Saatesõna Hlebnikovile

Ilmunud on EYS Veljesto X koguteos "Mõtteid valminud intelligentsist" (toimetajad Gea Kangilaski, Neeme Näripä ja Johanna Ross). Pealkiri viitab Veljesto esimesele koguteosele "Mõtteid valmivast intelligentsist" (1923). Raamat sisaldab Mart Kuldkepilt "Veljesto manifesti" ja mõtiskluse "Eesti praegusest rahvuslusest ja intelligentsist", Neeme Näripä essee ühiskondlikust ebavõrdsusest ja õiglustundest ("Kohvikuskäike on raske andeks anda"), Veljesto endine diktaator David Ilmar Beecher räägib sellest, kuidas lastekirjandus kannab endas ühiskondlikke utoopiaid ("Tõotatud maa Ameerika lastekirjanduses ehk Kuidas kasvatada lapsest diktaator"), Märten Rattasepp arutleb selle üle, millised piirid on avalikul ühiskonnakriitikal ("Iidsete aegade lood ehk Meie igapäevane retoorika"), Johanna Ross esitab "XXI sajandi (kultuuriteaduslike) artiklite tüpoloogia", järgnevad Sirel Heinloo ja Carolina Pihelgase luule ning Kaspar Jassa ja Lauri Pilteri proosa, seejärel Hlebnikovi-bukett. Koguteose lõpetab Veljesto liikmete koondnimekiri - kirjas on kõik liikmed, kes on seltsi alates selle loomisest 1920. aastal kuulunud, kaasa arvatud need, kes on hiljem seltsist mujale lahkunud (nt on ilmselt vähe teada fakt, et enne EÜS-i astumist oli president Ilves aastail 1989-1996 veljestolane - viimane, kelle võttis liikmeks veel pagulasselts).
Minu poolt on koguteoses vene avangardismi isa Velimir Hlebnikovi nurk: kolm tõlget Maakera Esimeeste mütoloogiat manifesteerivatest tekstidest - "Marslaste pasun", "Ljalja tiigri seljas" ja "Maakera esimeeste üleskutse". Lisaks saatesõna, mille riputan ka siia üles.
Hlebnikov koos kaasfuturistidega leiutas ka sellise nähtuse nagu zaum ehk mõistusetagune keel. Tunnistan, et üks ajendeist Hlebnikovi tõlkimiseks oli ka mõne aja tagune rühmituse ZA/UM esilekerkimine - tekkis tahtmine tuua pildile n-ö ajalooline traditsioonisügavik, tutvustada lähemalt "arhe-zaumnikut".

SAATESÕNA HLEBNIKOVILE

Velimir Hlebnikov (kodanikunimega Viktor Vladimirovitš Hlebnikov) sündis 28. oktoobril (ukj 9. novembril) 1885 Astrahani kubermangu (tänapäeva Kalmõkkia) põhjaosa külakeses. Tema isa oli kaupmehesuguvõsast pärit ornitoloog ja küla eestseisja. Isa tööülesannete tõttu liikus pere varsti Volõõniasse (tänapäeva Ukrainas), seejärel Simbirskisse ja Kaasanisse, kus Hlebnikov lõpetas 1903. aastal gümnaasiumi ja astus Kaasani ülikooli loodusteaduste osakonda. 1904 alustas ta esimeste loominguliste katsetustega, huvitus jaapani keelest ja vene sümbolistide loomingust, aga tegeles ka ornitoloogiaga, käies ekspeditsioonidel Dagestanis ja Põhja-Uuralis ning avaldades teadusartikleid. 1907. aastaks oli ta valinud kirjandusliku tegevuse ning õpingud unarule jätnud. Ta tutvus sümbolist Vjatšeslav Ivanoviga ning 1908 asus ümber Peterburisse, kus oli küll ülikooli nimekirjas, kuid elas boheemlikku elu, suhtles noorte sümbolistidega, huvitus paganlikust vene pärimusest ning lühiajaliselt ka panslavistlikust ideoloogiast, tegi trükidebüüdi ja muutis oma nime Velimiriks. Sellest ajast pärineb tema pseudomütoloogiline näidend "Snežimotška" (mida võiks tõlkida kui "Lumeneiuke").

