12/02/2019

Aygel - laulutekste

Vikerkaares nr 1-2 ilmus kolm tõlget tatari-vene räpparilt Aygel Gaysinalt, lauludest "1190", "Keha" ja "Tule vaimud". Need on nende originaalversioonid:











 Aygel Gaysina (Айгель Гайсина, sündinud 1986) on Naberežnõje Tšelnõ linnas elav tatari-vene luuletaja ja laulja-räppar. Ta on laiemalt tuntuks saanud paaril viimasel aastal, kui koos Peterburi muusiku Ilja Baramijaga on esinenud duona nime all Aigel (Аигел). Tema uuema aja loomingut mõjutab tugevasti asjaolu, et 2015-2017 oli vangis tema muusikust abikaasa Temur Xadırov, keda süüdistati Gaysina eelmise elukaaslase tapmise katses. Gaysina on avaldanud luulekogu „Kohus” (Суд, 2016) ning ansambel Aigel on viimase kahe aasta jooksul avaldanud kolm plaati: „1190”, „Buš Baš” ja „Muzõka”. Tema suurimaks hitiks on laul „Tatarlane” (Татарин), kuid selle flow ja kõlamängud läheksid tõlkes kaotsi. Ka muud siinsed tõlked ei taotle originaalide kõlavormilist ja järelelauldavat jäljendamist. Tõlgete aluseks on laulusõnade portaal genius.com. 
 
Lisan siia veel kolm tõlget, mis jäid Vikerkaare valikust välja.




TANJA

sõidan juba 300 miljonit minutit,
tõsta homme mind surnuist – olen põrm, olen fööniks,
mu eelmisele kirjale tuleb siit remiks:
kõik on seesama, kuupäevad on teised
ja biidid on teised.
pliiatsiga vihikus kogun kokku kolm:
sõna kirjutan – kaks on peas, sõna kirjutan – kaks on peas, sõna kirjutan – kaks on peas,
sest ma tean, kuhu kirjutan, mul on mõistus veel peas,
mu linnas on suvi –
mu seljas on sulejopp,
kalendrisse sülitan,
ilma sinuta mu stiil on külm sisemuses, külm sisemuses,
ilma sinuta olen ma eelkõige külm sisemuses.
uudised sellised: maa peal on juuli algus,
tulen vaksalis maha,
kõik on endiselt jõus,
me kohtume kapslis –
kolm ööpäeva orbiidil,
telefon on ülemuse käes, mind pole, ärge helistage.

kasemati koridorid, automaadid, „ära vigurda!”
„tõsiselt, teesaatja? kui ei tea, ära räägi,
minu stiil on kuulid mu sees, kuulid-kuulid mu sees,
koridorid-koridorid-koridorid mu sees,
minu stiil on koridorid-koridorid mu sees,
kui kaua neis minna, väga kaua neis minna –
mu südameni see ikka on ainult pool teed.”
vaksali juures on ummik,
väljun taksost ma keset tänavat –
andke signaali, lõuake, imege muna,
viimse jõuga torman perroonile –
Kauge Maa rongi ei ole tabelis,
turvale sõidan sisse:
„kus on rong Kaugele Maale? kus on rong? kus on rong?
kus on rong Kaugele Maale?
ma küsin teilt, kus on see rong tema juurde Kaugele maale?”
turva pole asjaga kursis, kuid mina olen juba rööbastel.

ilm on väga leebe,
poole tunni pärast on pime,
vein on segi verega,
Alla birsä1,
homme hommikul, homme hommikul,
homme hommikul teen südame lahti,
suitseta mind, olen pulber, olen püssirohi,
kogu öö tolknen vagunikoridorides
kuulen monitoris enda hääle asemel sinu häält,
vaatan laternaid,
tõmbun endasse kokku, tõmbun endasse kokku,
üha pikemad koridorid mu sees,
sõidan su poole mööda koridore mu sees,
ehitan su juurde koridore mu sees,
mu külm on mu sees, koridorides mu sees.

päike on loojas. siin on minugi pimedus –
pentatoonilise öö must noot,
kõik on sul sõnumis kirjas,
kogu su linnukese lugu.

sellest, mis mu sees,
sellest, mis mu sees.
2 nädala pärast on su tütar kuuene, aga oli alles neli,
ilma sinuta olen eelkõige külm sisemuses.
paraneb valu,
jääb kontroll,
kell on 8 hommikul,
takso on kohal, on aeg,
prügiämbrid, koer jalutada, avaldus.
„kelle järjekord?”
kõik mööduvad, mööduvad, mööduvad edasi.
mina ja tuba oleme tühjad.
„aga mina?”
mind ei lubata.

Tanjale meeldib olla dominant ses mängus,
Tanjale meeldib püstol ta kabuuris,
silmast silma, nonii, nonii –
mu südameverd Tanja puhastab kaltsuga enese kontsa pealt

Tanja lubas möödunud korral
ja käskkirja hankis,
Tanja, Tanjake, Tanja,
sa ei armasta mind enam,
Tanja, Tanja, Tatjana,
rühikas nagu paragrahv, naah,
valget verd nagu loomanahk,
Tanja, jumal, sa oled loll.
„Tanja, luba, Tanja, luba, ma palun,
Tanja, luba, ma armastan teda.
Tanja, kujuta ette, et sinu mehega nii...”
„Mm, ma kuulen seda iga päev, sõbrake.”
„Tanja, luba, Tanja, luba, ma palun,
Tanja, luba, ma armastan teda.”
silmast silma, nonii, nonii,
no sa oled ikka üks segane lits!

sõidan juba 300 miljonit minutit,
oota mind talvel, olen põud, olen flower,
su eelmisele kirjale tuleb siit kaver:
kõik on seesama, vaid pisarad on teised
pliiatsiga vihikus kogun kokku kolm:
sõna kirjutan – kaks on peas, sõna kirjutan – kaks on peas, sõna kirjutan – kaks on peas,
lubasin kolm pakki, aga ise jäin vanglasse kinni,
vastad ühe sõna – kaks valeta,
sõna tõmbad maha – kaks maha kustuta,
oma peas korrutan kolmega kõik,
korrutan kolmega kõik.


