31/12/2020

Lõhnavad varemed Telliskivi loomelinnakus

 Postimehes ilmus arvustus näitusele "Kodu ja rahu".


Lõhnavad varemed Telliskivi loomelinnakus

Kas varemetes kodumaja on endiselt kodu? Kas meie siin elame rahuajal? Mismoodi kunst meid õieti puudutab? Neid ja paljusid teisi küsimusi tekitab üks näitus, mis on kokku pandud seebist ja fotodest.

Telliskivi Kvartalis Juhan Kuusi Dokfoto Keskuses on kuni veebruari lõpuni võimalik vaadata näitust „Kodu ja rahu”, kuhu kuraatorid Kristel Aimee Laur ja Toomas Järvet (assistent Liisa Kivimäe) on kokku pannud kaks teost: Prantsuse kunstniku Emmanuel Tussore’i installatsiooni „Study for a Soap” (assistent Ahmed Al-Sulaiman) ning Peterburi fotograafide Anton Ivanovi ja Alexander Vasilyevi fotod sarjast „Soovige meile rahu”. Neid ühendab see, et mõlemad portreteerivad Süüria sõja tagajärgi. Fotod kujutavad süürlasi, kes elavad sõjast purustatud linnaosades: lapsed, täiskasvanud, pered, püüdmas elada oma igapäevaelu varemete keskel, sest neil lihtsalt pole kuhugi mujale minna (kui nad just ei taha põgeniku ohtlikku teekonda ette võtta). Fotod on sageli lahendatud portreedena, kus taustaks on sõja jäljed: olukorrad on täiesti tavalised, nagu neid võiks siin Tallinnaski tabada, ainult et keskkond on purustatud, ja vahel ka inimkehad (nagu ühel fotoseerial neiust, kes on plahvatuses kaotanud jala, kuigi see selgub ainult saatetekstist). Pildid on pandud elama Tussore’i teose sisse ja taustale – see koosneb Aleppo seebist laotud auklikest müüridest ning seebist vestetud pisikestest majavaremetest (lisaks seeria suurendatud fotosid neist kujukestest). Teose kontseptsioon toetub tõsiasjale, et Aleppo seep on süürlaste ainelise kultuuri üks keskseid väljendusi, see loorberiõliga tehtud seep on vana ja kuulus, sealtkandi tsivilisatsiooni järjepidevuse märk (seda olevat hinnanud juba kuninganna Kleopatra), mis oli omal ajal levinud Euroopaski. Aleppo seepi ostvat süürlased aastase varu kaupa ning selle valmistamise pärimus on sügav.

Oma olulise (lausa kunstilise) nüansi lisab kogu näitusele see, et kui vaataja piilub seebist ehitatud varemete vahelt fotosid, peab ta silmas pidama hoiatussilti, et kunstiteost ei tohi puudutada, sest see on varisemisohtlik. See näitus ei võta mingit tugevat seisukohta, mis nõuaks nõustumist, ta osutab, laseb vaatajal endal näha ja tunda, laseb korraga kohal olla nii sealse olukorra trööstitusel ja jubedusel kui ka ühtlasi kannab siiski endas ka seda kadumatut elutahet (võib-olla isegi elurõõmu), mis võimaldab inimestel varemete vahel edasi elada ja loodetavasti kunagi normaalse elu üles ehitada. Lõhnav seep kannab endas loomulikult ka puhtaksaamise lootuse sümbolit. Kuid veelgi rohkem mängib siin ehk isegi see kujund, et seebist on tehtud varemed: see on kuidagi kohatu, isegi kuidagi vigurdav; aga kui jääda mõtlema, siis seebist tehtud varemetest veel kohatumad on ju päris varemed ise. Nende kujukestega saab põhimõtteliselt käsi pesta – ja see on loomulikum kui see, mida need kujud kehastavad. Seebi-keskkonna n-ö käegakatsutavus (ja lõhnavus) haakub sellega, et pildidki on käsitsi ilmutatud analoogfotod: siin pole mingit elektroonilist „tõlkefiltrit”, vaid otsene Süüria varemete valgusjälg filmilindil, mis on omakorda jätnud jälje meie ees olevale fotopaberile. Ja see ongi selle näituse puhul oluline – lihtsalt võimaldada vaatajale kohalolu Süüria varemete juures, võimaldada katsuda seda lohutut, totrat ja elutahtelist inimolu. Pidades ühtlasi meeles, et Süüria pole ainus koht, kus niimoodi elatakse, varemete keskele sünnitakse ja kasvatatakse oma lapsi üles igas maailma nurgas. Pidades silmas, et need võiksime olla me ise – kolmveerand sajandit tagasi olemegi olnud.

Kogu see näitus on ses mõttes väga õigesti tempereeritud kunstiline tervik, kusjuures kunst on siin pieteeditundeliselt vaid elu enda väljafokuseerija, mitte selle pinnal parasiteeriv enda leidlikkuse eksponeerimine (nagu sageli nn sotsiaalse kontseptuaalse kunsti puhul võib juhtuda). Kaks teost täiendavad teineteist, ilma et nad kitsendaksid teineteise iseseisvat tähendust (pigem just võimendavad), kogu tervik on napp, delikaatne ja täpne. Selle kohta saab kindlasti öelda: väga õnnestunud kuraatoritöö. Aga kunstielamusest veelgi olulisem on, et see näitus puudutab, mitte lihtsalt ei „võta teemaks” ega „käsitle”. Või mida muud hea kunst siis teebki.