1909 läks Hlebnikov ülikoolis loodusteaduskonnast üle algul ida keelte, seejärel slaavi filoloogia osakonda, kuid sisuliselt ta stuudiumiga ei tegelnud. Samal aastal kirjutas ta proosapoeemi "Loomaaed", poeemi "Luik" ja näidendi "Proua Lenín". 1910. aasta alguseks oli Hlebnikov sümbolistidest eemaldunud ning tutvunud vendade Burljukkidega (kunstnik ja luuletaja David, 1882–1967; kunstnik Vladimir, 1886–1917; kirjanik Nikolai, 1890–1920). Koos nende ning Vassili Kamenski ja Mihhail Matjušiniga rajati budetljaanide ("tuleviklaste" ehk futuristide) rühmitus, mis äratas tähelepanu oma eristumisega senistest kirjanduskonventsioonidest. Rühmitus, mis kasutas hiljem ka nime "Gileja", andis välja kogumiku "Kohtunike aed" ("Sadok sudei"). 1911. aastal heideti Hlebnikov võlgnevuste pärast ülikoolist välja. 1912. aastal lisandusid rühmitusse Vladimir Majakovski ja Aleksei Krutšonõhh. Ilmus Hlebnikovi esimene raamat "Õpetaja ja õpilane", traktaat tema enese välja arendatud matemaatilisest ajalooliste seaduspärade teooriast. Peagi ilmusid ka koos Krutšonõhhiga kirjutatud poeemid "Põrgumäng" ja "Mirskontsa" (mida võiks tõlkida kui "Maailm otsast peale").

Budetljaanide rühm sai sisse uue hoo ning aasta lõpus ilmus programmiline ühisteos "Kõrvakiil seltskondlikule maitsele", milles sisalduv manifest oli Hlebnikovi, Krutšonõhhi, David Burljuki ja Majakovski ühistöö. 1913. aasta oli samuti aktiivne: avaldati mitu kogumikku, arendati mõistusetaguse keele (заумь) kontseptsiooni ning esineti skandaalsete etteastetega, sealhulgas kirjutati ja lavastati ühistöös ooper "Võit päikese üle". Hlebnikov kirjutas poeemid "Šamaan ja Veenus" ning "Sõda on surm" ja "ülijutustuse" (сверхповесть) "Saarma lapsed", 1914 ilmusid tema esimesed autorikogud "Rjav!" ja "Luuletuste valik". 1914 toimus ka itaalia peafuturisti Filippo Tommaso Marinetti visiit Venemaale, mis lõi vene futuristid kahte leeri – Hlebnikov kuulus nende hulka, kes ei kiitnud heaks kummardamist euroopa futurismi ees ning pooldas seisukohta, et vene budetljaanlus on iseseisev liikumine. See viis grupi lagunemiseni juba 1915. aastal.

Pärast sõja algust liikus Hlebnikov erinevate paikade vahel: Peterburi, Moskva, Astrahan ning maakohad Moskva ja Peterburi lähedal. 1915 kirjutas Hlebnikov arvu- ja ajateoreetilise jutustuse "Ka", sama aasta lõpus loodi tema algatusel müütilis-poeetiline Maakera Esimeeste ühing. Hlebnikovil tekkis lähedane sõprus maalikunstnik Pavel Filonoviga (1886–1941) - nende loomingut ühendavad vaimne sugulus ja vastastikused mõjutused.

1916 mobiliseeriti Hlebnikov sõjaväkke, kuid suurema osa seal oldud ajast veetis ta Tsaritsõnis (tänane Volgograd) ja Astrahanis järjestikuseid psühhiaatrilisi komisjone oodates, sest püüdis oma sõbrast hingearsti abil väeteenistusest vabastust saada . 1917. aasta kevadel anti talle sõjaväest pikem puhkus, ta sõitis Harkivisse ega naasnud enam armeesse.

Pärast Veebruarirevolutsiooni liikus Hlebnikov umbes aasta aega mööda Venemaad ringi (Peterburis, Harkivis, Kiievis, Taganrogis, Tsaritsõnis, Astrahanis, Kaasanis, Moskvas), seda tingisid nii ärevad ja huvitavad ajad kui ka sõjaväe poolt tagaotsitavaks muutumine. 1918. aasta suvel jäi ta stabiilsemalt pidama Astrahani, kus osales kohalikus kirjanduselus koos Rjurik Ivneviga (1891–1981, luuletaja, prosaist ja tõlkija, kes tegi koostööd futuristide ja hiljem imažinistidega). 1919 oli Hlebnikov Moskvas, seejärel Harkivis, kus viibis mõnda aega psühhiaatriahaiglas peidus Denikini armee mobilisatsiooni eest. Harkivi-aeg oli loominguliselt väga viljakas, muuhulgas valmis üks Hlebnikovi peateoseid, utoopiline poeem "Ladomir", samuti umbes 400 palindroomsest värsist koosnev poeem "Razin". Sellesse aega jääb ka tutvumine imažinistidega, kelle väljaannetes Hlebnikov samutioma tollast loomingut avaldas.

Sügisel siirdus ta Bakuusse, kus oli ROSTA teenistuses (Venemaa Telegraafiagentuur, mis andis välja ka agitatsiooniplakateid, nn "ROSTA aknaid", mille loomises osalesid paljud luuletajad ja kunstnikud). 1921. aasta alguses astus Hlebnikov lektori ametis Pärsia Punaarmee koosseisu, mille nõukogude valitsus oli Bakuus moodustanud, et toetada Põhja-Iraanis Gilani provintsis loodud Pärsia nõukogude vabariiki.

