Merike Õim "Maailmalõpukevaded"

Ilmunud on Merike Õimu seitsmes luulekogu "Maailmalõpukevaded". Raamatu on välja andnud kirjastus Proosa Press, kujundas Kristi Kangilaski, kujunduses on kasutatud Liisi Ördi maale. Mul oli au olla selle raamatu toimetaja. Õimu luule on mind mingist ajast saadik ikka kõnetanud, olen sellest pikemalt kirjutanud tema eelmise raamatu arvustuses, mis osalt on kogu ta loomingu ülevaade. Ja kui Merike selle peale pakkus, et toimetaksin ta uut raamatut, olin meeleldi nõus, sest mulle tundub oluline, et eesti luules kõlaks tema hääl, kohati juhanliivilikult klaar ja lihtne, seltskondlikele ootustele vastamise püüetest vaba.

Autor ise koostas seda raamatut hoiakuga, et see jääb tema viimaseks luulekoguks; loodetavasti siiski mitte. Oli väga meeldiv koostöö ja tulemusega olen väga rahul.

 

Igor Kotjuh "Sireenid ja sähvatused"

 

Ilmunud on Igor Kotjuhi uus luulekogu "Sireenid ja sähvatused", mis sisaldab luuletusi kriisiaegadest: 2014. aasta Ukraina sündmused, koroonaepideemia ja praegu käiv sõda, lisaks on siin peegeldusi autori enesetunnetusest mitme keele- ja kultuuriruumi vahel liikuva inimesena. Siin on luuletusi, mis on kirjutatud algupäraselt eesti keeles, vene keelest eesti keelde tõlgitud (enamasti Kotjuh ise, mõned ka Katrin Väli ja Anna Verschik), siin on ka mõned ukrainakeelsed tekstid (mida on eesti keelde tõlkinud Verschik ja võru keelde Jüvä Sullõv). Raamatu on kujundanud Liisa Maria Murdvee, saatesõna kirjutanud Aija Sakova, toimetanud mina. Mõjuv ajastudokument.

Isamaa ja emakeele vahel. Etüüde Eesti venekeelsest nüüdiskirjandusest

 

Ilmunud on 10. köide sarjast "Etüüde nüüdiskultuurist", seekord teemaks Eesti venekeelne (või eestivene - kuidas keegi eelistab) kirjandus viimasel veerandsajandil. Koostajad ja toimetajad Igor Kotjuh, Aare Pilv ja Piret Viires, keeletoimetajaks suurepärane Tiina Hallik, kujundanud Piia Ruber.

Siia on kokku kogutud hulk tekste, mille varal võiks saada hea ettekujutuse Eesti venekeelse kirjanduse põhiprobleemidest, peamisest suundumustest ja tähtsamatest autoritest. Osa tekste lähtuvad 2017. aastal toimunud samasisulise konverentsi ettekannetest, osa tekste on ilmunud varem.

Raamat algab selle olukorra kaardistamisega, kust 1990ndail hakkas võrsuma tänapäevane Eesti venekeelne kirjandus. Siin on Sergei Issakovi kirjutis, kus ta 1996. aastal püüab visandada võimaliku eestivene kultuuri kujunemise, seejärel Igor Kotjuhi intervjuu Issakoviga, mis teeb tagasivaateid ka Teise maailmasõja eelsesse aega, Boriss Baljasnõi 2001. aasta essee vajadusest luua omaette Eesti venekeelne subkultuur ning Kotjuhi põhjalik ülevaade Baljasnõi kui noorema eestivene kirjadusliku põlvkonna mentori tegevusest.

Järgnevad laiemad analüütilised ülevaated: Irina Belobrovtseva käsitlus aastast 2007, kus ta vaatleb eestivene kirjandust kultuuritrauma väljendusena, kaks artiklit Kotjuhilt, mis puudutavad Eesti venekeelse kirjanduse eneseidentiteedi küsimust ning selle kirjanduse retseptsiooni, Darja Suhhovei ülevaate nullindate uuemast venekeelsest luulest Eestis, lõpuks Madli Pesti käsitlus eesti- ja venekeelsete teatritegijate koostööst.

Kolmas osa koosneb üksikautorite loomingu käsitlustest. Siin kirjutavad Ingrid Velbaum-Staub Jelena Skulskajast, Irina Belobrovtseva Gohar Markosjan-Käsperist, Aija Sakova Kotjuhist, Mihhail Trunin P. I. Filimonovist (muuseas, selle jätkuharuna ilmub kohe "Tõlkija hääles" Trunini ja minu ühisartikkel Sergei Gandlevski ühest luuletusest ja selle tõlkimisest), Anti Saar vestleb Filimonoviga, Irina Belobrovtseva, Aurika Meimre, Eneken Laanes ja Daniele Monticelli kirjutavad Andrei Ivanovist, Aare Pilv Larissa Joonasest ja Jan Kaplinskist ning Saara Lotta Linno vaatleb lõpetuseks Kotjuhi ja Kaplinski retseptsiooni. 

Kogumiku lõpetab mahukas sekundaarkirjanduse bibliograafia, mille on koostanud Tiina Ritson Rahvusraamatukogust. 

Loodetavasti loob see selgema raamistiku Eesti venekeelse kirjanduse mõistmiseks ja edasiseks lõimimiseks eestikeelse kirjandusruumiga. Kuigi - nagu Igori ja minu saatesõna pisut pessimistlikult tunnistab, võib eestivene kirjandus osutuda laineks, mille haripunkt on juba möödas. Võimalik, et see kogumik aitab muuta selle pessimismi põhjendamatuks.

"Vestlused Lotmaniga"

 Marek Tamme koostatuna ja toimetatuna on ilmunud kogumik "Vestlused Lotmaniga", mis sisaldab enamikku Juri Lotmaniga tehtud intervjuusid, kokku 41 teksti aastaist 1966-1993 (enamik neist küll pärineb Lotmani elu viimasest kuuest aastast). Intervjuud on tõlgitud eri keeltest: vene (tõlkija lõviosas Maria-Kristiina Lotman, aga ka Peeter Torop, Eduard Parhomenko, Marianne Mikko ja Jüri Ojamaa, mõnede varem eesti keeles ilmunud leheintervjuude tõlkija on teadmata), tšehhi (Küllike Tohver), itaalia (Margus Ott), soome (Katrin Hallas), ungari (Lauri Eesmaa), inglise (Liisi Rünkla), rootsi (Anu Saluäär), bulgaaria (Kadri Kehayova ja Maria-Kristiina Lotman) ning saksa (Mari Tarvas). 

Lotmani vestluskaaslasteks on ajakirjanikud, teiste maade kirjandusteadlased, kultuuriuurijad ja filosoofid, teiste hulgas näiteks Soome semiootik Henri Broms ja Rootsi slavist Bengt Jangfeldt, aga ka Jaak Põldmäe, Peeter Torop, Eduard Parhomenko ja Kalevi Kull.

Oli meeldiv võimalus panustada ühe teksti toimetamisega - Kadri Kehayovi tõlgitud intervjuu, mis algselt ilmus 1988 Bulgaaria ajalehes "Narodna kultura" ja kus küsitlejaks oli kirjandusteadlane Galin Tihanov. Olgu see siin väikse maitseproovina ära toodud.

