Teater NO99: Kokkuvõte

Tartu Ülikooli teatriteadlased on välja andnud kogumiku Teatri NO99 kohta: koostaja Anneli Saro, artiklite autorid lisaks talle Luule Epner, Riina Oruaas, Karin Allik, Eva-Liisa Linder, Madli Pesti ja Hedi-Liis Toome. Raamatus on hulgaliselt fotosid NO99 lavastustest, raamatu lõpus on kõigi lavastuste nimestik koos tegijate nimedega, etenduste arvu ja publiku hulgaga, samuti ülevaade teatri töötajatest ja trupist. Kuigi kokkuvõtteks nimetatud, siis tegelikult avalöök edasiste uurimuste reas.

Minu poolt on seal valik kirjavahetusest Eero Epneri ja Jaanus Adamsoniga. Eeroga pidasime kirjavahetust kogu NO99 tegevuse aja jooksul, siia valikusse jõudsid kirjad, mis arutlevad eelkõige teatri poeetilise eripära üle.

Lisan siia kirja, mida raamatus pole, aga mida võiks pidada selle kirjavahetuse alguseks. NO99 tegijad soovitasid teatri loomenõukogul vaadata Draamateatri "Juliat", mille olid lavastanud Ojasoo ja Semper ja mis pidi andma ettekujutuse laadist ja poeetikast, mida taheti uues teatris arendama hakata. See kiri ongi mitte eraldi Eerole, vaid kogu loomenõukogule.

*

21. jaanuar 2005

Tere,

käisin pühapäeval "Juliat" vaatamas - põhjus, miks kohe ei kirjutanud,

oli see, et ei mõistnud midagi asjalikku ütelda, lootsin väiksele

settimisele, aga see lootus oli tegelikult asjatu. Ütlen siis lihtsalt,

et minu arvates on see lavastus geniaalne - niivõrd kui seda sõna on

võimalik tõsiselt võtta (ja miks ei peaks olema - igal juhul see

lavastus veenis mind, et seda sõna saab tõsiselt kasutada). Mingit

analüütilist reaktsiooni ei oskaks ma praegu anda, kuigi väga tahaks.

Eero kirjutis TMKs oli asjalik ja sisuline, kuivõrd liigub neil radadel,

mis "Julia" puhul (ja üldse Ojasoo-teatri puhul) on relevantsed, samas

tundsin ses kirjutises samu tõkkeid, mis mul endal ette tuleksid, kui

püüaksin samu asju läbi mõelda. Mingid jooned selles lavastuses ei allu

praegu (vähemalt Eestis) käibivatele seletusmustritele, st on raske

leida vahendeid, et vaatamiskogemust adekvaatselt ja terviklikult

kirjeldada. Esmareaktsiooni kirjeldusena oskan ütelda, et see, mis

toimus, oli "tõeline", ei oska midagi juurde soovida ega ära võtta,

mingeid lünki seletamisega täita või nurki seletamisega siluda; umbes

nii see tavaliselt käib: "No mis siin nüüd oli? Viidati sellele,

kasutati toda, idee oli selles, et... jne. Aga võinuks ka näiteks nii,

seal oli see edasiarendusvõimalus jne". Eriti käib see sellise

"nipi"-teatri puhul, kus mängitakse rolliidentiteetidega,

teatraalsuse-reaalsuse suhtega, klassika dekonstruktsiooniga jne.