Hlebnikovi motiiviks oli võimalus pärsia kultuuriga vahetult kokku puutuda; ta tutvus Pärsias sealsete dervišitega ning sai kohalike hulgas tuntuks "vene dervišina", samuti teenis ta mõni kuu ühe kohaliku khaani juures laste õpetajana. Kui sõjavägi augustis taandus, tuli ka Hlebnikov tagasi.

Tema viimane eluaasta möödus ilma püsivama elukohata ringi liikudes: ta peatus Bakuus, Stavropoli krais Železnovodskis ja Pjatigorskis, töötades "Saatusetahvlite" kallal (traktaat ajaloo numbrilistest reeglipärasustest) ja pidades öövahi ametit; tema loomingusse tekkis kaasaega kajastav sotsiaalne toon. Selle aja tekstide hulka kuuluvad poeemid "Öö kaevikus", "Gulmulla pasun", "Öö enne Nõukogusid" ja "Tšekaa esimees". 1921. aasta detsembris siirdus ta Moskvasse, kus vanad sõbrad Krutšonõhh ja Majakovski aitasid teda aineliselt ning korraldasid talle loomingulisi õhtuid, ta võeti Luuletajate Liidu liikmeks. Prahas ilmus samal ajal esimene põhjalikum Hlebnikovi loomingu käsitlus Roman Jakobsoni sulest. Moskvas lõpetas Hlebnikov ühe oma peateostest, "ülijutustuse" "Zangezi".

Kevadel süvenes haigus, mis oli Hlebnikovi vaevanud juba Pärsiast saadik; tõenäoliselt oli tegu malaariaga, olukorda halvendas sage nälgimine ja üldine kurnatus. Hlebnikov sõitis mais kosuma oma uue sõbra, kunstnik Pjotr Mituritši maakodusse Santalovo külla Krestsõ maakonnas Novgorodi kubermangus. Kuid seal tema tervis halvenes, provintsis ei leidunud piisavalt head arstiabi ning Hlebnikov suri liikumisvõimetuna 28. juunil 1922. Ta maeti lähedal asuva Rutši küla kalmistule.

Paari päeva pärast ilmus Moskvas "Zangezi" raamat.

1960. aastal maeti Hlebnikovi põrm ümber Moskvasse Novodevitšje kalmistule, tema endisele hauale aga pandi 1986 mälestusmärk ning Rutši külla rajati Hlebnikovi muuseum. 1977. aastal andis Krimmi astronoom Nikolai Tšernõhh enda avastatud asteroidile Hlebnikovi auks nime (3112) Velimir. Hlebnikovi sünnikülla Malõje Derbetõsse Kalmõkkias on talle püstitatud ausammas.

Hlebnikovi varane surm hoidis ära tõsisemad vastuolud nõukogude võimuga, mis oleksid tõenäoliselt 1920. aastate lõpupoole tekkinud, nagu need tekkisid sotsrealismi pealetungiga teistel avangardsetel loojatel. 1928–33 ilmus viieköiteline kogutud teoste väljaanne (koostajad Juri Tõnjanov ja Nikolai Stepanov), 1940 selle lisaköide. Keelatud autor Hlebnikov ei olnud, kuigi mõistagi ei kuulunud ta ka nõukogude kirjanduse põhivoolu; alates 1960. aastast on ilmunud mitu Hlebnikovi valikkogu. Aastail 2000–2006 ilmusid "Kogutud teosed" seitsmes köites.

Hlebnikov on eriti tähelepanuväärne uudissõnade loojana ning luule kõlaliste võimaluste uurijana, seejuures aga võib tema loomingus täheldada ka teatavat hübriidset, kuid kindlapiirilist metafüüsilist, mütoloogilist ja kujundilist süsteemi. Tema sõnalooming hargnes kahes suunas: slaavi keelte omavaheline sulandamine, mis püüdis vältida mitteslaavi päritoluga sõnu, ning seda hiljem asendanud kosmiline "mõistusetagune" keel. Kirjandusteadlane Juri Tõnjanov on selle kohta 1929. aastal kirjutanud: "Tema keeleteooriat rutati lihtsustama ja rahulduti sellega, otsekui oleks Hlebnikov loonud "mõttetut kõlakõnet". See pole õige. Tema teooria kogu tuum seisneb selles, et ta viis luule raskuskeskme kõla küsimustelt tähenduse küsimusele. Tema jaoks pole olemas tähendusest värvimata kõla, pole eraldi "meetrumi" ja "teema" küsimusi. "Instrumentatsioon", mida on kasutatud kõlajäljendusena, sai tema käes tähenduse muutmise tööriistaks, mille abil elustub sõna ammuunustatud sugulus teiste lähedaste sõnadega ning tekib uus sugulus võõraste sõnadega." [Ю. Н. Тынянов, О Хлебникове. Vt В. Хлебников, Избранные сочинения. Санкт - Петербург 1998, tsitaat lk 366–367. Algselt ilmunud Tõnjanovi raamatus: Архаисты и новаторы. Ленинград 1929. ]

Hlebnikovi filosoofilised huvid olid seotud aja ja ruumi suhetega, ka Einsteini 1915. aastal ilmavalgust näinud üldrelatiivsusteooria kontseptsioon ajast kui neljandast mõõtmest inspireeris teda omajagu.