Kui sa ületad jõe

Vestlus professor Juri Lotmaniga

Professor Juri Mihhailovitš Lotman on maailmakuulus õpetlane semiootika, kirjandusteaduse ja kulturoloogia vallas. Lotman kuulub nende Nõukogude teadlaste hulka, kelle tegevus hakkas vilja kandma 60ndatel aastatel. Rahvusvahelise tunnustuse saanud ja USAs ning Euroopas tõlgitud töödest väärivad märkimist „Kunstilise teksti struktuur“ ja „Artiklid kultuuritüpoloogiast“. 1970ndate aastate lõpus (1977) ilmus Amsterdamis esimene tema teaduslikke vaateid ja töid tutvustav ingliskeelne monograafia. Professor Lotmani aktiivsel osalusel toimetaja ja autorina ilmub alates 1964. aastast Tartus, Eesti NSVs mainekas ajakiri „Töid märgisüsteemide alalt“. Lotman loeb kursust vene kirjanduse ajaloost ning on semiootikalabori juhataja Tartu Riiklikus Ülikoolis.

Professor Lotman, alustame traditsioonilise küsimusega. Millal tundsite kutset teaduse juurde?

Juba üheksandas klassis. Enne huvitusin entomoloogiast, tegevus, mis mulle tänaseni huvi pakub. Tegelikult ei ole ma peale üheksandat klassi kordagi kahelnud selles, mida õppida. Kõiki tegureid, mis minu otsust ja selle elluviimist mõjutasid, on raske hinnata, aga pean ütlema, et mul vedas: Leningradi ülikoolis, kus ma õppisin, töötasid tol ajal maailmakuulsad kirjandusteadlased - Eichenbaum, Tomaševski, Žirmunski, Gukovski jt - selline kooslus oli Leningradis esmakordselt. Pärast ei olnud enam aega viivitada. Lõppes sõda, kus osalesin suurtükiväe seersandina, ning pidin tööle hakkama.

Professor Lotman, üks kuulus ameerika geneetik on öelnud, et 20. sajand on paljude teadmiste ja vähese tarkuse sajand. Kuidas teie suhtute sellesse väitesse?

Ilusti kõlavad väited on harva tõesed. Teadmisi on igal sajandil nii palju kui vaja – see kehtib kõikide aegade, kaasa arvatud neoliitikumi kohta. Mis puutub tarkusesse, kui mõistame selle all oma tegude tagajärgede nägemist, siis seda pole inimkonnal kunagi olnud, või pigem – pole olnud piisavalt. Kui inimesed suudaksid oma tegude vilju ette näha, oleks lausa kurb. Kuulus ajalooline kangelane Šamil kandis rinnal ordeneid, mitte seeriaviisi toodetuid, vaid igaüks erines teistest. Ühel neist seisis araabia keeles: „Kes näeb ette tagajärgi, ei tee suuri tegusid.“ Seega, meie määratus tarkusetusele on nii needus kui ka õnn. Pöördudes tagasi teadmiste teema juurde, siis pean ütlema, et me ei ole põrmugi nendega üle koormatud, nagu väidetakse. Meie pead on täis, aga nad ei ole täidetud tõelise mõistmise, vaid lõpetamata muutuvate teadmistega. Selline on ka meie tehnika. Ilmselt veel sellel sajandil muutuvad arvutid tavaliseks, midagi, mis minu lapsepõlves oli tehnikaime. Elada tehnika loodud korra järgi on muidugi võimalik – kättesaamatuks jääb meile inimestele aga kahjuks taoline konstruktsiooniline lõpetatus, mida kehastab näiteks kirjanduslik tekst.

Mida teie kulturoloogina arvate analoogiatest, mida sageli luuakse orgaanilise ja kunstimaailma vahel?

Tervikuna, ma arvan, et neid kuritarvitatakse. Samas on võimatu mitte näha ühte paratamatut ja sisulist sarnasust. Kõik looduslikud organismid, isegi taimed, ja iga kunstiline teos on võimelised arenema. Kunstiteoses peab olema iseseisvust, mis sünnitab erinevaid ettenägematuid käitumisvõimalusi. See tähendab, et täiuslikkus ja kord kunstis kokku ei lange. Selleks, et kellegi käitumine oleks ennustamatu, peab see tulenema kõrgel tasemel sisemisest korratusest. Kunsti osas märgiksin siiski kahte põhimõttelist erinevust: kunstiteosed ei hävita keskkonda, mis neid ümbritseb – ei kunstiteoste oma korda ega mittekunsti, millega ta suhtleb. Ja veel – ainult kunst võib olla süsteem, milles algselt genereeritud informatsioon, tänu käitumisvabadusele, millest kõnelesime, kasvab iseseisvalt. Mõned luuleraamatud, mõned pildid kõnelevad läbi aja häälega, mis justkui tahaks öelda meile üha enam.

Kuidas hindate tänase kirjandusteaduse olukorda Nõukogude Liidus?

Alustan kaugemalt. Minu arvates võib kogu inimmõtlemist, millel on selge meetod ja teadlikkus sellest, et ta ei suuda vastata kõikidele küsimustele, nimetada teaduseks. Mis puutub, ütleme, filosoofiasse, siis võib see olla ja on teadus seda suuremal määral, mida vähem tal on pretensioon olla „kõigi teaduste teadus“. Ta on sageli olnud ning ongi seotud kultuuriga tervikuna, see tähendab, kogu mõttetegevuse, mida ei ole võimalik selgelt klassifitseerida, defineerivad inimesed filosoofiana. Praktikas aga on asjad teisiti. Võtame näiteks Saksa mõtlejad: Kant on minu jaoks tõeline filosoofteadlane, samas Hegeli tööd ei ole minu jaoks teaduslik filosofeerimine, nagu ka Nietzsche kirjutatu – see on suurepärane luule, aga mitte filosoofia teaduse mõttes.

Sarnased metodoloogilised raskused esinevad ka siis, kui räägime kirjandusteadusest. Nõukogude kirjandusteaduse olukord täna ei ole väga hea. Üks põhjustest on see, et hariduskultuur on langenud. Haridus, kaasa arvatud kõrgharidus, ei täida täielikult oma funktsiooni. Teine, olulisem põhjus on fundamentaalsete ideede ebakindlus, mida maailm kogeb. Ühe enam levib praktika, kus õpetlane vaatab oma erialale otseliini mööda tagasi: tänapäevast minevikku. Selline perspektiiv moonutab, ta loob üheainsa võimaliku arengutee, mis surub välja alternatiivid. Teisiti on lugu, kui asetame ennast objekti kohale ja vaatame sealt meie kaasaja suunas. Sellisel juhul alternatiivsed arenguliinid säiliksid. Meenutage, milliste sõnadega Delfi oraakel pöördus Kroisose poole: „Kui sa ületad jõe, hävitad suure kuningriigi.“ Kroisos ei teadnud, millisest kuningriigist on jutt. Aeg ise tema ees avaldab tõe - aga tema mõte ja ootus on sootuks teised. Minu jutu mõte on selgitada, et ühesuunalised käsitlused minevikust tulevikku ei suuda anda mitmekülgset pilti kirjanduslikust arengust. Taolised käsitlused taandavad autori tema loomingu summaks – mis on minu arvates andestamatu. Tuntud väites „Puškin areneb romantismist realismi“, sisaldub näiteks omajagu tundmatuid: esiteks, Puškin, kes ei ole ainult Puškini looming, teiseks – mis on romantism, kolmandaks – mis on jällegi realism, neljandaks – kuidas toimub üleminek (kui osutub, et romantism ja realism on sedavõrd erinevad, kauged ja teineteisest lahutatud) – kas inimene, kes läheb ühest ruumist teise, läks sinna üleni või jäi osa temast esimesse ruumi... Üldiselt on vaja uusi ideid, kuid need tulevad alati nagu hüljatud lapsed, keda me eest leiame.

