Is It Possible to Read Soviet Literature Anew? Rudolf Sirge's Historical Novels

UTKK ja Soome Ajaloouuringute Tippkeskuse ühise ajalooromaani teemalise uurimisprojekti tulemusena on Soome Kirjanduse Seltsi väljaandena ilmunud artiklikogumik "Novels, Histories, Novel Nations. Historical Fiction and Cultural Memory in Finland and Estonia". Raamatu toimetajad on Linda Kaljundi (teadur TLÜ Ajaloo Instituudis ning Soome Kirjanduse Seltsis), Eneken Laanes (UTKK vanemteadur ja TLÜ dotsent) ning Ilona Pikkanen (kes töötab teadurina Tampere ülikoolis eelmainitud tippkeskuse raames ning ühtlasi SKSis projektijuhina).

Selle projekti eestikeelne väljund oli Keele ja Kirjanduse 2013. aasta nr 8-9, erinumber, mis nüüdse kogumiku autorite (sealhulgas minu) puhul kattub sisu poolest suuremal või vähemal määral nüüdsete ingliskeelsete versioonidega (kuigi neid on päris põhjalikult ümber toimetatud, arvestades rahvusvahelist lugejat).

Raamat sisaldab peale toimetajate põhjaliku sissejuhatava artikli veel 12 teksti. Esimeses osas, mis käsitleb 19. sajandi rahvuste loomise aegset kirjandust, on Tampere ülikooli soome kirjanduse professori Mari Hatavara uurimus Zacharias Topeliuse Soome ajalugu konstrueerivast loomingust, EHI võrdleva kirjandusteaduse lektori ja Tampere doktorandi Piret Peikeri käsitlus Lydia Koidula jutustusest "Juudit ehk Jamaika saare viimased maroonlased" (kus Uue Maailma orjuse-temaatika toimib teatava paralleelina eesti rahvusliku ärkamise teemale), Eneken Laanese artikkel Borhöhe "Tasujast" (vt eestikeelset artiklit Keeles ja Kirjanduses 2012/7) ning Turu ülikooli soome kirjanduse dotsendi Heidi Grönstrandi käsitlus armastussuhete dünaamikast Evald Ferdinand Jahnssoni ja Fredrika Runebergi ajaloolistes teostes (üks mu enda lemmikuid selles kogumis).

Sõdadevahelist aega käsitlevad Ilona Pikkanen (Aarno Karimo Soome kodusõja kujutajana) ja Linda Kaljundi (viikingi-teema 1930ndate eesti ajalooromaanis ja selle suhe tollase mälupoliitikaga).

Kolmas osa hõlmab sõjajärgset perioodi. Siin on minu artikkel Rudolf Sirgest (vt ka siia), Jaan Undusk kirjutab Ristikivi ajalooproosa põhjal mälukaotuse loovast funktsioonist (eestikeelset versiooni vt Looming 2012/10), Tiina Kirss uurib talupoegade mässu küsimust Krossi romaanis "Kolme katku vahel", Jyväskyla ülikooli kultuuriuuringute teadur Nina Sääskilahti käsitleb Lapi sõja (Jätkusõja lõpujärk, kus soomlased sõdisid sakslastega) mälutöötlusi soome kirjanduses (naisuurimusliku rõhuga), Oulu kirjandusteadlane Marita Hietasaari kirjutab Lars Sundi "Siklaxi"-triloogiast, milles soome ajaloolisele mälule antakse postmodernistlik töötlus.

Raamatu lõpetab kokkuvõtlik saatesõna Utrechti ülikooli professorilt Ann Rigneylt, kes on üks olulisemaid tänapäeva teoreetikuid, mis puutub kultuurimälu ning selle seost kirjanduslike kujutamisviisidega, ja kes oli korduvalt viidatud autor ka meie projekti seminaridel ja artiklites. Rigney peab selle kogumiku eriliseks plussiks, et see võtab ühe konkreetse piirkonna (mis on sisemiselt mitmekesine, sest Eesti ja Soome on ju üsna erinevad kontekstid) ja katab ajalookirjanduse kogu arengukulu, erinedes selle poolest sama temaatika levinud käsitlusviisist, mis keskendub ainult kas ajalooromaani tekkeaegadele või II maailmasõja käsitlemisele kirjanduses. Samuti arvab ta, et see raamat mitte ainult ei lisa uusi andmeid ajalookirjanduse rahvusvahelisse n-ö andmebaasi, vaid võimaldab "perifeersema" kogemuse esitamise näol laiendada ka ajalookirjanduse kui sellise käsitlemise teoreetilisi perspektiive. Lisaks sisaldab raamat ka kahe kultuuri vastastikust peegeldust, mis annab mõtteainet kultuuriliste erinevuste üle selles valdkonnas. Siinkohal teeb ta viite minu artiklile, mis kõlab küll mõnevõrra võõrituslikult, aga olgu peale, perspektiivid on Rigney mängutoomisega niikuinii väga laiaks tõmmatud: "Lühidalt, tänapäeva Soome-Eesti näol on meil tegu sügavalt komplitseeritud areeniga, mille põhjal uurida keerulisi protsesse, kus ajalooliselt on oma rühmaidentiteeti kujundatud suhtes paljude teistega; see kehtib kuni sellise laetud teemani välja, mille üle siin arutleb Aare Pilv, kuidas taastõlgendada Eestis moduleerunud nõukogude realismi kuuluvaid teoseid ja anda neile koht iseseisva Eesti kultuurimälus, samas kui seal on ikka veel märkimisväärse vene vähemus." Vene vähemusest minu artiklis juttu pole, samuti ei seostaks ma praegus-Eesti suhet nõukogude pärandiga üheselt eesti-vene rahvusküsimustega - aga mis ma saan parata, kui see Euroopa teisest servast niimoodi üldistub.

Rigney räägib sellest, kuidas kogumik toob välja, et ajalooromaan on niivõrd sageli seotud just nimelt sõja kujutamisega, ja järeldab, et ju on see olemuslik - kirjanduslik ajalootöötlus on eriti vajalik just sõja-sarnaste katkestustega toimetulekuks.

Oluline iva, mida Rigney rõhutab - see kogumik, mis esitab soome ja eesti rahvusi "romaanirahvustena" (novel nations), st näitab, kuidas ajalookirjandus on toiminud nn rahvuse-ehitajana, toob ühtlasi välja ka selle, kui paljusuunaline ja transnatsionaalne see protsess sisemiselt on (viidates eriti eredate näidetena Koidula Jamaika-loole ning eestlaste viikingi-motiivile). Allusiooniga tuntud ütlusele ajalookirjutuse kohta lõpetab Rigney: "Even the national past is a foreign country." Mis kõlab ju põnevalt - meie oma maa ajalugu on välismaa.

Eesti nüüdisaja kultuuriteooria antoloogia

Kirjutasin Kultuuriteooria Tippkeskuse Akadeemia-erinumbrisse arvustuse tippkeskuse kokkuvõttekogumikust. Ajakirjas arvustatakse ka kaht eelmist KTTK artiklikogumikku (Marju Lauristin ja Linda Kaljundi). Tippkeskuse enda poolt sisaldab ajakiri nelja artiklit: Marek Tamme ja Kalevi Kulli intellektuaalselt intrigeeriv "Eesti teooria", Peeter Toropi "Kultuuriteooria kui kultuuri eneseteadvus" (osalt tegeleb Torop siin samade küsimustega, millega ka arvustatavas koguteoses), Andreas Ventseli ja Maaris Raudsepa kõrgteoreetiline artikkel semiootilisest subjektist võimusuhetes ning Franz Krause & Co artikkel "Ebaloomulik/mittelooduslik ja kultuuriteooria". Lisaks tõlkeid hispaania luuletajalt Jenaro Talensilt, Jesper Hoffmeyeri "Biosemiootika" eestikeelse tõlke tutvustus Margus Otilt ning Rauno Thomas Mossi pildid.

 

EESTI NÜÜDISAJA KULTUURITEOORIA ANTOLOOGIA

Estonian Approaches to Culture Theory. (Approaches to Culture Theory 4.) Ed. by Valter Lang and Kalevi Kull. Tartu: University of Tartu Press, 2014. 335 pp.

