Ilmunud on EKL tõlkijate sektsiooni aastaraamatu "Tõlkija hääl" 4. number. Aina mahukamaks ja sisukamaks läheb, tõsine humanitaarne kõrgtase, mida ei varjuta akadeemilised kuivusnõuded. Ülevaade sisust on loetav nt
siin.
Mõtisklen seal
poeetilise mõõtme ja selle tõlkimise võimaluste üle.
*
Poeetilisest
mõõtmest
Paar
aastat tagasi toimus tõlkijate listis vaidlus ühe luuletõlke
puhul. Arutelus avanes luuletõlke adekvaatsuse probleem üsna mitme
tahu alt ning põhilised vaidlusküsimused (listipoleemikale otseselt
viitamata) on leidnud sisuka käsitluse Märt Väljataga artiklis
eelmises „Tõlkija hääles" [Märt Väljataga, Tõlkida värssi. - Tõlkija hääl III. Tln, 2015, lk 47-63].
Mulle jäi tollest kirjavahetusest silma üks mõiste, mida
põhjalikumalt lahti ei harutatud, vaid võeti vist pigem
endastmõistetavana. See on „poeetiline mõõde/dimensioon”: kas
tõlge hoiab alal, taasloob algteksti poeetilist mõõdet või mitte.
See on natuke kitsam nähtus kui tõlke üleüldine adekvaatsus (mida
tõlge peab tingimata algtekstist säilitama, et teda adekvaatseks
saaks nimetada?), sest kui oluliseks peetakse algteksti poeetilise
mõõtme edastamist, siis on juba tehtud teatav valik adekvaatsuse
mõõdupuu osas. Aga mis see poeetiline mõõde on?
Listivestluses
tuli ta esile seisukohana, et kui luuletõlge loobub jäljendamast
luuleteksti kõlalist kuju ja struktuuri, siis läheb poeetiline
mõõde kaotsi. See väide on kindlasti vaieldav, kuid sama kindlasti
ei saa seda pidada valeks. See on üks kindel arusaam sellest, mis on
luuleteksti poeetiline mõõde – see on teksti meetriline ja
riimiline kuju, vabavärsi puhul siis ilmselt teatav kindel
rütmiimpulss või intonatsioon või kõlamängud. See aspekt on
tavaliselt see, mis kinnistab teksti kõige rohkem oma keele külge,
st muudab ta n-ö tõlkimatuks – teeb öeldava ja keele suhte
teatud mõttes paratamatuks. Teatud sõnu riimi kaudu siduda on
võimalik vaid selles keeles, väga harva, kui seda on võimalik
tõlkida (nt Jugend-Tugend
ja
noorus-voorus
– minu teada ongi sõna voorus
välmitud
selle riimilise analoogia põhimõttel). Harva on ka võimalik
väljendada täpselt sama propositsiooni samal rõhulis-rütmilisel
kujul. Kuid see vaade poeetilisele mõõtmele lähtub sellest, et
luule on algselt olnud laul. Pidada luuletuse tõlkimisel kõige
olulisemaks tema vormi säilitamist tähendab seda, et tõlget peaks
saama samamoodi tarvitada – laulda samal viisil või deklameerida
nii, et kõlaline kogemus oleks võimalikult sarnane. See on niisiis
vaade, mis näeb poeetilist mõõdet ilmnevana eelkõige selles, mis
eristab lauldavat-deklameeritavat teksti „kõneldavast”
proosatekstist. Ja see väljendub ka nt selles, kui nii
eba-laululisena näiv vorm nagu haiku tõlgitakse täpset mooralist
skeemi pidi – sest haiku on pärit waka-luulest,
mis omakorda on pärit Jaapani rahvalauludest. Silp, rütm, rõhk,
riim – need on ju eelkõige kuuldavad kvaliteedid, see tähendab,
et neis kvaliteetides poeetilist mõõdet näha tähendab pidada
luuleteksti puhul olemuslikuks eelkõige tema põhimõttelist
taandatavust laululisusele, aga ka keele prosoodilisele ja
fonotaktilisele eripärale. Nõnda mõistetud poeetiline mõõde
puudutab niisiis eelkõige seda, kuidas mingi keel konkreetse looja
kujundatuna kõlab – ja kahtlemata on see täiesti pädev
lähenemine, seda näitab kas või see, millise naudinguga kuulatakse
nt luulefestivalidel luulet keeltes, millest aru ei saada, piisab
kõlast ja autori häälelisest kohalolekust, et me saaks seda
kuulata luulena, saaks osa teksti poeetilisest mõõtmest.
