20/04/2021

Eestikeelne luule 2020

Loomingus nr 4 on ilmunud möödunud aasta luuleülevaade. 

Panen siia kaks lõiku, mis lõppversioonist välja jäid: loetelud kirjandusajakirjades ilmunud tõlke- ja algupärasest luulest; samuti täisnimekiri ilmunud luuleraamatutest.


Ja saateks EiKi ja mannat, keda ülevaate alguses korraks mainin:





*

Tõlkeluulet ilmus hulgaliselt ka ajakirjades. Oli kaks autorit, kelle tõlkeid ilmus kõigis kolmes Kirjanike Liidu ajakirjas. Johann Wolfgang Goethe varsti ilmuvat suurt kogumikku kuulutavad ette Maarja Kangro, Jaan Unduski ja Ivo Voldi tõlked „Akadeemias”, Mati Sirkli omad „Loomingus” ja üks August Sanga taastrükk „Vikerkaares”. Wimberg võttis ette Reiner Brockmanni tekstide tõlkimise ja (eestikeelsete tekstide puhul) kaasajastamise ning tulemused olid huvitavad. Ühestsamast Jossif Brodski luuletusest ilmus Märt Väljataga tõlge „Vikerkaares” ja kaks versiooni Contralt „Loomingus”. Jüri Talvet avaldas „Akadeemias” iirlase Desmond Egani ja makedoonlase Zvonko Taneski luulet. „Loomingu” tõlkevalik oli selline: klassikud Guillaume Apollinaire (Triinu Tamm ja Paul-Eerik Rummo) ja Paul Celan (Rein Raud), Walesi poetess Laura Fisk (Ilmar Lehtpere), taanlane Signe Gjessing (Carolina Pihelgas), Iisraeli luuletaja Gili Haimovichi ingliskeelne luule (Mathura), makedoonlane Nikola Madzirov (Carolina Pihelgas), jidišikeelne poeet Abraham Sutskever (Anna Verschik) ja meie oma Gohar Markosjan-Käsper (Kalle Käsper). „Vikerkaares” ilmusid klassikast Catullus (Märt Väljataga), saksakeelsest luulest Bertolt Brecht (Märt Väljataga) ja Gerhard Rühm (Maarja Kangro), ingliskeelsest T. S. Eliot (Juhan Aru) ja Yvan Goll (Aadu Hurt) ning eestivene luulest P. I. Filimonov (Katrin Väli), Larissa Joonas ja Nikolai Karajev (Aare Pilv). „Värske Rõhk” avaldab päris noorte välismaa autorite tõlkeid ja nende hulgas on väärtuslikke leide: kuubalased Ketty Blanco Zaldivar (Carolina Pihelgas) ja Legna Rodriguez Iglesias (Kaisa Ling), brasiillane Adelaide Ivánova (Carolina Pihelgas), leedukad Benediktas Januševičius ja Indre Valantinaite (Lauris Grins, Triin Paja), vene-saksa taustaga Slata Roschal (Elsbeth Hanna Aarsalu) ja lätlane Katrīna Rudzīte (Mikk Grins).

Esinduslik näide on siinkohal Anna Verschiku Sutskeveri-tõlge – kommentaarist selgub, et eesmärgiks oligi lülitada tekst eesti luule viidetesüsteemi, nii et lugejale võiks sealt kajada vastu Bernard Kangro, Viivi Luik ja Raimond Kolk.


*


Põikan raamatute juurest kirjandusajakirjade juurde. Pilt on tegelikult üsna külluslik. Kõige rohkem ja mitmekesisemat luulet ilmub muidugi parlamentaarses „Loomingus” (mitmekesisus kehtib laadide kui taseme mõttes – siin ilmub aeg-ajalt ka nn asjaarmastajate asju, aga „Looming” toimib ka päris uute autorite avastajana). „Vikerkaarel” on oma kindlam valikuprintsiip ja „Värskel Rõhul” oma spetsiifika (ta on „Vikerkaarelt” üle võtnud noorte n-ö hüppelaua funktsiooni), „Akadeemias” on tavaliselt vaid üks autor numbri kohta, kuid seltskond on valitud. Võib-olla annab kuiv autorite loetelu mingi kontuurkaardi praegusest n-ö institutsionaliseeritud luulemaastikust. Kolm noort naist on leidnud avaldamist kõigis kolmes kirjandusajakirjas: Janika Läänemets, Natalja Nekramatnaja ja Triin Paja. Läänemets on neist lüürilisim, Paja müstilisim ja Nekramatnaja käredaim (pisut on tunda, et ta astub Sveta Grigorjeva jälgedes nii identiteedi – eesti keeles kirjutav eestivenelane – kui ka häälestuse poolest, kuid tegu on siiski täiesti iseseisva luuletajaisiksusega). Kas sellest kolmikust võib välja lugeda meie luuletoimetajate ühiseid ootusi tuleviku suhtes, mine tea. Autorid, keda avaldavad nii „Akadeemia” kui „Looming”, on vanameistrid Indrek Hirv ja Mats Traat ning pisut üllatuslikult Triin Tasuja. Ühise pinna, kus „Looming” ja „Vikerkaar” kohtuvad, loovad fs, Kristjan Haljak, Jüri Kolk, Kristel Rebane, Triin Soomets ja Kristina Viin. „Värske Rõhu” autoritest on ühtlasi ka „Loomingusse” jõudnud Erik Juhandi ja „Vikerkaarde” Abramova ja Teele Lember. Ainult „Akadeemias” ilmutasid luulet Lauri Pilter ja Toomas Kiho (mul oleks muuseas ajakirja peatoimetajale sõbralik ettepanek kaaluda, kas Kiho luuletused ikka on väärt igas numbris avaldamist).

