25/05/2020

Jalutuskäigud ja kohvijoomised. Kõnelusi Madis Kõivust



Valminud on Madis Kõivu loomingule pühendatud kogumik "Jalutuskäigud ja kohvijoomised". See põhineb kahel UTKK ja Teatriuurijate Ühenduse koostöös korraldatud seminaril: 14.–15. jaanuaril 2010 toimunud „Kohvijoomised ja jalutuskäigud. Madis Kõiv ja kultuurilugu“ ning 2. veebruaril 2012 aset leidnud „Madis Kõiv ja filosoofia“. Lisaks on siin spetsiaalselt raamatu jaoks valminud artikleid, pikem vestlus Madis Kõivuga (mis on põhimõtteliselt sõnaline osa filmist, mida 1998 koos Jaan Malini ja Immar Puuniga Madis Kõivust tegime, kuid mis jäi pooleli) ning Madis Kõivu tekstide bibliograafia viimase 16 aasta kohta (sisaldab ka nimestikke Kõivu põhjal tehtud lavastustest ning tema tekstidest tehtud tõlkeid).

Kokku on tulnud raamat, mille nimeloendis on kõrvuti koos Barbarus, Baskin ja Beckett, Brežnev, Bruno ja Bulgakov, Frege, Freud ja Friel, Kreutzwald, Kripke ja Krjukov, Leslie Laasner, Jacques Lacan, Johan Laidoner ja Laozi, Leibniz ja Lenin, Nietzsche, Nirk ja Noormets, Pascal, Paulus, Pedajas ja Peeter I, Marcel Proust ja Pulga Jaan, Spinoza ja Stanislavski, Veera Zassulitš, Elea Zenon ja Zhuangzi ning neli Unti: Anto, Jaan, Liina ja Mati.

Minu tänud lähevad järgmistele inimestele ja asutustele:
kõik autorid, kes püsisid raamatu valmimise pikaks veninud protsessi jooksul reel;
Piret Kruuspere, kelle roll selle raamatu juures on mitmetine: lisaks põhjalikule artiklile oli ta ühe seminari kaaskorraldaja, vestlusringi juhataja, fotode väljavalija ning väga hea nõuandja ning vaimu ülalhoidja raamatu toimetamise käigus; tema hool selle raamatu teokssaamise juures on suur ja väga tänuväärt!
Luule Epner, kes oli ühe vestlusringi juhataja;
Valle-Sten Maiste, Priit Pedajas ja Ain Lutsepp huvitava vestlusringi eest;
kõik vestlusringides osalejad;
Kristiina Reidolv, kes oli teise seminari nõukas kaaskorraldaja;
Jaan Malin, kes on salvestanud seminaride vestlusringid ja ka suure osa raamatut lõpetavast vestlusest;
Tiiu Pirsko, kes tegi raamatule väga kauni ja lugejasõbraliku kujunduse;
Tiina Hallik, kelle osa oli suuremgi kui lihtsalt keeletoimetaja töö - toimetajana tundsin tema täpsest ja paindlikust tööst suurt tuge;
Marin Jänes, kes abistas väga tõhusalt asjaajamises;
Jaan Undusk, kes andis häid näpunäiteid raamatu valmimise lõpufaasis;
Viia Kõiv ja Mari Kõiv loa eest kasutada kujunduses Madis Kõivu maale ning Jaak Kikas nende maalide reprode eest;
Teet Malsroos ja Eesti Draamateater fotode eest;
Eduard Parhomenko, kelle peetud Kõivu-kursus Tartu Ülikoolis ajendas kaastöid siinsessegi kogumikku;
Sven Moorlat ja trükikoda Pakett vastutuleliku ja operatiivse tegutsemise eest;
rahastuse eest tänud Eesti Kultuurkapitalile (kes nõustus lahkelt ka pikendustaotluste rahuldamisega) ja Eesti Teadusagentuurile.