Ossip Mandelštam kirjutas 1923. aastal Hlebnikovi kohta: "Hlebnikov mõtles keelest kui riigist, kuid mitte kui ruumilisest, geograafilisest, vaid kui ajalisest riigist. Hlebnikov ei tea, mis on kaasaegsus. Ta on kogu ajaloo, kogu keele- ja luulesüsteemi kodanik. Teatud idiootlik Einstein, kes ei oska eristada, kumb on lähemal, kas raudteesild või "Lugu Igori sõjaretkest". Hlebnikovi luule on idiootlik selle sõna algses, kreekalikus, mittesolvavas tähenduses. Kaasaegsed ei suutnud ega suuda talle andestada vähimagi vihje puudumist oma ajastu afektile." [О. Мандельштам, Буря и натиск. О. Мандельштам, Сочинения в двух томах. Том второй. Проза. Москва 1990, lk 289–290. ]

Hlebnikovi loomingu olulisem osa on üsna raskesti tõlgitav, sest see on täis neologisme ning keelespetsiifilisi konstruktsioone. Eesti keeles on siinkirjutaja teada varem ilmunud vaid katkend poeemist "Öö enne Nõukogusid" ("Vene nõukogude luule antoloogia", 1965, tõlkija Helvi Jürisson).

*

Maakera Valitsus, Tähe Ülemriik, Noorte Riik, 22-aastaste Riik, Liit 317, Maakera Esimeeste Ühing - neid nimesid kandis üks Velimir Hlebnikovi poeetilistest utoopiatest. See oli mõeldud kultuuritegelaste rahvusvahelise ühendusena, mis pidanuks koosnema 317 liikmest ning teostama ülemaailmse harmoonia ideed. Hlebnikov rajas selle Moskvas 1915. aasta 20. detsembril esmalt Aja Riigina, kuulutades ennast Aja Kuningaks. Varsti hakkas ta ühingusse uusi liikmeid kutsuma, esimeste hulgas olid kirjanikud Dmitri Petrovski ja Vjatšeslav Ivanov; hiljem lisandusid (osa neist enda teadmata) David Burljuk, Vladimir Majakovski, Vassili Kamenski, Nikolai Assejev, Rjurik Ivnev, Mihhail Kuzmin, kunstnik Kazimir Malevitš, heliloojad Artur Lurje ja Sergei Prokofjev. Endi hulka kutsuti ka teisi luuletavaid lendureid (peale Kamenski) ning tollaseid Peterburis tegutsenud Hiina ja Abessiinia diplomaate, seljataga võeti endi hulka Rabindranath Tagore, Herbert George Wells, Filippo Tommaso Marinetti. Loetelu pole ammendav.

Pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni sai "ühing" uue hoo, Hlebnikov kirjutas siingi tõlgitud "Üleskutse", maikuus osaleti oma lipuga rongkäigus, mille Peterburi kunstitegelased korraldasid Ajutise Valitsuse välja kuulutatud riigilaenu toetuseks. Alguses Ajutise Valitsuse juhi Kerenski isegi Maakera Esimeheks nimetanud, muutus seltskonna suhtumine aegamööda - sügisel hakati Kerenskile saatma juba pilakirju. Üks neist vihjas tollal Maria teatris mängitud Puškini "Kivist külalisele", mille Don Juani tegelaskujus nähti Kerenski paroodiat: "Maria palee. Ajutine Valitsus. Kõigile! Kõigile! Kõigile! Maakera Valitsus määras oma 22. oktoobri koosolekul: 1) Lugeda Ajutine Valitsus ajutiselt mitteeksisteerivaks ning ülemputukleja Aleksandr Feodorovitš Kerenski range aresti all viibivaks. "Kui rängalt kätt pigistab raske kivikämmal!" Maakera Esimehed Petnikov, Ivnev, Lurje, Petrovski, Mina – "Kommodoori kuju"". Teine kiri aga oli selline: "Talvepalee. Aleksandra Feodorovna Kerenskajale. Kõigile! Kõigile! Kõigile! Kuidas? Kas te ei tea ikka veel, et on olemas Maakera Valitsus? Ei, te ei tea, et ta on juba olemas. Maakera Valitsus (allkirjad)".

