Väärt kraam! Aare Pilve kultuurisoovitused

Postimehes on sari, kus antakse soovitusi koroonaepideemia ajaks, mil suur osa kultuuriasutusi on suletud ja inimestel soovitatakse püsida kodus ja teistest inimestest eemal.

*

Kas pole huvitav, et kui viiruse takistamiseks hakati inimeste sotsiaalset suhtlust piirama, siis esimesena läksid lukku just kultuuriasutused, kuigi hulgaviisiliselt koguneb neid ju mujalgi. Ma oletan, et selles mängib oma osa see alateadlik taju, et teatris, muuseumis, raamatukogus toimub vaimsel tasandil kogu aeg teatav vastastikune „nakatumine”, ideed ja hoiakud levivad inimestelt inimestele just nendes asutustes. Sest kultuur on oma olemuselt kontaktis olemine, kontakti säilitamine. Mille abil ma seda üleüldist kontaktis olekut säilitan üleüldise isolatsiooni ajal?

Mõni raamat, mille kohta olen mõelnud, et võiks lugeda, aga pole aega olnud. Näiteks Strugatskite „”Hukkunud Alpinisti” hotell” - arvasin küll, et filmi olen ju näinud, mis temast ikka lugeda, aga siis avastan, et filmist on välja jäänud mustkunstnik du Barnstocre'i tegelaskuju, et Hinckus on hoopis väikest kasvu vesiste silmadega mehike, et Olaf pole üldsegi balletitantsija välimusega, vaid turske viiking, ja et Moses on eksikombel sattunud „Sinise Haakristi” nimelisse salaühingusse. Kõige rohkem on raamatuga ühtmoodi bernhardiin Lel. Ja ometi on film raamatu olemuse suhtes väga täpne.

Või siis hoopis Jacques Maritaini „Kunstniku vastutus” (Mirjam Lepikuldi tõlkes) - neotomistlik filosoof, ustav katoliiklane ja inimõiguste deklaratsiooni üks autoreid. Ma hakkan otsima, kas temalt on veel midagi eesti keeles, ongi, 1988. aasta Loomingus on „Filosoof ühiskonnas”, tõlkinud Mart Raukas, kes omakorda äratab mus huvi, sest ta on meelde jäänud 90ndate telesaadetest, jään tema kannul netti surfama, käin läbi kogu ta trajektoori matemaatikaõpingutest analüütilise filosoofia ja Wittgensteini juurde (tedagi on ta tõlkinud), sealt üha esoteersemaks kuni filmini Einar Laignast ja Tai poksi harrastusteni päris hilisel ajal, kuni küllastununa pöördun tagasi Maritaini juurde, kes ütleb, et filosoofe on vaja, et ühiskonnas oleks keegi, kes hoiab meeles tõde ja vabadust.

Või siis meenub, et veel enne karantiini kehtestamist jõudsin ära käia Flo Kasearu näitusel Tartu kunstimuuseumis. Kasearu on mulle alati meeldinud seetõttu, et olles küll n-ö kontseptsioonikunstnik, teab ta väga hästi, et kunstiks teeb asja ikkagi aistilisus ja psühholoogilisus. Ja ma otsingi üles tema kodulehe flokasearu.eu, et tema varasemaid teoseid meelde tuletada, alates valgest hobusest, kes öise Tallinna seintel kappas ja kes tõi Kasearu nime mulle esimest korda teadvusse.

Enne karantiini olen jõudnud ka omandada Tõnis Vilu uue luulekogu „Tundekasvatus”, loen seda, see on kuratlikult hästi kirjutatud, see on poeem, see on lausa näidend, esitangi seda endale kodus, toimib väga hästi, aga ma pole ju näitleja, organiseerin raamatu oma näitlejast sõbrale.