„Loomingu” autorite ring on tõesti lai: Eda Ahi, Ave Alavainu, Rauno Alliksaar, Juhan Aru, Andres Aule, Maimu Berg, Contra, Joanna Ellmann, Airis Erme, Tiina Grepp, Ott Heinapuu, Häniläne, Peeter Ilus, Aapo Ilves, Doris Kareva, Andrus Kasemaa, Priit Kelder, Mika Keränen, Kristiine Kikas, Veronika Kivisilla, Kenn Konstabel, Jaan Kross (värsskirjad Siberist Villem Raamile), Kalju Kruusa, Jaak Känd, Asko Künnap, Siiri Laidla, Jaan Malin, Maria Lee, Kalju Lepik, Talvike Mändla, Lea Mändmets, Maarja-Liis Mölder, Liisi Ojamaa, Virgi Ojap, Kai-Mai Olbri, Anna-Kristiina Pae, Andres Paesüld, Eeva Park, Berit Petolai, Aare Pilv, Linnar Priimägi, Margit Puumeister, Piret Põldver, Maarja Pärtna, Karl Ristikivi, Jürgen Rooste, Paul-Eerik Rummo, Vootele Ruusmaa, Jane Rähn, Märt Sepper, Karl Martin Sinijärv, Jüri Talvet, Tiina (sic!), Ülle Toming, Tarmo Vaarmets, Martin Vabat, Berk Vaher, Kaarel B. Väljamäe, Merike Õim ja Rein Õunpuu. Ma ei saa ütlemata jätta, et vahel tundub mulle, et „Loomingu” sõel võiks olla tihedam, sekka satub üsna vähenõudlikku kraami – aga samas võib seda pidada ka ajakirja loomupärase demokraatlikkuse paratamatuks kõrvalnähuks. Ma olen vahel „Loomingut” lugedes kahtlustanud, et kas ma saan siit ikka adekvaatse pildi sellest, mis eesti luules toimub – aga lugenuna nüüd terve aastakäigu jagu luuleraamatuid võin öelda, et „Loomingu” pakutav pilt just ongi üsna representatiivne peegeldus sellest, mis praegu n-ö pakkumisel on.

„Vikerkaare” autorkonda kuulusid mullu (peale ühe Valmar Adamsi faksiimile) Sveta Grigorjeva, Sirel Heinloo, Harri Hertell, Maarja Kangro, Mart Kangur, Piret Karro, Igor Kotjuh, Øyvind Rangøy, Andrus Rõuk, Andra Teede, Katrin Tegova ja Wimberg. Ring on väike ja peegeldab eelkõige toimetajate maitset (mis pole halb).

„Värske Rõhu” autorid on peale ülalmainitute veel Aliis Aalmann, Richard Annilo, Manfred Dubov, EiK, Johan Haldna, hybriidmootor, Anna Kaare, Mona Kapper, Elisabeth Kaukonen, Margaret Kelomees, Anete Kruusmägi, Riste Sofie Käär, Joanna Liivak, Emma Lotta Lõhmus, manna, Ella-Mai Matsina, Adel Müürsepp, Mari-Liis Müürsepp, Paula Palmiste, Mirjam Parve, Maris Pedaja, Rosemary Pree, Reijo Roos, Janar Sarapu, Marta Talvet, Maryliis Teinfeldt, Nele Tiidelepp, Toni Tombak, Mikk Tšaškin, Tuuli-Geetsia Tšaškin, Tiina Veikat, Joosep Vesselov ja Iiris Viirpalu. Siingi on igasugust taset, aga noorte alustajate puhul on see loomulik, kuskilt peab ju tuule tiibadesse saama, ja on väga hea, et on selline labor-ajakiri, kus ei pea vanade tippudega end võrreldes ära katkestama. (Priit Kruus on meile selle ajakirja näol jätnud väärt päranduse.)


*



Algupärased luulekogud (kui kirjastuse nime pole märgitud, on tegu autori enda kirjastatud raamatuga)

Hendrik Adamson „Elu sõnad. Järelpõiming” (koostanud Hando Runnel; Tartu: Ilmamaa)

„Aegruum” (anonüümne autor, sisaldab ka Jim Ollinovski luulet; Tallinn: Aegruum)

Vahur Afanasjev „Hõbehundi laulud” (Kasepää: Vemsa)

Ave Alavainu „Sündinud novembris” (Tallinn)

Aleksandra A. T. „See peab olema armastus” (Tallinn: Mustvalgus Meedia)

Renna Aretha Ali „Päikese poolel” (Lahti: Miliuseum)

Maria Antons-Valner „Elu(luu)le” (Pärnu: Hea Lugu)

Aive Antsov „Su silmad räägivad” (Tartu)

Mare Arm „Hinge pisarad” (Tartu)

Eva Bellen „Anhedoonia” (Tallinn: Paljasjalg)

Maimu Berg „Vanaema paneb vihmavarju kinni” (Tallinn: Tuum)

Contra „Bussijaamas on Valgre Raimond. 4. lauluraamat” (Piitsaküla: Mina Ise)

Contra „Mundris vitamiin” (Urvaste: Mina Ise)

Taavi Eelmaa „Electraumur” (Luige: Verb)

Ott Eenlo „Episoodid II” (Tallinn)

Kristiina Ehin „Janu on kõikidel üks” (Tartu)

Joanna Ellmann „Peegeldused tundmatust” (Tallinn: Omailm)

Gregor Elm „Laulud Crème Brûlée'le” (Püünsi)

Tiina Grepp „Taevatrepp” (Tallinn)

Anne-Liis Haljak „Kurbust trotsides” (Tallinn: Eesti Luuleklubide Liit)

Kristjan Haljak „Illuminatsioonid. Luuletused 1974-1990” (Tallinn: Tuum)

Miina Hint „Hukatuselind. Luuletused” (Tallinn: MR)

Kristiina Isand-Savitski „Kasvamine iseendaks. Puurilind” (Piira: Kasvamine Iseendaks)

Alari Papa Janson „Jäljed udus” (Pärnu: Hea Tegu)

Tuuli Jugar „Beyond tonight. Teisel pool täna õhtut” (USA)