Kuid
ma usun, et see poeetiline mõõde saab pesitseda ka muudes teksti
komponentides. Vabavärsilise luule puhul tuleb hästi esile, et
kõlalise korrastatuse asemel võib poeetilise mõõtme enda kanda
võtta luuletuse troobiline struktuur, kujundiloogika. Kui nt meetrum
ja riimiskeem on pigem „pealisstruktuur”, siis selline troobilise
sisu poolt loodav abstraktne „pilt”, mis tuleb tekstist välja
lugeda, on pigem teksti „süvastruktuur”. Nõnda nähtud
poeetiline mõõde puudutab pigem luulet kui teatavat mõtlemisviisi,
spetsiifilist mõtte ülesehitamise ja edastamise tehnikat. [ Sellele viitab nt noor Paul-Eerik Rummo 1966. aastal kirjutatud arvustuses Viivi Luigele: „Luule – või vähemalt üks osa luulest – on erilaadne mõtlemine, eesmärgiga tabada nähtuste esialgne jaotamatus. Mitte süntees pärast analüüsi, vaid süntees ilma analüüsita.” (Paul-Eerik Rummo, Staccato „Taevaste tuulte” ajel. – Paul-Eerik Rummo, Kuldnokk kõnnib.Jooksvast kirjandusest 1964–2009. Trt, 2010, lk 361.)]
Mõistagi on ka siin tegu keele paratamatu eripäraga, kuid see ei
puuduta enam nii väga suulise lausumise tasandit, vaid pigem keelt
kui mõtlemisvahendit ning üldisemas mõttes retoorilist
instrumenti.
Poeetiline
mõõde võib peituda ka hoopis teatavas kontekstuaalses suhtes.
Näiteks teksti suhestumine teatavate konventsioonidega, nende
teisendamise, ründamise või kommenteerimise eesmärgil. Siia
kuuluvad kõiksugu pastišid, paroodiad, hommage'id
jms. Siin saab poeetilise mõõtme loojaks mitte enam suhe keele
kõlasse või keelde kirjutatud mõtlemisstrateegiatesse, vaid suhe
mõne stiili või traditsiooniga. Selle vaate järgi on poeetiline
eelkõige teatav tajude problematiseerimine, sest siin on peamiseks,
mida poeetiliselt korda saadetakse, juba harjumuslikuks muutunud
väljendusviiside muukimine ja ümberprogrammeerimine.
Ja
loomulikult on olemas ka hoiak, mille kohaselt teksti poeetiline
mõõde on seotud eelkõige teksti autori ja adressaadi seisunditega
– luuleteksti põhiline väärtus luulena on see, et ta esitab
teatavaid tundeseisundeid, tajusid või idiosünkraatilist
maailmanägemist. Sellise vaate järgi peaks lugeja saama jälile
eelkõige autori hinge- või vaimuseisundile (ning kui ta on kriitik
või tõlkija või töötlev luuletaja, siis püüdma seda teiste
vahenditega taasesitada). Poeetiline mõõde ei peitu selle vaate
järgi üldse mitte tekstis (mis on vaid vahend), vaid mingis
kogemuse erilises seadistuses. See kõlab pisut võõrikult, aga ma
usun, et tegelikult on see intuitiivselt palju levinum hoiak, kui
arvata võib (kuigi nagu allpool näha, võib selleni jõuda ka väga
rafineeritud teed pidi).
