02/07/2019

Veel punapagulastest. Proletaarlikku keelepoleemikat


ESTO päevade raames toimus üritus „Pagulased ja väliseesti kirjandus”. Janika Kronberg kõneles Karl Artur Adsonist, Karl Ast Rumorist ja Karl Ristikivist, Jaan Undusk vestles Tiina Kirsiga Paul Reetsist, Urve Karuksist ja Metsaülikoolist, Anu Saluäär rääkis rootsikeelsest eesti kirjandusest (Ilona Laamani, Silvia Airik-Priuhka ja Helga Suits-Kangro rootsikeelsed teosed ning Mare Kandre ja Jan Kauri kui rootsi kirjanikud). Kirjanike tekste luges Jürgen Rooste.

Kõnelesin põgusalt punapagulaste kirjanduselust 1920.-30. aastate Nõukogude Liidus. Huvilised võivad lugeda luulebukette koos saatesõnadega Vikerkaartest 2015/5-6 ja 2016/5-6, nii et ei hakka siin oma juttu uuesti ümber jutustama.
Üks mõte – mis oleks saanud, kui eesti punapagulased poleks enamuses hukkunud 1930ndate lõpu stalinistlikus terroris ja nad oleks pärast sõda Eestisse jõudnud? Kas oleks stalinistlik ja sotsrealistlik dogma olnud jõulisem ja pikaaegsem? Sisuliselt pidid eesti kirjanikud 1940ndail surve all sotsialistlikele nõuetele vastava eestikeelse kirjanduse uuesti leiutama, sest vahetu varasem traditsioon, mis kümnend varem oli Venemaal juba toiminud, oli ära lõigatud ja põlu alla pandud. Võib-olla just see on põhjus, miks sotsrealismi sunnist 1950ndate lõpus ja 60ndate alguses suhteliselt valutult vabaneti – sotsialistliku kirjanduse kaanonil polnud orgaanilist arengujuurt, selle oli Nõukogude režiim ise läbi lõiganud? Võimalik.
Arutelus tuli veel jutuks, kas Juhan Sütiste hilisem looming võis olla punapagulaste kirjandusest mõjutatud – väga võimalik, sest ta mingil määral oli sellega kursis; kas ka Smuul – see on kahtlasem, tema puhul võib oletada loomulikku annet, mis haarab õhust ühiskondlikku või võimu tellimust ning tuleb sellega oma poeedipaindlikkusega ise toime.


Lisan siia aga ühe n-ö allikapublikatsiooni. Valisin välja mõned sõnavõtud ajakirja Noored Kommunaarid 1921. ja 1922. aasta numbritest, kus arutletakse keeleküsimuste üle. Taustaks võib mainida, et ajakiri Noored Kommunaarid läks uudsuseõhinas w ja ü asemel üle v ja y peale, kuid pärast poleemikat, mis jõudis seisukohani, et keel on antud ajahetkel eelkõige relv ning relva ei saa remonti anda, taastas varsti vana pruugi. Seletuseks - siin on juttu asundustest, mille elanikel on raskusi uuendatud keelest arusaamisega - asunduste all peetakse silmas metropolist Petrogradist kaugemal olevaid külasid ja asulaid.
Lõpetuseks on veel üks Pöögelmanni keelelisi probleeme puudutav sõnavõtt 1926. aastast – see on tähelepanuväärne kas või selle poolest, et Mulgimaalt pärit autor teeb vahet pehmel ja kõval r-häälikul (nagu see Lõuna-eesti murretes ongi) ning põhjendab sellega, et õige omastava käände vorm on kultuura, diktatuura jne (ühesõnaga, esimesed kolm käänet kultuur - kultuura (2. välde) - kultuura (3. välde), sest nende lõpus olev r on kõva, mis ei saa tüvehäälikuks kaasa tuua i-d). Ühtlasi aga kuulutab Pöögelmann ühemõtteliselt kõlbmatuks aavikliku keeleuuenduse.





Noored Kommunaarid, 1921, nr 5-6

Arno Kevade
KEELELISEST KÜSIMUSEST*)

I.
Me seisame suurel aegloo teelahkmel: inimkond on teel kommunistlikku ilmkorda. Vana ilm, mis põhjani mäda, on lõplikult hukkumas. Kõik ta väärtused uuritakse põhjalikult läbi ning uute ilmkorda astudes võetakse neist kõige päält seda, mis vastab aja kärsikulle ilmele.
On väärtuste ümberhindamise aeg.
Suured murrangud sünnivad ka keelelises suhtes. Keel, kui tunnete, mõistete, ideede selgitav ja edesiandev tegur inimeste ja rahvaste vahel, tuleb samuti ümberhindamisele ja parandamiselle. Eriti peame seda konstateerima Eesti keele kohta, mis on olnud üks kõige puudulikumaist ja labasemaist keelist. Mõisted, mida endaga kaasa toond suur murrangaeg, nõuavad täpipäälset ja selget edesiandmise võimalusi nii, et ta võimsalt võiks väljendada kogu suure pöördeaja püüdeid, tunge, aateid. Ent Eesti keel omas paplikus väikluses ja rahvuslikus kitsarinnaluses ei suuda seedi kõiki neid hiigla mõisteid nii suure võimsuse ja täpipäälsusega, nagu nõuab seda aeg ja ta edesitungivad tegurid. Aga seda peab keel tingimata omama ja teostama! Vastasel korral võime anda ainult udust, ebamäärast pilti suurest ajast, mis kannab nüüdisaja kangelaslikult võitlevat ühiskonna massi — revolutsioonilist proletariaati uute, paremasse ja helgemasse ilmkorda.
Keele rikastamise ja kaunima kõlavuse poole! — see peab olema meie loosung suuril võitluspäivil.
Kahjuks valitseb Eesti keeles veel täieline Baabeli segadus. Ühtlusest, mis igale harit keelele omane, pole siin juttugi. Üks kirjutab nii, teine teisiti. Eriti on vanad, kes kramplikult kinni hoiavad vanast, paplikust kirjakeelest ja iganend väljendusvormest, üpris konservatistid. Nad ei mõtlegi keelelisi parandusi ja rikastamisi ette võtta, vaid tallavad aina vanu radu.
Ent seda südikamad, agaramad ja uuenduspooldajad on noored. Noored on, kes pärandavad uue ilmkorra. Noored on, kes ta inimlikke olukordi, tingimusi ja väärtusi maitsta saavad. Ning noored teavad ülihästi, et vanu väärtusi tuleb põhjalikult ümberhinnata, parandada ja ilustada. Kui vanad jätavad meile päranduseks keele, mis igakülgselt puuduline uue elu mõisteid ja tundeid väljendama, siis peavad noored ta ümberlooma ja ilustama ning lihtsustama.
See on tingitud ajaloo paratamattusest...

II.
Paratamata tuleb Eesti keeles suuri parandus- ja täiendustöid ette võtta. Ja seejuures juhtigu meid hüüdsõna — enam internatsionaalsust, maha rahvuslik kitsarinnalsus! Tuleb keelt uute sõnadega täiendada, rikastada, ilustada, lihtsustada, et võimaldada uue aja mõistete, tungide ja püüete suurepärast, selget ja otsekohest väljendust. Ja et seejuures hoiduda eksisammest, tuleb pöörata kasvõi keelemeistri Aaviku juure, kes keelelises suhtes igatahes äärmine revolutsionäär ja kelle väljatöötet keelereegleist noored seni igasuguseid uuendusi ammutand. See seni paratamattu nähtus, kuni meil omal puudub proletaarne keeleteadlane-revolutsionäär. Kui kodanlikud teadusmehed ja õpetlased seni meile osalt hariduse- ja teaduse-andjaiks, siis olgu nad veel ka keelelises suhtes seda.
Mingisuguste võtete ega takistuste eest ei tohi meie noored keeleharrastajad tagasi kohkuda!
Rõõmustav nähtus, et „Noored Kommunaarid" on asund juba keelelisele murrangteele. Kahtlemata tuleb alguses palju vääratusi ja eksimusi ette, ent need on esialgul paratamattud. Tulevikus kaovad nad niikuinii. Õpitakse, harjutakse, tehakse katseid...
Ent esimesed sammud keele kaunima ilu ja kõlavuse poole on tehtud ja seda tuleb arve võtta — ja see olgu aina tervitet!

*) Avaldame vaidlusainena. Arvame, et keeleküsimus on seevõrd tähtis, et tast huvitet laialdasemad ringkonnad ning leiame, et küsimuse kohta veel mitmedki „Noorte Kommunaaride” veeruil sõna võtavad. Toimetus.