1 Annaks jumal (tatari keeles).










MÜRK

aina uuelt leheküljelt,
uuelt, puhtalt leheküljelt,
uuelt, puhtalt leheküljelt, puhtalt.
ma olen teisega õrn ja hell,
sa oled teisega pöörane,
kumb on ahnem, kumb joobnum, kumb öisem, kumb alatum, sa või ma?

jagame raha,
jagame lapsed,
jagame – sinu ja minu,
jagame kogutud mürgi –
oma mürgi jagame – sinu ja minu mürk.

talle su mürki ma annan,
sa talle annad mu mürki,
meie mürki nad võtavad magades,
meie mürk on see, mida nad ärgates tahavad,
meie mürgiga pärast meid teisi nad kostitavad.
see on me lahing, väikene lahing, võta vastu see lahing, kes meist kahest
serveerib me mürki maitsvamalt – ma talle või sa talle?
ma talle või sa talle?
meie mürk.

klubis, suitsustes klubides
suitsuvines annab talle kätt minu mürk,
piljardipall läheb tal mööda – mürk on tal sees,
sööb mu kätest su mürki
ja ta huuled ütlevad, et olen ta „muusa, mimoos ja doos,
liblikas,
varjan sind külma eest,
tütarlaps,
mõtlesin,
et oled mu õhtusöök,
kuid sa pole õhtusöök – oled mu naine!”

kortsunud linade vahel te pole üksi,
ta püüab su silmadest leeke, mis minu,
ta tahab, et lõppeksid päevad ja ööd tuleks järjest, kuni su käsi
talle annab mu mürki.
mürk võetud –
ta sööb su kätest mu mürki
ja ta huuled ütlevad, et oled
elektrivool, keev vesi, teerull,
peotäis tablette ja sõõmuke vett.
„arvasin, et...

arvasin ma, et mina teen süüa ja sina oled papi jaoks,
kuid sa pole papi jaoks – sa oled mu tiib, sa oled mul elu jaoks!”
„sa pole õhtusöök – oled mu naine!”
„sa pole papi jaoks – sa oled mul elu jaoks!”
aina uuelt realt, uuelt-uuelt realt,
ma olen teisega valelik,
sa oled teisega julm,
kumb on ahnem, kumb joobnum, kumb tugevam, kumb valusam,
kumb räpasem, kumb öisem, kumb alatum, kumb kauem peab vastu?






DRAAMA

sa mulle meeldid – ja mis on veel puudu?
sinuga lõbus on – ja mis on veel puudu?
love me uneta – ja mis on veel puudu?
pappi on otsata – ja mis on veel puudu?

sa oled ilus – ja mis on veel puudu?
selline tugev – ja mis on veel puudu?
oled stabiilne – ja mis on veel puudu?
sa pole vana – ja mis on veel puudu

puudu-puudu, puudu on draamat, puudu on draamat, puudu on draamat
puudu on bassi, puudu on bassi, puudu on bassi, puudu on bassi
puudu on draamat, puudu on draamat, puudu on draamat, puudu on draamat
puudu on bassi, puudu on bassi, puudu on bassi, puudu on bassi

on sõna „meeldib” – on sõna „puudu”
on sõna „lõbus” – on sõna „puudu”
on sõna „puudu”, on sõna „puudu”
öö on nii õrn, aga on sõna „peab”

sa oled ilus – kuid on sõna „puudu”
selline tugev – kuid on sõna „puudu”
oled stabiilne – kuid on sõna „puudu”
sa pole vana – kuid on sõna „puudu”

puudu-puudu, puudu on blaadi, puudu on blaadi, puudu on blaadi
puudu on draagi, puudu on draagi, puudu on draagi, puudu on draagi
puudu on draamat, puudu on draamat, puudu on draamat, puudu on draamat
puudu on bassi, puudu on bassi, puudu on bassi, puudu on bassi


11/01/2019

Mis on NO99 moraal?

Müürilehes ilmus põgus järelevaade NO-teatrile - loe siit. (Avalõik ja vahepealkirjad on toimetuselt.)

18/11/2018

Aleksandr Manotskov / Lev Rubinstein - kammerooper "52"


Peterburis Suures Draamateatris (Bolšoi dramatitšeski) ehk lihtsalt Tovstonogovi teatris esietendus 24. oktoobril Aleksandr Manotskovi kammerooper„52”. Manotskov on helilooja ja lavastaja, kes on tegev olnud ka installatsioonikunstnikuna ning opositsioonilise poliitilise aktivistina. „52” põhineb Lev Rubinsteini kartoteegil „Aina edasi ja edasi” (mis koosnebki 52 kaardist). Manotskov on varemgi loonud heliteoseid modernse ja avangardse kirjanduse põhjal (nt Harmsi põhjal tehtud ooper „Gvidon” või TS Elioti „Neli kvartetti”) ning tema teoseid esitavad sellised tuntud kollektiivid nagu nt Tatjana Grindenko ansambel Opus Posth, ansambel Sirin jt.
„52” on kammerlik teos kahele naishäälele ja neljale instrumendile (flööt, klarnet, akordion ja viiul) ning ta oli teostatud liikuvate ekraanidega multimeediateosena. Eripärane on see, et Rubisteini algtekst oli laval vaid visuaalselt, tiitritena, lauldi aga selle teksti erinevaid tõlkeid, sealhulgas eestikeelset tõlget (teised keeled olid inglise, prantsuse, hollandi, saksa ja ladina). Manotskov ise põhjendas seda sellega, et kuna Rubinsteini tekst iseenesest moodustab juba omaette muusikalise terviku, siis ei hakanud ta seda teisendama, vaid võttis oma muusikalise töötluse materjaliks selle teksti n-ö asendustekstid, tõlked teistesse keeltesse. Teksti lõpuosa, mis koosneb lavakujunduste kirjeldustest, ei lauldud ette ega esitatud ka kirjalikul kujul, see koosnes vaid muusikast ja videopiltidest.
Ooperi iga osa toetub ühele reale Guido Aretinuse laulust „Ut queant laxis” (teos, mille ridade algussilpide järgi on noodid oma nime saanud). Iga osa viitab muusikaliselt ka mõnele muusikaloo kihistusele (nagu ka Rubinsteini tekst on loomult intertekstuaalne): ladinakeelne osa gregooriuse koraalile, hollandikeelne Madalmaade polüfoonikutele, eestikeelne osa Arvo Pärdi tintinnabuli-stiilile, prantsuskeelne hilisromantismile, saksakeelne Schönbergi stiilile.
Siit videost võib näha pisut seda, kuidas see lavastus välja näeb.