Käin tühjaks jäänud linnas ekskursioonil, võtan linnaruumi kvartalhaaval ette, korraldan väikseid arhitektuuriloolisi ekspeditsioone (loomulikult pidades kinni kahe meetri reeglist!). Näiteks kvartal Narva mnt – Kreutzwadi – Raua – Pronksi, kus on uhke Burman, 30ndate esindustraditsionalismi, stalinismi, mingeid hilisnõukogude ümberehitusi, Raua sauna modernism, aga ka tsaariaegne dekoreeritud kivihoone; kvartali sisemusse on peitunud kolm hubast vanaaegset puithoonet, kaks neist ilusti korras, kolmas täiesti lagunenud, lausa maaliliselt kokku kukkumas. Milline rikkus! Ja ma avastan, et eemal asuva sünagoogi ülemine kaar on ilmselt modelleeritud selle tsaariaegse maja kangialuse võlvkaare järgi, igal juhul kangialuse keskteljel seistes on kattuvus hämmastav.

Kui reisida ei saa, siis võib seda teha kujutluses Radiogardeni kaudu, kus on terve gloobusetäis igasuguseid raadiojaamu, mida saab reaalajas kuulata, Oudova kohalikust kuni Rio bossajaamani.

Ja siis jään netist vaatama igasuguseid mustkunstnikke – kui meistrid tegutsevad, on see ikkagi juba täitsa kunst. Ühed mu lemmikutest on Ameerika trikimeeste paar Penn & Teller, kellel on nüüd saade, kuhu teised mustkunstnikud tulevad esinema ning püüdma Penni & Telleri ära petta; mõnikord see isegi õnnestub. Aeg-ajalt teevad nad ka poliitilise maiguga ülesastumisi (nad on vaadetelt libertaarid), mu lemmik on etteaste, kus USA lipu põletamine on veetlevalt mängitud austusavalduseks selle lipu esindatud väärtustele.

Hiljuti ilmunud Eesti räpptekstide kogumikvinüül pani mind uuesti avastama Eesti hiphoppi, millest olin mõnda aega juba võõrdunud. Leidsin uued lemmikud: mahe Sammalhabe, Eesti naisräpparite harvu ridu mõjuvalt täiendav Manna, terroristlik grime'i-mees Grinks (neid kõiki saab tavalise guugeldusega kätte).

Kuidas teha ise koju suletuna koduste vahenditega kultuuri? Ilmad on ilusad, päike paistab kogu päeva erinevatest ilmakaartest sisse, miks mitte valmistada oma kodust päikesekell, märkides ära kohad, kuhu päike mingiks ajaks jõuab? Kodune ruum on kohe teistpidi kontseptualiseeritud – temast on saanud aja koda, ta on nüüd planetaarium. Nagu Hamlet ütles, et ta võib pähklikoorde sulgudes olla mõõtmatu ruumi valitseja.

Jevgeni Demakovi maal "Puškin Boldinos", 2015

Lugeda Puškinit. Puškin oli 1830. aasta septembrist detsembrini Boldino mõisas karantiinis, sest Venemaal oli parajasti kooleraepideemia. See oli tema üks viljakamaid aegu, ta viis „Onegini” lõpule, kirjutas neli värsstragöödiat (nende hulgas „Pidu katku ajal”) ja 30 luuletust, lisaks „Belkini jutustused” proosas. Luuletuses „Eleegia” ütleb ta, et kõik pole veel kadunud, sest veel suudab väljamõeldis teda nutma ajada. See on hea mõõdupuu – kas kunst veel puudutab? Kui jah, siis elame üle.

Johann Wilhelm Krause "Tartu ülikooli peahoone" (anonüümse autori jõuluremiks)

Urbanistide ajakiri U ja väliruumi ajakiri ÕU on välja andnud ühisnumbri, mille teemaks on kriitika. Seal on ka rubriik, kus inimesed on muusikaarvustuse formaadis kirjutanud linnaruumist - kirjutasin ülikooli peahoone jõuluversioonist. Kogu number on netis loetav, kuid seda on võimalik ka paberkujul hankida.