Noored Kommunaarid, 1921, nr 10-11

Magnus Lindwest
KEELELISEST KÜSIMUSEST*)
(Vastuseks „Noortes Kommunaarides" nr. 5—6 vaidlusainena avaldatud artiklile)

[tekst on trükitud gooti šriftis, erinevalt muust ajakirjast]

Oleks wäga rõõmustaw, kui meie eesti noored omas ajakirjas senise labase keele asemele uue — parandatud, täiendatud ja parema kõlawusega keelewormid ilma suuremate takistusteta wõiksiwad tarwitusele wõtta. Ent, kahjuks, peab tunnistama, et tegelises elus nii mitmegi juhtumise pääle satume, mis järele mõtlema paneb, kas ei wõi sarnane samm wahest kasu asemel ka kahjulik olla.
„Isamaalsuse tunne” ja „kirikukeelest kinnipidamine" ei wõi praegusel ajal enam uute keelewormide tarwitusele wõtmise juures takistuseks olla. Seda suuremaks takistuseks on see, et uus keel wanast liig palju lahku läheb ja sellele, kes ainult wana keele wormidega tegemist on teinud, wäga tihti arusaamatuks muutub keelelisest küsimusest. Kui nüüd neile, kellel uutest keelewormidest aimugi ei ole, arusaamatus keeles ajakirja pakkuda, siis wõib kindlaste ette öelda, et nad kuigi suurt huwitust selle lugemisest ei wõi tunda ja pakutawa waimuwara peale ainult käega lööwad.
Peab tunnistama, et meil on küll eesti töökooli õppurid ja teisi kirjanduse sõprasid, kes uue keelega tuttawad on ja kellele selle tarwitamine raskust ei tee. Kahjuks on neid ainult üksikud, kuna teisi, kellel uutest keelewormidest aimugi ei ole, liig palju on. Need teised oleme meie — asunduste noored. Meie oleme teistest kõigis asjus maha jäänud, iseäranis ajakirjanduse tarwitamises. Sellepärast ei ole mitte hea, kui meile selle asemel, et waimuwara tarwitamise wastu huwitust äratada, tema tarwitamine weel rohkem kättesaamatuks tehtakse selle läbi, et meile arusaamatuid keeleworme tarwitatakse. Pealegi ei wõi meie kirjanduse põldu praegusel ajal rikkaks pidada.
Oleks soowitaw, et küünalt mitte waka alla ei pandaks, waid ka mõned kiired meie tarwis lastaks paista. Kui uues keeles ajakirja kirjutatakse, siis ärgu unustatagu ka mõnda pala endises labases keeles meie tarwis juurde lisamast, et meile selle ajani, kui uued keelewormid üleüldiselt tarwitusele saawad wõetud, ajakirjanduse tarwitamine kättesaadawam oleks.

*) Avaldame järjekorras vaidlusainena, jättes autori kirjaviisi muutmata. Toimetus.



Noored Kommunaarid, 1921, nr 10-11

Arno Kevade
Ü ASEMEL Y

Kahtlemata näib nii mõnelegi võhikulle keelelises suhtes y tarvituselevõtt ü asemelle ypris veidrana nähtusena, ent asja see ei muuda: on otsustet kindlasti ü kui otstarbekohatut heita kolikambri ajaks igaveseks ja asemelle võtta y, mis on täiesti otstarbekohasem ning vastab yhtlasi ka esteetilisele nõudele, mida tuleb keele ilustamise ja lihtsustamise juures kaaluva argumendina tähele panna ja arve võtta.
Millised asjaolud õigustavad y tarvituselevõttu ü asemelle? Kas võime selle otstarbsuse igal tingimusel kindlasti selgeks teha?
Neile kysimusile võib olla ainult yks vastus: y tarvituselevõttu õigustavad ja nõuavad kõik asjaolud seni tarvitusel oleva sohitähe ü asemelle.
Kõige päält tuleb konstateeri, et y on palju enam internatsionaalsem häälik, kui ü. Muiski keelis, pääle saksa ja ungari, ei ole ü-d. Ta on kogu maailmas täielises vähemuses. Y aga on rahvusvaheline. Nii on rahvusvaheline Foneetika Yhing (Association de Phonétique Internationaale) transskriptsioonisysteemis ü hääliku märkimiseks y tarvitusele võtnud ja seda tarvitavad niisugused ilmakuulsad ja autoriteetlikud foneetikateadlased kui näit. Jespersen.
Ei teeks vast viga, kui laseksime eesti keeleteadlasel Aavikul, kes y tarvituselevõttu ü asemelle igakylgselt põhjendab kui kompetent keelelises suhtes, pisut seletada. Ta kirjutab:
„Y on praktiliselt otstarbekohasem kui ü, mis lahusolevate diakriitiliste i märkide (täppide) abil u-st moodustet, ja seda nimelt järgmisis suhteis: a) y on mõnusam ja kergem kirjutada kui ü, sest y saab kirjutada yhtlase liigutuse ja joonega, ilma kätt tõstmata, kuna ü täppide tegemiseks tuleb eri liigutus teha. Seega y-ga päästetakse energiat ja aega. b) y-ga võidab selgus, seega et hoitakse ärasegamise eest. Sest kirjutades võivad ü täpid tegemata unuda (mõned on seks väga kalduvad), ja siis tuleb u välja, mis võib tekitada segadusi ja valearusaamisi. Teiseks on ü-ga see hädaoht, et teda võiakse pidada kaheks i-ks (ii) või ymberpöördult, kaht i-d (ii) ü-ks. Seda olen eriti ladujate juures tähele pannud, kes juhtuvad ü i-ks või ii ü-ks laduma, eriti vähem tuntud sõnus ja pärisnimedes, viga, mida igakord korrektoridki ei taipa parandada. Y-ga aga kaob see hädaoht.
Y on ilusam."
Pääle selle õigustab ü asemelle y tarvitusele võitu veel see asjaolu, et y on greeka keele täht, kus ta tähendas just ü häälikut. Greeklasilt võtsid selle tähe roomlased, aga tarvitasid seda ainult greeka laensõnus, sest et nende keeles (ladina keeles) seda häälikut polnud. Roomlaste järele tarvitavad y-d praegugi mitmed rahvad, kel ladina tähestik, neis greeka laensõnus, kus algkeeles y.
Nii need kui paljud teised argumendid õigustavad ü asemelle y tarvituselevõttu. Kahjuks pole ruumipuudusel võimalik k õ i k i argumente yles lugeda, kuid arvan, et jätkub neistki.
Kuigi y vast mõnele alguses võõrana näib ja ta praktiline tarvitamine raskust tekitab, jääb see ikkagi vaid traditsiooniliseks nähtuseks, mis ei tohi olla mingil tingimusel keelelises uuenduskysimuses mõõduandvaks teguriks.


Noored Kommunaarid, 1921, nr 10-11

TRYKKVEAD
Eelmises «Noorte Kommunaaride" nrs. on juhtumise kombel inetu trykkviga koha leidnud, mida lugejail lahkesti parandada palume. Nimelt, luule osakonna alumises ääres teht toimetuse märkuses *) on: Vaata Joh. Havik „Kas ü ehk y?" peab olema: Vaata Joh. Aavik «Kas ü ehk y?"
***
Käesolevas numbris on tehnilisil põhjusil mõnes artiklis ja luuletusis läbiläind ü y asemel. Toimetus teeb kõik, et sääraseid vigu edespidi ei korduks.



Noored Kommunaarid, 1921, nr 12

Ain Rannaleet
KEELELISEST KYSIMUSEST*)