Tuuli Jugar „Sõnaraasud” (USA)

Ruuben Kaalep „Litoriinamere loits & teisi luuletusi” (Päidla)

Grete Kaio „Üks” (Ülenurme)

Kätlin Kaldmaa „Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas” (Tallinn: Hunt)

Bernard Kangro „Põues on palanguid, põskedel õhtuse paitus. Avaldamata luuletusi” (koostanud Õnne Kepp ja Maarja Hollo; Võru: Võru Instituut)

Hillar Kalda „Mõtisklusi pandeemia ajal” (Võru)

Andrus Kasemaa „Metsakuru” (Tallinn: EKSA)

Andrus Kasemaa „Silmapilk tagasi” (Tallinn: EKSA)

Maarja Kangro „Kaks pead. Libretoraamat” (Tallinn: Nähtamatu Ahv)

Kaidi Kangur „Sinule, pühenduseta” (Tõrva: Kuldne Lammas)

Gerli Kase „Mind ei ole olemas, ma mõtlesin end välja” (Tallinn)

Mariann Kiidron „Minu Kuningas : naiselt mehele. Armastusega” (Tallinn: Magdala Kirjastus)

Birgot Kivinurm „Elusarm” (Laagri)

Vladislav Koržets „Inglijaht ehk Uued laulud või nii. Salmitud 2016-2020” (Tallinn: Sõnavald)

Jaan Kross „Tiit Pagu. Värssromaan” (trükki toimetanud Jaan Undusk; Tallinn: Kultuurileht)

Hasso Krull „Tänapäeva askees. Poeetiline käsiraamat. Nelikümmend märksõna” (Tartu: Kaksikhammas)

Aavo Kubja „Krussiloomad” (Põldeotsa: Akubja)

Nathan Kukk „Sahver” (Tallinn)

Ester Kõrvits „Elu hetkede mosaiik. Aasta-aegade peegeldusi. Teelise mõtteid ja meenutusi. Elu õied – sõprus ja armastus” (Haapsalu)

Asko Künnap „Minu riik” (raamatus märgitud 2021; Põltsamaa: Seitse Sõlme)

Toivo Laan „Käib kah” (Võhma)

Toivo Laan „Metsas lehed langevad jõkke” (Võhma)

Ilmar Lehtpere „Koduitud luuletused” (Luige: Verb)

Teele Lember „Süstemaatiline unistaja” (Tallinn: Kultuurileht)

Gerda Laura Liiv „Enne” (Tallinn)

Merca „Iseqnn” (Tartu: Jutupesa)

Rait Michalski „Lillelillelised lilled” (Tallinn)

Lembit Michelson „Pildiraamat” (Tallinn: Akriibia)

Kris Moor „Ma olen elus” (Tallinn: moor books)

Maris Mägi „Vaikiv valgus” (Pärnu: Hea Tegu)

Lea Mändmets „Härmeldused” (Tartu: Tore kirjastus)

Enda Naaber-Nipsust „Õitsemine on lootus. Mõtisklusi VI” (Kuressaare)

Enda Naaber-Nipsust „Linnutee lähistel. Heli Läätse mälestuseks! Mõtisklusi VII” (Kuressaare)

Ville Oengo „Võluvalgus. Tundehetked” (Valga: Omakirjastus)

Kai-Mai Olbri „Vastutuule toel” (Tallinn: Kaarna)

Kaisa Orgusaar „Tahaksin hüpata merre” (Tallinn)

Elvine Osko „Siit leia” (Tallinn: Margit-Mariann Koppel)

Leonora Palu „Jääl on vee võime” (Pärnu: Jumalikud Ilmutused)

Margit Peterson „Luuletaja” (Pärnu: Hea Tegu)

Margit Peterson „Ärgake” (Pärnu: Hea Tegu)

Toomas Plaan „Nöörsirge” (Tallinn)

Andres Põder „Vaibad kirkuse trepil. Noorpõlveluulet” (Tallinn)

Piret Põldver „Alati nii järsku” (Tartu: Henrik)

Rainer Rahasepp „Päike pesitseb me põues” (Põlva)

Rainer Rahasepp „Rõõmu kandes” (Põlva)

Piia Rajaste „Jää ei jää” (Tallinn: Draakon ja Delfiin)

Karl-Christoph Rebane „Te-ma” (Haapsalu)

Kristel Rebane „Koer” (Tartu)

Jürgen Rooste „Sagittarius A*” (Taanilinn)

Anu Ruusmaa „Eluvaluilu” (Tallinn)

Gunnar Vemmal Saar „Merisiil ja karuäke” (Tallinn)

Marek Sadam „Me saame sellest üle” (Tallinn: FD Distribution)

Aija Sakova „Isa suudlus” (Tallinn: HL&TS)

Helen Sakson „Avastamata võlumaa” (Tartu)

Peeter Sauter „Plagiaat” (Tallinn: Kirjanik)

Sander Seire „Tõde armastusest” (Pärnu: Hea Tegu)

Annika Sellik „Tuultest Tuba” (Tartu)

Märt Sepper „Acheroni õied” (Tartu: Janar Sarapu)

Märt Sepper „Emanatio” (Tartu: Janar Sarapu)

Stella Shakti „Kirjad armastusele. Valimik värsse ja voogusid aastast 2005-2020” (Tartu)

Arno Sildos „Ma ei tea” (Tallinn: Saara Sildos)

Priit Silla „Kriips-kraaps” (Viljandi)

Urmas Sirp „Samavõrd kui samapalju” (Sõmeru: Punker)

Sirli Staub „Armastan armastust või vähemalt mõtet armastusest. 111 luuletust” (Tallinn)

Teet Tall „Vahvad luuletused tähtpäevadeks” (Juula)

Jüri Talvet „Tsampika ja teisi luuletusi” (Tartu: Ilmamaa)

Jüri Tamtik „Värssidesse väänatud anekdoodid” (Karksi-Nuia)

