küsida, kas viimase kahekümne aasta kirjandus ise on toonud mingeid muutusi meie ühiskondlikku tajutava jaotuskorda. Usun, et seda saab päriselt öelda alles tagantjärele, sest suurimad muutused toimuvad alati lõigetes, mis pole toimumise hetkel teadvustatud, kuskil pinna all. Kuid midagi saab ometi oletada.

Ma arvan, et lisaks neile nähtustele, millest juba on juttu olnud, võib osutada paarile asjale, mida me tajume kindlasti teisiti kui kakskümmend aastat tagasi. Üks on see, et eesti kirjandus ei ole enam eksklusiivselt eestikeelne. Meil on nüüd olemas kirjandus, mis ei pruugi olla originaalis eestikeelne, kuid mida ometi tajutakse eesti kirjandusena. Ma pean siin esmajoones silmas eestivene kirjandust, mis on sellisena kehtestunud just uuel sajandil; kõige teravam murrang oli umbes 10 aastat tagasi seoses poleemikaga selle üle, kas Andrei Ivanovi tekstid on eesti kirjandus; kuid enamjaolt on see kehtestumine toimunud üsna sujuvalt. On küll võimalik, et selle eestivene kirjanduse lainehari on juba möödas ning see jääb põlvkondlikuks nähtuseks, kuivõrd järelkasvu enam ei tule või on see juba läbinisti eestikeelne. Kuid peale eestivene kirjanduse kuulub siia ka nähtus, mida olen täheldanud kõige noorema kirjandusliku põlvkonna juures: et eestlaste eestikeelsed luuletused võivad olla algupäraselt kirjutatud muus keeles muukeelsele publikule ning seejärel eesti keelde tõlgitud. Või siis on tekstid küll eestikeelsed, kuid nende viiteväljad ei asu eesti keeles, nii et tekstid mõjuvad kergelt tõlkelistena. See on osa tollestsamast „traditsioonivabadusest” ja demokraatlikust risoomsusest. Ühesõnaga, „etnosümbolism” (nagu Kajar Pruul kunagi iseloomustas seda traditsiooni, mis ulatus nooreestlastest kuni üheksakümnendate murranguni) pole enam eilne päev, vaid midagi antiikmütoloogilist.

Teine asi, mis on kindlasti muutunud: kirjutavad naised ei pea enam mahtuma teatavatesse kindlatesse rollidesse, et olla aktsepteeritud, nad võivad olla millised tahes. Kindlasti ma liialdan, sest alles hiljuti oli poleemika selle üle, miks naised proportsionaalselt võttes nii vähe auhindu saavad. Aga viimase 20 aasta jooksul on normaliseerunud sellised naiskirjanike positsioonid, mida varem nii hõlpsalt ette ei kujutanud, eriti just nooremas luules. Naisautorid ise ei tsenseeri enam ennast meheliku traditsiooni kohaselt, ja see on juba oluline nihe. (Muidugi on siin olulised teerajajad, eelkõige Ene Mihkelson ja Elo Viiding – viimane on mu meelest üks institutsionaalselt alahinnatumaid eesti kirjanikke.)

Neid kolme – laialdane digiühiskonnaga tulnud tajude ja kommunikatsiooniviiside muutus, rahvuskirjanduse tähenduse teisenemine, teoks saanud sooline emantsipatsioon – saab ju küll täitsa arenguks nimetada. Eesti kirjanduslugu ei pruugi enam olla tüvi, mille külge arengu oksad kasvavad – aga see ei tähenda, et kirjandus on kaotanud kaanoni, mille suhtes areneda. See kaanon on lihtsalt mujal ja ta on paljune.

Kui lülituda ümber pisut kodusemale arutlusviisile, võib küsida lihtsalt: kuidas võimalikult lühidalt iseloomustada seda, mis uue sajandi kirjandust varasemast eristab? Äkki nii: üheksakümnendate kirjanduse kõige revolutsioonilisemad jõud – Kivisildnik ja Kender – on jõudnud nüüdseks krahhini; üheksakümnendad said lõplikult läbi 2006, kui suri Jüri Ehlvest; meie praegune kirjandus on „kirjandus ilma Ehlvestita”; et Ehlvesti varju on edasises kirjanduses (kahjuks) vähe tunda, on sümptomaatiline. Kes aga on jätkuvalt ja pidevalt kohal, on Hasso Krull – nii luuletaja, kriitiku kui utopistliku mõtlejana. Kui üheksakümnendail oli ta uuendaja, siis nüüd on ta lihtsalt antus. Ta pole paavst ega hall kardinal – aga ilma temata ei oleks uusimast eesti kirjandusest võimalik kõnelda. Ma ei tea, kas see lühikokkuvõte ütleb midagi näiteks 50 aasta pärast.

Lõpetuseks. Kui olevik ei ole minu minevikus loodetud või ette nähtud tulevik, siis tundub ta suvalisena, ei tea kust tulnuna, otsekui väljaspool arengut olevana. Aga samas võib olla, et just see ettenähtamatus ongi arenemise tõeline nägu. Näiteks 2010. aastatel oli eesti kirjanduses isiklikult minu jaoks kaks kõige olulisemat sündmust see, et Urmas Vadi kirjutas stabiilselt ainult puhast kulda ja et eesti luules kinnistus olulise kirjutajana Tõnis Vilu. Et Vadi omas laadis tipptaseme saavutab, oli ennustatav ja väga oodatud, Vilu tulek aga oli täiesti ette arvutamatu, seda ei osanud loota. Need ongi kaks erinevat viisi, kuidas areng toimub.

Isamaa ja emakeele vahel. Etüüde Eesti venekeelsest nüüdiskirjandusest

 

Ilmunud on 10. köide sarjast "Etüüde nüüdiskultuurist", seekord teemaks Eesti venekeelne (või eestivene - kuidas keegi eelistab) kirjandus viimasel veerandsajandil. Koostajad ja toimetajad Igor Kotjuh, Aare Pilv ja Piret Viires, keeletoimetajaks suurepärane Tiina Hallik, kujundanud Piia Ruber.

Siia on kokku kogutud hulk tekste, mille varal võiks saada hea ettekujutuse Eesti venekeelse kirjanduse põhiprobleemidest, peamisest suundumustest ja tähtsamatest autoritest. Osa tekste lähtuvad 2017. aastal toimunud samasisulise konverentsi ettekannetest, osa tekste on ilmunud varem.

Raamat algab selle olukorra kaardistamisega, kust 1990ndail hakkas võrsuma tänapäevane Eesti venekeelne kirjandus. Siin on Sergei Issakovi kirjutis, kus ta 1996. aastal püüab visandada võimaliku eestivene kultuuri kujunemise, seejärel Igor Kotjuhi intervjuu Issakoviga, mis teeb tagasivaateid ka Teise maailmasõja eelsesse aega, Boriss Baljasnõi 2001. aasta essee vajadusest luua omaette Eesti venekeelne subkultuur ning Kotjuhi põhjalik ülevaade Baljasnõi kui noorema eestivene kirjadusliku põlvkonna mentori tegevusest.

Järgnevad laiemad analüütilised ülevaated: Irina Belobrovtseva käsitlus aastast 2007, kus ta vaatleb eestivene kirjandust kultuuritrauma väljendusena, kaks artiklit Kotjuhilt, mis puudutavad Eesti venekeelse kirjanduse eneseidentiteedi küsimust ning selle kirjanduse retseptsiooni, Darja Suhhovei ülevaate nullindate uuemast venekeelsest luulest Eestis, lõpuks Madli Pesti käsitlus eesti- ja venekeelsete teatritegijate koostööst.

Kolmas osa koosneb üksikautorite loomingu käsitlustest. Siin kirjutavad Ingrid Velbaum-Staub Jelena Skulskajast, Irina Belobrovtseva Gohar Markosjan-Käsperist, Aija Sakova Kotjuhist, Mihhail Trunin P. I. Filimonovist (muuseas, selle jätkuharuna ilmub kohe "Tõlkija hääles" Trunini ja minu ühisartikkel Sergei Gandlevski ühest luuletusest ja selle tõlkimisest), Anti Saar vestleb Filimonoviga, Irina Belobrovtseva, Aurika Meimre, Eneken Laanes ja Daniele Monticelli kirjutavad Andrei Ivanovist, Aare Pilv Larissa Joonasest ja Jan Kaplinskist ning Saara Lotta Linno vaatleb lõpetuseks Kotjuhi ja Kaplinski retseptsiooni. 

Kogumiku lõpetab mahukas sekundaarkirjanduse bibliograafia, mille on koostanud Tiina Ritson Rahvusraamatukogust. 