Kindlasti
võib neid fookusi veelgi olla, loetlesin vaid kõige ilmsemat ja
jämedamat jaotust. Tõlkimise puhul saab see küsimuseks, mis on see
komponent tekstis, mille suhtes ei tohi teha järeleandmisi, kui
tahta edasi anda teksti poeetilist mõõdet. Sellele saab vastata
eelmainitud lõikes (kõla, mõte, suhe konventsioonidesse, suhe
autori või lugeja sisemaailmaga). Teises lõikes saab sellele
vastata kas tõlkija ja sihtkultuuri kontekstis või algteksti
kontekstis. Mida ma sellega silmas pean?
Eesti
luuletõlkekultuuris on pikalt olnud valdav traditsioon, mida võiks
nimetada Kaalepi-Sanga-Orase-Annisti-jne koolkonnaks, nimetagem seda
lühiduse huvides kaaleplikuks traditsiooniks. Selle järgi on
luuletõlge eeskätt algteksti kõlaliselt jäljendades võimalikult
samasisulise luuletuse kirjutamine. Ühest küljest oleks see otsekui
algteksti-keskne lähenemine, mis püüab luua kõlaliselt äratuntava
ekvivalendi, algtekst jääb oma kujuga tõlget oluliselt kujundama.
Teisalt aga – kas polnud see oma hiilgeaegadel (kui tegeldi
jõuliselt õhtumaise luuleklassika põhivaramu eestindamisega)
hoopiski midagi väga sihtkultuuri keskset? Eesti
kultuurkeel oli noor ja õhuke (on seda praegugi, aga oli seda sada
ja poolsada aastat tagasi veel rohkem), ning tema arendamiseks oli
üks oluline viis proovida eesti keeles läbi võimalikult täpselt
kõik õhtumaise luuleloo vormilised võimalused, et nad oleks eesti
luulekeele substraadis olemas. See on ilmselt üks oluline põhjus,
miks selle koolkonna tõlkepõhimõtted meile nii olulised ja armsad
on – see mitte ainult ei teinud meile suurt hulka väärtkirjandust
emakeelseks, vaid tegelikult lõi juurde terve hulga eestikeelseid
luulevõtteid, lasi eesti keele läbi hulgalistest klassikalistest
vormilistest filtritest. Neid ei anna sageli uudisluule loomiseks
kasutada, sest need on ajaloolised vormid (Kaalep ise küll mängis
neid aktiivselt ka oma algupärases luules läbi), kuid sellega
otsekui loodi tagantjärele eesti luulekeelde teatav pinnas, millest
uus luule võiks orgaanilisemalt välja kasvada. Ma ei taha sellega
sugugi öelda, et see tõlkepõhimõte on nüüd midagi
anakronistlikku, ei, sel printsiibil on endiselt palju anda, see ei
ole moeküsimus (kuigi mulle samas näib, et eesti kultuurkeel on
küll juba piisavalt küps, et tõlkimine ei peaks järgima ainult
seda ülesannet, ta võib endale lubada ka midagi muud, nt meetrilise
luule vabavärsilisi või proosatõlkeid). Kuid ma tahan sellega
öelda, et selline „kaaleplik” originaalitruuduse kontseptsioon
pole sugugi nii ühemõtteline, sest selle kõrval, et taasluuakse
midagi varemolnut eesti keeles, luuakse sihtkultuuri midagi, mida
seal varem polnud, ja sel moel vaadates on nende tõlgete olulisim
poeetiline mõõde mitte algteksti vormi taastamises, vaid nende
vormide loomine eesti keeles. Annisti Homerose-tõlgete olulisim tegu
poeetilise mõõtme seisukohalt on see, mis ta tegi eesti luulekeele
võimalikkuste välja laiendajana.