Raamatu sisukord:

Saateks 
Jaan Kaplinski: Madis Kõiv: kontrapunktilisi mälestusi ja mõtteid
Tiia Allas: „Mis diagnuus taa sääne om – kotussõvaimust vaivatu?“ Madis Kõiv ku võro kultuuriluu kirjapandja
Anti Saar: „Kadunud Kõtu“ ja kadunud Kõtu
Indrek Ojam: Madis Kõivu romaani poeetikast ja kohast eesti kirjandusruumis
Jan Kaus: Kaos ja mälu
Madis Kolk: Madis Kõiv kui teatrikriitik
Piret Kruuspere: Madis Kõivu „Lõputu kohvijoomine“: näitemäng ja lavastus
Vestlusring „Lõputu kohvijoomise“ üle
Jaan Kangilaski: Madis Kõiv ja analüütilise filosoofia seminar
Rein Veidemann: Madis Kõivu „ometi“
Henrik Sova: Ometi-algoritm Madis Kõivu ainetel
Aare Pilv: Märkmeid Madis Kõivu mälugrammatikast
Leo Luks: Meil ajaäärne tanavas. Lisandusi analüüsile
Jüri Lipping: Was ist des Esten Philosophie? Mõned lugemismuljed
Vestlus Priit Pedajase ja Ain Lutsepaga
Jalutuskäike majade juurde
Madis Kõivu tekste. Jätkubibliograafia alates 2004. aastast
Nimeloend

24/04/2020

Vikerkaare eestivene erinumber: Larissa Joonas, Nikolai Karajev

Vikerkaare nr 4-5 on suures osas pühendatud eestivene kirjandusele ja kultuurile. See sisaldab Sveta Grigorjeva, P. I. Filimonovi, Igor Kotjuhi, Nikolai Karajevi ja Larissa Joonase luulet (lisaks üks Jossif Brodski "karantiini-luuletus") ning Andrei Ivanovi, P. I. Filimonovi ja Ilja Prozorovi proosat. Jutuks on Stalini-aegsest vene kirjandusest Eestis, eestivenelaste pühadest ja kommetest, nende elukohageograafiast, "vitriinivenelastest", Narva kogemusest, eestivene kunstist. Omaette kõrvalteemana on kaheksa inimese pandeemia-mõtisklused.

Tõlkisin Joonase ja Karajevi luulet ning kirjutasin tutvustava retsensiooni Larissa Joonase viimatisest luulekogust "Ülemaailmne sõnaelekter". Soovijad võivad neid lugeda ajakirjast (arvustuse venekeelne tõlge on olemas Larissa Joonase Facebooki-seinal.
Siinkohal kaks Nikolai Karajevi luuletust, mis Vikerkaare-valikust välja jäid, ning veel üks kimp Larissa Joonase luulet (mille tõlkimisega loodan veel jätkata).


*


NIKOLAI KARAJEV


Et võita Paabel


Kui vahetad asukohariiki,
oma kutsumust
või olemisviisi,
kui põrmuks purunevad unelmad,
kui maha jäetakse sind
või jätad sina,
kui vabaduste lõplikkust näed,
poeemi, romaani või tõlke lõpetad,
revolutsiooniga muudad korda
ja Darwini nimega huulil
tormad evolutsiooni võitlusse,
kui toimub murrang või lihtsalt murdumine
ja tuleb ruttu unustada olnu,
kõik, millega oled ammu harjunud,
kirjutad iga kord uue psalmi,
omandad uue keele.

Seda teab iga Che Guevara,
Atatürk ja Vladimir Iljitš:
hetkest, mil lendab vitriini kivi,
käivitub pöördumatu mehhanism
ja juba raugeb kõne
ja kuulda on uutmoodi speaki
(tavaliselt seda,
et unustame teid, kuid ei andesta teile).
Formatsiooni muutus nõuab keelevahetust,
kuidas muidu kirjeldada jõe uut voolusängi,
muutunud maastikke,
uusi tähtkujusid ja taevaid?
Uus maailm vajab uusi hääli.
Kaart kodeerib territooriumi,
semantika puur on lukus.
Et minna ajalukku,
peab uskuma: seniajani
pole sa teadnud sittagi.