"Julia" puhul ei oska ma niimoodi mõelda, ei oska mängida, sest point

polnud virtuoosses teatraalses-tekstuaalses mängus (mida siin oli

muidugi küllaga), mis on lõpuks ikkagi kõrgintellektuaalne meelelahutus,

vaid milleski, mis on otseseoses elu endaga. Asi on pungil nii teatrit

kui elu, kusjuures mingid tavapärased teatri ja elu opositsioonist,

nende segiajamisest tõukuvad vastuvõtumallid siin ei tööta. Oleks labane

öelda, et "Julia" räägib päris-elu ja maski-elu segiminekust (kuigi ta

räägib ka sellest) - lõppkokkuvõttes räägib ta sellisest nii päris'e kui

maski "tõelisusest", millega oleme silmitsi nt unenäos, kus mõlemad on

sama tõelised, võitlevad omavahel ja segunevad, aga hoopis teistel

alustel või põhjustel kui ärkvelolekus. "Julia" toimib mingil teisel

tasandil võrreldes mingi intellektuaalse identiteediautentsuse üle käiva

kontemplatsiooniga; ütleksin, et ala- või mitteteadvuse tasandil, aga ma

pole kindel, kas see poleks liiga lihtne. Tolle teise tasandi näiteks

(isiklikult minu jaoks, ma ei tea, kuidas muidu) on kasvõi see, et seda

"Julia unenägu", mis lava alt üles kerkib, ei vaadanud ma etenduse ajal

kui unenägu, ei saanudki aru, et see on unenägu - ja minu arust ei saagi

seda lihtsalt ära määratleda Julia unenäona, sest selline tõlgendus

tooks jälle sisse tolle "reaalse" ja "mittereaalse" selgema eristuse,

mis taandaks kogu asja olemust. Aga et see olemus on nii selgelt ja

läbivalt laval teoks saanud, on minu meelest suur väärtus (mitte ainult

n-ö eesti teatri kontekstis, vaid üleüldse, võiksin isegi öelda -

väärtus minu kui elus inimese jaoks, kui see totralt pateetiliselt ei

kõlaks - aga kujutatagu siis ette, et ma ütlen seda unenäos, siis on sel

ütlemisel õige toon).

Muuseas, nood karud seal, mis vist paljudes nõutust tekitavad, tundusid

mulle mõnes mõttes kogu lavastuse olemuslikumad tegelased oma üheaegses

naljakuses ja õuduses; karud panid asjale krooni pähe, neid oli sinna

tingimata vaja.

Võib-olla on "Julias" teostunud just õiges mõõdus see, mida paarkümmend

aastat tagasi - ebaõnnestunult - Tartus "via regia" kaudu püüeldi; aga

ma ei tea, pole toda aega oma silmaga näinud.

Vabandust, kui mu jutt on liiga pikk, udune ja pateetiline, ma ei tea,

kas sellelaadsest vastukajast on Tiidule mingit tolku; igal juhul olen

valmis kirja teel mingeid vastastikusi reaktsioone vahetama, kui soovi

on (mõistan ka, kui pole); Eero arvustus igal juhul, tundus, liigub

samades ringides, kus minagi seda lavastust vaadates.

Kõige paremat,

Aare

Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast

Von Krahli teatris on Jaak Printsi lavastatuna  välja tulnud Reformierakonna ajaloost ja olemusest kõnelev "Kindlates kätes". Dramaturg on Eero Epner, mul oli rõõm kirjutada lavastuse laulusõnad ja värsistada osa tekstist. Lisan siia kavalehe jaoks kirjutatud saatesõna.

Saateks

Istusin hiljuti sõber Jarmoga Balta vastas türgi söögikohas ja aknasse paistis mäe otsast Stenbocki maja. Oli juba päris õhtu, aga valitsusel olid aknad veel valged. Viskasime selle üle nalja, umbes, et „Kaja, kuidas sa ei märka nüüd siis ära õhtule jääda“, ja hetke pärast taipasime, et Kaja ei istu Stenbockis enam mitu kuud. Kes seal siis on? Aa, jaa, see, mis ta nimi nüüd oligi, Michal, jah. Olen mujalgi kokku puutunud sellega, et inimestele pole pärale jõudnud, kes on juba suvest saadik peaminister.

