30/08/2017

Margus Ott "Väekirjad 5. Isendlikud esseed". Lugu Andide lennukatastroofist


Margus Oti "Väekirjade" sarjas on ilmunud 5. köide "Isendlikud esseed". Kuna olen raamatu toimetaja, siis kõnelesin teiste hulgas ka esitlusel - kuid jõudsin põhiliselt vaid ette lugeda ühe pika lõigu Marguse esseest ning omalt poolt eriti ei jõudnud midagi rääkida.
Olen korduvalt jäänud mõlgutama selle ajutise kriisiolukorras tekkinud mikroühiskonna peale, mida kirjeldatakse raamatu esimeses tekstis "Keha, vaim ja hing" - see põhineb dokumentaalfilmil, mis on tehtud 1972. aastal Andide lumistes mägedes lennukatastroofi järel päästmist oodanute üleelamistest. Kui ühiskondi hoiab muu hulgas koos teatavatest ühistest tabudest kinni hoidmine, siis huvitaval moel leidis see väike kogukond solidaarsuse just teatava ühise tabuületuse kaudu. Tsiteerin Margus Oti teksti:

"Kõige tõsisemaks proovikiviks oligi laibasöömine. Kuna lennukis polnud praktiliselt mingeid toidutagavarasid, siis oli valida, kas süüa surnute liha või surra nälga. Gustavo kõneleb: „Siis [9. päeval – M.O.] me söandasime sellest Roberto ja Fitoga rääkida. Me arutasime öö läbi lennukis seda isekeskis ja võtsime kõik ükshaaval läbi, kõigepealt vaimsed, siis kultuurilised ja religioossed tabud.“ Niimoodi jõuavad nad mõistuse endani, vaimu iseküljeni, teispool ühiskondlikke eelarvamusi ja ettekirjutusi. Nad pidid kokku koguma teadmisetükid ja need läbi tunnetama. Tundub, et mõistust ületades (inimesesöömine on üle mõistuse) jõutakse mõistuse endani.
[---]
Füüsilise ja vaimse plaani vahel hakkab ellujäänutel toimuma oluline osmoos. Neil toimib kaks ringlust. Ühest küljest liharinglus – vennad Strauchid lõikavad liha lahti ja jagavad võrdsetesse osadesse (vähemasti alguses jäeti lihakiud lennukikere peale ja kes tahtis, see tuli ja võttis, s.t see oli isiklik ja vabatahtlik otsus, ning liha võeti ise, mitte ei saadud seda „kõrgemalt poolt“ mingi jupijumala näpu vahelt; ei räägita, kuidas nad hiljem toimisid, võimalik, et samamoodi). Liharinglus ühendas kogukonna tugevamini ühtekokku, eriti kuna see eeldas niivõrd rasket otsust. See oli seda tõhusam, et ellujääjad sõlmisid kokkuleppe, et kui keegi neist ära sureb, siis ta lubab teistel oma keha süüa (mis omakorda distantseeris neid oma keha esiküljelt ja tõi keha enda juurde). „Surnud laenavad elavatele oma lihased, et need saaksid kõndida“, tsiteerib Gustavo 35 aastat hilisemal matkal oma lapse kunagist kommentaari 8-aastasena.
Teisest küljest toimis palveringlus. Seda mainib Fito, kelle jutust jääb mulje, et ringis palvete lugemine oli neil korrapärane ettevõtmine. See „tegi meile palju head, rikastas meie vaimu ja tugevdas meie ühtsust.“ Liharingluse käivitamine eeldas kõigilt filmis rääkijatelt eneseületamist, teatavat hingelist teisendust. Osa neist leidis huvitava viisi, kuidas liharinglust palveringlusega ühendada. Javier räägib: „Marcelo tuli toidutükiga [st. inimlihaga – M.O.] ja ütles: „Javier, Kristus suri meie eest ja jättis oma ihu ja vere meie lunastuseks. Võta seda kui püha armulauda.“ Ning Pancho räägib pärast päästmist korraldatud pressikonverentsil:

Jõudis kätte hetk, mil meil polnud enam toitu ega midagi suhu pista. Ja me mõtlesime nii, et kui Jeesus jagas viimsel õhtusöömaajal oma ihu ja verd oma apostlitele, siis ta andis meile mõista, et me peaksime tegema sedasama, võtma tema lihakssaanud ihu ja verd. Ja just see meie kõigi vaheline sisemine osadus aitas meil ellu jääda, see oli igaühe and. Me ei taha, et see, mis on meie jaoks sisemine, väga sisemine asi, saaks käperdatud või puudutatud või midagi muud sellist. Seda tuleb tõlgendada ja võtta tema tegelikus kontekstis ning tuleb silmas pidada, kui vägevad need noormehed olid.

Nii et liharinglus ühendati vaimse ringlusega. Seda on võimalik teoloogiliselt väga lihtsasti põhjendada: idee järgi moodustavad kõik kristlased ühtekokku Kristuse ihu, ning süües oma kaaslaste liha nad sõna otseses mõttes söövad Kristuse ihu ja verd. Muidugi tuleb ette kujutada, millises olukorras need inimesed tegelikult olid, aga just olukorra meeleheitlikkus toobki välja selliste kivinenud dogmade ja arusaamade tõe: muidu käivad korralikud katoliiklased mingil põhjusel kirikus ja võtavad armulaual leiba ja veini, mille juurde lausutakse „kombe pärast“, et see on Jeesuse ihu ja veri. Küllap on see enamasti kas harjumuslik-automaatne või mingil moel sümboliseeritud-sublimeeritud rituaal. Kui nüüd nood usklikud katoliiklased on mägedes, kus neil midagi süüa ei ole, nii et nad peavad sööma oma kaaslaste-ligimeste liha, siis pannakse need dogmad proovile. Kas sellisel juhul osutub sõna otseses mõttes tõeks, et kõik kristlased on Kristuse ihu, või on siin ikka mingi „aga“: „aga nii ikkagi ei sobi, nii ei ole ilus“ jne? Lennuõnnetuse läbiteinute radikaalne olukord paljastab selliste poosetamiste võltsuse.

[---]

Kehalise (inimliha) ja sõnalise (palve) ringluse kaudu oli ellujäänutel tugev solidaarsus, kusjuures ei rõhutata selle õilsust ega ideaalsust, vaid lihtsalt paratamatust ehk kooskõla antud olukorraga. Fito:

Eeskätt oli meie kõigi vahel tugev ühtsustunne. Tekkis selline solidaarsus – mitte sellepärast, et me oleksime loomuldasa head ja solidaarsed, vaid sellepärast, et ellujäämiseks oli vaja olla solidaarne. Oli vajalik olla ühtne grupp, sest muidu me poleks toime tulnud.

