31/12/2020

Lõhnavad varemed Telliskivi loomelinnakus

 Postimehes ilmus arvustus näitusele "Kodu ja rahu".


Lõhnavad varemed Telliskivi loomelinnakus

Kas varemetes kodumaja on endiselt kodu? Kas meie siin elame rahuajal? Mismoodi kunst meid õieti puudutab? Neid ja paljusid teisi küsimusi tekitab üks näitus, mis on kokku pandud seebist ja fotodest.

Telliskivi Kvartalis Juhan Kuusi Dokfoto Keskuses on kuni veebruari lõpuni võimalik vaadata näitust „Kodu ja rahu”, kuhu kuraatorid Kristel Aimee Laur ja Toomas Järvet (assistent Liisa Kivimäe) on kokku pannud kaks teost: Prantsuse kunstniku Emmanuel Tussore’i installatsiooni „Study for a Soap” (assistent Ahmed Al-Sulaiman) ning Peterburi fotograafide Anton Ivanovi ja Alexander Vasilyevi fotod sarjast „Soovige meile rahu”. Neid ühendab see, et mõlemad portreteerivad Süüria sõja tagajärgi. Fotod kujutavad süürlasi, kes elavad sõjast purustatud linnaosades: lapsed, täiskasvanud, pered, püüdmas elada oma igapäevaelu varemete keskel, sest neil lihtsalt pole kuhugi mujale minna (kui nad just ei taha põgeniku ohtlikku teekonda ette võtta). Fotod on sageli lahendatud portreedena, kus taustaks on sõja jäljed: olukorrad on täiesti tavalised, nagu neid võiks siin Tallinnaski tabada, ainult et keskkond on purustatud, ja vahel ka inimkehad (nagu ühel fotoseerial neiust, kes on plahvatuses kaotanud jala, kuigi see selgub ainult saatetekstist). Pildid on pandud elama Tussore’i teose sisse ja taustale – see koosneb Aleppo seebist laotud auklikest müüridest ning seebist vestetud pisikestest majavaremetest (lisaks seeria suurendatud fotosid neist kujukestest). Teose kontseptsioon toetub tõsiasjale, et Aleppo seep on süürlaste ainelise kultuuri üks keskseid väljendusi, see loorberiõliga tehtud seep on vana ja kuulus, sealtkandi tsivilisatsiooni järjepidevuse märk (seda olevat hinnanud juba kuninganna Kleopatra), mis oli omal ajal levinud Euroopaski. Aleppo seepi ostvat süürlased aastase varu kaupa ning selle valmistamise pärimus on sügav.

Oma olulise (lausa kunstilise) nüansi lisab kogu näitusele see, et kui vaataja piilub seebist ehitatud varemete vahelt fotosid, peab ta silmas pidama hoiatussilti, et kunstiteost ei tohi puudutada, sest see on varisemisohtlik. See näitus ei võta mingit tugevat seisukohta, mis nõuaks nõustumist, ta osutab, laseb vaatajal endal näha ja tunda, laseb korraga kohal olla nii sealse olukorra trööstitusel ja jubedusel kui ka ühtlasi kannab siiski endas ka seda kadumatut elutahet (võib-olla isegi elurõõmu), mis võimaldab inimestel varemete vahel edasi elada ja loodetavasti kunagi normaalse elu üles ehitada. Lõhnav seep kannab endas loomulikult ka puhtaksaamise lootuse sümbolit. Kuid veelgi rohkem mängib siin ehk isegi see kujund, et seebist on tehtud varemed: see on kuidagi kohatu, isegi kuidagi vigurdav; aga kui jääda mõtlema, siis seebist tehtud varemetest veel kohatumad on ju päris varemed ise. Nende kujukestega saab põhimõtteliselt käsi pesta – ja see on loomulikum kui see, mida need kujud kehastavad. Seebi-keskkonna n-ö käegakatsutavus (ja lõhnavus) haakub sellega, et pildidki on käsitsi ilmutatud analoogfotod: siin pole mingit elektroonilist „tõlkefiltrit”, vaid otsene Süüria varemete valgusjälg filmilindil, mis on omakorda jätnud jälje meie ees olevale fotopaberile. Ja see ongi selle näituse puhul oluline – lihtsalt võimaldada vaatajale kohalolu Süüria varemete juures, võimaldada katsuda seda lohutut, totrat ja elutahtelist inimolu. Pidades ühtlasi meeles, et Süüria pole ainus koht, kus niimoodi elatakse, varemete keskele sünnitakse ja kasvatatakse oma lapsi üles igas maailma nurgas. Pidades silmas, et need võiksime olla me ise – kolmveerand sajandit tagasi olemegi olnud.