Aga see on ju seesama Michal, kelle tõttu üks sodiaagiring tagasi, eelmisel draakoniaastal tulid inimesed tänavale, sest neil oli Reformierakonnast hakanud villand saama. Teatri NO99 „Ühtse Eesti Suurkogu“ kaks aastat varem oli äratanud Silver Meikari südametunnistuse ja tema kaudu jõudis avalikkuse ette nn kilekotiskandaal. Tallinnas ja Tartus tekkisid protestikambad nimega „Aitab valelikust poliitikast“ (AVP), mina kuulusin Tartu kamba taustajõudude hulka. Korraldasime Reformierakonna 18. sünnipäeval meeleavalduse Tartu Raekoja platsil, pidasime kõnesid (ma ise tribüünil ei käinud, kuid kirjutasin „Sünnipäevamanifesti“, millega inimesi kokku kutsuti, rõhusin seal sellele, et erakond astub nüüd „täisikka“ ning on aeg täiskasvanu kombel käituma hakata). Sealt algas mitme inimese poliitiline karjäär (mäletan, kuidas Gea Kangilaski pidas julgelt kõnet, sülelaps rinnal, see mõjus subliimselt) ja jätsime Reformierakonnale trepi peale sünnipäevakingitusi – nende Tartu kontor asus tollal Raekoja platsil. Rein Raud kirjutas ajalehes „moraalsetest värdjatest“, meist suurema kaliibriga tegelased kirjutasid Harta 12, millele järgnesid Jääkelder ja Rahvakogu. Tartu seltskonnast kasvas välja Vabakund, kes pääses järgmistel valimistel linnavolikokku, lõi volikogu „varikomisjonid“ (st korraldas avalikke arutelusid linnarahvaga küsimustes, mis volikogus päevakorras olid), kuid lagunes järgmisteks valimisteks, sest tema põhijõud oli olnud protestijõud, põhiideeks ajada poliitikat avalikult, tuua sinna otsedemokraatiat jne, aga ühtset konstruktiivset programmi ei tekkinud: seltskond pudenes laiali sotsidesse, rohelistesse, Vabaerakonda jne. Protest pudises Rahvakogu formaati ära, aga protesti energia jäi tegelikult kobrutama, ja selle korjas üles hoopis teine seltskond – mitte enam intelligendid ja anarhistliku meelelaadiga noored, vaid alandatute ja solvatute esindajaiks hakanud jõmmid.
Meil oli tollal kingitusi küll – need olid kingipakkidena vormistatud nõudmised: vajame ausat poliitikat, kus ei valetata ega tehta varjatud rahastamist, ja mis tollal veel enam südamel oli – oli tekkinud tunne, et võimu juures end mugavalt tundev seltskond on kurt ühiskonna suhtes, kommunikatsioon ei toimi, võim on rahvast võõrdunud. Nii et AVP sünnipäevakingitus oli tegelikult soov olla kontaktis, soov osaleda võimu teostamises, aga mitte salaliku poliittehnika ja valeliku manipulatsiooni kaudu, vaid vabalt ja avalikult, argumenteerimise ja vastastikuse ärakuulamise vaimus. Ja et me lihtsalt ei nõua võimult mingeid teeneid, vaid vastutuse jagamise võimalust, võim ei tohiks olla arvutiprogramm, vaid pidev kommunikatsioon; riigi juhtimine peaks olema kõigi kodanike asi. Nüüd tagantjärele näen, et meil oli olemas ühisosa Reformierakonnale aluse pannud „kodanike riigi“ manifestiga.

Paari aasta pärast läks Reformierakond pausile, ja nende naasmine toimus juba teisenenud keskkonnas: kultuurisõjas, kus vastamisi on avatus ja haritus ühelt poolt ning ressentiment ja ilmajäetus teiselt poolt.

Ühiskond on üha vähem integreeritud – see integreerimatus on 90ndatel thatcheristliku Isamaa ja neoliberaalse Reformierakonna domineerimise kaudu aluse saanud. Kui valdav hoiak on isiklik vabadus ilma solidaarsuseta, on tulemuseks ühiskond, kus omavahel integreerumata pole mitte ainult eestlased ja venelased, vaid ka tallinnlased ja lõunaeestlased, jõukad ja palgavaesed, Pirita ja Lasnamäe (kuigi lasnamäelased käivad Pirita promenaadil jalutamas). Eesti riigi inimeste vabadus pole ühine, jagatud, solidaarne vabadus, vaid individualistlik, kaubeldav, vahetusväärtusega vabadus. Eesti ei usalda ühis-konna kontseptsiooni, sest ühiselt saab olla vaid vaene ja tõrjutud, rikas ja sõltumatu ei saa olla kambakesi, vaid ainult lukustatavatel tänavatel kõrgete hekkide taga. See on hoiak, mida Reformierakond on peegeldanud ja alal hoidnud.
Ja kui ühistunne tuleb, siis tuleb see teismeliste jõmmide kambatundena, mis pole samuti solidaarsus, vaid lihtsalt jagatud vimm ja solvumine, nende oma, kes seda isiklikku vabadust pole saavutanud. See on ühistunne, mis on rajatud eitusele ja välistamisele.

