Aare Pilv: peaksime mõtlema, miks oleme ühiskonnana valinud demokraatia

Andsin ajalehele Edasi intervjuu.

Kuidas mõõta humanitaarteaduste ühiskondlikku mõju?

Osalesin humanitaarteadlaste vestluses, teemaks humanitaarteaduste ühiskondlik mõju ning selle hindamis- ja mõõtmisvõimalused, eriti hiljutise teadusasutuste evalveerimise valguses. Loetav Sirbis.

Me oleme kõik "rassistideks" muutumas. Intervjuu Henri Kõivule

Müürilehes on ilmunud intervjuu, teemaks põhiliselt praeguses pingsas poliitpoleemikas toimetulemine.

Margus Ott "Väekirjad 5. Isendlikud esseed". Lugu Andide lennukatastroofist

Margus Oti "Väekirjade" sarjas on ilmunud 5. köide "Isendlikud esseed". Kuna olen raamatu toimetaja, siis kõnelesin teiste hulgas ka esitlusel - kuid jõudsin põhiliselt vaid ette lugeda ühe pika lõigu Marguse esseest ning omalt poolt eriti ei jõudnud midagi rääkida.

Olen korduvalt jäänud mõlgutama selle ajutise kriisiolukorras tekkinud mikroühiskonna peale, mida kirjeldatakse raamatu esimeses tekstis "Keha, vaim ja hing" - see põhineb dokumentaalfilmil, mis on tehtud 1972. aastal Andide lumistes mägedes lennukatastroofi järel päästmist oodanute üleelamistest. Kui ühiskondi hoiab muu hulgas koos teatavatest ühistest tabudest kinni hoidmine, siis huvitaval moel leidis see väike kogukond solidaarsuse just teatava ühise tabuületuse kaudu. Tsiteerin Margus Oti teksti:

"Kõige tõsisemaks proovikiviks oligi laibasöömine. Kuna lennukis polnud praktiliselt mingeid toidutagavarasid, siis oli valida, kas süüa surnute liha või surra nälga. Gustavo kõneleb: „Siis [9. päeval – M.O.] me söandasime sellest Roberto ja Fitoga rääkida. Me arutasime öö läbi lennukis seda isekeskis ja võtsime kõik ükshaaval läbi, kõigepealt vaimsed, siis kultuurilised ja religioossed tabud.“ Niimoodi jõuavad nad mõistuse endani, vaimu iseküljeni, teispool ühiskondlikke eelarvamusi ja ettekirjutusi. Nad pidid kokku koguma teadmisetükid ja need läbi tunnetama. Tundub, et mõistust ületades (inimesesöömine on üle mõistuse) jõutakse mõistuse endani.

[---]

Füüsilise ja vaimse plaani vahel hakkab ellujäänutel toimuma oluline osmoos. Neil toimib kaks ringlust. Ühest küljest liharinglus – vennad Strauchid lõikavad liha lahti ja jagavad võrdsetesse osadesse (vähemasti alguses jäeti lihakiud lennukikere peale ja kes tahtis, see tuli ja võttis, s.t see oli isiklik ja vabatahtlik otsus, ning liha võeti ise, mitte ei saadud seda „kõrgemalt poolt“ mingi jupijumala näpu vahelt; ei räägita, kuidas nad hiljem toimisid, võimalik, et samamoodi). Liharinglus ühendas kogukonna tugevamini ühtekokku, eriti kuna see eeldas niivõrd rasket otsust. See oli seda tõhusam, et ellujääjad sõlmisid kokkuleppe, et kui keegi neist ära sureb, siis ta lubab teistel oma keha süüa (mis omakorda distantseeris neid oma keha esiküljelt ja tõi keha enda juurde). „Surnud laenavad elavatele oma lihased, et need saaksid kõndida“, tsiteerib Gustavo 35 aastat hilisemal matkal oma lapse kunagist kommentaari 8-aastasena.

Teisest küljest toimis palveringlus. Seda mainib Fito, kelle jutust jääb mulje, et ringis palvete lugemine oli neil korrapärane ettevõtmine. See „tegi meile palju head, rikastas meie vaimu ja tugevdas meie ühtsust.“ Liharingluse käivitamine eeldas kõigilt filmis rääkijatelt eneseületamist, teatavat hingelist teisendust. Osa neist leidis huvitava viisi, kuidas liharinglust palveringlusega ühendada. Javier räägib: „Marcelo tuli toidutükiga [st. inimlihaga – M.O.] ja ütles: „Javier, Kristus suri meie eest ja jättis oma ihu ja vere meie lunastuseks. Võta seda kui püha armulauda.“ Ning Pancho räägib pärast päästmist korraldatud pressikonverentsil:

Jõudis kätte hetk, mil meil polnud enam toitu ega midagi suhu pista. Ja me mõtlesime nii, et kui Jeesus jagas viimsel õhtusöömaajal oma ihu ja verd oma apostlitele, siis ta andis meile mõista, et me peaksime tegema sedasama, võtma tema lihakssaanud ihu ja verd. Ja just see meie kõigi vaheline sisemine osadus aitas meil ellu jääda, see oli igaühe and. Me ei taha, et see, mis on meie jaoks sisemine, väga sisemine asi, saaks käperdatud või puudutatud või midagi muud sellist. Seda tuleb tõlgendada ja võtta tema tegelikus kontekstis ning tuleb silmas pidada, kui vägevad need noormehed olid.