Pärast viimase ekspeditsiooni teeleasumist: „Me jagasime toitu, tehes seda alati hommikupoolikul ja hästi õiglaselt. Kogu grupis valitses täielik rahu ja harmoonia.“ Seda ei pea mõistma ei olelusvõitluslik-egoistlikult ega kristlik-altruistlikult, vaid see on lihtsalt kõige optimaalsem, parajam käitumine antud olukorras. Paraku on hästi teada, et kaugeltki mitte kõik sarnases olukorras olijad ei vali sellist parajust [Joonealune märkus: Kirjandusest võib võtta näiteks William Goldingu „Kärbeste Jumala”], mis näitab, et selline kooskõla pole sugugi enesestmõistetav, ning et see tõestab liha- ja palveringluse tõhusust ja vastastikust võimendamist. [Joonealune märkus: Ma ei taha sellega öelda, et kui nad oleksid inimliha asemel midagi muud söönud, siis poleks nad suutnud sellist ühtsust hoida. Küsimus on laiem, ainelise ja keelelise ringluse teineteisevõimendamises. Inimliha ja palve on siin lihtsalt sellise võimendamise konkreetseteks näideteks.]
Kõik ellujäänud meenutavad oma väikese ühiskonna täiesti demokraatlikku ja võrdõiguslikku korraldust [Joonealune märkus: See on ilus tõestus anarhilise kogukonna võimalikkusest. Ja seda just piirsituatsioonis]. See tähendab, et neil polnud vaja väliseid seadusi oma sidususe säilitamiseks, vaid nad suutsid seda grupisiseselt genereerida. See tuleb välja näiteks magamisringluses, kus iga öö vahetati magamiskohta, nii et kõik said magada paremates ja halvemates kohtades. Ja lihajagamises, kus peeti hoolega silmas võrdsust. Nagu Fito ütleb: „Meie, ealt vanemad, hoolitsesime rangelt ja väga õiglaselt toidu jagamise eest, sest ebaõiglusele polnud kohta. See oleks viinud kaoseni.“ Meenutatakse ainult lugu, kuidas keegi magustoiduks olnud hambapasta pihta pani. See detail aga ongi vajalik selleks, et kõik poleks „liiga ilus“ ja mehaaniline ning et kombataks olukorra piire ja tajutaks seda paremini. Õnneks puudutas see pigem sümboolse tähtsusega kui eluspüsimiseks kriitilise tähtsusega asja, nii et õiglusest kõrvale kaldumine sellises väikses asjas ilmselt veelgi teravdas teadlikkust õigluse ja võrdsuse vajalikkusest ja möödapääsmatusest."


See juhtum pakub muidugi palju mõtteainet. Kõigepealt muidugi see, et me näeme siin üht õiglast ja solidaarset kogukonda. Vähe sellest, see on optimaalne asjadekorraldus - korraldus, mis lihtsalt pakub kõige tõenäolisema perspektiivi kollektiivselt ellu jääda. Mis on ometi oluline: selline korraldus ei sünni iseenesest, see pole paratamatu ei n-ö loodusseaduste ega inimmoraali seisukohalt. See vajab teatavat kindlat otsustust, teadlikku eetilist valikutegemist. Inimesed teevad valiku, kus otsustavad olla õiglased ja ausad. Sellisest otsusest kinni hoidmine eeldab kohukonna liikmete vahelist fundamentaalset usaldust. Aine- ja keelering, mida MOtt kirjeldab, ongi põhimõtteliselt selle vastastikuse usaldussuhte väljendus: ressursid on võrdselt kõigile ligipääsetavad ning igaüks on valmis neisse ka isiklikult panustama (siinpuhul muidugi eriti radikaalsel viisil - olles valmis selleks, et tema surnukeha süüakse kunagi samuti). Ühine palvering on usaldussuhte vaimne aspekt - osadussuhe.
See kõik paneb mõtlema sellele, et praeguses ühiskonnas (pean silmas "meie" ühiskonda, st õhtumaist infoajastu kultuuriruumi) on üha kehvemini just selle usaldussuhtega. Vastasseisud ei seisne enam selles, et üksteisega ei olda nõus (mis on ju vabas ühiskonnas loomulik), vaid selles, et ei usaldata vastaspoole legitiimsust: ei usuta teise siirusesse (ta ei saa seda ju päriselt uskuda, "siin taga peab midagi olema") või ei usuta teise võimesse üldse mingeid adekvaatseid otsustusi teha ("mõistusega inimene ei saa nii mõelda, järelikult ei kvalifitseeru ta iseseisvaks subjektiks"). See tähendab, et vastasseisud on nihkunud ohtlikult fundamentaalsele tasandile. Mis võiks olla kas või Eesti ühiskonna vaste "palveringile", kust me saaks mingi põhimise usaldussuhte - isegi kui meie seisukohad on väga erinevad, on selle taustaks siiski mingi kuulumine kuhugi ühte "kehasse". Kui see kaotsi läheb, on tulemuseks see, et käsi hakkab võitlema jala vastu, hambad keele vastu.

Veel küsimusi, mis tollest loost esile kerkib.
* Siingi kogukonnas on olemas need, kes korralduse välja pakuvad ning liha õiglaselt jagavad - st peab olema keegi, kes vastutuse esimesena võtab; peab olema keegi, kes õigluse enda vastutusel sisse juhatab. Õiglus ei teki iseenesest, ta vajab initsiaatoreid.
* Kas selline kogukond on põhimõtteliselt karistusvaba ühiskond? Võimalik. Tavaühiskondades kardetavasti ilma selleta läbi ei saa, sest alati on mingi hulk inimesi, kes nähtavasti juba sünnipäraselt on orienteeritud kurjusele ja vägivallale, st inimesi, kes juba loomult pole usaldusväärsed, kes pole selleks võimelisedki.
* Mis siis, kui selles kogukonnas oleks ressursid (st liha) otsa saanud? Siin on mitu võimalust, ma jagaks need eetilisteks ja tehnilisteks. Üks eetiline valik oleks see, kui keegi kogukonnast ohverdaks ennast vabatahtlikult. Teine eetiline valik oleks ühine nälgimine ning surma ootamine - säilitades palve- ehk keeleringi; see muidugi võiks välja viia ka mingi teatava vabatahtliku varjatud koonduslaagrimentaliteedini, kus vaikides oodatakse kellegi surma, mis oleks päästev teistele; sellise tagamõttega üksteise piidlemine võib muidugi mõjuda demoraliseerivalt ning hakata usaldusringi mõrandama. Kuid ei pruugi. Tehnilisi valikuid oleks ka mitu. Keegi tuuakse teistele ohvriks, kuid see otsustatakse näiteks mingi demokraatia põhjal (nt otsustatakse, mis tunnuste alusel keegi end ohvriks peab tooma - kõige vanem, kõige nõrgem, kõige kogukam vms) - siinkohal tuleb ilmsiks enamusdemokraatia kõige nõrgem koht: kuidas otsustada hääletuse alusel kellegi väljalülitamine sellest ringist, mis on üldse ühise otsustamise eelduseks; siin tuleb ilmsiks, et puhtal enamusdemokraatial pole loomuldasa eetikaga midagi tegemist (kuigi see nii näib), eetikaks on vaja midagi rohkemat kui enamuse arvamust. Kogukond jääks küll ellu, aga ilmselt oluliste kõlbeliste kahjudega, tema aluspõhja kõlbeline legitiimsus saaks kannatada. Teine tehniline lahendus oleks türannia: keegi lihtsalt haarab võimu; seda ta saaks teha põhimõtteliselt kellegi ohvriks tuues, kehtestades enda suveräänse võimu teiste elude üle. Türannia puhul on teistel kaks valikut - alluda või vastu hakata ning taastada mingi eelnev kord. Kolmas tehniline valik oleks üleüldine sõda kõigi vastu, kus suveräänideks on kõik ning võitjaks jääb tugevaim või kavalaim. 
* Kas selline ühiskond, nagu seal Andides ajutiselt tekkis, on vaba? Võimalik, et see pole üldse oluline küsimus, võimalik, et vabadus on luksusküsimus, Maslow' püramiidi ülemisse otsa kuuluv asi. Võib aga ka oletada, et niikaua, kui kogukond püsib vendlusel (st usaldusel, ühises "palveringis" püsimisel), on võrdsus ja vabadus vastastikku teineteist toetavad ja piiravad väärtused - ma olen vaba niivõrd, kui mu "vennad" on samuti vabad. Mis on vist üsna elementaarne järeldus?
*  Lõpuks - too Andide ühiskond on muidugi loomult ajutine, tema eesmärgiks on püsida elus, kuni pääsetakse sellest olukorrast. See on lõplik kogukond, orienteeritud oma lõpu poole. Mõnes mõttes iseloomustab see muidugi ka n-ö tavaühiskondi - nad on alati kuhugi oma praegusest olukorrast välja liikumas ja ses mõttes ajutised. Ühiskond, mis püüaks tugevalt oma status quod säilitada, seiskuks ja hääbuks varsti. Ja teisalt ka Andide kogukond ei tekkinud tühjalt kohalt, ta oli oma põhiväärtused pärinud ju eelnevast (katoliiklik ühisvaim oli ju neil inimestel varasemast). Ühiskond on alati teatud määral üksikelu suhtes transtsendentne, ta ulatub nii minevikku kui tulevikku teispoole inimelu lõplikkust; see ilmselt on aluspõhi, mis võimaldab kogukonna ja ühiskonna tasandile projitseerida selle, mis üksikelu piires on võimatu - sellest toitub ilmselt see poliitiliste (vahel utoopiliste) projektide sisemine veenvus, poliitika religioosne mõõde (mis meie ühiskonnas leiab väljenduse kas või ebamaisusega piirnevate valimislubaduste uskumises valimiseelsetel aegadel). Minevikust pärinev ja tulevikku sirutuv "meie" oma transtsendentsuses, mis ületab "minu" lõplikkust, on religioosne kategooria. Aga siit tuleb veel üks küsimus - kas on kujuteldav pelgalt "inimmõõtmeline" ühiskond, mis teadlikult arvestaks oma lõplikkuse ja kaduvusega, nagu üksikisik seda teeb, ometi kukkumata käegalöömise kaosesse? Võib-olla oleks see kõige küpsem ühiskond? Aga milles see õieti seisneks? 