Ühesõnaga,
tõlge ühendab kaht erinevat kultuurikonteksti ja aega ning kui
tõlkija püüab seda poeetilist mõõdet edasi anda, siis saab ta
valida, kummas kontekstis ta poeetilise mõõtme dominantseid
tunnuseid otsib. Sest poeetilise mõõtme fookuspunkt võib aja
jooksul kohta vahetada. See on ju ilmselge, kui me vaatame näiteks
seda, kuidas mõnede vanade tekstide (nt vana piiblitõlke või
Koidula luuletuste) puhul on meie jaoks poeetiliseks kvaliteediks
kujunenud hoopis nende omaaegne stiil, mis nende kaasajal oli
läbipaistev kiht, millest omaette elamust ei saadud. Nõnda võib
tõlkida luulet nii, et püütakse tuua esile algupärandi
eksootilisus meie jaoks, sel juhul tegeldakse just sihtkultuuri
kontekstis toimiva poeetilise mõõtmega. Algteksti omaaegses
kontekstis võis poeetiline mõõde seisneda hoopis milleski muus,
kui see on harjumuspäraselt meie enda praeguses kontekstis. Tõlge,
eriti luuletõlge on ju alati vaid tinglik vaste, ta jääb ikkagi
„justnagu originaaliks”, signaaliks algteksti enda kohta, ja meie
ülesanne on valida, mida me tõlkega selle lugejate teadvuses tahame
korda saata.
Nõnda
siis peabki luuletõlkija küsima kaht põhiküsimust. Esiteks, kas
ma püüan taastada algteksti tema algses kontekstis, algses
tähenduslikkuses algse publiku jaoks või püüan ma välja tuua
selle, mis teeb selle teksti tähenduslikuks praeguses
kultuurikontekstis. Ja teiseks, kus on selle poeetilise
tähenduslikkuse fookus?
Põhimõte,
et ilukirjandusliku teksti tõlge peaks edasi andma poeetilist
mõõdet, on raske vaidlustada. Kuid ikkagi tundub, et see mõiste
ise – „poeetiline mõõde” – pole saanud ühemõttelist
seletust. Ilmselgelt ebapiisav oleks öelda, et luuletõlge peaks
säilitama luuleteksti luulelisuse, peaks säilitama tunnused, mille
põhjal me saame teksti luulena määratleda – sest absoluutselt
võttes luulel selliseid tunnuseid pole, peale selle, et ta on
tavakeelekasutusega võrreldes kuidagi tihendatult organiseeritud (ta
ei pea isegi ridadeks murtud olema, sest nt Jaapani tankad ja haikud
on algupäraselt ühes pikas reas).
Ometi
saame rääkida, et tekstil on poeetiline mõõde. Kas pidada selle
all silmas teksti poeetikat? Laias tähenduses jah. Poeetika lai
tähendus läheb tagasi selle mõiste algse sisu juurde. Kreeka
poiesis
tähendab
millegi loomist, kujundamist, vormimist. Poiees on millegi
ellukutsumine. Luuletekstid on meile olulised ja huvitavad selle
poolest, et nad loovad midagi sellist või sellisel viisil, mis
teisiti pole võimalik. Poeetiline tekst loob, ehitab keelde või
maailma kontseptualiseerimise viisidesse (mis lõppkokkuvõttes on
ükssama asi) uusi unikaalseid struktuure. See on põhjus, miks
kirjanduse analüüsija ning tõlkija peavad alatasa küsima, miks
see tekst on just sellisena kirjutatud: mis on selles tekstis
sellist, mille see tekst on olemisse toonud; milles seisneb antud
teksti poiees? Mille poolest on ta poieetilises mõttes asendamatu
või paratamatu? Tõlkepraktilises mõttes viib see jällegi juba
mainitud küsimuse juurde tagasi: mis on see, mille suhtes ei tohi
teha järeleandmisi, mille unustamine tähendaks selle või teise
teksti loomuse eiramist?
Loomulikult
on see alati tõlgenduse küsimus, st pole objektiivse tõena
lõplikult fikseeritav. Ja loomulikult ei ole see poeetiline mõõde
või poieetiline fookuspunkt mingis ühes teksti komponendis, vaid on
kõigi teksti tasandite ja komponentide peale laiali laotunud, kui
tegu on ikka korraliku läbikirjutatud ja läbitunnetatud
kunstiteosega. Lugemine ja sellele järgnev taasloomine (analüüsi
või tõlke näol) on paratamatult frontaalne (fenomenoloogilises
mõttes), st peab valima, mis suunast ta mitmedimensioonilisele
tekstile läheneb, ja see valikuparatamatus loobki küsimused ja
vaidlused.