Kogu see näitus on ses mõttes väga õigesti tempereeritud kunstiline tervik, kusjuures kunst on siin pieteeditundeliselt vaid elu enda väljafokuseerija, mitte selle pinnal parasiteeriv enda leidlikkuse eksponeerimine (nagu sageli nn sotsiaalse kontseptuaalse kunsti puhul võib juhtuda). Kaks teost täiendavad teineteist, ilma et nad kitsendaksid teineteise iseseisvat tähendust (pigem just võimendavad), kogu tervik on napp, delikaatne ja täpne. Selle kohta saab kindlasti öelda: väga õnnestunud kuraatoritöö. Aga kunstielamusest veelgi olulisem on, et see näitus puudutab, mitte lihtsalt ei „võta teemaks” ega „käsitle”. Või mida muud hea kunst siis teebki.

17/12/2020

Jan Kaus "Homme tuntud avarus"

 


Oli rõõm osaleda Jan Kausi raamatu "Homme tuntud avarus. Väike lausete konstellatsioon" valmimises. Raamat koosneb 11 esseest, mis lähtuvad erinevatest lausetest, mis on pärit Kausi jaoks olulistest raamatutest. Ka kogu raamat moodustab ühtse terviku, kusjuures kompositsioonil on minu meelest lausa ilukirjanduslik väärtus. 

Kui käsikirja esimene ring sai loetud, kirjutasin Janile: "Vaatasin nüüd ka n-ö "maastikulise" pilguga, mitte üksikasjadesse kinni jäädes, ja näen, et kogu värgil tervikuna on orgaaniline kuju, kuni selle lõpulahvatuseni välja; ühes kohas tekkivad küsimused saavad teisal vastuse. See on terviktekst, mitte eraldi üksikosade kogum. Teatav elliptilisus kuulubki asja juurde, tekst kutsub lugejat astuma endaga kontakti, looma enda ja lugeja vahel n-ö sünaptilist aktiivsust, peatükid ise on nagu tähed, ja lugeja peab nägema neist moodustuvat tähtkuju. Ses mõttes ma rohkem teda ei torgikski, selle teksti kompositsiooniline poeetika on ise juba teatav n-ö väide, kooskõlas teksti enda põhiivaga."

Rein Raud nimetab seda tagakaanel reisikirjaks läbi raamatute - ja see on hea iseloomustus. Minu arvates on tegu raamatuga, kus Jan Kaus on võtnud esseistlik-kujundlikul viisil kokku oma eluhoiaku ja vaated tema jaoks tähtsatele kirjanduslikele ja filosoofilistele küsimustele. Seda võiks nimetada Kausi kui mõtleja seni kõige esinduslikumaks teoseks - just ses mõttes, et ta esindab omamoodi breviaarina seda, miks Kaus on meie kultuuris oluline. Usutavasti jääb see tema loomeloos üheks oluliseks tähiseks. 

Raamat on alguse saanud Tallinna Ülikooli lugemisseminarist, mida Kaus pidas, ja on ilmunud TLÜ kirjastuse "Bibliotheca controversiarumi" sarjas, mis tähendab, et see läbis akadeemilisele publikatsioonile kohaselt ka eelretsenseerimise ringid - ja see avaldas raamatu lõplikule kujunemisele oma mõju. Oli väga huvitav raamatu valmimiskäiguga toimetajana kaasas olla algsest käsikirjast kuni lõpuni, näha Jani lugupidamist tekitavat kannatlikkust ja hoolikust teksti viimistleja ja selitajana.

Raamat nomineeriti ka Kultuurkapitali esseistika aastaauhinnale (kas ta selle saab, see veel selgub).