25/08/2017

Maarja Kangro: Olen valmis iroonialaevaga põhja minema

Loomingus nr 8 ilmus vestlus Maarja Kangroga, valminud umbes nelja kuu jooksul pikkade mõttepausidega meili teel. Lugeda saab siit.

22/07/2017

Naeratav raev, pisar lõpmatust, kui

Keeles ja Kirjanduses nr 7 ilmus arvustus Elo Viidingu luulekogule "Teadvuselooja".

*

Naeratav raev, pisar lõpmatust, kui

Elo Viiding. Teadvuselooja. Tallinn: Tuum, 2016. 64 lk.

Esimene selgema vormi võtnud mõte pärast „Teadvuselooja” läbilugemist oli, et kas tõesti Elo Viiding on muutumas Triin Soometsaks? Mõte üllatas mind ennastki – mis ma sellega õieti silmas pean? Ilmselt eelkõige seda, et ma tajusin „Teadvuseloojas” teatavaid omadusi, mis seostuvad praeguses luules eelkõige Soometsaga: mingite paradokside, vastamatuste, tunnetuslike Möbiuse lehtede sügavike selget, napiks lihvitud, loogilise vormini teravustatud kirjeldamist. Viiding on olnud oma kirjutamismeetodilt ikka pigem stiihiline ja labürintlik, kaootilisem ja krüptilisem – privaatkeelsem, kui nii saab öelda. Nüüd leiame siit lihtsaid teritatud ambivalentsusi, nagu näiteks hing, mis veealuse karina lõhub elu-laevu (lk 14), või endassekeerduv konstruktsioon, kus „Sinult” vabanemise küsimiseks peab enne iseendaga kohtuma ja vabanema (lk 55), rääkimata siis kujundist, et tõusmiseks on vaja kukkuda sügavikku (lk 11, mis on märgistatud „Elo Vee stiilis”).
„Teadvuselooja” tundub senise Viidingu taustal tõesti kuidagi lihtsustunum, minimalistlikum (siinsed tekstid on ka harjumuspärasest Viidingu luuletusest lühemad), lakoonilisem, teatud mõttes isegi „lugejasõbralikum”. Kindlasti aitab sellele muljele kaasa ka see, et luulekogu on loetav tervikliku kogumina, teekonnana, fragmentaarse poeemina.
Aga eelkõige toetab seda muljet muidugi see, et tervik näib olevat mingi arhetüüpse protsessi või protseduuri kirjeldus. See on väga oluline tugiraamistik, mis loob teatava äratuntavuse efekti. Muidugi on pinnaseks, millelt lähtutakse ja lahti tõukutakse – nagu üsna tihti Viidingu tekstides – mingi nivelleeriv ja pinnapealset harmooniat nõudev argitühmus, mille vastu seatakse poleemiline raev. Näib aga, et sedapuhku võtab see metafüüsilised, vähe sellest, müstilised mõõtmed. Spekter tõmmatakse laiali üsna alguses, kus lk 9 jälitab minategelast nõudev kõnetamine selle kohta, kuhu ta kunstimuuseumis ekseldes õieti minna tahab, mingi tavapsühholoogiline kimbatus, kuni minategelane küsib valvuriproualt vastu „kuhu te lähete?”, nii et see kõlab eksistentsiaalse küsimusena.
Ja lahti hakkab rulluma teekond, kuhu pillatakse järjest märksõnu, mis veenavad, et tegu on religioosset laadi, alkeemilise, šamanistliku moonde-, initsiatsiooni- või individuatsiooniriitusega. Asutakse Hermese teel (lk 21, otsene viide alkeemiale ja hermeetikale), mängu astuvad Lucifer (lk 23) ja Paabeli hoor (lk 27) kui kaose saadikud, võitlevad korra ja kaose jumalad Seth ja Apep (lk 32). Siin liigutaksegi piiril kaose ja korra vahel, kaos on hävitav, kuid kord on suretav (selle loodud Uut Inimest kirjeldatakse irooniliselt kui pelka tuge iseenda varjule, lk 24), seetõttu tuleb leida mingi eluvõimalus nende kokkupuute- ja kokkupõrkepunktis. Teadvust on esmalt kirjeldatud kui seina, mis tuleb maona läbistada (lk 7), seejärel aga kui meres ujuvat kala, kel raevu asemel on kasvanud uimed (lk 15). Raev on see tööriist, millega tõugatakse end liikvele ja käivitatakse esoteeriline enesehermeneutika, enese ümberloomine (avaluuletuses sõnastatakse see oma saatuse muutmisena). Kaose ja hävingu kaudu loomine on raamatus läbiv motiiv (kaosesse hukkudes tuleb maha raputada Teise kaotuse tuhk, „et algaks / enesetundmise leek”, lk 39; häving loob su, „kahtle kõiges, kuid sõlmi peegliga rahu”, lk 57) ning see kõik meenutab teatavat šamanistlikku ränka liigestest lahtivõtmise ja uuesti kokkupaneku protseduuri (sellele viitab kas või lk 26, kus just lahutamine on see, mis toob ühenduskohad esile).
Lõppsihti kirjeldatakse kui „otsatut tumedat tervikut” (lk 41), mis pole ikka veel kätte jõudnud („ja lõpmatus ikka veel / ei ole rahul mu kehas / ei ole see meri mus / vaid pisar”, lk 42); kuigi raamatu lõpupoole tekib ka mingeid rahunevaid toone (lk 47: „alistu lapse kapriisile / alistu herilase torkele / alistu gnosisele”), mingi tunnetuslik tervik hakkaks nagu ikkagi koonduma. Raamat lõpeb üleinimliku kirgastumispildiga, ollakse jõudnud kõrgmäestikuõhku, mis on hingamiseks liiga kerge (samas aga seostub tõde ahelatega, nii et teatav valgustav ja täiel teadvusel olekuga kaasnev kahetisus ei lähe kaotsi).
Niisiis paistab siin olevat lausa klassikaline isiksuse ümbersulatamise kirjeldus, ja ma pakun, et see on üks oluline põhjus, miks „Teadvuselooja” tundub mingis mõttes lihtsamini ligipääsetav kui senine Elo Viiding keskmiselt. Mõistagi pole asjad sellega oma vastust saanud. Esimesele muljele järgneb küsimus, mis tasandil see klaarumine õieti aset leiab. Kas see selgus on seotud n-ö initsiatsioonišamanismi kui teatava kultuurilise vormi tuttavusega või kirjeldatakse meile mingit tegelikku klaarumist ja teisenemist? Kas see on vaid kogemuse kirjelduseks valitud „keele”, väljendusvahendite selitumine (sellest see soometsalikkuse-tunne) või on see tegeliku kirgastumise kirjeldus? Kas see on ütlemise või öeldava selgus? Kahtlus jääb, sest Elo Viiding on ju alati kõrvale põigelnud lihtalt vormistatavast (ette-vormistatud) programmilisusest ning olnud pigem luuletaja, kes ajab teraviku ühemõttelisuse lihaskiudude vahele. Üldisemalt on see muidugi küsimus sellest, et kui me tekstiga silmitsi olles tajume, et ta paistab läbi ja laseb oma tuuma nähtavale, siis kas see on ka tegelikult nii või on see keelele vahel omane efekt, et ta n-ö katab iseenda läbipaistvusega kinni selle, mis võiks tegelikult läbi paista.
See on loomulikult müstilise keelekäsituse üks põhiprobleeme. Ja „Teadvuseloojat” põhjalikumalt uurides tuleb välja, et selgus on petlik. See on ikkagi ainulise labürindi läbimise ad hoc kirjeldus. Esmapilgu-selgus võib olla veel ähmasem ja eksitavam kui heitlik, kuid seejuures tähelepanelik ja öelda-tahetavast raevukalt kinni hoidev kaootilisus. Siin on ju ka „sõgedaid” tekste, nt valu-tekst (lk 12), kus lõpuks ei saagi aru, kelle valust on õieti jutt, või lk 43, kus omavahelisse kiasmi keerduvad hing, pime öö ja neist läbi minek – kes läheb kust läbi ja milleks muutub? Ka pealkirja tasemele tõstetud teadvuse märksõna ise teiseneb ega ole käsitletav mingi kinnismõistena. Lähemal vaatlusel paistab ikkagi, et kui siin on mingi sümboolne süsteem, siis raamatu tasandil peaksime liiga palju taandusi tegema, et see koos püsiks. Sümboolne süsteem on luuletuse-põhine, ühe teksti või paari teksti järgnevuse raames koherentne, kuid teiseneb üha tekstide kulgedes. Kinnispositsioonid vajuvad eest, otsekui teeks mõisted ja kujundidki läbi teatavat šamaaniriitust, kus liigesed võetakse lahti ja pannakse teistpidi kokku, nii et kasutatavad tähistuste vahendid kaotavad oma üheselt fikseeritava identiteedi. Võiks ehk öelda, et kontseptsioonid – kord, kaos, hing, teadvus, vabadus, ise – ilmutavad raamatu jooksul arenedes ja teisenedes ning lõpuks otsustamatusse suubudes budistlikult-zenilikult dharmade olemuslikku tühjust. Aga päris zen see siiski pole, vähemalt mitte selle mugavas levitähenduses, pigem teatav raevukas zen, võrreldav mõnede mõtlusmeistrite jõhkrate meeleharjutustega.
Ses mõttes paotab ust selle luulekogumi loomuse juurde tekst lk 54, kus öeldakse: „See ongi metafüüsika / ... kui iga aisting ongi / ainult kergendus / siis tuleb luuletus / kui näole naeratus”. See enesehermeneutiline ring, mida selles raamatus toimetatakse, ei leia aset tegelikult luuletuste sees, ta jääb müstilisena neist väljapoole, luuletused on vaid kergendusnaeratused, mis annavad märku millestki, millest parasjagu kergendust saadakse. Ei kaos ega kord ole ise luuletustesse püütud (muidugi oleks see võimalik, sageli luule selles seisnebki, aga „Teadvuseloojas” esitatud horisondilt vaadates oleks see illusionism, tegelikkusest mööda vajuv mänglus). Tekstid on vaid hingetõmbepausidel tehtavad vahekokkuvõtted, kiired, kuid täpsed visandid. Loogiline, et lõpuks ei jää muud kui vait olla („ning siis / ole auga vait!”, lk 56; vrd „Teatud erandite” lõpuridadega: „Olla vait, luuletaja”).
Ja kui me nüüd hermeneutilist ringi pidi lõpust tagasi algusse pöördume, siis märkame, et võti on juba avaluuletuses antud. Meile ei esitata ainult pilti teadvusest kui seinast, vaid öeldakse „kui su teadvus on sein” – see tingimuslause osutabki sellele, et esitatav kirjeldus on lahtine, ajutine kokkulepe millestki kõnelemiseks, me võiks kasutada ka teisi sümboleid, vähe sellest, teisi individuatsiooni radu. Kirjatäht suretab, teab juba pärimus, seepärast tuleb jääda piirile, kus sümboolne süsteem on pidevalt kaose raevuka surve all; kergendusnaeratuse juur on betoonina sügavikku vajuvas hinges (lk 53), kirjeldatavuse rahu varjus on ikka torm, mis toidab, pingestab ja vastukaaluna rahu sees ähvardavale suretavale potentsiaalile hoiab piiril asujat elavana. Elususe teravik lõikab kahe surmatungi – hävitava ja hääbuva – vahelt osavalt läbi ning jätab oma müstilised jäljed.
Nii et jah, Elo Viiding on ka transformatsioonis endale truuks jäänud.