Ja kui Reformierakond tähistab oma 30. sünnipäeva, me isegi ei tõsta enam kulmu, et 12 aasta taguste protestide põhjustaja juhib nüüd riiki. Me isegi ei mäleta, et ta seda teeb. Reformierakond on muutunud läbipaistvaks, lüümeks, nähtamatuks. Ta isegi ei vali enam peaministrit, vaid lihtsalt „usaldab“ talle ametikoha. Võimalik, et ta on samasugune „teflonmees“ nagu Ansip ning püsib Eesti riigi juhina terve järgmise kümnendi.

Ja me elame ühiskonnas, kus kultuuriinimesed ei protesti enam tõe, vaid raha nimel, sest tõde, nagu vahepeal on selgunud, võib olla ka alternatiivne – aga raha mitte. Sirpi ei ähvarda enam kaaperdamine, sest igaüks võib teha oma propagandakanali, ja kultuuriväljaandeid võib tellijate vähesuse tõttu lihtsalt rahast ilma jätta.
Ei valitsejail ega nende vastu protestijail ole enam sümboolset kapitali, järele on jäänud vaid summad, mida on vähe või rahuldavalt. Riik on vaesemapoolne vabrik, millel on direktor, halvasti tasustatud töölised ja õhinapõhine isetegevusring.
Mida me nüüd Reformierakonnale sünnipäevaks kingime? Kas see, mis oli kohane 18-aastasele erakonnale (sünnipäevakaart tekstiga „olge ometi inimesed, ärge olge masinad, ärge olge värdjad“), on kohane ka nüüd? Kes seda enam tõsiselt võtaks, Eestis, kus Reformierakond võtab rekordtulemusi eelkõige selle pärast, et nad on kindlaim viis jõmmid võimust eemal hoida – selle nimel andestatakse neile praegu palju rohkem kui tollal. Michalil pole enam valget kampsunit vaja, sest Ukrainas käib sõda ja Riigikogu saalis ähvardab Martin Helme istungi juhataja aknast välja visata – sellises olukorras on Michal igati okei. Aga sünnipäevaks on talle võimalik kinkida vaid tuules hõljuvaid tühje kilekotte. Või siis see lavastus.

*

Lisan siia ka ühed lavastusprotsessi algupooles kirjutatud laulusõnad, mis käiku ei läinud: see olnuks Michali patukahetsusaaria Händeli "Lascia ch'io pianga" viisil.

Kui ausalt öelda

olen ju minagi

täitsa tavaline

inimloom.

Ma olen tuhk ja põrm,

uhkuse minetan,

ülbusest segi

mu sisikond.

Nurjatu olin,

maine sai määritud,

ei nii teha tohi

üks liberaal.

Alandlik olgu

nüüd minu teguviis,

mu patud lunastab

madal profiil.

 

Kunstiministeerium: Eero Epner "Olev Subbi"

Klassikaraadio "Kunstiministeeriumis" vestlesime Indrek Grigoriga Eero Epneri "koostatud" elulooraamatust "Olev Subbi". Saatesse ei mahtunud mõttekäik selle kohta, et kuigi Epner ütleb ise ühes kohas raamatus, et tema enda kunstimaitse on ilmselt Subbi omast üsna erinev, siis võib oletada siiski mingeid seoseid Subbi ja Epneri (kui looja) kunstikäsituses: Subbi peab oluliseks inimese maailmataju (mitte ainult kunstitaju) poeetilisust, ja ka Epneri üks kinnissõnu on "poeetiline" - teater peab olema eelkõige poeetiline, ükskõik kui poliitiline või muus suhtes publikut kõnetav ja maailma uuriv ta on. Ilmselt näevad Subbi ja Epner poeetilisena natuke erinevaid asju, kuid mingi üldhoiaku poolest on võib-olla just siin too ühisosa, mis võimaldas Epneril nii süvenenult tegelda kunstnikupositsiooniga, mida ta ise mitmes muus suhtes ilmselt jagada ei saa.