Pärast enamlaste võimuhaaramist ning kodusõja puhkemist jäid Maakera Esimeeste ettevõtmised suuresti soiku. 1920. aasta kevadel tutvus Hlebnikov Harkivis imažinistide Sergei Jessenini ja Anatoli Mariengofiga, kes korraldasid linna teatris tseremoonia, kus Hlebnikov ja Petnikov krooniti Maakera Esimeesteks. Hlebnikovi eluajal oli uute esimeeste valimise õigus ainult temal endal. Hiljem on aga seda poeetilist mängu edasi mängitud: kunstnik Maria Sinjakova-Uretšina jagas 1970.–80. aastail seda tiitlit mitmele Leningradi ja Kiievi noorema põlvkonna kunstnikule ja luuletajale; Hlebnikovi otsene "troonipärija" Petnikov aga nimetas 1963 enese järeltulijaks esimehe kohal Ukraina luuletaja Leonid Võšeslavski, kes omakorda pärandas tiitli 1998. aastal teisele Ukraina luuletajale Juri Kaplanile. Nii et mänguline traditsioon elab edasi, kuigi on kolinud pigem Ukraina kirjandusellu; Ukrainas on isegi peetud luulefestival Maakera Esimeeste Ühingu egiidi all.

Siinsesse kimpu on valitud kolm kõige ilmekamat teksti, millega Hlebnikov Maakera Esimeeste olemasolu deklareeris ("Ljalja tiigri seljas" pole küll otseselt manifest nagu kaks teist teksti, kuid on ideestikuga tihedalt seotud enesemütologiseering). Tõlgete aluseks on 1987. aastal Hlebnikovi-spetsialistide Viktor Grigorjevi ja Aleksandr Parnisi koostatud ja kommenteeritud valikkogu "Tvorenija" võrguversioon http://rvb.ru/hlebnikov/.

Velimir Hlebnikov - Ettepanekud. Oktoober Neeval

Vikerkaares nr 4-5 ilmus Velimir Hlebnikovi "Ettepanekud". Seda on küll sageli avaldatud omaette luuletusena, kuid tegelikult on see lõpuosa pikemast värsstekstist "Üleskutse Maakera Esimeestele", mida võib nimetada poeemiks, kuid mis on tegelikult mõeldud lihtsalt manifestina. Tegu oli Hlebnikovi poolt juba 1916. aastal algatatud poeetilis-aktsionistliku utoopiaga, mille eesmärk oli luua rahvusvaheline ühendus, et edendada ülemaailmset harmooniat.

Poeem koos teiste Maakera Esimeeste manifestilaadsete tekstidega ilmub loodetavasti millalgi 2014. aasta jooksul, aga siinkohal üks Hlebnikovi mälestuslik tekst, mis kirjeldab tema tegemisi 1917. aasta jooksul. Taustaks veel ehk niipalju, et kuigi Hlebnikov suhtles futuristide ja teiste vasakpoolselt meelestatud luuletajate ja kunstnikega, polnud tal endal väga selgepiirilist poliitilist positsiooni - tema maailmavaade oli palju idiosünkraatilisem ja metafüüsilisem, kui seda oleks võimaldanud tollased reaalsed poliitilised liikumised. Nagu siitki tekstist näha, muutus tema ja ta kaaslaste suhtumine Kerenski juhitud Ajutisse Valitsusse suve jooksul märgatavalt (kevadel kirjutatud "Üleskutses" kutsub ta Kerenskit Maakera Esimeeste hulka, sügisel aga saadetakse talle pilkesõnumeid). Hlebnikov ise oli 1916 armeesse mobiliseeritud, kuid veetis põhilise osa ajast erinevates hullumajades, sest püüdis oma psühhiaatrist sõbra abil saada vabastust sõjaväeteenistusest. Pärast tsaari kukutamist ta sisuliselt deserteerus ning siirdus sündmuste tulipunkti Petrogradi ja Moskvasse. Tekst on kirjutatud Astrahanis aasta pärast oktoobripööret.

Teksti alguses tsiteeritakse fragmente "Üleskutsest Maakera Esimeestele". 

OKTOOBER NEEVAL

1917. aasta varakevadel istusime koos Petnikoviga Moskva rongile.

"Ainult meie, keerates teie kolm sõja-aastat rulli üheks karmiks pasunaks, laulame ja hüüame, laulame ja hüüame, purjus sellest veetlevast tõest, et Maakera Valitsus on juba olemas. See oleme meie.

Ainult meie oleme oma laupadele kinnitanud Maakera Valitsejate närtsimatud pärjad, järeleandmatud oma päevitunud julmuses, meie põletame inimkonna niiske savi aja kannudeks ja länikuteks, meie alustame jahti inimhingedele...

"Millised kaabakad!" ütlevad mõned. "Ei, nad on pühakud!" vaidlevad teised vastu. Kuid meie naeratame ja näitame käega päikese poole: "Lohistage teda koerarihmaga, mõistke tema üle kohut oma nõudepesijakohtuga [sõnamäng - "sud sudomoek"] - kui tahate - selle eest, et ta istutas meisse need sõnad ja andis need raevukad pilgud. Tema on süüdlane".

Maakera Valitsus - need ja need

Selle üleskutsega algas poeetiline aasta, ja seda käes hoides istusid kaks isehakanud Maakera Esimeest õhtul Harkiv-Moskva rongile, täis parimaid lootusi.