01/07/2017

Sergei Zavjalov - Nõukogude kantaadid

Vikerkaares nr 6 (mis on pühendatud vene diasporaa teemale) ilmus Sergei Zavjalovi luuletsükkel "Nõukogude kantaadid". Selle juurde käib ka väga põnev intervjuu, mille algust võib lugeda siit, aga terviku lugemiseks peate hankima ajakirjanumbri (jutt läheb marksismi teemal edasi ning puudutab nii poeemi kui üldse "inimese olukorda" ajaloos ja tänapäeval).
Poeemist paremaks arusaamiseks vaata lõpust ka saatesõna ja kommentaare - "Nõukogude kantaadid" on keeruka struktuuriga ja komplitseeritud viiteväljadega teos.
Sergei Zavjalov käis ka Tallinnas festivalil HeadRead, kus ta 24. mail "Kantaate" esitas - selle võttis videosse Igor Kotjuh. Poeem ise algab 8:15 ja kestab väikse vahepausiga kuni 36:15. Sellest saab pildi, milline on Zavjalovi enda kujutluses teose intonatsioon.










SERGEI ZAVJALOV
NÕUKOGUDE KANTAADID

Algupärand: Сергей Завьялов, Советские кантаты (2012-2015). Санкт-Петербург/Москва: Транслит/СвобМарксИзд, 2015.

I
Vana töölisbolševik Lenini kirstu kõrval

S. S. Prokofjev, op. 74, 8. osa
J. V. Stalin, Teosed. 6. kd, lk 46–51

1.
MEIST LAHKUDES JÄTTIS SELTSIMEES LENIN
MEILE KÄSU KÕRGEL HOIDA JA PUHTUSES PIDADA
PARTEILIIKME SUURT NIME.
VANNUME SULLE, SELTSIMEES LENIN,
ET MEIE SELLE SINU KÄSU AUGA TÄIDAME!

sinu lahkumises seltsimees Lenin
on uue elu algus

me ei anna sind ära surmale
me ei anna sind ära ajale                kapitali ajastule
sa jääd meie keskele        lebama kõdunemata
nagu karm kinnitus                               sellest et
surma pole                           proletariaadi jaoks
kes on üles tõusnud              et lammutada
kogu vägivalla maailm

metsikuim kurjus...
pööraseim viha...
meeletuim vale ja laimu rünnak...

2.
MEIST LAHKUDES JÄTTIS SELTSIMEES LENIN
MEILE KÄSU PARTEI ÜHTSUST HOIDA
KUI SILMATERA.
VANNUME SULLE, SELTSIMEES LENIN,
ET MEIE KA SELLE SINU KÄSU AUGA TÄIDAME!

sinu lahkumises seltsimees Lenin
on uue maailmakorra algus

me ei anna sind üle rahupaigale
me ei anna sind üle maale
ei võta vastu        tema peremehelikku rõsket lohutust
meie mure on meiega alati nagu sinagi
ta on väljakannatamatu alati                   otsekui sinu surm
oleks olnud hetk tagasi
tal on ülemaailmse
suure armee                             sõduri kuivad silmad

ei...
me ei tohi lasta end hirmutada
hirmunud kodanlaste karjetest...