Loodus ei salli mitut mõõdet,
mittekahesus on müüt,
binaarsus ruulib.
Oota, kuni läheb tuimaks,
aga seni las valutab.
Nõnda muutub su triumfipäev
tühjuse tuleks:
tulevikust unustab naasta
see, kes nüüd on juba uus sina,
kes räägib rahvaladina keelt,
newspeaki, LTI-d1,
ja kõik, kel selge uusim keel,
on nüüd ja igavesti omad.

Ja vastupidi: mineviku inimestel
suu justkui vett täis.
Utiliseeritud õigekirjaga,
hieroglüüfidega, mida enam pole,
hukkub kogu see kultuur,
kogu see maailm,
kogu see jamps.
Pane telekas käima
ja kuula viimaseid uudiseid:
mida kiiremini enda eest jooksed,
seda rohkem seisad sa paigal.
Sa oled unustatud, aga sulle pole andestatud.
Uued märgid koonduvad vanaks hirmuks.

Et võita Paabel,
piisab, kui meenutada:
armastus kõneleb kõikides keeltes.

1 Lingua Tertii Imperii ehk Kolmanda Riigi Keel – Victor Klempereri kontseptsioon natsi-Saksamaal kasutusele võetud propagandistlikest keelelistest manipulatsioonidest. Tlk.



Pedro imestusväärne lugu

Ja sellega me panemegi punkti.
Ju lapsena me Pedrol meeldis käia
neil kõnnumail, kus öiti tähti vaatas,
seal istus oma pontšos ja sombreeros
ning rüüpas teed, mis rohtudest ta keetnud,
ja justkui ootas kedagi. Aeg-ajalt
ta juurde sõitsid jäiselt külmast taevast
neil vankritel, mis sügislehist tehtud,
nii helendavad inglid: nende tiivad
lõid pimeduses sädemeid kui äike,
pilk tuline ja vaikimine püha,
nad meie Pedro kõrval istet võtsid,
kuid ta ei märganud neid. «Vaat kus tobu!»
me mõlgutime. «Tantsigu cachuchat,
tequilat joogu, kitsi karjatagu,
või käigu kirikus või leidku neiu
ta endale!...» Kuid Pedro jäi põikpäiseks
kui Sõnni tähemärk. «No mis sa tahad?»
me küsisime talt. «Ma tean vaid seda,
et ootan teda. Ära tunneb minu,
me kohtusime imelises unes
just enne minu ärkamist...» «Ah, lollus!»
me ütlesime. «Pea meeles, rumal Pedro:
ei ole «teda» olemas, ei tule!
Sa vahi vähem taeva poole, tohman,
peab öösel magama!» Kuid vaikne Pedro
vaid naeratas ja noogutas ja jälle
läks oma kõrbesse. Ja näe, siis ükskord
ei naasnudki ta enam. Otsisime
kõik kohad läbi, armastime Pedrot
niivõrd, et terve ämber linaõli
meil tõrvikute peale läks — kuid tühja:
maa alla justkui oleks vajunud ta.
Ja hiljem nukrail kõrvaltänavatel
käis nutrialihamüüjate seas kõmu,
et Pedro oli kenal tähisöösel
koos noore talutüdrukuga pagend
(et Deenebis ta troonipärijanna,
see selgus alles palju aega hiljem).


*

LARISSA JOONAS


 * * *

Kõik meenutavad, ja minagi mäletan,
et hoidsin kätel pisikest poega,
ja kiigutasin teda, ja nutsin tema kohal,
sest kartsin, et temalegi saab osaks sõda,
mis on järsku lakanud olemast lihtsalt sõna.


 * * *

Keel on kommunikatsioonivahend.

Mis sinu kaudu räägib, kui sa oma keelt räägid?
See on minu aeg,
mis mul keeles tiksub,
minu valged liiliad võrsuvad tuhmilt helendades minu keeles.
Ja sinu palverändurid hulguvad su keelt mööda, kogudes aknavalgust,
ja aknavalgus on valge ja kollane, see sulab mu keelel.
Ja minu luited, niisked, tantsivad mu keeles
inimeste varjudena, kes hulguvad ringi peaaegu ilma kraamita;
kuuma õhu karune meri
lahustub mu keelel.

