Kirjastus Helios andis välja Dostojevski "Kuritöö ja karistuse". Tõlge on A. H. Tammsaarelt, kuid Kadrioru Tammsaare muusemi juhi Maarja Vaino nõuandel võttis kirjastus ette tõlke redigeerimise ja see huvitav töö langes osaks mulle. Töö oli tõesti põnev. Esiteks võimaldas see lähedalt jälgida Tammsaare tõlkijatööd. Teiseks - kuna valmimas on ka Mihhail Bahtini "Dostojevski poeetika probleemide" tõlge, mille veerge olin just enne üle lugenud, oli võimalus Bahtini najal ka lähilugeda, kuidas Dostojevski oma teksti on ehitanud. See veenis veel kord, kuivõrd läbinägelik on Dostojevski lugejana Bahtin ja kuivõrd orgaaniline anne on Dostojevski ise. Redaktsiooni valmimisel olid abiks ka korrektori Lii Tõnismanni märkused ja kirjastuse toimetaja Triinu Lepa tähelepanekud. Maarja Vaino järelsõna valgustab Dostojevski ning romaani seoseid Tallinnaga (tuleb välja, et mõned tegelaste prototüübid on ilmselt just Tallinnas kohatud, kus Dostojevski käis külas oma vennal) ning Tammsaare tõlke tagamaid, samuti "Kuritöö ja karistuse" mõju "Tõele ja õigusele".
Muuhulgas sain teada, et Dostojevski on oma romaanis teinud ühe eksimuse (see on muidugi uurijatele ammu teada, kuid viga on säilitatud ka romaanide taastrükkides, ka siin): Sonja üks õdedest, episoodiline ja mittekõnelev tegelane, kannab romaanis esimesel ilmumisel nime Lida, kuid edaspidi saab temast Lenja. Leidsin netist isegi ühe uurimuse, kus sellest eksitusest tehakse kaugeleulatuvaid järeldusi ning otsitakse vastavate häälikute esinemisi muudes olulistes märksõnades. Seejuures on see üks asi, mis läks redigeerimisele: Tammsaare oli selle nime eestindanud kui Leena, nüüd on see viidud Dostojevski algkujule tagasi.
Algupärandi järgi on eesti keeles läbipaistvaks tehtud ka näiteks Dostojevski põgus viide Raskolnikovi nime seosele raskolnikutega, nagu kutsuti vanausulisi. 6. osa II peatükis räägib uurija Porfiri Petrovitš Raskolnikovile Mikolkast, kes end valetunnistusega tunnistas süüdi kuriteos, mille tegelikult pani toime Raskolnikov - Mikolka kuulub raskolnikute hulka (из раскольников), samas "mitte päris"; see mängib romaani tekstilises koes oma rolli, Porfiri Petrovitš, kes juba teab päris süüdlast, mängib aga veel kassi ja hiirt, ütleks otsekui välja, et Mikolka pole "mitte päris" mõrvar, vaid mõrvar on "päris" Raskolnikov. (Siin viidatakse ka Raskolnikovi enda nime tähendusele 'lahkusuline, usust lahkulööja, kiriku lõhestaja', aga see viitab ka tema tapatöö viisile, sest раскольник tähendab sõnasõnaliselt ka lõhkiraijujat. Dostojevski nimed on sageli tähenduslikud, nt vürst Lev Mõškin on "lõvi-hiir", Karamazovid on ühendus turgi keelte sõnast kara 'must' ja vene sõnast мазать 'määrima' jne). Originaalis on kõnealune tekstikoht nii: "А
известно ли вам, что он из раскольников,
да и не то чтоб из раскольников, а просто
сектант; у него в роде бегуны бывали, и
сам он еще недавно, целых два года, в
деревне, у некоего старца под духовным
началом был." Tammsaare tõlkes on see nii: "Aga
kas teate, et ta on vanausuline, mitte ka päris vanausuline, vaid
lihtsalt lahkusuline; tema sugukonnas olid rändavad vanausulised, ja
ka tema ise oli hiljuti tervelt kaks aastat külas kellegi vanakese
juures vaimuliku karistuse all." Redigeeritud tekstis on see koht viidud algupärandile lähemale: "Aga kas teate, et ta on
raskolnik, mitte ka päris raskolnik, vaid lihtsalt sektant; tema
sugukonnas olid jooksikutest vanausulised, ja ka tema ise oli hiljuti
tervelt kaks aastat külas kellegi staaretsi juures vaimulikku
õpetust saamas."