Kultuuriteooria tippkeskus, mis on juba seitsme aasta jooksul koonda-
nud hulka teadlasi Tartu ja Tallinna ülikoolist ning mille teadusürituste
ja publikatsioonide nimestik on muljet avaldav, on välja andnud ka oma
n-ö toimetiste sarja, kogumikku “Kultuuriteooria käsitlusi” (Approa-
ches to Culture Theory). Kolm esimest raamatut sellest sarjast on kit-
sama ja spetsiifilisema fookusega. Esimene ja kolmas köide on konve-
rentsikogumikud, mis sisaldavad Eesti uurijate kõrval ka välisautorite
tekste, üks ökosemiootika ja maastiku-uurimise teemaline, teine üpris
omapärane esemelise kultuuri antropoloogiliste süvamõtestuste kogum.
Teine köide esitleb Eesti ajakirjandusloo kontseptualiseeringuid Tartu
ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi uurijatelt.
Neljas köide, Eesti kultuuriteooria käsitlusi (Estonian Approaches
to Culture Theory), on laadilt teistsugune: valdkondade ampluaa on lai
ja pigem on tegu tippkeskuse juhtivate teadlaste uurimis- ja juurdle-
mistulemuste antoloogiaga. Hõlmatud on kõik tippkeskuse alla kuu-
luvad institutsioonid ja distsipliinid: Tartu ülikoolist arheoloogid, se-
miootikud, etnoloogid, folkloristid, usundiuurijad, meedia- ja kommu-
nikatsiooniteadlased, selles kogumikus külalisena ka üks lingvist (Mar-
tin Ehala); Tallinna ülikooli Eesti humanitaarinstituudist nüüdisaegse
kultuuri ja maastiku uurimisrühmad (neist viimase kaudu on tegelikult
esindatud ka sealne kultuuriteooria Rein Raua ja filosoofia Tõnu Viigi
isikus).
Pealispindsel lähenemisel hakkab muidugi tööle väike skepsis —
eks ole see kogumik ju mõeldud ühe suure rahastusprojekti sisulise
lõpparuandena, s.t tekib kahtlus, et tervik on mõnes mõttes formaal-
sel alusel kokku pandud. Teame ju kõik, kuidas teaduses asjad prae-
gu käivad: teadusrühmade koostöö ja tulemuste publitseerimine pole
nii mõnigi kord tingitud mitte ideede orgaanilisest sünergiast, vaid soo-
vist edukamalt konkureerida rahastuse pärast ning tõestada rahasaamise
põhjendatust. Me elame ajastul, mil teadlase oluline ülesanne on olla
oma tegevuse põhjendaja monetosfäärile. Kultuuriteooria tippkeskuse
töörühmad on muidugi olnud eriliselt õnnelikus seisus, sest Euroopa
fondidest tulev rahastus on väärt uurijatele andnud vabama oleku Eesti-
sisese kitsa konkurentsi tingimustes — mille üle võib loomulikult ainult
rõõmu tunda.
Jätkates pealiskaudsel formalistlikul lainel, võib inimene, kes tahab
näha, kuivõrd on kogumik sisemiselt seotud, teha näiteks registri põh-
jal “bibliomeetrilise” analüüsi selle kohta, keda raamatus kõige rohkem
tsiteeritakse. Võib näha, et autorite omavahelist viitamist kuigi palju po-
le: teineteist viitavad vastastikku Tiiu Jaago ja Kristin Kuutma, Valter
Lang viitab Peeter Toropile, Torop Kalevi Kullile, Rein Raud Mihhail
Lotmanile, Lotman Tõnu Viigile, Art Leete Ülo Valgule. Muidugi tuleb
arvesse võtta, et kaks artiklit on kirjutatud kahasse või kolme peale, an-
des seega tunnistust lõimitud uurimistööst. Need on Anne Kulli ja Raul
Tiganiku artikkel religiooni kriminoloogilisest funktsioonist ning Kati
Lindströmi, Kalevi Kulli ja Hannes Palangu artikkel ökosemiootikast
ja maastiku-uuringutest (mis on algselt olnud Routledge’i maastiku-
uuringute käsiraamatu semiootikapeatükk, seega mõnes mõttes distsip-
linaarne “alustekst”). Kui aga vaadata viidatud nimesid üleüldse, siis
kõige rohkem on ootuspäraselt Juri Lotmanit (kellelt ammutavad kuus
artiklit 14-st) ja Mihhail Bahtini (viis artiklit), järgneb mõneti üllatus-
likult Émile Durkheim (neli). Aga kui küsimust natuke keerulisemaks
muuta ja vaadata, millistes artiklites on kõige rohkem selliseid viitami-
si, mis kattuvad mõne teise artikli omadega, siis osutub eesotsas ole-
vaks kadunud Aili Aarelaiu “Mineviku muutmine kasutatavaks, et väl-
tida määramatust” (Avoiding uncertainty by making the past usable; 12
viidatud autorit, keda mainitakse ka teistes artiklites), mis on kooskõlas
artikli enda distsipliinipiire ületava iseloomu ja üldfilosoofilise haarde-
ga. Järgnevad Kuutma (11), Torop (10), Jaago (9) ja Lindström-Kull-
Palang (8) — kõik üldisema haardega metateoreetilised käsitlused ühe
distsipliini sisemisest arengust ja hargnemiste või distsipliinidevahelise
dialoogi võimalikkusest. Üldse ei ole teistega ühiseid lähteautoreid vaid
keeleökoloogiast kirjutaval Ehalal, mis on taas kooskõlas sellega, et ta
pole tippkeskuse võrgustiku püsiliige.
Nii et kuiv statistika näib tegelikult illustreerivat antoloogias esit-
letava võrgustiku jõujooni ja omavahelisi suhestumisi — Juri Lotman
mäetipuna, selle ümber semiootika oma kahe haruga ja folkloristi-
ka (millel on tugev etnoloogilis-antropoloogiline münt) kõige aktiivse-
ma teoreetilise otsijana.
Aga kui nüüd sisulisemalt läheneda, siis on sellel kogumikul loo-
mulikult oma tugev ja sihipärane alushoovus, mis kõike kannab, ko-
gumikku ning seega ilmselt ka kogu tippkeskuse võrgustiku ühisosa
iseloomustab ja juba esimestest artiklitest silma hakkab. Raamatu kaks
esimest teksti, Mihhail Lotmani “Semiosfääri paradoksid” (The para-
doxes of the semiosphere) ja Peeter Toropi “Kultuur ja tõlge” (Cultu-
re and translation) annavad hõlmava häälestuse kätte, mida siis järgne-
vas arendatakse, illustreeritakse ja modifitseeritakse. Lotmani tekstist
on ses mõttes ehk olulisim idee, et autokommunikatsioon on kommu-
nikatsiooni alusmudel, mitte selle erijuhtum — see loob ühtsuse, com-
munia, loob “teise” “minus” ja “minu” “teises”; kogu semiosfäär on-
gi põhimõtteliselt autokommunikatiivne ja igas partikulaarses kultuuris
on see samuti domineeriv. See Juri Lotmani ideede selgitus näitab, et
lotmanlik kultuurikäsitus (vähemasti Mihhail Lotmani tõlgenduses) on
peaaegu omaette metafüüsiline süsteem, mis annab teatava üldise filo-
soofilise aluspõhjenduse tervele kultuuriuurimise traditsioonile (ja ma
ei paiguta siia ainult Tartu-Moskva semiootikakoolkonda, vaid laiemat
humanitaaria-ala, mida lotmanlik vaade on mõjutanud). Mihhail Lot-
mani tekstile sekundeerib pisut kitsama fookusega Tõnu Viigi kirju-
tis Husserli Lääne kultuuri käsitlusest: husserllik vaade ühe konkreetse
kultuuriruumi algupära küsimusele toob esile selle, kuidas kultuur on
peaaegu nagu Suurest Paugust sündinud universum, mille aluspõhimõt-
ted tekivad üheaegselt nende põhimõtete järelmitega. Kultuuri aluspõhi-
mõtted on seega pidevas ümberkujundavas dialoogis nende põhimõtete
teostustega ning kultuuri analüüs on selles üks osaline. Peeter Torop te-
geleb põhjalikumalt juba (trans)distsiplinaarsuse küsimusega. Torop on
tõstnud tõlkimise kontseptsiooni teatavaks universaalseks kultuurilise
toimimise mehhanismiks ja sellest järeldub kultuuri uurimise seisuko-
hast kaks asja: esiteks tingib kultuuri enda siseste eri “keeltes” tekstide
rägastik hädavajaliku metodoloogiate ja analüüsistrateegiate mitmeke-
sisuse, nii et need peavad ka ise omavahelisse tõlkesuhtesse asetuma, ja
teiseks järeldub sellest loomulikult seegi, et kultuuri analüüs ja tõlgen-
damine on ka ise osa kultuurisisesest autokommunikatsioonist. Toro-
pi artikkel lõpebki arutlusega kultuuri analüüsijate vastutusest kultuuri
analüüsitavuse hoidmisel — nad peavad arendama nii oma analüütilisi
võimeid kui ka võimet oma uurimisobjekte konstrueerida, ja need või-
med on vastastikku teineteisest sõltuvad. Ehk küll Torop seda otse välja
ei ütle, tuleneb mu meelest siit loogiliselt, et too vastutus laieneb tege-
likult ka vastutuseks kultuuri autokommunikatsiooni toimimise eest.
Nii ongi juba raamatu algusega antud põhiraamistik. Siin aetakse
kaht ühtepõimunud asja: leiab aset meetodite ja kontseptsioonide oma-
vaheline dialoog ning nende dialoog sellega, mida need kontseptuali-
seerida püüavad. See teine dialoog sisaldab aga paratamatult ka kul-
tuuriteooria n-ö maisemat ja realistlikumat, rakenduslikku suundumust,
kus kultuuriuurimine ise püüab kultuuri ja ühiskonda kujundada (või
teeb seda püüdmatagi). Need kaks on ühte sulanud nt Rein Raua artiklis
“Identiteet, erinevus ja kultuurimaailmad” (Identity, difference and cul-
tural worlds), mis pakub võimalike maailmade teooria toel välja viisi,
kuidas säilitada kultuurikirjelduse paindlikkust kooskõlas kultuuri muu-
tuvuse ja paljususega, ilma et peaks langema pelka relativismi — ja siin
on juba selgelt tajutav vaade kultuuriteooriale kui toimiva kultuuriprot-
sessi “tervishoiu” tagajale.
Lindström, Kull ja Palang võtavad oma maastikuteooria peatüki sa-
muti kokku selgete teesidena — et maastiku mõiste ise loob piisava
teoreetilise paindlikkuse uuritava nähtuse suhtes ning toob välja selle
sisemise dialoogilise potentsiaali, aga et selline lähenemisviis on kasu-
lik ka praktilises planeerimistegevuses.
Väga põnev on Valter Langi artikkel, kus ta rakendab Lotmani kul-
tuurikäsitust kultuurile, mis on ligipääsetav vaid arheoloogiliste vahen-
ditega. See on metateoreetiline käsitlus sellest, kuidas eelajaloolist mi-
nevikku uurides tuleb lähtuda objektist ning suhtuda kriitiliselt valmis
mudelitesse, mis on uurija kaasaja kujundatud (kusjuures need valmis
mudelid on paratamatult seotud selle piiratud viisiga, kuidas me tollele
ajale ligi pääseme). Lang sedastab, et mõiste “arheoloogiline kultuur”
ise nõuab väga ettevaatlikku kasutamist.
Langi on huvitav lugeda kõrvuti Aili Aarelaid-Tardi arutlusega, kus
ta tõstab omaette termini tähendusse “mineviku kasutatavaks muut-
mise” (making the past usable, mis on väljendatud lausa lühendina
MPU). See on niisiis kultuuris toimiv omaette printsiip minevikuga su-
hestumises ning seda on võimalik erinevate distsiplinaarsete ja filosoo-
filiste vaatevinklite sünteesis avada. Langi probleemistik Aarelaid-Tardi
vaatevinklist annaks kindlasti huvitavat mõtteainet.
Teistpidi haakub Langi artikliga Art Leete käsitlus Komi nelipü-
hilastest ja sellest, kuidas objekti enda ambivalentsust ja mitmekesi-
sust esile tuues tuleb hoiduda kultuuris levivatest valmis kontseptsioo-
nidest — nii on oleviku kontseptualiseerimisel peaaegu samad problee-
mid mis eelajaloo puhul.
Halliki Harro-Loit arutleb ajakirjanduslike konventsioonide mõis-
te heuristilisuse üle, mis võimaldab ajakirjanduslugu uurida nähtusena
laiemas kultuurikontekstis ning ajalises muutumises. Eri ajajärkude kul-
tuurimustrite suhte üle juurdleb ka Tiiu Jaago, kes võrdleb rahva hulgast
kogutud ajaloomälestuste erinevat tähendust omaaegsele ajalooteadu-
sele ja nüüdsele folkloristlikule narratiiviuurimisele ning vaatleb seda,
kuidas üks metodoloogia peab teist ümber tõlkima, sest iga kultuurikir-
jelduse viis kontseptualiseerib kultuuri uuesti.
Martin Ehala artikkel keele jätkusuutlikkuse teguritest (millest olu-
lisim on Ehala järgi etnolingvistiline vitaalsus ehk keelekogukonna kol-
lektiivne ühtsus ja tugev eliit) on juba üsna rakenduslikus voolusängis:
kuigi selle järeldusi ei saa vahetult ellu viia, on see ometi kujuteldav
teadmispõhise poliitika lähtealusena. Raul Tiganiku ja Anne Kulli kä-
sitlus religiooniantropoloogia rollist kriminoloogia rikastamisel on juba
silmanähtavalt rakendusliku potentsiaaliga metateoreetiline uurimus.
Sotsiaalset münti on ka Ülo Valgu uurimuses rahvuslikul ärkamis-
ajal rahva hulgas levinud muistenditest: rahvaluulet vaadeldakse siin
ühiskondlike muutustega kohanemise ja neile reageerimise vahendi-
na — mis on huvitav folkloristliku, ajaloolise ja sotsiaalantropoloo-
gilise vaateviisi ühendus. Kui samamoodi uurida tänapäeva pärimust,
oleks see vahetu ühiskondliku tegelikkuse mudeldamise võimalus. Ja
pole siis ehk nii ootamatu, et Kristin Kuutma artikkel rahvaluuleteadu-
se interdistsiplinaarsusest — sellest, kuidas mõned olulised kontseptid
on aja jooksul muutunud, et saavutada paremat teadmisloomet — jõuab
lõpuks selleni, et kultuurianalüüs peaks rohkem tegelema aktuaalsete
sotsiaalsete probleemide valgustamisega. Nõnda võtab kogumiku lõpp
tolle mitmetise dialoogilisuse-häälestuse hästi kokku: kultuuri uurimine
ja kontseptualiseerimine on lõpuks vajalik ikkagi selleks, et luua pare-
mini läbi tunnetatud ning seetõttu rikkamat ja elusamat tulevikku, kuhu
me paratamatult kõik elama asume.
Kogumiku sissejuhatuses öeldakse, et tegu on esimese omalaadse
väljaandega Eestis, ja see pole sugugi liialdus: sellise laiahaardelise in-
tellektuaalse panusega antoloogiat, mis oleks ühtlasi ka sisemiselt taot-
luselt niivõrd läbipõimunud, ei leia tihti. Raamatu enda vaimule vasta-
valt jääb vaid igatseda, et see või samalaadne kogumik ilmuks ka eesti
keeles — eesti kultuur vajaks seda.