 stseen lavastusest
kaader eestikeelsest osast


Ja siin tekst ise (ooperis kasutatud eestikeelne lõik on kaldkirjas - nagu näha, on see tekstiliselt kõige keerulisem lõik, etenduses oli see ainus osa, mida ei esitatud peast, vaid lauldi paberilt maha).

*


AINA EDASI JA EDASI



1. Siin kõik algab.
Kõik saab alguse siit.
Ent mingem edasi.
2. Siin ei küsita teilt, kes te olete ja kust tulete.
Niigi on kõik selge.
Just siin on koht, kus te olete vaba pealetükkivaist küsitlustest.
Kuid mingem edasi.
3. Siin on kerge ja vaba hingata.
Parim puhkus on siin.
Kuid on vaja edasi minna.
4. Siin, kuhu ka silm ei vaata – aina ilu, mida ka kõrv ei kuule – aina mahe laul, mida ka keegi ei ütle – aina tõde.
Kuid mingem edasi.
5. Siin on kõik juba täiesti teisiti.
Pole tähtis, kuidas.
Tähtis on, et teisiti.
6. Siin on ükskõik kuidas.
Et vaid jääks igaveseks meelde.
7. Siin haarab meid teravaim nostalgiahoog.
Millest see tuleb, ei saa aru.
8. Siia ei tohi jääda kauaks. Küll pärast selgub, miks.
9. Siin on igaühel oma põhi ja oma lagi.
Igaühel on omad languste ja tõusude piirid.
Ja mitte ainult siin.
10. Kõik meenutab siin midagi, osutab millelegi, vihjab millelegi.
Alles hakkad aru saama, mis ja kuidas, kui juba on aeg lahkuda.
11. Siin tuleb jagu saada kiusatusest küsida, mis siis edasi tuleb. Edasi tuleb see, mis peabki tulema.
12. Siia on kirjutatud: "Mööduja. Peatu. Mõtle."
13. Järgmine raidkiri kõlab: "Mööduja. Peatu. Püüa välja mõelda midagi muud, sellest paremat."
14. Siin on lugeda: "Mööduja. Varem või hiljem – no saad ise aru... Nii et – no saad aru ju..."
15. Siin on kirjutatud: "Mööduja. Arvesta sellega, et sa ei pruugi millestki aru saada."
16. Siin: "Mööduja. Me isegi ei tundnud üksteist. Millest meil rääkida?"
17. Ja siin: "Mööduja. Ära peatu. Mine edasi."
18. Mingem edasi.
19. Näe, keegi otsustab poolhämaras lootuse jätta ning ei suuda seda;
Keegi, kes on sattunud häbiväärseisse asjaoludesse, otsib väljapääsu ega suuda seda leida;
Keegi püüab tõmmata selge joone möödunu ja tuleva vahele. Teda lihtsalt ei panda tähele; 
Kellelgi on nii hea õnn, et ta võib öelda ükskõik mida ja see sobib olukorraga. See
imponeerib. Teda pannakse tähele;
20. Näe, keegi, üleliia tähelepanelik, ei märka peamist. Keskendudes pisiasjadele, paistab ta pisut naeruväärsena;
Keegi, kes püüdleb igaviku poole, libastus ja kukub. Tema peale langeb ere valgus. Üsna hale vaatepilt;
Keegi on võimetu end koguma pärast mingisuguse jahmatava uudise kuulmist. Nii ta käibki uimasena ringi;
Keegi läheb rahvahulgas kaotsi. Ta leitakse üles, teda tervitatakse lärmakalt, tiritakse vaat et vägisi teiste keskele. Ja seal ta seisab;
21. Näe, keegi räägib ja räägib klaasistunud pilgul midagi rohkem kui segast, siis läheb ära, naaseb taas, läheb jälle ära – ja nii palju kordi;
Keegi, väljakujunenud harjumustega, aitab daami vagunisse ja lehvitab talle kaua järele. Näol heldimus;
Keegi jääb üksi. Ta on täiesti nõutu. Tal pole aimugi, mida ette võtta. Näol – terve üleelamiste gamma;
Keegi – kahtlev – tahab aina midagi küsida, kuid ei söanda. Nõutu naeratus;
22. Näe, keegi lausub vaiksel häälel lohutussõnu;
Keegi – lohutamatu – ei võta lohutussõnu kuulda. Ta ütleb, et talle pole kelleltki midagi vaja;
Keegi, keda rõhub vajadus teatada kellelegi midagi äärmiselt ebameeldivat, lükkab asja
muudkui edasi. Temast võib aru saada;
Keegi, kelle meelest pole õige sekkuda võõrastesse asjadesse, sekkub ise neisse pidevalt,
enesele märkamatult;
23. Näe, keegi olemise sööda otsa meelitatu nutab oma saatust taga ega oska midagi
kahtlustada;
Keegi räägib poolsummutatud häälel sellest, kui õnnelik ta on. Kõik vaatavad märkamatult üle õla;
Keegi hakkab mälestusi heietama. Teda katkestada on mõttetu;
Keegi üritab kellelegi midagi edutult selgitada. Mõistmatus viib ta endast välja;
24. Näe, keegi on toimuvast rusutud. Kui püütakse selgitada, mis teda õieti painab, ei jõuta kuhugi. Temast on kahju;
Keegi trööstib ennast millegi muu ootamisega. Tema rada on nukker. Kas ta teab seda?
Keegi on enda suhtes kurt ja pime. Ja ilmaaegu: paljudele asjadele hakkaks ta teisiti vaatama;
25. Keegi on võimetu inertsile vastu seisma. See ei tõota midagi head;
Keegi on täiesti võimetu enesest jagu saama. See ei kõlba kuhugi;
Keegi keeldub märkamast silmanähtavat. Ta on nähtavasti ära neetud;
Keegi vaatab otse enda ette. Silmis tardunud õud. Teda vist ei päästa enam miski;
Keegi longib teabkuhu. Teda on veel võimalik silmitseda. Siin ta on;
26. Näe, keegi proovib pääseda üksindusse. Kuhu tal minna?
Keegi teeb kõigest hingest nägu, et ta ei puutu üldse asjasse. Kuid ta ei pääse kuhugi;
Keegi keskendub kõigest jõust olevikule. Kuid tuleviku eest ei pääse temagi;
Keegi on viimse otsuse lävel. Ootame, mis saab;
27. Näe, keegi otse kustub ilma pideva ergutuseta. Mis siis ikka, toetame teda;
Keegi pelgab mõteldagi, et kõik see kunagi lõpeb. Jumal, anna talle jõudu!
Keegi ütles midagi ja ootab, mis edasi saab. Aga mis võiks edasi saada?
28. Mingem edasi.