JOHANN WILHELM KRAUSE "TARTU ÜLIKOOLI PEAHOONE"
(anonüümse autori jõuluremiks)

Tartu oli 18. sajandi lõpuni suurte kõrgete kivikirikutega „väike puust linn”, millest pärast korduvaid sõjalaastamisi ja põlenguid otsustati teha keiserliku ruumiatmosfääriga ülikoolilinn, mille keskmeks sai peahoone. Imperiaalne klassitsism oli moes kõikjal Euroopas, oldi keisrite sõja künnisel. Mõnes mõttes oli see samasugune aeg nagu Teise maailmasõja ümbrus – võitlesid suurejoonelised Euroopa ümberjagamise kavad ning ehitati ranget totalitaarse ilmega arhitektuuri. 

Millalgi enne peak oil’i, kui näis, et elektrivalgus on lõputu ressurss, kujunes välja mitu valgustusega seotud arhitektuurset kontseptsiooni. Üks neist on tõenäoliselt pärit 1930ndate Saksamaa „valguskatedraalidest” ning kujutab endast arhitektuuriväärtuste öist väljavalgustamist, reeglina lähtub valgus maapinnalt ülespoole. See on hoonete „musealiseerimine”. Teine kontseptsioon: hooneid hakati talvel, eriti jõulude ajal, kaunistama pisikeste tulukestega, et lisada neile heldimapanevat muinasjutulist pehmust ja sära. Hooneid hakati „jõulustama”.

Nüüd on need kolm kontseptsiooni juba mitu aastat ülikooli peahoone puhul kokku remiksitud.  Jõulupeahoone kuuelt sambalt ripuvad ühtlaselt alla tulukesteread – jõulupuine mulje, mis ühtlasi rõhutab sammaste sümboliväärtust kogu ülikooli metonüümse tähistajana, sambad saavad juurde teatavat kergust ja sihvakust. Frontoon oli tsaariajal täis keerulist ornamentikat, mille keskmes oli kahepäine kotkas, hiljem see eemaldati ning koht jäi lagedaks. Nüüdses remiksis on see komponent isegi ehk kõige õnnestunum, kuivõrd aktualiseerib seni tummavõitu kolmnurga ning tulemuseks on mulje tähistaevast. See mõjub peaaegu subliimsena, harva on jõulutuled niivõrd lähedal kantilikule esteetilisusele (Kant suri samal aastal, mil peahoonele pandi nurgakivi). Hoone ülemist serva katab rahvuslikus mustris lint. See on kõige rohkem „jutustav” osis, mille põhifunktsioon on öelda, et tegu on rahvusülikooliga. Peab aga tunnistama, et visuaalselt on lint pisut mürane, sest erinevalt sammastest ja portikusest pole karniis lage, vaid tal on oma kandiline rütmika juba olemas – rahvalik motiiv kipub selle otsa komistama ning sellega võistlema. Kuid ühtlasi kumab mürast läbi veel üks ajastu – sõjajärgne rahvuslik klassitsism, mil stalinlikku pompöössust kodustati eesti ajal välja kujunenud rahvusornamentikaga. Nõnda haardub karniis lausa kolme erinevasse ajastusse, olles neljandaks ühtlasi mälestis möödunud postmodernismile.
 

Mälestusi lagendikust

Ilmunud algselt ajakirjas Estonian Art, 2006, nr 1 (18), kui õigesti mäletan, siis Eero Epneri tellimusel, taasilmunud Annelinna portaalis. 

Tulin Annelinna 1994. aasta sügisel, kui astusin ülikooli ja sain päris Annelinna lôppu, Mõisavahe tänavasse ühe toa kolmetoalisse korterisse. Tulin Viljandist, kus olin eelnevad 18 aastat elanud “bussijaama taguses” kvartalis kesklinna ja Uueveski piiril – kohas, kuhu linn oli laienenud 20. aastate alguses ning lôpliku kuju saanud 60. aastate individuaalelamute-ajastul. Minu senise elu keskmeks oli Artur Perna projekteeritud kôrge viilkatusega kolmekorruseline üürikorterite maja suure hoovi ja aiaga, milles alguses ise elasin ning mis pärast, kui elasime samas kvartalis oma majas, paistis mulle aknasse.