Isiklikult
arvan ma aja jooksul üha enam, et kunstilise loomingu ning selle
taasloomise sügavam mõte on luua sellesse maailma juurde rõõmu –
olla loojate loomisrõõmu ning lugejate/analüüsijate/tõlkijate
taipamisrõõmu põhjuseks ja viljaks, isegi kui see rõõm seisneb
ainult võimes vormida väljendatavaks vaeva ja häda, et tröösti
leida või heal juhul neist läbi murda. Tõlkimine on iselaadselt
rõõmus tegevus, nagu luuletuste (ka kurbade) kirjutaminegi, ja just
selle loova rõõmu kaudu saame ligi sellele, mida võiksime nimetada
kunstiteose poeetiliseks mõõtmeks – sest poiees on eelkõige
loomiselevus.
*
Tegelikult,
niipea kui tolles listipoleemikas tuli esile poeetilise mõõtme
mõiste ning seda seostati eelkõige luuletuse kõlalise
struktuuriga, meenus mulle näide teisest äärmusest. Vene luuletaja
Sergei Zavjalov on kirjutanud tsükli „Tõlked vene keelest”
(Переводы с русского), kus ta on kirjutanud
uusversioonid vene luuleklassika olulistest tekstidest (Lermontov,
Puškin, Tjuttšev, Mandelštam, Pasternak jt). See 2000-2001
kirjutatud tsükkel oli Zavjalovi loomingus talle endale pöördelise
tähendusega. Ta seletab seda nii: „Tõlkija
seab tavaliselt endale ülesandeks esitada teksti, mis tõlgitud
teisest keelest, nagu „oma”; mina aga tahtsin näha, mis saab,
kui lugeda „oma” teksti nagu tõlgitut võõrast keelest.
Edasi,
tõlkijal tuleb tõlkida tekst (millal see ka poleks kirjutatud) oma
kaasaegsesse keelde, kasutada (milline see ka poleks originaalis) oma
keelele vastuvõetavat luulesüsteemi. Pahatihti ta moderniseerib ka
niinimetatud lüürilist kangelast.
Ja
just kõike seda ma tegingi mõnede vene krestomaatiliste tekstidega.
Mulle tundub, et katse tulemused näitasid – poeesia ei põhine
mitte välistel võtetel, millised need ka ei oleks, vaid mingitel
sügavatel psüühilistel seisunditel, mis säilivad isegi nende
võtete täieliku asendamise või isegi hävitamise korral. Mulle sai
see avastuseks, mis viis mu luulemaneeri täieliku muutuseni,
loobumiseni meelikast
(keerulise
rütmiga vabavärss) kõne
kasuks (proosaluuletused).” [Sergei Zavjalov, Dialoog. Vastused Igor Kotjuhi küsimustele (2009). Tlk Katrin Väli. - S. Zavjalov, Meelika. Kõned. Tln, 2015, lk 116.]
See
ongi see juhtum, millele ma ülalpool viitasin – teksti poeetiline
mõõde on seotud eelkõige hinge- või vaimuseisunditega, mida tekst
kannab ja vahendab; aga selle tavaintuitiivse hoiakuni on siin jõutud
komplitseeritud poeetiliste otsingute käigus. Selline hoiak annaks
tõlkijale väga suure vabaduse, nii et piir tavamõistes tõlke ning
töötluse vahel hakkab ähmastuma.
Üks
tekst sellest tsüklist on tõlge (või „tõlge”) Puškini
kuulsast Anna Kernile pühendatud armastusluuletusest. Puškini
luuletus on neljajalalises jambis ning kasutab tegelikult üsna
lihtsaid riime ses mõttes, et enamasti ei riimi ta üldse
sõnatüvesid, vaid ainult muutelõppe (olles seejuures osav ses
mõttes, et kasutab samu riime läbi mitme stroofi). Riimsõnade
puhul on märgilised ilmselt kaks asja: et üks mitmekordsetest
riimidest algab sõnast ты
'sina' ja et ainus riimipaar, kus riimitakse tõesti sõnatüvesid,
on lõpustroofis вновь/любовь
'uuesti/armastus'. Selle luuletuse „reaalune” oleks selline:
Ma
mäletan imelist hetke: / minu ette ilmusid sina, / nagu põgus
nägemus, / nagu puhta ilu geenius. // Lootusetu nukruse vaevades, /
kärarikka sekelduse ärevustes, / kõlas mulle kaua õrn hääl, /
ja nägin unes armsaid piirjooni (näojooni?). // Läksid aastad.