Kaks arutlust eksistentsiaalse ja kultuurilise enesepoiesise teemal

Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus on välja andnud artiklikogumiku "Autogenees ja ülekanne.Moodsa kultuuri kujunemine Eestis", mis on UTKK eelmise sihtfinantseeritava teema kokkuvõtteraamat. Minu poolt on seal kaks artiklit, "Minakirjutusest" ja "Teese poieetlisest metonüümsuspõhimõttest". Lisasin neile siduva eessõna. (Sama materjali põhjalikumat lahtikirjutust võib lugeda siit).

EESSÕNA

Järgnevad kaks artiklit kuuluvad mõtteliselt suuremasse tervikusse, püüdes erinevatelt suundadelt lähenedes valgustada fiktsionaalse/figuraalse tekstiloome osa eneseidentiteedi konstrueerimisel ja ümbertöötamisel. Olen antud juhul siiski loobunud varasemate artiklite ühendamisest ühtseks tekstiks, esiteks seetõttu, et pole tahtnud lõhkuda nende sisemisi mõttearendusi ja põhjenduskäike (mis sisaldavad peale siinse ühisterviku ka teisi sihte), teiseks seepärast, et toda mainitud mõttelist tervikut ei saaks vaid nende kahe teksti põhjal täielikult kaardistada, vaid kaasata tuleks veel mitut teksti. Seepärast piirdun siinkohal visandiga, kus püüan põhjendada, miks alljärgnevad artiklid kokku kuuluvad.

Artiklis "Minakirjutusest" on käsitletakse eristust identiteedi ja ipseiteedi vahel - identiteet on samasus teatavate rollide ja kontekstidega, ipseiteet aga on enesesamasus, mis säilib ka rolli- ja kontekstisamasuste täieliku ümbervahetumise puhul. Seega on ipseiteet too aluspõhi, millel saab toimuda enesemääratluste ja identifikatsioonide konstrueerimine ja ümberkujundamine, st eneseloome ehk autopoiesis. Ipseiteet ei paku indiviidile mingit temaatilist "sisu", vaid eneseks-oleku pidevuse taju, mis võimaldab ennast üha muuta ja ümber defineerida, ilma et isedus kaotsi läheks. Eneseloomeline minakirjutus on orienteeritud just ipseiteedi tabamisele, et selle kaudu olla võimeline oma identiteeti mõtestama ja ümber mõtestama; poiesisele aset pakkuv ipseiteet on alati tulevikku suunatud, erinevalt identiteetidest, mis seisnevad pigem juba paika pandud samasuse säilitamises.

