Väärt kraam! Aare Pilve kultuurisoovitused

Postimehes on sari, kus antakse soovitusi koroonaepideemia ajaks, mil suur osa kultuuriasutusi on suletud ja inimestel soovitatakse püsida kodus ja teistest inimestest eemal.

*

Kas pole huvitav, et kui viiruse takistamiseks hakati inimeste sotsiaalset suhtlust piirama, siis esimesena läksid lukku just kultuuriasutused, kuigi hulgaviisiliselt koguneb neid ju mujalgi. Ma oletan, et selles mängib oma osa see alateadlik taju, et teatris, muuseumis, raamatukogus toimub vaimsel tasandil kogu aeg teatav vastastikune „nakatumine”, ideed ja hoiakud levivad inimestelt inimestele just nendes asutustes. Sest kultuur on oma olemuselt kontaktis olemine, kontakti säilitamine. Mille abil ma seda üleüldist kontaktis olekut säilitan üleüldise isolatsiooni ajal?

Mõni raamat, mille kohta olen mõelnud, et võiks lugeda, aga pole aega olnud. Näiteks Strugatskite „”Hukkunud Alpinisti” hotell” - arvasin küll, et filmi olen ju näinud, mis temast ikka lugeda, aga siis avastan, et filmist on välja jäänud mustkunstnik du Barnstocre'i tegelaskuju, et Hinckus on hoopis väikest kasvu vesiste silmadega mehike, et Olaf pole üldsegi balletitantsija välimusega, vaid turske viiking, ja et Moses on eksikombel sattunud „Sinise Haakristi” nimelisse salaühingusse. Kõige rohkem on raamatuga ühtmoodi bernhardiin Lel. Ja ometi on film raamatu olemuse suhtes väga täpne.

Või siis hoopis Jacques Maritaini „Kunstniku vastutus” (Mirjam Lepikuldi tõlkes) - neotomistlik filosoof, ustav katoliiklane ja inimõiguste deklaratsiooni üks autoreid. Ma hakkan otsima, kas temalt on veel midagi eesti keeles, ongi, 1988. aasta Loomingus on „Filosoof ühiskonnas”, tõlkinud Mart Raukas, kes omakorda äratab mus huvi, sest ta on meelde jäänud 90ndate telesaadetest, jään tema kannul netti surfama, käin läbi kogu ta trajektoori matemaatikaõpingutest analüütilise filosoofia ja Wittgensteini juurde (tedagi on ta tõlkinud), sealt üha esoteersemaks kuni filmini Einar Laignast ja Tai poksi harrastusteni päris hilisel ajal, kuni küllastununa pöördun tagasi Maritaini juurde, kes ütleb, et filosoofe on vaja, et ühiskonnas oleks keegi, kes hoiab meeles tõde ja vabadust.

Või siis meenub, et veel enne karantiini kehtestamist jõudsin ära käia Flo Kasearu näitusel Tartu kunstimuuseumis. Kasearu on mulle alati meeldinud seetõttu, et olles küll n-ö kontseptsioonikunstnik, teab ta väga hästi, et kunstiks teeb asja ikkagi aistilisus ja psühholoogilisus. Ja ma otsingi üles tema kodulehe flokasearu.eu, et tema varasemaid teoseid meelde tuletada, alates valgest hobusest, kes öise Tallinna seintel kappas ja kes tõi Kasearu nime mulle esimest korda teadvusse.

Enne karantiini olen jõudnud ka omandada Tõnis Vilu uue luulekogu „Tundekasvatus”, loen seda, see on kuratlikult hästi kirjutatud, see on poeem, see on lausa näidend, esitangi seda endale kodus, toimib väga hästi, aga ma pole ju näitleja, organiseerin raamatu oma näitlejast sõbrale.

Käin tühjaks jäänud linnas ekskursioonil, võtan linnaruumi kvartalhaaval ette, korraldan väikseid arhitektuuriloolisi ekspeditsioone (loomulikult pidades kinni kahe meetri reeglist!). Näiteks kvartal Narva mnt – Kreutzwadi – Raua – Pronksi, kus on uhke Burman, 30ndate esindustraditsionalismi, stalinismi, mingeid hilisnõukogude ümberehitusi, Raua sauna modernism, aga ka tsaariaegne dekoreeritud kivihoone; kvartali sisemusse on peitunud kolm hubast vanaaegset puithoonet, kaks neist ilusti korras, kolmas täiesti lagunenud, lausa maaliliselt kokku kukkumas. Milline rikkus! Ja ma avastan, et eemal asuva sünagoogi ülemine kaar on ilmselt modelleeritud selle tsaariaegse maja kangialuse võlvkaare järgi, igal juhul kangialuse keskteljel seistes on kattuvus hämmastav.