3.
MEIST LAHKUDES JÄTTIS SELTSIMEES LENIN
MEILE KÄSU HOIDA JA KINDLUSTADA
PROLETARIAADI DIKTATUURI.
VANNUME SULLE, SELTSIMEES LENIN,
ET MEIE OLEME VALMIS OMA JÕUDU OHVERDAMA SELLEKS,
ET KA SEDA SINU KÄSKU AUGA TÄITA!

sinu lahkumises seltsimees Lenin
on uue aja algus

me ei anna sind välja minevikule
me ei anna sind välja                     penide ja timukate jõugule
sinu ootamatult vait jäänud hääle vaikimine
hoiab endas nördinud mõistuse raevukust
ja selles vaikimises
jääb kustumatuks          ka meie raev
kuni kogu töö pole
vabastatud parasiitide                    ekspluateerimisest

ta tuleb välja rebida kapitalistide alluvusest...
tema küljest tuleb lahti lõigata, lahti raiuda
kapitalistid...

4.
MEIST LAHKUDES JÄTTIS SELTSIMEES LENIN
MEILE KÄSU KINDLUSTADA KOGU JÕUGA
TÖÖLISTE JA TALURAHVA LIITU.
VANNUME SULLE, SELTSIMEES LENIN,
ET MEIE KA SELLE SINU KÄSU AUGA TÄIDAME!

sinu lahkumises seltsimees Lenin
on uue ülestõusu algus

me ei anna lammutusse        revolutsiooni lahingumasinat
tema halastamatu käik mööda kontinente
mida on sandistanud härraskond ja orjus
mis kannab vaesuse ja nälja needuse märki
on peatamatu
kinnitades su sõnu            kuuldes su häält
nähes sind        kes sa lõhestad peopesaga õhu
miljonid ülejõukäivast tööst kurnatud
esmakordselt    oma istanduste ja kolgaste
rohmakates murrakutes
lausuvad sõna                                                      Internatsionaal

sotsialismiks, ütlete te,
on vaja tsiviliseeritust...
väga hea...
tsiviliseerituse eelduseks on
mõisnike ja kapitalistide minemakihutamine...

5.
MEIST LAHKUDES JÄTTIS SELTSIMEES LENIN
MEILE KÄSU KINDLUSTADA JA LAIENDADA
VABARIIKIDE LIITU.
VANNUME SULLE, SELTSIMEES LENIN,
ET MEIE KA SELLE SINU KÄSU AUGA TÄIDAME!

sinu lahkumises seltsimees Lenin
on uue inimkonna algus

me ei anna ära ei oma vabadust
mille eest on makstud seltsimeeste verega
ei oma võrdsust                           mille on kehtestanud
parteiline südametunnistus
ei oma vendlust
mida on kinnitatud
hukatud türannide verega

giljotiin ainult hirmutas...
meile sellest ei piisa...

6.
MEIST LAHKUDES JÄTTIS SELTSIMEES LENIN
MEILE KÄSU TRUUKS JÄÄDA
KOMMUNISTLIKU INTERNATSIONAALI PÕHIMÕTETELE.
VANNUME SULLE, SELTSIMEES LENIN,
ET MEIE OLEME VALMIS OHVERDAMA OMA ELU SELLEKS,
ET KINDLUSTADA JA LAIENDADA
TERVE MAAILMA TÖÖRAHVA LIITU –
KOMMUNISTLIKKU INTERNATSIONAALI!

sinu lahkumises seltsimees Lenin
on uue maailmakõiksuse algus

me anname uued nimed maale ja taevale
me süütame uued tähed
ja uus inimsugu virgub ellu
surnuist tõusevad kõik        kes on ääsid lõkkele puhunud
kes julgelt on tagunud
kommuuni tulist rauda

tema kiirte tules                                 oled sa elus
nagu alati jääd meid sihile juhtima
läbi planeetide ja päikeste
tihenevate ridade
hõiskavate hulkade

võitlus kapitalismi kukutamise eest...
võit on meie poolel...
elagu Kommunistlik Internatsionaal...


II
Mordva kolhoositar laulab laulu Stalinist

S. S. Prokofjev, op. 85, 2. osa
F. I. Bezzubova, mordva ordenikavalerist jutuvestja.
Od pingeń morot. Mordovskoj gosudarstvennoj izdatelstvaś. Saransk, 1950, lk 5–7.


1.
Mu pisarad voolavad mööda nägu
kogunevad lõuale
teevad märjaks riided põlvedel

Kord korra järel naastes näljasesse koju
tühjaks jäänud hälli juurde
kustunud ahju juurde

Ma olen vappunud külmavärinate käes
midagi karjunud
kellegi poole palvetanud

Täna nutan ma rõõmust:
Sa oled karistanud neid        neid
keda ma põlvili palusin

OI, KUI PALJU, PALJU VALGUST KÕIKJAL SÄRAMAS!
OI, KUI KIRJUD LILLED HEINAMAADEL ÕITSEMAS!
KAS SIIS PÄIKE ÖISES PIMEDAS EI TUHMUGI?
KAS SIIS PÄIKE TALVEVALGUSES EI JAHTUGI?
NÜÜD JU PAISTAB MEIE PÄIKE – STALIN, KULLAPAI.

Carskoj dy fašistskoj ohrankatneń agentne,
špiontne, vrediteĺtne, predateĺtne, banditne
aštiť podsudimoeń skamejka langso.


2.
Ma tean
kuidas võib väriseda naisekeha
kui hirmus võib olla naise hääl

Mõnikord tundub
et see paneb mu lapsed
oma haudades liigutama

nad muutuvad muredateks
ja käivad vappudes mööda
kalmistupinna künkaid

Täna värisen ma rõõmust
Sa oled hävitanud nad          need
keda ma pisarais palusin

PALJU VALGUST, SOOJUST ERENDAVAS PÄIKESES!
KUID KUI TULEB MEIE JUURDE TALI METSATEELT,
KUI TA JÄÄTAB HELEDA JA HELGE JÄRVEVEE,
PÄIKSE TAEVAS MAHA JAHUTAB SEE PAKANE,
KALLIS NIMI STALIN SOOJENDAB MEID IKKA VEEL.

Lenineń-Stalineń partiäś, sovetskoj vlasteś
sumeli obezvrediť sovetskoj narodoń vragtneń.

3.
Kui ma istusin
nende lavatsil lebavate
jahtunud kehade juures

Kui vana velsker
aina pühkis prille
ja raputas jäätunud tindi purki

Kui ma viisin kooli ära
järele jäänud õpikud
ja lõpuni kirjutamata vihikud

Mõtlesin aina
kas saad Sa kunagi teada
mordvalaste hädast?

OI, KUI SAABUB SÜGISPÄEV, SEE KÕIGE HELGEM PÄEV,
MEES SIIS MULLE ÜTLEB: „TEELE VALMIS ENNAST SÄE,
LÄHME ÜLE KULDSE VÄLJA ÜHESKOOS ME NII,
HEALE STALINILE ESITAME RAPORTI“

Vaj, pokš pasiba Stalin jalganteń,
pasiba tejť, rodnoj tetä.

4.
Las siis kuulid
rebida nende kehad
veristeks tükkideks

Las hernetontidena tuule käes
kiikuda võllapuudel
kuni linnud nad paljaks nokivad

Rüvetatagu nende naised
uputatagu jääaukudesse
nende vanakesed ja lapsed

Nemad murdsid minu linnupojad
nemad kiskusid nad tükkideks
kuni Sina väänasid välja nende verised käpad

LAULAN, KIIGUTADES KÄTEL POEGA HEAD:
„KASVA NAGU KESET RUKKILILLI VILJAPEA,
STALIN – ESIMENE SÕNA, MIDA TEAD!
ARU SAAD, KUST VOOLAB VÄLJA ERE VALGUS SEE,
JOONISTAD SIIS VIHIKUSSE STALINI PORTREE.“

Robočejtne, kolhozniktne,
milliont sovetskoj graždantneń
trebuyt lednems rodinań podloj izmenniktneń.