Paraku ei võtnud ma ette põhjalikumat varasemate redaktsioonide võrdlust, nii on raamatu alguses olevas redigeerija kommentaaris juttu sellest, nagu oleksin tööd teinud ligi 100 aasta vanuse alustekstiga - lasin end eksitada seigast, et 1939 ei saanud Tammsaare oma tõlget uuendada ja arvasin, et nõnda jäigi tema tõlge hilisemates trükkides samaks. Tegelikult on Tammsaare tõlge käinud enne nüüdset läbi ühest põhjalikumast ja kahest põgusamast redigeerimisringist. Lisan siia selle kommentaari nii, nagu ta tegelikult pidanuks olema.
„Kuritöö ja karistuse” redigeerimisest
Katkendid „Kuritööst
ja karistusest” jõudsid eesti keelde esimest korda hoopis
pealkirjaga „Roim ja karistus”: Johannes Aavik andis oma
keeleuuenduse populariseerimiseks välja raamatusarja „Hirmu ja
õuduse jutud”, mille 23. numbrina ilmuski 1928. aastal vihik, mis
sisaldab kolme lõiku romaanist: „Vene toorus. Raskolnikovi
unenägu” (I osa 5. ptk), „Mõrv” (I osa 6. ptk) ja „Salapärane
väisur” (III osa 6. ptk), tõlkijateks Johannes Aavik ja keskmise
lõigu puhul ka Vladimir Paivel. Raamatut alustab tarvitatud
keeleuuenduste loetelu ning lõpetab Aaviku kirjutatud saatesõna,
mis tutvustab Dostojevski elu- ja loomelugu, ning märkused nii
sisuliste kui keeleliste küsimuste kohta.
Romaani
eestikeelse tõlke tegi A. H. Tammsaare juba 1923. aastal,
esmakordselt ilmus see 1929 Looduse
kirjastuselt kolmes köites.
Raamatul
on Ernst Raudsepa eessõna „Feodor Dostojevski”.
Kui
Looduse
kirjastus sellest
1939. aastal uustrüki
tegi,
ei antud Tammsaarele võimalust tõlke keelt ajakohastada, kuid
ometi oli teksti pisut redigeeritud: raamatu korrektoriks on märgitud
Helmut Pürkop. Kohendatud oli vene nimede õigekirja ja pisut
üksikuid sõnavorme.
1958.
aastal Eesti
Riiklikus Kirjastuses ilmunud uustrükk oli juba põhjalikumalt
redigeeritud, tiitli
pöördel on märgitud, et redaktsiooni aluseks on võetud romaani
venekeelse algupärandi 1957. aasta väljaanne, kust on ilmselt pärit
ka raamatu lõppu lisatud seletavad märkused.
Võib arvata, et selle
redaktsiooni
tegi raamatu toimetajaks märgitud Vello Tarnaste (eluaastad
1929-1999, tõlkis vene keelest ja kirjutas tõlkeraamatutele
saatesõnasid 1960.-80. aastail). Raamatu korrektorid olid A. Kiho ja
E. Järve. Raamatule
on lisatud põhjalikum järelsõna tollases nõukogude kirjanduselus
autoriteetselt kriitikult ja kirjandusfunktsionärilt Boriss
Rjurikovilt.
1987.
aasta Eesti Raamatu väljaande redaktsiooni aluseks on märgitud 1970. aasta
venekeelne väljaanne (sealt ilmselt ka täiendatud seletavate
märkuste osa) ja raamatu toimetajaks Elvi Lehiste (1930-1990),
korrektoriteks R. Turu ja U. Ojango. Võrdlus näitab, et keelt on
veelgi kohendatud, kuid üsna delikaatsel määral. Seda raamatut
saadab Peeter Toropi järelsõna „Armastus ja halastus”.