Kui reisida ei saa, siis võib seda teha kujutluses Radiogardeni kaudu, kus on terve gloobusetäis igasuguseid raadiojaamu, mida saab reaalajas kuulata, Oudova kohalikust kuni Rio bossajaamani.

Ja siis jään netist vaatama igasuguseid mustkunstnikke – kui meistrid tegutsevad, on see ikkagi juba täitsa kunst. Ühed mu lemmikutest on Ameerika trikimeeste paar Penn & Teller, kellel on nüüd saade, kuhu teised mustkunstnikud tulevad esinema ning püüdma Penni & Telleri ära petta; mõnikord see isegi õnnestub. Aeg-ajalt teevad nad ka poliitilise maiguga ülesastumisi (nad on vaadetelt libertaarid), mu lemmik on etteaste, kus USA lipu põletamine on veetlevalt mängitud austusavalduseks selle lipu esindatud väärtustele.

Hiljuti ilmunud Eesti räpptekstide kogumikvinüül pani mind uuesti avastama Eesti hiphoppi, millest olin mõnda aega juba võõrdunud. Leidsin uued lemmikud: mahe Sammalhabe, Eesti naisräpparite harvu ridu mõjuvalt täiendav Manna, terroristlik grime'i-mees Grinks (neid kõiki saab tavalise guugeldusega kätte).

Kuidas teha ise koju suletuna koduste vahenditega kultuuri? Ilmad on ilusad, päike paistab kogu päeva erinevatest ilmakaartest sisse, miks mitte valmistada oma kodust päikesekell, märkides ära kohad, kuhu päike mingiks ajaks jõuab? Kodune ruum on kohe teistpidi kontseptualiseeritud – temast on saanud aja koda, ta on nüüd planetaarium. Nagu Hamlet ütles, et ta võib pähklikoorde sulgudes olla mõõtmatu ruumi valitseja.

Jevgeni Demakovi maal "Puškin Boldinos", 2015

Lugeda Puškinit. Puškin oli 1830. aasta septembrist detsembrini Boldino mõisas karantiinis, sest Venemaal oli parajasti kooleraepideemia. See oli tema üks viljakamaid aegu, ta viis „Onegini” lõpule, kirjutas neli värsstragöödiat (nende hulgas „Pidu katku ajal”) ja 30 luuletust, lisaks „Belkini jutustused” proosas. Luuletuses „Eleegia” ütleb ta, et kõik pole veel kadunud, sest veel suudab väljamõeldis teda nutma ajada. See on hea mõõdupuu – kas kunst veel puudutab? Kui jah, siis elame üle.

Räpparist võrsub poeet. Eesti räpptekstide kogumik II

Ilmus Postimehes.

RÄPPARIST VÕRSUB POEET

Vinüülplaat „Eesti räpptekstide kogumik. Osa II”. Produtsendid Tommyboy ja Toomas F. Aru

Alustuseks isiklik positsioneering. Minu lähem kursisolek Eesti hiphopiga jääb tegelikult laias laastus nullindatesse ja on vist seotud eelkõige Chalice'i ehk Jarek Kasari tihedama tegevusega. Mäletan, et tema debüütalbum „Ühendatud inimesed” (2003) vaimustas mind millegi uue ja värskena Eesti popmuusikas. Chalice oli algupärane looja, ta polnud taandatav välismaiste hiphopparite jäljenduseks, rääkimata sellest, et ka hiphop ja räpp on tema jaoks tegelikult liiga kitsas raamistik. Tema kaudu hakkasin huvi tundma ka teiste Eesti räpparite vastu ja avastasin, et Eesti räpil on ees oma nägu, siin on kõike gängsteritest lüürikuteni, diletantidest maestroteni. Chalice'i viimane plaat jääb juba viie aasta taha ja sellega sünkroonis on ka minu tõsisem huvi Eesti hiphopi vastu muutunud lünklikumaks. Muidugi ma tean, et skeene on täies elujõus ja uusi tegijaid lisandub üha juurde, aga ma pole asjaga n-ö jooksvalt kursis. Ses mõttes on Eesti räpptekstide kogumikplaat hea teejuht, et maastikuga uuesti tuttavamaks saada.