Loodetavasti loob see selgema raamistiku Eesti venekeelse kirjanduse mõistmiseks ja edasiseks lõimimiseks eestikeelse kirjandusruumiga. Kuigi - nagu Igori ja minu saatesõna pisut pessimistlikult tunnistab, võib eestivene kirjandus osutuda laineks, mille haripunkt on juba möödas. Võimalik, et see kogumik aitab muuta selle pessimismi põhjendamatuks.

Jalutuskäigud ja kohvijoomised. Kõnelusi Madis Kõivust

Valminud on Madis Kõivu loomingule pühendatud kogumik "Jalutuskäigud ja kohvijoomised". See põhineb kahel UTKK ja Teatriuurijate Ühenduse koostöös korraldatud seminaril: 14.–15. jaanuaril 2010 toimunud „Kohvijoomised ja jalutuskäigud. Madis Kõiv ja kultuurilugu“ ning 2. veebruaril 2012 aset leidnud „Madis Kõiv ja filosoofia“. Lisaks on siin spetsiaalselt raamatu jaoks valminud artikleid, pikem vestlus Madis Kõivuga (mis on põhimõtteliselt sõnaline osa filmist, mida 1998 koos Jaan Malini ja Immar Puuniga Madis Kõivust tegime, kuid mis jäi pooleli) ning Madis Kõivu tekstide bibliograafia viimase 16 aasta kohta (sisaldab ka nimestikke Kõivu põhjal tehtud lavastustest ning tema tekstidest tehtud tõlkeid).

Kokku on tulnud raamat, mille nimeloendis on kõrvuti koos Barbarus, Baskin ja Beckett, Brežnev, Bruno ja Bulgakov, Frege, Freud ja Friel, Kreutzwald, Kripke ja Krjukov, Leslie Laasner, Jacques Lacan, Johan Laidoner ja Laozi, Leibniz ja Lenin, Nietzsche, Nirk ja Noormets, Pascal, Paulus, Pedajas ja Peeter I, Marcel Proust ja Pulga Jaan, Spinoza ja Stanislavski, Veera Zassulitš, Elea Zenon ja Zhuangzi ning neli Unti: Anto, Jaan, Liina ja Mati.

Minu tänud lähevad järgmistele inimestele ja asutustele:

kõik autorid, kes püsisid raamatu valmimise pikaks veninud protsessi jooksul reel;

Piret Kruuspere, kelle roll selle raamatu juures on mitmetine: lisaks põhjalikule artiklile oli ta ühe seminari kaaskorraldaja, vestlusringi juhataja, fotode väljavalija ning väga hea nõuandja ning vaimu ülalhoidja raamatu toimetamise käigus; tema hool selle raamatu teokssaamise juures on suur ja väga tänuväärt!

Luule Epner, kes oli ühe vestlusringi juhataja;

Valle-Sten Maiste, Priit Pedajas ja Ain Lutsepp huvitava vestlusringi eest;

kõik vestlusringides osalejad;

Kristiina Reidolv, kes oli teise seminari nõukas kaaskorraldaja;

Jaan Malin, kes on salvestanud seminaride vestlusringid ja ka suure osa raamatut lõpetavast vestlusest;

Tiiu Pirsko, kes tegi raamatule väga kauni ja lugejasõbraliku kujunduse;

Tiina Hallik, kelle osa oli suuremgi kui lihtsalt keeletoimetaja töö - toimetajana tundsin tema täpsest ja paindlikust tööst suurt tuge;

Marin Jänes, kes abistas väga tõhusalt asjaajamises;

Jaan Undusk, kes andis häid näpunäiteid raamatu valmimise lõpufaasis;

Viia Kõiv ja Mari Kõiv loa eest kasutada kujunduses Madis Kõivu maale ning Jaak Kikas nende maalide reprode eest;

Teet Malsroos ja Eesti Draamateater fotode eest;

Eduard Parhomenko, kelle peetud Kõivu-kursus Tartu Ülikoolis ajendas kaastöid siinsessegi kogumikku;

Sven Moorlat ja trükikoda Pakett vastutuleliku ja operatiivse tegutsemise eest;

rahastuse eest tänud Eesti Kultuurkapitalile (kes nõustus lahkelt ka pikendustaotluste rahuldamisega) ja Eesti Teadusagentuurile.

Raamatu sisukord:

Saateks 

Jaan Kaplinski: Madis Kõiv: kontrapunktilisi mälestusi ja mõtteid

Tiia Allas: „Mis diagnuus taa sääne om – kotussõvaimust vaivatu?“ Madis Kõiv ku võro kultuuriluu kirjapandja

Anti Saar: „Kadunud Kõtu“ ja kadunud Kõtu

Indrek Ojam: Madis Kõivu romaani poeetikast ja kohast eesti kirjandusruumis

Jan Kaus: Kaos ja mälu

Madis Kolk: Madis Kõiv kui teatrikriitik

Piret Kruuspere: Madis Kõivu „Lõputu kohvijoomine“: näitemäng ja lavastus

Vestlusring „Lõputu kohvijoomise“ üle

Jaan Kangilaski: Madis Kõiv ja analüütilise filosoofia seminar

Rein Veidemann: Madis Kõivu „ometi“

Henrik Sova: Ometi-algoritm Madis Kõivu ainetel

Aare Pilv: Märkmeid Madis Kõivu mälugrammatikast

Leo Luks: Meil ajaäärne tanavas. Lisandusi analüüsile

Jüri Lipping: Was ist des Esten Philosophie? Mõned lugemismuljed

Vestlus Priit Pedajase ja Ain Lutsepaga

Jalutuskäike majade juurde

Madis Kõivu tekste. Jätkubibliograafia alates 2004. aastast

Nimeloend

"Täitsa" ja need teised sõnad. Tõlkepoeetiline visand

Kirjanike liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamatul "Tõlkija hääl" on ilmunud VI number, koostajaks Heli Allik. Järjekordselt väga huvitav ja vaimu virgutav väljaanne. Kirjutasin sinna visandliku loo sellest, kuidas Oras ja Kaalep on tõlkinud Horatiust ning Oras, Kärner ja Alver Puškinit (kes omakorda on "tõlkinud" Deržavini kaudu Horatiust) ning püüan selle najal viidata sellisele efemeersele nähtusele nagu tõlkija isiklik poeetika. Keskmeks niisiis exegi monumentum ja non omnis moriar ehk täitsa ma ei kao.
Teksti ei hakka praegu siia üles panema, koos toimetaja Katrin Hallasega sai see tüpograafiliselt keeruline tekst lõpuks kenasti fikseeritud, ei hakka seda konvertimistega uuesti rikkuma. Soovitan tungivalt see kogumik hankida ja üleni läbi lugeda, see on humanitaarintellektuaalne feast.

Karl Murust kui kriitikust

Ilmunud Loomingus 2017, nr 2. Joonealuseid on nii palju, et ma ei hakka neid siin eraldi üle nikerdama, tuleb lihtsalt skrollida..

*

KARL MURUST KUI KRIITIKUST^*

Aare Pilv

Äsja oma 90. sünnipäeva tähistanud Karl Muru on eesti luuleloo ja luuletõlgendamise suurkujuna niivõrd endastmõistetav suurus, et näib, nagu oleks tema tegevusest ja selle põhimõtetest juba küllaga räägitud. Ja kuigi üht mahukamat käsitlust Muru kui kirjandusuurija kohta pole kirjutatud, on tema raamatute retsensioonides ja tähtpäevalugudes kõige olemuslikum juba kirjas.¹ Ei ole siinnegi kirjutis kõikehõlmavate taotlustega, pigem vastupidi. Püüan vaadelda üht kitsamalt piiritletud lõiku Muru tegemistest, millele ehk pole niimoodi eraldi varem fookust sätitud. Hoolimata sellest, et Muru kõige aktiivsemaid aastaid lahutab praegusest juba mitu aastakümmet, elame tegelikult olulisel määral Muru poolt haritud maastikus tänini, isegi kui poleemiliselt.

Keskendun sellele, millega Karl Muru oma kirjutamisi alustas – kirjanduskriitikale². Jätan tähelepanu alt välja Muru metakriitika, s.t retsensioonid kirjandusteaduslikele ja esseeraamatutele (seegi on omaette oluline korpus Muru loomingus, 15-20 teksti, olenevalt piiritlemiskriteeriumitest, piiralaks on retsensioonid kirjandusteadlaste koostatud antoloogiatele või luulevalimikele, mis ju samuti on eelkõige uurimusliku kontseptualiseeringu vili).