Marten Kuningas "Sabata koma"

 

Seni pigem laulukirjutaja ja muusikuna tuntud Marten Kuningas on välja andnud valiku oma luuletustest aastaist 2004-2019 (osa neist on ka lauludena tuntud). Olen raamatus kirjas toimetajana, kuigi pigem olin lihtsalt nõuandja - andsin kinnitust, et on väärt raamatuna väljaandmist küll, ja tegin mõned üksikud kohendamise ja kärpimise ettepanekud. Nagu muusikuna, nii ka luuletajana teab Marten Kuningas hästi, mida ta teeb, ja sellel on isepärane ja äravahetamatu nägu.

Olen Marten Kuninga muusika austaja, mu meelest kuulub ta mõtlevate muusikute hulka, ja seepärast oli rõõm pisutki tema raamatu tekkele kaasa lükata. Mullu ilmus ka tema bändi Miljardid teine album "Ma luban, et ma muutun".

Raamatu on väga ilusti kujundanud Anna Kaarma.

Raamatu trükiarv on 700, luulekogu kohta päris julgelt, aga neist 200 on juba Hooandja kaudu abi andnutele laiali jagatud. Soovin raamatule edu!

Jan Kaus "Homme tuntud avarus"

 

Oli rõõm osaleda Jan Kausi raamatu "Homme tuntud avarus. Väike lausete konstellatsioon" valmimises. Raamat koosneb 11 esseest, mis lähtuvad erinevatest lausetest, mis on pärit Kausi jaoks olulistest raamatutest. Ka kogu raamat moodustab ühtse terviku, kusjuures kompositsioonil on minu meelest lausa ilukirjanduslik väärtus. 

Kui käsikirja esimene ring sai loetud, kirjutasin Janile: "Vaatasin nüüd ka n-ö "maastikulise" pilguga, mitte üksikasjadesse kinni jäädes, ja näen, et kogu värgil tervikuna on orgaaniline kuju, kuni selle lõpulahvatuseni välja; ühes kohas tekkivad küsimused saavad teisal vastuse. See on terviktekst, mitte eraldi üksikosade kogum. Teatav elliptilisus kuulubki asja juurde, tekst kutsub lugejat astuma endaga kontakti, looma enda ja lugeja vahel n-ö sünaptilist aktiivsust, peatükid ise on nagu tähed, ja lugeja peab nägema neist moodustuvat tähtkuju. Ses mõttes ma rohkem teda ei torgikski, selle teksti kompositsiooniline poeetika on ise juba teatav n-ö väide, kooskõlas teksti enda põhiivaga."

Rein Raud nimetab seda tagakaanel reisikirjaks läbi raamatute - ja see on hea iseloomustus. Minu arvates on tegu raamatuga, kus Jan Kaus on võtnud esseistlik-kujundlikul viisil kokku oma eluhoiaku ja vaated tema jaoks tähtsatele kirjanduslikele ja filosoofilistele küsimustele. Seda võiks nimetada Kausi kui mõtleja seni kõige esinduslikumaks teoseks - just ses mõttes, et ta esindab omamoodi breviaarina seda, miks Kaus on meie kultuuris oluline. Usutavasti jääb see tema loomeloos üheks oluliseks tähiseks. 

Raamat on alguse saanud Tallinna Ülikooli lugemisseminarist, mida Kaus pidas, ja on ilmunud TLÜ kirjastuse "Bibliotheca controversiarumi" sarjas, mis tähendab, et see läbis akadeemilisele publikatsioonile kohaselt ka eelretsenseerimise ringid - ja see avaldas raamatu lõplikule kujunemisele oma mõju. Oli väga huvitav raamatu valmimiskäiguga toimetajana kaasas olla algsest käsikirjast kuni lõpuni, näha Jani lugupidamist tekitavat kannatlikkust ja hoolikust teksti viimistleja ja selitajana.

Raamat nomineeriti ka Kultuurkapitali esseistika aastaauhinnale (kas ta selle saab, see veel selgub).

Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistus"

 

Kirjastus Helios andis välja Dostojevski "Kuritöö ja karistuse". Tõlge on A. H. Tammsaarelt, kuid Kadrioru Tammsaare muusemi juhi Maarja Vaino nõuandel võttis kirjastus ette tõlke redigeerimise ja see huvitav töö langes osaks mulle. Töö oli tõesti põnev. Esiteks võimaldas see lähedalt jälgida Tammsaare tõlkijatööd. Teiseks - kuna valmimas on ka Mihhail Bahtini "Dostojevski poeetika probleemide" tõlge, mille veerge olin just enne üle lugenud, oli võimalus Bahtini najal ka lähilugeda, kuidas Dostojevski oma teksti on ehitanud. See veenis veel kord, kuivõrd läbinägelik on Dostojevski lugejana Bahtin ja kuivõrd orgaaniline anne on Dostojevski ise. 

Redaktsiooni valmimisel olid abiks ka korrektori Lii Tõnismanni märkused ja kirjastuse toimetaja Triinu Lepa tähelepanekud. Maarja Vaino järelsõna valgustab Dostojevski ning romaani seoseid Tallinnaga (tuleb välja, et mõned tegelaste prototüübid on ilmselt just Tallinnas kohatud, kus Dostojevski käis külas oma vennal) ning Tammsaare tõlke tagamaid, samuti "Kuritöö ja karistuse" mõju "Tõele ja õigusele".

Muuhulgas sain teada, et Dostojevski on oma romaanis teinud ühe eksimuse (see on muidugi uurijatele ammu teada, kuid viga on säilitatud ka romaanide taastrükkides, ka siin): Sonja üks õdedest, episoodiline ja mittekõnelev tegelane, kannab romaanis esimesel ilmumisel nime Lida, kuid edaspidi saab temast Lenja. Leidsin netist isegi ühe uurimuse, kus sellest eksitusest tehakse kaugeleulatuvaid järeldusi ning otsitakse vastavate häälikute esinemisi muudes olulistes märksõnades. Seejuures on see üks asi, mis läks redigeerimisele: Tammsaare oli selle nime eestindanud kui Leena, nüüd on see viidud Dostojevski algkujule tagasi. 