12/12/2020

Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistus"

 

Kirjastus Helios andis välja Dostojevski "Kuritöö ja karistuse". Tõlge on A. H. Tammsaarelt, kuid Kadrioru Tammsaare muusemi juhi Maarja Vaino nõuandel võttis kirjastus ette tõlke redigeerimise ja see huvitav töö langes osaks mulle. Töö oli tõesti põnev. Esiteks võimaldas see lähedalt jälgida Tammsaare tõlkijatööd. Teiseks - kuna valmimas on ka Mihhail Bahtini "Dostojevski poeetika probleemide" tõlge, mille veerge olin just enne üle lugenud, oli võimalus Bahtini najal ka lähilugeda, kuidas Dostojevski oma teksti on ehitanud. See veenis veel kord, kuivõrd läbinägelik on Dostojevski lugejana Bahtin ja kuivõrd orgaaniline anne on Dostojevski ise. 

Redaktsiooni valmimisel olid abiks ka korrektori Lii Tõnismanni märkused ja kirjastuse toimetaja Triinu Lepa tähelepanekud. Maarja Vaino järelsõna valgustab Dostojevski ning romaani seoseid Tallinnaga (tuleb välja, et mõned tegelaste prototüübid on ilmselt just Tallinnas kohatud, kus Dostojevski käis külas oma vennal) ning Tammsaare tõlke tagamaid, samuti "Kuritöö ja karistuse" mõju "Tõele ja õigusele".

Muuhulgas sain teada, et Dostojevski on oma romaanis teinud ühe eksimuse (see on muidugi uurijatele ammu teada, kuid viga on säilitatud ka romaanide taastrükkides, ka siin): Sonja üks õdedest, episoodiline ja mittekõnelev tegelane, kannab romaanis esimesel ilmumisel nime Lida, kuid edaspidi saab temast Lenja. Leidsin netist isegi ühe uurimuse, kus sellest eksitusest tehakse kaugeleulatuvaid järeldusi ning otsitakse vastavate häälikute esinemisi muudes olulistes märksõnades. Seejuures on see üks asi, mis läks redigeerimisele: Tammsaare oli selle nime eestindanud kui Leena, nüüd on see viidud Dostojevski algkujule tagasi. 

Algupärandi järgi on eesti keeles läbipaistvaks tehtud ka näiteks Dostojevski põgus viide Raskolnikovi nime seosele raskolnikutega, nagu kutsuti vanausulisi. 6. osa II peatükis räägib uurija Porfiri Petrovitš Raskolnikovile Mikolkast, kes end valetunnistusega tunnistas süüdi kuriteos, mille tegelikult pani toime Raskolnikov - Mikolka kuulub raskolnikute hulka (из раскольников), samas "mitte päris"; see mängib romaani tekstilises koes oma rolli, Porfiri Petrovitš, kes juba teab päris süüdlast, mängib aga veel kassi ja hiirt, ütleks otsekui välja, et Mikolka pole "mitte päris" mõrvar, vaid mõrvar on "päris" Raskolnikov. (Siin viidatakse ka Raskolnikovi enda nime tähendusele 'lahkusuline, usust lahkulööja, kiriku lõhestaja', aga see viitab ka tema tapatöö viisile, sest раскольник tähendab sõnasõnaliselt ka lõhkiraijujat. Dostojevski nimed on sageli tähenduslikud, nt vürst Lev Mõškin on "lõvi-hiir", Karamazovid on ühendus turgi keelte sõnast kara 'must' ja vene sõnast мазать 'määrima' jne). Originaalis on kõnealune tekstikoht nii: "А известно ли вам, что он из раскольников, да и не то чтоб из раскольников, а просто сектант; у него в роде бегуны бывали, и сам он еще недавно, целых два года, в деревне, у некоего старца под духовным началом был." Tammsaare tõlkes on see nii: "Aga kas teate, et ta on vanausuline, mitte ka päris vanausuline, vaid lihtsalt lahkusuline; tema sugukonnas olid rändavad vanausulised, ja ka tema ise oli hiljuti tervelt kaks aastat külas kellegi vanakese juures vaimuliku karistuse all." Redigeeritud tekstis on see koht viidud algupärandile lähemale: "Aga kas teate, et ta on raskolnik, mitte ka päris raskolnik, vaid lihtsalt sektant; tema sugukonnas olid jooksikutest vanausulised, ja ka tema ise oli hiljuti tervelt kaks aastat külas kellegi staaretsi juures vaimulikku õpetust saamas." 


Paraku ei võtnud ma ette põhjalikumat varasemate redaktsioonide võrdlust, nii on raamatu alguses olevas redigeerija kommentaaris juttu sellest, nagu oleksin tööd teinud ligi 100 aasta vanuse alustekstiga - lasin end eksitada seigast, et 1939 ei saanud Tammsaare oma tõlget uuendada ja arvasin, et nõnda jäigi tema tõlge hilisemates trükkides samaks. Tegelikult on Tammsaare tõlge käinud enne nüüdset läbi ühest põhjalikumast ja kahest põgusamast redigeerimisringist. Lisan siia selle kommentaari nii, nagu ta tegelikult pidanuks olema.



