Pavel Prjažko "Saak"

Tartu Üliõpilasteatris tuli Kalev Kudu lavastatuna välja Pavel Prjažko tükk "Saak" (Urožai) - kolmas Prjažko tudengiteatrilt. Lugu on tegelikult nii lihtne, et isegi ümber jutustada ei taha, tuleb lihtsalt kohale minna ja vaadata, mis juhtub. On naljakas ja jube.

Valeri. Selle sordi nimi on kuldrenett. See on talisort. Need püsivad kogu talve!

Jegor. Lahe!

Valeri. Praegu ei ole nad eriti maitsvad, aga talvel, veebruaris, kui nad on seisnud...

Ira. Nii et, Valera, tähendab, nad järelküpsevad talvel?

Valeri. Jah.

Ira. Väga vinge!

Valeri. Ainult nad ei tohi muljuda saada.

Jegor. Mis mõttes?

Valeri. Noh, selles mõttes, et neid tuleb kasti panna väga hoolikalt, siis püsivad nad kaua. Ei tohi lasta maha kukkuda.

Jegor. Selge. Lahe.

Valeri. Ega keegi teist pole õunu kolkinud, pole lasknud neil maha kukkuda? Pidage see palun meeles, sest muljuda saanud õun läheb mädanema, aga kui üks mädanema läheb, lähevad mädanema ka kõik ülejäänud ja siis nad ei püsi kaua. Kogu talve nad siis vastu ei pea.

Ljuba. Mina mitte. Mina panen õunad korralikult, mulle annab Jegor nad kätte…

Jegor. Jah. Me püüame korralikult, Valera. Me ei teadnud, et muljuda saanud õunad ei püsi kaua, aga me püüdsime neid ikkagi korralikult kasti panna.

Ljuba. Kuidagi intuitiivselt tundsin, et peab korralikult...

Ira. Oi! Mul on tunne, et ma ühe sellise õuna panin kasti!

Valeri. Millisesse?

Ira. Näe sellesse. (osutab kastile) Kohe ma leian ta üles. Kohe.

Noh, ja siis lähebki lahti.

Pavel Prjažko

Kaasaegse vene dramaturgia laboratoorium

Sel nädalal toimus Vene Teatri kunstilise juhi Marat Gatsalovi eestvedamisel ettevõtmine, kus kolm Vene ja üks Eesti lavastaja tegid eskiisid tänapäeva vene näidendite põhjal lavastuseskiise. Tööd olid tehtud viie päeva jooksul ning kujutasid endast kavandeid võimalikest lavastustest. Nagu lõpuks välja tuli, on kõigil neljal potentsiaali saada lõpetatud repertuaaritükkideks.

Siin on ka lingid tõlgitud näidenditele, sestap pole põhjust neid ümber jutustada, kõik väärivad lugemist, on huvitavad tekstid, soovitan soojalt.

Esimene oli Ivan Võrõpajevi "Illusioonid". Selle lavastas Pavel Zobnin, kes on GITISe lõpetanud juba 2006 ning lavastanud mitmel pool Venemaal. Mängisid Tartu Uue Teatri näitlejad. Oluline oli ruumiline kontseptsioon - seda mängiti Vene teatri kammersaalis, mille seisas oli suur barokse raamiga peegel (ruumi loomulik sisekujunduselement). Publik oli paigutatud tõusvates ridades vastu peeglit, mis astus niimoodi lava rolli. Näitlejad istusid publiku sees, nii et neid peeglist vaadates pidi paratamatult ka teisi vaatajaid vaatama, samas muutusid ka näitlejad, kes parajasti fookuses polnud, publikuks ning reageerisid nagu tavavaatajad. Väga tore etendus, kõigist neljast kõige lõpetatum eskiis.