12/12/2020

Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistus"

 

Kirjastus Helios andis välja Dostojevski "Kuritöö ja karistuse". Tõlge on A. H. Tammsaarelt, kuid Kadrioru Tammsaare muusemi juhi Maarja Vaino nõuandel võttis kirjastus ette tõlke redigeerimise ja see huvitav töö langes osaks mulle. Töö oli tõesti põnev. Esiteks võimaldas see lähedalt jälgida Tammsaare tõlkijatööd. Teiseks - kuna valmimas on ka Mihhail Bahtini "Dostojevski poeetika probleemide" tõlge, mille veerge olin just enne üle lugenud, oli võimalus Bahtini najal ka lähilugeda, kuidas Dostojevski oma teksti on ehitanud. See veenis veel kord, kuivõrd läbinägelik on Dostojevski lugejana Bahtin ja kuivõrd orgaaniline anne on Dostojevski ise. 

Redaktsiooni valmimisel olid abiks ka korrektori Lii Tõnismanni märkused ja kirjastuse toimetaja Triinu Lepa tähelepanekud. Maarja Vaino järelsõna valgustab Dostojevski ning romaani seoseid Tallinnaga (tuleb välja, et mõned tegelaste prototüübid on ilmselt just Tallinnas kohatud, kus Dostojevski käis külas oma vennal) ning Tammsaare tõlke tagamaid, samuti "Kuritöö ja karistuse" mõju "Tõele ja õigusele".

Muuhulgas sain teada, et Dostojevski on oma romaanis teinud ühe eksimuse (see on muidugi uurijatele ammu teada, kuid viga on säilitatud ka romaanide taastrükkides, ka siin): Sonja üks õdedest, episoodiline ja mittekõnelev tegelane, kannab romaanis esimesel ilmumisel nime Lida, kuid edaspidi saab temast Lenja. Leidsin netist isegi ühe uurimuse, kus sellest eksitusest tehakse kaugeleulatuvaid järeldusi ning otsitakse vastavate häälikute esinemisi muudes olulistes märksõnades. Seejuures on see üks asi, mis läks redigeerimisele: Tammsaare oli selle nime eestindanud kui Leena, nüüd on see viidud Dostojevski algkujule tagasi. 

Algupärandi järgi on eesti keeles läbipaistvaks tehtud ka näiteks Dostojevski põgus viide Raskolnikovi nime seosele raskolnikutega, nagu kutsuti vanausulisi. 6. osa II peatükis räägib uurija Porfiri Petrovitš Raskolnikovile Mikolkast, kes end valetunnistusega tunnistas süüdi kuriteos, mille tegelikult pani toime Raskolnikov - Mikolka kuulub raskolnikute hulka (из раскольников), samas "mitte päris"; see mängib romaani tekstilises koes oma rolli, Porfiri Petrovitš, kes juba teab päris süüdlast, mängib aga veel kassi ja hiirt, ütleks otsekui välja, et Mikolka pole "mitte päris" mõrvar, vaid mõrvar on "päris" Raskolnikov. (Siin viidatakse ka Raskolnikovi enda nime tähendusele 'lahkusuline, usust lahkulööja, kiriku lõhestaja', aga see viitab ka tema tapatöö viisile, sest раскольник tähendab sõnasõnaliselt ka lõhkiraijujat. Dostojevski nimed on sageli tähenduslikud, nt vürst Lev Mõškin on "lõvi-hiir", Karamazovid on ühendus turgi keelte sõnast kara 'must' ja vene sõnast мазать 'määrima' jne). Originaalis on kõnealune tekstikoht nii: "А известно ли вам, что он из раскольников, да и не то чтоб из раскольников, а просто сектант; у него в роде бегуны бывали, и сам он еще недавно, целых два года, в деревне, у некоего старца под духовным началом был." Tammsaare tõlkes on see nii: "Aga kas teate, et ta on vanausuline, mitte ka päris vanausuline, vaid lihtsalt lahkusuline; tema sugukonnas olid rändavad vanausulised, ja ka tema ise oli hiljuti tervelt kaks aastat külas kellegi vanakese juures vaimuliku karistuse all." Redigeeritud tekstis on see koht viidud algupärandile lähemale: "Aga kas teate, et ta on raskolnik, mitte ka päris raskolnik, vaid lihtsalt sektant; tema sugukonnas olid jooksikutest vanausulised, ja ka tema ise oli hiljuti tervelt kaks aastat külas kellegi staaretsi juures vaimulikku õpetust saamas." 