Meie ülesandeks Petrogradis oli pikendada Esimeeste nimekirja, avades allkirjajahirühma, ja varsti tulid nimekirja väga soodsalt meelestatud Hiina saatkonna liikmed Ting Er Li ja Yang Yue Kai, noor abessiinlane Ali-Serar, kirjanikud Jevreinov, Zenkevitš, Majakovski, Burljuk, Kuzmin, Kamenski, Assejev, kunstnikud Malevitš, Kuftin, Brik, Pasternak, Spasski, lendurid Bogorodski, G. Kuzmin, Mihhailov, Muromtsev, Zigmund, Prokofjev, ameeriklased Crawford, Willer ja Davis, Sinjakova ja paljud teised.

Kunstide peol 25. mail lehvis Maakera Esimeeste esmakordselt inimkäe poolt üles tõstetud lipp rongkäiku juhtinud veoautol. [Venemaa Ajutine Valitsus kuulutas riigi finantseerimiseks välja riigilaenukampaania, et laenata raha kodanikelt; kampaaniale pandi kõlav nimi "Vabaduslaen" ning selle reklaamiks korraldati avalikke üritusi. Kõnealune "kunstide pidu", mille korraldasid Petrogradi kunstitegelased, oligi üks neist; sellega kaasnes ka ajaleht "Zajom Svobodõ", kus Ahmatova, Jessenini, Severjanini jt loomingu kõrval ilmus ka üks Hlebnikovi luuletus.]

Me kihutasime rongkäigust kaugele ette. Nõnda heisati maakera Esimeeste lipp esmakordselt Neeva soisel kaldal.

Ühekordses ajalehes "Zajom Svobodõ" avalikustas maakera Valitsus värsid: "Eile ma kutsusin: kulu-kulu! Ja sõjamehed lendasid kohale ning nokkisid mu peost teri".

See oli hullumeelne suvi pärast pikka vangistust jalaväe tagavarapolgus, mis oli ülejäänud inimestest okastraadiga eraldatud, kus kogunesime öösiti piirdetara äärde ja vaatasime üle kalmistu - üle surnute linna tulede - elavate linna, kauge Saraatovi kaugeid tulesid. Ma kogesin tõelist ruuminälga ja rongidega, mis olid pungil inimesi, kes olid reetnud Sõja ning ülistasid Rahu, Kevadet ja tema ande, sõitsin ma kaks korda edasi-tagasi läbi teekonna Harkiv-Kiiev-Moskva. Miks? Ei tea isegi.

Kevade võtsin ma vastu õitsva toominga lehestikus, päris puu ladvas, Harkivi lähedal. Kahe silmapaari vahele oli tõmmatud õitekardin. Iga okste liigutus puistas mu üle õitega. Hiljem ühel ööl jälgisin ma tähistaevast sõitva rongi katuselt; jäädes pisut ajaks mõttesse, uinusin ma muretult, mähkides end Saraatovi jalaväelase halli keepi. Seekord olime me, ülemise teki elanikud, üle puistatud auruveduri suitsu mustade toomingaõitega, ja kui rong peatus miskipärast keset tühja välja, jooksime kõik jõkke end pesema ning käteräti asemel kuivatasime end Ukraina puude lehtedega.

"No mis Petrograd see nüüd enam on! Nüüd on Vetrograd [Tuulelinn]!" naljatasime rongis, kui naasime sügisel Neeva äärde.

Ma seadsin end sisse Smolenskimaa külas, kust öösiti sõitsid saladuslikes kustutatud tuledega mööda põgenikud, relvastatud mustlaste telgid olid laiali soise välja peal, ja igavesti säras tuledes hullumaja. Minu teekaaslane Petrovski, suur kummituste asjatundja, juhtis mu tähelepanu ühele puule - mustale ärevale kasekesele, mis seisis tara taga.

Selle lehed värisesid valvsalt iga vähimagi tuule peale. Kuldse koidu taustal eristus iga must puuleht eriti pahaendeliselt. See puu tuli sellisena visalt igal öösel Petrovski unedesse. Petrovski hakkas puusse suhtuma ebauskliku tähelepanuga. Hiljem avastas ta, et puu kasvab ajutisel haual, kus hoiti kuni ümbermatmiseni tapetute laipu. See oli juba päris sündmuste haripunkti ajal. Me elasime töölise Morevi juures, ja tema, nagu paljudel teistelgi selle kandi elanikel, hoidis neil aegadel varuks tinatükke kuulide valamiseks. "Niisama, igaks juhuks..."

Tsarskoje Selost tuleva ähvardava kõmina saatel möödus sünnipäev. Kui öösiti koju naastes möödusin hullumeelsete linnakust, meenus mulle alati teenistuse ajal nähtud hull reamees Lõssak ja tema kiire sosin: "Tõde on, tõde pole, tõde on, tõde pole." Ikka kiiremaks ja kiiremaks muutus tema tihenev sosin, ikka vaiksemaks ja vaiksemaks, hull puges teki alla peitu, tõmbas teki lõuani, varjates end millegi eest, välgutas vaid silmi, kuid jätkas sosistamist ebainimliku kiirusega. Seejärel ta rahunes aegamööda ja istus voodi peale; mida rahulikumaks ta jäi, seda valjemaks muutus tema sosin; ta kükitas, peas ümmargused kollased kullisilmad, ja järsku tõusis kogu pikkuses püsti ning oma voodil hüpates, kutsus tõde meeletu, kogu maja peale kostva häälega, nii et aknad värisesid:

"Kus tõde on? Tooge tõde siia! Andke mulle tõde!"