Teine oli Pavel Prjažko "Alukad", mis pakkus mulle erilist huvi, sest olen selle ise tõlkinud ning sai võrrelda hiljutise TÜTi lavastusega. Lavastaja oli 30-aastane Anton Malikov, kes lõpetas GITISe tänavu ning seni lavastanud ainult klassikat. Mängisid Vene teatri näitlejad, peaosa Niinat aga mängis Inga Salurand NO-st; valmimisprotsessis osales ka NO dramaturg Laur Kaunissaare. See oli neljast eskiisist kõige visandlikum, samas kõige jõulisem. Ilma näidendit lugemata ilmselt polnud loost võimalik aru saada, pigem oli tegu fragmentaarse popurriiga lavastuse võtmekohtadest. Põrpivat ja nihestatut oli seal omajagu - naiste saunastseenid olid üle viidud pornokinno, saali tagaseina publiku selja taha näidatigi pornofilmi, naised ise olid Vene teatri teenekad diivad, kelle julguseproov leidis konteksti tundjate poolt vaimustunud vastuvõttu. Seneca, Niina chatisõber, oli erinevalt Kudu lavastusest muudetud keskealiseks naiste pesu kandvaks perverdiks (Vladimir Antipp). Mendi ja Niina duettide puhul mängis kaasa nääpsukese neiu ning suurt kasvu ja ähvardava ilmega vanamehe (Oleg Rogatšov) füüsiline suurusesuhe. Huvitav oli ka, et Niina alastusestseen oli lahendatud täiesti vastupidiselt - kui TÜTi lavastuse puhul oli erakordne, nagu Marite Butkaite kirjutas, et "see on omaette saavutus, kui laval on alasti naine, kelle hingestatud monoloogi ajal märkad end vaatavat näitlejanna silmi", siis siin riietus Niina tolles stseenis hoopis meesteülikonda ja kaabusse ning tõmbas punased alukad ülikonnapükste peale; sellest hetkest esitas tema tegelasteksti lava tagant lavastaja ise, otsekui oleks Niina kaudu rääkinud keegi teine. Niina tegelaskuju erilisust rõhutab muidugi see, et ta rääkis ainsana eesti keelt ning, nagu ka pärast arutelul mainiti, oli Inga Saluranna näitlejakoolkonna erinevus vene näitlejate omast märgatav. Kokkuvõttes - esialgu ehk rabe, aga kindlasti energeetiline ja iseseisva kontseptsiooniga töö.

Kolmas eskiis oli samuti Prjažko näidend "Põld", lavastas Ivar Põllu Taavet Janseni assisteerimisel, mängisid Vene teatri noored näitlejad, mängiti Vene teatri blackboxis. Vormiliselt range ja distsiplineeritud, lahendatud esialgu lugemisteatrina, tunkedes ja kuldsetes kingades näitlejad istusid toolidel ning esitasid vaimuka võõrituse ja irooniaga repliike ning remarke. Lavastusele andis telje tagaseinale moodustuv visuaal - projektoriga näidati erinevaid piktogramme, mis seostusid stseeni sisuga, näitlejad joonistasid neid šabloonidena kasutades kriidiga seinale, kuni lõpuks moodustus terve märgistik; natuke meenutas see Põllu "IDentiteedi" visuaali põhimõtet. Taustaks Bach ja koduloomade häältest monteeritud ambient. Üsna minimalistlik ja väljapeetud tükk.

Neljas tükk oli Mihhail Durnenkovi "Kõige lihtsam meetod suitsetamisest loobumiseks", lavastaja Ivan Strelkin, kes lõpetas Peterburi teatriakadeemia 2010 ning on lavastanud Peterburis, Kaliningradis ja Petroskois ning on tänavu sügisest Tallinnas Vene teatri lavastaja. Mängisid Vene teatri näitlejad ning kolm inimest Von Krahli poolt. Mängiti Krahli proovisaalis, kus vaatajad olid paigutatud ratastega toolidesse üle ruumi läbisegi, mäng toimus vaatajate keskel, nii et oli võimalus näitlejaid väga lähedalt jälgida, samas nihutati vaatajaid etenduse vältel ka ringi nagu mööblit. Siin oli mitme keele kasutamine tehtud samuti lavastuse osaks - mängiti kahes keeles läbisegi, kusjuures Katja Novosjolova mängis eesti keeles, ühel stseenis aga tehti sünkroontõlkes taotluslik nõks, kus kõrvaklappidest tuli tekst samas keeles, milles mängis näitleja. Nii et vaataja tähelepanu hõivamise mõttes üsna tihe eskiis. Siin oli ka neljast eskiisist kõige rohkem näha valmivaid psühholoogilisi rolle, eriti põhipaari Novosjolova ja Dmitri Kosjakovi puhul.