Triin Tasuja „Seksistentsialism” (Tallinn: Koobakene)

Jane Tiidelepp „Puhas dramaatika” (Tartu: Janar Sarapu)

Timmu Tuks „Mõtteid ja mõtisklusi. Luulet aastatest 2019 ja 2020” (Tartu)

Elmar Uuk „Sügisluule” (Tartu)

Aili Vabo „Tunnete tõmbetuules” (Jüri: Rae Raamat)

Joosep Vesselov „Linna laul” (Tallinn: Kultuurileht)

Livia Viitol „Suur suleaeg” (Tallinn: Libri Livoniae)

Tõnis Vilu „Tundekasvatus. Jaapani surmaluuletused” (Tartu: Häämaa)

Maara Vint „Orhideede hingede palveraamat” (Tallinn: EKSA)

Merike Õim „Üle sõnalatvade. Tankad” (Tallinn: Menu Kirjastus)

Tõnu Õnnepalu „Pimeduse tunnil” (Tallinn: EKSA)

Maili Yerlikaya „Armastus, igatsus, elu ise” (Pärnu: Hea Tegu)




Valitud ja kogutud luuletused, kordustrükid

Andres Ehin „Kimbuke sinilolli. Valitud luuletused” (koostanud Ly Seppel-Ehin ja Kristiina Ehin; Tartu, Rapla: Kristiina Ehin)

Ernst Enno „Imelikku rada pikka” (koostanud Lauri Sommer; Tallinn: Tänapäev)

Anna Haava „Ma lähen üle nõmme. Mõtted. Luule. Jutud” (koostanud Sirje Endre ja Kadi Pajupuu; Tallinn: SE&JS)

Paul Haavaoks „Palumaad ja rannahääled. Valik luulet” (koostanud Ilme Hoidmets ja Nele Reimann; Värska: Seto Instituut)

Indrek Hirv „Minu viimane kevad” (Tartu: Ilmamaa)

Doris Kareva „Deka. Ilmunud ja ilmumata luulet 1975-2007” (2008 ilmunud raamatu kordustrükk; Luige: Verb)

Jüri Kotšinev „Armastuse nimi. Valik luuletusi 1979-2018” (Tallinn: Grenader)

Navitrolla ja Ott Arder „Navitrolla mõttevigurid. Ott Arderi luuletused” (Tallinn: Tammerraamat)

Valeri Noskov „Igaviku igavesed kaaslased. Valikkogu” (Haabneeme)

Liisi Ojamaa „Kahel lahtisel käel. Ilmunud ja ilmumata luule” (koostanud Doris Kareva ja Andres Aule; Tallinn: Varrak)

Carolina Pihelgas „Tuul polnud enam kellegi vastu. Valik luulet 2006-2020” (koostanud Hasso Krull; Tartu: Kaksikhammas)

Aarne Puu „Ma elan ruumis. Luulet 1985-2020” (Tallinn: Tiritamm)

Karl Ristikivi „Inimese teekond” (1972 ilmunud raamatu kordustrükk; Tallinn: Hea Lugu)

Hando Runnel „Aadamal oli seitse poega” (Tartu: Ilmamaa)

Hando Runnel „Ma ja ta ka ehk Mesinädalate memuaarid” (Tartu: Ilmamaa)

Gustav Suits „Nii tuli õhtu” (koostanud Mart Velsker; Tallinn: Tänapäev)

Ingel Tael „Arm ja arm. Autori koostatud valikkogu” (Tallinn)

Heiti Talvik „Don Ramon. Valitud luuletusi” (koostanud Peeter Ilus; Pärnu: Penikoorem)



Mitme autoriga raamatud, kogumikud, antoloogiad

Adam Cullen, Veronika Kivisilla ja Øyvind Rangøy „Kolm sõlme” (Põltsamaa: Seitse Sõlme)

„Hullunud Tartu. „Vaikus”” (koostanud Carolina Pihelgas; Tartu: Eesti Kirjanduse Selts)

„Luulekevad 2020. Luulevõistluse paremad” (Koostanud Ingvar Luhaäär; Tallinn: eesti Luuleklubide Liit)

„Luuletaeva lambike” (koostanud Evelin Laanesaar; Pärnu: Hea Tegu)

„Mereluulepidu Kunda rannas. Valik eesti mereteemalisi luuletusi 2020” (koostanud Tiina Mälberg; Kunda: Viru-Nigula vald)

„Pilt ja sõna. Hullunud Tartu kolmas. 2016-2018” (koostanud Jaan Malin; Tartu: Luul)

Siiri Pärkson ja Andreas Sootjärv „Meeleolud” (Tartu: Siiri Pärkson)

„Valguseoks XXI” (koostaja Ülo Alo Võsar; Viljandi: Viljandimaa Luuleklubi)




Raamatud, mis pole tervikuna luulekogud, aga sisaldavad ka luulet

Doris Kareva „Age Oks. Liblikalend” (Tallinn: Pilgrim)

Raul Kesküla „Papa "Pastori" pajatused” (Sindi: Kesküla Kesktänavalt)

Made Torokoff-Engelbrecht „Kuldsed jäljed varjus. Kuressaare Põlluvahi maja ehk Meie Gotlandi maja armastuse lugu” (sisaldab Leili Kuldkepi luuletusi; Tallinn)

Anneli Lamp „Introverdi kaitseala. Päevaraamat” (Pärnu: Hea Tegu)

Laura Põld ja Katrin Väli „Aheraine laul. Dirt Song” (Tartu: Tartu Kunstnike Liit)

Agu Sisask „Teel. Pilguheit jaapani hinge” (Tallinn: Canopus)

Arvo Valton Vallikivi „Kogutud teosed 26. Varia” (Tallinn: Kirjastuskeskus)

Arvo Valton Vallikivi „Kogutud teosed 27. Novellid, luuletused, aforismid, artiklid” (Tallinn: Kirjastuskeskus)