Muru kui kirjanduse käsitleja debüüt oli 1958 „Loomingus”, kui ta arvustas Juhan Smuuli „Laevakoer Murkat”³. Muru on tollal äsja lõpetanud kaugõppes ülikooli ning asunud Raplast, kusta juba seitse aastat oli õpetaja olnud, Elvasse, kus jätkas koolmeistrina, kuid seadis nüüd juba kaugemaid sihte. Esimene arvustatav kooliõpetajale kohaselt noorsooraamat, mis leiab küllaga kiidusõnu nii oma rõõmsa tooni ja sümpaatse peategelasega, vaid ka n-ö pedagoogiliste väärtuste poolest, sest „”Meremees Murka” ei virguta nägema mitte ainult inimese ja looma vahelist kiindumust, ei õpeta ainult armastama tarka looma, vaid kultiveerib lugeja hinges ka armastust töö (sedakorda meremehetöö) vastu, armastust ja lugupidamist nende vastu, kes karmil ja heldel merel rühmavad lugejagi heaoluks.” Ometi annab juba siin ennast märku hilisem stiili ja maitse suhtes nõudlik Muru, sest mingi „kipitus ja rahulolematus” tekib kohati peategelase suhtes ebasoodsast kompositsioonist, millest tulenevad ka stiili puudujäägid, kus piltlik ja humoorikas kujutusviis kukub aeg-ajalt kuiva loetlevasse kirjeldusse („Laevasõidu kujutus on kaunis, selles on suurepärane hoog ja rütm, mis otsekui märgib lainetevahelisi intervalle. Pisut edasi on Põhjamere kirjeldus. Ent see on konstateeriv ja puisevõitu ning kipub meenutama peaaegu geograafiaõpikut. Selles pole kunstilist kvaliteeti”). Funktsionaalsest küljest heidab Muru Smuulile ette näiteks lastele sobimatuid lõike meremeeste naistest või viitamist tollaste laste jaoks eeldatavasti tundmatule Jüri Parijõele.

„Loomingus” 1959/2 järgneb arvustus Harald Suislepa debüüdile „Tedretähed”⁴. Kirjutis algab ühtaegu ähvardavalt ja vabandavalt: „Võib tunduda imelik, et esimeseks ühiskondlikuks hoolitsuseks noorele autorile on kriitika külmaveepang, mida suurema või vähema agarusega kummutatakse. Kuid luuletaim peab olema mitte üksnes kaunis, vaid ka tugev ja elujõuline — seepärast on karastus asjakohane. Tõeline poeesia ei koitu kriitika karmist sõnast, vaid puhkeb õitsele endisest ülevamas ilus ja jõus.” Kriitikat tõesti ka järgneb: autor eksib maaelu pisidetailide vastu, kohati n ta tekstid venitatud ja ideed ähmased, ta kasutab ilma konkreetse ülesandeta ilutsevaid või kulunud kujundeid. Tulevast lähilugejat annavad tunda kujundiloogika apsudele viitamised: „Ei sobi võrdlus: „kaevikud kui murtud tiivad...” (lk. 9), sest tiivad on midagi kerget, kõrgustesse püüdlevat, neid on võõras seostada kaevikute raske joonega”; või „„Tuul madalaks on istund lumehanged” (lk. 33). Aga tuul ei või istuda, sest siis lakkaks ta olemast.” Üldine kokkuvõte on küll soodne ja tulevikus edenemist lootev, kuigi Muru ei jäta mainimata, et mõnikord „sattudes ebatäpsustele (enamasti vormis), nurised tasapisi või kihvatad koguni järsult.”

Järgmine arvustus käsitleb samuti luuledebüüti, Tõnis Lehtmetsa kogu „Esimesed värsid”⁵. Sarnaselt eelmisega leiab Muru eksimusi kujundiarenduse veenvuse seisukohalt, kuid leiab kokkuvõtteks: „Tõnis Lehtmets on, „Esimesed värsid” kaenla all, kirjandusemaja uksest sisse astunud. Talle on teenitult tere tulemast öeldud. Oma esimesi samme seades on ta küll siin-seal komistanud, kuid ka näidanud, et ta võib kindlal sammul edasi minna.” Kriitik Murule saab edaspidigi iseloomulikuks oma arvustuste lõpus teha oletusi või mõnikord lausa soovitusi luuletaja loomingulise tuleviku kohta. Selles on koolmeisterlikku hoolt, mis aja jooksul kasvab üle luuleprotsessi enda teatavaks hooldamispretensiooniks (mis küll kunagi pole normatiivselt käskiv, vaid delikaatselt osutav).

1962 kirjutab Muru oma kandidaadiväitekirja teemaga haakuvalt retsensiooni Jaan Kärneri valitud luuletuste köite kohta⁶, see kuulub pigem poleemikasse luuletuste editeerimispõhimõtete üle. Samal aastal arvustab ta Ain Kaalepi „Aomaastikke”, kahjuks on tollane Elva rajoonileht tartlaste jaoks praegu remondi küüsi jäänud raamatukogu keldrites kinni.⁷

Praeguselt horisondilt huviväärne on Muru reaktsioon Mati Undi „Võlale”⁸. Muru kasutab siin kirjavormi, kuigi on tunda, et adressaatide hulgas pole ehk isegi niivõrd kirjanik kui teose eeldaav sihtgrupp: „Nii palju, kui mul teada, haaravad seda praegu ahnelt Lauri eakaaslased keskkoolide viimastest klassidest, üliõpilased ja need, kes pärast kooliukse sulgemist hämmastudes on leidnud, et pole ikkagi „omapead jooksma” pääsenud.” Muru ei positsioneeri end siin kriitikuna ega isegi mitte kirjandusteadlasena (kuigi värske ülikooli dotsent seda ju võiks), vaid osutab selgelt oma kirjutamise taga seisvale pedagoogilisele murele: „Küllap oleks Teile enam meeldinud, kui „Võla” kohta oleks sõna võtnud mõni tõsine kirjamees, veelgi parem – naine (sest eesti kirjanik on Laurist poisi käsituses enamasti kohimees) või vähemalt veendunud kriitik. Mina pole paraku ei seda ega teist, vaid (piinlik tunnistada küll!) – ainult Õpetaja, s. t. koolmeister, seega siis mees, kes pole ammugi enam moes. Aga et Teie Lauri minusugustesse (muide, ka vanematesse) nii kenasti mõistvalt, kaasatundvalt ja nooruse kohta üllatava kannatlikkusega suhtub, see teeb mind pisut söakamaks, õpetajakutse tõttu, mida olen pidanud peaaegu poolteist aastakümmet, tunnen neid asju, millest kirjutate, teiselt poolt vaadatuna. Seetõttu olen nagu isegi asjaosaline, Teie jutu tegelaste kaasealistega iga päev seotud, õpetaja huvi oma õpilaste vastu ei lakka teatavasti ametlike suhete lõppemisega. Nii on mul moraalne õigus ja isegi kohustus asja kohta arvamust avaldada ...” Muru häirib see, et tegelane pole positiivne, kuid teda pakutakse siiski teatud mõttes tüüpilisena: „kui see ehk on koguni Lermontovi „Meie aja kangelasest” ja „Mõtisklusest” hästi tuntud tõve variant, siis võlgnete lugejale tõsise, kunstiliste vahenditega antud analüüsi: m i k s ? Probleemide markeerimisest ju suureks kunstiks ei piisa. (...) Olen õppivast noorsoost paremal arvamusel ja usun, et „tüüpilisena” esitatud Lauri kuju on mõnevõrra laimav. Võin seda kinnitada oma tähelepanekute põhjal märksa enam kui ühe klassi alusel.” On muidugi selge, et Unt oma uudse laadiga tekitas raskusi lugejatele, kes olid harjunud proosa teatava programmilisusega. Muru lõpetab oma avaliku kirja siiski tunnustusega pooleks, tema intuitsioon Undi kunstilise võimekuse suhtes on paigas: „”Võlg” on seega alles võlakiri, mis tuleb kunagi tasuda, kuigi see ei takista mul Teie andest tõsiselt lugu pidada. Usun, et olete koguni kõige lootusrikkamaid meie noorte prosaistide hulgas ja seepärast kirjutasingi nii – otse. Teil on võluvalt nõtke sõnastusstiil, Te võtate erksalt vastu muljeid ning näete ka probleeme. K u i sellega seltsib kord niisama peen analüüsi- ja üldistusvõime, siis Te enam ainult ei osuta huvitavatele probleemidele, vaid annate ka kompositsioonikindlaid ning kunstiliselt täisväärtuslikke lahendusi. Ning kui Te siis noortest kirjutate, loodetavasti ei tule seda liiga kaua oodata, loetakse Teid mitte ainult huviga nagu praegu, vaid ka tõelise ja suure esteetilise naudinguga.” Me ei saa öelda, et Murul polnud õigus.