Keele rikastuse ja kaunima kõlavuse poole! — kajab tihti me silmapaistvama kuukirja veergudel yhena tähtsamana loosungina. Kahtlemata, jääb ka meile, asunduste noorile, põletavamaks päevkorra punktiks keeleline kysimus, just eriti meile, kellel ses suhtes nii palju, palju arusaamatusi, segadusi ja vigu.
„Noortes Kommunaarides" on võetud kyll juba tarvitusele mõnedki tähelpanu väärt ja mõnusad uuendused, mis rikastavad väljendusvorme ja keelt yldse, ent tehakse ka liig sagedaid ebareeglipärasusi ja moonutusi. Toetades faktile, et enamusele kirjandussõpradest praegune laiendet kirikeel**) — iseäranis luuletusis — veidrana näib, tuleb seda igatahes laiemalt selgitada. On toodud isegi vastuväiteid uuendusile (Magn. Lindvest, „N. K." nr. 10—11). Nähes, kui suure tähtsuse omand lahendused säärasille kysimusile, milliste uuenduste ja lihtsustuste vastuvõtt soovitav ja kuivõrra tungivalt, tahaksin väljendada mõne reaga omi mõtteid keelelisest kysimusest, kuigi olen kyll veel vähe vilund sel alal.
Kindel on igatahes, et peame keelt uuendama, laiendama, kui ei taha jääbuda edukast, murduvast, muljendrikkast ajast. Peab tarvitusele võtma ja pruukima võimalikult suurarvulisemat kogu uuendusi, hoolega läbisõelutuid ja kohasteks tunnistetuid, neid vähehaaval rehkendades ja kõnes pruukima harjutades. Kyll siis aegjooksul juba lugejad ja kuulajad, meie asunduste noored, uuendustega harjume, ega näi meile keel enam mingisuguse läbitungimatu rägastikuna, vaid selgena, tublina ja tuumakana eluavaldusena. Seks ongi just tarvis aina rohkem ja rohkem uuskeelelist kirjandust, käsitlevat revolutsioonilisi uusi vorme, aegkohaseid võimsaid ja otsekoheseid väljendusviise ja enam internatsionaalsemaid sõnu, isegi ka tähti („y!"). Et aga kirjutada selget, laiendet keelt on tingimata tarvis hästi tuttav olla keelega ja teada uuendusreegleid. Seda nimelt pole me senni veel saavutand. Kirjutame, luuletame, tarvitades juba hästigi tabavaid, noori, värvikaid, rahvapäraseid sõnu, lihtsustet ja ymberloodud lauseehitust, kus juures aga, kahjuks kyll ylitihti, komistetakse, tehes inetuid vigu ja moonutusi, või paisatakse mõte hoopis kukerpalli. Igavik hoidku seda kordumast aina! Selge ja kõlava keele asemelle võib sel kombel hästigi tekkida vikerkaarist kirjum ja segane, kui ei kunagi enne, Baabeli keel.
Väga võimalik viimaks, et säärase asiolu mõjudes meie, lugejad, huvitust ei tunne isegi ilukirjanduslikest toodetest, vaid raamatud, — mis aga iialgi ei tohiks nähtuda, — lugemistuppa lahtilõikamattuiks jäävad, nagu siiamaani pahatihti poliitiline kirjandus. (Magn. Lindvest — „Keelelisest kysimusest”, „N. K.” nr. 10—11.) Sest liig silmi rebivad on — isegi sellele, kes keele asjas võhik — säärased vormid, kui: „eluklis"” eluka asemel, (ometi, nagu samas töös näha, tarvitab autor ka ,,eluk” ja „elukas”, (ent miks siis mitte alati?) „katkenes” pro katkes, „pelet” pro peletas, — „see pelet viimsena kõik elukad siis maakera koore alla.” (Kusta Ykspere — „See oli siis"... „N. K.” nr. 10—11). Samas töös kirjutab sama autor veel: „Sain öelda vendile ning õdedelle tõtthelgeid sõnu — igatsevaid ammu...” Peaks olema ometi: „tõtthelgeid sõnu — igatsetuid ammu...” Omas luuletuses „Liha ja veri” kirjutab A. N. „sosiklus” pro sosistus. Kas peame siis tarvitama hakkama tolle rikastuse eeskujul veel „unisklus” unistuse asemel, „meeliklus” meelituse jne.! Ei koguni. Toon väikse viperuse veel: „laman liivseljandikule uhtund vanal barkal”. (Elise Tenter — „Merelahing”, „N. K.” nr. 10—11), kuna õigem ja reeglipärasem oleks: „...liivseljandikule uhutul ehk uhutud vanal bargal.” (Sest „bark” või „bargas” adessiivuses on „bargal”, mitmus „barkadel”. Tähelpanuta jäetud pehmendus — emollitio.)
Näitusi leiduks paljugi veel säärasist komistusist, tekkivaist ka kõige paremal tahtmisel kirjutada keelt õigesti. Seepärast — tööle hoolsasti! Õpime oskama uut, laiendet kirikeelt ta reeglitega, et kaoksid säärased nähtused. Olgu mele tuleviku keel kaunis, kõlav, rikas sõnadest, ent ka puhas, kergesti mõistetav, kyyradeta ja muhkudeta.

*) Järjekorras vaidlusainena avaldet, autori kirjaviisi muutmata. Toimetus.
**) Kirjakeel.


Noored Kommunaarid, 1921, nr 13

Silver Voldi
KEELELISEST KYSIMUSEST*)

Ma pole erik ega kompetent keele alal, vaid varustet ainult loomulise peene keeleinstinktiga ja terava tähelepanuga, kuid seepääle vaatamata tunnen tungivat vajadust osavõtta yaidlusist keelekysimuses.
Keelekysimuse ja yldse trykisõna toodangu keelele on pöördud vähe tähelpanu. Keelest on hoolitud liig vähe, tihti mitte sugugi. See on peetud tähtsuseta kõrvaliseks asjaks, millest ei maksa kõneldagi. Sellest tingitudki konservatiivsus, lohakus ja ebajärjekindlus keelen ja reaktsioon uue ning parandet keele tarvituselevõtul.
Lugedes meil ilmunud aeglehti, raamatuid ehk kuukirje (väljaarvat viimsed numbrid "Noori Kommunaare", kon paiguti äärmised uuendused läbiviidud) valdab ääretu kurbus ja pahameel: mitte elementaarist korrektsustki pole meil keelen. Yks kirjutab nii, teine teisiti, kuis aga juhtub ja kuis kellelgi tarkuse ballasti raskus.
Me isaisad ja emaemad pidasid selgeks, arusaadavaks ja õigeks keeleks piibli, jutlusraamatu ja lauluraamatu keelt; me isad ja emad, lugedes lehti, raamatuid, muid trykisõna toodanguid uuen ja parandet keelen, ei uskund enam piiblikeele ilmeksimatusse, kon meid noori juba lapsena naerma ajas, kui veerisime aabitsat ja piibli eeslehelt: „See on se jummala sanna jne.”
Ajaga muutub kõik. Ei ole midagi pysivat päikse all. Kõik synnib ja tekkib selleks, et kord jälle hävida ja aset anda uuele ja noorele, kon see ka omakorda peab aset andma veel uuemale ja nooremale. Ja nii ikka edesi lõpmatuseni, kuni pysib inimsugu ja maakera ilmastik-taimestik soodne elavolevuste sigimisele. Ja teisiti see olla ei võigi. Sest igasugu seisak, yhen kohan tammumine ja enesega rahulolemine on kiire tagurpidiminek ja jõuetuse tundemärk, kon terve ilm ja aeg läheb omasoodu edesi ega hooli sellest, kas yks väike käputäis rahvast yhen suudab ehk tahab tulla või ei. Kas elu ehk kõdumine, kas tulevik, ehk ei mitte midagi! Teist teed ei ole...
Rõõmustavalt on „Noorte Kommunaaride” keel paiguti äärmiselt „uus” ja radikaalne, täiesti vastav noorte revolutsionääride hingeelule. Ja teisiti see olla ei võigi. Otsides teeme tihti vigu, kaldume siia-sinna, kuid see on paratamata. Las lainetada hinged otsimiste ja kaksipidi mõtlemiste virus, see ei lase sammeldada, kõntsa paatuda hingi ja mõistust! Mitte midagi tegemine on tagurpidiminek.
Õige võõrastavana ja veidrana tunnub Magnus Lindvesti kirjutus „Noorte Kommunaaride” 10—11 numbris kon nõutakse, et uue ja parandet keele kõrval veel pysima jääks vana labane keel, (ja muidugi, vanad vigased vormid kah!) mis oleks eriti määrat asunduste noorile. Ärge kompromiteerige end ega yldse asunduste noori! Ärge hinnake kõiki oma ahtakese mõistuse ja väheste teadmiste tagavara järele. Asjata kardate, et neil, kellel uutest keelevormidest aimu ei ole, mida kyll kirjanduse sõprade kohta keegi ytelda ei või, parandet keelen kirjutet kuukirja kohta vähem huvi oleks, kui siis kon ta endisen labasen keelen oleks. Muidugi läheb „uus” keel vanast mitmeti lahku, lähineb rohkem kõnekeelele, kuid paiguti eraldub tast uute sõnade ja vormide ning väljenduse suhtes. Ent kirjakeel on jo ykskord ometi midagi muud, kui igapäevane kõnekeel. Ja mitte ainult eestikeel, vaid yldse kõik. Igapäevane kõnekeel on harilik ja seega ka igapäiviseis rõivis, paigatud rõivis, kirjakeel aga rohkem haruldisem ja seega pidulikun ehten. Meil tööinimesil muidugi vähe aega, kui mahti saame lugemiseks, tahame tast ka palju nautida ja nõuame, et oleks ta ilus igapidi ja väärtuslikule sisule oleks vastav väljendus. Ärgu pakutagu siis midagi halba! Ja millal tahetakse tutvuda ja harjuda uute vormidega, kui ikka ja aina nõutakse, et labast ja vigast keelt niikaua saaks tarvitet, kunni uued vormid saavad yldiselt tarvitusele võetud? Midagi ei saa õppimata. Kõiki peab surmani õppima, isegi emakeelt. Ilma vaevata ja pysiva tööta pole keegi ilmas edesi jõudnud ega midagi väärtuslikku saavutaud. Poliitilise sisuga raamatud on jo kirjutet kõik õige vanan labasen, vigasen ja lohakan keelen, siis peaksid need Magnus Lindvesti oletamise ja väidete järele olema kõigiti kohased asunduste noorile. Ent kui needki seisavad lugemistubaden lahtilõikamata, siis peab viga otsima pigemini mujalt.
Asundusin on paljud noored, kes saand hariduse Vene kooliden, hakand ohtrasti venekeele sõnu tarvitama kõnen ja yldse armastavad omi mõtteid pigemini venekeelen avaldada, põhjendaden sellega, et venekeel olla kõlaliselt palju ilusam jne. Pyydgem siis kõik teha, et ka eestikeel saaks sama ilusaks kõlaliselt. Õppigem ja otsigem uusi sõnu ja vorme; järeltulevail nooril on siis juba tarvitada kõigiti kultuurrahvale vastav keel. Las tõstavad kisa vanad — ka vaimlikult vanad. Muide, ongi harilik, et iga uus asi tunnub esiti imelik ja veider, millele sõditakse esialgu käte ja jalgadega vastu, kon mõne aasta pärast ilma temata elun läbisaamine mõeldavgi pole. Kui Ahrens päästis eestikeele saksa pappide ikkest, siis tõstsid kooliõpetajad ylemaalist kisa, et see olla „yks undrehti ja vastooksa teggemine"; samuti kisavad ka nyyd mõned mannetud, kes ei jaksa raudse ajaga sammuda yhen.
Kehvus pole kellegi voorus. Teadmatus on pimedus. Korraldetagu igal pool kirjanduskoonolekuid ja referaate. Käsitetagu ja sõelutetagu „Noored Kommunaarid” sääl igakylgselt ja põhjalikult läbi. Ja kui kedagi ei leidu, kes seletaks uued sõnad ja muud arusaamatused, märgitagu need paberile ja saadetagu toimetusse, kyl toimetus naad järgmisen numbrin põhjalikult selgitab. See oleks samm edesi. Kuid milgi tingimisel ärgu keegi nõudku, et peaksime tagasi pöörama vana vigase ja labase keele juure. Muidugi võib mõneden asundusin olla arvamine, et „punased ja kommunistid” on eestikeele oma aru järele nii „solkind”. Kuid kui neil võimalus oleks tutvuda valge Eesti ilukirjandusega, siis nad alles näeksid, missugune see ,,uus” keel õieti on ja kui kaugele nad on maha jäänd keelelisen suhten.
Keeleuuendusliikumine on sääl seekohaste eriteadlaste juhatusel täien hoon ja areneb pysimata edesi. Pyydgem siis meiegi sen suhten edesi sammuda. Muidu võib asi kujuneda nii koomiliseks, et me õigesti tarvitada oma emakeeltki ei mõista.