Väikesed lapsed vaikivad mu keeles,
valged korstnad paiskavad pimedust välja mu keeles.

Kuid miks see taevas, mis on seal kauguses,
ta on endiselt selge ainult minu keeles,
ma ei kuule teisi sõnu, mul on keelel
minu keel, mis eksleb mu keeles.


 * * *

Tagantpoolt ei saa näoilmest aru,
aga selg on kühmus, liigutused huupi.
Meil pole kombeks rääkida tänaval
tundmatuga.
Ma ise nutsin bussis, kui isa suri.
Keegi ei tulnud ligi, kõik vaatasid kaastundlikult,
mõned pöörasid pilgu ära.
Ja mida sellega tegelikult tehagi.
Mis siin tehagi, minagi lähen mööda.



 * * *

niimoodi elasimegi üle suve,
ja siis veel natuke suve,
ja siis veel hetk suve.

ja kuhugi pole enam vaja sõita.
see on ju hea märk, kas pole?

pole midagi paremat muutumatusest.
nii näevad välja paradiisi väravad.
kui nende vahel natukeseks peatuda.


 * * *

konserveeritud mälestus
säilitab muutumatu vormi
vastavuses eksklusiivsete õigustega
omada kuju
mis on aastakümneteks mällu talletatud

sa ulatad mulle juustuvõileiva
lühikese lõunapausi ajal
me sööme ja lobiseme millestki tähtsast

Selliseks jääd sa sajanditeks.

Selliseks sa jääd, kui istutad puid,
ühe, teise,
terve mets erinevaid puid,
üks kõrgem kui teine, ja mõned isegi tavalisest rohelisemad.
Ehitad maju, ja samuti on üks
tingimata kõrgem kui teine,
selliste toredate katustega,
mille alla asuvad pääsukesed,
sajandist sajandisse,
hauvad välja pojad.
Ka punarinnad ja põõsalinnud hauvad pojad välja
sirelipõõsas sinu majade kõrval,
selles laulavad tuhanded ööbikud
sajakeelsed, nagu taevakandled.

Selliseks sa jääd, kui su pisikesed
seljakotti mahtuvad lapsed
kasvavad sinisilmseteks hiiglasteks,
valgenahalisteks ja tumedanahalisteks,
teevad oma kangelastegusid,
pööravad ümber jõgesid,
rajades sildu üle ookeanide.

Selliseks sa jääd,
alustades revolutsioone
ja neid peatades,
tõstes planeete ümber nende orbiitidel,
mis on joonestatud kindla sirkliga,
summutades leegi ja selle taas süüdates,
käies mööda lõputud maid,
kuhu on istutatud kollaseid ja valgeid lilli.

Kõik see kaob
kuskil sellessamas tulevikus,
mis muutub märkamatult minevikuks,
kuni sa ulatad mulle juustuvõileiva,
peatades aja,
mis ei suuda võita mälu.



 * * *

tõlkija erutub
mürgitatuna võõrast vaimustusest
tundmatute tundmuste mürgist
määrivate seoste raskusest
võõraste maailmade kujutistest
mis on järsku saanud omaks



* * *

kirjanikuga rääkida
on võimalik vaid pärast tema surma
siis ei kuku enam niimoodi välja
et sina loed tema raamatut
aga tema mõtleb juba teisest



 ***

Hommikuti sööb ta hirsiputru mis sarnaneb kuu silmaga
kardinatega kaetud aknad endiselt ei päästa aja eest
võltsid hommikused pisarad nagu keeldumine tunnistamast
lõputut armastust tähtsusetute kuritegude vastu
mõttetute nagu pabertaskurätikud
mida on otstarbekohaselt kasutatud.




 ***

Tavaline surm
elutseb väsinud kassikehas
mis asetseb klaviatuuri ja minu käte vahel
kuni joon hommikukohvi
ebaolulisi sõnu lugedes

igaüks meist saab surmast teadlikuks omamoodi
ja ta ei häiri enam kedagi
lihtsalt lisab kõigile jõudu
mida on vaja ülesaamiseks.