1965. aasta „Sirbi ja Vasara” luuleankeedis⁹ tulevad juba selgemini esile Muru kalduvused. Möödunud aastast toob ta esile August Sanga „Võileib suudlusega” („avar ja sügav humanism”, „virgutav optimism, hele, päikesepaisteline põhitoon”), Jaan Krossi „Kivist viiulid” („mehelikkus, jõud, dünaamika, poeetiliselt dialektiline maailmatunnetus, küps, tugeva emotsionaalse pingega filosoofiline mõte, mis avaneb kaunis, osalt äärmustessegi ulatuvas vormirikkuses ja suures enamikus ka julgetes, tugevaid toone eelistavates kujundites” – milline stiil on juba selles lühiiseloomustuses!) ja Paul-eerik Rummo „Tule ikka mu rõõmude juurde” (kelle külluslik ja nooruslik luule, mis ühendab iidseimat moodsaimaga, sisaldab siiski ka teatavaid ülepingutusi); ajastu hädaks aga peab Muru suuresõnalisust, paljusõnalisust ja võltsi sügavust.

Viimasteks proosaarvustusteks jäävad tekstid Villem Grossi romaani „Pinginaabrid”¹⁰ ja Veera Saare novellikogu „Põlatud maa”¹¹ kohta. Viimase puhul mängib taas kaasa retsensendi teatav õpetaja-solidaarsus autori suhtes: „Ka ilukirjanduslikus loomingus on V. Saar jäänud tähelepandaval kombel õpetajaks. Ta sule esimeseks juhtijaks ei näi olevat kujundamisrõõm, vaid pedagoogisüda, mis valutab, kui kirjanikule hakkab silma hoolimatu suhtumine loodusesse, hingetu töö või rääma kasvada lastud lapsehing, ning tuksatab rõõmsalt ja soojalt, kui autor märkab andumusega tehtavat tööd ja tublit inimest.” Me näeme siin kajamas toda pedagoogiideaali, mille kohaselt õpetaja ülesanne pole mitte ainult oma aine õpilastele selgeks teha, vaid kasvatada neid ka kui vooruslikke isiksusi – ja me võime ka Muru kirjandusteaduslikus tegevuses näha kaasa kõlamas seda humanistlikku hariduse eesmärki, mida muuhulgas ka hea kirjandus ning selle lugemine peaks püüdlema. Muru on selleks ajaks hakanud kirjutama ka pedagoogilise metoodika teemadel (märgiline on näiteks artikli pealkiri „Luule iseseisvama tunnetamise poole”¹²). Sel taustal on huvitav, kuidas ta Veera Saare näitel arutleb, et tegelikult on didaktilis-õpetlikust kirjandusest (mida Saar harrastas 1950. aastail) veenvam just esteetilise läbitunnetatusega kirjutatud tekstid. See viipab Muru enda hoiaku eripära poole: esteetika, kunstiline maitse on lähedalt ja otsustaval määral seotud eetiliste väärtushinnangute edendamisega.

Umbes siit, aastaist 1966-67 jookseb Karl Muru loominguloos (miks mitte kasutada seda sõna kriitiku ja uurija puhul?) teatav murrangujoon. Siitpeale keskendub ta ainult luulele, ta hakkab palju sagedamini kirjutama laiema haardega käsitlusi luuletajate koguloomingust või luulevalimikest, ta osaleb esimest korda õpikukirjutamises (mitme autori eesti kirjanduse õpik X klassile, mis oli kasutusel 1980. aastate esimese pooleni), ta kirjutab asjatundliku retsensiooni Paul Rummo koostatud eesti luule antoloogiale¹³, ja mis edasise suhtes oluline: ta kirjutab esimesed käsitlused Betti Alveri ja Heiti Talviku kohta¹⁴. Siit algavad arvustused, mis on leidnud taasavaldamist Muru hilisemates artiklikogumikes (üleüldse on varasemast ajast kogumikesse jõudnud vaid Kärneri-käsitlused). Tundub, et olles leidnud kindla tugipunkti 1930. aastate kõrgesteetilises luules (millest saabki tema doktoritöö teema), mille ümber saab ehitada avarama esteetilis-eetilise väärtussõrestiku, on Murul nüüd ka kindlam pind järjepideva kaasaegse luuleprotsessi käsitlemiseks.

Muru on oma kõige olulisema tegevusperioodi alguses 40-aastane. See periood, mil ta kehtestus selle Karl Muruna, kellena ta eesti kirjandus- ja kultuurilukku on jäänud, kestis umbes 1980. aastate teise pooleni ning on jälgitav ka tema kriitikutegevuses. Selles luulekonstellatsioonis, mille põhistaja ja innukas kaasakäija on, on aluseks arbujate taastulek oluliste uus- ja valikkogudega, nende teekondi jälgib Muru lõpuni; selle kõrval kassetipõlvkond nende pärijatena, keda Muru jälgib kuni nende oluliste valikkogudeni, lisaks olulise hilise kontrapunktina Üdi-järgne Juhan Viiding kui teatav vahepealsest otsinguteajast („lagendiku ajast”, nagu Muru Mats Traadi kujundit kasutades oma taju 1970. aastate luuleprotsessist kirjeldab) võrsuv jätkulootus tollele eetilis-esteetilisele põhituumale.

Varaseim käsitlus kaasaegse kirjanduse kohta, mis on Muru hilisematesse kogumikesse jõudnud, on kirjutatud Mats Traadi kolmanda kogu „Kaalukoda” ja esimese proosakogu „Koputa kollasele aknale” ilmumise puhul¹⁵ ja polegi rangelt võttes arvustus, vaid ülevaade noore autori kogu senisest loomingust, mis küsib lõppkokkuvõttes, kas Traadi esimene proosaraamat ennustab autori eemaldumist luulest.

Sellele järgneb Kersti Merilaasi luulekogu „Kevadised koplid” arvustus¹⁶, mis on ühemõtteliselt imetlev: „Vist ei saagi sellest arvustust, milles kõik kindlale kohale asetatakse ja kombekohaselt ära kaalutakse. Näib isegi, et Kersti Merilaasi uus luulekogu pärast värskeid lugemismuljeid niisugust lähenemist ei talu: kaunis, millega see raamat luulesõpra köidab, võib ettevaatamatust sõrmitsemisest viga saada, esialgsed elamused tuhmuda.” Analüüs siiski järgneb, Murule avaldab muljet Merilaasi elutunnetus, loodustaju, humoorikus ja avatus uutele kogemustele isegi küpses eas. Merilaas jääb Murule üheks luuletipuks, kelle käsitlemise juurde ta korduvalt naaseb, kirjutades nii tema valikkogust „Kuukressid”¹⁷ kui hiliskogust „Antud ja võetud”¹⁸, avaldades mõlemal juhul lootust, et poeet jätkab kirjutamist. Arvustused jäävad siiski saatjateks põhjalikumate käsitluste kõrval.

1967 käsitleb Muru Betti Alveri legendaarset valikkogu „Tähetund”¹⁹, vaadeldes põhiliselt tekstide valiku ja redigeerimise põhimõtteid, kusjuures ta kasutab võrdlusmaterjalina ka käsikirjalist sõjaaegset luulekogu „Elupuu”. See oli põhimõtteliselt eelmisel aastal kirjutatud juubeliloo²⁰ järg, pigem tekstikriitiline kommentaar.

1968 kirjutab Muru Minni Nurme valikkogust ”Maarjahein”²¹. Siit on ehk olulisim meelde jätta, et Muru meenutab siin K. J. Petersoni „Karjaste laulu”, kus vastamisi on tasase oja moodi lauluga Otto ning kaljult langeva kose moodi lauluga Peedo. Petersoni laulumõistja Aado annab eelistuse Peedole, kuid Muru ütleb Nurme-arvustuse lõpetuseks lepitavalt „Ärgem olgem laulumõistjad!” See motiiv naaseb Murul 1972 Jaan Krossi valikkogu „Voog ja kolmpii” käsitledes²², kus Kross on just nimelt tolle kaljult langeva luule esinduskuju (tekst ise on pigem Krossi loomingu üldanalüüs). Hea näide selle kohta, kuidas Muru haarab aeg-ajalt kontseptualiseerivaid tööriistu luulest enesest.