Saatesõna suhestab plaadi kahe varasema asjaga. Esiteks 1970. aastate alguses ilmunud väikeste luuleplaatide sarjaga (luulevinüüle ilmus muidugi hiljemgi, esimesena meenuvad näiteks Juhan Viidingu LP 1986 ja Paul-Eerik Rummo „Unistadt” 1988. aastast, mõlemad live-ettekannete salvestised). Teiseks 2006. aastal ilmunud raamatuga „Eesti räpptekstide kogumik”, mille koostajateks, nagu nüüdsel plaadilgi, Tommyboy ja Toomas F. Aru. Mõlemad viited püüavad tegelikult ühes suunas: esitada räpptekste luulena, paigutada nad samasse ruumi sellega, mida ma nimetan mugavuse huvides eesti kirjanduslikuks luuleks. See taotlus jääb muidugi alati probleemseks, sest esiteks on nende kahe traditsiooni aluspõhjad erinevad juba n-ö genealoogiliselt. Räpi aluspõhi on ikkagi afroameerika kultuuris ja tegelikult läheb see liin välja isegi Lääne-Aafrika loojutustajate sõnakäsituseni, see on edasi elanud usukuulutajate eksalteeritud kõnes, räpitud on kajuba blues'i algsetes vormides. Ühesõnaga, see on pärimus, millega eesti kirjanduslik luule pole kunagi erilises kontaktis olnud (hoolimata sellestki, et näiteks Hasso Krull on kunagi Kaplinskit just mustade tseremooniameistritega võrrelnud). Üks oluline erinevus on sõna ja tähenduse vahekorra tiheduses, sõnu tundub räpis alati olevat natuke üleküllaselt, aga see-eest on muidugi kõlaline nauding jõuline. Räpptekst on mõeldud kuulajasse jõuga tungima, kuulaja enda häält pigem vaigistades (siit ka battle'id, kus räpitakse võidu peale). Räpp vallutab. Kirjanduslik luule on reeglina intiimsem.

2006. aastaga võrreldes on tegelikult räpi ja kirjandusliku luule seostamine nüüd pisut lihtsam, sest vahepeal on Eestis jõuliselt kanda kinnitatud slam poetry ehk prõmmuluule nähtus. See on samuti algselt pärit Ameerikast ning hiphopist mõjutatud, kuid identifitseerub rohkem luulena. Prõmmuluule ühendab endas kirjandusliku luule poeetikaid ja räpile omast performatiivsuse-kesksust. Sel taustal tundubki nüüdne plaat eelkõige ühe tummise slämmiõhtuna ning selle nurga alt vaadates polegi asi ehk enam nii probleemne ja eksootiline. Tundub, et esinejategi hulgas on inimesi, kes liiguvad ka päriselt slämmi ja hiphopi vahet, näiteks EIK oma keskmisest lüürilisema sisu ning poeetilisema intonatsiooniga.

Teine näitaja, et räpi poeetika on end Eesti luuleväljal mugavamalt sisse seadnud, on see, et räpist on saanud see luuletamise laad, mille järele haaravad esimese eeskujuna päris verinoored luuletajad, kellel polegi endal mingeid räppimise ambitsioone. Kui mingi ajani oli stereotüüpseks noore algaja luulelaadiks midagi liivilikku, üdilikku või kaplinskilikku, siis nüüd olen mitmel puhul kokku puutunud mõne noore luuletaja loominguga, mis esialgu näib mingi iselaadse kergelt rütmilise ja ebasüsteemselt riimilise vabavärsina, aga kõik nihkub paika, kui saada aru, et eeskujuks on olnud räpptekstid.

Nii et nüüdne räpivinüül õigustab oma kirjanduslikkusetaotlusi ilmselt paremini kui toonane paberkogumik, sest kontekst on vahepeal tahenenud. Muidugi on nüüd ikkagi ka see lepitav asjaolu, et räpptekstidele on tagasi antud hääl, mis minu arvamust mööda on ikkagi räpi hapnik. Peale kunagiste luuleplaatide kontekstiga suhtlemise on vinüüliformaadil seegi eelis, et soovi korral võib neid tekste kokku miksida mis tahes muusikalise taustaga, nii et peale luulesõprade riiuli võiks plaat vabalt kuuluda ka DJ-de kohvrisse.

