UTKK ja Soome Ajaloouuringute Tippkeskuse ühise ajalooromaani teemalise uurimisprojekti tulemusena on Soome Kirjanduse Seltsi väljaandena ilmunud artiklikogumik "Novels, Histories, Novel Nations. Historical Fiction and Cultural Memory in Finland and Estonia". Raamatu toimetajad on Linda Kaljundi (teadur TLÜ Ajaloo Instituudis ning Soome Kirjanduse Seltsis), Eneken Laanes (UTKK vanemteadur ja TLÜ dotsent) ning Ilona Pikkanen (kes töötab teadurina Tampere ülikoolis eelmainitud tippkeskuse raames ning ühtlasi SKSis projektijuhina).
Selle projekti eestikeelne väljund oli Keele ja Kirjanduse 2013. aasta nr 8-9, erinumber, mis nüüdse kogumiku autorite (sealhulgas minu) puhul kattub sisu poolest suuremal või vähemal määral nüüdsete ingliskeelsete versioonidega (kuigi neid on päris põhjalikult ümber toimetatud, arvestades rahvusvahelist lugejat).
Raamat sisaldab peale toimetajate põhjaliku sissejuhatava artikli veel 12 teksti. Esimeses osas, mis käsitleb 19. sajandi rahvuste loomise aegset kirjandust, on Tampere ülikooli soome kirjanduse professori Mari Hatavara uurimus Zacharias Topeliuse Soome ajalugu konstrueerivast loomingust, EHI võrdleva kirjandusteaduse lektori ja Tampere doktorandi Piret Peikeri käsitlus Lydia Koidula jutustusest "Juudit ehk Jamaika saare viimased maroonlased" (kus Uue Maailma orjuse-temaatika toimib teatava paralleelina eesti rahvusliku ärkamise teemale), Eneken Laanese artikkel Borhöhe "Tasujast" (vt eestikeelset artiklit Keeles ja Kirjanduses 2012/7) ning Turu ülikooli soome kirjanduse dotsendi Heidi Grönstrandi käsitlus armastussuhete dünaamikast Evald Ferdinand Jahnssoni ja Fredrika Runebergi ajaloolistes teostes (üks mu enda lemmikuid selles kogumis).
Sõdadevahelist aega käsitlevad Ilona Pikkanen (Aarno Karimo Soome kodusõja kujutajana) ja Linda Kaljundi (viikingi-teema 1930ndate eesti ajalooromaanis ja selle suhe tollase mälupoliitikaga).
Kolmas osa hõlmab sõjajärgset perioodi. Siin on minu artikkel Rudolf Sirgest (vt ka siia), Jaan Undusk kirjutab Ristikivi ajalooproosa põhjal mälukaotuse loovast funktsioonist (eestikeelset versiooni vt Looming 2012/10), Tiina Kirss uurib talupoegade mässu küsimust Krossi romaanis "Kolme katku vahel", Jyväskyla ülikooli kultuuriuuringute teadur Nina Sääskilahti käsitleb Lapi sõja (Jätkusõja lõpujärk, kus soomlased sõdisid sakslastega) mälutöötlusi soome kirjanduses (naisuurimusliku rõhuga), Oulu kirjandusteadlane Marita Hietasaari kirjutab Lars Sundi "Siklaxi"-triloogiast, milles soome ajaloolisele mälule antakse postmodernistlik töötlus.
Raamatu lõpetab kokkuvõtlik saatesõna Utrechti ülikooli professorilt Ann Rigneylt, kes on üks olulisemaid tänapäeva teoreetikuid, mis puutub kultuurimälu ning selle seost kirjanduslike kujutamisviisidega, ja kes oli korduvalt viidatud autor ka meie projekti seminaridel ja artiklites. Rigney peab selle kogumiku eriliseks plussiks, et see võtab ühe konkreetse piirkonna (mis on sisemiselt mitmekesine, sest Eesti ja Soome on ju üsna erinevad kontekstid) ja katab ajalookirjanduse kogu arengukulu, erinedes selle poolest sama temaatika levinud käsitlusviisist, mis keskendub ainult kas ajalooromaani tekkeaegadele või II maailmasõja käsitlemisele kirjanduses. Samuti arvab ta, et see raamat mitte ainult ei lisa uusi andmeid ajalookirjanduse rahvusvahelisse n-ö andmebaasi, vaid võimaldab "perifeersema" kogemuse esitamise näol laiendada ka ajalookirjanduse kui sellise käsitlemise teoreetilisi perspektiive. Lisaks sisaldab raamat ka kahe kultuuri vastastikust peegeldust, mis annab mõtteainet kultuuriliste erinevuste üle selles valdkonnas. Siinkohal teeb ta viite minu artiklile, mis kõlab küll mõnevõrra võõrituslikult, aga olgu peale, perspektiivid on Rigney mängutoomisega niikuinii väga laiaks tõmmatud: "Lühidalt, tänapäeva Soome-Eesti näol on meil tegu sügavalt komplitseeritud areeniga, mille põhjal uurida keerulisi protsesse, kus ajalooliselt on oma rühmaidentiteeti kujundatud suhtes paljude teistega; see kehtib kuni sellise laetud teemani välja, mille üle siin arutleb Aare Pilv, kuidas taastõlgendada Eestis moduleerunud nõukogude realismi kuuluvaid teoseid ja anda neile koht iseseisva Eesti kultuurimälus, samas kui seal on ikka veel märkimisväärse vene vähemus." Vene vähemusest minu artiklis juttu pole, samuti ei seostaks ma praegus-Eesti suhet nõukogude pärandiga üheselt eesti-vene rahvusküsimustega - aga mis ma saan parata, kui see Euroopa teisest servast niimoodi üldistub.
Rigney räägib sellest, kuidas kogumik toob välja, et ajalooromaan on niivõrd sageli seotud just nimelt sõja kujutamisega, ja järeldab, et ju on see olemuslik - kirjanduslik ajalootöötlus on eriti vajalik just sõja-sarnaste katkestustega toimetulekuks.
Oluline iva, mida Rigney rõhutab - see kogumik, mis esitab soome ja eesti rahvusi "romaanirahvustena" (novel nations), st näitab, kuidas ajalookirjandus on toiminud nn rahvuse-ehitajana, toob ühtlasi välja ka selle, kui paljusuunaline ja transnatsionaalne see protsess sisemiselt on (viidates eriti eredate näidetena Koidula Jamaika-loole ning eestlaste viikingi-motiivile). Allusiooniga tuntud ütlusele ajalookirjutuse kohta lõpetab Rigney: "Even the national past is a foreign country." Mis kõlab ju põnevalt - meie oma maa ajalugu on välismaa.
No comments:
Post a Comment