Kui tõsta see ipseiteedi ja identiteedi dünaamika teises artiklis "Teese poieetilisest metonüümsuspõhimõttest" välja joonistatud poiesise toimimise mehhanismidega kohakuti, tekib küsimus, kuidas see suhestub fiktsionaalsete/figuraalsete ning reaalsete keelemängude vahelise metonüümsuspõhimõttega. Lisaks tuleks siin teostada tehe, kus individuaalne autopoiesis kantakse üle kollektiivsesse (st sotsiaalsesse, kultuurilisse, poliitilisse) sfääri - see on lihtne tehe, mis ei vaja pikemat seletust, kollektiivse identiteedi loome käib individuaalse/eksistentsiaalsega sarnaste mehhanismide järgi (kuigi loomulikult teatav metafoorsus selles tehtes on paratamatu). Siin on poiesist kirjeldatud teatava metonüümse suhtena "kitsama" ja "laiema" konteksti vahel, kusjuures kitsamas kontekstis toimuvad keelemängud on laiema kontekstiga võrreldes alati piiratud tõeväärtusega, st on laiemaga võrreldes mingis mõttes "mängult". Kitsama konteksti keelemängud toimivad teatava laborina, võimalikkuste läbimängimise laborina, mille aktualiseerumine tegelikkuse keelemängudena toimub metonüümsuspõhimõtte. Selle põhimõtte rikkumine tekitab olukordi, kus võimalikkuste väli on tegelikkusega segi aetud ning kehtestatud identiteedid muutuvad liiga jäigaks - eneseloome muutub võimatuks, sest identiteet lämmatab ipseiteedi. Siinkohal tekib küsimus, kuidas identiteedi ja ipseiteedi dünaamika paigutub metonüümsusprintsiibil töötavasse mitme konteksti mudelisse. Põhimõtteliselt on ipseiteet see, mis metonüümsusprintsiibi alal hoida võimaldab - ipseiteedi poolt pakutav pidevus võimaldab indiviidil või kollektiivil oma identiteedist distantseeruda, tõsta seda moodustavad keelemängud üle "metonüümsusläve" kitsamasse konteksti (kus neid järele proovitakse ja ümber kujundatakse) ning sealt laiemasse konteksti tagasi (või, nagu teise artikli kokkuvõtvas osas mõista antakse, võib tulemuseks olla ka see, et senist laia konteksti hakatakse tajuma kitsana ning astutakse sellest veel laiemasse, millelt eelmine identiteet näib teatava fiktsiooni või mänguna). Metonüümsusprintsiibi käigus hoidmine eeldab seega orientatsiooni ipseiteedile - ipseiteet annab tugipunkti, millele toetudes on võimalik oma identiteedist distantseeruda, et seda küsitleda ja modifitseerida, ning ühtlasi toda küsitlemist ja modifitseerimist lahus hoida tegelikkuses toimimiseks vaja minevast identiteedimustrist endast. Nõnda asub ipseiteet mitme konteksti skeemides kontekstide vahelisel piiril, olles teatav valvur, et enesepoiesis, mis saab teoks kontekstide vaheliste piiride ületamisel, läbiks alati metonüümsusprintsiibi filtri.

Sellest ideestikust (kuigi pisut teisi mõisteid kasutades) lähtuvad ka mõned mu varasemad artiklid, mis peaks kuuluma tollesse mõttelisse tervikusse. Nõnda on artiklis "Tekst kohandamiste vahel" (Kirjandusmuuseumi kogumikus "Kohanevad tekstid", 2005, lk 135-154) püütud Tõnu Õnnepalu "Harjutuste" näitel kirjeldada minakirjutuslikku suundumust liikuda identiteetide vahelisele piirile, et esile tuua erinevate enesedefineeringute fiktsioonilist loomust (ehk siis kuuluvust kitsasse konteksti). Sama mehhanismi toimimist olen kollektiivse enesemääratluse puhul püüdnud kirjeldada Tiit Hennoste enesekolonisatsiooni-teooria ning Rein Veidemanni "eksistentsiaalse Eesti" kontseptuaalseid troope analüüsides (""Sa oled mul teine": teisesusest Eesti kultuuri eneseanalüüsis", ilmunud UTKK kogumikus "Rahvuskultuur ja tema teised", 2008, lk 67-02; "Olemasolu-Eesti: eksistentsiaalse Eesti kontseptsioonist", Looming 2011, nr 6, lk 843-855). Mõlema kultuurilise identiteedi kontseptualiseeringu juhul võib täheldada nii kohatist eksimist metonüümsusprintsiibi vastu (kui kaldutakse essentsialismi) kui ka siiski säilivat ipseiteedi-taju, mis hoiab need indentiteedikonstruktsioonid avatuna, nii et nende teatav sisemine ebakoherentsus on paradoksaalsel moel tunnistuseks, et neis tekstides on õnnestunud fikseerida teatav kollektiivse iseduse figuur. Eksistentsiaalse ja kultuurilise mõõtme seob ühte artikkel "Mälu kui pagulus" (Looming 2008, nr 10, lk 1546-1554), milles vaadeldakse, kuidas Tõnu Õnnepalu teostes on samade mustrite alusel välja joonistatud isiklikud ning kultuurilised identiteetide murdumispunktid, milles ilmneb nende identiteetide muutuvus ning lahtisus võrreldes ipseiteediga, mis on kirjeldatav teatava üha naasva tühjuse või eimiskina. Kuid mis ehk veelgi olulisem, mustrisarnasuse kõrval on eksistentsiaalse ja kultuurilise mõõtme vahel omakorda teatav metonüümsusprintsiip, mis teeb kultuurilisest identiteedi-ipseiteedi dünaamikast kitsama konteksti, milles on võimalik läbi mängida mudeleid, mis toimivad laiemas, eksistentsiaalses kontekstis. Nõnda võib rääkida teatavast topeltefektist - ühest küljest toimivad samasugused mehhanismid ja printsiibid nii eksistentsiaalse kui ka kultuurilise autopoiesise puhul, teisalt aga toimib kultuuriline mõõde alati teatava kitsama kontekstina, milles konstrueeritakse ja modifitseeritakse keelemänge, mis toimivad isiklikku mõõtmesse üle kantuna individuatsiooni teostavate keelemängudena eksistentsiaalse reaalsuse laias kontekstis.

Vladimir Propp - Imemuinasjuttude transformatsioonid

Tallinna Ülikooli kirjastuselt on ilmunud vene vormikoolkonna tekstide kogumik "Kirjandus kui selline". Tõlkisin sinna Proppi "Imemuinasjuttude transformatsioonid". Propp kuulub vormikoolkonda küll tinglikult, sest Opojazi ega Moskva lingvistikaringi liige ta polnud, aga tema muinasjutu-uuringud olid teoreetiliselt samas sängis formalistide lähenemisviisidega, samuti aitas üks olulisemaid formaliste Boriss Eichenbaum Proppi üht peateost "Muinasjutu morfoloogia" (1928) trükki toimetada. Siin tõlgitud artikkel oli algselt plaanitud "Muinasjutu morfoloogia" ühe peatükina, kuid viitab tegelikult juba tolle teose põhihoiakust väljapoole, püüdes muinasjutumotiivide transformeerumise abil seletada seda, miks "Morfoloogias" esitatud ranged skeemid tegelikus analüüsis üksüheselt ei rakendu. Nõnda illustreerib Proppi olemasolu siin kogumikus seda, milline oli ajastu (1920. aastad) üldsuundumus vene humanitaarteadustes ka väljaspool selle avangardi otsest tuumikut, milleks vormikoolkond oli. Väga hea kokkuvõtliku ülevaate vormikoolkonna ajastulisest ja teoreetilisest kontekstist annab Märt Väljataga järelsõna, kus seletatakse lahti ka formalistide põhimõisted (kirjanduslikkus, poeetiline keel, kummastus, võte, materjal, faabula ja süžee, tinglikkus, motiveering, funktsioon, dominant, orientatsioon/seade). Raamatust leiab ka autorite elulood, kus on ühtlasi ära nimetatud nende varasemad tõlked eesti keelde (siit paistab, et tegu on Proppi esmatõlkega eesti keelde - mida on pisut raske uskuda, arvestades seda, kuivõrd tuntud on tema mõttestik siinsete folkloristide hulgas), aga samuti viiteid olulisematele käsitlustele mujalt maailmast - nii et huviline võib selle raamatu varal ennast korralikult harida.
Raamat sisaldab vormikoolkonna põhitegelastelt proportsionaalsel hulgal tekste: Viktor Šklovskilt, Boriss Eichenbaumilt ja Boriss Tomaševskilt kolm, Roman Jakobsonilt ja Juri Tõnjanovilt kaks (pluss üks nende kahasse kirjutatud artikkel), lisaks siis Propp ja Ossip Brik kumbki ühe tekstiga. Osa tõlgetest on varem ilmunud Vikerkaares, tõlkijateks Märt Väljataga, Kajar Pruul, Boris Kabur, Jaan Ross ja Heli Allik.
Lisaks sellele, et see raamat on huvipakkuv kirjandus- ja kultuuriteooria (ning selle ajaloo) seisukohalt, annab see tegelikult ka pildi sellest, milline oli 1910.-20. aastate vene kirjandusliku avangardismi (futurismist ja Hlebnikovist kuni leflaste ja Majakovskini - unustamata ka markantsemaid marginaale nagu nt Gastev) kaasaegne teoreetiline kontekst - vormikoolkond ja tollane uuenduslik kirjandus arenesid käsikäes, peegeldades teineteist ja vastastikku teineteiselt ideid ammutades.