Paraku ei võtnud ma ette põhjalikumat varasemate redaktsioonide võrdlust, nii on raamatu alguses olevas redigeerija kommentaaris juttu sellest, nagu oleksin tööd teinud ligi 100 aasta vanuse alustekstiga - lasin end eksitada seigast, et 1939 ei saanud Tammsaare oma tõlget uuendada ja arvasin, et nõnda jäigi tema tõlge hilisemates trükkides samaks. Tegelikult on Tammsaare tõlge käinud enne nüüdset läbi ühest põhjalikumast ja kahest põgusamast redigeerimisringist. Lisan siia selle kommentaari nii, nagu ta tegelikult pidanuks olema.



 „Kuritöö ja karistuse” redigeerimisest


Katkendid „Kuritööst ja karistusest” jõudsid eesti keelde esimest korda hoopis pealkirjaga „Roim ja karistus”: Johannes Aavik andis oma keeleuuenduse populariseerimiseks välja raamatusarja „Hirmu ja õuduse jutud”, mille 23. numbrina ilmuski 1928. aastal vihik, mis sisaldab kolme lõiku romaanist: „Vene toorus. Raskolnikovi unenägu” (I osa 5. ptk), „Mõrv” (I osa 6. ptk) ja „Salapärane väisur” (III osa 6. ptk), tõlkijateks Johannes Aavik ja keskmise lõigu puhul ka Vladimir Paivel. Raamatut alustab tarvitatud keeleuuenduste loetelu ning lõpetab Aaviku kirjutatud saatesõna, mis tutvustab Dostojevski elu- ja loomelugu, ning märkused nii sisuliste kui keeleliste küsimuste kohta. 

Romaani eestikeelse tõlke tegi A. H. Tammsaare juba 1923. aastal, esmakordselt ilmus see 1929 Looduse kirjastuselt kolmes köites. Raamatul on Ernst Raudsepa eessõna „Feodor Dostojevski”.

Kui Looduse kirjastus sellest 1939. aastal uustrüki tegi, ei antud Tammsaarele võimalust tõlke keelt ajakohastada, kuid ometi oli teksti pisut redigeeritud: raamatu korrektoriks on märgitud Helmut Pürkop. Kohendatud oli vene nimede õigekirja ja pisut üksikuid sõnavorme.

1958. aastal Eesti Riiklikus Kirjastuses ilmunud uustrükk oli juba põhjalikumalt redigeeritud, tiitli pöördel on märgitud, et redaktsiooni aluseks on võetud romaani venekeelse algupärandi 1957. aasta väljaanne, kust on ilmselt pärit ka raamatu lõppu lisatud seletavad märkused. Võib arvata, et selle redaktsiooni tegi raamatu toimetajaks märgitud Vello Tarnaste (eluaastad 1929-1999, tõlkis vene keelest ja kirjutas tõlkeraamatutele saatesõnasid 1960.-80. aastail). Raamatu korrektorid olid A. Kiho ja E. Järve. Raamatule on lisatud põhjalikum järelsõna tollases nõukogude kirjanduselus autoriteetselt kriitikult ja kirjandusfunktsionärilt Boriss Rjurikovilt.

1987. aasta Eesti Raamatu väljaande redaktsiooni aluseks on märgitud 1970. aasta venekeelne väljaanne (sealt ilmselt ka täiendatud seletavate märkuste osa) ja raamatu toimetajaks Elvi Lehiste (1930-1990), korrektoriteks R. Turu ja U. Ojango. Võrdlus näitab, et keelt on veelgi kohendatud, kuid üsna delikaatsel määral. Seda raamatut saadab Peeter Toropi järelsõna „Armastus ja halastus”.

Võrdlus näitab ka, et 2007. aastal „Eesti Päevalehe romaaniklassika” sarjas ilmunud trüki aluseks on 1958. aasta redaktsioon ilma 1987. aasta muudatusteta (ainult et saatesõna ja kommentaarid on ära jäetud).

1987. aasta väljaande tekst aga oli aluspõhjaks nüüdse redaktsiooni tegemisel (venekeelne originaaltekst, mida redigeerimisel kasutati, pärineb 1989. aasta kirjastuse Nauka väljaandest).

Nõnda siis oli tänini Tammsaare tõlkest olemas neli versiooni: algne tõlge, Pürkopi kohendatud tekst ning Tarnaste ja Lehiste redaktsioonid, mis kõik põhinesid järjest eelmistel.