 „Kuritöö ja karistuse” redigeerimisest


Katkendid „Kuritööst ja karistusest” jõudsid eesti keelde esimest korda hoopis pealkirjaga „Roim ja karistus”: Johannes Aavik andis oma keeleuuenduse populariseerimiseks välja raamatusarja „Hirmu ja õuduse jutud”, mille 23. numbrina ilmuski 1928. aastal vihik, mis sisaldab kolme lõiku romaanist: „Vene toorus. Raskolnikovi unenägu” (I osa 5. ptk), „Mõrv” (I osa 6. ptk) ja „Salapärane väisur” (III osa 6. ptk), tõlkijateks Johannes Aavik ja keskmise lõigu puhul ka Vladimir Paivel. Raamatut alustab tarvitatud keeleuuenduste loetelu ning lõpetab Aaviku kirjutatud saatesõna, mis tutvustab Dostojevski elu- ja loomelugu, ning märkused nii sisuliste kui keeleliste küsimuste kohta. 

Romaani eestikeelse tõlke tegi A. H. Tammsaare juba 1923. aastal, esmakordselt ilmus see 1929 Looduse kirjastuselt kolmes köites. Raamatul on Ernst Raudsepa eessõna „Feodor Dostojevski”.

Kui Looduse kirjastus sellest 1939. aastal uustrüki tegi, ei antud Tammsaarele võimalust tõlke keelt ajakohastada, kuid ometi oli teksti pisut redigeeritud: raamatu korrektoriks on märgitud Helmut Pürkop. Kohendatud oli vene nimede õigekirja ja pisut üksikuid sõnavorme.

1958. aastal Eesti Riiklikus Kirjastuses ilmunud uustrükk oli juba põhjalikumalt redigeeritud, tiitli pöördel on märgitud, et redaktsiooni aluseks on võetud romaani venekeelse algupärandi 1957. aasta väljaanne, kust on ilmselt pärit ka raamatu lõppu lisatud seletavad märkused. Võib arvata, et selle redaktsiooni tegi raamatu toimetajaks märgitud Vello Tarnaste (eluaastad 1929-1999, tõlkis vene keelest ja kirjutas tõlkeraamatutele saatesõnasid 1960.-80. aastail). Raamatu korrektorid olid A. Kiho ja E. Järve. Raamatule on lisatud põhjalikum järelsõna tollases nõukogude kirjanduselus autoriteetselt kriitikult ja kirjandusfunktsionärilt Boriss Rjurikovilt.

1987. aasta Eesti Raamatu väljaande redaktsiooni aluseks on märgitud 1970. aasta venekeelne väljaanne (sealt ilmselt ka täiendatud seletavate märkuste osa) ja raamatu toimetajaks Elvi Lehiste (1930-1990), korrektoriteks R. Turu ja U. Ojango. Võrdlus näitab, et keelt on veelgi kohendatud, kuid üsna delikaatsel määral. Seda raamatut saadab Peeter Toropi järelsõna „Armastus ja halastus”.

Võrdlus näitab ka, et 2007. aastal „Eesti Päevalehe romaaniklassika” sarjas ilmunud trüki aluseks on 1958. aasta redaktsioon ilma 1987. aasta muudatusteta (ainult et saatesõna ja kommentaarid on ära jäetud).

1987. aasta väljaande tekst aga oli aluspõhjaks nüüdse redaktsiooni tegemisel (venekeelne originaaltekst, mida redigeerimisel kasutati, pärineb 1989. aasta kirjastuse Nauka väljaandest).

Nõnda siis oli tänini Tammsaare tõlkest olemas neli versiooni: algne tõlge, Pürkopi kohendatud tekst ning Tarnaste ja Lehiste redaktsioonid, mis kõik põhinesid järjest eelmistel.

Mihkel Samarüütel on oma raamatublogis „Loterii” teinud põhjaliku võrdluse algse tõlke ja 1987. aasta redaktsiooni vahel, sealt saab hea pildi tõlke muutumisest (aadressil https://loterii.blogspot.com/2009/08/feodor-fjodor-dostojevski-kuritoo-ja.html on selle võrdlustöö esimene osa ja lingid ülejäänud kolmele osale).

Keel areneb aga pidevalt; eelmiste redaktsioonide ajaline vahe oli keskeltläbi 30 aastat, seega oli nüüd aeg uuesti tõlke keel üle vaadata.

Käesolevas väljaandes on tänapäevasemaks muudetud sõnavara ja lausestust, samuti kohati parandatud mõned juhuslikud tõlkevead. Mõnel pool on lisatud üksikuid sõnu, mis on Tammsaare tõlkest võrreldes originaaliga välja jäänud; mõnede lausete puhul on ligilähedast tõlget muudetud täpsemaks. Muutmata on jäetud mõned sõnad ja konstruktsioonid, mis küll pole enam aktiivses käibes, kuid mis väärivad meeldetuletamist ja säilitamist (nt kuna, mis Tammsaarel tähendab ’samal ajal kui, samas kui’, aga mida tänapäeval kastutakse sageli sest’i sünonüümina).

Vene nimede õigekiri on viidud vastavusse tänapäeva eesti keele transkriptsioonireeglitega, mõnede venepäraselt kirjutatud mittevene nimede puhul on taastatud nende õige kuju. Ajalehtede nimed, samuti mõned kohanimed, mis Tammsaarel olid eesti keelde tõlgitud, on tagasi muudetud venekeelseks, nagu on praegu käibiv tava.