Tormide mässuline puhang / puhus laiali endised unistused, / ja ma
unustasin su õrna hääle, / su taevalikud piirjooned. // Padrikus,
vangistuse pimeduses / venisid vaikselt mu päevad. / Ilma
jumaluseta, ilma vaimustuseta, / pisarateta, eluta, armastuseta. //
Hingele saabus äratus: / ja näe, jälle ilmusid sina, / nagu põgus
nägemus, / nagu puhta ilu geenius. // Ja süda lööb joobumuses, /
ja tema jaoks on taas ellu ärganud / nii jumalus kui vaimustus, /
nii elu, pisarad kui armastus.
Eesti
keeles on see eelkõige tuntud August Sanga tõlkes:
Kui
ime jäi see tund mul meele:
just
nagu põgus nägemus
sa,
kaunis, ilmusid mu teele,
kui
puhta ilu kehastus.
Kui
süda mures tröösti vajas,
kui
elulärm mu ümber kees,
õrn
hääl veel kaua kõrvus kajas,
hell
pilk veel seisis silme ees.
Aeg
möödus. Elu marus ruttu
kõik
unistused hajusid
ja
paksu unustuse-uttu
su
hääl ja pilgud vajusid.
Ja
keset halli oleskelu
siis
õhtusse mu päevad said.
Mul
polnud armastust ja elu
ja
vaimustust ja pisaraid.
Ent
lõppes öö, mis lasus hingel:
just
nagu põgus nägemus
sa
jälle ilmusid, mu ingel,
kui
puhta ilu kehastus.
Ja
valgus sügav rõõm mu rindu
ja
süda täis on joobumust
ja
jälle tunneb eluindu
ja
pisaraid ja armastust.
Sanga tõlge on asjalik, sisu mõttes üsnagi originaalitruu (ainus liialdus on ehk „ingel”,
mida Puškinil pole, aga seda võib seletada kui puuduva „geeniuse” kompensatsiooni).
Sanga riimid on originaalist sisukamad. Samas, kui me kujutaksime seda teksti ette
algupäraselt eesti keeles kirjutatuna, siis ma ei usu hästi, et ta kuuluks eesti luule klassikasse.
Selle tõlke poeetiline mõõde tekstiga üsna sarnane, aga – kas siis sõnavaliku tõttu (nagu teada,
on Sang üsna kaine leksikaga poeet) või puhtalt seisneb just eelkõige suhte loomises vene
luule klassikaga – ta loob meile kujutise, mis sisuliselt ja kõlaliselt on Puškini
kontekstuaalsetel põhjustel – on see tõlge (hea tõlge, selles pole kahtlust) ikkagi eelkõige vaid
illustratsioon, repro originaalist.
On olemas ka teine tõlge, Ants Orase oma (võrdlusvõimalus on hea selle poolest, et mõlemad
tõlked kuuluvad arbujalikku luulekoolkonda):
Too imeviiv on hinge vajund,
mil ilmusid kui ilmutus,
oo nägemus, liig kiirelt hajund,
oo puhta ilu geenius!
Kui vali saatus lootust keelas,
kui raskus pää, kui süngus kulm,
siis meenus hääl, nii hell ja meelas,
ja õrna ilme hurmav ulm.
Ent aastad läksid. Uned neelas
mu eluuhang, karm ja julm,
ning unus hääl, nii hell ja meelas,
ja taevailme hurmav ulm.
Mu elu närbus, hall ja vindund,
ning oli varemeina maas
mu rõõm, mis jumalustest indund,
ja arm ja iha ja ekstaas.
Ent nüüd mu süda taas sind tajub:
sa ilmud taas kui ilmutus,
kui nägemus, mis kiirelt hajub,
kui puhta ilu geenius.
Ning jälle rõõm mul mühab rindu,
ning uude ellu tõusnud taas
on jumalus ja ulm täis indu
ja arm ja iha ja ekstaas.
