03/07/2013

Ao äia õe uue oa-õie-aia õue-aua öö-au vol. 3

3. juunil oli Tartu Uues Õues Jaan Malini õhtu, kus ta luges oma tekste koos Karl Laanekase kitarrimänguga ning ma vestlesin temaga pisut. Pärast mängisime koos Mart Velskriga muusikat. 
Tegin oma valikust ühe Pilveraadio seti, kohapeal jõudsin mängida umbes pooli lugusid sellest valikust. Siin on muusikat põhiliselt araabia maadest, mõni lugu ka Türgist ja Iraanist.
Esimene lugu "Hüseyni İlahi" on türgi sufide pala, mille esitab Saksamaal asuv ansambel Sarband. Sarbandi juht Vladimir Ivanoff on bulgaarlane, ansambel on aga väga rahvusvaheline: seitse türklast (sealhulgas üks derviš ), kuus sakslast (nende hulgas üks Transilvaania sakslane), kaks poolakat, kaks liibanonlast, kaks iraaklast, jordaanlane, rootslane, hollandlane, kreeklane ja taani päritoluga ameeriklane.
Shahram Nazeri on kurdi päritoluga Iraani laulja, kes on loonud kaasaegse sufi muusika traditsiooni Iraanis; eriti tuntud on ta pärsia müstilise poeedi Rumi tekstide viisistajana - ka siinne laul "Bi to be sar nemishavad" ("Ilma sinuta ei saa keegi olemas olla") on Rumi kirjutatud luuletus.
DAM ehk Da Arabian MC's on Iisraeli keskosas asuvas Lodi linnas resideeruv palestiinlaste hiphopi-kamp, mis tegutseb juba 1990. aastatest; käis hiljuti ka Eestis esinemas. Esimene lugu "Bahriyya" on pärit Palestiina režissööri Annemarie Jaciri filmi "Milh Hadha al-Bahr" ("Selle mere sool") soundtrackist ning siin teevad kaasa kaks iraani päritolu muusikut USAst - räppar K-Salaam ja filmi helilooja Kamran Rastegar.
Zein al-Jundi on Süüriast pärit; lapse ja teismelisena oli ta üle riigi tuntud imelaps, hiljem on ümber asunud Texasesse, kuid side Süüria, Liibanoni ja Egiptusega on säilinud - siinsedki lood (mis kuuluvad Süüria traditsioonilise muusika klassikasse) on salvestatud koos Kairo tippmuusikutega, eesotsas Lääneski tuntud Hossam Ramzyga. Lugude pealkirjad tähendavad "Õnnetus on juhtunud", "Aeglasel uhkel sammul" ning "Hinge väljavalamine".
Hussein El Masry on Kairos sündinud ning hiljem Prantsusmaale asunud oud'i-mängija. Loo nimi "Andalousie" viitab sellele, et üks oluline araabia muusika traditsioon pärineb omaaegsest muhamedlikust Ibeeriast, al-Andalusist ehk Lõuna-Hispaaniast, kust see levis Magribi ehk Põhja-Aafrikasse, püsides seal elujõulisena tänini. "Abydos" aga on muistse Ülem-Egiptuse linna nimi.
Seif, Araben, Najhe ja Karim on, niipalju kui aru saan, Tuneesia muusikud.
Vivienne Doğan-Corringham on ilmselt Türgisse abiellunud inglanna (või äkki ameeriklanna? - ma ei suutnudki seda kindlaks teha), kes on varem tegelnud ka kreeka rahvamuusikaga. George Hadjineophytou on Küprose muusik, kes on tegelnud nii kreeka kui türgi muusikaga (tema perekonnanimi kõlab üsna kummaliselt - Hadji on islamimaades nimele lisatav tiitel, kui inimene on teinud palverännaku Mekasse, "neophytos" aga tähendab värskelt usku pöördunut; võib see olla moslemiusku astunud kreeklase nimi?). Türgi traditsiooniline pala "Sevin gayrı" tähendab "ole nüüd õnnelik".
Itaaliast pärit, kuid praegu Indoneesias Bali saarel elav Anello Capuano on laia haardega muusik, teinud jazzi, õppinud muusikat Marokos ja Indias. Bruno Assenmacher on samalaadne muusik Saksamaalt, õppinud muusikat Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Iisraelis. Nende siinne lugu on pärit Marokost.
Jamshied Sharifi on iraani päritolu ameeriklane, kes on üles kasvanud jazzi, Iraani muusika ning Euroopa klassikalise ja kirikumuusika keskel - see kajastub ka tema heliloomingus. Hassan Hakmoun on Marokos sündinud ja hiljem USAsse läinud muusik; tema ema oli ravitseja ning kurjade vaimude väljaajaja, ning nende rituaalide ekstaatiline muusika saigi Hakmouni muusikutee juhatajaks. Ta on gnawa muusika peamisi arendajaid ja populariseerijaid tänapäeval - gnawad on Lõuna-Marokos elav etniline rühm, mis on juba sajandeid tagasi moodustunud lõunapoolsete mustanahaliste rahvaste ning marokolaste segunemisel ning mis järgib sufistlikku õpetust (segades seda ka Musta Aafrika islamieelsete tavade ja uskumustega). Siinne lugu on nende kahe mehe uuslooming.
Chalf Hassani "Tzawaj Magalhalia" on näide Maroko kõhutantsu-muusikast.
Rabih Abou-Khalil on Liibanonist pärit oud'i-mängija ja helilooja, kes praegu elab vaheldumisi Saksamaal ja Prantsusmaal. Temagi seob oma loomingus araabia muusikat euroopalike stiilidega. Siin mängib ta endaloodud muusikat koos Londonis resideeruva Balanescu keelpillikvartetiga (selle juht Alexander Bălănescu on pärit Rumeeniast), Prantsuse tuuba- ja serpentimängija Michel Godard'i ja liibanonlasest trummimängija Nabil Khaiatiga.
Babou, Bhatie ja Ibrahim peaks olema Maroko muusikud.
Viimane lugu on Juan Carlos Carmonalt, kes laulab hispaania keeles ühe sufistliku sisuga laulu, meenutades omaaegset multikultuurilist islamiajastut Pürenee poolsaarel, eriti selle lõunaosas Andaluusias, mis tekitas muuhulgas ka flamenco ja tänapäeva Hispaania rahvamuusika ning oli omalaadne sulam araablaste, juutide, mustlaste ning erinevate romaani ja germaani rahvaste kultuuridest. 



No comments:

Post a comment