29. Siin on öeldud: "Kõik need janunejad ja ihalejad, huupi tormajad ja porist välja rabelejad, poolkurdistunud ja igaveseks tummunud – no mida nendega peale hakata?"
30. Siin on öeldud: "Kõik need kõrgustesse püüdlejad, põhjatusse langejad, sisseronijad ja väljaronijad, haavadest osatatud, kontrollimatute kirgede arvel elajad, millega tahes harjunud, omamoodi huviväärsed – mida nad siin teevad? Mida neil siia asja on?"
31. Siin on öeldud: "Kõik need süüta süüdlased, kõrvetada saanud ja kõrvetusele peale puhujad, pingsalt mõttesse vajunud ja vaevukuuldavast igavikuhäälest köidetud, olemise ülejõukäivaist mõistatusist kühmuvajunud, jumalteabmis teadetest õigustamatult erutunud ja teiste jutu püüdlikud pealtkuulajad – mis neil kõigil viga on?"
32. Siin on öeldud: "Kõik need süütud, kuid end süüdi tunnistanud, otsekui julgust saanud, kuid hetke pärast masendusse langejad, need, kes üksteise võidu püüavad toimuvat mõista, kuid ei saa kuraditki aru, enese lootuste koorma tassijad ja need, kes kinnitavad, et kõik on kadunud, kord hilinejad, kord enne aega tulijad, nõrgast tuulekesest kõikuma lööjad ja oma segaduses vastu punnijad, need, kes arvavad, et kõik on möödas, ja jalalt jalale tammujad, kes ootavad kasvõi mingisugust muutust– küllalt juba – on aeg peatuda."
33. Hoopis teine hääl: Pärast seda on ta otsekui ümber vahetatud. Käib ringi sellise vaikse, õndsa näoga. Aina naeratab millegi peale...
34. Teine hääl: Noh, kõik, nüüd läheb lahti. Ole sinagi kord vait, ära roni...
35. Teine hääl: Niisiis, kujutage ette, oma muutumatu naeratusega käiski ta kõigist neist
ringidest läbi. Mitte inimene, vaid lausa uunikum. Kes on niisugust enne näinud...
36. Teine hääl: Tema, muuseas, ei kannata kah teda silmaotsaski. Nii et sa ilmaasjata...
37. Teine hääl: Te ei seganud üldse, uskuge mind. Panen ainult punkti ära...
38. Teine hääl: "Vaadeldes rändavaid pilvi..." Kuidas edasi läks, ega te ei mäleta? Jaa... Ammuks see oligi...
39. Teine hääl: Vaata tähelepanelikult tema alatist näoilmet, neid vaevatud naeratusi. Kuula neid haledaid jutte. Võib-olla sa siis mõistad, mis elu mul on kõik need aastad olnud...
40. Teine hääl: Kohe tuleb kõige raskem. Pidage vastu, kolleegid... Nii... Ega te viga ei saanud? Noh, tänu jumalale. Niisiis, ma jätkan. Seesama suvi oli anateemiliselt palav, tolmune, põuane. Ühesõnaga, otse põrgulik suvi. Mitte suvi, vaid mingi Lethe1, vabandage mu kalambuuri... Nii!... Kuid mina nähtavasti ikkagi osatasin...
41. Teine hääl: Kuulge, teie saatanlikest fantaasiatest hakkab kuidagi kõhe. Kui teie juttu kuulata, siis polegi elul enam mõtet...
42. Teine hääl: Kui tahate, võite mind saata. Noh, kasvõi jaamani. Te olete pisutki džentelmen, ma loodan?
43. Teine hääl: Kõigepealt tee ennast korda. Vaata, milline sa välja näed...
44. Teine hääl: Tähendab nii. Kuhugi sa praegu ei lähe, vaid võtad rahulikult riided ära ja tuled laua taha tagasi. Seda esiteks. Teiseks. Et ma ei näeks su näol mingeid nõndanimetatud "kannatusi". Kolmandaks. Igaüks, kes julgeb sinu juuresolekul kasvõi kaudselt vihjata – noh, saad isegi aru –, tal tuleb tegemist teha minuga. Ma loodan, see rahuldab sind? Noh, võta nüüd riidest lahti. Ära mängi lolli, vanamees.
45. Teine hääl: Kuhu sa nüüd siis lähed? Kuskil ei saa rahu... Igal pool räägitakse taga... Üles pooma või?
46. Teine hääl: Ja edasi? Mida te edasi käsite teha? Tagasiteed ei ole – see on selge. Paigale jääda? Ei, see mulle ei istu. Nii et saatusele vastu? No mis siis ikka – mina olen valmis. (Saali.) Ja miks teie vait olete? Te ei peatagi mind? Üks inimlik sõna võib mõnikord hukust päästa. Aga mis ma üldse räägin? Kellega ma õieti räägin? Hüvasti.
47. Stseen: Öö suvilas. Kauguses mürisevad summutatult rongid. On väga külm.
48. Teine stseen: Suur suvi. Lava taga külanoorikute laul.
49. Teine stseen: Teejoomiseks kaetud laud. Samovar, barankad. Korratult paiknevate
tugitoolide leenidel pleedid, mantlid. Kõiges on mingi kergemeelsus.
50. Teine stseen: Külalistetuba mitte eriti rikkas majas. Raskete kardinate vahelt ähmane
valgus. Palju lilli kõikvõimaliku suurusega vaasides. Kangelanna siseneb kiirustades, hoides sõrmede vahel viskiklaasi. Langeb peaaegu tundetult tugitooli. Nuuksed.
51. Teine stseen: Viljapuuõite aroome tulvil veranda. Kaks kiiktooli. Üks neist kõigub kergelt, millest on näha, et keegi just väljus. Lava taga hääled: erutunud naisehääl ja rahustav mehehääl. Lavale ei tule veel keegi. Läheneva äikese hääled. Ootamatult pimeneb.
52. Hoopis teine stseen: Lava kujundusest on näha, et ilm on hommikust saadik muutlik olnud. Eilsed tuulehood on vaibunud, viies endaga tihedate väljapääsmatute pilvede jäänused. Lava valgustusest on näha, mis toimub kangelase hinges, kelle sammud on juba lava taga kuulda, puhtalt, valgelt ja veidi nukralt nagu parimal noorusajal. Ootamatult saabunud vaikusest on selge, et kangelase elus saabub vaata et kõige otsustavam
moment. Kuid absoluutse vaikuse südamikust sündinud müra kasvab märkamatult. See aina kasvab ja kasvab, muutudes pikkamööda väljakannatamatuks.
(EESRIIE)