Seejärel istus ta maha, näos pikad karmid vuntsid ja kollast värvi ümmargused silmad, kustutas olematu tulekahju sädemeid ja püüdis neid käega. Siis jooksid kohale sanitarid. Need olid märkmed surnuteväljalt, kauge surmavälja välgud - sajandite piiril. Jõumees, kes sarnanes prohvetiga oma haiglakoikul.

Petrogradis saime sageli kokku - mina, Petnikov, Petrovski, Lurje, mõnikord tulid ka Ivnev ja teised Esimehed.

"Kuulge, sõbrad. Vaat mis: me ei eksinud, kui meile tundus, et sõja koletisest on järele jäänud ainult silm ja on vaid vaja üks palk ära söestada, ära teritada ja ühisel jõul sõda pimedaks teha, aga seni olla peidus lambanaha sees. On mul õigus, kui ma nii ütlen? Kas räägin tõtt?"

"Õigus," oli vastus. Võeti vastu otsus sõda pimedaks teha. Maakera Valitsus väljastas lühikese nimestiku: "Maakera Esimeeste allkirjad" valgel lehel, rohkem ei midagi. See oli tema esimene samm.

"Surnud! Tulge meie juurde ja astuge võitlusse. Elavad on väsinud," kõmas kellegi hääl. "Segunegu ühises tapluses elavad ja surnud! Surnud, tõuske oma haudadest."

Neil päevil kõlas kummalise uhkusega sõna "bolševitška" [pole selge, miks kasutab Hlebnikov siin sõna "bolševik" naissoo vormi], ja varsti sai selgeks, et "tänase" hämariku lõikavad varsti läbi püssilasud. Petrovski, peas hiiglaslik must papaaha, naeratas saladuslikult oma kõhetunud läbipaistva näoga.

"Tunned?" küsis ta lühidalt, kui meie trepikojas kõmatas ootamatult lõhki veetoru.

"Mis seal juhtus, aru ma ei saa," lausus ta ja hakkas saladuslikult piipu toppima sellise ilmega, mis ütles selgelt, et edaspidi hakkab juhtuma veel ei tea mis.

Ta oli pahaendeliselt häälestatud.

Hiljem, kui Kerenski kukutamine oli ligi jõudnud, kuulsin ma üllatunud hüüatust:

"Kõigest üheksa kuud on ametis olnud, aga on juured niimoodi alla ajanud, et tuleb kahurikuulidega kohalt minema lüüa."

"Mida ta ootab? Kas leidub inimest, kelle meelest pole ta naeruväärne ja hale?"

Maria palees käis Ajutine Valitsus tollal koos, ja meie saatsime ükskord sinna kirja:

"Siin. Maria palee. Ajutine Valitsus.

Kõigile! Kõigile! Kõigile!

Maakera Valitsus määras oma 22. oktoobri koosolekul: 1) Lugeda Ajutine Valitsus ajutiselt mitteeksisteerivaks ning ülemputukleja Aleksandr Feodorovitš Kerenski range aresti all viibivaks.

"Kui rängalt kätt pigistab raske kivikämmal!" [tsitaat Puškini värssdraamast "Kivist külaline", tlk Kalju Kangur]

Maakera Esimehed Petnikov, Ivnev, Lurje, Petrovski, Mina - "Kommodoori kuju"

Teinekord saatsime sellise kirja:

"Siin. Talvepalee. Aleksandra Feodorovna Kerenskajale.

Kõigile! Kõigile! Kõigile!

Kuidas? Kas te ei tea ikka veel, et on olemas Maakera Valitsus?

Ei, te ei tea, et ta on juba olemas.

Maakera Valitsus (allkirjad)"

Ükskord tulime kokku ja kannatamatusest põledes otsustasime helistada Talvepaleesse.

"Talvepalee? Olge hea, ühendage Talvepaleega."

"Talvepalee? Siin on veovoorimeeste artell."

"Mida soovite?" külm, viisakas, kuid rõõmutu hääl.

"Veovoorimeeste artell palub teatada, kui kiiresti lahkuvad elanikud Talvepaleest?"

"Mida? Mida?"

"Lahkuvad Talvepalee asukad?"

"Aa! Rohkem ei midagi?" kuuldub hapu muie.

"Ei midagi!"

On kuulda, et toru teises otsas itsitab keegi.

Mina ja Petnikov siinpool otsas itsitame samuti.

Naabertoast vaatab välja kellegi ärritunud nägu.

Kahe päeva pärast hakkasid kahurid kõnelema.