See, et luule kuulub kokku häälega, pole ju tegelikult midagi erakorralist. Tegelikult on kirjandusliku luule ihalus olla häälega esitatud ja kuuldud sama pingeline kui räpi tung kirjandusliku luule kui millegi „kõrgkultuurse” poole. Luule on ikkagi pärit laulust ja loitsust, isegi kõige ökonoomsemalt sõnastatud vabavärss. Ka räpp on loitsulise juurega, ainult et kasvanud teises pinnases. Nii et käepigistus Genka ja Rummo vahel on päris reaalne.

Plaati kuulates ongi ehk kõige huvitavam jälgida, kuidas iga räppar eraldi lahendab selle räppimise ja luulelugemise vahelise pinge. Siin on esindatud kogu skaala. Mõned, nagu Ain Nufin, Pok, Põhjamaade Hirm, ROM, Grinks ja Hädapäda, on valinud üsna ühemõttelise räppmise, see tähendab, see mõjub nagu ilma biidita hiphop, tarvitseb vaid muusika taustale panna. Muidugi on meeste flow nauditav, eriti meeldib mulle sellelt skaala otsalt osav Põhjamaade Hirm. Mõned esitajad on valinud midagi räppimise ja luulelugemise vahepealset, mis sageli meenutabki just slämmiluule esituslaadi. Sellised on näiteks Tommyboy ise, EIK ja Beebilõust. Erijuhtumitena kuuluvad siia ka Nublu, kelle tekst meenutab pigem vanamoodsat vemmalvärssi (aga valitud pala ongi algselt kirjutatud Curly Stringsi hiti viisile), ja Jarek Kasar, kelle tekstid ei olegi ranges mõttes räpp (ega ta räppideski alati ranges mõttes ei räpi, vaid pigem lobiseb), vaid lihtsalt lühikesed vaimukad vabavärsid. Ja siis on esitajad, kes loevad oma tekste nii, nagu need oleks pigem kirjanduslik luule: Ingmar Gailit, Karl Kivistik, vanameistrid J.O.C., Okym ja Genka. See tingib, et kuulaja fookus nihkub tekstide sisule, ja see on kõla ning rütmi stiihias sündinud räpitekstidele muidugi alati riskantne valik. Aga enamasti tullakse selle alastiolekuga häbisse sattumata toime. Minu lemmikuks sellel plaadil ongi tegelikult Genka kaks teksti. Tema tehniline meisterlikkus räpparina on väljaspool kahtlust, aga siin on ta loobunud seda tõestamast ning esitab oma räpina sündinud tekste tõsises jõuliselt lüürilises laadis, ilma laskumata paroodiasse (või siis on tegu väga meisterliku paroodiaga). Ja need tekstid töötavad iseväärtuslike sõnakunstiteostena. Genka loojavabadust näitab seegi, et luuletuse „Nagu Jörpa Estrit” tekst erineb täiesti samanimelisest loost Genka ja Paul Oja „Mixtape'il nr 1”. Selle teksti lõpurida „Vaata, me oleme koos Kroonikas, näe” kõlab tänu esitusele väga poeetiliselt ja peaaegu traagiliselt. Ainuüksi juba see põhjendab plaadi olemasolu.

Mõned lood, mille tekste loetakse sellel plaadil.

Aygel - laulutekste

Vikerkaares nr 1-2 ilmus kolm tõlget tatari-vene räpparilt Aygel Gaysinalt, lauludest "1190", "Keha" ja "Tule vaimud". Need on nende originaalversioonid:

 Aygel Gaysina (Айгель Гайсина, sündinud 1986) on Naberežnõje Tšelnõ linnas elav tatari-vene luuletaja ja laulja-räppar. Ta on laiemalt tuntuks saanud paaril viimasel aastal, kui koos Peterburi muusiku Ilja Baramijaga on esinenud duona nime all Aigel (Аигел). Tema uuema aja loomingut mõjutab tugevasti asjaolu, et 2015-2017 oli vangis tema muusikust abikaasa Temur Xadırov, keda süüdistati Gaysina eelmise elukaaslase tapmise katses. Gaysina on avaldanud luulekogu „Kohus” (Суд, 2016) ning ansambel Aigel on viimase kahe aasta jooksul avaldanud kolm plaati: „1190”, „Buš Baš” ja „Muzõka”. Tema suurimaks hitiks on laul „Tatarlane” (Татарин), kuid selle flow ja kõlamängud läheksid tõlkes kaotsi. Ka muud siinsed tõlked ei taotle originaalide kõlavormilist ja järelelauldavat jäljendamist. Tõlgete aluseks on laulusõnade portaal genius.com. 