Sõbralik semiootika

Semiosalongi ettekannetest anti välja kogumik "Sõbralik semiootika", kus muuhulgas ka minu mullune "Aisteetika". Koostanud Piret Karro ja Kristin Orav. Ma ise olen Semiosalongi loengutele küll kahetsusväärselt harva sattunud, aga õnneks võib päris suurt hulka ettekandeid kuulata ning nüüdne kogumik on ka väga põnev. Kunsti alaosas räägib Marge Monko feministlikust kunstist, Daniel Edward Allen Johannes Pääsukese fotodest, Gregor Taul Peterburi tänavakunstist, Indrek Grigor Jaan Toomiku videotest, lühidalt refereeritakse vestlust kunstnik Laura Tootsiga, Edvin Aedmalt on luulevormis tekst (arvuti)mängudest; teises alaosas "Kultuur ja kirjandus" kirjutab Anti Saar tõlkimisest, Kaire Maimets-Volt muusika tähenduslikkuse probleemist, Roomet Jakapi ihust lahkunud hinge varauusaegsetest kontseptsioonidest, Sven Vabar Tartus leiduvatest "reaalsusemasinatest" (arendades edasi Mikita metsiku-diskurssi), Tanel Rander Ida-Euroopa transformeeruvast semiosfäärist, Tõnu Viik surma fenomenoloogiast, Veronika Valk sellest, milliseks muutub kodutaju mujal maailmas elades. Raamatu kolmas alaosa koosneb Semiosalongi errori-teemalise erisarja ettekannetest - Oliver Laas tunnetusvea mõistest filosoofias, Gerhard Lock vea rollist muusikalises improvisatsioonis, Arlene Tucker, Kiwa ja Kristin Orav räägivad mitut pidi errorist kunstis, Fideelia-Signe Roots analüüsib oma performance'it "Äng - 161 km palja rindkerega", Liisa Kaljula uurib "Andres Lapeteuse" näitel homo soveticuse nähtust. Lõpuks Andrus Laansalu jutt, mille iva on, et semiootika on ainus viis, mille abil inimene võib saada mõtestatud kontakti oma loomalikkusega. Raamatu lõpus on üles loetud ka kõik toimunud Semiosalongi üritused.
Hea meel on olla osa nii toredast raamatust.

Märkmeid Rein Raua õpiku juurde

Sirbis ilmus arvustus Rein Raua kõrgkooliõpikule "Mis on kultuur?" Vahepealkirjad on toimetuselt.

Eksistentsiaalsest ja kultuurilisest enesepoieesist

Pidasin Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses ettekande oma loodetava doktoriväitekirja põhiivast.

Eksistentsiaalsest ja kultuurilisest enesepoieesist

Teesid

Püüan kokku võtta oma erinevaid uurimislõike ühendavat teoreetilist üldraamistikku, mis puudutab seda, kuidas fiktsionaalne/figuraalne tekstiloome osaleb eneseidentiteedi loomises ja ümbertöötamises.

Laias laastus lähtub see ideedest, mis on esitatud mu kahes varasemas artiklis - "Minakirjutusest" (Methis nr 5/6, 2010) ja "Teese poieetilisest metonüümsuspõhimõttest" (Keelja Kirjandus nr 10, 2011).

Esimeses on olulisel kohal ricoeurlik eristus identiteedi ja ipseiteedi (samastumine teatavate positsioonide ja kontekstidega versus enesesamasus väljaspool neid positsioone ja kontekste); vaatlen seal, kuidas eneseloomeline kirjutus orienteerub eeskätt kirjutaja ipseiteedi tabamisele, et leida seekaudu toetuspunkt oma identiteedi (ümber)mõtestamiseks.

Teises artiklis esitan teatava põhimõtte, mille alusel on kirjeldatav figuraalsete ja reaalsete keelemängude vaheline seos: figuraalne sfäär oma kitsama tõe kehtivuskontekstiga on n-ö laboratoorne sfäär, kus luuakse ja töödeldakse vahendeid laiemas tõeväärtuskontekstis kehtivate keelemängude jaoks ("metonüümsus" iseloomustab siinkohal suhet nende kahe konteksti vahel). Toimub seega teatav tegelikkuse poiesis, kollektiivsete identiteetide loome.

Järgmine ülesanne ongi need kaks teoreetilist skeemi kohakuti asetada ning vaadata, kuidas paigutada ipseiteedi ja identiteedi mõisted ühte metonüümsusprintsiibi kontseptsiooniga ning millised on isikliku (eksistentsiaalse) ja kollektiivse (kultuurilise) eneseloome mustrikattuvused, ning lõpuks, kuidas need kaks tasandit ise omavahel suhestuvad ja põimuvad (näiteks Õnnepalu mõned tekstid pakuvad selle viimase kohta ilmekaid näiteid).

Ettekanne

Alustuseks sellest, miks ma eelistan kasutada sõna „enesepoiees”, kuigi võiksin kasutada (ja kasutangi vahel) sõna „eneseloome”. Ma soovin sellega hoida taustal aktiivsena toda etümoloogilist seost, mis on sõnadel „poeesia”, „poeetiline”, „poeetika”, sest minu lähenemise üks oluline eesmärk ongi näidata seda, kuidas nn poeetiline keeleregister on teatavas mõttes tegelikkuse loomine. Kreeka nimisõna ποίησίς (poiēsis) on tuletatud tegusõnast ποιείv (poiein), millel on lai tähendusväli: looma, rajama, tekitama, korda saatma, sepitsema, ette võtma, kavandama, mingil viisil toimima; ja sealhulgas kinnistus ta ka selles tähenduses, mida me tänapäeval selle sõnaga seostame: luulekunst, poeesia. Selle sõna kunagisest tähendusväljast võib saada pilti, vaadates mõnda tsitaati nt Platoni „Pidusöögist”. Lõikudes 196d-e kõneleb Agathon jumal Erosest, öeldes muu hulgas „ποιητὴς ὁ θεὸς σοφὸς οὕτως ὥστε καὶ ἄλλον ποιῆσαι πᾶς γοῦν ποιητὴς γίγνεται”. Astrid Kurismaa on selle tõlkinud nii: „see jumal on niivõrd meisterlik poeet, et suudab ka teistest poeedi teha”; seda võiks aga edasi anda ka nii: „see jumal on niivõrd osav/tark/võimekas tegija/looja, et suudab ka teistest tegija/looja teha/luua”.

„Pidusöögis” annab Sokrates edasi vestlust oma õpetaja Diotimaga; too püüab talle seletada (lõigud 205b-c), miks nimetatakse armastuse kui terviku nimega vaid üht armastuse erikuju, ning toob paralleeliks loomingu mõiste: „Ὥσπερ τόδε, οἶσθ ̓ ὅτι ποίησίς ἐστί τι πολύ· ἡ γάρ τοι ἐκ τοῦ μὴ ὄντος εἰς τὸ ὂν ἰόντι ὁτῳοῦν αἰτία πᾶσά ἐστι ποίησις, ὥστε καὶ αἱ ὑπὸ πάσαις ταῖς τέχναις ἐργασίαι ποιήσεις εἰσὶ καὶ οἱ τούτων δημιουργοὶ πάντες ποιηταί. Ἀληθῆ λέγεις. Ἀλλ ̓ ὅμως, ἦ δ ̓ ἥ, οἶσθ ̓ ὅτι οὐ καλοῦνται ποιηταὶ ἀλλὰ ἄλλα ἔχουσιν ὀνόματα, ἀπὸ δὲ πάσης τῆς ποιήσεως ἓν μόριον ἀφορισθὲν τὸ περὶ τὴν μουσικὴν καὶ τὰ μέτρα τῷ τοῦ ὅλου ὀνόματι προσαγορεύεται. ποίησις γὰρ τοῦτο μόνον καλεῖται, καὶ οἱ ἔχοντες τοῦτο τὸ μόριον τῆς ποιήσεως ποιηταί.” Kurismaa tõlkes: „”Umbes nõnda,” jätkas ta. „Sa tead, et on olemas mitut liiki loomingut [ποίησίς]. Kõik, mis osutub mitteolemisest olemisse ülemineku põhjuseks, on looming, nii et iga kunsti- või käsitööteos on looming ja nende meistrid on kõik loojad [ποιηταί].” „Sul on õigus.” „Ometi tead sa ka, et neid loojaiks ei nimetata, neil on teistsugused nimed, kuid kõigist loominguliikidest eraldatakse ainult üks osa – muusika- ja värsimõõdus luulekunst [περὶ τὴν μουσικὴν καὶ τὰ μέτρα – pangem tähele, originaalis siinkohal ei kasutata poeesiale viitavat sõna], ja selle suhtes rakendatakse terviku nimetust: looming. Sest üksnes seda nimetataksegi loominguks, ja kes loomingu selle osaga tegelevad, need on loojad-poeedid.” Selles lõigus võiks aga sõna „looming” asendada nt sõnaga „poiees” ja sõna „looja” sõnaga „poeet” (või „poieet”), millele osutab ka see, et Kurismaa on lõigu lõpus kasutanud ποιηταί vastena kaheosalist „loojad-poeedid”.

See tähendus on mõnel puhul kandunud ka tänapäeva, nt on olemas meditsiiniline mõiste hematopoiees ehk vereloome. Igaks juhuks ütlen ka, et ma ei seo oma poieesikäsitlust üheselt heideggerliku taustaga, kuigi Heidegger on oma teostes kasutanud ja analüüsinud poiesise mõistet.