S. asundusen.

*) Avardame järjekorras vaidlusainena, jättes autori kirjaviisi muutmata. Toim.


Noored Kommunaarid, 1922, nr 14

G. Teiter
UUS KIRJAKEEL JA AGITATSIOON *)

[trükitud gooti šriftis nagu ka suurem osa ajakirjanumbrist]

Eesti kirjakeele alal on praegu äge heitlus käimas, küll siin kui säälpool Naroowat. Keelest ja selle sõnastikust püütakse häwitada kõik kaarlewad ja looklewad ning ebamääraseid lõppe omandawad sõnad ja asetada neile wastawaiks sõnad, mis oma iluduse, kauniduse ja kõlawuse poolest midagi soowida ei jätaks. Paljud on juba teelt heidetud, kuid palju on ka juba uusi juurde siginenud ja suurema „remondi” alt läbi käinud. Keel on palju muutunud ja kohati isegi nii, et sellest raske on kui „armsast eesti keelest” aru saada. Minul isiklikult on keelest wähe tolku ja seepärast ei tahaks kuidagi selle kallal käperdama hakata. Kuid mind trööstib see asjaolu, et ma keele „kaunistuse” ja „kõlawuse" otstarbekohasuse enese jutu eesmärgiks ei teegi, waid küsimust sellelt seisukohalt käsitada mõtlen, kas praegu on aeg midagi põhjalikumat selles asjas ette wõtta, s. o. puht praktilisest seisukohast. Mäletan waremaid aegu, mil Eestis kodanlik uuenduswool kõiki neid armuta konserwatismi (wanameelsuse) nimega kroonis, kes wanale keelele truuks jäid. Ja et ma mitte üks neist sinatsitest olla ei taha, ega ole, siis esinengi küsimuses teise platwormiga.
Säädan küsimuse nimelt järgmiselt: esiteks — kas õigustab üleelataw aeg keeles põhjalikku uuendust ette wõtta, kui keelt wõitlusabinõuna peab tarwitama? teiseks — kas täiendab uuendus keelt kui võitlusabinõu? ja kolmandaks — kas on lubataw wõitluses wäerinda lahti jätta, et wõitlusabinõusi „remonti” anda? Nende küsimustega loodan mööda hiilida keele küsimusest kui seesugusest ja wiia küsimust ülemaltoodud alusele. Proowime wastata.
Meie kinnitame ja seda kinnitab kogu wõitlew proletariaat — et tuliste ja külmade sõjariistadega koos ka teadust kui sama abinõu tarwitama peab. Kuna sõjariist sääl on tegewuses, kus tingimused neid tarwitama sunniwad — wägiwaldse jõu wastu —, on teadus neil wäerindul sõjariistaks, kus hulgad waimlises pimeduses olles meile wastasrinna sünnitawad ehk wõitlust ühel ehk teisel kujul raskendawad. Kuid ühe kui teise wõitlusabinõu tarwitamine säeb üles teatud algnõuded, mida kõrwale jätta ei wõi, kui jaatawaid järeldusi tahame tabada.
Püss meie kätes ei awalda oma tegewust mitte enne, kui waenlane selle tegewusawalduse piirkonnas ei ole. Samuti wõime näituseks öelda, et kellegil mõttesse ei tule püssi kuuliga kindlust häwitama hakata. Mida märkame sellest?
Seda, et me enne tegewusawaldust waenlase tundma õpime ja tema oma suuruse ning tugewuse järele sõjariista walime. Rääkides teadusest, kui wõitlusabinõust, mis wäljendab end kirja- kui ka elawas sõnas, tuleb meil sama terminiga tegemist teha. Ka siin on tarwilik waenlase jõu suurust tähele panna. Õnneks on ta meil teada.
Meie ees seisab mass, kes kobades teed otsib walguse poole. Raskused ja komistused on teda tuimaks teinud igasuguse eluawalduse wastu, millest ta esimese pilgu järele aru saada ei suuda. Igalpool näeb ta ärawõitmata waenlast, mis teda omakord meie wastu waenuliseks muudab. Tähendab — tegemist ei ole mitte waenlasega, waid ajaloolistel majanduslistel tingimustel arenemisteel kängu jäänud ühiskonna liigetega. Teaduse ülesanne on neid uuesti liikuma panna. Ja et ühiskondlik rewolutsioon nad juba liikuma tõuganud, siis tegewuses olla, et liikumine õiget sihtjoont läheks. Millisena peame siis teadust, kui sihtjoont määrawat abinõu tarwitama? Kahtlemata tema kõige lihtsamas kujus; kõige populaarsemas wormis. Seda teha wõib ainult teaduse wäljenduswiisiga. Mingil tingimusel ei tohi me teadust nii wäljendada, et me ta kõwa koore sisse peidame, mille katkipuremine iseäralist energiat peaks nõudma. Seda on senini tarwitusel olew uuendud keel tõega olnud. Et teaduse sisust aru saada, et sellest midagi omandada, pannakse omandaja esiteks keelega maadlusesse. Suudab ta selle ära wõita, alles siis läheb tal korda teaduse sisuga tutwuneda. On seda kahekordset raskust tarwis?! Ei, aeg ei anna aru pidada, ta nõuab oma osa kindlalt ja kiirelt. Kui abinõu, millega me hulkade arusaamatust wõita tahame, peab ta seesugune olema, et iga löök järeldusi kannaks.
Seepärast ei õigusta üleelataw aeg uuendusi ladwast tegema hakata, waid nõuab, et see juurtest algama peab.
Edasi. Keele uuendus, mis põhjeneb pääasjalikult tema „iluduse ja kõlawuse” nõuetel ei täienda keelt kui sõjariista, waid annab ülemaltähendud põhjustel talle koguni wastupidise wäärtuse. Sõjariist on „ilus” ja „kõlisew”, kuid wõimetu waenlase häwitamises.
Kolmandaks on keele „remonti” andmise faktiga wäerind waenlasele lahtiseks jäetud, mis koguni lubamata nähtus ning mida ükski strateeg andeks anda ei wõi.
Miks pigistame silmad kinni ega taha näha, et suurem osa meie poolt antud hoopidest õhku tabawad! Meie wäerind nõuab tugewust, kindlust ja edasitungiwust. Praegu ei ole aeg „mugawustega” tegemist teha, see tuleb omal ajal. Agitatsioonis, mille teenistuses nii elaw- kui ka kirjasõna on, ei ole pääasi mitte kõlawus, waid tuum, tuum, mida me ilma koore wõi kaunata edasi anda wõime. Kui aga nüüd näituseks wõtaksime meie noorele ja wärskele wõitlusjõule pühendud „Noored Kommunaarid”, mille eesmärgiks on noorte hulkasi süwendada teadusesse, siis tuleb kahtlemata kibe muigatus näole: rewolutsioni asemel, mis peaks purustama ja häwitama noortes orjastawad traditsioonid, mis peaks wabastama noorsoo teda ümbritsewatest mõjudest ja kindlustama nende iseseiswust, nende wabat mõttewiisi, selle rewolutsioni asemel lõõmab seal keeleline rewolutsioon! Kas ei tundu See praegustel tõsistel rewolutsioni päewil enam wärdjana, kui wõitlusabinõuna! Sedasama wõime mujalgi kirjanduses näha.
Küsimust on tarwis tõsiselt rewideerimise alla wõtta. Ma ei kahtle, et mul selles teataw wastasrind olemas ei ole, kuid mõõduandwaks ei tohiks saada mitte ühe ehk teise arwamised, waid asja otstarb. Wiimane igatahes saab kinnitama, et me agitatsioonilises wõitluses wale taktikat oleme tarwitanud. Tähtis ei tohi olla järjelikult mitte keel, waid see, mida me keele abil kätte saada tahame. Ja see eesmärk nõuab, et keel lihtne ja kõigile arusaadaw peab olema.