Maria teatris lavastati tollal "Don Juani", ja miskipärast nähti Don Juanis Kerenskit; ma mäletan, kuidas vastasloožides kõik võpatasid ja tõmbusid pingesse, keegi meist kallutas oma pea allapoole, noogutades nõusoleku märgiks Don Juanile varem, kui seda jõudis teha kommodoor.

Mõne päeva pärast seisis "Aurora" vaikides Neeval palee vastas ja pikk paleele sihitud kahuritoru sarnanes liikumatu malmist pilguga - merekoletise silmavaatega.

Kerenski kohta räägiti, et ta oli põgenenud halastajaõe riietuses ja et teda kaitsesid vapralt Petrogradi naissõjaväelased - tema viimane valverühm.

Nevski prospekt kihas kogu aeg, oli rahvast täis, ja seal ei lastud ühti lasku.

Üles tõstetud sildade juures põlesid lõkked, neid valvasid laiade tuluppidega vahid, relvad olid hakki asetatud, ja hääletult möödusid mustad öös eristamatute meremeeste tihedad read. Oli ainult näha, kuidas välkusid nende rõivaste kaenlakiilud. Hommikul saadi teada, kuidas üksteise järel olid ära võetud kõik sõjaväekoolid. Kuid linnaelanikud olid sellest võitlusest väljaspool.

Hoopis teisiti oli Moskvas; seal elasime üle nädalase piiramise. Ööbiti laua taga Kaasani vaksalis, pannes pea kätele, päeval satuti tulistamise keskele nii Trubnaja kui Mjasnitskaja tänaval.

Teised linnaosad olid päris valve all. Läksin ükskord hilja öösel mööda Sadovajat läbi kogu Moskva ja mind peeti kinni ja otsiti läbi mitu korda.

Sügavat pimedust valgustasid harva vaid mööduvad soomusautod; aeg-ajalt oli kuulda laskmist.

Ja siis sõlmiti vaherahu.

Pääsesime välja. Kahurid vaikivad. Me viskusime tänavatenäljas välja, sarnanedes lastega, kes rõõmustavad lume üle, vaatama puruks tulistatud akende pakasetähti, kuuliauke ümbritsevate peente pragude lumiseid õisi, kõndima jääna läbipaistvatel klaastahvlitel, mis katsid Tverskajat - nende esimeste tundide rahulolu, kui korjasin seinte äärest kõverdunud kuule, mis olid krimpsu tõmbunud täpselt nagu tulekahjus ära põlenud liblikate kehad.

Nägime suitsevate seinte musti haavu.

Ühes poekeses nägime imekaunist halli kassi. Läbi paksu klaasi tervitas ta näugudes inimesi, palus väljalaskmist; ta oli kaua viibinud üksikvangistuses.

Me tahtsime kõigele oma nimed anda. Vaatamata malmist sõimuvalingule, mille Vorobjovi mäed olid linna heitnud, oli linn terve.

Mulle meeldis eriliselt Moskva jõe tagune linnaosa ja kolm tehasekorstnat, mis olid otsekui kindla käega süüdatud küünlad, malmsild ja vareseparv jääl. Kuid kõige kohal troonib kuldse kuplina hiiglakäest väljunud kolmest tehasetornist lühter, raudredel viib nende tippu, seda mööda ronib mõnikord inimene, küünlavaimulik hallist tehasenõest palge ees.

Kes see on, see nägu? Sõber või vaenlane? See suitsuga maalitud laup, mis ripub linna kohal? Pilvehabemest ümbritsetud nägu? Või kas ehk uus mustasilmne Gurriet el-Ayn pühendab oma siidised imelised juuksed sellele leegile, mille peal ta põletatakse, kuulutades võrdsust ja võrdõiguslikkust? [Gurriet el-Ayn (õieti Qurrat ul-Ayn, araabia 'silmade trööst') ehk Tahirih (pärsia 'puhas') ehk Fatima Baraghani (1814-1852) oli iraani luuletaja ja teoloog, üks bahai usundi võtmeisiksusi. Kuulus nii oma ilu kui tarkuse poolest, oli ta üks islamiühiskonna naisemantsipatsiooni pioneere, ilmudes esimese naisena avalikkuse ette katmata näoga. Ta suri usumärtrina (kuigi mitte tuleriidal, nagu Hlebnikov näib viitavat, vaid kägistati).]

Kuid need tundmatule valitsejale süüdatud uued küünlad on isandad vana pühamu üle.

Siinsamas sirvisin esmakordselt surnuteraamatu lehekülgi, kui nägin lähedaste inimeste rodu Lomonossovi aia juures, mis seisis pikas järjekorras piki kogu tänavat ja tungles surnukuuri sissepääsu juures. [Lomonossovi aed asub Moskva ülikooli ees; ülikooli anatoomikumi toodi 1917. aasta oktoobrisündmuste ajal hukkunud.]

Uute vabadusepäevade esimene algustäht kirjutatakse sageli surma tindiga.

Oktoober-november 1918