 

Lisan siia veel kolm tõlget, mis jäid Vikerkaare valikust välja.

TANJA

sõidan juba 300 miljonit minutit,

tõsta homme mind surnuist – olen põrm, olen fööniks,

mu eelmisele kirjale tuleb siit remiks:

kõik on seesama, kuupäevad on teised

ja biidid on teised.

pliiatsiga vihikus kogun kokku kolm:

sõna kirjutan – kaks on peas, sõna kirjutan – kaks on peas, sõna kirjutan – kaks on peas,

sest ma tean, kuhu kirjutan, mul on mõistus veel peas,

mu linnas on suvi –

mu seljas on sulejopp,

kalendrisse sülitan,

ilma sinuta mu stiil on külm sisemuses, külm sisemuses,

ilma sinuta olen ma eelkõige külm sisemuses.

uudised sellised: maa peal on juuli algus,

tulen vaksalis maha,

kõik on endiselt jõus,

me kohtume kapslis –

kolm ööpäeva orbiidil,

telefon on ülemuse käes, mind pole, ärge helistage.

kasemati koridorid, automaadid, „ära vigurda!”

„tõsiselt, teesaatja? kui ei tea, ära räägi,

minu stiil on kuulid mu sees, kuulid-kuulid mu sees,

koridorid-koridorid-koridorid mu sees,

minu stiil on koridorid-koridorid mu sees,

kui kaua neis minna, väga kaua neis minna –

mu südameni see ikka on ainult pool teed.”

vaksali juures on ummik,

väljun taksost ma keset tänavat –

andke signaali, lõuake, imege muna,

viimse jõuga torman perroonile –

Kauge Maa rongi ei ole tabelis,

turvale sõidan sisse:

„kus on rong Kaugele Maale? kus on rong? kus on rong?

kus on rong Kaugele Maale?

ma küsin teilt, kus on see rong tema juurde Kaugele maale?”

turva pole asjaga kursis, kuid mina olen juba rööbastel.

ilm on väga leebe,

poole tunni pärast on pime,

vein on segi verega,

Alla birsä¹,

homme hommikul, homme hommikul,

homme hommikul teen südame lahti,

suitseta mind, olen pulber, olen püssirohi,

kogu öö tolknen vagunikoridorides

kuulen monitoris enda hääle asemel sinu häält,

vaatan laternaid,

tõmbun endasse kokku, tõmbun endasse kokku,

üha pikemad koridorid mu sees,

sõidan su poole mööda koridore mu sees,

ehitan su juurde koridore mu sees,

mu külm on mu sees, koridorides mu sees.

päike on loojas. siin on minugi pimedus –

pentatoonilise öö must noot,

kõik on sul sõnumis kirjas,

kogu su linnukese lugu.

sellest, mis mu sees,

sellest, mis mu sees.

2 nädala pärast on su tütar kuuene, aga oli alles neli,

ilma sinuta olen eelkõige külm sisemuses.

paraneb valu,

jääb kontroll,

kell on 8 hommikul,

takso on kohal, on aeg,

prügiämbrid, koer jalutada, avaldus.

„kelle järjekord?”

kõik mööduvad, mööduvad, mööduvad edasi.

mina ja tuba oleme tühjad.

„aga mina?”

mind ei lubata.

Tanjale meeldib olla dominant ses mängus,

Tanjale meeldib püstol ta kabuuris,

silmast silma, nonii, nonii –

mu südameverd Tanja puhastab kaltsuga enese kontsa pealt

Tanja lubas möödunud korral

ja käskkirja hankis,

Tanja, Tanjake, Tanja,

sa ei armasta mind enam,

Tanja, Tanja, Tatjana,

rühikas nagu paragrahv, naah,

valget verd nagu loomanahk,

Tanja, jumal, sa oled loll.

„Tanja, luba, Tanja, luba, ma palun,

Tanja, luba, ma armastan teda.

Tanja, kujuta ette, et sinu mehega nii...”

„Mm, ma kuulen seda iga päev, sõbrake.”