Niisiis. Järgnevas tegelen ma järjestikku ühe skeemi kihtide kohakuti asetamisega.

1. Minakirjutus: ipseiteet ja identiteet

Artiklis "Minakirjutusest" käsitletakse Ricoeuri teosest „Ise kui teine” (Soi-même comme un autre, 1990) pärit eristust identiteedi ja ipseiteedi vahel - identiteet on samasus teatavate rollide ja kontekstidega, ipseiteet aga on enesesamasus, mis säilib ka rolli- ja kontekstisamasuste täieliku ümbervahetumise puhul. Ricoeur ise toob nende eristamise seletuseks näitena harjumuse ja lubaduse olukorrad. Mõlemate puhul on tegu teatava enesekohase pidevusega, kuid üks on identiteedi, teine ipseiteedi pidevuse olukord: kui harjumuste järgimine on minuga seotud käitumisviiside, kontekstide, funktsioonide pidevuse säilitamine, siis antud lubadus kuulub täitmisele ka juhul, kui ma ise olen lubaduse andmise ja lubaduse täitmise vahel inimesena oma harjumusi või muud liiki identiteeti vahetanud.

Ma järeldan, et ipseiteet on too aluspõhi, millel enesemääratluste ja identifikatsioonide konstrueerimine ja ümberkujundamine, st eneseloome ehk autopoiees saab toimuda. Ipseiteet ei paku indiviidile mingit temaatilist "sisu", vaid eneseks-oleku pidevuse taju, mis võimaldab ennast üha muuta ja ümber defineerida, ilma et isedus kaotsi läheks.

Ipseiteet on seega kirjeldatav kui puhas deiksis, teatav „eimiski”, teatav murdejoon erinevate identiteetide vahel, püsitu, kuid pidev autentsus. [Osutan oma kunagisele artiklile „Olen kes olen. Eneseidentiteet kui puhas deiksis” kogumikus „Lausungist lausumiseni ja vastupidi” (2006); kuivõrd see lähtub mu mõttetöö tollasest seisust, siis ei mõelnud ma siis veel siinse eristuse raames, nagu ka pealkirjast näha.] Isedusele saab osutada, kuid mitte teda tematiseerida, ta on artikuleeritav teatava negatsioonina või nihkena identiteetide suhtes. Olen seda püüdnud näidata Õnnepalu loomingus korduvat „eimiskit” analüüsides (lisaks artiklile „Minakirjutusest” ka põhjalikumalt „Tõnu Õnnepalu nihilistika”, Vikerkaar 2010/1-2), samuti püüdnud näidata, kuidas Madis Kõiv tegeleb oma mälu-uuringuis oma kinnismälust väljapoole püüdlemisega, st selle meeldetuletamisega, mis iseenda minevikust tuleks uue ja ootamatuna esile. Autobiograafilisi tekste saabki niisiis jaotada selle alusel, kas nende keskmeks ja sihiks on oma identiteedi kuulutamine ja kinnistamine (sellised on n-ö traditsioonilised memuaarid) või identiteetide tagant ja vahelt oma ipseiteedi tabamine (selliseid tekste nimetan ma „minakirjutuseks” ses tähenduses, et kirjutamine pole vaid iseenda fikseerimine, vaid teatud mõttes enese loomine). See viimane on eelduseks sellele, et olla võimeline oma identiteti mõtestama ja ümber mõtestama; nõnda pakub just ipseiteet aset ja aluspinda poieesile, kuna ipseiteet on alati tulevikku suunatud (nagu lubadus) erinevalt identiteetidest, mis seisnevad pigem juba paika pandud samasuse säilitamises (nagu harjumused).

2. Metonüümsuspõhimõte. Artiklis „Teese poieetilisest metonüümsuspõhimõttest” on see printsiip esitatud sellise skeemina: 

Selle aluseks on Arne Merilai skeem fiktsiooni toimimist seletava kahe konteksti teooria kohta, mida olen siis modifitseerinud John Gibsoni wittgensteinlikust fiktsiooniteooriast lähtudes. Ma ei hakka kogu tuletuskäiku ümber jutustama, põhiline idee on selles, et siin on poiesist kirjeldatud teatava metonüümse suhtena "kitsama" ja "laiema" konteksti vahel, kusjuures kitsamas kontekstis toimuvad keelemängud on laiema kontekstiga võrreldes alati piiratud tõeväärtusega, st on laiemaga võrreldes mingis mõttes "mängult". Kitsama konteksti keelemängud toimivad teatava laborina, võimalikkuste läbimängimise laborina, mille aktualiseerumine tegelikkuse keelemängudena toimub metonüümsuspõhimõtte alusel.

Lisan mõned seletavad märkused.

Esiteks, oluline on meeles pidada, et poieesi käigus ei looda maailma, vaid keelt, st keelemänge. St fiktsiooni puhul ei looda fiktsionaalset maailma, vaid eelkõige fiktsionaalset keelt. Seda aspekti on oma kirjutistes korduvalt näidanud Jaak Tomberg – näiteks Robert Kurvitza romaani „Püha ja õudne lõhn” analüüsides: „Ainus silmatorkav erinevus [Kurvitza ulmelise romaani maailma ja nn tegeliku maailma vahel] paistab parema väljendi puudumisel olevat „nominaalne”: jääb mulje, nagu nimetataks „meie maailmas olemasolevaid” asju siin millegipärast lihtsalt läbivalt teiste nimedega. Tegevustik algab Rootsit meenutavas riigis, aga siin kutsutakse seda Vaasaks. Selles maailmas on kõikide märkide järgi midagi endise idabloki laadset, ent siin kutsutakse seda Graadiks. Siin on soome keeles räuskav ralliäss Kenni, aga rahvuselt nimetatakse teda suruks. Siin on autod, aga jutustajahääl ei tunne neid autode, vaid mootorkaarikute nime all, ning kiirteed on mootortsüklid. Kontinendid on iisolad, anarhiste nimetatakse nõudlikult anarkistideks ja nii toimitakse järjekindlalt ja kinnisideeliselt terve hulga nähtustega. Armastus on ainelaulatus.

Esteetiline veelahe, mis niisuguse ümbernimetamise teel fiktsiooni ja „tegeliku” maailma vahele tekib, on ootamatult suur ja ontoloogiliselt otsustav. Kõiki neid nähtusi ei saa enam kadudeta „meie maailma keelde” tagasi tõlkida – kui siin ka on kirjeldatud lihtsalt olemasoleva maailma asju, siis on see ümbernimetamisel tekkiv ülejääk suuteline end tervikuna ise alal hoidma ning meie maailma suhtes otsustava meelelise lahknevuse sisse viima. Kutsuksin sellist teisesuse-loomet stilistiliseks: „Püha ja õudse lõhna” maailm pole meie oma suhtes fantastiliselt alternatiivne või paralleelne mitte niivõrd mingi spetsiifilise sündmuse lahknemise või romaanimaailma mingite sisulis-temaatiliste elementide tõttu, vaid eelkõige ja iseäranis hoopis oma nominaalse esitluslaadi poolest.” (Maailmaehitamise paranduslik aineulatus, Sirp 9.I 2014)

Üks kirjanikke, kelle tekstid osutavad eriti teravalt sellele, et fiktsioon on eelkõige keeleline ja keelemänguline, mitte n-ö ontoloogiline nähtus, on Erkki Luuk, kelle loomingut on Tomberg põhjalikult vaadelnud oma doktoriväitekirjas „Kirjanduse lepitav otstarve”.

Teine oluline asi metonüümsusprintsiibi skeemi puhul on, et see on dünaamiline skeem, mitte staatiline, ta ei kujuta mingeid fikseeritud sfääre, vaid mehhanismi, suhet – seda, kuidas nn fiktsionaalne ja nn reaalne omavahel suhtes on, kusjuures nad saavad oma vastava staatuse fiktsionaalse või reaalsena ainult selle suhte enda kaudu, mitte ei „eelne” sellele. Kontekste saab tekkida üha laiemaid, st varasem lai kontekst võib muutuda kitsaks kontekstiks, kui leidub veel laiem kontekst. Oluline on eelkõige see piir ja filter kontekstide vahel, mis toimib metonüümsusprintsiibi alusel. Selle põhimõtte rikkumine toob kaasa tõeväärtuskontekstide segimineku, st reaalsuse kaotsimineku ja poieesi jäigastumise, reaalsuseloome dünaamika kaob ära. Näiteks loovad sellise olukorra radikaalsed revolutsioonid - näiliselt küll väga dünaamilised, aga tegelikult löövad need loomuliku poieesi krampi, kaob ära piir autentse ja ebaautentse vahel.

Poiees toimub siin skeemis niisiis kontekstide vahelisel piiril.