Võrdlus
näitab ka, et 2007. aastal „Eesti Päevalehe romaaniklassika”
sarjas ilmunud trüki aluseks on 1958. aasta redaktsioon ilma 1987. aasta muudatusteta (ainult et
saatesõna ja kommentaarid on ära jäetud).
1987.
aasta väljaande tekst aga oli aluspõhjaks nüüdse redaktsiooni
tegemisel (venekeelne originaaltekst, mida redigeerimisel kasutati,
pärineb 1989. aasta kirjastuse Nauka väljaandest).
Nõnda
siis oli tänini Tammsaare tõlkest olemas neli versiooni: algne
tõlge, Pürkopi kohendatud tekst ning Tarnaste ja Lehiste
redaktsioonid, mis kõik põhinesid järjest eelmistel.
Mihkel
Samarüütel on oma raamatublogis „Loterii” teinud põhjaliku
võrdluse algse tõlke ja 1987. aasta redaktsiooni vahel, sealt saab
hea pildi tõlke muutumisest (aadressil
https://loterii.blogspot.com/2009/08/feodor-fjodor-dostojevski-kuritoo-ja.html
on selle võrdlustöö esimene osa ja lingid ülejäänud kolmele
osale).
Keel
areneb aga pidevalt; eelmiste redaktsioonide ajaline vahe oli
keskeltläbi 30 aastat, seega oli nüüd aeg uuesti tõlke keel üle
vaadata.
Käesolevas
väljaandes on tänapäevasemaks
muudetud sõnavara ja lausestust, samuti kohati parandatud mõned
juhuslikud tõlkevead. Mõnel pool on lisatud üksikuid sõnu, mis on
Tammsaare tõlkest võrreldes originaaliga välja jäänud; mõnede
lausete puhul on ligilähedast tõlget muudetud täpsemaks. Muutmata
on jäetud mõned sõnad ja konstruktsioonid, mis küll pole enam
aktiivses käibes, kuid mis väärivad meeldetuletamist ja
säilitamist (nt kuna, mis
Tammsaarel tähendab ’samal ajal kui, samas
kui’, aga mida tänapäeval
kastutakse sageli sest’i
sünonüümina).
Vene nimede õigekiri
on viidud vastavusse tänapäeva eesti keele
transkriptsioonireeglitega, mõnede venepäraselt kirjutatud
mittevene nimede puhul on taastatud nende õige kuju. Ajalehtede
nimed, samuti mõned kohanimed, mis Tammsaarel olid eesti keelde
tõlgitud, on tagasi muudetud venekeelseks, nagu on praegu käibiv
tava.
Dostojevski ja tema
järel Tammsaare on mõnes kohas kasutanud sellist tegelase sisekõne
esitamise viisi, kus tekst esitatakse otsekõnena (eesti keeles
jutumärkidega), kuid tegelast tähistatakse tema-vormis; see
tekitaks tänapäeva lugejas segadust ning tema-vorm on neil juhtudel
asendatud mina-vormiga.
Piiblitsitaadid, mis
Tammsaare algses tõlkes on võetud tollal käibel olnud piiblitõlke
redaktsioonist, on nüüd asendatud 1997. aasta eestikeelse
piiblitõlke omadega; lisaks paremale arusaadavusele õigustab seda
otsust ka asjaolu, et Dostojevski algtekstis kasutatakse 19. sajandi
jooksul valminud nn sinodaalset piiblitõlget, mis romaani
kirjutamisajal oli veel suhteliselt värske ja millel polnud tollase
vene keele kontekstis märkimisväärset arhailist värvingut.
Redigeerimise
peamiseks põhimõtteks on olnud arusaadavus tänapäeva lugejale,
kuid samas on püütud mitte sekkuda Tammsaare üldisesse
tõlkijastiili, sest tegu on kõige muu kõrval ka eesti tõlkeloo
olulise tähisega.