Karl Muru on kahel korral arvustanud Uno Lahte. Kogu „Ingel läheb apteeki... Korralikus seltskonnas” arvustus on üles ehitatud humoorika rollimänguna, kus eri positsioonidel tegelased annavad oma hinnanguid²³. Näib, et Laht on oma värsistatud satiiriga Murule meeltmööda, üleüldse tundub, et huumor ja iroonia on väärtused, mida Muru luules ikka hindab, on ta ju ka näiteks Hendrik Adamsoni mitmel puhul hea meelega käsitlenud, aga ka tema lemmik Alver sisaldab kõige muu kõrval neid üsna ilmekalt. Üle kümne aasta hiljem „Roosat müra” arvustades²⁴ on Muru samuti soodne, kuigi nendib Lahel ka maitsevääratusi ning kireva keelepruugi väsitavust. Nende vahele mahub üldisem Lahe käsitlus²⁵, miskipärast taas mängulisi variidentiteete kasutades.

Üsna kriitiline on Muru Arvi Siia suhtes²⁶, leides tema luules kalduvust sentimentalismi ja didaktilisusse, puändipigistusi, kistud riime, võrdlustõbe. Arvustus lõpeb õpetajaliku manitsusega: „On südamest kahju, et „Päikesevõimaluste” puhul ei saa rõõmustada autori eneseleidmisest ... liiga palju on värsse, mis mitmel põhjusel jäävad paraku vaid luulevõimalusteks. Aga luulesähvatused on neiski enamasti olemas ning seepärast tuleb aina kahetseda, et autoril pole jätkunud kärsimist neid lõpuni töödelda.”

Suurt poolehoidu leiab aga oma esimese valikkoguni jõudnud Paul-Eerik Rummo²⁷, keda Muru nimetab lausa luulemuusa lemmiklapseks: Rummol on tõeline poeedipilk, mis loob assotsiatsioone, rikkalik sõnavara, ulatuslik kirjanduslike viidete väli, oskus luua ühtsust vastandite. Huvitav on, et Muru meelest oli Rummol tollal „rohkem poolehoidjaid kui mõistjaid” ja ta kurdab selle üle, et Rummo avaldab viimasel ajal suhteliselt vähe.

Eripärane on arvustus Andres Ehini luulekogule „Uks lagendikul”²⁸, mis on pigem metoodiline näitematerjal selle kohta, kuidas koos õpilastega uudiskirjandust tõlgendada – Muru enda käsitlus vaheldub näidetega õpilastöödega Ehini teemal. Näib, et Ehin pole ilmselt päriselt Muru veregrupp, ta peab Ehini luulet pigem klounaadiks, mis on tekkinud reaktsiooniks teatavale ühiskondliku mentaalsuse jõuetusele. Tema lõplik otsus on: „Mitmed luuletused tõendavad suurt lüürilist erksust ning oskust poeetilist mõtet selgesti vormida, modulatsioonivõimelist talenti. See lubab avardumist tulevikus. Pealegi on „Uks lagendikul” pigem luule ühe arengujärgu lõpp kui uue algus.”

Lausa skeptiline on Muru Viivi Luige uue loomeperioodi suhtes²⁹: teda häirib eelkõige vararaugalik elutunne, kohatine kujundite poeetilise loogika puudumine, väljenduse umbsus. Raamat jätab Muru ükskõikseks, see pole tema kriteeriumite järgi suur luule, sest Luik kasutab kulunud motiive, on abstraktse probleemikäsitlusega, saamata üldinimlikuks. Ta näeb Luige uutes otsingutes midagi, mis on omane tollasele noorte luulele üleüldse: kirepelgus või -põlgus, algne tundesiirus on kadunud, kuid seda kompenseeriv intellekt pole asemele astunud, tulemuseks on „lüürilise kvaliteedi” langus. Raamat on Muru meelest teelahkmel, „kuid on võimalik, et [Luik] juba järgmise koguga tõendab, et valikuhämming on ületatud.” Tagantjärelevaates on ilmne, et 70ndad oligi teatav kindel reaktsioon arbujalik-kassetlikule postsümbolismile (eesotsas muidugi Üdiga) ning on üsna loomulik, et see Muru maitse-eelistustele ei vastanud, sest lahkus liikumisvektorilt, mis oli eesti vaimsuse oma kõlbelis-kunstiliste väärtustega rasketest aegadest läbi toonud.

Kaks arvustust pühendab Muru Vladimir Beekmanile³⁰. „Rüsinatunni” puhul nendib Muru, et Beekman pole küll ekspressiivne luuletaja, kuid seekord on ta liiga ettevaatlikuks muutunud ja pingevaene, kohati ka liiga didaktiline; mõne luuletuse kujundiarendus on „põhiliselt hukas”. Valikkogu „Pühvliluht” puhul teeb Muru üldjoontes positiivselt häälestatud ülevaate luuletaja loomingust, kuid on tunda, et ta pole ülearu entusiastlik – Beekman pole laulik, vaid kodanikutunde luulendaja. Muru põhieelistuste puhul aga on selge, et tema stiihia on pigem laululine ja väljendusrikas.

Seejärel tundub olevat väike mõõnaperiood uudiskirjanduse jälgimises – need on doktorikraadi taotlemise ja esimese artiklikogu näol kokkuvõtete tegemise aastad, mil Muru tegeleb aktiivsemalt ka kooli õppevara kirjutamisega ning võtab sõna haridusteemadel. 1974 lahkub Muru õpetajaametist.

Muru tähelepanu pälvib Hando Runneli „Mõru ning mööduja”³¹ (Runnelist on Muru hiljem kirjutanud kaks põhjalikumat käsitlust), millele ta heidab taas ette kohatuid viiteid (nt ei istu Murule Anna Haava luuletuse „Kui sa tuled” ümberkirjutus) ja küla-anekdootlikke lamedusi, kuid tunnustab Runnelit pigem võitleja- kui unistajakujuna.

Absoluutse tipuna näeb Muru Debora Vaarandi luulekogu „Tuule valgel”³², kus autor on jõudnud dialektiliselt ja pingeliselt liikuva elukujutuseni ja stiili klassikalise selguseni. Kindlasti on see raamat hea näide Muru luuleideaalide kohta.

Karl Muru on saanud endale ülesandeks kirjutada „Loomingu” luule aastaülevaade, ilmselt selle kõrvalproduktina on sündinud arvustus viiele luulekogule, mis ei kuulu luuleaasta tippu (autoriteks Päärn Hint, Valev Mirtem, Juhan Saar, Oskar Kruus ja Heljo Mänd)³³. Tundub, et selle kirjutise põhiajendiks on tekstis mainitav „kutsevaist”, instinkt anda soovitusi või kriitilist peegeldust autoritele, kes vajavad järeleaitamist. Kui Päärn Hint oma rabedusest ja katkendikust kujundiarendusest hoolimata äratab huvi edasise arengu vastu, siis Mirtem saab oma neologismiderohke tundlemisega karmima hinnagu osaliseks: „Kui V. Mirtem oleks suutnud valitud laadis lõpuni järjekindel olla, poleks «Helemite aia» steriilsest värsistikust tarvitsenud kõnelda. Kuid aeg-ajalt on ta end lasknud mõjutada Ingvar Luhaäärest, kes kirjutab ka päris lihtsaid, kujukaid ja mõtestatud deskriptsioone, mis V. Mirtemi stiilisüsteemi lõikudes mõjuvad nauditava luulena. Sagedamini põimub niisugune esitus kontrastina ilutsevasse üldtooni, harvemini hõlmab luuletuse tervikuna („Ilmutus pimikus”, „Sügis pargis”). Siit avaneb lohutav vaade tulevikku.” Juhan Saar jääb estraadlikuks vemmalvärsistuseks, „kui lugeja ei oota luulelt erilist tunnetusavarust, tähendusrikkust ja sõnastusvõimet, leiab ta sellest värsikogust mõnusa lektüüri puhkehetkeks.” Kruusi põhipuuduseks on „lüürilise alge nõrkus ja sõnastuse jahe diskreetsus” (meenutagem Muru ekspressiivsuse-lembust), Männi puhul aga tekib küsimus, kus jookseb piir täiskasvanutele ja lastele kirjutatu vahel. Nii teravat ja kohati sarkastilist Murut kohtab harva; aastaülevaade on ta sundinud tippudelt alla laskuma ning siin nähtav teeb mõistagi morniks, nii et Muru loobub kohmetult isegi oma harjumusest paigutada vaatlusobjekt laiemasse konteksti: „Jäägu siin lahendamata küsimus, milline koht on vaadeldud-lehitsetud kogudel kirjandusprotsessis. Kindlamalt ja objektiivsemalt saab sellele siiski vastata alles tulevane kirjandusloolane.” See tekst pole Muru raamatutesse jõudnud, aga tegelikult on ta muruliku luuleväärtuste skaala teise otsa näitena ilmekas.