Orase
tõlge on mõnevõrra lopsakam ja intensiivsem. Kõlalis-vormiliselt
on ta Sangaga üsna võrdne (kuigi ta on riimivalikus agressiivsem
kui Sang ja ammugi Puškin, ), aga sisulises mõttes lisab ta asju,
mida Puškinil pole: kulm süngub (ilmselge riimisund ulm-kulm),
hääl on meelas, ilme taevalik, elu on varemeina maas, rõõm on
„jumalustest indund”. Pluss on kindlasti see, et ta on säilitanud
originaali romantismi-spetsiifilise ja aja möödudes üha
müstilisemalt mõjuva „geeniuse”. Orase tekst on pisut
hõlpsamini kujutletav algupärase eestikeelse mõjuva luuletusena.
Nii ongi Sang mingis mõttes täpsem, jättes kogu au ja ilu Puškini
originaalile ning andes edasi vaid tõmmise; Orase versioon aga püüab
uuesti luua seda poeetilist mõõdet, mis oleks tajutav just eesti
luulekeele kontekstis uudse ja ainulaadsena. Orase puhul tekib minu
arvates rohkem tunne, et see tekst on kuidagi paratamatult selline
nagu ta on. Ta on pisut vähem Puškin kui Sanga tõlge, aga ta
kehastab pisut rohkem seda poeetilist uudsust, mis Puškini tekstil
võis oma kaasajas olla. Paradoksaalne on, et Oras, kes ise luulet ei
kirjutanud, mõjub tõlkides rohkem algupärase poeedina kui Sang.
Orast muidugi on kõigeks selleks sundinud nood kõlaekvivalentsi
nõudvad reeglid, aga samas näib, et ta on just seetõttu lubanud
endale rohkem subjektiivset eneseväljendust, on lähtunud
poeetilisusest kui teatavast hingeseisundist ning tõlkinud
subliimsema algupärandi, mis ehk 20. sajandi lugejale ei mõju nii
eredana, pingestatumaks ja sensuaalsemaks. Märgiline on nt see,
kuidas ta „vaimustuse” asemel kasutab sõna „ekstaas”.
Mida
teeb Zavjalov oma „tõlkes”? Esitan oma tõlke sellest, mis,
julgen arvata, on sisuliselt üsna adekvaatne:
2.
Aleksandr Puškin
Noorus
möödub, lootused purunevad;
lohutus tuleb esimesele armastusele
mõeldes.
üha
sagedamini meenutan seda tundi
meie esimese läheduse tundi
sinu
pimestavat alastust
sinu juhuslikke sõnu
kui
kaua seisid nad mu silme ees
keset armetut argielu
keset
rõhuvat väsimust
keset teisi meelelisi ahvatlusi
aeg
pühib ära mälestused
kustuvad kujutised
ununevad
hääleintonatsioonid
nõrgeneb kiindumus
kuid
armastus jääb ka muutudes iseendaks
süvenevates
kortsudes
valulikus südamepekslemises keset ööd
kibedates
unenägudes möödunud imelistest hetkedest
Zavjalov
on teksti kaasajastanud, kujutanud ette, kuidas võiks sama
hingeseisundit ja samu kujutluspilte esitada tänapäeva luuletaja –
ta on teinud sellest vabavärsi ning kasutab suhteliselt kainet
keelt, „puhta ilu geeniusest” on saanud otsene „pimestav
alastus”, Puškini peaaegu triumfeerivast lõpust on saanud rohkem
maadligi öine valus nostalgia. Tuleb lisada, et Zavjalov ei ole ise
Puškinist nii kõrgel arvamusel, kui see Venemaal üldiselt tavaks
on – ta peab Puškinit Euroopa romantikute epigooniks (umbes nii
nagu Eestis peab Hennoste arbujaid Euroopa sümbolismi ja Vene
akmeismi hilinenud epigoonideks), st põhimõtteliselt tõlkeliseks
nähtuseks, mis lihtsalt aitas vene kirjandustraditsiooni kuigivõrd
Euroopa omaga sünkroniseerida. Seda mõistetavam on ka tema vabadus
sellise keelesisese tõlke puhul. Zavjalov on ka tõlkijana
tegutsenud, klassikalise filoloogina on ta Horatiust tõlkinud – ja
just nimelt vabavärssi, lähtudes samast veendumusest, et poeetiline
mõõde on just nimelt inimese mentaalse seisundi omadus, millele
tuleb igal ajahetkel leida adekvaatne tekstiline väljendus.