*) Järjekorras waidlusainena awaldet. Autori kirjawiis muutmata. Toim.


Oras, 1926, nr 1-2

Hans Pöögelmann
KIRJANDUSLISED ÄÄREMÄRKUSED

[---]
2. Mõned keelelised märkused

Ma ei ole keeleteadlane ja ei tule sellepärast järgnewate märkuste peale mitte kui teadusliste wäidete peale waadata, aga ajakirjanikuna, kelle woolimisesawi — keel, elaw keel on, ei saa mööda neist alalistest silmi ja kõrwu haawawaist, torkiwaist keele narrimistest, mida iga päew kannatada tuleb ja mis tarwilikkude näpunäidete korral ometi kergeste parandatawad oleksid. Ainult sel otstarbel tuleb järgnewaid märkusi wõtta.
Wenemaa Eesti keele üldine õnnetus on see, et ta igal sammul Wene keele mõju all waewleb. Meil ei ole keeleliselt küllalt tugewaks kaswanud selgroogu, kes selle wõõra mõju ees püsti suudaks jääda: pea kõik siinsed kirjanduslised tegelased on otsekohe Wene keele sees Eesti keelt kirjandusliselt tarwitama hakanud. Ja see annab ennast tunda.
Wõtke niisugused wärdjad, nagu: suhkruliiw, mis eestlasele naeru peale ajab, sest eestlane tunneb seda ainet peensuhkru nime all; wõi — paks puu — jämeda asemel; wõi „suuteline olema” — suutma; wõi niisugused ühekordsed eitamised, nagu „meie silume mitte ainult kassi, waid ka koera”, kus eestlane ütleb: „meie ei silu mitte ainult kassi” jne.
Sellesse wigadeliiki tuleb arwata ka arutumat wõõraste sõnade tarwitamist, mis iseäranis selles rahwalikus kirjanduses, mida meie kirjaturg pakub, täieste lubamata on. Kui wõõraste sõnade tarwitajatel wähegi lugupidamist oleks lugeja wastu, siis otsiks ja leiaks nad wastawa tähendusega eestikeelse sõna wähemalt 90 korral saja hulgast. Puhastage keel ülearusest wõõraste sõnade pahnast — lugejate pärast!
Eriti tuleks tähelpanekut juhtida ilukirjandusliste tööde tõlgetele, mis tihti pööritamapanewalt on tehtud — lihtsalt sõnad järjekorras ja kõige esimese kättesattunud wastawa mõistega ümber „pandud“. Meie tõlkijad näiwad arwawat, nagu oleks tõlkimine lapsemäng; ma ei räägi sellest, et isegi wastutawad tõlkijad, wastutawate tööde (näit. Lenini tööde) tõlkimisel waewaks ei wõta sõna õiget tähendustki järele waadata, waid silmanähtawast mõttewassingust hoolimata sootuks walesõna paberile wiskawad [joonealune märkus: Mäletan juhtumist, kus Lenini töös sõna „убожество” (armetus) oli tõlgitud ,,jumalikkus“ (божество), hoolimata sellest, et juba mõttekäik seda ei lubanud.] — nõndanimetatud rahwakeelsete kirjatööde tõlkimisel tikub igasugune keelemõiste kaduma.
Tuleb tähendada, et just rahwakeeleliste kirjatööde tõlkimine iseäralist hoolt ja kõigepealt wäga head oma rahwakeele tundmist nõuab, sest wõõra rahwakeelse töö peab oma keele keeleliselt ümberlooma, ainult siis wõib ta lugejale selle iseäralise mõju anda, mida kirjanik talle rahwakeele tarwitamisega tahtis anda. Kahjuks tunnewad meie tõlkijad üleüldse wähe Eesti keelt, rahwakeelt aga pea sugugi mitte.
Sellega on seletataw weel palju muidki keelelisi konarlusi. Näit.: enam andelisem, enam wilunum jne, kus Eesti keel ainult ühte wõrdlussõna lubab: kas enam wilunud ehk wilunum, kas enam rumal ehk rumalam, mitte aga enam rumalam. See ei ole isegi Wene keele õige tõlge, waid Wene keele narritud tõlge.
Järjekindlalt segatakse ära sõnade „siht“ ja „eesmärk“ mõte. Igal sammul leiate ütelusi: „lõpusiht“,„et seda sihti kätte saada“ jne, kus lõpueesmärk, ja eesmärgilejõudmine peaks seisma. Peetagu meeles: Jaak sõidab trammil 25. Oktoobri prospekti pidi Oktoobri waksali poole. Ta sõidab lõunaida sihis; ta eesmärk on Oktoobri waksal; tramm on abinõu edasiliikumiseks ja sõidu otstarbe on Moskwasse reisida, kus Jaagul teatud ülesanded täita on. Neid mõisteid ei tohi keeleliselt kunagi segada.
Meie keeletarwitajad — ja selles patustawad ka Narwa jõe tagused „suured“ keeletargad — ei taha aru saada pehme ja kõwa umbhäälikuga sõnalõppude wahest, mis wastawalt ka kas pehmet wõi kõwa häälikut kaasa nõuawad. Eestlane, kes mitte weel siurunenud ei ole, teeb wahet sõnade „tuur“ ja „uur“ lõputähe wahel: esimesel korral on ta kõwa ja sellepärast wõtab ta muudetes kõwa hääliku „a“ kaasa; wiimasel on ta pehme ja saab pehme hääliku „i“ (tuur, tuura, aga uur, uuri). Meil aga sumatakse edasi kultuuriga, just nagu oleks ka siin „r“ pehme, samuti diktatuuriga jne, kus kultuura, diktatuura peaks seisma, nagu tuuras.
Teine samasugune silmatorkaw keelesolkimine tuleb nähtawale sõnade liitmise juures, kus nüüd moodiks on saanud ilma millegist küsimata nimisõna alguswormile (nimetawale) teist sõna „sappa lüüa“: metalltööstus, terastoodang, merilaine jne. Kõneldakse: metallsammas, s. o. metallist sammas, aga mitte metalltööstus, sest tööstus ei ole mitte metallist, waid töötab metalli kallal. Rahwakeeles tehakse wahet kuldkoti ja kullakoti wahel: esimene tähendab kotti, mis kullast, teine — kotti, milles kulda kantakse. Kes aga siin kui seal, „moodne“ keelerewolutsionäär olla tahtes, jonnakalt sama kuldkotti tarwitab, see ei ole tõeliselt mitte keeleline rewolutsionäär, waid ninatark, keele solkija.
Samati ei wõi ütelda Kunstlik kirjandus ja kunstiline wõi, waid tuleb ütelda: kunstlik wõi (kunstwõi, järeltehtud wõi) ja kunstiline kirjandus (kirjandus, mis kunsti käsitab). On mõisteline wahe wennaliku ja andelise wahel, ja keele wastu patustab see, kes lõpud kas ühe wõi teise (-lik wõi -line) liistu peale tahab kokku kiskuda. See küsimus on siiski laiem, kui et teda „märkuste” piirides ulataks lahendama.
Saagu neist märkustest — sekskorraks. Materjali nendeks wõtsin peaasjalikult „Edasist“ [joonealune märkus: Artikel on kirjutatud 1925. a. algul, kuid seda keelesolkimist, milles „Edasi“ aastaid otsa meie noori keeleõppijaid kaswatas, tundub weel nüüdki igal sammul.] ja käsikirjadest, mis „Orasele“ saadetud. Teda leidub aga küllaliselt ka mujal. Ja leidub sadandetes teisendites. Meie kõneleme kirjanikkude ettewalmistamisest, komberdame aga keeletehnikas weel nagu karkude otsas. Nii igatahes kiirjooksjaks ei saa. Keelerawitsemise peale tuleb tõsiselt rõhku panna.