Mihkel Samarüütel on oma raamatublogis „Loterii” teinud põhjaliku võrdluse algse tõlke ja 1987. aasta redaktsiooni vahel, sealt saab hea pildi tõlke muutumisest (aadressil https://loterii.blogspot.com/2009/08/feodor-fjodor-dostojevski-kuritoo-ja.html on selle võrdlustöö esimene osa ja lingid ülejäänud kolmele osale).

Keel areneb aga pidevalt; eelmiste redaktsioonide ajaline vahe oli keskeltläbi 30 aastat, seega oli nüüd aeg uuesti tõlke keel üle vaadata.

Käesolevas väljaandes on tänapäevasemaks muudetud sõnavara ja lausestust, samuti kohati parandatud mõned juhuslikud tõlkevead. Mõnel pool on lisatud üksikuid sõnu, mis on Tammsaare tõlkest võrreldes originaaliga välja jäänud; mõnede lausete puhul on ligilähedast tõlget muudetud täpsemaks. Muutmata on jäetud mõned sõnad ja konstruktsioonid, mis küll pole enam aktiivses käibes, kuid mis väärivad meeldetuletamist ja säilitamist (nt kuna, mis Tammsaarel tähendab ’samal ajal kui, samas kui’, aga mida tänapäeval kastutakse sageli sest’i sünonüümina).

Vene nimede õigekiri on viidud vastavusse tänapäeva eesti keele transkriptsioonireeglitega, mõnede venepäraselt kirjutatud mittevene nimede puhul on taastatud nende õige kuju. Ajalehtede nimed, samuti mõned kohanimed, mis Tammsaarel olid eesti keelde tõlgitud, on tagasi muudetud venekeelseks, nagu on praegu käibiv tava.

Dostojevski ja tema järel Tammsaare on mõnes kohas kasutanud sellist tegelase sisekõne esitamise viisi, kus tekst esitatakse otsekõnena (eesti keeles jutumärkidega), kuid tegelast tähistatakse tema-vormis; see tekitaks tänapäeva lugejas segadust ning tema-vorm on neil juhtudel asendatud mina-vormiga.

Piiblitsitaadid, mis Tammsaare algses tõlkes on võetud tollal käibel olnud piiblitõlke redaktsioonist, on nüüd asendatud 1997. aasta eestikeelse piiblitõlke omadega; lisaks paremale arusaadavusele õigustab seda otsust ka asjaolu, et Dostojevski algtekstis kasutatakse 19. sajandi jooksul valminud nn sinodaalset piiblitõlget, mis romaani kirjutamisajal oli veel suhteliselt värske ja millel polnud tollase vene keele kontekstis märkimisväärset arhailist värvingut.

Redigeerimise peamiseks põhimõtteks on olnud arusaadavus tänapäeva lugejale, kuid samas on püütud mitte sekkuda Tammsaare üldisesse tõlkijastiili, sest tegu on kõige muu kõrval ka eesti tõlkeloo olulise tähisega.




05/12/2020

Aija Sakova "Isa suudlus"

 

Aija Sakoval on ilmunud esimene luulekogu "Isa suudlus". Oli meeldiv võimalus olla selle raamatu toimetaja. Raamatu esitlust, kus Aija vestleb raamatu kaanemaali autori Mara Ljutjuki ning minuga, on võimalik vaadata allpool, ütlen seal ära ka põhilise, mis ma selle raamatu saateks tahan öelda.


02/12/2020

Paul Celan "Tema seljas ratsutas öö"

 

Kirjastuselt Salv on ilmunud Paul Celani luule valikkogu "Tema seljas ratsutas öö", tõlkijateks Rein Raud ja Aare Pilv, kokku 59 luuletust kõigist Celani loominguperioodidest. Me ei hakanud eristama, kes on tõlkinud millised tekstid, sest vastastikuse toimetamise käigus sekkusime teineteise tõlgetesse omajagu, nii et enamikku neist luuletustest võib lugeda ühiselt tõlgituks. Mõnest tekstist oli olemas tõlge meil mõlemal, sel juhul sulatasime need ühte. Ehk ainult "Surmafuuga" on luuletus, mille puhul võib selgemini öelda, et see on Rein Raua tõlge, mille puhul ma tegin mõned väiksemad kohendusettepanekud. Kui raamat oli valmis, ei mäletanud me isegi enam peast kõigi tekstide puhul, kellelt pärines algne tõlge.