 ***

Pärast head luuletust tuleb hirm
äkki ei kirjuta sa enam midagi paremat või kirjutad lihtsalt mitte halvemini
iga kangelastegu jõu viimsel piiril tekitab ebakindluse
järgmise kangelasteo suhtes ja vastavuse võimatuse
haigusest jagu saanuna kardad retsidiivi
mida sul ilmselt ei õnnestu üle elada
hommikul voodist tõustes pole sa kunagi kindel
et teed seda hommegi
inimene kaob elust saamata autasu
oma igahommikuste ja igaõhtuste kangelastegude eest
ja mis siin inimesest – kogu inimkond kaob samuti
ja pole teada kas ta jätab mingi jälje
või sulabki kujutlematusse lõpmatusse
mille mõte on lõpmatuses endas kui see üldse on mõte
sellest vaatepunktist on kõige õigem
mitte elata asjatult kui kõik on ilma kahtluseta asjatu.




***

Nahkkingade serv on krimpsu tõmbunud nagu vanaeide suu
langetad silmad ta vastab tumma etteheitega
kinni surutud huultega sõnatu süüdistusega
tõstad silmad ainult taevas
kus pole peegleid.



 ***

Nad tulid ja võtsid meilt Sokratese
sealtpeale ei oska me enam öelda mõistlikke asju
aga kui võeti ära Platon
viskasime laiali kõik oma teokarbid
ükski nimi ei tähenda enam midagi
kas sa tead mis on selle järve ja selle metsa nimi
pole üllatav et sinugi nimi on neile tundmatu.



***

Need augustililled laulavad meile sügist
üle eesaia tara rippuvad kuldsed kerad
rasked kerade vihud leitsaku tühjaks lastud tulevärgid
lämbed floksid õie mesine tahkumine
jorjenid ja astrid jäise tuleviku tähed
daaliad laulavad kauguvaist öötaevaist
ja tegelikult ei juhtu midagi
homme paneme selga joped ja läheme tööle
keegi ei sure sellest et krüsanteemid
levitavad kurvastamise ja ilmajäämise lõhna
öökülmadest söestunud lehed
pole veel surmavad veel ei tapa meid loodame et mitte.



 ***

Maria või võib-olla Anna tuleb komandeeringust koju
väljub rongist ikka seesama virgumata rohi
ülesõidu juures sinine taevas kuid maja pole
üllataval moel pole mitte midagi pole alles
pole alles midagi külast ja linnagi pole enam olemas
näib et isegi maad pole jah ka maad pole enam näha
ka planeeti pole kõik on hukkunud ja ta on üksi ülesõidu juures
vaatab luitunud rohtu ta on komandeeringust tagasi jõudnud
milleks õigem olnuks mitte tagasi tulla.



***

Ellujäänud ei huvita kedagi
nad häirivad oma ebatäiuslikkusega
nende lugusid on võimatu parandada
nende elulood on kindlasti riuklikud
nad lõhnavad higi või sibula järele
pole korraldusi kuidas neisse suhtuda
ainult isiklik südametunnistus kuid pole mingit kogemust
nad istuvad logudel pinkidel
saastades linnaparke
on olemas viis kuidas neid armastama hakata kas mitte sellest
ei räägi meie peamised raamatud
mille on surnud surnutest kirjutanud?




***

Ma arvasin et mu luuletused on kõlavad läbinägelikud
läbitorkavad jäised ogalised haavavad surmavad
kammertoonihelina täpsed
õhku hõrendavad riiet rebestavad
ruumi lõhkavad
läbitungivad
kuulina tapvad

arvasin et mu luuletused on soojad tihked siidised siledad
kaitsvad piimased hellad embavad
andestavad ennast teadvustavad voolavad
mööda puhast niisket nahka mis võtab puudutuse vastu
kui mõistmise
mis ei vaja sõnu

arvasin
aga nemad olid nagu vormitu liiv
mis vajub läbi kuivanud sõrmede.








17/04/2020

Deklinatsioon nr 5. Jossif Brodski "Natüürmort"

Loomingu aprillinumbris ilmus kolm teksti sarjast "Deklinatsioonid". Siin veel üks.