„Tanja, luba, Tanja, luba, ma palun,

Tanja, luba, ma armastan teda.”

silmast silma, nonii, nonii,

no sa oled ikka üks segane lits!

sõidan juba 300 miljonit minutit,

oota mind talvel, olen põud, olen flower,

su eelmisele kirjale tuleb siit kaver:

kõik on seesama, vaid pisarad on teised

pliiatsiga vihikus kogun kokku kolm:

sõna kirjutan – kaks on peas, sõna kirjutan – kaks on peas, sõna kirjutan – kaks on peas,

lubasin kolm pakki, aga ise jäin vanglasse kinni,

vastad ühe sõna – kaks valeta,

sõna tõmbad maha – kaks maha kustuta,

oma peas korrutan kolmega kõik,

korrutan kolmega kõik.

1 Annaks jumal (tatari keeles).

MÜRK

aina uuelt leheküljelt,

uuelt, puhtalt leheküljelt,

uuelt, puhtalt leheküljelt, puhtalt.

ma olen teisega õrn ja hell,

sa oled teisega pöörane,

kumb on ahnem, kumb joobnum, kumb öisem, kumb alatum, sa või ma?

jagame raha,

jagame lapsed,

jagame – sinu ja minu,

jagame kogutud mürgi –

oma mürgi jagame – sinu ja minu mürk.

talle su mürki ma annan,

sa talle annad mu mürki,

meie mürki nad võtavad magades,

meie mürk on see, mida nad ärgates tahavad,

meie mürgiga pärast meid teisi nad kostitavad.

see on me lahing, väikene lahing, võta vastu see lahing, kes meist kahest

serveerib me mürki maitsvamalt – ma talle või sa talle?

ma talle või sa talle?

meie mürk.

klubis, suitsustes klubides

suitsuvines annab talle kätt minu mürk,

piljardipall läheb tal mööda – mürk on tal sees,

sööb mu kätest su mürki

ja ta huuled ütlevad, et olen ta „muusa, mimoos ja doos,

liblikas,

varjan sind külma eest,

tütarlaps,

mõtlesin,

et oled mu õhtusöök,

kuid sa pole õhtusöök – oled mu naine!”

kortsunud linade vahel te pole üksi,

ta püüab su silmadest leeke, mis minu,

ta tahab, et lõppeksid päevad ja ööd tuleks järjest, kuni su käsi

talle annab mu mürki.

mürk võetud –

ta sööb su kätest mu mürki

ja ta huuled ütlevad, et oled

elektrivool, keev vesi, teerull,

peotäis tablette ja sõõmuke vett.

„arvasin, et...

arvasin ma, et mina teen süüa ja sina oled papi jaoks,

kuid sa pole papi jaoks – sa oled mu tiib, sa oled mul elu jaoks!”

„sa pole õhtusöök – oled mu naine!”

„sa pole papi jaoks – sa oled mul elu jaoks!”

aina uuelt realt, uuelt-uuelt realt,

ma olen teisega valelik,

sa oled teisega julm,

kumb on ahnem, kumb joobnum, kumb tugevam, kumb valusam,

kumb räpasem, kumb öisem, kumb alatum, kumb kauem peab vastu?

DRAAMA

sa mulle meeldid – ja mis on veel puudu?

sinuga lõbus on – ja mis on veel puudu?

love me uneta – ja mis on veel puudu?

pappi on otsata – ja mis on veel puudu?

sa oled ilus – ja mis on veel puudu?

selline tugev – ja mis on veel puudu?

oled stabiilne – ja mis on veel puudu?

sa pole vana – ja mis on veel puudu

puudu-puudu, puudu on draamat, puudu on draamat, puudu on draamat

puudu on bassi, puudu on bassi, puudu on bassi, puudu on bassi

puudu on draamat, puudu on draamat, puudu on draamat, puudu on draamat

puudu on bassi, puudu on bassi, puudu on bassi, puudu on bassi

on sõna „meeldib” – on sõna „puudu”

on sõna „lõbus” – on sõna „puudu”

on sõna „puudu”, on sõna „puudu”

öö on nii õrn, aga on sõna „peab”

sa oled ilus – kuid on sõna „puudu”

selline tugev – kuid on sõna „puudu”

oled stabiilne – kuid on sõna „puudu”

sa pole vana – kuid on sõna „puudu”

puudu-puudu, puudu on blaadi, puudu on blaadi, puudu on blaadi

puudu on draagi, puudu on draagi, puudu on draagi, puudu on draagi

puudu on draamat, puudu on draamat, puudu on draamat, puudu on draamat

puudu on bassi, puudu on bassi, puudu on bassi, puudu on bassi

Cool D "Tütar üksi kodus 5. osa"

Siim Nestor Areenist palus midagi öelda ühe Cool D laulu kohta pikemas loos, mis tähistab 20 aasta möödumist Eesti esimese hiphop-albumi ilmumisest ja käsitleb seksiteemat Cool D loomingus. Eks ma siis ütlesin.