Selle raamatu puhul said kokku kaks ideed. Minul on olnud juba ammu mõte, et võiks kokku koguda kõik senised Celani eesti-tõlked ning pisut juurde tõlkida. Kui Rein Raual ilmus 2015 "Surmafuuga" tõlge, siis uurisin, kas tal on veel Celani tõlkeid, ning sain teada, et tal on plaanis neid tõlkida väike raamatutäis. See arenes edasi mõtteks teha raamat meie mõlema tõlgetest, kuni lõpuks kujunes asi ühistõlkimiseks.

Rein Raua algtõlgetest ongi varem ilmunud "Surmafuuga" (Sirbis 3. juulil 2015) ja kimp luuletusi Loomingus 2020/11; minu tõlgete algversioonid on ilmunud Ninnikus nr 4 (2002) ja Vikerkaares 2004/1 (valikud kattuvad). Minu tõlgete puhul on enne Rein Raua osalust olnud tegelikult veel kaks toimetavat filtrit. Esimest korda pakkusin oma Celani-tõlkeid sajandivahetuse paiku ajakirjale Akadeemia, mille peatoimetaja oli tollal veel Ain Kaalep. Kaalep lükkas mu tõlked küll tagasi, kuid tänuväärselt oli need varustanud rohkete parandavate ja seletavate märkustega, mida sain hiljem tõlkeid viimistledes arvesse võtta. Võimalik, et see andis Kaalepile endale tõuke võtta Celani tõlkimine uuesti käsile, sest suurem valik Kaalepi tõlkeid ilmus Vikerkaares 2001/8-9 (varem oli ilmunud üks Celani luuletus Kaalepi "Peegelmaastikes" 1976). Enne Ninnikus avaldamist toimetas mu tõlkeid Hasso Krull. Nii et Pilve ja Raua nimedele võib nüüdse raamatu puhul tegelikult mõtteliselt lisada ka Kaalepi ja Krulli.

Varasemad Paul Celani luule tõlked (lisaks eelmainituile):

Ilmar Laaban: viis luuletust ajakirjas Mana 1957/1-2

Ülle Rannut: TPedI ajalehes 1988/4 kolm luuletust, sealhulgas „Surmafuuga”

Aadu Hurt: Vikerkaar 1989/9, Looming 1991/6, Hurda luulekogu „Kivi leiva asemel” (1997), Looming 1998/3

Rainer Kattel: üks luuletus Vikerkaares 2000/7

Andres Ehin: kimp kogumikus „Kaksainus” (2004)

Hasso Krull: üks luuletus blogis "Luuletõlgendus

Tõnis Tatar: suurem valik Ninnikus nr 14, 2014

Maarja Kangro: kaks luuletust kogumikus „Varietee” (2019) 

Loodetavasti Celani tõlkimine eesti keelde jätkub, sest see on luule, mis täielikumaks avanemiseks teises keeles vajab mitut vaatepunkti.


Raamatu esitluse video:



Lõpetuseks üks lugu. Celan elas aastail 1948-70 Pariisis. Pariisis elas 1938. aastast kuni oma surmani 1989 ka Samuel Beckett. Nad ei kohtunud kunagi, kuigi neil olid ühised tuttavad. Beckett küll luges Celanit, kuid tema ainus teadaolev kommentaar olevat olnud "il me dépasse", st "see käib mul üle pea". 1970. aastal oli Celani sõber, Prahast pärit ja hiljem Šveitsis elanud luuletaja ja tõlkija Franz Wurm Pariisis ning kutsus Celanit kaasa Becketti juurde külla. Celan keeldus, osutades, et nii lühikese etteteatamisega külla minna on talle ebamugav. Beckett saatis talle Wurmi kaudu tervisi, mispeale Celan olevat öelnud, et Beckett on võib-olla ainus inimene Pariisis, kellega ta saaks siiralt vestelda. Varsti tegi Celan enesetapu. Kui ta surnukeha Seine'i jõest leiti, oli tema taskus vaid üks asi - piletid Becketti tüki "Godot'd oodates" etendusele.