Algupärandi järgi on eesti keeles läbipaistvaks tehtud ka näiteks Dostojevski põgus viide Raskolnikovi nime seosele raskolnikutega, nagu kutsuti vanausulisi. 6. osa II peatükis räägib uurija Porfiri Petrovitš Raskolnikovile Mikolkast, kes end valetunnistusega tunnistas süüdi kuriteos, mille tegelikult pani toime Raskolnikov - Mikolka kuulub raskolnikute hulka (из раскольников), samas "mitte päris"; see mängib romaani tekstilises koes oma rolli, Porfiri Petrovitš, kes juba teab päris süüdlast, mängib aga veel kassi ja hiirt, ütleks otsekui välja, et Mikolka pole "mitte päris" mõrvar, vaid mõrvar on "päris" Raskolnikov. (Siin viidatakse ka Raskolnikovi enda nime tähendusele 'lahkusuline, usust lahkulööja, kiriku lõhestaja', aga see viitab ka tema tapatöö viisile, sest раскольник tähendab sõnasõnaliselt ka lõhkiraijujat. Dostojevski nimed on sageli tähenduslikud, nt vürst Lev Mõškin on "lõvi-hiir", Karamazovid on ühendus turgi keelte sõnast kara 'must' ja vene sõnast мазать 'määrima' jne). Originaalis on kõnealune tekstikoht nii: "А известно ли вам, что он из раскольников, да и не то чтоб из раскольников, а просто сектант; у него в роде бегуны бывали, и сам он еще недавно, целых два года, в деревне, у некоего старца под духовным началом был." Tammsaare tõlkes on see nii: "Aga kas teate, et ta on vanausuline, mitte ka päris vanausuline, vaid lihtsalt lahkusuline; tema sugukonnas olid rändavad vanausulised, ja ka tema ise oli hiljuti tervelt kaks aastat külas kellegi vanakese juures vaimuliku karistuse all." Redigeeritud tekstis on see koht viidud algupärandile lähemale: "Aga kas teate, et ta on raskolnik, mitte ka päris raskolnik, vaid lihtsalt sektant; tema sugukonnas olid jooksikutest vanausulised, ja ka tema ise oli hiljuti tervelt kaks aastat külas kellegi staaretsi juures vaimulikku õpetust saamas." 

Paraku ei võtnud ma ette põhjalikumat varasemate redaktsioonide võrdlust, nii on raamatu alguses olevas redigeerija kommentaaris juttu sellest, nagu oleksin tööd teinud ligi 100 aasta vanuse alustekstiga - lasin end eksitada seigast, et 1939 ei saanud Tammsaare oma tõlget uuendada ja arvasin, et nõnda jäigi tema tõlge hilisemates trükkides samaks. Tegelikult on Tammsaare tõlge käinud enne nüüdset läbi ühest põhjalikumast ja kahest põgusamast redigeerimisringist. Lisan siia selle kommentaari nii, nagu ta tegelikult pidanuks olema.

 „Kuritöö ja karistuse” redigeerimisest

Katkendid „Kuritööst ja karistusest” jõudsid eesti keelde esimest korda hoopis pealkirjaga „Roim ja karistus”: Johannes Aavik andis oma keeleuuenduse populariseerimiseks välja raamatusarja „Hirmu ja õuduse jutud”, mille 23. numbrina ilmuski 1928. aastal vihik, mis sisaldab kolme lõiku romaanist: „Vene toorus. Raskolnikovi unenägu” (I osa 5. ptk), „Mõrv” (I osa 6. ptk) ja „Salapärane väisur” (III osa 6. ptk), tõlkijateks Johannes Aavik ja keskmise lõigu puhul ka Vladimir Paivel. Raamatut alustab tarvitatud keeleuuenduste loetelu ning lõpetab Aaviku kirjutatud saatesõna, mis tutvustab Dostojevski elu- ja loomelugu, ning märkused nii sisuliste kui keeleliste küsimuste kohta. 

Romaani eestikeelse tõlke tegi A. H. Tammsaare juba 1923. aastal, esmakordselt ilmus see 1929 Looduse kirjastuselt kolmes köites. Raamatul on Ernst Raudsepa eessõna „Feodor Dostojevski”.

Kui Looduse kirjastus sellest 1939. aastal uustrüki tegi, ei antud Tammsaarele võimalust tõlke keelt ajakohastada, kuid ometi oli teksti pisut redigeeritud: raamatu korrektoriks on märgitud Helmut Pürkop. Kohendatud oli vene nimede õigekirja ja pisut üksikuid sõnavorme.

1958. aastal Eesti Riiklikus Kirjastuses ilmunud uustrükk oli juba põhjalikumalt redigeeritud, tiitli pöördel on märgitud, et redaktsiooni aluseks on võetud romaani venekeelse algupärandi 1957. aasta väljaanne, kust on ilmselt pärit ka raamatu lõppu lisatud seletavad märkused. Võib arvata, et selle redaktsiooni tegi raamatu toimetajaks märgitud Vello Tarnaste (eluaastad 1929-1999, tõlkis vene keelest ja kirjutas tõlkeraamatutele saatesõnasid 1960.-80. aastail). Raamatu korrektorid olid A. Kiho ja E. Järve. Raamatule on lisatud põhjalikum järelsõna tollases nõukogude kirjanduselus autoriteetselt kriitikult ja kirjandusfunktsionärilt Boriss Rjurikovilt.

1987. aasta Eesti Raamatu väljaande redaktsiooni aluseks on märgitud 1970. aasta venekeelne väljaanne (sealt ilmselt ka täiendatud seletavate märkuste osa) ja raamatu toimetajaks Elvi Lehiste (1930-1990), korrektoriteks R. Turu ja U. Ojango. Võrdlus näitab, et keelt on veelgi kohendatud, kuid üsna delikaatsel määral. Seda raamatut saadab Peeter Toropi järelsõna „Armastus ja halastus”.

Võrdlus näitab ka, et 2007. aastal „Eesti Päevalehe romaaniklassika” sarjas ilmunud trüki aluseks on 1958. aasta redaktsioon ilma 1987. aasta muudatusteta (ainult et saatesõna ja kommentaarid on ära jäetud).

1987. aasta väljaande tekst aga oli aluspõhjaks nüüdse redaktsiooni tegemisel (venekeelne originaaltekst, mida redigeerimisel kasutati, pärineb 1989. aasta kirjastuse Nauka väljaandest).

Nõnda siis oli tänini Tammsaare tõlkest olemas neli versiooni: algne tõlge, Pürkopi kohendatud tekst ning Tarnaste ja Lehiste redaktsioonid, mis kõik põhinesid järjest eelmistel.

Mihkel Samarüütel on oma raamatublogis „Loterii” teinud põhjaliku võrdluse algse tõlke ja 1987. aasta redaktsiooni vahel, sealt saab hea pildi tõlke muutumisest (aadressil https://loterii.blogspot.com/2009/08/feodor-fjodor-dostojevski-kuritoo-ja.html on selle võrdlustöö esimene osa ja lingid ülejäänud kolmele osale).