3. Kuid mitte kehkenpükslikult

Nagu Narwa jõe taga. Seal ilmus mõni aeg tagasi Joh. Aawiku teos, mis — eelkiituste järele — pidi ütlema ennekuulmata sõna maailma keeleliste uuenduste kohta käiwas kirjanduses ja „awama awarad edenemise wõimalused kõigi maailma rahwaste keeltele” — nagu kord „Postimehes” kelgiti, ja nagu kehkenpüks Aawik ise oma raamatus näib kõmutawat, üles kutsudes „ajawiitmata algama seda suurt liikumist, Eesti keeleuuendust tegema esimeseks maailmas”. („Waba Maa”, 53, 5. 8. 1925.)
Et Eesti isamaanarridel „Eestimaa käib üle kõige” ja „esimene maailmas” on, see ei ole uudis, ja selle pärast poleks maksnud Aawiku kehkenpüksitamisest eraldi juttu teha, kui mitte sellel kõmureklaamil teatud ideeline sisu ei oleks, sisu, mida „Waba Maa“ oma juhtkirjas „rahwusliku kultuuri aateks" ülistab.
Mis Aawiku „kultuuriaatesse” puutub, siis ei ole meil sellesse sestsaadik enam suurt usku, kui seda „aadet” omal ajal „Noor-Eesti” „Ruthi” kaudu — naisterahwaste „tagumiste hemisfääride” näol tundma õppisime, aga et teatud erakonna häälekandja tema keelelist uperkuudilöömist ja weskitiibadega wehklemisel maailma esipoksija aunime tagaajamist „rahwusliku kultuura aatega” seob, selle aate teostamise wõimalust ainult Aawiku keeleuuendamise gümnastikaharjutuste kaudu näeb, see kõneleb meile selle „kultuuriaate“ täielist pankrotti.
Oleme ennemgi nii mõnel korral tähendanud, et Eesti uuematel keelenarrimise katsetel mitte niiwõrd keeleline aluspõhi ei olnud kui ühiskondline. Wäitasime siis, et kodanline noorsugu selle keelemoonutamise kaudu ennast „liht-rahwast”, pööblest, eraldada püüab, oma ette „kõrgemat kihti” — „bessere Leute“ — luua tahab, kes ei oleks mitte „kui seesinane tölner“ — töörahwas. Siis paistis see keelemoonutamine ikkagi weel ainult kui kodanlise kihi eraldumise abinõu olewat. Nüüd minnakse kaugemale ja lähendatakse teda aatele enesele: «Autor on siin üles seadnud kõrgema kultuuri idee...” „sest kunstlik keele parandamine ja täiendamine paistab talle olewat meie ainus pääsetee...“ (Minu sõrendus. H. P.)
Meie tahaksime sellest — et mitte kaua kodanliste sonimise juures peatuda — meie keelemoodinarride jaoks, kes uisapäisa Aawiku ja siurulaste jälgil müttawad, ühe järelduse teha: kui kodanluse aatewaesed ja ideeliselt pankrottijäänud waimlised sõnamehed ise awalikult tunnistawad, et keeleline uperkuuditamine neile nende ideelisest pankrotist pääsemise teeks ja abinõuks peab olema, siis peaksime meie, kes ju ometi pimedast peast kodanluse aatepankroti tühja kotti püsti ajama ei ole kutsutud, seda enam ettewaatlikud olema nende „uuenduste” ja täienduste” wastu. Meie aaterikkusest ei annaks see mitte kõige hiilgawamat tunnistust, kui endid wabatahtlikult selle wankri ette rakendaksime. Meie keeleuuenduse pooldajad peaksid enne hoolsaste järele kaaluma, kui Aawiku „rahwusliku omapärase kultuuri” kambaga — ühte rekke istuwad.

4. Kirjawastuste asemel

Et see hoiatus mitte ammugi liig wara ei tule, selleks lubatagu paar näidet tuua meie „proletaarsete poeetide” sünnitustest, mis „Orasele“ awaldamiseks saadetud. Üks neist algab oma „tsüklust“ „Poeet ja ajawaim“ järgmiselt:

Kes sind loonud
Ilma toonud
Surnupalgelise
Pilwi hõbewalgelise —
Öine — mustesilmiline
Ilmakurbus warjuline.

Ja lõpetab järgmiselt:

Jää wait oo inime — jää rahul weri keew —
On olewpäiwil sündind see
Kõik seks —
Et ilmakorda heroiilist luua
Uut aega rõhutuile tuua...
Et tugewamalt hoiduks
Mu kätes purpurline wõidulipp.
Plebeide werest sündinud embleem
Jääks igaweseks helendama —
Wiisnurga kiirgaw diadeem ...

Puhtkodanline „ilmakurbus“ ja wõõraste sõnade „hiinakeelse“ sodiga töölisele läilaks solgitud ,,wiisnurga diadeem“ — selle ,,proletaarse poeesia” häll on silmanähtawalt — Siuru.
Teine ,,proletaarne” kannab töörahwale lauale pealkirja all ,,Kaks hirwitust” sihukese ,,poeesia”:

Nagu mõnitus
mürk-muigeline,
huluw helwetine
hirwitus!
Naerge, hirwitage, õgardite orde
Kõrid! Kugistage kulda,
kunni märatsejad masendet teil mulda!

Mis too olnes?.. Mina küsin sedasama... Et luuletus „proletaarne“, siis peaks arwama, et need „õgardite orde” ikka midagi kodanlist peaks olema, aga mis keeles wõi kujul, selleks on erilist sõnaraamatut tarwis.
Lõpp on keeleliselt wähe selgem:

Kõik planeedid, Päike, Maa,
nüüd wasar-löögest rõkka!
Päikest palute meilt? Ei, nüüd, päike meie!
Hilja teha nalja, teie peie
ajaks walmis meil tiiwmasinate rongid:
Küll siis näete! Onnid keldrid, katuskongid!
tõuswad terastiiwul pilwi pääle üles,
ja waid naeratawad päikse süles,
nähes kui te sööte iseendi
weristades wennad wendi!
Oo, sel wiimsel põrgupidu laual,
haiswal kulla kalmat-haual,
tulnud aeg meilgi hirwita!
Ha-ha ha!

Ka tööline — hirwitab seesuguse „poeesia“ üle, kus onnid, keldrid, katuskongid (aga keskmised majakorrad, kas need maha jääwad?) terastiiwul pilwi peale wulisewad, just nagu oleks see mõni krati killawoor. Ja milleks? Et ,,proletaarlased” — põrgu pidulaual hirwitada wõiksid!
No ütelge, kellele on seesugust sonimist, seesugust pläramulinat waja? Mis on sel rämpsul tegemist töörahwaga wõi töörahwal selle rämpsuga? Seda enam, et ideeliselt siin pöörast juttu aetakse: töörahwas tõtaku pilwede peale ja oodaku hirwitades, millal kodanlus iseenese nahka õgib. — Seesugusel luulel on sama wähe proletaarsust kui wähil willu.

15/06/2019

Jõerüüdi osastav kääne

Keeles ja Kirjanduses nr 6 ilmus arvustus Jaak Jõerüüdi proosaraamatule "Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti"Siinne tekst erineb mõnes pisiasjas. Suur tänu ajakirja toimetajatele, kelle märkused aitasid teksti paremaks muuta.

JÕERÜÜDI OSASTAV KÄÄNE

Jaak Jõerüüt. Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti. Novellid ja lühiromaan. Tallinn: EKSA, 2017. 239 lk.