Dostojevski ja tema järel Tammsaare on mõnes kohas kasutanud sellist tegelase sisekõne esitamise viisi, kus tekst esitatakse otsekõnena (eesti keeles jutumärkidega), kuid tegelast tähistatakse tema-vormis; see tekitaks tänapäeva lugejas segadust ning tema-vorm on neil juhtudel asendatud mina-vormiga.

Piiblitsitaadid, mis Tammsaare algses tõlkes on võetud tollal käibel olnud piiblitõlke redaktsioonist, on nüüd asendatud 1997. aasta eestikeelse piiblitõlke omadega; lisaks paremale arusaadavusele õigustab seda otsust ka asjaolu, et Dostojevski algtekstis kasutatakse 19. sajandi jooksul valminud nn sinodaalset piiblitõlget, mis romaani kirjutamisajal oli veel suhteliselt värske ja millel polnud tollase vene keele kontekstis märkimisväärset arhailist värvingut.

Redigeerimise peamiseks põhimõtteks on olnud arusaadavus tänapäeva lugejale, kuid samas on püütud mitte sekkuda Tammsaare üldisesse tõlkijastiili, sest tegu on kõige muu kõrval ka eesti tõlkeloo olulise tähisega.




05/12/2020

Aija Sakova "Isa suudlus"

 

Aija Sakoval on ilmunud esimene luulekogu "Isa suudlus". Oli meeldiv võimalus olla selle raamatu toimetaja. Raamatu esitlust, kus Aija vestleb raamatu kaanemaali autori Mara Ljutjuki ning minuga, on võimalik vaadata allpool, ütlen seal ära ka põhilise, mis ma selle raamatu saateks tahan öelda.


02/12/2020

Paul Celan "Tema seljas ratsutas öö"

 

Kirjastuselt Salv on ilmunud Paul Celani luule valikkogu "Tema seljas ratsutas öö", tõlkijateks Rein Raud ja Aare Pilv, kokku 59 luuletust kõigist Celani loominguperioodidest. Me ei hakanud eristama, kes on tõlkinud millised tekstid, sest vastastikuse toimetamise käigus sekkusime teineteise tõlgetesse omajagu, nii et enamikku neist luuletustest võib lugeda ühiselt tõlgituks. Mõnest tekstist oli olemas tõlge meil mõlemal, sel juhul sulatasime need ühte. Ehk ainult "Surmafuuga" on luuletus, mille puhul võib selgemini öelda, et see on Rein Raua tõlge, mille puhul ma tegin mõned väiksemad kohendusettepanekud. Kui raamat oli valmis, ei mäletanud me isegi enam peast kõigi tekstide puhul, kellelt pärines algne tõlge.

Selle raamatu puhul said kokku kaks ideed. Minul on olnud juba ammu mõte, et võiks kokku koguda kõik senised Celani eesti-tõlked ning pisut juurde tõlkida. Kui Rein Raual ilmus 2015 "Surmafuuga" tõlge, siis uurisin, kas tal on veel Celani tõlkeid, ning sain teada, et tal on plaanis neid tõlkida väike raamatutäis. See arenes edasi mõtteks teha raamat meie mõlema tõlgetest, kuni lõpuks kujunes asi ühistõlkimiseks.

Rein Raua algtõlgetest ongi varem ilmunud "Surmafuuga" (Sirbis 3. juulil 2015) ja kimp luuletusi Loomingus 2020/11; minu tõlgete algversioonid on ilmunud Ninnikus nr 4 (2002) ja Vikerkaares 2004/1 (valikud kattuvad). Minu tõlgete puhul on enne Rein Raua osalust olnud tegelikult veel kaks toimetavat filtrit. Esimest korda pakkusin oma Celani-tõlkeid sajandivahetuse paiku ajakirjale Akadeemia, mille peatoimetaja oli tollal veel Ain Kaalep. Kaalep lükkas mu tõlked küll tagasi, kuid tänuväärselt oli need varustanud rohkete parandavate ja seletavate märkustega, mida sain hiljem tõlkeid viimistledes arvesse võtta. Võimalik, et see andis Kaalepile endale tõuke võtta Celani tõlkimine uuesti käsile, sest suurem valik Kaalepi tõlkeid ilmus Vikerkaares 2001/8-9 (varem oli ilmunud üks Celani luuletus Kaalepi "Peegelmaastikes" 1976). Enne Ninnikus avaldamist toimetas mu tõlkeid Hasso Krull. Nii et Pilve ja Raua nimedele võib nüüdse raamatu puhul tegelikult mõtteliselt lisada ka Kaalepi ja Krulli.

Varasemad Paul Celani luule tõlked (lisaks eelmainituile):

Ilmar Laaban: viis luuletust ajakirjas Mana 1957/1-2

Ülle Rannut: TPedI ajalehes 1988/4 kolm luuletust, sealhulgas „Surmafuuga”

Aadu Hurt: Vikerkaar 1989/9, Looming 1991/6, Hurda luulekogu „Kivi leiva asemel” (1997), Looming 1998/3

Rainer Kattel: üks luuletus Vikerkaares 2000/7

Andres Ehin: kimp kogumikus „Kaksainus” (2004)

Hasso Krull: üks luuletus blogis "Luuletõlgendus

Tõnis Tatar: suurem valik Ninnikus nr 14, 2014

Maarja Kangro: kaks luuletust kogumikus „Varietee” (2019) 

Loodetavasti Celani tõlkimine eesti keelde jätkub, sest see on luule, mis täielikumaks avanemiseks teises keeles vajab mitut vaatepunkti.