Tõlkeluule raamatud

Paul Celan „Tema seljas ratsutas öö” (saksa keelest Aare Pilv ja Rein Raud; Tallinn: Salv)

Rita Dahl „Aja süda” (soome keelest Elo Viiding; Tallinn: EKSA)

Lawrence Ferlinghetti „Meele lunapark” (inglise keelest Peeter Sauter; Tallinn: Salv)

S. J. Fowler "Maadlejad" (inglise keelest Mathura; Lelle: Allikaäärne) [see raamat jäi paraku ülevaate kirjutamise ajal mul kahe silma vahele]

„Indiaani luulet” (inglise keelest Nuga Soopealt a.k.a. Lauri Sommer; Räestu: Tiivaalune)

Ljubov Jakõmtšuk „Donbassi aprikoosid ja teisi luuletusi” (ukraina keelest Mathura; Lelle: Allikaäärne)

Larissa Joonas „Arütmia või ööbikud” (vene keelest Aare Pilv; Tallinn: Tuum)

Ilya Kaminsky „Kurtide vabariik” (inglise keelest Carolina Pihelgas; Tallinn: Kultuurileht)

Ryszard Krynicki „Keda ei ole. Valik luuletusi” (poola keelest Hendrik Lindepuu; Halliste: Hendrik Lindepuu Kirjastus)

Lembe Lokk „Mujal nüüd. Elsewhere today” (prantsuse keelest autor, inglise keelde Simon Hamilton; Pärnu: Penikoorem)

Kunwar Narain „Kõigi sammude kuma” (hindi keelest Mathura; Lelle: Allikaäärne)

Džalal ad-Din Rumi „Paradiisisõnad” (inglise keelest Mathura; Tallinn: Koolibri)

Jelena Skulskaja „Simson lahkub juuksuri juurest” (vene keelest tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub, värsid tõlkinud Maarja Kangro; Tallinn: Originaalne Keskus)

Eric Stenbock „Kogutud luuletused” (inglise keelest Riina Jesmin; Valkla: Ulmus Domini)

Sumikura Mariko ja Uemura Taeko „Unelmaid ketrav naine” (jaapani keelest Taimi Paves ja Jüri Talvet; Tallinn: Ars Orientalis)

Georg Trakl „Luule. Proosa. Draamad” (saksa keelest Leho Ruus; Tallinn: OVTK)





14/04/2021

Etendus kõrvade vahel

 Müürilehes ilmus arvustus Paide Teatri walkman-lavastusele "Labürint", teen juttu ka varasemast jalutamisteatrist.




15/03/2021

Gustav Suitsu luuleauhind: Mats Traadi "Taivatäis tsirke"


Auväärt klassik on nüüd Suitsu-kavaleride hulgas. Kui vaadata nüüdseks kujunenud laureaatide nimestikku, siis on see päris kenasti representatiivne, siin tunduvad olevat autorite loomingu tipmisemad kogud, ja üldpilt on meeldivalt mitmekesine nii vanuste kui laadide poolest. Kuidagi on tunne, et see on õnnestunud auhind. Raamatusarjana oleks see üks hästi koostatud sari.

Arne Merilai kõne põhjendas nüüdse otsuse veenvalt ja kujundlikult ära, see ilmus Sirbis. Võiks lisada, et kaudselt tunnustas žürii tervet Traadi tartukeelsete luulekogude rida: "Armastuse päiv" (1995), "Kõllane õtak" (2001), "Ugandi igatsus" (2013), "Taivatäis tsirke" (2020) ja "Säidse äidset" (2021).

26/02/2021

Ekskursioon Betti Alveri juurde

 Sirbis ilmus arvustus Enn Lillemetsa filmile "Betti Alver. Ilmauks on irvakil". Siin on tekst, kus on mõned lehepoolsed toimetajaparandused tagasi võetud.




 Ekskursioon Betti Alveri juurde


Dokumentaalfilm „Betti Alver. Ilmauks on irvakil” (2020, 72 min), stsenarist ja režissöör Enn Lillemets, operaator, montaažirežissöör ja produtsent Jaan Kolberg, toimetaja Viivi Luik, muusika Tuule Kann. Stuudio Navona.



Ega vajadust Betti Alverist kõneleva filmi järele pole ju vaja põhjendada. Eriline eheduse ja rafineerituse ühendus, mis Alveri luulet iseloomustab, elu ja luule peaaegu müüdisarnane seotus, ometi ilma et Alver oleks oma luulevälist isikulegendi kuidagi kultiveerinud, meie luulekultuuri tipp ja tumedate aegade pidepunkt paljudele – kõige selle pärast on Alveri üha uuesti käsitlemine endastmõistetav. Ilma igasuguse paatose ja tagamõteteta võib öelda, et kui otsida eesti kultuurist loojaisiksust, kes väljendab pidevalt ohus oleva ja samas nii visa humanismi olemust kõige selgemalt ja sügavamalt nii oma loomingus kui eluhoiakutes, siis on kindlasti Betti Alver üks neist.

Nüüd on valminud Enn Lillemetsa film „Betti Alver. Ilmauks on irvakil” – üle tunni kestev rännak Betti Alveri radadel. See „rännak ... radadel” on mu meelest üsna adekvaatne žanrimääratlus. Esiteks selle poolest, et film järgib teatavaid kindlaid konventsioone – see on omaette liik filme, teatav audiovisuaalne vaste kirjaniku elu- ja loomeloolisele monograafiale; teiseks selle poolest, et suur osa filmist ongi üles ehitatud otseses mõttes ekskursioonina: käiakse olulistes kohtades ning räägitakse nendega seostuvaid kultuuriloolisi seiku. Mul on endal olnud õnne käia ekskursioonidel koos Lillemetsaga ja ma tean, et ta võib olla väga haarava jutu ja küllusliku kultuuriloolise eruditsiooniga rännukaaslane.