Ja siis äkki Annelinn – midagi hoopis teistsugust. Pikalt Emajôe luha ääres laiuv viiekorruseliste karpmajade rägastik, mille struktuur ei ole maapinnal liikudes adutav ja kus majade individuaalsus on esmapilgu eest varjatud. Ma mäletan, et ma olin Annelinnast vaimustatud, ja võib-olla oli see vaimustus sarnane nt kunagise 60. aastate Mustamäe-vaimustusega, vaimustusega linna anonüümse üleelusuuruse funktsionaalsuse idee üle. Annelinn avas minus linliku modernisti. Võimalik, et sellele aitasid kaasa ka nt 60.-70. aastatest pärit suur jalgadega raadio toanurgas või samast ajast pärinevad pildialbumid Tartust, mis perenaisel riiulis olid ja mida vaatasin, et linna vaimu sisse elada.

Paar mälestuspilti. Ma olen kolmetoalise korteri elutoas, vaatan aknast välja, kuum augustipäev, tuba ise on aga jahe. Mu pilk liigub majadelabürindi sügavikku: majad on üksteise suhtes täisnurga all, aga nurkade vahelt paistab veel kaugemaid maju, ja need tunduvad samuti olevat üksteise suhtes kuidagi organiseeritud. Tunne, et Annelinn on midagi põhimõtteliselt lõpmatut, mingi endasse keerduv süsteem, kuhu võib ära eksida, kuid eksimisest pole tegelikult midagi, sest iga koht selles süsteemis sarnaneb iga teise kohaga – sa oled alati “kohal”. Ja sellega teisalt liituv tunne, et sul on siiski üks individuaalne koht, see konkreetne aken, mille aknalauale sa võid panna oma isikliku kohvitassi. Tuba ise on vaikne, ka väljas tundub vaikne olevat, aga ometi aimdub sellest labürindist mingit visuaalset mühinat (mitte müra), mingit süstemaatilise dünaamika ülevat muusikat. Selles oli mingit erilist vabadust, “kõik on lahti”-tunnet.

Teine pilt. September, väga tuuline ilm, aga päike paistab. Mul on kõht tühi, olen ostnud mingi krõpsupaki, millest söön, kõndides Kalda teelt (Annelinna põhitänav) eemale majade vahele, istun majade vahele veetud suurele kivile – ja hoolimata sellest, et ma olen majademüürist ümbritsetud, on mul tunne, et tegelikult istun ma lagendikul, sest majad ei peata kõikjale tungivat tuult, ja majad ise on tummad – nende fassaadid ei “kõnele” mulle midagi, nad on puhas nurkadest ja sirgetest koosnev maastik. Ma olen keset Annelinna lagendikku juhuslikku toitu sööv rändur, kuskil selles maastikus asub mu koobas, aga teed sinna ei juhata mulle see maastik ise, vaid mingi liikumislogistiline teadmine majanurkadest, kus on vaja pöörata, ja majanurkadest, kus pole vaja pöörata. Ma ei liigu ruumis, ma liigun teadmises ruumi kohta. Annelinn on füüsiliselt üles ehitatud ruumiabstraktsioon, ja selles on midagi ülevat, subliimset.

Ja muidugi nood majade akendeta otsaseinad, mille lähedale saab minna ja otse üles vaadata – ehitatud tühjus, lage sein siledalt kõrgusse suundumas. Ja majade esiküljed oma kümnete akendega, mille taga sadu tundmatuid elusid: et elusid on su ümber nii palju, ja nad jäävad samas kõik tundmatuks, selles on midagi, mis vabastab sind elusolemise tõsiasja raskusest.