Raamatu esitluse video:



Lõpetuseks üks lugu. Celan elas aastail 1948-70 Pariisis. Pariisis elas 1938. aastast kuni oma surmani 1989 ka Samuel Beckett. Nad ei kohtunud kunagi, kuigi neil olid ühised tuttavad. Beckett küll luges Celanit, kuid tema ainus teadaolev kommentaar olevat olnud "il me dépasse", st "see käib mul üle pea". 1970. aastal oli Celani sõber, Prahast pärit ja hiljem Šveitsis elanud luuletaja ja tõlkija Franz Wurm Pariisis ning kutsus Celanit kaasa Becketti juurde külla. Celan keeldus, osutades, et nii lühikese etteteatamisega külla minna on talle ebamugav. Beckett saatis talle Wurmi kaudu tervisi, mispeale Celan olevat öelnud, et Beckett on võib-olla ainus inimene Pariisis, kellega ta saaks siiralt vestelda. Varsti tegi Celan enesetapu. Kui ta surnukeha Seine'i jõest leiti, oli tema taskus vaid üks asi - piletid Becketti tüki "Godot'd oodates" etendusele.


11/10/2020

Eesti luule Bulgaaria almanahhis "Sveta gora"

Bulgaarias Veliko Tarnovo linnas välja antavas kirjanduse, teaduse ja kunsti almanahhis "Sveta gora" ("Püha mägi") 16. numbris ehk tegelikult köites "П" (köidetel on numbrite asemel tähed alfabeetilises järjestuses) ilmus oktoobris 2020 Dora Janeva-Mednikarova tõlkes kimp eesti luulet. Autoriteks Arvo Valton, Aarne Puu, Maarja Pärtna, Carolina Pihelgas ja Aare Pilv.

Almanahhis on hulgaliselt erinevaid tekste, palju bulgaaria nimesid, kellest ma ei tea midagi, aga muuhulgas on seal bukett Havanna luuletajatest, kimp vene luuleklassikast (Puškinist Blokini), tõlkeid Hermann Hesse luulest ja Albert Camus' "Mässavast inimesest".



Siin on tõlked minu luuletustest:


*** (peidan oma näo)

скрих лицето си в цвета

на разкошния ален божур

когато дъждът престана



*** (väike armike vanaema randmel)

малък белег на китката

показва ми баба, овчарка била,

сега тя вече месеше

хляб,

ножът го срязва небрежно,

баба ми го показва

с думите на Алън, естонският пастор

„За мен това начало е край“,

помнятоваоще от ученическите си дни.



*** (ema rääkis täna, et viiekümnendatel)

Мама ми каза днес, че през петдесетте

баща ми и майка ми предприемали веднъж годишно

с две големи кошници от шперплат

пътуване с влак до Ленинград, прекарвали

няколко дни в къща за гости

и през тези дни били на опашка

за захар; двамата

можело да се купи само определено количество захар

(предполагам килограм) и така те чакали по опашките,

докато не напълнели кошниците

със захар; така имали за цяла зима,

тези кошници бяха в шкафа им

четвърт век по-късно;

когато все още бях малко момче,

баба ми ме научи да обичам

чесън, защото тя живееше след смъртта на баща ми

вече при нас и веднъж попитах,

защо пие толкова чай, отговори ми

през смях: „хубава прясна вода,

нищо друго“.

10/10/2020

Kadri Noormetsa "Ümarlaud"

 Tartu Uues Teatris tuli välja Kadri Noormetsa lavastus "Ümarlaud". Laval on Kadri ise, Ekke Hekles, Maarja Jakobson, Martin Kork ja Helgur Rosenthal, maali tegi Kairo, heli Taavi Suisalu, valguse Karl Marken, lava Tanel Russ koos Epp Peedumäe, Tuuli Raadiku ja Ivar Pilvariga, grimmi ja kostüümi Piret Sootla, produtsent on Marie Kliiman. Ise olin järjekordselt dramaturgi nime all, kuigi Kadri Noormetsa tükkide puhul tähendab see midagi muud kui tavaliselt.

Oli väga lõbus, huvitav, hariv ja sõbralik prooviperiood. Esietenduse järel oli tunne, et lavastusel on elu sees, meie ühised püüdlused on vilja kandnud. Ülejäänu selgub juba näitlejate ja publiku vahelises mänguruumis.


Lavastuse kõige kiirem stseen.
Foto: Talis Taim


Lisan siia mõned tekstitükikesed - mitte tükid lavastuse tekstist, vaid selle kontekstist.

Kiri trupile augusti lõpust:

Tere,

ringi ja viisnurga (ümarlaud ja viis inimest) kohta otsides leidsin sellise nähtuse nagu Veenuse pentagramm - viieharuline kujund, mis tekib Veenuse liikumisest ümber päikese, kui seda Maa seisukohast vaadata. 5 "õielehte" tekivad 8 Maa aasta jooksul, mis võrdub peaaegu täpselt 13 Veenuse aastaga. 5, 8 ja 13 on Fibonacci arvud (5+8=13), st nende suhe on kuldlõige, looduses väga sageli esinev arvuline suhe.
Tänavu kevadel ja suve algupoole tegi Veenus just ühe neist pentagrammi silmustest (selle silmuse lõpupooles liigub ta Maalt vaadates "vastupidi" oma tavasuunale, seda nimetatakse Veenuse retrograadiks).