Keel areneb aga pidevalt; eelmiste redaktsioonide ajaline vahe oli keskeltläbi 30 aastat, seega oli nüüd aeg uuesti tõlke keel üle vaadata.

Käesolevas väljaandes on tänapäevasemaks muudetud sõnavara ja lausestust, samuti kohati parandatud mõned juhuslikud tõlkevead. Mõnel pool on lisatud üksikuid sõnu, mis on Tammsaare tõlkest võrreldes originaaliga välja jäänud; mõnede lausete puhul on ligilähedast tõlget muudetud täpsemaks. Muutmata on jäetud mõned sõnad ja konstruktsioonid, mis küll pole enam aktiivses käibes, kuid mis väärivad meeldetuletamist ja säilitamist (nt kuna, mis Tammsaarel tähendab ’samal ajal kui, samas kui’, aga mida tänapäeval kastutakse sageli sest’i sünonüümina).

Vene nimede õigekiri on viidud vastavusse tänapäeva eesti keele transkriptsioonireeglitega, mõnede venepäraselt kirjutatud mittevene nimede puhul on taastatud nende õige kuju. Ajalehtede nimed, samuti mõned kohanimed, mis Tammsaarel olid eesti keelde tõlgitud, on tagasi muudetud venekeelseks, nagu on praegu käibiv tava.

Dostojevski ja tema järel Tammsaare on mõnes kohas kasutanud sellist tegelase sisekõne esitamise viisi, kus tekst esitatakse otsekõnena (eesti keeles jutumärkidega), kuid tegelast tähistatakse tema-vormis; see tekitaks tänapäeva lugejas segadust ning tema-vorm on neil juhtudel asendatud mina-vormiga.

Piiblitsitaadid, mis Tammsaare algses tõlkes on võetud tollal käibel olnud piiblitõlke redaktsioonist, on nüüd asendatud 1997. aasta eestikeelse piiblitõlke omadega; lisaks paremale arusaadavusele õigustab seda otsust ka asjaolu, et Dostojevski algtekstis kasutatakse 19. sajandi jooksul valminud nn sinodaalset piiblitõlget, mis romaani kirjutamisajal oli veel suhteliselt värske ja millel polnud tollase vene keele kontekstis märkimisväärset arhailist värvingut.

Redigeerimise peamiseks põhimõtteks on olnud arusaadavus tänapäeva lugejale, kuid samas on püütud mitte sekkuda Tammsaare üldisesse tõlkijastiili, sest tegu on kõige muu kõrval ka eesti tõlkeloo olulise tähisega.

Aija Sakova "Isa suudlus"

 

Aija Sakoval on ilmunud esimene luulekogu "Isa suudlus". Oli meeldiv võimalus olla selle raamatu toimetaja. Raamatu esitlust, kus Aija vestleb raamatu kaanemaali autori Mara Ljutjuki ning minuga, on võimalik vaadata allpool, ütlen seal ära ka põhilise, mis ma selle raamatu saateks tahan öelda.

Jalutuskäigud ja kohvijoomised. Kõnelusi Madis Kõivust

Valminud on Madis Kõivu loomingule pühendatud kogumik "Jalutuskäigud ja kohvijoomised". See põhineb kahel UTKK ja Teatriuurijate Ühenduse koostöös korraldatud seminaril: 14.–15. jaanuaril 2010 toimunud „Kohvijoomised ja jalutuskäigud. Madis Kõiv ja kultuurilugu“ ning 2. veebruaril 2012 aset leidnud „Madis Kõiv ja filosoofia“. Lisaks on siin spetsiaalselt raamatu jaoks valminud artikleid, pikem vestlus Madis Kõivuga (mis on põhimõtteliselt sõnaline osa filmist, mida 1998 koos Jaan Malini ja Immar Puuniga Madis Kõivust tegime, kuid mis jäi pooleli) ning Madis Kõivu tekstide bibliograafia viimase 16 aasta kohta (sisaldab ka nimestikke Kõivu põhjal tehtud lavastustest ning tema tekstidest tehtud tõlkeid).

Kokku on tulnud raamat, mille nimeloendis on kõrvuti koos Barbarus, Baskin ja Beckett, Brežnev, Bruno ja Bulgakov, Frege, Freud ja Friel, Kreutzwald, Kripke ja Krjukov, Leslie Laasner, Jacques Lacan, Johan Laidoner ja Laozi, Leibniz ja Lenin, Nietzsche, Nirk ja Noormets, Pascal, Paulus, Pedajas ja Peeter I, Marcel Proust ja Pulga Jaan, Spinoza ja Stanislavski, Veera Zassulitš, Elea Zenon ja Zhuangzi ning neli Unti: Anto, Jaan, Liina ja Mati.

Minu tänud lähevad järgmistele inimestele ja asutustele:

kõik autorid, kes püsisid raamatu valmimise pikaks veninud protsessi jooksul reel;

Piret Kruuspere, kelle roll selle raamatu juures on mitmetine: lisaks põhjalikule artiklile oli ta ühe seminari kaaskorraldaja, vestlusringi juhataja, fotode väljavalija ning väga hea nõuandja ning vaimu ülalhoidja raamatu toimetamise käigus; tema hool selle raamatu teokssaamise juures on suur ja väga tänuväärt!

Luule Epner, kes oli ühe vestlusringi juhataja;

Valle-Sten Maiste, Priit Pedajas ja Ain Lutsepp huvitava vestlusringi eest;

kõik vestlusringides osalejad;

Kristiina Reidolv, kes oli teise seminari nõukas kaaskorraldaja;

Jaan Malin, kes on salvestanud seminaride vestlusringid ja ka suure osa raamatut lõpetavast vestlusest;

Tiiu Pirsko, kes tegi raamatule väga kauni ja lugejasõbraliku kujunduse;

Tiina Hallik, kelle osa oli suuremgi kui lihtsalt keeletoimetaja töö - toimetajana tundsin tema täpsest ja paindlikust tööst suurt tuge;

Marin Jänes, kes abistas väga tõhusalt asjaajamises;

Jaan Undusk, kes andis häid näpunäiteid raamatu valmimise lõpufaasis;

Viia Kõiv ja Mari Kõiv loa eest kasutada kujunduses Madis Kõivu maale ning Jaak Kikas nende maalide reprode eest;

Teet Malsroos ja Eesti Draamateater fotode eest;

Eduard Parhomenko, kelle peetud Kõivu-kursus Tartu Ülikoolis ajendas kaastöid siinsessegi kogumikku;

Sven Moorlat ja trükikoda Pakett vastutuleliku ja operatiivse tegutsemise eest;

rahastuse eest tänud Eesti Kultuurkapitalile (kes nõustus lahkelt ka pikendustaotluste rahuldamisega) ja Eesti Teadusagentuurile.