1 Sõnamäng leto 'suvi' – Leta 'Lethe' (tlk)





10/11/2018

Pavel Prjažko "Saak"

Tartu Üliõpilasteatris tuli Kalev Kudu lavastatuna välja Pavel Prjažko tükk "Saak" (Urožai) - kolmas Prjažko tudengiteatrilt. Lugu on tegelikult nii lihtne, et isegi ümber jutustada ei taha, tuleb lihtsalt kohale minna ja vaadata, mis juhtub. On naljakas ja jube.


Valeri. Selle sordi nimi on kuldrenett. See on talisort. Need püsivad kogu talve!
Jegor. Lahe!
Valeri. Praegu ei ole nad eriti maitsvad, aga talvel, veebruaris, kui nad on seisnud...
Ira. Nii et, Valera, tähendab, nad järelküpsevad talvel?
Valeri. Jah.
Ira. Väga vinge!
Valeri. Ainult nad ei tohi muljuda saada.
Jegor. Mis mõttes?
Valeri. Noh, selles mõttes, et neid tuleb kasti panna väga hoolikalt, siis püsivad nad kaua. Ei tohi lasta maha kukkuda.
Jegor. Selge. Lahe.
Valeri. Ega keegi teist pole õunu kolkinud, pole lasknud neil maha kukkuda? Pidage see palun meeles, sest muljuda saanud õun läheb mädanema, aga kui üks mädanema läheb, lähevad mädanema ka kõik ülejäänud ja siis nad ei püsi kaua. Kogu talve nad siis vastu ei pea.
Ljuba. Mina mitte. Mina panen õunad korralikult, mulle annab Jegor nad kätte…
Jegor. Jah. Me püüame korralikult, Valera. Me ei teadnud, et muljuda saanud õunad ei püsi kaua, aga me püüdsime neid ikkagi korralikult kasti panna.
Ljuba. Kuidagi intuitiivselt tundsin, et peab korralikult...
Ira. Oi! Mul on tunne, et ma ühe sellise õuna panin kasti!
Valeri. Millisesse?
Ira. Näe sellesse. (osutab kastile) Kohe ma leian ta üles. Kohe.


Noh, ja siis lähebki lahti.


Pavel Prjažko


12/10/2018

Tükke "Oomeni" toormaterjalist


Gastev lööki sooritamas

Vilde umbes "Raudsete käte" kirjutamise aegu








Katkendeid Aleksei Gastevi tekstidest

Tekstist „Tööseadeldised”

Kogu töötlusseadeldiste külluse võib taandada kolmele tüübile:
šabloonid, mis määravad täpselt koha,
suunajad, mis määravad täpselt liikumissuuna,
juhtijad, mis panevad liikuma.
Neid kasutatakse seni tööriista ja töödeldava materjali juures.
Kasutagem neid töölise juures -
alustagem töö masiniseerimist.