Jaak Jõerüüdi raamatus „Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti” leidub üks mõttekäik, mis on väikeste variatsioonidega olemas kahes kohas: novellis „Siis tundub, et keegi ei mõista” (lk 54) ja raamatu nimiromaanis (lk 135). Esitan nad mõlemad, märkides kaldkirjaga ära need osad, mis erinevad. Esiteks: „kõik kurbus, kõik rahulolematus, ärritus, segadus, kõik tuleb ainult sellest, et omaenda sisemine küsimus on vastamata. Kui ei tea, kes elab enda sees ja mis ta tahab, sellest tuleb kurbus, see suur, sügav kurbus. Siis tundub, et keegi ei mõista. Aga tegelikult on see see, et ise ei mõista ennast, ja siis kui ennast ei mõista, on suurt üksindust. Nii kui ennast näed ja mõistad, siis mõistad teisi ja tead, et inimesed mõistavad üksteist siiski.” Ja teiseks: kurbus tekib siis, kui inimese sees on mõni vastuseta küsimus, kui on midagi, mida endast ei tea, siis tekib ka kurbust. Siis tundub, et keegi ei mõista. Aga tegelikult on see see, et ise ei mõista ennast, ja siis kui ennast ei mõista, on suur üksindus. Nii kui ennast näed ja mõistad, siis mõistad teisi ja tead, et inimesed mõistavad üksteist siiski, igaüks oma kannatuse kaudu.
Tundub, et see ongi üks selle raamatu sõlmkohti, kuna sellest tuleb novelli pealkiri ja romaanis hargnevad sellest edasi mõttearendused kannatuse osa üle inimese arengus. Mis aga äratab tähelepanu, on nende kahe versiooni erinevused. Pangem tähele, et ühes neist räägitakse omaenda sisemisest küsimusest, mis on vastamata, ja teises mõnest vastuseta küsimusest; ühes versioonis kellestki tundmatust, kes elab enda sees, ja teises millestki endas, mida ei tea. Me näeme siin erinevust kategoorilisuse määras, täielikkuse ja osalisuse määras. Eriti ilmne on see täis- ja osaaluse kasutamises: „tuleb kurbus” vs. „tekib kurbust”, „on suurt üksindust” vs. „on suur üksindus”. Ma nimetaksin seda erinevuseks totaalsuse ja partsiaalsuse vahel, mis väljendub opositsioonides kogu/kõik – osa, üks – mõni, see – mingi, täisalus – osaalus, täissihitis – osasihitis, nominatiiv – partitiiv.
Tähele tuleb panna ka, et üks tsitaadi versioon ei esinda üht ja teine teist poolust, vaid mõlemad kõiguvad nende vahel, sest ühes versioonis on kurbus ja üksindust, teises kurbust ja üksindus. See suunab järeldama, et eri versioonid ei vastandu, vaid esitavad koos seda kahe poole vahel kõikumist. Partitiivsusse nihkumist kohtab ka mujal. Näiteks romaani naistegelane ütleb mitu korda, et tal on väsimust – mitte, et ta tunneb väsimust või et tal on väsimus, nagu oleksid tavaväljendid, vaid just nii, otsekui ta saaks osa mingist väsimusest, mida ta kas ise üleni endasse ära ei mahuta või mis teda tervenisti ei hõlma, ühesõnaga, millega ta täielikult ei samastu.
Mulle näib, et see, mis eeltoodud tsitaadis grammatilisel mikrotasandil väljendub, on ka kogu raamatu (kui mitte Jõerüüdi kui kirjaniku) üks tähtsaid fookusi ja sõlmi – pinge (st lahenduse otsimine ja võib-olla ka leidmine) totaalsuse ja osalisuse, defineerivuse/nominatiivsuse/piiritlevuse/eristavuse ning partitiivsuse/osastavuse/osalisuse/osalevuse vahel.
Vaheseletuseks. Ma nihkun siinkohal grammatikamõistete metafooristamisse ja teen seda täiesti teadlikult. Täis- ja osaalus ning -sihitis, nominatiiv ja partitiiv teevad minu intuitsiooni kohaselt nimisõnadega sama, mida verbidega teevad finiitsed ja infiniitsed vormid või perfektiivne ja imperfektiivne aspekt (viimast eesti keeles pole, küll aga nt vene keeles, kus verbide eri vormid väljendavad tegevuse lõpetatust ja lõpetamatust; seal puudub jällegi täis- ja osaaluse ning -sihitise eristus, nii et need nähtused kompenseerivad üksteist eri keeltes). See on eristus ühelt poolt lõpetatuse, piiritletuse, suletuse ning teiselt poolt lõpetamatuse, osalisuse, „ülevalguvuse” vahel. (Muuseas seletab see ka, miks eesti keele partitiiv ei ole sama, mis mõnede teiste keelte osalt sama funktsiooniga akusatiiv ehk sihitav kääne.) Nii et ma kasutan noid mõisteid edaspidi teatavate elutundeliste kalduvuste märgistajatena.
Jõerüüdi juurde naastes: tolles partitiivsuses, infinitiivsuses ja imperfektiivsuses (mul on kurbust, üksindust, väsimust, minus on mõni vastamata küsimus) on võrreldes totaalsuse, finiitsuse ja perfektiivsusega (mul on kurbus, üksindus, väsimus, minus on üks konkreetne sisemine küsimus) teatavat ettevaatlikkust, aupaklikkust, järeleandlikkust reaalsusele – ja selle kõigega koos mingit sisemist täpsust selle suhtes, et inimese isiksus ja olemus pole üheselt piiritletav ühega tema vahelduvatest olekutest ega ka ilma vastastikmõjuta tema ja teiste isiksuste vahel. See on ka püüdlus kannatlikkuse poole, millest ju õigupoolest olulisel määral räägib see romaanis esitatud kirjavahetus: kuidas (taas) jõutakse teineteisemõistmiseni kannatlikkuse kaudu, ja see kannatlikkus puudutab eelkõige iseenda määratlemist – ja määratlemata jätmist.
Ma ei söanda öelda, et totaalsusest partsiaalsusse, nominatiivsusest partitiivsusse nihkumine on raamatu peateema, küll aga usun, et teos on märkimisväärne just selle pinge hoolika ja tähelepaneliku läbikirjutamise poolest.
Raamat algab ses mõttes lausa programmiliselt, novell „Päikesepaisteline päev” kujutab kohvikutäie endassesulgunud totaalsuste teadvusi, kuni kõik see sulgub täielikku lõpetatusse ühe inimese terroriaktis (mis jõutakse viimasel hetkel veel finiitsetele fotodele jäädvustada). Ka „Kadunud Aabraham” joonistab elliptilise portree inimesest, kes võtab teist vaid teatava defineeritud vahendina. Atmosfäärilt väga võluv jutt „Siis tundub, et keegi ei mõista” lööb tolle nihke petamatuse/lõpmatuse poole liikvele, tuues sisse motiivid, mida arendatakse edasi romaanis.
Viieosalises novellis „Lõputu Sõlm ehk geomeetria õppetund” leidub mitu huvitavat sõlmpunkti. Esimeses osas kirjeldatakse üht viieaastase poisi ilmutuslikku kogemust, kus ta tajub, et „see, mida ta silmadega näeb, ja see, mida ta südames tunneb, ei ole omavahel seotud” (lk 67). Sellest algab eelmainitud nihe ja pinge: eneseküllane välismaailma ja siseilma voolav pidevus lõheneb järsult, algne (ürgne?) totaalne tervik laguneb, nii et järsku avastab poiss, et ta on välismaailma ja oma mõtete eraldatuse paik. See teravdab tema taju nii ümbritseva suhtes („Poiss tundis, et tal on silmad ka kuklas”, lk 69) kui ka enda suhtes. Ta kohtub iseenda partsiaalsusega, ja mõistagi see kohutab teda esialgu, ta soovib välja sellest elust ja sellest korterist, st eraldatuks osutunud sise- ja välismaailmast. Seejärel aga: „Ta üllatus, et on võimeline nii selgeks, nii ilmutuslikuks tajumishetkeks. Ja selleks hetkeks oligi ta pääsenud.” (lk 71) Üllatumisvõime iseenda muutuvuse ja imperfektiivsuse suhtes on see, mis päästab ja alal hoiab. Mis on üllatumine iseenda üle? See on veel üks samm iseenda lõhestatusest edasi, ootamatuse ja ettearvamatuse omaksvõtt. Üllatumine on võrreldav naeruga, mis on samuti üks inimaru viis ettearvamatusega kohaneda, ainult et kui naer on teataval määral tühistav ja üleolev, vasturündav, siis üllatumine jätab ettearvamatusele tema loomu alles – jätab infiniitsusele tema lõpmatuse ja osalisuse alles.