*


DEKLINATSIOON NR 5
Jossif Brodski „Natüürmort”
Verrà la morte e avrà i tuoi occhi.
Tuleb surm ja tal on sinu silmad.
C. Pavese



0
Rõhke on värsis kolm.
Meetrum on kõikuv. Riim
on mees-. Kuid mina – tolm.
Mis järgneb – vaid kivi peal kriim.


1
Asjad ja inimesed me ümber.
Nii ühed kui teised on silmile koormaks.
Parem elada pimedas.
Istun pargis
ja vaatan mööduvat perekonda.
Valgus on vastikuks muutunud.
Jaanuar. Talv
kalendri järgi.
Kui pimedus muutub vastikuks,
hakkan rääkima.

2
On aeg. Ma alustan.
Ükskõik, millest. Avada suu.
Ma võin vaikida.
Kuid parem on rääkida.
Millest? Päevadest. Öödest.
Või siis mitte millestki.
Või siis asjadest.
Asjadest, kuid mitte
inimestest. Nemad surevad ära.
Kõik. Ka mina.
See on nagu
tuule peale kirjutada.

3
Mu veri on külm.
Põhjani jäätunud jõgi
pole nii külm.
Ma ei armasta inimesi.
Mulle ei meeldi nende välimus.
Nende näod harjutavad elule külge
mingi lahkumatu ilme.
Nägudes on midagi mõistusele vastumeelset.
Neis on lipitsus
teadmata kelle ees.

4
Asjad on meeldivamad.
Neis pole head ega kurja
väljastpoolt vaadates.
Ja neisse süvenedes
pole nende tuumas olemust.
Asjade sees on tolm.
Põrm. Toonesepp.
Käigud. Kuiv tõugupuru.
Tolm. Ka sisemust valgustades
on näha ainult tolm.
Isegi kui asi on hermeetiliselt suletud.

5
Vana puhvetkapp
nii väljast kui seest
meenutab mulle Notre Dame'i.
Kapi põues on pimedus.
Tolmu ei pühi ära
ei niiske lapiga ega preestrikuue hõlmaga.
Asi ise ei püüa tolmu vastu võidelda,
ei pane tolmu pahaks.
Sest tolm on aja
ihu; ihu ja veri.

6
Viimasel ajal magan keset päeva.
Vist mu surm katsub mind järele,
hoides peeglit mu suu juures,
kuigi hingan –
kuidas pean vastu
olematusele valguse käes.
Olen liikumatu.
Mu kaks reit on jääkülmad.
Veenide sinetus on marmori moodi.

7
Oma nurkade summaga
asi üllatab ja kukub välja
sõnade maailmakorrast.
Asi ei seisa paigal.
Ega liigu. See on jama.
Asi on ruum, millest väljaspool asja pole.
Asja võib puruks visata, ära põletada,
laiali lammutada, katki murda.
Ära visata. Asi ei tunne
end ohvrina.

8
Puu. Vari. Maa
puu all, juuri täis.
Konarlikud monogrammid.
Savi. Kivide ahelikud.
Juurte põimitis.
Kivi, mille isiklik raskus
vabastab ta etteantud süsteemi ahelaist.
Ta on liikumatu.
Teda ei lükka paigast, ei tassi minema.
Vari. Inimene varjus
nagu kala võrgus.

9
Asi. Asja pruun värv.
Piirjooned hägused.
Videvik. Rohkem pole
midagi. Natüürmort.
Surm tuleb ja leiab keha,
mille sile pind peegeldab
surma külaskäiku
armukese tulekuna.
Luukere, pealuu, vikat –
see on absurd, vale.
Surm tuleb ja tal on sinu silmad.”

10
Ema küsib Kristuselt:
Oled mu poeg või mu
Jumal? Oled risti löödud.
Kuidas lähen koju?
Kuidas astun üle läve,
mõistmata, kas oled mu poeg või Jumal?
See tähendab, kas oled surnud või elus?
Too vastab:
Surnud või elus,
naine, vahet ei ole.
Poeg või Jumal, olen sinu.