Allegooriad; hommik vara-

Juunikuu Vikerkaares ilmus kimp luuletusi - "Allegooriad", "Tookord ja teinekord" ja "*hommik vara-".

ALLEGOORIAD

vööni tiigis seisan,

varbad peidus sügaval,

ma liigutan neid,

ma tean, et liigutan,

ma tunnen seda,

kuid mitte keegi

– mitte keegi –

neid ei näe.

kõne kui tiik,

kus tähendused

ennast iseteadlikuna

– ainult-ise-endast-teadlikuna –

keelemudas liigutavad,

pinnal virvendavad vesikirbud.

*

kes usutab meid,

kui oleme oma raske hinge

nagu parve jõepõhja uputanud,

kes ei jäta meid rahule ega järele,

kes hoiab meid rahutuses ja järje peal,

kuni lõpuks kellamees pootshaagiga

kevadel on kivid pealt roobitsenud,

et saksapoisid saaks taas selle peal

jõge mööda oma antsakaid laule laulda?

*

see saab tähendatud

üles paberi peale

mis on me peal

nagu tekk

magava keha vähkrused

sirgeldavad sõnu

higine magaja

pillub jalgadega tekki

enda pealt ära

et õhku saada

hommikuks

on luuletus valmis

kuni tuleb hotelliteenija

ning vahetab linad

*

meel põksub ja tuksub ja väreleb,

kui vaatab mu silma taga

neid juhuslikke pilvi metsas puude vahel,

tal on selleks oma stiil,

peenike nõeljas mäletamine tikib

selle sõnastused erkudesse.

loom mõlgutab pilvede ees seistes

hämmastunult, loomjalt, paratamatult,

meelsalt ja südamlikult, siis teeb

paar sammu ja piilub mu silma tagant välja,

näeb – tee, võileivad, kirjutamine –

pilvjas juhuslikkus siingi. veider,

mõtleb ta, mul on oma stiil.

hommik vara-

sügis päike

kirikukellade puhas kumin

akende taga

minut aega

koer haugub

naaberaias otse seina taga

summutatult:

hea - möödub

halb - möödub

möödub

möödu-

mine-

gi

mina möödun

kõik see naaseb

oma möödumisse

naine kes ilmsi on kurb

naerab unes

ma kuulen seda

naasen muud-

kui

koer jääb vait

päiksevalgus jätkab

oma mööduvat naasmist

piki varavaikset

hommikut

hääletuses settivad

möödunud hääled:

kellakuma

koera sõnad

unenägijanaer

nagu kruusi põhja

vajuv tõmmu tee

parkjas suitsune

leebe ja tõsine

kohv

must

tee

tubakas

kirjamärgid

tumedad purud

päevade kaupa

sisenemas minusse

mina-

gi

tume puru

kange ja ilmne

kübemekogum

savi soojas sügavikus

paberi jahedas embuses

päevade kaup

joo mind

suitseta mind

nüüd

oma isiklikus

möödumishääletuses

– sõnade kume naer –

settigem ühes-

koos

oma elu põhja

kuhu päike vara

heidab

oma imeliku pilgu

olgem üks

ja teine

ja siis

veel