Õigupoolest annab see uus film võimaluse meenutada, et tegelikult on „Ilmauks on irvakil” juba kolmas Alverist tehtud film. Esimene oli Vallo Kepi „Üks pilk Betti Alverile” (Eesti Telefilm 1988, operaatorid Vallo Kepp, Tatjana Putnik ja Tõnu Põldsaar, montaaž Anne Trotski), mille stsenarist ja kaadritagune hääl on Paul-Eerik Rummo. See on 27-minutiline sissevaade Alveri ellu ja loomingusse, valminud veel Alveri eluajal, kuid Alver ise loobus filmis osalemast (selle tõiga nentimisega film peaaegu et lõpebki, nii et filmist jääb teatav Alveri kättesaamatul kõrgusel asumise tunne, mis muidugi on osa „Alveri-müüdist”). See on poeetiliselt tihendatud ja kujundlik film, kohati vaid visuaaliga olulistele märksõnadele vihjav, korraga nii alverlikkuse kudedesse süüviv kui ka teatava distantsi pealt üldistav teos. Filmi iseloom tundub olevat Alverile kohaselt korraga tundlik ja jõuline. Sumera ja Pärdi (ja veel teiste – tiitrites pole heliloojaid märgitud) muusika, kaadrid tähistaevast ja virmalistest, Alveri elupaikadest läbisegi vanade fotodega, rongisõit Jõgevalt Tartusse ja tagasi, luulet lugemas Viiu Härmi ja Alveri enda hääled. Kõik on tegelikult väga lihtsalt kokku pandud, kuid mõjuv ja kuidagi sisemiselt tark. Film on vaadatav ERRi netiarhiivis.

Teise filmi kättesaadavusega on kehvemad lood. Siinkirjutaja sai selle Tristan Priimäe lahkel abil Eesti Rahvusarhiivi filmiarhiivist, kus see spetsiaalselt meie palvel digiteeriti. See on Peep Puksi 1990. aastal Tallinnfilmis tehtud kolmveerandtunnine „Betti Alveriga (Peep Puks oli nii stsenarist kui režissöör, operaator Arvo Vilu, helilooja Igor Garšnek, montaaž Eevi Säde), mis koosneb suures osas intervjuukatketest paljude Alverit tundnud inimestega ning mida raamivad Kärt Tominga laul „Korallid Emajões” ning kaadrid Alveri tühjaks jäänud korterist (õigupoolest võrsuski film algsest plaanist lihtsalt Alveri eluaset dokumenteerida, kui oli selgunud, et sellest ei saa muuseumit – nagu kirjutab filmi omaaegses arvustuses Aivo Lõhmus [Aivo Lõhmus, Juhustest sündinud filmid. - Teater. Muusika. Kino, nr 4, 1991, lk 57-59.]). Film on mustvalge, kuni finaalis muutub värviliseks; montaaž on tihe ja mõtestatud, keskendutakse pigem Alverile sellisena, milline ta oli suhetes teiste inimestega. Üldtoon on rahulik ja vestluslik, kuid pingestatult tihke. Selle filmi suur väärtus on ka selles, et siin on jäädvustatud terve hulk kultuurilooliselt olulisi inimesi.

Lillemetsa film asub mingis mõttes kahe eelmise filmi vahepeal: ühest küljest koondab ta erinevaid dokumentaalseid kilde ja kõnnib Alverist tühjaks jäänud kohtades nagu Puks, teisalt on siin üks selge jutustajaisik (Kepi filmis Rummo, siin Lillemets ise), samas kui Puks jääb kaadri taha ning laseb jutustada teistel, temalt on vaid kaameratöö ja kompositsioon. Lillemetsa filmis on intervjueeritavaid vähe: Viivi Luik, Eeva Park ja Mats Traat.

Kolme filmi võrdlusest tuleb üht-teist huvitavat välja. Kõik kolm filmitegijat on käinud Pühastes, talus, kus Alver ja Talvik sõjapaos olid: nüüdsest filmist on näha, et talukoht on paremas seisukorras kui 30 aastat tagasi. Kui vanemates filmides süvendavad Pühaste kaadrid kaduvikumeeleolu, siis nüüd on see lihtsalt üks ajaloolise tähtsusega koht. (See kehtib ka mõnede muude paikade kohta, nt Alveri sünnikodu Jõgeval, mis Kepi filmis on mõnevõrra kulunud, nüüd aga muuseumina kenaks vuntsitud, või Alveri Pargi tänava kodu, kus ta Vidri Reinu tõlkis.)

Üks asi, mis on olemas nii Puksi kui Lillemetsa filmis, on Emajõkke visatud korallkee lugu (Rummo ja Kepi film vaid vihjab sellele Vorbuse raudteesillalt filmitud Emajõe kaadritega). See on ilus ja võimas lugu, mis on jäädvustatud Alveri viimase luulekogu nimiluuletuses. Hiline Alver, kes on saavutanud erilise klaari ja täpse lihtsuse, on sellesse teksti koondanud kogu inimliku õnne ja traagika, mida ta on ise kogenud ja millega on ka teistel võimalik samastuda. Luuletuse lõppsõnum on ju see, et kõik, mis elust olulist järele jääb, on kunagi õnne jäävuse nimel ohverdatud kaelakee, isegi siis, kui see õnnetust ära ei hoidnud – puhas õnnesoov ise, mis kumab elu lõpuni tumedate vete põhjast. Sellesse luuletusse ja seda saatvasse legendi koguneb nagu kristalli kokku kõik see, mis meid Alveri loomingus ja elukäigus puudutab, ja sestap on ilmselt raske ette kujutada Alveri-käsitlust, mis kas või korraks Vorbuse sillale ei põika. Lillemetsa filmis kuuleme seda lugu esmakordselt Alveri enda jutustatuna.

Puksi ja Lillemetsa filmi ühendab ka see, et siin on noor(ed) näitleja(d), kes kehastavad Alveri jätkuvat kõnekust uue põlvkonna jaoks. Lillemetsa filmis on selleks Saara Nüganen, kes esitab Alveri luulet ning käib kaasa osal Lillemetsa käikudest. Puksi filmis on lisaks Kärt Tominga laulule veel Jaan Tätte ja Terje Rinne, kes kõnelevad oma kokkupuudetest poetessiga (Tätte esitab ka ühe laulu).