Tekstist „Töö õpetamine”

TsIT-i [Töö Keskinstituudi] metoodika seisneb selles, et tööline ümbritsetakse šabloonide, suunajate ja juhtijatega. Tänu sellele tema töö mehhaniseerub ja õpilane saab oma töö algusest saadik kätte õige seade. Sedamööda, kuidas õpilane treenib end ja sissekasvatatavad seaded muutuvad harjumuspäraseks, väheneb mehhaanilisus ja sel viisil jõuab õpilane järk-järgult sellise vabaduseni tööriista kasutamises, nagu on vaja. Just see kooskõla masinlik-mehhaanilise ning närvi- ja lihastesüsteemi vahel määrab õppinud töölise kvalifikatsiooni. Sel viisil on TsIT-i õppemeetodile iseloomulik spetsiaalne aparatuur, seadeldised, isegi kui need on primitiivselt tehtud. Teisalt viib selle meetodi arendamine õppe masiniseerimiseni, s.t õppeni erilises masinas, kus kõiki õpilase seadeid määravad mitte pedagoogi hüüatused ja osutused, vaid masina rauast ja puidust detailid. Sellise „sotsiaal-insenerliku” masina mudel on TsIT-is juba valmis ehitatud.
Kuid tähtis on üks: nagu primitiivne (lihtsate aparaatide abil toimuv) õpe, nii ka õpe „sotsiaal-insenerlikul masinal” toimub šabloonide, suunajate ja juhtijate alusel, mida rakendatakse tööriistadele, töödeldavale materjalile ja töölisele.


Tekstist „Trenaaž”

Läheme nüüd psühholoogilise trenaaži juurde.
Puht psühholoogilised omadused, mida on meil eelkõige vaja, on reaktsiooni kiirus ja töö automatism. Võib pidada teaduslikke vaidlusi, kas reaktsiooni kiirus allub treeningule, kuid igal juhul on neid omadusi – psühholoogilise erksuse seisund, kohmakuse puudumine, valmidus viivitamatult kategooriliselt vastata lühidalt küsimusele – meil hädasti vaja. Psühholoogilist lõtvust varjatakse meil sageli mõne filosoofilise fraasiga, mis on süllogistliku koormusega segaseks aetud, kusjuures on absoluutselt võimatu kindlaks teha, kas jah või ei või mõlemad koos. Psühholoogilises suhtes valitseb meil kõikjal samasugune originaalsusepretensioon nagu näiteks kammimata juuksed kirglikult veendunud revolutsionääridel. Tuleb endale reegliks teha, et inimeselt ei pea nõudma originaalsust, kuid tingimata tuleb temalt nõuda minimaalsetki automatismi. Inimesed, kes vaidlevad automatiseerimisele vastu, on veidrikud, kellega tuleb neil teemadel vestelda just sel hetkel, kui nad ammuli sui satuvad trammi rataste alla. Töötreening eeldab suurt kannalikkust ja isegi rangust. Isetegevuse keskendumatu kuulutamine, need pidevad loomingulised tuhud inimestel, kel pole kannatust arendada ühtsama mõtet mitmes suunas korraga, on kahjulikud ja reaktsioonilised. Treeningu juures on võimalik mitte ainult rõõmus meeleolu, mitte ainult niinimetatud vahetu huvi, vaid otsene vägivald meie isikliku loomuse suhtes, mis üleni protestib süsteemi ja regulaarsuse vastu. Ainult metslane või ainult laps võib ilmutada vahetut huvi töö või mängu suhtes. Kultuurse inimese jaoks ei saa tema töö iga aatom olla huvitav. Tuleb õppida töötama siis, kui pole tahtmist, treenida end siis, kui „pole tuju”. Orientatsioon meeleolule, orientatsioon laste ja täiskasvanute pidevale huvitatusele, see töökooli pedagoogide hulgas nii populaarne orientatsioon – see viib paratamatult kultuurilise lagunemiseni. Muidugi ei saa jutlustada kehalisi karistusi, kuid igal juhul tuleb ilma kahtlemiseta kehtestada karm kannatlik trenaaž, millele pole võõras ka sundimine.
Psühholoogiline trenaaž läheb vahetult üle organisatsiooniliseks trenaažiks, ja organisatsioonilise trenaaži esimene eksam peabki muidugi olema mitte planeeriv või isegi korraldav töö, vaid täideviiv töö. Ütlemegi niimoodi otse - „kuulekus”. Siin pannakse proovile reaktsiooni kiirus, automatism ja töömeeleolu omandamise võime, millest peaks võimalust mööda puuduma igasugune juhuslik kodune lüürika. Isegi kõrgharidusega inimestele tuleb anda ülesanne kiiresti planeerida laud, sisustada tuba, otsida üles telefoninumbrid, leida aadressid ilma edasiste seletusteta. Need on kõik harjutused ruumis. Edasi tulevad harjutused ajas. Ei ühtki korraldust ilma tähtajata, ei ühtki ülesannet aja mõõtmiseta, ja vaid siis, kui antud subjekt läbib organisatsioonilis-täidesaatva treeningu karmi kooli, võib teda lubada korraldavate või planeerivate funktsioonide juurde. Ja uskuge, et praegu on märksa raskem valmistada isiklikku sekretäri mõne jaoskonnaülema jaoks kui näiteks määrata uut täitevkomitee esimeest.
Kõige selle alusel peab moodustuma eriline teadus – treeningupedagoogika. Seda ehitatakse üles pisiasjade kallal nokitsedes. Selles on kõik peenelt arvele võetud. Treeningupedagoogikas võib märkida kolme staadiumit: üldine gümnastika, töö imiteerimine ja lõpuks tõeline töö. Gümnastika on üksikute töö elementide lihvimine, just nende füüsiliste ja psühholoogiliste liigutuste lihvimine, mille võib arvutust töö komplekside hulgast eraldi välja tõsta. Ärgu olgu erilist närvilisust ega kiirustamist, et juba rutem loomuliku töö juurde asuda. See poleks arukas. See oleks kalliks minev praak. Gümnastika on puhas liigutuste mehhaanika, milles ei pruugigi olla argivajaduse elemente, kuid vaid see, just see on tõelise treeningu kool. Imiteeriva harjutuse eesmärk on õpetada inimesele koormuse talumist. Ja siis, kui me jõuame tõeliste loomulike operatsioonideni, tuleb neid kinnistada kõige visama, järeleandmatuma trenaažiga, et saavutada töö alasti automatism.
Treening ongi see, mis määrab ära automatismi, ja veel enam, mis määrab ära sotsiaalse automatismi. See sotsiaalne automatism on inimkultuuri terviklikkuse ja purunematuse pandiks hetkel, kui purunevad tema materiaalsed tugipunktid. Sotsiaalse distsipliini küsimused, tempo küsimused, ühiskonna seadistatud funktsioneerimise küsimused leiavad muidugi lahenduse selles sotsiaalses automatismis. Sotsialismi, kommunismi tegeliku teostumise küsimus seisneb märkimisväärsel määral selles, et koguda selline trenaažikapitali summa, mille juures poleks vaja nõukogude tugevatoimelisi vahendeid.