Räpitekstide lugemine n-ö tavaluulena on muidugi tänamatu tegevus, tavaliselt palja tekstina lugedes mõjuvad nad lonkava rütmiga lohiseva kontsentreerimata lobana, kus leidub paar head kujundit. Räpi puhul mängib siiski kaasa esituse intensiivsus ja flow, mis väljendab räppari isiksust ja loob suure osa teksti mõjust. Cool D puhul on see veel eriti oluline, sest tema arrogantsi väljendava tooni jõulisus katab kinni need mõttearenduse hämarused, mis kirjalikku teksti lugedes kohe silma hakkavad. Kui ma nt loen ja kuulan tsükli „Tütar üksi kodus” ehk kõige hitimat 5. osa, siis hakkab see vahe kohe silma – salmiosadest jäävad kuulates kõrva tugeva mõjuga sirgjoonelised seksuaalsed märksõnad, kuid teksti lugedes on kohe näha, et nendevahelised „sillad” on üsnagi kobav täitematerjal, mida hoiab koos eelkõige vaid rütm ja riim. Cool D-le näib ka üldisemalt olevat iseloomulik, et ta ei kasuta eriti metafoore (selles laulus on selgeid metafoore vaid kaks), isegi võrdlusi on üsna napilt, pigem seisneb tema poeetika teatavas otsekoheses tulistamises ja võimalik katarsis ei tule keele ornamentaalsusest (nagu mõne teise räppari puhul), vaid teatavast transgressiivsest tungilisusest, mis kustutab maha ihaobjektide subjektsuse, jättes neist alles midagi, mis on korraga nii üle- kui alainimlik, nii intensiivselt ligitõmbav kui eemaletõukav.

Jelena Glazova "Plasma"

kirjastus ;Paranoia Publishing Group Inc. avaldas Jelena Glazova tekstikogu "Plasma". ühtlasi ilmus valik Glazova tekste ajakirjas Ninniku (nr 14, mai 2014). Glazova heliteoseid võib kuulda Pilveraadiost:

Juuni 2014. Glazova ja Cage by Pilveraadio on Mixcloud

Ao äia õe uue oa-õie-aia õue-aua öö-au vol. 3

3. juunil oli Tartu Uues Õues Jaan Malini õhtu, kus ta luges oma tekste koos Karl Laanekase kitarrimänguga ning ma vestlesin temaga pisut. Pärast mängisime koos Mart Velskriga muusikat. 

Tegin oma valikust ühe Pilveraadio seti, kohapeal jõudsin mängida umbes pooli lugusid sellest valikust. Siin on muusikat põhiliselt araabia maadest, mõni lugu ka Türgist ja Iraanist.

Esimene lugu "Hüseyni İlahi" on türgi sufide pala, mille esitab Saksamaal asuv ansambel Sarband. Sarbandi juht Vladimir Ivanoff on bulgaarlane, ansambel on aga väga rahvusvaheline: seitse türklast (sealhulgas üks derviš ), kuus sakslast (nende hulgas üks Transilvaania sakslane), kaks poolakat, kaks liibanonlast, kaks iraaklast, jordaanlane, rootslane, hollandlane, kreeklane ja taani päritoluga ameeriklane.

Shahram Nazeri on kurdi päritoluga Iraani laulja, kes on loonud kaasaegse sufi muusika traditsiooni Iraanis; eriti tuntud on ta pärsia müstilise poeedi Rumi tekstide viisistajana - ka siinne laul "Bi to be sar nemishavad" ("Ilma sinuta ei saa keegi olemas olla") on Rumi kirjutatud luuletus.

DAM ehk Da Arabian MC's on Iisraeli keskosas asuvas Lodi linnas resideeruv palestiinlaste hiphopi-kamp, mis tegutseb juba 1990. aastatest; käis hiljuti ka Eestis esinemas. Esimene lugu "Bahriyya" on pärit Palestiina režissööri Annemarie Jaciri filmi "Milh Hadha al-Bahr" ("Selle mere sool") soundtrackist ning siin teevad kaasa kaks iraani päritolu muusikut USAst - räppar K-Salaam ja filmi helilooja Kamran Rastegar.