Lillemetsa film kasutab ka kroonikakaadreid Alveri juubelist ning salvestusi Alveri enda luulelugemistega – selles osas kordab ta Rummo ja Kepi filmi, kus need asendasid luuletaja enda otsest kohalolu. Ühisjooneks Rummo-Kepi filmiga on ka tähistaevas maiste raskuste kontrastina, mida siin kasutatakse Ott Kangilaski „Tähetunni” kujundusest võetuna.

Enn Lillemets Alveri-filmi jutustajana on väga õigustatud: ta tundis Alverit isiklikult ja on Alveri elu- ja loomelooga ka põhjalikult tegelnud. Koos Kristi Metstega on ta 2007. aastal koostanud kogumiku „Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused. Lisandusi tundmiseks”, mis on üks väga sümpaatne raamat: sisuliselt on tegu Betti Alveri elulooga, kuid see pole kokku kirjutatud, vaid kompileeritud erinevatest dokumentidest ja sekundaartekstidest, nii et lugeja saab narratiivi nende põhjal ise kokku panna. (Ka filmis on see raamat ekskursioonile kaasa võetud.)

Enn Lillemets ise on muidugi fenomen – ta on kõndiv kultuurilugu, kehastunud kultuurimälu, ja tema isiksuses kumab veel tugevasti üks teatav vaimne õhustik ja sellele vastav inimtüüp, mis nüüdseks on suuresti juba minevikku vajunud. See on maailm, kus valitseb üsna puhas ja idealistlik, peaaegu religioosne vaimupreesterluse printsiip ning keeldumine järele andmast olupoliitilistele piirangutele (ja mille hiliseim väljendus oli ehk 1990ndail tegutsenud Tartu Lasteteater, mille tegemistes Lillemets samuti osales). See on teatav traditsiooniustavus ilma suretava alalhoidlikkuseta. Ma vaatan Lillemetsa kõndimas sügiseses Tartus ja näitamas Alveri elu olulisi maju ning mulle kangastub see üks vaimsus, mida ma kujutlen 1970ndate aastate Tartusse, kus noortel oli veel võimalus puutuda kokku sõjaeelse Tartu intellektuaalse elutundega, mis oli sõjast ja repressioonidest rikkumatuna läbi kantud. Mulle näib, et selle filmi ehk suurim väärtus ongi tegelikult selles, et ühtlasi on ta Enn Lillemetsa portree, küll ühe kindla teema kaudu, kuid ometi nii, et tema hoiakute põhituum on välja joonistunud.

Kompositsiooniliselt jättis film natuke õhku hajuva mulje – jäi tunne, et siin räägiti üsna paljust, kuid päris pärale nagu ei jõutud. Seda päralejõudmatust on muidugi ka sihilikult rõhutatud, jutustades enne lõpuluuletust loo, mis lõpeb saladuse, mõistatusega (mis tekste Alver ikkagi käis Petersoni ausamba juures päev pärast selle avamist üksi lugemas?) - tähendab, filmi tegijad on sellest muljest teadlikud olnud või lausa seda kavatsenud. Muidugi on see kooskõlas Lillemetsa enda asendiga oma materjali suhtes – ega ta ei tõuse selle kohale, ei ammenda seda, küll aga ujub selles nagu kala vees. Seda teatavat ebareljeefsust ja ujuvust võib pidada filmi puuduseks, aga võib ka näha käsitlusviisi ja käsitleja eripärana. Siin on teatavat alandlikku jüngerlikkust, aga Lillemetsas on piisavalt sisemist väärikust, et see ei muutuks piinlikuks. See on üsna kontrastne Rummo ja Kepi filmiga, kus pakutakse väga selgesti kunstiliselt tihendatud kontsentraat Rummo (ja Kepi) autonoomsest Alveri-nägemusest, mis ometi ei muutu liiga pealetükkivaks.

Kolme filmi võrdluses tundub, et Lillemetsa film on neist kõige rikkama ja sujuvama pildikeelega, nii kasutatud fotomaterjali poolest kui ka Jaan Kolbergi kaameratöö tõttu (huvitavalt on kasutatud nii droonikaamera kui steadycam’i võimalusi, mis kohati jätavad mulje, et ka filmi salvestav silm pigem ujub ja hõljub Lillemetsaga kaasa kui lihtsalt vaatab neutraalselt).

Õigupoolest alveroloogiasse see film ju väga palju põhimõtteliselt uut ei lisanud, kuigi asetas ehk rõhkusid sinna, kuhu neid tavaliselt ei panda (nt suhtlus Minni Nurmega ning käigud koos temaga Viljandis ja Lõhaveres, või suhtlus August Sangaga). Minule oli täiesti uus lisandus „Alveri-mütoloogiasse” oli nartsissiväli, mida Alver vaatamas käis – väga ilus leid, millega filmi raamistada. Palju, millest filmis räägitakse, on Alveri-tundjatele juba laias laastus teada. Küllap aga võib see nooremas põlvkonnas tekitada huvi Alveri loomingu ja erilise elusaatuse suhtes. See film on vajalik teadaolevate asjade meeldetuletus, ja on hea, et seda pole tehtud pelgalt faktoloogilisel tasandil, vaid mingil peaaegu vistseraalsel elutundelisel tasandil, mida Lillemets suurepäraselt kehastab. Seepärast tasub seda filmi kindlasti näha, sest ainult film (või isiklik kokkupuude Lillemetsaga) suudab seda edasi anda.