Tekstist „Kuidas tuleb töötada (Kommentaarid)”

II
...tuleb kõik kuni viimse naelani ette valmistada, aga kui me seda ei tee, siis peate paratamatult pidevalt tööd katkestama; järelikult hakkame unustama töö korda, hakkame pead koormama liigse murega ja ennast loomulikult demoraliseerima. Siis tööline otsekui istuks toolil, millel on pidevalt nael püsti. Kultuurset töölist võibki ebakultuursest eristada selle järgi, et esimesel on kõik käe järgi: kõik tööriistad ja iga pisiasi, mida töös vaja läheb. Ebakultuursel – lohakal – töölisel on kõik laiali visatud, kõik on ula. Inimesed, kes pidevalt rebivad end töö juurest eemale ja otsivad aeg-ajalt tööriistu ja abivahendeid, muutuvad järk-järgult paanilisteks inimesteks. Nad teevad kõike juhuslikult, kõik on hajali, ja nii nad rikuvad pidevalt nii ennast kui oma tööd. Niisiis – täpne arvepidamine tööriistade ja kõigi töös vaja olevate abivahendite üle.

IX
Meie mahajäänud maal on juba ammu kombeks, et inimesed töötavad tohutu pingega kuni täieliku väsimuseni ja seejärel on täielikus puhkeseisundis, täiesti laisas seisundis. Nii on teada, et külas töötatakse suvel täieliku kurnatuseni, aga sügisel ja talvel ollakse poolunes. See puhkuste sesoonsus jätab oma jälje isegi tehasetööle. Me teame, et suviti liigub rahvas tehastest tööle maale, aga sügisel ja talve alguses naaseb tehasesse, ja väga sageli tuleb nii välja, et puhkusele lastud töölised töötavad tugevasti enda juures maal, aga tehasetööle vaatavad kui pooleldi puhkusele. ... See kurnatuseni ulatuv energilisus ja täieliku laiskuseni ulatuv puhkamine tuleb tingimata lõpetada. Tuleb teha nii, et töös oleks puhkused jaotatud ühtlaselt. ... Ülimalt kahjulik on töötada nii kaua, et süda hakkab juba peksma, nii et inimene kurnatusest kukub või maha istub.

X
Töökodades ja tehastes on väga levinud komme töö ajal midagi närida, juua teed ja suitsetada. Tuleb palju pingutada, et sellest harjumusest vabaneda. Kui tööletuleku ja lõuna vahel tekib nälg ja leib on käepärast, siis on parem töö katkestada ja süüa, kuid mitte kunagi süüa töö enese ajal. See on halb maole, see on väga halb ka inimese iseloomule, kellel kaob igasugune vastupidavus, aga veel kehvem on see töö enda jaoks, mida söömise ajal tehakse kindlasti lohakalt. Rääkimata sellest, et töökohale tekivad kruusid, klaasid, leib, söögipudemed ja kord läheb käest – söömine töö ajal tekitab kindlasti lohakust ja korralagedust. Kui pole võimalik lõunani oodata, siis tuleb minna selleni, et juba kogu töökoda teeks hommikusöögivaheaja umbes 10-15 minutiks. ... Meil, venelastel, on väga kahjulik komme juua palju teed. Tee tarbimine suures koguses nõrgestab inimest hirmsasti, aeglustab tema organismi tööd ja teeb inimese väga närviliseks; Lääne-Euroopas juuakse teed või kohvi klaasikaupa, aga meil kümne klaasi kaupa. See harjumus on meil ka töö ajal. Juua tuleb ainult janu kustutamiseks, kuid janujoogina tuleb tee hävitada, seda enam, et tehas muutub niimoodi mingiks teemajaks ja tekib suur korralagedus.
Suitsetamise osas tuleks väga rangelt keelata suitsetamine töö ajal, kuid kuna seda teha ei saa, sest see kahjulik harjumus on põhjalikult juurdunud, siis peaks reegliks tegema, et igal juhul inimesed ei töötaks, pabeross suus, vaid suitsetaksid töö vaheaegadel, puhkuse ajal; paberossisuits, mida töö ajal tõmmatakse sisse erilise jõuga, rikub kopse palju rohkem kui rahulikus olekus. Tõsi, arvatakse, et pabeross ergutab inimest ja töö läheb suitsetades kiiremini. See on mõnikord õige, kuid vaid ajuti, aga üldiselt toimub ainult iseloomu riknemine. Tööline teeb siis just seda põhipattu, et töötab tugevate hoogudega ja annab ruttu järele. On inimesi, kes üldse ei suuda töötada ilma paberossita. See on juba kõige ohtlikum moment; sellise harjumusega tuleb kõikjal võidelda. ... Kui töö ei lähe – ära haara paberossi järele, parem hinga sügavamalt sisse ...

X, XII, XV
... Kuid kui ikkagi töö on kinni kiilunud, töö on töölise lõplikult ära tüüdanud, siis tuleb teha järgmist; tuleb end kokku võtta, tuleb puhastada käed, riided, tuleb korda seada tööpink, kogu töökoht, tuleb korralikult kohale panna tööriistad, hästi järele vaadata, kas töökohal pole midagi liigset, ja samal ajal, kas äkki miski pole puudu, ja pärast seda, kui kord on taastatud ja inimene tunneb teatavat meeleolutõusu, tuleb hakata uuesti tööle, ja siis hakkab töö kindlasti tahes-tahtmata minema. ...