Kogu luuleaastat vaadeldes³⁴ toob Muru tippudena esile Vaarandi, Ellen Niidu, Jaan Kaplinski, Mats Traadi ja Andres Ehini luulekogud (klassikaliste vormide juurde liikunud Ehin mõjub Murule paremini kui varasem). Aasta on olnud erakordselt viljakas, tervelt 21 uudiskogu (olid ajad, mil see number oli suur!), millest ligi kolmandik on Muru hinnangul püsiva väärtusega. Ometi on üldhinnang reserveeritud, käimas on „lagendiku aeg” (Traadi kujund), kus valitsevad sekundaarne inspiratsioon, fragmenteerunud kujundiarendus, mõtisklevus laululisuse asemel. Muru igatseb luulesse tagasi eepilist alget (meenutagem, et see oli aeg, mil moodi tuli haikulikkus). Interpunktsioonist loobumine näib veel uudsena, kuid leiab Muru poolt täit aktsepteerimist, kui see on poeetiliselt funktsionaalne.

1979. aastasse jääb kaks empaatilist arvustust noortele naisluuletajatele – Viiu Härm ja Katre Ligi³⁵. Härmi (Muru pruugis Härma) puhul näeb kriitik küll teatavat päralejõudmatust (mis muidugi annab luulesõbrale tulevikulootusi), kuid üldine suhe Härmi poeetilisse maailma on Murul delikaatselt sümpatiseeriv – see luule jääb küll kohati selgusetuks, kuid mõjub vaieldamatult sugestiivselt – nõuab vaid lugejalt vastavat häälestust. Katre Ligi debüüdi suhtes on aga Muru eriliselt soosiv; arvustus on sündinud vist lausa südametunnistusvaevadest, kunata on üles ehitatud apoloogilise vaidlusena anonüümseks jääva oponendiga. Murut võlub Ligi luule siirus ja ehtsus. Ligi on viimane debüüt, mida Muru kriitikuna arvustab. On märkimisväärne, et veel 2004, kui Muru on ammu loobunud jooksva luuleprotsessi reflekteerimisest, kirjutab ta sama kiitva arvustuse Ligi kolmandale luulekogule³⁶ („”Maastike muutumist” on rikas raamat. Lugeja võtab selle meeleldi taas ja taas kätte. Ja muidugi jääb ta ootama Katre Ligi järgmist luulekogu.”) Nii et Ligi luule jääb vähemalt väliselt Muru kriitikutegevuse viimaseid piire markeerima.

Neile sekundeerib arvustus Mart Raua luigelaulule „Ärateeline”³⁷, mis on peaaegu läbinisti positiivne ja aupaklik – kuigi ka oma kriitilised noodid mõistab Muru sõnastada stiilitundlikult: „mõnikord on ... M. Rauda lugedes ometi tekkinud tunne, et sõnakunst võib olla liigagi täiuslik, veatuks lihvitud ja häirivalt ilus.”

Juhan Viidingu „Elulootuse” puhul³⁸ ütleb Muru, et ta on „vanamoeline lugeja”, kelle jaoks viidinglik kujundiarendus tundub „esteetiliselt saavutusvaene ja sisukõle”. Muru toob sisse antiluule mõiste, nähes Üdi-Viidingu stiili olemusliku joonena depoetiseerimist; sellega kaasneb muidugi ka 1960. aastate luulest otsustavalt teistsugune elutunnetus, kus lootuse asemele on astunud kahtlused ja iroonia. Ometi näeb ta ka erinevusi Üdi ja Viidingu vahel – viimasel on nähtaval ka „lüürilis-igatsuslik” suund, mis on Muru jaoks lootustandev arengutendents. Muru peab „Elulootust” vahekoguks, kusautor pole veel leidnud oma kindlat joont, kuigi on liikumas klassikaliste väärtuste suunas.

Viidingu järgmist kogu „Tänan ja palun” arvustades³⁹ leiab Muru, et Viiding on jõudnud teatava selguseni, ta näeb teatavat pidevust Enno, Alveri ja tipp-aegade Underiga. Ometi ilmneb, et siitki ootaks Muru edasiliikumist, sest praegune tendents võiks juhtida „palvevennalikku moralismi”; nõnda lõpetabki Muru peaaegu juhisena mõjuva lootusega: „Vahest polegi võimatu ühendada „Tänan ja palun” eetiline alandlikkus, „Elulootuse” (ja varasema) luule kõike nuripidist ründav kirg, löögihoog ja miks mitte ka mängulust. Kas selline süntees on võimalik?” Vastuse võib nüüd tagantjärele juba igaüks ise välja mõelda; igal juhul on Muru omaaegne arbujalik-kassetlike ideaalide pinnalt heidetud pilk nüüd juba huvitav värskendus Krulli poolt kanoniseeritud Üdi-Viidingu pildile.

1984. aastal võtab Muru kokku „Keeles ja Kirjanduses” sarjana toimunud luulearutelu⁴⁰. Siin ta teeb juba 1970. aastate luulepildile mööndusi, näeb seda omaette tervikliku arenguetapina eesti luules. Ometi nõustub ta arutelu üldise tonaalsusega, et 1980. aastate keskpaigaks on jõutud teatavasse rahulolematusse ooteaega, sest kõige tugevamalt esinevad siiski eelmistel kümnenditel alustanud poeedid, kuigi viimased aastad on toonud suure debüütide tulva.

Karl Muru aktiivsema kriitikutegevuse kaare lõpetavad Kaplnski ja Rummo käsitlused. Kaplinski „Tule tagasi, helmemänd” leiab Murult soodsa vastuvõtu⁴¹, on tunda, et Muru tunneb oma maisehorisondilt vaadates teatavat kergendust, et kahe eelmise kogu (mis olid teatavasti väga päevikulikud ja kõnekeelsed) segadusseajav otsingulisus on suubunud läbinisti laululisse laadi, mis on tulemuseks andnud tervikliku raamatu (see luulekogu sai toona ka luule aastapreemia). Kaplinski „Käoraamatu” puhul⁴² ei ole Muru valikkogule kohaselt eriti hinnanguline, vaid pühendub pigem valiku- ja redigeerimispõhimõtete vaatlusele. Seda teksti pole hiljem taastrükitud, kuid vähemasti minu jaoks teeb selle huviväärseks tähelepanek, et Kaplinski liikumine kõnekeelsuse poole (mis on tema loomingu üks arengusuundi) on oma jälje jätnud ka sellele, kuidas ta oma vanu tekste on redigeerinud. Kuigi Kaplinski enesetoimetamise programmiline alus pole kunstiline, vaid keeleideoloogiline, on muudatused ometi muutnud tekste kunstiliselt veenvamaks.

Paul-Eerik Rummo pooleldi valikkogu „Ajapinde ajab” ajel tekkinud käsitlus on tegelikult kasvanud põhjalikumaks loominguülevaateks⁴³ (ja minu arvates on see Rummot käsitledes senini möödapääsmatu metatekst, millest kas või poleemiliselt tõukepunda leida). Taas kord on Murul (muidu igati positiivse kõrval) probleeme Rummo hilisema luulega alates „Saatja aadressist”, Muru jaoks on siin tegu deestetiseerimise ja „luulehõrendusega”. Kuid pieteeditundeliselt respekteerivaks jääb Muru siingi.

Siitmaalt Karl Muru enam jooksva kirjandusprotsessi reflekteerimisega ei tegele (kui välja arvata pigem tutvustav-teavitav tekst Bernard Kangro uuest paguluses ilmunud luulekogust⁴⁴ ning eelmainitud Ligi-arvustus). Aktiivne kirjutaja on ta veel aga aastaid, vormides lõpuni oma elutööd ning kajades vastu kirjandusteaduslike kolleegide kirjutatule.

*

Mida selle ekskursiooni kokkuvõtteks öelda? Karl Muru alustas oma kirjandusuurimuslikku tegevust 31-aastaselt kriitikuna, esimesed ligi kümme aastat olid nüüdselt vaateveerult nähtuna pigem ettevalmistav, kuni umbes 40-aastaselt leidis ta oluliste arbujate taastulles ning kassetipõlvkonna esimeste küpsemate viljade ilmudes „oma teema”, mida ta arendas järgmise paarikümne aasta jooksul sellise põhjalikkusega, et see on eesti luuleloolist teadvust jätkuvalt kujundav saavutus. Selle ehitise kohal kõrguvaks kupliks on kogu eesti luulelugu kanoniseeriv „Sõnarise” antoloogia (mille eeltööks 1980. algul koos Ragna Jõesaarega kokku pandud kolmeköiteline kooli luulelugemik ning järeldestillatsiooniks 1999. aasta kolm osa „Väikest Sõnarist”), seinteks hulgaliselt luuletajate loominguloolisi käsitlusi, üksiktekstide või üksikmotiivide lähilugemisi ning rida koostatud valikkogusid. Ning kaasajaga suhestav sideaine on hool selle luuleloo õpetamise eest koolides ning jooksva luuleprotsessi kommenteerimine kriitikuna.