Raamatu sisukord:

Saateks 

Jaan Kaplinski: Madis Kõiv: kontrapunktilisi mälestusi ja mõtteid

Tiia Allas: „Mis diagnuus taa sääne om – kotussõvaimust vaivatu?“ Madis Kõiv ku võro kultuuriluu kirjapandja

Anti Saar: „Kadunud Kõtu“ ja kadunud Kõtu

Indrek Ojam: Madis Kõivu romaani poeetikast ja kohast eesti kirjandusruumis

Jan Kaus: Kaos ja mälu

Madis Kolk: Madis Kõiv kui teatrikriitik

Piret Kruuspere: Madis Kõivu „Lõputu kohvijoomine“: näitemäng ja lavastus

Vestlusring „Lõputu kohvijoomise“ üle

Jaan Kangilaski: Madis Kõiv ja analüütilise filosoofia seminar

Rein Veidemann: Madis Kõivu „ometi“

Henrik Sova: Ometi-algoritm Madis Kõivu ainetel

Aare Pilv: Märkmeid Madis Kõivu mälugrammatikast

Leo Luks: Meil ajaäärne tanavas. Lisandusi analüüsile

Jüri Lipping: Was ist des Esten Philosophie? Mõned lugemismuljed

Vestlus Priit Pedajase ja Ain Lutsepaga

Jalutuskäike majade juurde

Madis Kõivu tekste. Jätkubibliograafia alates 2004. aastast

Nimeloend

Margus Ott "Väekirjad 5. Isendlikud esseed". Lugu Andide lennukatastroofist

Margus Oti "Väekirjade" sarjas on ilmunud 5. köide "Isendlikud esseed". Kuna olen raamatu toimetaja, siis kõnelesin teiste hulgas ka esitlusel - kuid jõudsin põhiliselt vaid ette lugeda ühe pika lõigu Marguse esseest ning omalt poolt eriti ei jõudnud midagi rääkida.

Olen korduvalt jäänud mõlgutama selle ajutise kriisiolukorras tekkinud mikroühiskonna peale, mida kirjeldatakse raamatu esimeses tekstis "Keha, vaim ja hing" - see põhineb dokumentaalfilmil, mis on tehtud 1972. aastal Andide lumistes mägedes lennukatastroofi järel päästmist oodanute üleelamistest. Kui ühiskondi hoiab muu hulgas koos teatavatest ühistest tabudest kinni hoidmine, siis huvitaval moel leidis see väike kogukond solidaarsuse just teatava ühise tabuületuse kaudu. Tsiteerin Margus Oti teksti:

"Kõige tõsisemaks proovikiviks oligi laibasöömine. Kuna lennukis polnud praktiliselt mingeid toidutagavarasid, siis oli valida, kas süüa surnute liha või surra nälga. Gustavo kõneleb: „Siis [9. päeval – M.O.] me söandasime sellest Roberto ja Fitoga rääkida. Me arutasime öö läbi lennukis seda isekeskis ja võtsime kõik ükshaaval läbi, kõigepealt vaimsed, siis kultuurilised ja religioossed tabud.“ Niimoodi jõuavad nad mõistuse endani, vaimu iseküljeni, teispool ühiskondlikke eelarvamusi ja ettekirjutusi. Nad pidid kokku koguma teadmisetükid ja need läbi tunnetama. Tundub, et mõistust ületades (inimesesöömine on üle mõistuse) jõutakse mõistuse endani.

[---]

Füüsilise ja vaimse plaani vahel hakkab ellujäänutel toimuma oluline osmoos. Neil toimib kaks ringlust. Ühest küljest liharinglus – vennad Strauchid lõikavad liha lahti ja jagavad võrdsetesse osadesse (vähemasti alguses jäeti lihakiud lennukikere peale ja kes tahtis, see tuli ja võttis, s.t see oli isiklik ja vabatahtlik otsus, ning liha võeti ise, mitte ei saadud seda „kõrgemalt poolt“ mingi jupijumala näpu vahelt; ei räägita, kuidas nad hiljem toimisid, võimalik, et samamoodi). Liharinglus ühendas kogukonna tugevamini ühtekokku, eriti kuna see eeldas niivõrd rasket otsust. See oli seda tõhusam, et ellujääjad sõlmisid kokkuleppe, et kui keegi neist ära sureb, siis ta lubab teistel oma keha süüa (mis omakorda distantseeris neid oma keha esiküljelt ja tõi keha enda juurde). „Surnud laenavad elavatele oma lihased, et need saaksid kõndida“, tsiteerib Gustavo 35 aastat hilisemal matkal oma lapse kunagist kommentaari 8-aastasena.

Teisest küljest toimis palveringlus. Seda mainib Fito, kelle jutust jääb mulje, et ringis palvete lugemine oli neil korrapärane ettevõtmine. See „tegi meile palju head, rikastas meie vaimu ja tugevdas meie ühtsust.“ Liharingluse käivitamine eeldas kõigilt filmis rääkijatelt eneseületamist, teatavat hingelist teisendust. Osa neist leidis huvitava viisi, kuidas liharinglust palveringlusega ühendada. Javier räägib: „Marcelo tuli toidutükiga [st. inimlihaga – M.O.] ja ütles: „Javier, Kristus suri meie eest ja jättis oma ihu ja vere meie lunastuseks. Võta seda kui püha armulauda.“ Ning Pancho räägib pärast päästmist korraldatud pressikonverentsil:

Jõudis kätte hetk, mil meil polnud enam toitu ega midagi suhu pista. Ja me mõtlesime nii, et kui Jeesus jagas viimsel õhtusöömaajal oma ihu ja verd oma apostlitele, siis ta andis meile mõista, et me peaksime tegema sedasama, võtma tema lihakssaanud ihu ja verd. Ja just see meie kõigi vaheline sisemine osadus aitas meil ellu jääda, see oli igaühe and. Me ei taha, et see, mis on meie jaoks sisemine, väga sisemine asi, saaks käperdatud või puudutatud või midagi muud sellist. Seda tuleb tõlgendada ja võtta tema tegelikus kontekstis ning tuleb silmas pidada, kui vägevad need noormehed olid.

Nii et liharinglus ühendati vaimse ringlusega. Seda on võimalik teoloogiliselt väga lihtsasti põhjendada: idee järgi moodustavad kõik kristlased ühtekokku Kristuse ihu, ning süües oma kaaslaste liha nad sõna otseses mõttes söövad Kristuse ihu ja verd. Muidugi tuleb ette kujutada, millises olukorras need inimesed tegelikult olid, aga just olukorra meeleheitlikkus toobki välja selliste kivinenud dogmade ja arusaamade tõe: muidu käivad korralikud katoliiklased mingil põhjusel kirikus ja võtavad armulaual leiba ja veini, mille juurde lausutakse „kombe pärast“, et see on Jeesuse ihu ja veri. Küllap on see enamasti kas harjumuslik-automaatne või mingil moel sümboliseeritud-sublimeeritud rituaal. Kui nüüd nood usklikud katoliiklased on mägedes, kus neil midagi süüa ei ole, nii et nad peavad sööma oma kaaslaste-ligimeste liha, siis pannakse need dogmad proovile. Kas sellisel juhul osutub sõna otseses mõttes tõeks, et kõik kristlased on Kristuse ihu, või on siin ikka mingi „aga“: „aga nii ikkagi ei sobi, nii ei ole ilus“ jne? Lennuõnnetuse läbiteinute radikaalne olukord paljastab selliste poosetamiste võltsuse.