Lootes, et ka Puksi film muutub peagi jälle huvilistele vabalt ligipääsetavaks, saab ainult rõõmustada, et meil on nüüd tervelt kolm erilaadset liikuvat pilti Alverist – kõik nad täiendavad teineteist. Rummo ja Kepi film on kunstipärane austusavaldus veel elavale poetessile, Puksi film järelehüüe ja meenutused äsja lahkunust ning Lillemetsa film pakub vaadet, mis on aja jooksul settinud, kuid mitte kaugenenud. Üks on igal juhul kindel – tänu Lillemetsa vahendavale isiksusele jõuab Alveri-müüt meieni ikka veel elava ja liigutavana, mitte monumendiks kivistununa.





31/12/2020

Lõhnavad varemed Telliskivi loomelinnakus

 Postimehes ilmus arvustus näitusele "Kodu ja rahu".


Lõhnavad varemed Telliskivi loomelinnakus

Kas varemetes kodumaja on endiselt kodu? Kas meie siin elame rahuajal? Mismoodi kunst meid õieti puudutab? Neid ja paljusid teisi küsimusi tekitab üks näitus, mis on kokku pandud seebist ja fotodest.

Telliskivi Kvartalis Juhan Kuusi Dokfoto Keskuses on kuni veebruari lõpuni võimalik vaadata näitust „Kodu ja rahu”, kuhu kuraatorid Kristel Aimee Laur ja Toomas Järvet (assistent Liisa Kivimäe) on kokku pannud kaks teost: Prantsuse kunstniku Emmanuel Tussore’i installatsiooni „Study for a Soap” (assistent Ahmed Al-Sulaiman) ning Peterburi fotograafide Anton Ivanovi ja Alexander Vasilyevi fotod sarjast „Soovige meile rahu”. Neid ühendab see, et mõlemad portreteerivad Süüria sõja tagajärgi. Fotod kujutavad süürlasi, kes elavad sõjast purustatud linnaosades: lapsed, täiskasvanud, pered, püüdmas elada oma igapäevaelu varemete keskel, sest neil lihtsalt pole kuhugi mujale minna (kui nad just ei taha põgeniku ohtlikku teekonda ette võtta). Fotod on sageli lahendatud portreedena, kus taustaks on sõja jäljed: olukorrad on täiesti tavalised, nagu neid võiks siin Tallinnaski tabada, ainult et keskkond on purustatud, ja vahel ka inimkehad (nagu ühel fotoseerial neiust, kes on plahvatuses kaotanud jala, kuigi see selgub ainult saatetekstist). Pildid on pandud elama Tussore’i teose sisse ja taustale – see koosneb Aleppo seebist laotud auklikest müüridest ning seebist vestetud pisikestest majavaremetest (lisaks seeria suurendatud fotosid neist kujukestest). Teose kontseptsioon toetub tõsiasjale, et Aleppo seep on süürlaste ainelise kultuuri üks keskseid väljendusi, see loorberiõliga tehtud seep on vana ja kuulus, sealtkandi tsivilisatsiooni järjepidevuse märk (seda olevat hinnanud juba kuninganna Kleopatra), mis oli omal ajal levinud Euroopaski. Aleppo seepi ostvat süürlased aastase varu kaupa ning selle valmistamise pärimus on sügav.

Oma olulise (lausa kunstilise) nüansi lisab kogu näitusele see, et kui vaataja piilub seebist ehitatud varemete vahelt fotosid, peab ta silmas pidama hoiatussilti, et kunstiteost ei tohi puudutada, sest see on varisemisohtlik. See näitus ei võta mingit tugevat seisukohta, mis nõuaks nõustumist, ta osutab, laseb vaatajal endal näha ja tunda, laseb korraga kohal olla nii sealse olukorra trööstitusel ja jubedusel kui ka ühtlasi kannab siiski endas ka seda kadumatut elutahet (võib-olla isegi elurõõmu), mis võimaldab inimestel varemete vahel edasi elada ja loodetavasti kunagi normaalse elu üles ehitada. Lõhnav seep kannab endas loomulikult ka puhtaksaamise lootuse sümbolit. Kuid veelgi rohkem mängib siin ehk isegi see kujund, et seebist on tehtud varemed: see on kuidagi kohatu, isegi kuidagi vigurdav; aga kui jääda mõtlema, siis seebist tehtud varemetest veel kohatumad on ju päris varemed ise. Nende kujukestega saab põhimõtteliselt käsi pesta – ja see on loomulikum kui see, mida need kujud kehastavad. Seebi-keskkonna n-ö käegakatsutavus (ja lõhnavus) haakub sellega, et pildidki on käsitsi ilmutatud analoogfotod: siin pole mingit elektroonilist „tõlkefiltrit”, vaid otsene Süüria varemete valgusjälg filmilindil, mis on omakorda jätnud jälje meie ees olevale fotopaberile. Ja see ongi selle näituse puhul oluline – lihtsalt võimaldada vaatajale kohalolu Süüria varemete juures, võimaldada katsuda seda lohutut, totrat ja elutahtelist inimolu. Pidades ühtlasi meeles, et Süüria pole ainus koht, kus niimoodi elatakse, varemete keskele sünnitakse ja kasvatatakse oma lapsi üles igas maailma nurgas. Pidades silmas, et need võiksime olla me ise – kolmveerand sajandit tagasi olemegi olnud.

Kogu see näitus on ses mõttes väga õigesti tempereeritud kunstiline tervik, kusjuures kunst on siin pieteeditundeliselt vaid elu enda väljafokuseerija, mitte selle pinnal parasiteeriv enda leidlikkuse eksponeerimine (nagu sageli nn sotsiaalse kontseptuaalse kunsti puhul võib juhtuda). Kaks teost täiendavad teineteist, ilma et nad kitsendaksid teineteise iseseisvat tähendust (pigem just võimendavad), kogu tervik on napp, delikaatne ja täpne. Selle kohta saab kindlasti öelda: väga õnnestunud kuraatoritöö. Aga kunstielamusest veelgi olulisem on, et see näitus puudutab, mitte lihtsalt ei „võta teemaks” ega „käsitle”. Või mida muud hea kunst siis teebki.