Muru on kriitikuna asjalik ja konkreetne, ta on selgelt hinnanguline (mis küll taandub mõnede üksikute lemmikute ees, kelles Muru näeb teostuvat klassikalisi selgeid stiiliideaale), kuigi seejuures harva resoluutne, pigem paindlik ja möönev. Muru kriitikupositsioon lähtub kindlast esteetilis-eetilisest keskmest. Kindlasti pole vale öelda, et Muru lähtub teatavast kindlast ideoloogiast, kuid seejuures ei ole ta ideoloog selle sõna vulgaarses tähenduses. See ideoloogia on kaugel otsesest poliitilisusest – algusaegadel on tema tekstides küll kergelt näha ajastuomast nõukogulikku idioomi, kuid see oli tollal paratamatu; uurijapilgu küpsedes kaob see täielikult. Samas oleks mu meelest vale Murut pidada ka selgelt rahvuslike ideaalide eestkõnelejaks (kuigi see kiusatus vahel tekib). Eelkõige on see ilmselt traditsiooniline humanism, või nagu Peeter Olesk on „Luuleseletamise” saatesõnas öelnud, on selle keskmes arbujalik inimesekäsitus, mida iseloomustab „vabaduse enesestmõistetavus”. See vabadus ei ole mõistetav niivõrd mingites kollektiivsetes või kogukondlikes raamides, vaid pigem individuaalse vaimuvabadusena. Samas on see kaugel väärtusrelativismist. Muru on harija selle sõna mitmetähenduslikkuses – ta on käitunud aednikuna, kes soovib kultiveerida üht kindla iseloomuga aeda, ja see kehtib võrdselt nii õpetatavate kooliõpilaste kui eesti luuleloo kui terviku kohta. Sellest ka kohatine õpetajalik alamtoon kriitikuna, kes jagab soovitusi luuletajatele ning hoiab silma peal kogu käimasoleval protsessil. Muru liigub kriitikuna teatavas hermeneutilises ringis, kus uudisluule saab mõistetud luuleloolise terviku kaudu ja vastupidi. Kindlasti on selles ka mingit alaägedat normatiivsust – aga kust mujalt saab üks kriitik aluspinna, kui ta soovib olla hindaja.

Selle väärtushoiaku juurde kuulub minu pilgu jaoks kaks olemuslikku tunnusjoont, mis ehk praeguselt horisondilt mõjuvad iseloomustavalt. Esiteks, Muru jaoks on luule alati seotud selle taga oleva inimesega; luule on isiksuse väljendus, mitte kunagi pelk tekstiline mäng või puhtalt esteetiline saavutus. Luule väljendab eetost. Seejuures aga ei ole luule pelgalt isiksuse tõlge, mille saab „tagasi tõlkida” – luule ise ongi isiksust konstitueeriv komponent, mis tagab ka selle vabaduse endastmõistetavuse, sest kunst on loomuldasa vabaduse valdkond. Tsiteerin taas üht Muru lauset, milles on see hoiak pähklikoores esitatud: „Lüüriku tõeline ja ühtlasi kõige täielikum autobiograafia on ta luule. Poeedi vaimse palge kujunemine, ta südame, meeleolude, hoiakute, ideeliste ja kunstiliste otsingute lugu on seal usaldusväärselt kirjas.”⁴⁵

Ja siit jõuan selleni, mis seisab mu meelest Muru luulesse suhtumise, luule üle otsustamise keskmes. Muru ilmneb oma arvustustes vahel nautleva gurmaanina, luuleelamus peab olema täielik kuni raamatukujunduseni välja. Kui ta millessegi halvakspanevalt suhtub, siis heidab ikkagi ette eelkõige labasust, maitsevääratusi, stiili segasust, kujundite väljapidamatust jms. Ühesõnaga, Muru lähtepunktiks hinnangutes on maitse. Aga see on maitse, milles väljendub eetos, kindel kõlbeline hoiak maailma suhtes. Just see on põhjus, miks saab öelda, et Muru ideoloogilisus ei väljendu moraalilugemises. See eetos ei väljendu eelkõige moraalsetes teesides, vaid palju subtiilsemas esteetilises maitseotsustuses. Meenutan Muru põhiperioodi päris algusest pärit arvustust Veera Saare kohta, kus ta arutleb didaktilise ja esteetilise veenvuse erinevuse üle. Tõeline haritus (mis ei sisalda mitte ainult teadmisi, vaid ka kindlal viisil kultiveeritud eetost) käib maitse kaudu – mitte selle kaudu, et jagatakse samu formuleeritavaid tõdesid, vaid selle kaudu, et suudetakse nautida samu esteetilisi väärtusi, tuntakse samu tekste lugedes samu vaimlis-tundelisi impulsse.

See on muidugi maitse sotsioloogia üks alustõdesid – sotsiaalsete gruppide üks sisemisi koondajaid ja teistest gruppidest eristajaid on ühine maitse. Siinkohal aga tuleks ilmselt teha kaks modifikatsiooni. Esiteks, Muru puhul on maitse konstitueerivam kriteerium kogukonna koondamises kui maitsesotsioloogia tavakäsituses. Ja see omakorda on seotud sellega, et kui tavakäsitus näeb nende gruppidena erinevaid klasse, siis ühiskonnas, kus Muru kultivatsioonitegevus aset leidis, oli klassidest tavamõistes raske rääkida – inimeste suhtelise võrdsuse ja samal ajal massikultuuri suhtelise tagasihoidlikkuse puhul hakkasid mängima teised kriteeriumid. See maitsekogukond oli pigem kultuuriline, see pidi ideaalis vormima eestlasi kui vaimurahvast, oma kindla koodiga kogukonda vastukaaluks nivelleerivale välisele ideoloogilisusele. Selle paralleelseks väljenduseks oli näiteks eesti kirjakeele innukas ja laiahaardeline normimine ning normingute järgimine. Arbujalik-kassetliku maitsekaanoni roll oli ühiskonnas samasugune kui näiteks kohustuslike keeletoimetajate olemasolu. Ja see pole spetsiifiliselt nõukogudeaegse leebe vastupanu või enesealalhoiu nähtus, tegelikult on see ju pärit 1930. aastate ideoloogilisusele oponeerivast vaimuaristokraatlikust hoiakust (nii arbujad kui üleüldine kirjakeelsuse püüdlus – viimane pole ühe kultuuri puhul üldse nii endastmõistetav, kui me oleme harjunud arvama – on ju sellest ajast pärit). Argisem vaste sellele on 1930. aastail alguse saanud ning 1960. aastail jõudsa jätku leidnud aedlinnade maitsekaid eramuid ümbritsevate hoolitsetud aedade kultuur. Alver Tähtveres, Tuglas Nõmmel, Muru Elvas – see ongi see eestluse mittepoliitiline ideoloogia: eelkõige hoiduda maitsevääratustest, see hoiab vaimu virgena, see hoiab meid vaimult suurena.

*Kirjutise aluseks on ettekanne „Murkast alates” konverentsil „Elva luuletark. Karl Muru 90” 8. jaanuaril 2017 Elva gümnaasiumis.