[Vahemärkusena: ma pole tegelikult päriselt rahul mõistega „metonüümsusprintsiip”, sest sellisena osutab ta liialt sellele skeemile ning tolle skeemi tuletuskäigule. Jaak Tomberg on teatri ja utoopia suhteid analüüsides sama põhimõtet nimetanud „teostamatusprintsiibiks”, vt „Teostamatuse printsiibist ja teatriutoopiast”, Sirp 5. X2012; taastrükk kogumikus „Katsed nimetada saart. Artikleid fantastikast” (2013, lk 96-104). See nimetus on mõnevõrra sisulisem, kuid samas näib, et sobib hästi eelkõige utopistliku mõtte ja tegelikkuse suhete analüüsil – mis ongi Tombergi fookus –, kuid võib-olla vähem muudes analüüsikontekstides. Nii et metonüümsuspõhimõtte nime küsimus jääb lahtiseks, lootuses leida mõni parem, mis võimaldaks asjast rääkida ilma pidevalt viitamata oma teoreetilisele tuletuskäigule.]

3. Ipseiteet kui poieetiline piir

Kui nüüd tõsta kahes esimeses punktis räägitu kohakuti, siis tekib küsimus, kuidas identiteedi-ipseiteedi dünaamika suhestub fiktsionaalsete/figuraalsete ning reaalsete keelemängude vahelise metonüümsuspõhimõttega, st poiesisega.

Pildina näeks see välja nii: 

 

Põhiline oluline punkt on see, et ipseiteet asub kontekstide vahelisel piiril. Põhimõtteliselt on ipseiteet see, mis metonüümsusprintsiibi alal hoida võimaldab - ipseiteedi poolt pakutav pidevus võimaldab indiviidil või kollektiivil oma identiteedist distantseeruda, tõsta seda moodustavad keelemängud üle "metonüümsusläve" kitsamasse konteksti (kus neid järele proovitakse ja ümber kujundatakse) ning sealt laiemasse konteksti tagasi (või, nagu „Teeside”-artikli kokkuvõtvas osas mõista antakse, võib tulemuseks olla ka see, et senist laia konteksti hakatakse tajuma kitsana ning astutakse sellest veel laiemasse, millelt eelmine identiteet näib teatava fiktsiooni või mänguna). Metonüümsusprintsiibi käigus hoidmine eeldab seega orientatsiooni ipseiteedile - ipseiteet annab tugipunkti, millele toetudes on võimalik oma identiteedist distantseeruda, et seda küsitleda ja modifitseerida, ning ühtlasi toda küsitlemist ja modifitseerimist lahus hoida tegelikkuses toimimiseks vaja minevast identiteedimustrist endast. Nõnda asub ipseiteet mitme konteksti skeemides kontekstide vahelisel piiril, olles teatav valvur selle üle, et enesepoiees, mis saab teoks kontekstide vaheliste piiride ületamisel, läbiks alati metonüümsusprintsiibi filtri.

Mu kunagine artikkel "Tekst kohandamiste vahel" (Kirjandusmuuseumi kogumikus "Kohanevad tekstid", 2005, lk 135-154) püüdis Tõnu Õnnepalu "Harjutuste" näitel kirjeldada minakirjutuslikku suundumust liikuda identiteetide vahelisele piirile, et esile tuua erinevate enesedefineeringute fiktsioonilist loomust (ehk siis kuuluvust kitsasse konteksti). See on see murdejoon, millest nt Õnnepalu läbi liigub, kui ta oma erinevate identiteetide vahel liigub, küsitledes, kuivõrd üks või teine identiteet on fiktsionaalne. Laiema konteksti keelemängud säilitavad oma tõeväärtuse, kuni ei selgu, et see tõeväärtuse kehtivusala pole piiratud, seejärel liigutakse üle järgmisse konteksti.

Õnnepalu tekst annab tunnistust ühest individuatsioonist, mille käigus üha rohkem saadakse teadlikuks tollest piirist, ipseiteedist – mis on tabatav vaid teatava dünaamikana.

4. Kollektiivne eneseloome

Järgmise tehtena saab selle individuaalne autopoieesi üle kanda kollektiivsesse (st sotsiaalsesse, kultuurilisse, poliitilisse) sfääri – see on lihtne tehe, mis ei vaja pikemat seletust, kollektiivse identiteedi loome käib individuaalse/eksistentsiaalsega sarnaste mehhanismide järgi (kuigi loomulikult tinglikkuse suurenemine selle tehte puhul on paratamatu, kuivõrd kollektiivne identiteet on alati teatav metafoor).

Selle mehhanismi toimimist olen kollektiivse enesemääratluse puhul püüdnud kirjeldada Tiit Hennoste enesekolonisatsiooni-teooria puhul (artiklis „”Sa oled mul teine”: teisesusest eesti kultuuri eneseanalüüsis”, ilmunud UTKK kogumikus „Rahvuskultuur ja tema teised”, 2008, lk 67-92, esimene versioon Vikerkaares 2007/3, lk 77-92). Hennoste kirjeldatud dünaamika enesekolonisatsiooni ja „autentsuse” vahel, kus autentsus (lai kontekst) määratletakse enesekolonisatsiooni poolt loodud kontseptuaalse raamistiku (kitsas kontekst) alusel, saab paigutada minu poieesi-skeemi. Sellest on juttu eelkige mainitud artikli alaosas „Metateoreetilist” (lk 82-85), kus Õnnepalu toel näidistatud minakirjutuse iseloomustus seostatakse Hennoste teoreetilise figuuriga, mis visandab teatava kollektiivse ipseiteedi.

“…väljamurdmised [ebaautentsusest autentsusse] jäävad esialgsel jälgimisel poolikuks, sest see, kuhu välja murtakse, jääb samuti …. mingiks konstrueeritud fabuleeringuks…. Võib-olla aga on see poolikusemulje tõesti ennatlik ja pealiskaudne. Sest võib-olla pole eesmärgiks see väljamurdmise sihtkoht, vaid … murdekoht ise, teatav vahemik, mis tekitati ühest ebaautentsusest teise murdes nende kahe vahele. [---] Nõnda on see tekst ise, aga mitte teksti taga olevad fabuleeritud identiteedid, kohaks, kus asub tekstikirjutajate tõde selle kohta, “kes-ma-olen” [“teksti” võib siinkohal asendada avarama “figuuri” või “kontseptsiooniga”].” (lk 84)

Kollektiivne ipse asub sellel dünaamilisel piiril erinevate identiteediraamistike vahel:

Samuti puutub asjasse teine kollektiivse eneseanalüüsi troobistik, mida olen käsitlenud – Rein Veidemanni poolt (Jaan Unduski ja Jüri Talveti ideid edasi arendades) välja joonistatud „eksistentsiaalse Eesti” figuur (artikkel "Olemasolu-Eesti: eksistentsiaalse Eesti kontseptsioonist", Looming 2011/6, lk 843-855; sellele järgnes ajakirjas terve mõttevahetus).

Skeemina näeks selle figuuri toimimine välja nii: 

Veidemanni puhul tuleb muidugi välja, et see, mille ta identiteediks püüab tõsta, paistab tegelikult olevat just ipseiteet, puhas deiksis - „olen kes olen”. Sellest tekib ka see mulje, et rahvuskultuuri essents, mida Veidemann püüab tabada, ei leia tematiseeritavat sisu, kaldub jääma tolleks „eimiskiks”, mille ümber nt Õnnepalu eksisentsiaalne individuasioongi keerleb. Kategooriaviga tehakse Veidemanni konstruktsioonis mu meelest niisiis just sellega, et ipseiteedi-filter tõstetakse identiteedi staatusesse.

Nii Hennoste kui Veidemanni kultuurilise identiteedi kontseptualiseeringu puhul võib täheldada nii kohatist eksimist metonüümsusprintsiibi vastu (kui kaldutakse essentsialismi) kui ka siiski säilivat ipseiteedi-taju, mis hoiab need indentiteedikonstruktsioonid avatuna, nii et nende teatav sisemine ebakoherentsus on paradoksaalsel moel tunnistuseks, et neis tekstides on õnnestunud fikseerida teatav kollektiivset isedust iseloomustav dünaamika.

5. Veel kõrgem üldistustase – eksistentsiaalse ja kultuurilise eneseloome omavaheline metonüümsusprintsiip

Autopoieesi eksistentsiaalse ja kultuurilise mõõtme läbipõimumist olen käsitlenud artiklis "Mälu kui pagulus" (Looming 2008/10, lk 1546-1554), milles vaadeldakse, kuidas Tõnu Õnnepalu teostes on samasuguste mustrite alusel välja joonistatud isiklikud ning kultuurilised identiteetide murdumispunktid, milles ilmneb nende identiteetide muutuvus ning lahtisus võrreldes ipseiteediga, mis on kirjeldatav teatava üha naasva tühjuse või eimiskina. Käsitlus keskendub „Flandria päevikule”, kuid haarab kujundeid ja mustreid pidi kaasa kogu muu Õnnepalu loomingu.

