24/05/2015

Portaal - Marie Underi "Sonetid"

Hasso Krull ja Carolina Pihelgas on kokku pannud raamatu, kus 50 tänapäeva luuletajat on kirjutanud oma versioonid, edasiarendused või motiiviremixid Marie Underi "Sonettide" luuletustele. Kokku on saanud täitsa esinduslik antoloogia tänapäeva eesti luule erinevatest laadidest - seda ütleb ka raamatu saatesõna, ja mulle näib, et see ongi raamatu tegelik tuum: mitte antologiseerida luuletajaid, vaid käibel olevaid luuletamisvõimalusi (tehes samal ajal kummarduse ka ühele "esiemadest"). Mulle sattus luuletus "Valge värav", mis esmatrüki järgi näeb välja nii (aluseks võeti just esmatrüki versioonid):

Üks valge lumetee viib allamäge,
Kus üksik aken heidab väsind leegi –
Üks vaikne tee
vist harva käib siin keegi:
Ei kuulda kuljust, rudisevat rege.

Tee lõpus valge värav. Salaväge
Mind tunnen tõmbavat: ei ammu teegi
Ma õhtul muud – käin sama teed, ja seegi
Mu ainus käik on kurb, rind valus äge.

Sa valge värav, keset valget lund,
Kesk valget õhtut
tähed tulid kõik,
Kuu kumardab su kumeruse üle –

Su taga puhatakse ainust und.
Veel siinpool ma. Kui pea ehk kostuks hõik,
Mis avaks mullegi su valge süle..?


See luuletus kuulub nende hulka, mida Under hiljem pole väga palju redigeerinud - n-ö viimsele tahtele vastavas versioonis on muidugi kadunud ridade alguste suurtähed, kui nad pole lause alguses, paar mõttekriipsu on muutunud komadeks, "kumardab" asemel on "kummardab". Kõige rohkem on muutunud viimane stroof - "ainsast unest" on saanud pisut ühemõttelisem "viimne uni" ning noore Underi ettevaatlik-kartlikust tingivast kõneviisist ja küsimusest on saanud vana Underi nending:

Su taga puhatakse viimset und.
Veel siinpool ma. Kui pea ehk kostab hõik,
mis avab mullegi su valge süle.


(Muuseas, kõige lihtsam viis Underi varase luule algseid ning redigeeritud versioone võrrelda on võtta ette kaks uusimat kogutud luuletuste väljaannet: Karl Muru koostatud "Lauluga ristitud" (Tänapäev, 2006) esitab Underi "viimse tahte", Indrek Hirve, Piret Pääsukese ja Urmas Oti koostatud "Luule" (SE&JS, 2007) aga annab esmatrükkide versioonid.)


Kirjutasin teksti, mida ma ise sonetiks ei pidanud ja mis jäljendas soneti kuju ainult visuaalse väljanägemise poolest - luuletuse idee oli mul juba olemas enne Hasso ettepanekut, ja kui ma oleks ta mingil hetkel niisama kirja pannud, oleks ta ilmselt pisut teise kujuga tulnud; aga nagu Hasso ütles, on olemas sonetiteoreetikuid, kelle järgi võib ka seda teksti sonetiks pidada, sest tema sisemine struktuur on soneti struktuur, kuigi puuduvad meetrum ja riim. Minugipoolest, mul tegelikult vahet pole.





PORTAAL

bussipeatuse kohal kutse:
„tulge tagasi inimese lapsed”
inimene ootab ja mõtleb:
kes on see inimene?

eks ole minagi inimene?
või hoopis inimese laps?
ja kas tagasi inimese juurde?
või inimese juurest –

aga kuhu jääb siis inimene ise?
iga päev naasmiste
vahelisel väraval

graafiku järgi oodates
teevad küsimused pesa
ühte vanaaegsesse tühikusse




.

No comments:

Post a comment