Aga
nagu näha, pole ka Zavjalovi teksti puhul asi nii lihtne, sest väga
oluline poeetiline pinge tema tekstis tekib ka kontekstuaalsel
tasandil – vabavärsistatud Puškin on vene luule kontekstis üsnagi
agressiivne ning luulekeelt problematiseeriv akt. Tekst on tihe
võrgustik, kus ühe niidi tõmbamine paneb võnkuma kogu põimingu.
Loomulikult
pole ka Zavjalovi luuletuse tõlkimine eesti keelde probleemitu.
Näiteks kas peaksin kuidagi viitama käibel olevale Sanga tõlkele
ja Zavjalovi lõpurida tõlkides (mis otseselt kasutab Puškini
algusrea sõnastust) kasutama „hetke” asemel „tundi”? Kuidas
edasi anda vabavärsi erilist markeeritust Puškini luuletuse
edasiandmisel vene kirjandustraditsiooni kontekstis – sest see
pinge on Zavjalovi teksti poeetilise mõõtme juures eriti oluline?
Või oleks adekvaatsem hoopis kirjutada ümber mõni eesti
klassikaline luuletekst? Aga sellest meil on näited juba olemas,
viimati Hasso Krulli ja Carolina Pihelgase koostatud Underi
„Sonettide” ümberkirjutuste kogumik.
Või
siis oleks adekvaatne proovida hoopis ise Puškini luuletuse
uusversioon kirjutada, valides vene luules palju erilisema
tähendusega vabavärsi asemele midagi, mis võiks eesti luules
samamoodi probleemsena mõjuda? Näiteks pseudohaikude nelik? Esitada
endale ülesanne mahutada 17 silpi ära Puškini luuletuse põhiline
iva, neljas versioonis: lüüriline, irooniline, sofistikeeritult
Puškini ajalist distantsi hõlmav ja lõpuks lihtsalt naljatlev?
Miks mitte:
1
kadunud
ilu
vilgub
kortsunud palgel
põgusaim
on jääv
2
imeline
hetk
uppus
päevade sohu
mumifitseerus
3
(featuring
Goethe & Nietzsche)
imeline
viiv,
sa
ei viibinud veel, vaid
tulid
tagasi
4
A.
P. Kernile –
Vana
arm ei roosteta!
A.
S. Puškinilt
LISA.
Venekeelsed originaalid
Я помню чудное мгновенье:
Передо мной явилась ты,
Как мимолетное виденье,
Как гений чистой красоты.
В томленьях грусти безнадежной
В тревогах шумной суеты,
Звучал мне долго голос нежный,
И снились милые черты.
Шли годы. Бурь порыв мятежный
Рассеял прежние мечты,
И я забыл твой голос нежный,
Твои небесные черты.
В глуши, во мраке заточенья
Тянулись тихо дни мои
Без божества, без вдохновенья,
Без слез, без жизни, без любви.
Душе настало пробужденье:
И вот опять явилась ты,
Как мимолетное виденье,
Как гений чистой красоты.
И сердце бьется в упоенье,
И для него воскресли вновь
И божество, и вдохновенье,
И жизнь, и слезы, и любовь.
2.
Александр Пушкин
Молодость
уходит, надежды рушатся;
утешение
приходит в мыслях о первой любви.
я
все чаще и чаще вспоминаю этот час
час
нашей первой близости
твою
ослепительную наготу
твои
случайные слова
как
долго стояли они перед моими глазами
среди
убогого быта
среди
подавляющей усталости
среди
других чувственных соблазнов
время
смывает воспомонания
угасают
образы
забываются
интонации голоса
слабеет
влечение
но
любовь и меняясь остается собой
в
углюбляющихся морщинах
в
болезненных сердцебиениях среди ночи
в
горьких снах об ушедших чудных мгновениях