1Valik Karl Muru kohta kirjutatut: E. Siirak, Luuleuurija aruanne. „Looming” 1976, nr. 4, lk. 693-696; H. Rebane, Samadest akendest. „Looming” 1976, nr. 4, lk. 696-698; N. Andresen, Uurija ja kriitiku raamat luulest. „Keel ja Kirjandus” 1976, nr. 4, lk. 249-250; H. Peep, Kallis kolleeg Karl. „Looming” 1977, nr. 1, lk. 168-170; T. Liiv, Õnnesoov Karl Murule. „Keel ja Kirjandus” 1987, nr. 1, lk. 56-57 (taastrükk rmt-s: T. Liiv, Tekst teeb oma töö. Arvustusi, esseid ja artikleid 1976-2009. Talinn, 2012, lk. 341-344); M. Mäger, Karl Muru valikud. „Looming” 1987, nr. 1, lk. 281-283; A. Eelmäe, Turvatud Luule. „Looming” 1988, nr. 1, lk. 126-130; T. Haug, Murust ja Puhvlistki. „Vikerkaar” 1988, nr. 9, lk. 71-73; I. Grünthal, Hea teejuht. „Tulimuld” 1989, nr. 2, lk. 67-75; M. Velsker, Monumentaalne töö. „Akadeemia” 1996, nr. 5, lk. 1070-1075; E. Süvalep, Tartu-Jõgeva joonel. „Keel ja Kirjandus” 1997, nr. 1, lk. 52-53; A. Merilai, Lüürilise mina kehastumine. „Kultuurileht”, 10. jaanuar 1997; P. Olesk, Luule omal kohal. Rmt.: K. Muru, Luuleseletamine. Tartu, 2001, lk. 457-464; R. Veidemann, Prof. Karl Muru „kriitiline vaip“. „Universitas Tartuensis”, 11. jaanuar 2002; A. Pilv, Õpetaja, misjonär, eksegeet, kanonist. „Looming” 2002, nr. 9, lk. 1422-1428; T. Hennoste, Hüpped modernismi poole. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 25. loeng. Stalinismist perestroikani IV: modernismi ümber II. „Vikerkaar” 2012, nr. 3, lk. 58-77.

2Mind aitas omajagu Iriina Tullino „Karl Muru bibliograafia 1958-2009”, Viljandi Kultuuriakadeemias 2010. aastal kaitstud raamatukogunduse eriala lõputöö (digitaalselt kättesaadav http://dspace.ut.ee/handle/10062/14953). Tänase seisuga tuleks seda täiendada kahe raamatuga (Muru koostatud Underi koondkogu „Lauluga ristitud” kordustrükk 2012 ning artiklikogumik „Rännul luuleilmas” 2014), lisaks peotäieke Muru kohta kirjutatud tekste.

3K. Muru, Murka seikleb. „Looming” 1958, nr 10, lk. 1599-1601.

4K. Muru, Poeetilistest tedretähtedest ja luulekujundist. „Looming” 1959, nr. 2, lk. 299-302.

5K. Muru, Poeetide pere kasvab. „Looming” 1960, nr. 12, lk. 1910-1912.

6K. Muru, Arvamusi, ka põhimõttelist laadi, ühe luuletaja loomingu uusväljaande puhul. „Keel ja Kirjandus” 1962, nr. 7, lk. 435-438.

7K. Muru, Valitud mõtteid reisivärssidest. „Uus Tee”, 29. märts 1962.

8K. Muru, Lugupeetud Mati Unt. „Sirp ja Vasar”, 18. detsember 1964.

9Meie luuleankeet. „Sirp ja Vasar”, 19. märts 1965.

10K. Muru, Usalduse piirid. „Sirp ja Vasar”, 3. september 1965.

11K. Muru, Väljavõtteid ühest aastakümnest. „Sirp ja Vasar”, 11. märts 1966.

12„Nõukogude Õpetaja”, 30. november 1963.

13K. Muru, Luuleantoloogia sirvija märkmeid. „Sirp ja Vasar”, 24. november 1967.

14K. Muru, Eluallikad on täis. „Looming” 1966, nr. 11, lk. 1745-1767; K. Muru, Ääremärkusi „Tähetundi” lugedes. „Keel ja Kirjandus” 1967, nr. 3, lk. 178-181; K. Muru, Heiti Talviku luuleteel. „Keel ja Kirjandus” 1967, nr. 9, lk. 513-527 (kõik taasilmunud nii 1975 raamatus „Vaateid kolmest aknast” kui ka 2001 „Luuleseletamises”; edaspidi annan viited esmatrüki järgi ning märgin ära vaid raamatute lühendid, kui tekstid on hiljem neis ilmunud: VKA – „Vaateid kolmest aknast”, KK – „Kodus ja külas”, 1987, ja LS – „Luuleseletamine”).

15K. Muru, Kandiliste laulude juurest kollase akna alla. „Noorte Hääl”, 21. august 1966. (VKA)

16K. Muru, Kevadiste koplite kõlad. „Sirp ja Vasar”, 18. november 1966.

17K. Muru, Hilismärkmeid ühe valikkogu puhul. „Keel ja Kirjandus” 1971, nr. 7, lk. 438-440.

18K. Muru, Lõplikkus ja lõpmatus Kersti Merilaasi luules. „Siro ja Vasar”, 26. juuni 1981. (KK)

19K. Muru, Ääremärkusi „Tähetundi” lugedes. „Keel ja Kirjandus” 1967, nr. 3, lk. 178-181. (VKA, LS)

20K. Muru, Eluallikad on täis. „Looming” 1966, nr. 11, lk. 1745-1767. (VKA, LS)

21K. Muru, „See laul on roopilli lugu”. „Looming” 1968, nr. 3, lk. 471-473. (VKA)

22K. Muru, Jaan Krossi luule maailma avastamise retkel. „Keel ja Kirjandus” 1972, nr. 3, lk. 155-164. (VKA, LS)

23K. Muru, Väljakirjutisi satiiriapteegi külalisraamatust. „Keel ja Kirjandus” 1968, nr. 4, lk. 243-246. (VKA, LS)

24K. Muru, Ikebana – itkebana. „Looming” 1981, nr. 8, lk. 1192-1194. (KK)

25K. Muru, Peamiselt viimaste kümnendite riimkroonik. U. Lahe ainetel, vaheleseletamistega. „Keel ja Kirjandus” 1974, nr. 4, lk. 193-199. (VKA, LS)

26K. Muru, Luulevõimalused (?). „Sirp ja Vasar”, 14. veebruar 1969. (VKA)

27K. Muru, Lauliku lapsepõlv ja noormeheiga. „Keel ja Kirjandus” 1969, nr. 6, lk. 371-375. (VKA)

28K. Muru, Kuitunnil. Vaatlusi vahelerääkimistega ehk ühe kirjandusõpetaja jutuajamine uudisteosest 11. klassi õpilastega. „Sirp ja Vasar”, 16. aprill 1971. (VKA, LS)

29K. Muru, Viies, peaaegu valikkogu. „Keel ja Kirjandus” 1971, nr. 7, lk. 434-436. (VKA)

30K. Muru, Rüsinatunnilugu. „Sirp ja Vasar”, 17. september 1971 (VKA); K. Muru, Luuletaja missioon. „Keel ja Kirjandus” 1974, nr. 11, lk. 691-693 (KK).

31K. Muru, Tuuleveskitest tiigrini ehk Hando Runneli allusioonid ja läkitus. „Keel ja Kirjandus” 1976, nr. 9, lk. 558-560.

32K. Muru, Luuletõelus. Selgus. „Looming” 1977, nr. 9, lk. 1566-1570. (KK)

33K. Muru, Autori teine luuletuskogu, ühe erandi ja mitme väljajätuga. „Keel ja Kirjandus” 1978, nr. 2, lk. 109-112.

34K. Muru, Luuleaasta 1977 ehk nii palju värsse. „Looming” 1978, nr. 3, lk. 474-497. (KK)

35K. Muru, See põgenev hääl. „Sirp ja Vasar”, 12. jaanuar 1978 (KK, LS); K. Muru, Kujutlusdialoog. „Looming” 1978, nr. 2, lk. 293-295 (KK).

36K. Muru, Oodatud... ja üllatavat. „Keel ja Kirjandus” 2004, nr. 10, lk. 781.

37K. Muru, Sõnatruudus. „Keel ja Kirjandus” 1979, nr. 5, lk. 176-178. (KK, LS)

38K. Muru, Etüüd „Elulootuse” teemal. „Looming” 1980, nr. 12, lk. 1773-1775. (KK)

39K. Muru, Sellest elavast eluloost. „Looming” 1984, nr. 7, lk. 994-996. (KK)

40K. Muru, Luulearutelumaraton („Nüüdisluule väärtusi ja ebaväärtusi”). „Keel ja Kirjandus” 1984, nr. 2, lk. 65-71. (KK pealkirjaga „Suur luulesümpoosion”)

41K. Muru, Jaan Kaplinski igatsused. „Looming” 1985, nr. 5, lk. 700-702. (KK, LS)

42K. Muru, Ääremärkusi „Käoraamatu” juurde. „Sirp ja Vasar”, 27. märts 1987.

43K. Muru, Paul-Eerik Rummo. „Looming” 1986, nr. 1, lk. 104-117. (KK, LS pealkirjaga „Paul-Eerik Rummo luule”)

44K. Muru, Seitsmeteistkümnes. Pigem tutvustus kui arvustus. „Looming” 1988, nr. 8, lk. 1132-1134. (LS)

45K. Muru, Lüüriku autobiograafia. KK, lk. 252; LS, lk. 148.

Karl Muru aastal 1986