Zein al-Jundi on Süüriast pärit; lapse ja teismelisena oli ta üle riigi tuntud imelaps, hiljem on ümber asunud Texasesse, kuid side Süüria, Liibanoni ja Egiptusega on säilinud - siinsedki lood (mis kuuluvad Süüria traditsioonilise muusika klassikasse) on salvestatud koos Kairo tippmuusikutega, eesotsas Lääneski tuntud Hossam Ramzyga. Lugude pealkirjad tähendavad "Õnnetus on juhtunud", "Aeglasel uhkel sammul" ning "Hinge väljavalamine".

Hussein El Masry on Kairos sündinud ning hiljem Prantsusmaale asunud oud'i-mängija. Loo nimi "Andalousie" viitab sellele, et üks oluline araabia muusika traditsioon pärineb omaaegsest muhamedlikust Ibeeriast, al-Andalusist ehk Lõuna-Hispaaniast, kust see levis Magribi ehk Põhja-Aafrikasse, püsides seal elujõulisena tänini. "Abydos" aga on muistse Ülem-Egiptuse linna nimi.

Seif, Araben, Najhe ja Karim on, niipalju kui aru saan, Tuneesia muusikud.

Vivienne Doğan-Corringham on ilmselt Türgisse abiellunud inglanna (või äkki ameeriklanna? - ma ei suutnudki seda kindlaks teha), kes on varem tegelnud ka kreeka rahvamuusikaga. George Hadjineophytou on Küprose muusik, kes on tegelnud nii kreeka kui türgi muusikaga (tema perekonnanimi kõlab üsna kummaliselt - Hadji on islamimaades nimele lisatav tiitel, kui inimene on teinud palverännaku Mekasse, "neophytos" aga tähendab värskelt usku pöördunut; võib see olla moslemiusku astunud kreeklase nimi?). Türgi traditsiooniline pala "Sevin gayrı" tähendab "ole nüüd õnnelik".

Itaaliast pärit, kuid praegu Indoneesias Bali saarel elav Anello Capuano on laia haardega muusik, teinud jazzi, õppinud muusikat Marokos ja Indias. Bruno Assenmacher on samalaadne muusik Saksamaalt, õppinud muusikat Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Iisraelis. Nende siinne lugu on pärit Marokost.

Jamshied Sharifi on iraani päritolu ameeriklane, kes on üles kasvanud jazzi, Iraani muusika ning Euroopa klassikalise ja kirikumuusika keskel - see kajastub ka tema heliloomingus. Hassan Hakmoun on Marokos sündinud ja hiljem USAsse läinud muusik; tema ema oli ravitseja ning kurjade vaimude väljaajaja, ning nende rituaalide ekstaatiline muusika saigi Hakmouni muusikutee juhatajaks. Ta on gnawa muusika peamisi arendajaid ja populariseerijaid tänapäeval - gnawad on Lõuna-Marokos elav etniline rühm, mis on juba sajandeid tagasi moodustunud lõunapoolsete mustanahaliste rahvaste ning marokolaste segunemisel ning mis järgib sufistlikku õpetust (segades seda ka Musta Aafrika islamieelsete tavade ja uskumustega). Siinne lugu on nende kahe mehe uuslooming.

Chalf Hassani "Tzawaj Magalhalia" on näide Maroko kõhutantsu-muusikast.

Rabih Abou-Khalil on Liibanonist pärit oud'i-mängija ja helilooja, kes praegu elab vaheldumisi Saksamaal ja Prantsusmaal. Temagi seob oma loomingus araabia muusikat euroopalike stiilidega. Siin mängib ta endaloodud muusikat koos Londonis resideeruva Balanescu keelpillikvartetiga (selle juht Alexander Bălănescu on pärit Rumeeniast), Prantsuse tuuba- ja serpentimängija Michel Godard'i ja liibanonlasest trummimängija Nabil Khaiatiga.

Babou, Bhatie ja Ibrahim peaks olema Maroko muusikud.

Viimane lugu on Juan Carlos Carmonalt, kes laulab hispaania keeles ühe sufistliku sisuga laulu, meenutades omaaegset multikultuurilist islamiajastut Pürenee poolsaarel, eriti selle lõunaosas Andaluusias, mis tekitas muuhulgas ka flamenco ja tänapäeva Hispaania rahvamuusika ning oli omalaadne sulam araablaste, juutide, mustlaste ning erinevate romaani ja germaani rahvaste kultuuridest. 

Andaluusiast Pärsiani, läbi Magribi ja Türgi by Pilveraadio on Mixcloud