Katkendeid Eduard Vilde „Raudsetest kätest”

Veristest mälestustest jutustasid mõlemad kindlused, niihästi rootslaste Narva kui ka venelaste Jaanilinn; kohutavad lahingud olid neil kantsidel möllanud, verd oli nende müüridelt ojadena voolanud, ning jõgi nende vahel kandis tihti punaseid laineid alla mere poole.
Teistmoodi kindlused, teistmoodi kantsid ja müürid paistsid lõuna poolt vastu. Need kindlused ja kantsid ei olnud varemetes, ei kõdunenud tühjalt ega mahajäetult vihma, lume ja päikese käes, vaid neis kihises elu. Lahingud, mida neis löödi, olid töölahingud: punase vere asemel voolas seal valge higi.”

Villem Luik pani juba esimesel päeval elava imestusega tähele, kui vähe niisuguses tohutu suures töökoplis – võrreldes masinavärkide arvuga – oli töölisi ametis. Üksainus inimene näiteks jõudis ketrusvärkide kahekordset laia rinnet, mitme- ja mitmesaja lõngaga, valvata ja korras hoida. Ka kahe ilmatu kiirusega töötava kudumistelje tarvis oli üksainus inimene, meeste- või naisterahvas, tegevuses. Villemi imetlus kasvas, kui ta nägi, kuidas suuremad lapsedki – alaealised poisid ja tüdrukud – mõnesuguseid raudseid töömurdjaid oskasid taltsutada. Masinate murru seas paistis tööliste hulk hoopis vähesena. Ja ometi loeti Joa vabriku tööliste arvu kuue tuhande peale. Vabriku suurust, mehhaaniliste töövahendite päratut paljust võis külamees seejärgi umbkaudu arvata, vähemasti aimatagi.”

Raudsed käed, terasest näpud, sajad tuhanded ühenduses, tegid päevaga töö ära, mille kallal miljonid lihaseid sõrmi aasta otsa oleksid vaevelnud! Raudsed käed võtsid töö lihastelt ära; viimaseid tarvitavad nad üksnes eneste liikuma- ja seismapanemiseks ning mõne töövea parandamiseks. Inimesesilm teeb siin tähtsamat tööd kui ta käsi. Silm on siin kuningas, käsi ainult ta abiline ning terasest näpud nende mõlema orjad.”

Annele tuli kõndides veel meelde see isevärki ja tore nähtus, mida Joa vabrik pimedal õhtul pakkus, kui ta sajad ja tuhanded aknad olid heledasti valgustatud. ... Nagu mõni nõiutud imeloss muinasjutust seisis ta ees. ... otsekui oleks temas keset ilutulede merd suurt vürstlikku rõõmupidu pühitsetud. Kuid ei, seal tehti ainult tööd, igapäevast tööd harilikul valgustusel; seal polnud kellelgi piduriiet seljas ega pidutuju peas; seal taltsutati raudseid töömurdjaid ja oodati väsinud liikmetele õhtust puhkerahu.”


Villem märkas juba esimesel aastal, kuidas vabrikuruumide ränk, kuum õhk, see niiske saunaleitsak täis imepeent, salalikku villatolmu, täis õlilõhna ja higihaisu, nagu kitsas, raske vammus ta rinna ümber heitis, teda pigistama ja rõhuma hakkas. Ja mitte ainult rinna ümbert. See rõhk pitsitas ja muljus ka pead. ... teisel-kolmandal aastal hakkas ta märkama, nagu oleks ta peas mõni koht, mis enne oli elavalt tuksunud, tuimaks läinud ja soiku jäänud. Ta tundis peas ja silmade ees vahel nagu unist udusompsu. Vaimne lõtvus ja loidus laskusid töö juures tihti ta peale. ...
Villem nägi varsti ära, et masin mitte töölise ori ei olnud, vaid tööline samuti masina ori oli. Masin teenis vabrikut, tööline masinat ja vabrikut mõlemat. Nende mõlema töö oli masinatöö, nende mõlema liikumised masinaliikumised. Selle töö juures polnud terasest masinal, polnud lihasmasinal midagi mõtelda. Üks ja seesama tegevuseosake – kitsas, poolik, üksluine -, üks ja seesama toiming ilma vähimagi vahelduseta, töö ilma alguseta, ilma lõputa, ilma et sa näeksid oma asja edenevat kujunemist, valmimist, oma vaeva küpset vilja ...
Ta vajus nüüd, kui oli jõudnud tuppa, lõdvalt, umbsel loidusel kuhugi istmele, laskis käed ja jalad rippuda, nagu ta vaimgi rippus, ega mõelnud, tundnud, tahtnud, soovinud pikka aega mitte midagi.
Aga Villem Luik oli rahul oma eluga, nagu kõik teisedki rahul olid. Oli tal ju soe tuba, süüa ja juua – mida võis temasugune rohkem nõuda. ... Ta oli nii rahul, et talle naisevõtmistki meelde ei tulnud.”


Pavel Kann raamatus “Kreenholmi streik 1872”:
Kreenholmi ettevõtlikud peremehed teenisid isegi rooja pealt. Peahoovi ümbruskonnas paiknevates tööliskasarmutes elavad töölised olid sunnitud kasutama majade vahel asuvaid avalikke käimlaid. Need “väljakäigud” olid nii ehitatud, et kusi koguti eraldi ja müüdi kasuga edasi naabruses asuvale kalevivabrikule, kus seda kasutati villa töötlemisel. Ülejäänud fekaalid veeti aga väetisena naabruses asuva mõisa põldudele. Muidugi mitte ilma tasuta.”