Kuidas see välja näeb: https://youtu.be/_aocKBYyjM0

Saab ka teistpidi "joonistada", kui keskpunktiks võtta päike: https://youtu.be/4cgQNUhtmHM

Tervitustega
Aare



Märkmeid septembri keskelt.

 Mati Unt kirjutas 1975. aastal näidendi „Good-bye, baby”, mida mängiti tollases Noorsooteatris Kalju Komissarovi lavastatuna. See koosneb reast stseenidest, mille põhimotiiviks on lahkumine ja kaotamine. Nende hulgas on ka stseen „Näitleja kaotab pea”. Seal on kaks tegelast: Olovernes (näidendist „Juudit”) ning noor, äsja lavakooli lõpetanud näitleja. Näitleja peab hakkama Olovernest näitlema, Olovernes õpetab teda. Nad harjutavad pisut teksti (näitleja Olovernese rollis ja Olovernes markeerib Juuditit), seejärel asutab Olovernes minekule, öeldes näitlejale, et kui tekst saab otsa, tuleb ise edasi improviseerida („Kes rolli tunneb, sellele on konkreetsed osasisesed ülesanded kerged”). Olovernes lahkubki ja näitleja asub rolli sisse elama. Stseen lõpeb.

Huvitav on see, et stseeni pealkiri on „Näitleja kaotab pea”, aga tegelikult seda ei juhtu – näitleja on küll pisut segaduses, aga näib, et ta saab hakkama, ta omandab rolli. Kuid ta kaotab pea palju otsesemas (ja ühtlasi palju tinglikumas) mõttes, sest Olovernes jääbki ju „Juuditi” näidendis peast ilma – Juudit raiub tal pea maha. See jääb Undi stseenist väljapoole, aga on stseeni tuum: Olovernes lahkub, et lasta tulevikus enda asemel hukkuda temaks kehastunud näitlejal. Muidugi võib ka öelda, et kui näitleja oma rolli liiga tõsiselt sisse elab, siis ta kaotabki pea (kindlasti mängib siin kaasa teatava peakaotusega lõppenud Tartu teatriuuendus, mida Unt kujutas „Via regias”, mis ilmus tolsamal 1975. aastal).

Kui näitleja improviseerib (mida Olovernes näitlejalt ootab), võib ta pea kaotada – ja kas see on siis näitleja enda või tema rolli peakaotus?

Siin lavastuses on tegelased ja rollid peidetud. Siin on peakaotus eelduseks – segadusse mitte ei sattuta, vaid sellest alustatakse, ja mängu eesmärk on jõuda selgusele, kes ise ollakse ja kes teised on. Siin mängitakse võidu peale – kes suudab oma rolli kõige kauem varjata, sellele jääb ka pea alles. Kuid ilma mänguta ei oldaks keegi – mäng saab toimuda ainult siis, kui on olemas mängijad, nii tulevased kaotajad kui tulevased võitjad; ja ta saab toimuda ainult siis, kui pole ette teada, kes osutub Oloverneseks. Kohati muutub see mäng kaasosaliste ja liitlaste otsinguks, et oma roll lõpuni välja mängida, seda samal ajal varjates mingi teise rolli taha. Mängus ollakse koos, ühises vastastikuses teadmatuses ja teada saamise pinges. Kohati muutub see ühiseks kujutlusvõime rännakuks, kus otsing muutub loomiseks – see, mis on kadunud, leitakse kujutlusvõime abil üles, mõeldakse ühiselt välja; algsest ühisest peakaotusest sünnib ühine looming, kollektiivse pea loodud. Mängu juurde kuulub ka see, et mängijast võid sa alati muutuda mänguvahendiks ja jälle mängijaks tagasi. Sa võid muutuda ka pealtvaatajaks, pealtnägijaks, aga sellenagi oled sa mängu osa.

Ja loomulikult sünnibki mäng lõplikult alles koostöös publikuga, koostöös nende peakaotuse ja tõeotsinguga. Ka nemad teevad oma panused.


*


Üks päev küsis Helgur minult, kas mul on mingi militaartaust, kas ma kuulun Kaitseliitu – sest mul oli uus seljakott, roheline, tõepoolest sõjaväest pärit. Täna sõitsin rongiga tagasi Tallinna, minu vastu istus sõjaväeriietes noormees, temalgi oli sama värvi sõjaväeseljakott. Piidlesime vastastikku teineteise seljakotte, meie pilgud kohtusid korduvalt, näis, et ta nagu püüdnuks oletada, ega ma järsku pole erariides sõjaväelane. Või ma siis kujutasin seda ette. Me asusime korraga oma seljakottide kallale, ja tõmbasime sealt korraga välja oma arvutid, peaaegu nagu peegelpildis – mina oma väiksema kompaktse läpaka, tema massiivse, minu omast pea kaks korda suurema, ulmelise must-punase hiirega. Kas on ta eraelus suur arvutimängur või on ta mingis infotehnoloogilises sõjaväeteenistuses? Aga mis kõige üllatavam – tal on rinnasilt nimega, ja tema nimi on See. Ta on See. Kui ma istuks oma vastaspingil, kas See oleks mina? Kas ma oleksin See? See raputab sõrmi lõdvestades oma käsi ja asub süvenenult midagi klõbistama ja hiirega liigutama. Kui mul poleks seda juhuslikult kodukapis leidunud seljakotti, kas See oleks tulnud minu vastu mängima? Ma olen Elroni võrgus – ega ta ei loe üle võrgu minu arvutit? Ma kirjutan seda ja meie pilgud kohtuvad.