Nii et üks väga väärt ettevõtmine, mina olen rahul.

Elad muudkui ja ei pane tähelegi, kui teise ilma satud

Kalev Kudu lavastas Tartu Üliõpilasteatris valgevene nüüdisdramaturgi Pavel Prjažko näidendi, mis algselt kannab pealkirja "Alukad" (Трусы), kuid sai nüüdses versioonis nimeks "Elad muudkui ja ei pane tähelegi, kui teise ilma satud". täistõlget ei hakka siia panema, sest lavastust mängitakse veel (24. aprill, 1., 5., 24., ja 25. mai), soovitan vaatama minna. maitseprooviks mõned katkendid.

üks kahest stseenist, mis on näidendi lõppu lisatud pealkirjaga "Boonusstseenid, mis ei läinud teksti", kuulub tegevuskäigu poolest näidendi algupoolde; see jäi ka Kudu lavastusest välja (samas teine boonusstseen kujutab endast loo alternatiivset lõppu - üks lõpp on linnarahva ja Niina leppimine, teine on Niina rituaalne märtrisurm, Kudu on lavastusse võtnud mõlemad)

Mendi kabinet. Ment istub laua taga, mängib „Playstationi“ moodi arvutimängu. Siseneb Niina.

Niina

Kas võib, tere.

Ment

Mhmh... Tervist. Mis sind siia toob, Niina?

Niina

Ei tahaks teid eriti tülitada...

Ment

Juba teedki seda.

Niina

Ma ikkagi räägin teile, Leonid Petrovitš.

Ment

Noh?

Niina

Ma räägin, aga teie tehke siis juba omad järeldused, eks?

Ment

Olgu peale, noh. Aga mis sul, Niina, mulle pajatada on sellist, mida ma ei tea, huvitav oleks teada?... Olgu!

Niina

Kogu see asi hakkas toimuma...

Ment

Niii...

Niina

Hakkas toimuma, algas peale alles kaks nädalat tagasi umbes... Jah! Kaks nädalat tagasi! Ma pesin oma aluspesu.

Ment

Huvitav, noh.

Niina

Ma pesin pesu, oma aluspesu. Aluspükse, kui täpsem olla, kaks nädalat tagasi, ja riputasin nad, nagu tavaliselt, riputan nad rõdule kuivama. Nagu ma seda tavaliselt teen, rõdul kuivab mul pesu.

Ment

Jumal küll, no tuul viis su alukad ära, Ninka! Ma ei suuda seda kuulata! No kellele su alukaid vaja on, mulle või?... Sa ajad lollusi praegu suust välja, saad sa aru või ei? Ainult ära solvu, eks? Ja mina kuulan sind, selle asemel, et... Olgu!

Niina

Ma arvasin ka alguses, et tuul. Aga mul on head, väga uued pesulõksud, Leonid Petrovitš. Kunagi varem pole midagi sellist juhtunud. Tuul ei puhunud midagi kuhugi, kõik rippus kindlalt nööri küljes alati.

Ment

Oh jumal...

Niina

Olgu, kui te kõike teate, Leonid Petrovitš, siis miks teid siia üldse istuma vaja on, öelge mulle? Minge näiteks...

Ment

Milleks mind vaja on?

Niina

Ja hakake jumalaks, näiteks.

Ment

Milleks mind vaja on, raisk? Mina, raisk, olen korravalve selles linnas! Jah, tänu mulle on kuritegevus nullis üldiselt! Mina, kurat!

Niina

Aga i...

Ment

Mida?

Niina

Aga ikkagi kaovad mu alukad ära! Ja järgmisel päeval oli sama lugu, ja järgmisel päeval, ja järgmisel! Mis iga päev viib tuul ära või?! Nii kaugele viis ära või? Nad oleks rõdu all vedelenud, või puu otsas oleks rippunud. Neid pole seal kuskil, Leonid Petrovitš, ja ei saagi olema! Juba üksteist alukat on puudu! Mis ma pean ainult alukate pärast tööl käima või mis? Ma ei taha samuti uskuda, et neid varastatakse!