5.
Olen juba vana mordva naine
enam kunagi ei hakka ma tantsima
enam kunagi ma ei sünnita

Töötan surmani kolhoosis
nutan surmani võõrastel matustel
käin surmani kalmistul

Ja ma laulan laule Sinust
sest Sina tegid mu õnnelikuks
sest Sina lohutasid mind

sest sina hävitasid pahategijad
sest Sina hellitasid leski ja orbe
Mordva maal

nõukogude maal


VALENDAVAID KIRSIPUID ON TÄIS NÜÜD MEIE AED!
KEVADISE KIRSIPUUNA ÕITSEB KA ME AEG!
LEEGITSEDES MÄNGIB PÄIKE KASTEPIISKADES.
STALIN MEILE TOONUD SELLE SOOJA, VALGUSE.
ARU SAAD, MU KULLAKE, ET TEMA VALGUSVÄED
SINUNI ON JÕUDNUD ÜLE PALU, ÜLE MÄE.

Šumbra uleze
Velikoj Oktäbŕskoj socialističeskoj revolyciäś.
Šumbra uleze
Sovetskoj narodoś – kommunizmań stroicäś!
Šumbra uleze
boĺševiktneń rodnoj kommunističeskoj partiäś!
Šumbra uleze
narodtneń ine voždeś STALIN jalgaś!
Ura STALIN jalganteń!
STALIN jalganteń slava!


III
Suure Isamaasõja invaliidist komnoor Nikolai Ostrovski raamatuga

D. D. Šostakovitš, op 81.
J. A. Dolmatovski. Laul metsadest

1.
Ma näen oma lapsepõlvekodu
         (õu ja kaev, kaugusse kaduvad katused).
Näen amerikanka-trammi
         (see koliseb, kui pöörab sillalt kaldapealsele).
Näen tohutu veduriratta alt tulevat auru
         (mind viiakse suvilasse).
Näen musta suitsu tehasekorstnate kohal üle jõe.

Minu elu veereb praegu võitlusliinidel.
On, mille nimel elada,
aga füüsilist jõudu on järel vaid raasuke.

Näen puidust kuure naaberõues
          (lapsemängude lemmikkoht).
Näen petrooleumi vedavat tsisterniga veoautot
          (sohver laseb signaali, perenaised jooksevad laiali).
Näen koliseva klapiga koolipinki
          (põrand on üle tõmmatud punase mastiksiga).
Näen kooliorkestri pasunapuhujaid
          (huligaanide ümberkasvatamine).

Kuid ma pääsen siit välja, ma poleks mina,
kui ma ei rebiks elult endale veel kas või aastat,
et lõpule viia kõik oma kohustused partei ees.

Ma näen Kirovit pidupäevatribüünil,
Ma näen lippe Uritski väljaku kohal,
Ma näen, kuidas ema kohendab pintsakukest mu seljas
                                                          ja isa suitsetab paberossi,
Ma näen kõike seda nii hästi.

Ilma raudse enamlaste partei liikmepiletita
on elu säratu.

ON SÕJA LÕPETANUD VÕIT,
MAA KERGELT HINGATA NÜÜD VÕIB
JA PUHKEB KEVADINE ÕIS.
JA PUHKEB VÕIDU AUKS SALUUT.

KUI KREMLIS HOMMIKSÄRA KOIDAB,
SUUR JUHT, KES MEID NII TARGALT HOIAB,
ON KAARDI EES, MIS HIIGLASUUR.

VOLGAST KUNI BUGI JÕENI
PÕHJAKAAREST LÕUNANI,
KUST ON LÄBI KÄINUD VÕIDUVÄED,
SEAL TA PUNALIPUKESI NÄEB.

2.
Veel näen ma tümaks muutunud kaevikuid
        (püüame vett välja kühveldada, kuid ei õnnestu).
Näen kohtlast juuti, kes ei õppinudki sammu pidama
        (ta tapeti esimesena).
Näen auravat katelt supilurriga
        (pidupäev: köök on kohale sõitnud).
Näen küljest tulevat saapatalda
        (kui naaber tapetakse, saad uue).

Kõik mu kehaorganid saboteerivad raevukalt, tõprad,
keelduvad kategooriliselt täitmast oma kohustusi,
vaatamata minupoolsele verisele terrorile.

Näen, kuidas sanitaarrood laadib veovankrile haavatuid
         (kui paljud kohale jõuavad?).
Näen, kuidas polkovnik lööb vastu nägu meie pataljonikomandöri
         (juba elatanud meest).
Näen agoonias hobust
         (õhtul sööme ta ära).
Näen vere ja heitmete jälgi lumel
         (see hakkab sulama: kevad).

Bolševikuna pean langetama otsuse
lasta maha organism, mis on käest andnud kõik positsioonid
ja muutunud täiesti tarbetuks:
nii ühiskonna, tema enda kui minu jaoks.

Ja ma näen, kogu aeg näen ma seda sähvatust.
Nüüd näen ma ainult seda.
Ta helendab nagu tuhat päikest.
Aastad lähevad, aga ta ei kustu.

Need loomalikud rakud ei taha töötada,
ja ma vihkan neid.
Mulle on loomu poolest vaja raudseid,
riknematuid rakke, mitte selliseid tõpraid.

NEED STEPID, PÕLLUD, KODUMAA,
SEE PALJUKANNATANUD MAA.

AUVÄÄRSET SANGARLUST,
KODUMAA VÕITMATUST,
RAHVASTE ÕNNE
MÕLGUTAS MÕTTES ME JUHT.

JA KÄEGA, MIS JUHTINUD VÕIDULE KANGELASVÄED,
NEID LIPPE TA KAARDI PEALT NOPIB, ENNÄE.

3.
Ja siis nägin ma kõike (aeg kadus).
Ma nägin punast lippu Potjomkinil,
Ma nägin Balti laevastiku madruseid, kes tormasid Talvepalee peale,
Ma nägin suurt Leninit.

Mul oli seltsimeestega rajoonikomiteest
tuline vaidlus selle üle,
kas on hea, et juhtiv seltsimees
õpetab oma 4- ja 7-aastasele lapsele
prantsuse keelt (50 rbl kuus)
ja õpetab klaverit isiklikul instrumendil (1500 rbl).

Ma nägin punase ratsaväe laavat,
Ma nägin keeva metalli põrgulikke vooge,
Ma nägin inimese tehtud koske,
                   mis mürises alla Dneprogesi tammilt,
Ja ma nägin seltsimees Stalinit,
                   kes põrmustas kahjureid, diversante,
                   spioone ja mõrtsukaid.

Ei ole proletaarset leppimatut viha
võõrelementide vastu.
Meil, kommunistidest töölistel, tuleb sellega
halastamatult võidelda.

Ja ma nägin uusi heledaid töötajate paleesid,
                    mis uppusid aedadesse.
Nägin traktoreid, mis vallutasid kolhoosipõlde,
                    mis kadusid silmapiiri taha.
Nägin teraskulle,
                    kes allutasid põhjatu taeva,
Nägin rahvusvähemuste lapsi
                    koolipinkides.

Ühelgi elajal ega lojusel
ei luba me leninlikke tõotusi murda.
Kõigile, kes on kodanlusele järeleandmiste poolt, – anda vastu hambaid.