(Mõni aeg hiljem – ei, ta on ikkagi mängur. Temaga – Sellega – liitusid kaks sõpra, kes vaatavad, mida ta seal arvutis teeb, ühel hetkel kaotab ta pea ja lööb käega oma ulmehiirt, meie pilgud kohtuvad korraks, ta on iseenda reaktsioonist ehmunud, ja ta on oma käe vastu hiirt katki löönud, nüüd pühivad nad salvrätiga verd ta käe ja hiire pealt. Minu võit.)



Kirjast trupile enne esietendust:

...

Olla dramaturg Kadri tüki juures – see on vist natuke sarnane ülesanne, nagu näitlejatelgi improviseerides, kus tuleb lihtsalt olla valmis jälgima, andma oma impulsse ja sisendeid, peegeldama, pidama silmas üldist kompositsioonilist dünaamikat; mingit tavalist dramaturgitegevust – näitlejate esitatava teksti kirjutamist – mul ju teha pole tulnud. „Kirjutada” on tulnud osalemise kaudu. „Kirjutamine” on selle tüki puhul eelkõige tähelepanelik „lugemine”. Ja mingis mõttes kehtib see ilmselt ka lavalolijate kohta – esitamise asemel on fookus üksteise reaalajas lugemisel, kas siis pärikarva, et ehitada ühiselt üles mingi kujutlusruum (nagu etenduse algupoole) või juba mitmekorruseliselt, korraga nii kahtlustades kui ühist mänguruumi alal hoides (nagu etenduse lõpupoole).

Proovide algusjärgus nonde ühistegevuste ja fantaseerimiste käigus jõudis asi sageli tasakaaluotsimiste ja balansseerimiste juurde, asju püüti panna seisu, kus nad võiksid kohe ümber kukkuda, aga ometi ei kukkunud – ju siis oli kõigil alateadlikult tunne, et see tasakaal tuleb kuidagi leida, kõik tulid eri suundadest, Kadri n-ö ebakonventsiaalse teatri poolelt, Ekke ja Martin olid oma senisest turvalisest lavakakambast väljas, Maarja ja Helgur juba kogenud näitlejatena kompasid, „mis asja me siin õigupoolest ajame?”, ja siis püüti kuidagi leida ühispind, kus kõik seisaksid võrdselt, nii et keegi ei kaaluks teisi liiga üles. Ja see tasakaal kujuneski välja, erinevatel tasanditel. Tollest balansiotsingust jõudsime lõpuks stseenini, kus julgetakse pöördlavale täishoog sisse joosta. Mu meelest see arengudünaamika on lavastuses endas ka sees näha, mingi selline võnkumine tasakaaluotsingust julguseni teisi kõigutada ja kõigutatud olla. Kui see julgus publikuni jõuab, on mu meelest juba väga palju õnnestunud.

Muuseas, see laulustseen omandab veel ühe tähenduse, mida me sinna teadlikult pole sisse pannud – see on nagu vastuvõturituaal: Maarja ja Helgur markeerivad põgusalt oma mineviku selles teatris ja siis on "noored" üleval tähelepanu keskpunktis ja "vanad" võimaldavad neil esil olla ja lükkavad hoo sisse. Mingi selline sümboolsus selles stseenis on, Ekke ja Martini initsiatsioon siia teatrisse.

Kui ma olen püüdnud enda jaoks fikseerida selle tüki iva, siis pikka aega arvasin ma, et selleks on tõe otsimise pinge selle eri kujudes, selle pinge näitamine. Mida aeg edasi, seda rohkem arvan ma, et „Ümarlaua” tegelik teema – nii proovi- ja etendamisprotsessi käigus hoidva põhimõttena kui ka lavastuse „sõnumina” (ebatäpne sõna, praegu paremat ei leia) vaatajate jaoks – on usaldus. Kuidas usaldada ennast, oma mälu, tähelepanelikkust, julgust, vabadust, kuidas usaldada teisi, kuidas olla ise usaldusväärne teiste jaoks. Mäng on lihtsalt vorm, kuidas neid küsimusi tegutsemise kaudu küsida. Stseenide elusus ei sõltu sellest, kas me teame midagi (tõde; seda, mida peab tegema; kuidas me vaatajale paistame), vaid sellest, kas me usaldame ennast ja teisi – ja publikut. Isegi see viimane stseen, mis pealispinnal on ju paks vastastikune kahtlustamine – see saab elusana toimida ainult siis, kui me seal pealispinna all usaldame üksteise mängukirge. Me loome ruumi, kus usaldus on võimalik – me ei etenda seda, me lihtsalt näitame seda, laseme sel nähtaval olla. Olla selles ruumis üheskoos kohal – see ongi selle tüki võti. Kui see publikuni jõuab, oleme põhilises õnnestunud.