Teine huvitav hetk on poisi viimane kohtumine oma vanaisaga. Nad võrdlevad oma käsi: need on ühesugused, see käte viimane puudutus on jällegi üks ilmutuslik hetk, kus kõik tundub olevat väga kaugel ja väga lähedal. Kuid jutustaja teeb lisanduse hilisemast perspektiivist, ta ütleb, et poiss veel ei teadnud täpselt, mis põhjustas vanaisa silmist paistnud rõõmu: see polnud ainult nende käte sarnasus, „[v]anaisale tegi rõõmu hoopis tunne, et ta on näinud üht inimelu salaväravate võtit, mis peitus poisi silmade põhjas. Ta nägi selle ära, enne kui asus teele üle Lethe jõe.” (lk 74) Kust toonane poiss seda nüüd teab? Ta otsekui näeks nüüd iseenda tollaste silmade põhja vanaisa tollase pilgu kaudu. Ta projitseerib nüüd end vanaisasse, aga mitte ainult. Ta mõistab iseennast oma vanaisana, ja sellega ühtlasi mõistab ennast iseenda lapselapsena. Ta astub enda ja vanaisa totaalsuste eraldatusest (käed on sarnased, kuid nad on siiski eraldi käed) partsiaalsusse, temas on nii poissi kui ka vanaisa (osastav kääne), teda (osastav) on nii endas kui ka teises. Ja see suhe muutub partitiivseks ka ses mõttes, et nad saavad teineteise sihitisteks, hakkavad teineteises osalema.
(Võtme ja luku motiiv kordub muuseas päris raamatu lõpus, jäädes seal – loomulikult – pikemalt lahti mängimata ja seletusega pitseerimata: „Ma nägin unes, et mul oli vasaku kaenla all lukuauk”, lk 236.)
Iseenda partitiivsuse, infiniitsuse ja imperfektiivsuse teema mängitakse läbi ka novellis „Iseloomustus”, kus minategelane saab teda pikalt jälginud Kelleltki kirja, mis sisaldab tegelase iseloomustust (see on „lühike, justkui sügiskurgede karje enne äralendu”, lk 106). See äratab taas tegelases küsimuse „kas mina, sellisena nagu ma ennast tunnetasin, saan, tohin ja võin olemas olla?” (lk 107) – küsimus, milles kajab korraga nii eelmainitud üllatus iseenda katkestuslikkuse ja lõpetamatuse üle kui ka selle all pesitsev ärevus iseenda mitte-eneseküllasuse pärast, mis nõuab pidevat ületamist. Lõpuks esitatakse see iseloomustus ise: tegelane koosneb paljudest üksteisele vastukäivatest omadustest, iseloomustaja võtab asja kokku sõnadega „Ja siis Te koondate [oma] eriilmelised omadused kokku ja olete selle sees täielikus rahus” Sellele järgneb aga veel üks lause, mille kohta on tegelane öelnud, et ta peatus enne seda „suure jõupingutusega”: „Ja ainult vahel tundub, et selle all on rahutus, mida Te ise rahuks peate” (lk 109). Siingi näeme omalaadset pinget tegelase erinevate omaduste ühendamises: kas need ühenduvad üheks tervikuks totaalse piiratusena või lõpetamatult edasi pulbitseva muutuvusena? Kumb on talutavam, kumb on tõelisem? Millest annab tunnistust see jõupingutus, millega peatutakse enne seda, kui näilik rahu osutub tegelikult rahutuseks?
Ja lõpuks raamatu teine pool, romaan sellest, kuidas kaks inimest, kes on läbi elanud mingi omavahelise konflikti ja katastroofi, uuesti teineteisele läheneda püüavad; kahe inimese jõudmine varasemast vale-osadusest tõeliseni või vähemasti selle ligi. Oluline märksõna on siin kannatus, kannatamine. Siin jõutakse äratundmiseni, et kannatusest ei tule mitte vabaneda (see oleks pelk eneseküllasuse illusioonisse taandumine), vaid tuleb jõuda kannatuse tõelise tähenduseni. Võtmeline tundub järgnev lõik:
Kahju oli kõigist, kes kannatavad. Aga siis ma tulin selle peale, et see, mida harilikult kannatuseks peetakse, on küll kibe, aga ta ei ole päriskannatus, ta on jonn ja viha, ja ei muuda inimest. Muutev kannatus on see, kui inimene ennast teise olukorda paneb ja teda tajuma hakkab, sest mitte midagi ei sünni ju ilma põhjuseta. Kui teine kedagi „kannatama” paneb, siis peab tal põhjus olema ja ta ei tee seda „meelega”. Alles siis tekib päriskannatus, mis muudab.” (lk 215–216)
Me näeme siin taas seda suundumust vastastikuse üksteises osalemise, osaduse poole, enda jätkuvust teises inimeses, jagatud lõpmatust ja lõpuniviimatust. Tõeline kannatus pole kunagi pelgalt isiklik, vaid on märk vastastikuse mõistmise võimalikkusest (tuletagem meelde ka lõiku, millega alustasin: „inimesed mõistavad üksteist siiski, igaüks oma kannatuse kaudu”). On kiusatus öelda, et siin avaldub Jõerüüdi kristlikkus, ehk isegi katoliiklikkus – kuid see oleks liiga piiritlev, nominatiivne määratlus.
Pisut hiljem lisandub sellele peaaegu usutunnistusena mõjuv lõik: „See, mida meie nimetame lihtsalt tööks, on inimese eneseväljendus, tema vaimu reaalne väljendus, ja kui seal on segadus ja see pole millegi teenistuses, kõigub siia-sinna, siis ei ole ta võimeline ka muuks, ei hüppa üle kuristiku, kannatus ei jõua jonnist ja vihast kaugemale, ja ei jõua armastuseni, sest sellise pühendunud töö või eneseväljenduse teeb võimalikuks armastusevõime, ja ka kannatusevõime. Mingil ootamatul viisil need võimed on tööga seotud, süvenevad läbi eneseväljenduse ja teevad eneseväljenduse võimalikuks.” (lk 219–220) Siit edasi läheb jutt seisuste ja eluhoiakuliste tasandite peale, mis võib tunduda arrogantsena, kuid siinkohal ei jää kaasamõtleval lugejal küll muud üle kui tunnistada: see ongi aadellik kirjandus selle tõsises mõttes, peenenenud vaimu õilis enese suhtes aus ja hoolikas enese ja teiste kirjeldus. Mulle näib, et leppimine iseenda ja elu partsiaalsuse, infiniitsuse ja imperfektiivsusega, ja mitte ainult sellega leppimine, vaid selle kaastundlik läbikannatamine ja omaksvõtt (mis käib pideva üllatumisvõime alalhoidmisega) on selle erilaadse aristokraatlikkuse aluspõhja osa. Küsimus on selles, kuidas end mitte meelitada oma kannatamisega, vaid võtta oma kannatust kui eneseteostuseks ja teiste mõistmiseks hädavajalikku tööd.
Romaan ise jääb samuti partitiivseks, ta ei sulgu mingi konkreetse lõppakordiga, nii et tekib tahtmine öelda osastavas käändes: „Siin raamatus on seda romaani.” Vorm on sisuga kooskõlas.
Korraks tuuakse enne romaani lõppu (lk 223–224) sisse kunsti küsimus: kas kunst on inimeste jaoks võimalus tunda asju n-ö ohutust kaugusest? (Lõik sellest mõtte- ja tundearendusest on valitud ka tagakaanele.) See omakorda paneb küsima, milles õieti seisneb see oht, millega julgetakse kontaktis olla vaid kunsti pakutavalt distantsilt. Eks ole see ikkagi seesama kartus astuda välja turvalisest eneseküllasest piiritletusest, astuda valdkonda, kus tuleb oma suhtumiste ja tunnete eest pidevalt vastutada, ennast läbi kannatada, enda üle üllatuda, ennast üha lõpmatult luua. Ja see ongi küsimus vaimu aristokraatlikkusest – elu võetakse kunstiteosena, aga mitte ses mõttes, et ta oleks mingi endale esitatav etendus või kompositsioon, vaid ses mõttes, et ta ei hoidu enda suhtes ohutusse distantsi.
Jaak Jõerüüt on eriline kirjanik eesti kirjanduses – vähemasti on eriliselt peenekoeline tema viimase perioodi looming, mis algas „Uue raamatuga” (2004) (olen seda püüdnud tõlgendada 2005. aasta Loomingus nr 2). See, et ta ei kuulu palju arutletavate (või praeguse kirjanduse „kesksete”) autorite hulka, on tingitud sellest, et ta on mingites elutundelistes küsimustes järeleandmatu, ei tee mööndusi „rahvapsühholoogiale”, ei tule lugejale kuidagi vastu, ei meelita lugejat (nagu ta ei meelita ka ennast), olemata seejuures aga pretensioonikalt hämar. Jõerüüt on selge taju ja sõnaga kirjanik, kelle väljendusviisi kohatine elliptilisus tuleneb vaid sellest, et ta seisab oma sõnade taga ning jätab ütlemata selle, mille taga ta seista ei saa. Eks on seegi üks täpse partitiivsuse väljendus.