[---]

Kehalise (inimliha) ja sõnalise (palve) ringluse kaudu oli ellujäänutel tugev solidaarsus, kusjuures ei rõhutata selle õilsust ega ideaalsust, vaid lihtsalt paratamatust ehk kooskõla antud olukorraga. Fito:

Eeskätt oli meie kõigi vahel tugev ühtsustunne. Tekkis selline solidaarsus – mitte sellepärast, et me oleksime loomuldasa head ja solidaarsed, vaid sellepärast, et ellujäämiseks oli vaja olla solidaarne. Oli vajalik olla ühtne grupp, sest muidu me poleks toime tulnud.

Pärast viimase ekspeditsiooni teeleasumist: „Me jagasime toitu, tehes seda alati hommikupoolikul ja hästi õiglaselt. Kogu grupis valitses täielik rahu ja harmoonia.“ Seda ei pea mõistma ei olelusvõitluslik-egoistlikult ega kristlik-altruistlikult, vaid see on lihtsalt kõige optimaalsem, parajam käitumine antud olukorras. Paraku on hästi teada, et kaugeltki mitte kõik sarnases olukorras olijad ei vali sellist parajust [Joonealune märkus: Kirjandusest võib võtta näiteks William Goldingu „Kärbeste Jumala”], mis näitab, et selline kooskõla pole sugugi enesestmõistetav, ning et see tõestab liha- ja palveringluse tõhusust ja vastastikust võimendamist. [Joonealune märkus: Ma ei taha sellega öelda, et kui nad oleksid inimliha asemel midagi muud söönud, siis poleks nad suutnud sellist ühtsust hoida. Küsimus on laiem, ainelise ja keelelise ringluse teineteisevõimendamises. Inimliha ja palve on siin lihtsalt sellise võimendamise konkreetseteks näideteks.]

Kõik ellujäänud meenutavad oma väikese ühiskonna täiesti demokraatlikku ja võrdõiguslikku korraldust [Joonealune märkus: See on ilus tõestus anarhilise kogukonna võimalikkusest. Ja seda just piirsituatsioonis]. See tähendab, et neil polnud vaja väliseid seadusi oma sidususe säilitamiseks, vaid nad suutsid seda grupisiseselt genereerida. See tuleb välja näiteks magamisringluses, kus iga öö vahetati magamiskohta, nii et kõik said magada paremates ja halvemates kohtades. Ja lihajagamises, kus peeti hoolega silmas võrdsust. Nagu Fito ütleb: „Meie, ealt vanemad, hoolitsesime rangelt ja väga õiglaselt toidu jagamise eest, sest ebaõiglusele polnud kohta. See oleks viinud kaoseni.“ Meenutatakse ainult lugu, kuidas keegi magustoiduks olnud hambapasta pihta pani. See detail aga ongi vajalik selleks, et kõik poleks „liiga ilus“ ja mehaaniline ning et kombataks olukorra piire ja tajutaks seda paremini. Õnneks puudutas see pigem sümboolse tähtsusega kui eluspüsimiseks kriitilise tähtsusega asja, nii et õiglusest kõrvale kaldumine sellises väikses asjas ilmselt veelgi teravdas teadlikkust õigluse ja võrdsuse vajalikkusest ja möödapääsmatusest."

See juhtum pakub muidugi palju mõtteainet. Kõigepealt muidugi see, et me näeme siin üht õiglast ja solidaarset kogukonda. Vähe sellest, see on optimaalne asjadekorraldus - korraldus, mis lihtsalt pakub kõige tõenäolisema perspektiivi kollektiivselt ellu jääda. Mis on ometi oluline: selline korraldus ei sünni iseenesest, see pole paratamatu ei n-ö loodusseaduste ega inimmoraali seisukohalt. See vajab teatavat kindlat otsustust, teadlikku eetilist valikutegemist. Inimesed teevad valiku, kus otsustavad olla õiglased ja ausad. Sellisest otsusest kinni hoidmine eeldab kohukonna liikmete vahelist fundamentaalset usaldust. Aine- ja keelering, mida MOtt kirjeldab, ongi põhimõtteliselt selle vastastikuse usaldussuhte väljendus: ressursid on võrdselt kõigile ligipääsetavad ning igaüks on valmis neisse ka isiklikult panustama (siinpuhul muidugi eriti radikaalsel viisil - olles valmis selleks, et tema surnukeha süüakse kunagi samuti). Ühine palvering on usaldussuhte vaimne aspekt - osadussuhe.

See kõik paneb mõtlema sellele, et praeguses ühiskonnas (pean silmas "meie" ühiskonda, st õhtumaist infoajastu kultuuriruumi) on üha kehvemini just selle usaldussuhtega. Vastasseisud ei seisne enam selles, et üksteisega ei olda nõus (mis on ju vabas ühiskonnas loomulik), vaid selles, et ei usaldata vastaspoole legitiimsust: ei usuta teise siirusesse (ta ei saa seda ju päriselt uskuda, "siin taga peab midagi olema") või ei usuta teise võimesse üldse mingeid adekvaatseid otsustusi teha ("mõistusega inimene ei saa nii mõelda, järelikult ei kvalifitseeru ta iseseisvaks subjektiks"). See tähendab, et vastasseisud on nihkunud ohtlikult fundamentaalsele tasandile. Mis võiks olla kas või Eesti ühiskonna vaste "palveringile", kust me saaks mingi põhimise usaldussuhte - isegi kui meie seisukohad on väga erinevad, on selle taustaks siiski mingi kuulumine kuhugi ühte "kehasse". Kui see kaotsi läheb, on tulemuseks see, et käsi hakkab võitlema jala vastu, hambad keele vastu.

Veel küsimusi, mis tollest loost esile kerkib.

* Siingi kogukonnas on olemas need, kes korralduse välja pakuvad ning liha õiglaselt jagavad - st peab olema keegi, kes vastutuse esimesena võtab; peab olema keegi, kes õigluse enda vastutusel sisse juhatab. Õiglus ei teki iseenesest, ta vajab initsiaatoreid.

* Kas selline kogukond on põhimõtteliselt karistusvaba ühiskond? Võimalik. Tavaühiskondades kardetavasti ilma selleta läbi ei saa, sest alati on mingi hulk inimesi, kes nähtavasti juba sünnipäraselt on orienteeritud kurjusele ja vägivallale, st inimesi, kes juba loomult pole usaldusväärsed, kes pole selleks võimelisedki.