...



 

25/05/2020

Jalutuskäigud ja kohvijoomised. Kõnelusi Madis Kõivust



Valminud on Madis Kõivu loomingule pühendatud kogumik "Jalutuskäigud ja kohvijoomised". See põhineb kahel UTKK ja Teatriuurijate Ühenduse koostöös korraldatud seminaril: 14.–15. jaanuaril 2010 toimunud „Kohvijoomised ja jalutuskäigud. Madis Kõiv ja kultuurilugu“ ning 2. veebruaril 2012 aset leidnud „Madis Kõiv ja filosoofia“. Lisaks on siin spetsiaalselt raamatu jaoks valminud artikleid, pikem vestlus Madis Kõivuga (mis on põhimõtteliselt sõnaline osa filmist, mida 1998 koos Jaan Malini ja Immar Puuniga Madis Kõivust tegime, kuid mis jäi pooleli) ning Madis Kõivu tekstide bibliograafia viimase 16 aasta kohta (sisaldab ka nimestikke Kõivu põhjal tehtud lavastustest ning tema tekstidest tehtud tõlkeid).

Kokku on tulnud raamat, mille nimeloendis on kõrvuti koos Barbarus, Baskin ja Beckett, Brežnev, Bruno ja Bulgakov, Frege, Freud ja Friel, Kreutzwald, Kripke ja Krjukov, Leslie Laasner, Jacques Lacan, Johan Laidoner ja Laozi, Leibniz ja Lenin, Nietzsche, Nirk ja Noormets, Pascal, Paulus, Pedajas ja Peeter I, Marcel Proust ja Pulga Jaan, Spinoza ja Stanislavski, Veera Zassulitš, Elea Zenon ja Zhuangzi ning neli Unti: Anto, Jaan, Liina ja Mati.

Minu tänud lähevad järgmistele inimestele ja asutustele:
kõik autorid, kes püsisid raamatu valmimise pikaks veninud protsessi jooksul reel;
Piret Kruuspere, kelle roll selle raamatu juures on mitmetine: lisaks põhjalikule artiklile oli ta ühe seminari kaaskorraldaja, vestlusringi juhataja, fotode väljavalija ning väga hea nõuandja ning vaimu ülalhoidja raamatu toimetamise käigus; tema hool selle raamatu teokssaamise juures on suur ja väga tänuväärt!
Luule Epner, kes oli ühe vestlusringi juhataja;
Valle-Sten Maiste, Priit Pedajas ja Ain Lutsepp huvitava vestlusringi eest;
kõik vestlusringides osalejad;
Kristiina Reidolv, kes oli teise seminari nõukas kaaskorraldaja;
Jaan Malin, kes on salvestanud seminaride vestlusringid ja ka suure osa raamatut lõpetavast vestlusest;
Tiiu Pirsko, kes tegi raamatule väga kauni ja lugejasõbraliku kujunduse;
Tiina Hallik, kelle osa oli suuremgi kui lihtsalt keeletoimetaja töö - toimetajana tundsin tema täpsest ja paindlikust tööst suurt tuge;
Marin Jänes, kes abistas väga tõhusalt asjaajamises;
Jaan Undusk, kes andis häid näpunäiteid raamatu valmimise lõpufaasis;
Viia Kõiv ja Mari Kõiv loa eest kasutada kujunduses Madis Kõivu maale ning Jaak Kikas nende maalide reprode eest;
Teet Malsroos ja Eesti Draamateater fotode eest;
Eduard Parhomenko, kelle peetud Kõivu-kursus Tartu Ülikoolis ajendas kaastöid siinsessegi kogumikku;
Sven Moorlat ja trükikoda Pakett vastutuleliku ja operatiivse tegutsemise eest;
rahastuse eest tänud Eesti Kultuurkapitalile (kes nõustus lahkelt ka pikendustaotluste rahuldamisega) ja Eesti Teadusagentuurile.



Raamatu sisukord:

Saateks 
Jaan Kaplinski: Madis Kõiv: kontrapunktilisi mälestusi ja mõtteid
Tiia Allas: „Mis diagnuus taa sääne om – kotussõvaimust vaivatu?“ Madis Kõiv ku võro kultuuriluu kirjapandja
Anti Saar: „Kadunud Kõtu“ ja kadunud Kõtu
Indrek Ojam: Madis Kõivu romaani poeetikast ja kohast eesti kirjandusruumis
Jan Kaus: Kaos ja mälu
Madis Kolk: Madis Kõiv kui teatrikriitik
Piret Kruuspere: Madis Kõivu „Lõputu kohvijoomine“: näitemäng ja lavastus
Vestlusring „Lõputu kohvijoomise“ üle
Jaan Kangilaski: Madis Kõiv ja analüütilise filosoofia seminar
Rein Veidemann: Madis Kõivu „ometi“
Henrik Sova: Ometi-algoritm Madis Kõivu ainetel
Aare Pilv: Märkmeid Madis Kõivu mälugrammatikast
Leo Luks: Meil ajaäärne tanavas. Lisandusi analüüsile
Jüri Lipping: Was ist des Esten Philosophie? Mõned lugemismuljed
Vestlus Priit Pedajase ja Ain Lutsepaga
Jalutuskäike majade juurde
Madis Kõivu tekste. Jätkubibliograafia alates 2004. aastast
Nimeloend