Veel üks täiesti uus kogemus seoses Annelinnaga on igapäevane linnaliinibuss. Kõigepealt bussipeatused, kohad, mis pole olemise kohad, neis ei püsita, vaid oodatakse, et kohe ära minna – ja ometi veedetakse sellises kohas iga päev vähemalt veerand tundi. Mina suhtusin bussipeatusse oma senise kogemuse põhjalt – et igas kohas ollakse kohal -, samuti suhtusin bussi endasse, mis minu jaoks polnud lihtsalt ajutisus kodu ja linna vahel, vaid omaette ruum koos liikuva ja uudse aknatagusega, mis iga päev kordus. Just bussisõit oma korduvuses oli Annelinna-ekstaasi kõrgpunkt, sest oma korduvuses lausa rituaalne. Ma olin bussis kohal, avatud tema ajutisusele ja efemeersusele, ma ei olnud endale välja kujundanud seda tähelepanematust, millega enamik annelinlasi bussisõidusse suhtus – nende jaoks oli see mingi lünk päevas, mida ei mäletata ja kus ollakse oma mõtetega kuskil eelnevas või tulevas. Mina aga olin siin, ja nägin kogu seda Annelinna püsivat ajutisust, virtuaalsust. Mu vaimustus oli tõepärase arvutimängu küüsi sattunud poisikese vaimustus.

Loomulikult see hajus nelja aastaga, mis ma seal elasin – sest ega virtuaalsus saa väga kaua toita. Annelinn muutus minugi jaoks mingiks tähelepandamatuks lüngaks kesklinna ja kodukorteri vahel. Seejärel elasin aga veel kaks aastat Hiinalinnas, nõukogude sõjaväelaste poolt ehitatud paneellinnakus Annelinna külje all, mis oli hoopis midagi muud – reis ajas ja ruumis, kuigi Hiinalinnast Annelinna labürintidesse võis kõndida 5-10 minutiga. Hiinalinnas võis tajuda, mis on nõukogude paneellinnaosa algupärane olemus. Annelinn oli Hiinalinnaga võrreldes põhjamaine individualistlik “töövälise elu” funktsionaalne asupaik, Hiinalinn aga jättis mulje kohast, kus tõesti ka elatakse, ollakse kohal, antakse oma kohalolekust märku akna peale pandud makkide või igahommikuse rõdul suitsetamise kaudu, istutakse majaukse ees pinkidel või kogunetakse majade vahele ehitatud putkakeste ümber õlut jooma. Seejuures pole see mingi “õdus” elukeskkond, kõiges on ikkagi tunda seda korterite kui “elamise karbikeste” üksteise otsa laotusest tulenevat ajutisuse või anonüümsuse tunnet, kuid erinevalt Annelinnast polnud see midagi, mis jäetakse sulgudesse (ja mis just seetõttu säilitab teatava võluva masinliku ja sundimatu steriilsuse), vaid miski, millesse ollaksegi mõistetud ja milles ollaksegi kohal. Hiinalinn oli tervik, ajutise elamise tihke klomp, mis püüdis kasvada püsivaks koduks; Annelinn oli diskreetsetest süsteemi komponentidest koosnev hõredus, mille ajutisus jäeti majamüüride vahele tühja tuulena puhuma, et ise varjuda oma kodukoopasse. Erinevus ei tulene puhtalt elanike rahvusest, sest mõlemas elab nii venelasi kui eestlasi; erinevus tuleb pigem sellest, et Annelinn oli ehitatud linna “lisataskuna”, kuhu majutada uusi elanikke, kes päeviti valguvad mujale linna peale laiali; Hiinalinn aga oli ehitatud suletud sõjaväelinnakuna, mis oli ülejäänud linnast eraldatud. Annelinn ehitati, et sinna inimesi “ööseks ära paigutada” (diskreetsus, hõredus inimeste elumustris), Hiinalinn aga selleks, et sinna inimesi “asustada”, “istutada” (tihkus, terviklikkus).

Tulime naisega tulema, otsisime endale 50. aastail ehitatud poststalinistlikku majja korteri, vaatega puudele ja kirikule ning kauguses paistvale tähetornile; see oli peaaegu nagu teise linna kolimine. See oligi kolimine ASULAST LINNA, “majadevahelisest ruumist” tänavasse.