Ment

Ja mida sa ise arvad?

Niina

Arvan, et nad kaovad kuhugi, ei tea! Ei taha ma inimestest halvasti arvata, et keegi varastab neid, selles mõttes.

Ment

Aga nii ju ometi, nii ju tulebki mõelda, Niina. Mu meelest kuidas siis teisiti? Ma pean ju hakkama läbiotsimisi teostama, inimesi üle kuulama. Öelge, ega teie ei võtnud Niina aluspükse? Aga ehk nägite, kes võttis?

Niina

Nojah, naljakas.

Ment

Just nim...

Niina

Aga mis mina pean tegema?

Ment

Just nimelt, Niina, Just nimelt!... Olgu, see on minu töö. Pealegi...

Niina

Minu isa mälestuse nimel, jah?... Lihtsalt mina olen ka võib-olla olemas, saate aru? Ma olen ka inimene, eks ole? Mis, nagu mulle, lihtsalt mulle, minu jaoks ei või midagi teha, on nii või?! Ainult isa mälestuse nimel, on nii või, Leonid Petrovitš?

Ment

Hästi. Järgime seadust, kui vaja järgime seadusetähte, seda mööda liigume. Teisi variante mul pole.

Niina

Mina ka ei taha, mis te arvate, et mulle meeldib niimoodi omade peale või? Ainult et võib-olla on keegi, kellest me midagi ei tea, Leonid Petrovitš.

Ment

Võib-olla, Niina. Kõik võib olla selles elus. Või vaidled vastu?

Niina

Ei. Ma pean avalduse kirjutama, või kuidas?

Ment

Mul pole paberit ega pliiatsit.

Niina

Aga kui ma leian teile pliiatsi? Ja mis ma siis kirjutama pean?

Ment

Oma lugu, tõde.

Niina

Selge, aitäh. (tõuseb)

Ment

Nägemist, Niina.

Niina

Ma ei lähe veel ära. Ma lähen pliiatsit otsima, Leonid Petrovitš!... Kohe leian pliiatsi, paberilehe ja tulen tagasi.

Ment

Niina, nad ju söövad su ära. Kas sa saad sellele absurdile pihta?

Niina

Mul suva.

Ment

No kui just suva. Kui sa just selline suvaline meil oled, mis siis ikka.

Niina

Ma tulen kohe tagasi, Leonid Petrovitš. (lahkub)

Ment

Oleks mul niimoodi suva!

*

aluspükste retsitatiiv, mille lõpp, n-ö ühishümn kordub hiljem ka teist korda (ja just selles stseenis saab mõistetavaks, miks lavakujunduse autoril Kiwal oli vaja koguda 2000 paari aluspükse).

Niina korter. Igale poole on üles riputatud aluspüksid. Kerge tuul kiigutab neid; aluspüksid kuivavad.

Hääl

Teate, nagu välja tuli, nagu õnnestus superkaasaegsete tehnoloogiatega välja selgitada, aluspüksid suhtlevad omavahel, sosina, tuules kiikumise, pimeduses krabisemise keeles. Kõik see kleepub kokku monogrammiks, kuid kui me oleme tähelepanelikud, kannatlikud ja jääme neid kuulatama, siis mõne aja pärast võime siiski midagi kinni püüda. See pole läkitus inimkonnale. See on lihtsalt... lihtsalt aluspesu hall argipäev.

Kuivavate alukate vestlus.

-krõpa-krõpa-krõpp.

-trussi-trussi-truss.

-puuks-piss-piss.

-limps-limps-limps.

-Maksan dollar.

-Mina kaks.

-Mina kümme.

-Mina viis.

-Mul on pilt peal.

-Mul on pitsid.

-Aga mina teen ettepaneku nüüd endast märku anda neil, kes on odavamad kui kümme dollarit.

10 dollarist odavamate aluspükste vestlus.

-Köögis rippudes me külge hakkas karbonaadi hais.

-Köök ja viin ja voodi.

-Meie aga kuskil keskel.

-Spermat muga kuivatati.

-Verega mind ujutati.

-Minusse on situtud.

-Mind on katki rebitud.