MEIE, LIHTNE NÕUKOGUDE RAHVAS,
KOMMUNISM ON ME KUULSUS JA AU,
KUI ON STALIN KORD ÖELNUD, ET „SAAGU!“
SIIS ME VASTAME JUHILE: „SAAB“

STALINGRADLASED, KÕRGELE LIPP!
VÄLJA SAATNUD ON KOMSOMOL POLGUD,
ET PUUVÕRADE ROHETAV LEEK
KERKIKS ÜLES ME VOLGA JÕE KALDAIL.

4.
Minu armas, sa oled üks,
          keda ma enam ei näe.
Ei näe, kuidas sa laulad kodanlikku aariat
          („Rikkused, mis inimkond on välja töötanud“).
Ei näe, kuidas sa naerad
          („Kui sa oled poeet, siis luuleta mulle gaseel“).
Ei näe, kuidas sul külma käes suust auru tuleb
          („Suudleme“).

Nüüd ma tahan sulle kirjutada millest –
oma parteilisest tütrest – Rajakesest,
ta astub ÜK(b)P liikmeks.

Ma jäin alatiseks pimedaks sel päeval,
          kui sain vastuse järelepärimisele dekanaadist:
„Hukkus lahingupostil Leningradi kaitsel“
          (see käib ju sinu kohta).
Oli selline kaunis kevadpäev.
          (Rindel püsis vaikne).

Rajake, mu hea tütreke –
see on mu viimane VK(b)P liikmemaks,
liikmemaks elava inimesena
ta on võitleja, aus, ustav töötegija.

ÖÖBIKUD RÕÕMSASTI LAULAVAD,
VAIKUSE HELAMA PANEVAD,
ÜLE PÕLLU, ÜLE NURMEDE
ÜLISTAVAD NOORUST, KEVADET.

MEIE INIMESED HOOLIKAD
AIAKS MUUTNUD KOGU MAA,
RIDADENA KASED SIHVAKAD
KÄSIKÄES KOOS SEISAVAD.

5.
Nüüd on mu silmad avatud vaid tulevikku.
Tulevik on silmanähtav ja selgepiiriline.
Ma olen seal, kommunistlikus vendluses.
Ma olen seal, säravas kauguses.

Kes oleks võinud arvata,
et mul on nii õnnelik elulõpp –
hukkumine võitluspostil, mitte invaliidide tagahoovis.

Ma näen metsade jahedust seal, kus laiusid kõrbenud stepid.
Ma näen pulbitsevaid aedu seal, kus oli jäätunud tundra.
Ma näen jõgesid, mis joodavad elutuid tühermaid.
Ma näen inimese ees taanduvaid meresid.

Kogu elu ja kogu jõud on antud kõige kaunimale
maailmas – võitlusele inimkonna vabastamise eest.

Ja seal, lõpus,
           näeb mu kodumaa-armastusest lõõmav süda,
Kuidas igas inimeses
           võidab nõukogude kangelane,
Kuidas põlvilt tõusevad ja astuvad teineteisele vastu
           Rahva-Hiina ja Demokraatlik Korea,
Kuidas rahvaste võitlusvendlus
           tuhastab sõjaõhutajad.

Kõige kallim on inimesele elu.
See antakse vaid üks kord.
Ma olen väga õnnelik inimene, vaatamata kõigele.

TÕUSEB NÜÜD KOIT – KOMMUNISM!
MEIEGA TÕDE JA ÕNN,
KUI MEIE ISADE MAAD
LENIN NÜÜD NÄHA VEEL SAAKS!

UHKENA KÕRGUVAD PUUD
VENEMAA JÕGEDE PEOL,
AU SULL', PARTEI LENINLIK!
AU SULLE, RAHVAS JA MAA!

AU SULLE, STALIN NII TARK!
AU SULLE!


Saateks

Sergei Zavjalov (1958) on vene luuletaja, esseist ja tõlkija. Elanud ja tegutsenud Peterburis, Soomes ja praegu Šveitsis. Eesti keeles on varem ilmunud tema luule valikkogu „Meelika. Kõned” (2015, tlk K. Väli ja A. Pilv) ning esseeraamat „Ars Poetica” (2016, tlk A. Pilv) – kummagi saatesõnadest võib leida põhjalikumat infot Zavjalovi kohta. Siin tõlgitud „Nõukogude kantaatide” eest anti Zavjalovile Andrei Belõi auhind (selle nominent on ta olnud varem kaks korda).
Sergei Zavjalov on ise oma poeemi kohta ütelnud (intervjuus Kirill Kortšaginile, mis ilmus „Kantaatide“ esmaväljaande saatesõnana 2015), et ta püüdis rekonstrueerida oma tegelaste hääli, tõlkides neid tänapäeva lugejale mõistetavasse keelde ning puhastades need sotsiaalsest eksotiseerimisest. Tööline, kolhoositar ja töölisperest pärit tudeng esindavad nõukogude ühiskonna homogeenset enamust, nad on n-ö tragöödia koori korüfeed. Olles kannatajatena silmitsi ühiskondliku ja isikliku katastroofiga, kaotades oma terviklikkuse, saavad nad edasi elada ekstaatilises hulluses; seda ei tohi segi ajada võimuideoloogiaga samastumisega, ideoloogia vaid laenab sellele sõnu ja kujundeid. Me näeme ekstaatilist kultust, mis taastab maailmakorra pärast katastroofi.
Poeemis kasutatud muusikateoste tekstid viitavad sellele samuti – näiteks Prokofjevi „Toosti“ tekst kujutab kolhoosnike peret Püha Perekonnana ning parteijuhti Jumal-Isana; „Laul metsadest“ aga jutustab uues idioomis Eedeni rajamise loo.
Zavjalov püüdis mõista, mis peitub ametlikel loosungitel rõõmustavate inimnägude taga – ekstaas, milles ilmneb kangelaslik teadvus, mis on tuttav näiteks Homerose eepostest. Zavjalovi jaoks on põhimõttelise tähtsusega mõista nõukogulikkust kui kangelaslikkuse üht viisi. Kultuuris levinud kangelasetüübid on sõdalane, usujuht või trikster, kuid siin ilmneb uus tüüp: kangelane-ori, kangelane-holopp. See on emantsipeerunud plebei klassiteadvus, mille mõistmises seisneb nõukogude inimesest arusaamise võti. Kõige keerulisem koht selles on 1930. aastate suur terror, mida poeemi tegelased kogevad ühemõtteliselt õiglase sotsiaalse kättemaksuna, samas kui nad ise on selle tüüpilised ohvrid. Ühiskondliku ebaõigluse tunnetus võib ulatuda nii kaugele, et inimese ainus väljapääs on nõustuda iseenese hävimisega vana korra hävimise käigus. Stalinism, mis meile näib revolutsiooni lämmatamise ja reaktsioonina, on neile tegelastele revolutsiooni kõrgeim vorm, mis on valmis uskuma inimkonna enda sobimatust uue maailmakorra jaoks.
Lisaks korüfeedele on ka protagonistid – Lenin, nimetu Mordva parteitegelane ja Ostrovski, kuid nende hääled ei kosta lavalt, vaid Hadesest.


Kommentaarid
Poeemi kõik kolm osa koosnevad kolmest komponendist. Suurtähtedega kirjutatud osad pärinevad kantaatidest, millele viidatakse alaosade alguses. Paksus kirjas osad on samuti tsitaadilised, tavalises kirjas osad on Zavjalovi originaaltekst.