* Mis siis, kui selles kogukonnas oleks ressursid (st liha) otsa saanud? Siin on mitu võimalust, ma jagaks need eetilisteks ja tehnilisteks. Üks eetiline valik oleks see, kui keegi kogukonnast ohverdaks ennast vabatahtlikult. Teine eetiline valik oleks ühine nälgimine ning surma ootamine - säilitades palve- ehk keeleringi; see muidugi võiks välja viia ka mingi teatava vabatahtliku varjatud koonduslaagrimentaliteedini, kus vaikides oodatakse kellegi surma, mis oleks päästev teistele; sellise tagamõttega üksteise piidlemine võib muidugi mõjuda demoraliseerivalt ning hakata usaldusringi mõrandama. Kuid ei pruugi. Tehnilisi valikuid oleks ka mitu. Keegi tuuakse teistele ohvriks, kuid see otsustatakse näiteks mingi demokraatia põhjal (nt otsustatakse, mis tunnuste alusel keegi end ohvriks peab tooma - kõige vanem, kõige nõrgem, kõige kogukam vms) - siinkohal tuleb ilmsiks enamusdemokraatia kõige nõrgem koht: kuidas otsustada hääletuse alusel kellegi väljalülitamine sellest ringist, mis on üldse ühise otsustamise eelduseks; siin tuleb ilmsiks, et puhtal enamusdemokraatial pole loomuldasa eetikaga midagi tegemist (kuigi see nii näib), eetikaks on vaja midagi rohkemat kui enamuse arvamust. Kogukond jääks küll ellu, aga ilmselt oluliste kõlbeliste kahjudega, tema aluspõhja kõlbeline legitiimsus saaks kannatada. Teine tehniline lahendus oleks türannia: keegi lihtsalt haarab võimu; seda ta saaks teha põhimõtteliselt kellegi ohvriks tuues, kehtestades enda suveräänse võimu teiste elude üle. Türannia puhul on teistel kaks valikut - alluda või vastu hakata ning taastada mingi eelnev kord. Kolmas tehniline valik oleks üleüldine sõda kõigi vastu, kus suveräänideks on kõik ning võitjaks jääb tugevaim või kavalaim. 

* Kas selline ühiskond, nagu seal Andides ajutiselt tekkis, on vaba? Võimalik, et see pole üldse oluline küsimus, võimalik, et vabadus on luksusküsimus, Maslow' püramiidi ülemisse otsa kuuluv asi. Võib aga ka oletada, et niikaua, kui kogukond püsib vendlusel (st usaldusel, ühises "palveringis" püsimisel), on võrdsus ja vabadus vastastikku teineteist toetavad ja piiravad väärtused - ma olen vaba niivõrd, kui mu "vennad" on samuti vabad. Mis on vist üsna elementaarne järeldus?

*  Lõpuks - too Andide ühiskond on muidugi loomult ajutine, tema eesmärgiks on püsida elus, kuni pääsetakse sellest olukorrast. See on lõplik kogukond, orienteeritud oma lõpu poole. Mõnes mõttes iseloomustab see muidugi ka n-ö tavaühiskondi - nad on alati kuhugi oma praegusest olukorrast välja liikumas ja ses mõttes ajutised. Ühiskond, mis püüaks tugevalt oma status quod säilitada, seiskuks ja hääbuks varsti. Ja teisalt ka Andide kogukond ei tekkinud tühjalt kohalt, ta oli oma põhiväärtused pärinud ju eelnevast (katoliiklik ühisvaim oli ju neil inimestel varasemast). Ühiskond on alati teatud määral üksikelu suhtes transtsendentne, ta ulatub nii minevikku kui tulevikku teispoole inimelu lõplikkust; see ilmselt on aluspõhi, mis võimaldab kogukonna ja ühiskonna tasandile projitseerida selle, mis üksikelu piires on võimatu - sellest toitub ilmselt see poliitiliste (vahel utoopiliste) projektide sisemine veenvus, poliitika religioosne mõõde (mis meie ühiskonnas leiab väljenduse kas või ebamaisusega piirnevate valimislubaduste uskumises valimiseelsetel aegadel). Minevikust pärinev ja tulevikku sirutuv "meie" oma transtsendentsuses, mis ületab "minu" lõplikkust, on religioosne kategooria. Aga siit tuleb veel üks küsimus - kas on kujuteldav pelgalt "inimmõõtmeline" ühiskond, mis teadlikult arvestaks oma lõplikkuse ja kaduvusega, nagu üksikisik seda teeb, ometi kukkumata käegalöömise kaosesse? Võib-olla oleks see kõige küpsem ühiskond? Aga milles see õieti seisneks? 

Gennadi Aigi "Tihnikud metsas"

"Ninniku raamatukogu" sarjas on ilmunud järjekordne raamat, Gennadi Aigi mahukas valikkogu Katrin Väli tõlkes. Aigi on venekeelse modernistliku luule üks suurkujusid, kes aga nõukogude ajal polnud ametlikult tunnustatud ja keda seetõttu ka eesti keeles seni polnud (ainult luuletus "Lapsepõlv" Märt Väljataga tõlkes, seegi üsna hiljutisest ajast, ilmunud Vikerkaares 2012, nr 7/8). Põhjalik eestikeelne käsitlus Aigi kohta on ilmunud Sergei Zavjalovi raamatus "Ars poetica" (2016). Zavjalovit tõlkides mõtlesin, et peaks millalgi ka Aigi luulet tõlkima, sest see on lünk meie vene kirjanduse retseptsioonis, kuid siis sain rõõmuga teada, et Katrin Väli juba omal algatusel tegeleb sellega. Ja varsti kukkus välja nii, et minust sai raamatu toimetaja.
See on luule, mille poeetika on eripärane venekeelse luule kontekstis, rääkimata siis juba eesti luulekunsti keskkonnast - nii et nõuab harjumist ja sisseelamist. Selles on abiks Katrin Väli süvenenud ja empaatiline järelsõna.
Väga hea meel, et see raamat nüüd valmis on.

Derek Walcott "Oo tähine, tähine öö" Mathura tõlkes

Mathura on tõlkinud Kariibi mere äärest pärit nobelisti Derek Walcotti vabavärsis näidendi "Oo tähine, tähine öö". Selle tegelased on kunstnikud Paul Gauguin ja Vincent van Gogh - 1888 olid nad koos Arles'i linnas ja see viis van Goghi kurikuulsa kõrvalõikamiseni. Walcotti poeetiline draamatekst on vist pigem lugemisnäidendiks mõeldud, kuid mu meelest oleks täiesti ette kujutatav ka päriselt lavastatuna. Tegu on Walcotti värskeima teosega, inglise keeles ilmus ta alles mullu. Varem on Walcotti loomingust eesti keeles ilmunud luulevalimik "Saared" (2009, samuti Mathura tõlkes) ning üksikluuletusi antoloogias "Antillide luulet" (1966, Paul-Eerik Rummo), Vikerkaares 1992/11 (Märt Väljataga) ja Loomingus 2003/6 (Mathura).

Miks on sellest juttu siin blogis? - Raamatu toimetaja on Aare Pilv.

Joanna Ellmann "Sulgunud ruum"

;paranoia kirjastuselt on ilmunud Joanna Ellmanni neljas luulekogu "Sulgunud ruum". Tegu on omaette multimediaalse kunstiteosega: illustratsioonid on teinud Divine Enfant, raamatuga koos on CD, kus Joanna loeb oma raamatu ette Kiwanoidi loodud mõjuva helitausta saatel (seda on võimalik kuulata ka ;paranoia kodulehelt). Minu rolliks oli teha teksti keeletoimetus ning kontrollida üle raamatu ja salvestuse omavaheline vastavus, sestap olen raamatus kirjas toimetajana.