-Minuga on haavu seotud.

-Aga nüüd andku märku need, kes on kallimad kui nelikümmend dollarit.

-krõpa-krõpa-krõpp.

-trussi-trussi-truss.

-puuks-piss-piss.

-limps-limps-limps.

40 dollarist kallimate aluspükste vestlus, pärast väikest pausi.

-Meie pärit teisest liigist.

-Mitte lihtsalt püks, vaid märk.

-Meil on kandja üle võim.

-Meisse sittuda ei või.

-Parem enda hinge sülga.

-Parem raiu otsast sõrm.

-Ole väärt meid, inimene.

-Kui meid kanda on su soov.

Kõik aluspüksid kooris ja hirmuäratavalt:

-krõpa-krõpa-krõpp. trussi-trussi-truss. puuks-piss-piss. limps-limps-limps. Varsti varsti väga varsti muutuvad kõik alukaiks. Meiega saad aluspüksteks, põgene, kui suudad vaid. Jookse nüüd, sest hiljem on vaid alukate öö. Päris uueks teeb sind meie ümberõmblustöö. krõpa-krõpa-krõpp. trussi-trussi-truss. puuks-piss-piss. limps-limps-limps. Pole taevast ega maad, päikest enam sa ei näe. Pole ema ega isa, võim on alukate käes. Kuhu tahes pilgu heidad, vastu vaatab aluspüks. Alukaid sa suudled siis, alukaid sa embad siis, kauneid pisikesi aluspüksipoegi sünnitab siis igaüks. krõpa-krõpa-krõpp. trussi-trussi-truss. puuks-piss-piss. limps-limps-limps.

*

ja üks võtmestseene.

Siseneb Niina. Käes rulli keeratud pakk ja kott. Kõigest on näha, et katus on tal juba täitsa konkreetselt ära sõitnud. Niina pöördub aluspükste poole, sekeldab ringi.

Niina

See on, see on, see on nii... Ptüi sind! Ei! Ei, mitte nii! (paneb koti maha, pakki hoiab käes) Kohe muutub teiseks kõik. Teie jaoks nad panen jalga. Peidetud saab minu võit imealukate sisse. Olin ori, sain poeediks. Armas isa, kannatust! (lahti riietudes) Magad oma rõskes hauas, minust midagi ei tea. Mis nad minust ka ei räägiks, kõik on vale. Sinu tütar on Niina! Armastab sind, peab sind meeles ja tunneb sulle kaasa. (on täitsa lahti riietunud) Ongi muutumise hetked. Minu unistus on käes. Päästvas tules taevaretke algan aluspükste väel. Punased, nii kaunid nad, teiste jaoks nii ohtlikud. Neid vaid mina suudan kanda!

Niina teeb paki lahti, võtab välja aluspüksid, mida Ment juba nägi. Laskub põlvili, sirutab ette käed, millede peal lebavad aluspüksid.

Niina

Jumal, suur tänu sulle selle kingituse eest. Ma olen sulle nii tänulik, jumal. Mu jumal, kallis jumal, sa ei kujuta ettegi, kui tänulik! Sa ei kujuta ettegi, kui tänulik! Jumal, jumal küll! Mida ma nüüd suudan! Ma olen nii õnnelik, jumal! Mu jumal, kallis jumal! Kui raske on see kõik! Ma olen sulle tänulik ja kõik!... Jumal, tänan, et sa kuulda võtsid! Minult meeletuse ära võtsid. Olin ori, sain poeediks. Jumal, tänan, et sa kuulda võtsid! Jumal, tänan, et sa kuulda võtsid! Inimestest kõrgemale minu tõstsid. Minu palveid sa ei unustanud. Jumal, tänan, et sa kuulda võtsid! Jumal, tänan, et sa kuulda võtsid! Taevast oma õnnistuse saatsid! Annan sulle aluspüksid, kanna neid, julgelt, Niina, kanna sajandeid. Kui on tõprad põlema su pistnud, tuleriidal meenuta siis oma venda Kristust, temagi ju süütult kannatas. Jumal, tänan, et sa kuulda võtsid!

Niina paneb aluspüksid jalga. Nüüd on ta asjalik ja enesekindel.