I osa
Suurtähtedes osa pärineb Stalini kõnest 2. üleliidulisel nõukogude kongressil 26. jaanuaril 1924, mis on peetud Lenini surma puhul; seda nimetatakse ka „Stalini tõotuseks“ (siin on väikeste muudatustega kasutatud Stalini kõne tõlget Leningradi eestikeelsest ajalehest Edasi, 22.01.1937). See tekst moodustab ühe osa Sergei Prokofjevi 1937 loodud „Kantaadist Oktoobri 20. aastapäevaks“ („Кантата к двадцатилетию Октября), mille Nõukogude Liitu elama naasnud helilooja komponeeris (nagu allpool kõneks oleva Toostigi) n-ö kümnisena, et režiim võimaldaks tal oma loominguga tegelda. Prokofjev on viisistanud osi Marxi, Lenini ja Stalini tekstidest ning tollasest Nõukogude konstitutsioonist. Prokofjevi eluajal (seega ka Stalini eluajal – nad surid samal päeval) teost ei esitatud, kuna selle helikeelt peeti sobimatuks nõukoguliku muusika jaoks. Hiljem esitati seda väljajätetega, esimese algse versiooni salvestuse tegi Neeme Järvi Londoni filharmoonikutega 1992.
Paksus kirjas on tsitaadid Lenini kõnedest ja artiklitest „Dreyfusiaad“ (1917), „Kas bolševikud suudavad enda käes hoida riigivõimu?“ (1917) ja „Meie revolutsioonist“ (1923).

II osa
Suurtähtedega on mordva rahvalauliku Fjokla Bezzubova „Laul Stalinist“ (ersa keeles „Моро Сталинде“), mis on ersa keeles trükisõnas ilmunud 1950, nagu pealkirja juures viidatud. Prokofjevi kantaat „Toost“ („Здравица“), mis on kirjutatud Stalini 60. sünnipäevaks 1939, kasutab S. Vjugini tehtud vene tõlget, mis on küll originaalist stiililt ülevam ja pateetilisem (see on esitatud ka Zavjalovi algupärases tekstis). Kantaadi loomise ajal oli see veel anonüümse Mordva rahvalauliku suust tehtud üleskirjutus, mis oli ilmunud kogumikus „NSV Liidu rahvaste luuletused ja laulud Leninist ja Stalinist“ („Стихи и песни народов СССР о Ленине и Сталине“, 1938), Bezzubova nime all ilmus see esmakordselt 1947 kogumikus „Mordva luuletajad“ („Поэты Мордовии“). Fjokla Bezzubova (1880–1966) oli ilma hariduseta rahvalaulik ja jutuvestja, elas Semilei külas; 1936 jõudsid temani folkloristid, kes kirjutasid talt üles hulgaliselt materjali, tema looming hakkas trükis ilmuma. 1938 võeti ta kirjanike liidu liikmeks, 1939 asus ta elama Mordva pealinna Saranskisse ning elu jooksul ilmus tema loomingust kümme raamatut nii ersa kui vene keeles. Talle anti mitu ordenit ning Mordva ANSV rahvalauliku aunimetus.
Paksus kirjas on tsitaadid Mordva ajalehest Ленинэнь киява (Leninlikul Teel) aastaist 1937–1938. See on tollane mordvakeelne parteižargoon, mis, nagu näha, on vene toorlaene kuhjaga täis. Siin tõlkes on see esitatud mordva ladinakirjalises ortograafias, nagu kasutab Zavjalov. Toon nende lõikude tõlke kõigepealt eesti keelde ja siis sellisena, nagu see võiks kõlada, kui vene laenud oleksid eesti keelde tunginud samamoodi kui mordva keelde (loomulikult tuleb arvestada, et kõik need laenud pole spetsiifiliselt nõukogude žargooni osa, mordva keeles ongi rohkem vene laene, nii et efekt on natuke hüperboolne):
* Tsaarivõimu ja fašistide julgeolekuagendid, spioonid, kahjurid, reeturid, bandiidid istuvad kohtualuste pingis. / Tsaari ja fašistlike ohrankade agendid, spioonid, vrediitelid, predaatelid, bandiidid istuvad podsudiimide skameikal.
* Lenini-Stalini partei, nõukogude võim on suutnud kahjutuks teha nõukogude rahva vaenlased. / Lenini-Stalini partija, soveti vlast sumeelisid obezvreedida naroodi vraagid.
* Suur tänu seltsimees Stalinile, tänu sulle, armas isa. / Passiibo, seltsimees Stalin, passiibo sulle, rodnoi isa.
* Töölised, kolhoosnikud, miljonid nõukogude kodanikud nõuavad alatute kodumaareeturite mahalaskmist. / Rabotšid, kolhoosnikud, miljonid soveti graždanid trebovad roodina podlõide izmennikute mahalaskmist.
* Elagu Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon! Elagu Nõukogude rahvas – kommunismiehitaja! Elagu armas kommunistlik bolševike partei! Elagu suur rahvaste juht seltsimees STALIN! Hurraa seltsimees STALINILE! Au seltsimees STALINILE! / Elagu Veliikaja Sotsialistlik Oktoobrirevoluutsia! Elagu soveti narood – kommunismi stroija! Elagu bolševike rodnoi kommunistlik partija! Elagu suur naroodide vožd seltsimees STALIN! Hurraa seltsimees STALINILE! Slaava seltsimees STALINILE!

III osa
Suurtähtedega on katked Dmitri Šostakovitši oratooriumist „Laul metsadest“ („Песнь о лесах“), mille sõnad on kirjutanud Jevgeni Dolmatovski. See on kirjutatud 1949, aasta varem põlu alla sattunud Šostakovitš rehabiliteeris end sellega võimu silmis ning pälvis Stalini preemia. Hilisemal ajal on teksti redigeeritud, kõrvaldatud on kõik viited Stalinile – Zavjalov kasutab algversiooni teksti. (Eestis esitati oratooriumi Paavo Järvi dirigeerimisel 2012. aastal, see kutsus esile avaliku skandaali, nii et dirigent palkas endale kontserdi ajaks turvamehed. Paavo Järvi ja ERSO salvestatuna ilmus teos plaadil 2015.)
Paksus kirjas on tsitaadid nõukogude kirjaniku Nikolai Ostrovski (1902–1936) kirjadest ning tema ametlikult kultusteose staatusse tõusnud (aga ka tollase lugejaskonna hulgas väga populaarsest) romaanist „Kuidas karastus teras“ („Как закалялась сталь“). Romaan on fiktsionaliseeritud autobiograafia, mille peategelane Pavel Kortšagin osaleb punaste poolel Vene kodusõjas. Zavjalov on kasutanud romaani esimest redaktsiooni, mis ilmus 1932–1934 ajakirja järjejutuna; 1936 ilmunud raamatuversioon (mis sai ka hilisemate väljaannete ja tõlgete aluseks) oli tugevasti kohendatud, et paremini vastata sotsrealismi nõuetele.

Amerikanka, „ameeriklanna“ – nii kutsuti rahvasuus trammitüüpi LM-33, mida ehitati Leningradis 1930. aastatel ja mis oli Leningradis kasutusel kuni 1970. aastateni; selle prototüüp oli laenatud Ameerikast. Tänapäevani on säilinud kaks vagunit, mis asuvad Peterburi elektritranspordi muuseumis.
Sergei Kirov (1886–1934) oli Vene revolutsionäär ja riigitegelane, Leningradi parteijuht. Ta tapeti 1934, väidetavalt oli mõrva organiseerinud NKVD, kuna Kirov oli muutunud liiga tugevaks parteisiseseks rivaaliks Stalinile. Mõrvaga seotud inimesed represseeriti järgmiste aastate jooksul, Kirovist aga sai üks Nõukogude „pühakuid“, kelle järgi nimetati palju kohti ja asutusi.
Uritski väljak – 1918–1944 kandis Uritski väljaku nime Peterburi Palee väljak, sest selle ääres asuvas siseministeeriumi hoones tapeti 1918 tollane Petrogradi Tšekaa juht Moissei Uritski.
Dneproges – Dnepri hüdroelektrijaam, Ukrainasse Zaporižžjasse 1927–1932 rajatud suurehitis, üks Nõukogude riigi elektrifitseerimise sümboleid.


„Rikkus, mille inimkond on välja töötanud“ – viide Lenini 1920 komsomolikongressil peetud kõnele „Noorsooliitude ülesanded“, kus on lause „Kommunistiks võib saada vaid siis, kui rikastad oma mälu kõigi nende rikkuste tundmisega, mis inimkond on välja töötanud.“