Õnnepalu joonistab välja eesti kultuuri initsiatsioonifiguuri – „eesti pagulane Pariisis”; see laieneb pagulusele üldse, ning eesti kultuur saab määratletud kui teatav pagulus Euroopa minevikus. Ja seejärel teeb Õnnepalu pöörde, tekib konstruktsioon, kus kogu isiklik elu on välismaa, kus ollakse paguluses (siinse käsitluse raames võiks niisiis öelda, et identiteedid on välismaa, kus ipse on paguluses). Isedus ilmeb alati liikumises teisale, piiril-asumises. [Siinkohal võiks viidata Hasso Krull huvitavale arvustusele Õnnepalu luulepäeviku „Kevad ja suvi ja” kohta – Krull toob Õnnepalu põhilise elutunnetusena välja nostalgia oleviku suhtes; see on üks paralleelne võimalus kirjeldada toda paguluse-figuuri. Vt H. Krull, „Vananemise poeetika: tühjusetundestekstaasini”, Sirp, 22. V 2009].

Kuid mis ehk veelgi olulisem, mustrisarnasuse kõrval on eksistentsiaalse ja kultuurilise mõõtme vahel omakorda teatav metonüümsusprintsiip, mis teeb kultuurilisest identiteedi-ipseiteedi dünaamikast kitsama konteksti, milles on võimalik läbi mängida mudeleid, mis toimivad laiemas, eksistentsiaalses kontekstis. Nõnda võib rääkida teatavast topeltefektist - ühest küljest toimivad samasugused mehhanismid ja printsiibid nii eksistentsiaalse kui ka kultuurilise autopoieesi puhul, teisalt aga toimib kultuuriline mõõde alati teatava kitsama kontekstina, milles konstrueeritakse ja modifitseeritakse keelemänge, mis toimivad isiklikku mõõtmesse üle kantuna individuatsiooni teostavate keelemängudena eksistentsiaalse reaalsuse laias kontekstis.

 

6. Mudeli mõte

Nüüd võiks kogu selle krempli kohta küsida, milleks see vajalik on. Kõige lühem vastus oleks, et see autopoieesi mitmetasandiline skematiseering on individuatsiooni mudel. Kui seda aga küsida väitekirja-nduse kontekstis – mis on see väide, mida kaitsta? –, siis oleks selleks see mudel ise, figuraalsete praktikate kaudu toimiva poieesi mehhanism. Identiteedi-ipseiteedi dünaamika ning autopoieesi problemaatika on antud juhul üks selle mudeli toimimisvaldkond, mille kaudu püüan mudelit välja visandada. Mudel ise on kasutatav üldisemalt, nt nagu on Jaak Tombergi tekstidest aimatav, saab seda rakendada ka utopistliku mõtte analüüsiks, kus autopoieesi asemel on keskseks hoopis tegelikkuseloome. Seda peangi selle mudeli kasuteguriks väljaspool mu enda kitsamaid teoreetilisi huve – ta on piisavalt üldistusvõimeline ja paindlik erinevateks juhtumiteks, kus on vaja tegelda fiktsionaalse/figuraalse ning n-ö tegelikkuse suhetega. Ta on ühesõnaga üks fiktsiooniteoreetiline konstruktsioon, mis võimaldab mõista ka seda, mis funktsioonis fiktsionaalsus ja figuraalsus inimpraktikana (mitte ainult kunstinähtusena) toimib.

Mingis mõttes on see mudel muidugi metafüüsika – kuid kuni meeles pidada, et tegu on eelkõige heuristilise tööriistaga, mida ei tasu essentsialiseerida, peaks „intellektuaalne hügieen” olema tagatud.

7. Lõpetuseks mõned üldistatumad taustad.

* Kujutlusvõime fenomenile keskendunud ameerika kognitiivpsühholoog Jerome L. Singer on uurinud fiktsiooni ja mängu rolli laste arengus ning tulnud järeldusele, et nende põhiline funktsioon ongi arendada lapse reaalsustaju, võimet eristada subjektiivset ja objektiivset maailma, endogeenseid ja eksogeenseid stiimuleid. Nõnda on vastavad uurimused näidanud, et mida osavam fantaseerimisvõime, st võime luua fiktsioone, seda tugevam on ka inimese võime eristada oma tajus illusioone ning reaalsust. Teisisõnu võiks öelda, et ka kognitiivpsühholoogilises teoorias on juba ammu jõutud fiksiooni poieetilise funktsiooni uurimiseni. Singeri uurimusi (eelkõige teost „The Child's World of Make-Believe”, 1973) on oma fiktsiooniteooria ühe tugipunktina kasutanud prantsuse esteetikafilosoof Jean-Marie Schaeffer („Pourqoi la fiction?”, 1999, ingl k „Why Fiction?”, 2010).

* Üks lisaliin, mis poieesi probleemi puhul huvitavaks võib osutuda, on fiktsiooni ja figuraalsuse seoste näitamine unenägemisega, mis võiksi olla nonde kultuuriliste nähtuste n-ö orgaaniline algkuju. Vene filosoof Leonid Karasjov on nt kirjutanud huvitava essee „Une metafüüsika” („Metafizika sna”, kogumikus „Son – semiotičeskoe okno”, 1993), kus ta näeb unenägemise peamise ülesandena esteetilise distantsi loomist kogunenud aktuaalsete kogemuste suhtes, et need siis ümber organiseerida viisil, mis võimaldaks uue info integreerida isiksuse tervikusse. Ilmselt on minu enda fiktsioonikäsituse üheks algtõukeks olnud too kunagi tudengina loetud Karasjovi essee unenäost kui tegelikkuse esteetilise töötlemise ruumist, mis võimaldab inimesel säilitada oma isiksuse pidevuse alatasa teisenevas ja uusi impulsse pakkuvas reaalsuses.

Ajalooteoreetik Hayden White on kirjutanud huvitava käsitluse Sigmund Freudi „Unenägude tõlgendamise” kohta – peatükk „Freud's Tropology of Dreaming” White'i raamatus „Figural Realism” (1999). White analüüsib seal Freudi välja toodud unetöö nelja põhimehhanismi – tihendus, nihe, sümbolism, teisene töötlus – ning näitab nende algkujudena õhtumaise retoorika nelja põhitroopi (metafoor, metonüümia, sünekdohh ja iroonia). Nõnda kattuvad figuraalsuse põhilised ehituskivid sellega, kuidas inimesed modelleerivad oma kogemust unenägudes. Ja nõnda võib unenägemist näha n-ö orgaanilise poieesina, mis annab vahendid ka ärkvelolus praktiseeritavae figuraalsele poieesile. Tuletagem meelde, et näiteks keemiliste elementide perioodilisusabeli avastas Mendelejev unes – väga ehe unenäos kui fiktsionaalses-figuraalses ruumis toimuva poieesi juhtum; Mendelejevu unenäs välja töötatud keelemängus liigub kogu tänapäeva keemiateadus.

Unenägemine oleks mu meelest üsna hõlpsasti paigutatav ülalpool toodud põhiskeemi, kus unenägu on „kitsam kontekst” ning ärkvelolek on „laiem kontekst”, kusjuures märkimisväärne on, et kuigi meie identiteet on unes hoopis erinev meie ärkvel-identiteedist (võiks ka öelda, et neil kahel on erineva identiteediga maailmad), on meie ipseiteet ometi ükssama, igaüks meist tajub oma unenägusid enda omana, kuigi me teeme ja kogeme seal asju, mis ärkvel olles oleks mõeldamatud. Une ja ärkveloleku paralleeli kaudu saaks ka seletada, mida tähendab metonüümsusprintsiibi rikkumine – see oleks võrdne une ja ärkvelolu piiri kadumisega.

* Unenäost kui kunsti teatavast prototüübist on juttu ka Juri Lotmani teoses „Kultuur ja plahvatus” (1992, eesti k 2001), juba mainitud kogumik „Son – semiotičeskoe okno”, kus ilmus Karasjovi essee, on oma pealkirja laenanud Lotmani teose ühelt peatükilt.

Kuid Lotmani raamatus leidub veel üks kontseptsioon, mille seos metonüümsusprintsiibi kontseptsiooniga näib mulle huvitav, kuid samas ka väga spekulatiivne ja kahtlane. Lotman kõneleb „Kultuuris ja plahvatuses” binaarsetest ja ternaarsetest ühiskonnastruktuuridest. Binaarse näiteks on talle Vene kultuur, kus plahvatus toob kaasa täieliku katkestuse, vastandiks ternaarne Lääne-Euroopa, kus revolutsiooniliste murrangute käigus on „uue” ja „vana” kõrval veel kolmas tegur, mis võimaldab säilitada ühiskonna eri arenguetappide vahelise sidususe. Kas ei ole see vaadeldav ülaltoodud skeemi valguses – kas pole ternaarne kultuurimudel näiteks sellest, kuidas revolutsioonilise utoopia ja tegelikkuse erinevusest hoolimata säilib teatav ühiskonnas teaav ipseiteeditaju, mis tagab metonüümsuspõhimõtte toimimise utoopia ja reaalsuse vahel? Võimalik. Lotmani „Kultuuri ja plahvatuse” lugemine siin toodud teoreetiliste skeemide valguses tuleks aga põhjalikumalt ette võtta, enne kui saaks öelda, kas sellisel seostusel on ka mingit sisulisemat ja heuristilist kaalu (peale teoreetilise mängurõõmu).