Nii et liharinglus ühendati vaimse ringlusega. Seda on võimalik teoloogiliselt väga lihtsasti põhjendada: idee järgi moodustavad kõik kristlased ühtekokku Kristuse ihu, ning süües oma kaaslaste liha nad sõna otseses mõttes söövad Kristuse ihu ja verd. Muidugi tuleb ette kujutada, millises olukorras need inimesed tegelikult olid, aga just olukorra meeleheitlikkus toobki välja selliste kivinenud dogmade ja arusaamade tõe: muidu käivad korralikud katoliiklased mingil põhjusel kirikus ja võtavad armulaual leiba ja veini, mille juurde lausutakse „kombe pärast“, et see on Jeesuse ihu ja veri. Küllap on see enamasti kas harjumuslik-automaatne või mingil moel sümboliseeritud-sublimeeritud rituaal. Kui nüüd nood usklikud katoliiklased on mägedes, kus neil midagi süüa ei ole, nii et nad peavad sööma oma kaaslaste-ligimeste liha, siis pannakse need dogmad proovile. Kas sellisel juhul osutub sõna otseses mõttes tõeks, et kõik kristlased on Kristuse ihu, või on siin ikka mingi „aga“: „aga nii ikkagi ei sobi, nii ei ole ilus“ jne? Lennuõnnetuse läbiteinute radikaalne olukord paljastab selliste poosetamiste võltsuse.

[---]

Kehalise (inimliha) ja sõnalise (palve) ringluse kaudu oli ellujäänutel tugev solidaarsus, kusjuures ei rõhutata selle õilsust ega ideaalsust, vaid lihtsalt paratamatust ehk kooskõla antud olukorraga. Fito:

Eeskätt oli meie kõigi vahel tugev ühtsustunne. Tekkis selline solidaarsus – mitte sellepärast, et me oleksime loomuldasa head ja solidaarsed, vaid sellepärast, et ellujäämiseks oli vaja olla solidaarne. Oli vajalik olla ühtne grupp, sest muidu me poleks toime tulnud.

Pärast viimase ekspeditsiooni teeleasumist: „Me jagasime toitu, tehes seda alati hommikupoolikul ja hästi õiglaselt. Kogu grupis valitses täielik rahu ja harmoonia.“ Seda ei pea mõistma ei olelusvõitluslik-egoistlikult ega kristlik-altruistlikult, vaid see on lihtsalt kõige optimaalsem, parajam käitumine antud olukorras. Paraku on hästi teada, et kaugeltki mitte kõik sarnases olukorras olijad ei vali sellist parajust [Joonealune märkus: Kirjandusest võib võtta näiteks William Goldingu „Kärbeste Jumala”], mis näitab, et selline kooskõla pole sugugi enesestmõistetav, ning et see tõestab liha- ja palveringluse tõhusust ja vastastikust võimendamist. [Joonealune märkus: Ma ei taha sellega öelda, et kui nad oleksid inimliha asemel midagi muud söönud, siis poleks nad suutnud sellist ühtsust hoida. Küsimus on laiem, ainelise ja keelelise ringluse teineteisevõimendamises. Inimliha ja palve on siin lihtsalt sellise võimendamise konkreetseteks näideteks.]

Kõik ellujäänud meenutavad oma väikese ühiskonna täiesti demokraatlikku ja võrdõiguslikku korraldust [Joonealune märkus: See on ilus tõestus anarhilise kogukonna võimalikkusest. Ja seda just piirsituatsioonis]. See tähendab, et neil polnud vaja väliseid seadusi oma sidususe säilitamiseks, vaid nad suutsid seda grupisiseselt genereerida. See tuleb välja näiteks magamisringluses, kus iga öö vahetati magamiskohta, nii et kõik said magada paremates ja halvemates kohtades. Ja lihajagamises, kus peeti hoolega silmas võrdsust. Nagu Fito ütleb: „Meie, ealt vanemad, hoolitsesime rangelt ja väga õiglaselt toidu jagamise eest, sest ebaõiglusele polnud kohta. See oleks viinud kaoseni.“ Meenutatakse ainult lugu, kuidas keegi magustoiduks olnud hambapasta pihta pani. See detail aga ongi vajalik selleks, et kõik poleks „liiga ilus“ ja mehaaniline ning et kombataks olukorra piire ja tajutaks seda paremini. Õnneks puudutas see pigem sümboolse tähtsusega kui eluspüsimiseks kriitilise tähtsusega asja, nii et õiglusest kõrvale kaldumine sellises väikses asjas ilmselt veelgi teravdas teadlikkust õigluse ja võrdsuse vajalikkusest ja möödapääsmatusest."

See juhtum pakub muidugi palju mõtteainet. Kõigepealt muidugi see, et me näeme siin üht õiglast ja solidaarset kogukonda. Vähe sellest, see on optimaalne asjadekorraldus - korraldus, mis lihtsalt pakub kõige tõenäolisema perspektiivi kollektiivselt ellu jääda. Mis on ometi oluline: selline korraldus ei sünni iseenesest, see pole paratamatu ei n-ö loodusseaduste ega inimmoraali seisukohalt. See vajab teatavat kindlat otsustust, teadlikku eetilist valikutegemist. Inimesed teevad valiku, kus otsustavad olla õiglased ja ausad. Sellisest otsusest kinni hoidmine eeldab kohukonna liikmete vahelist fundamentaalset usaldust. Aine- ja keelering, mida MOtt kirjeldab, ongi põhimõtteliselt selle vastastikuse usaldussuhte väljendus: ressursid on võrdselt kõigile ligipääsetavad ning igaüks on valmis neisse ka isiklikult panustama (siinpuhul muidugi eriti radikaalsel viisil - olles valmis selleks, et tema surnukeha süüakse kunagi samuti). Ühine palvering on usaldussuhte vaimne aspekt - osadussuhe.

See kõik paneb mõtlema sellele, et praeguses ühiskonnas (pean silmas "meie" ühiskonda, st õhtumaist infoajastu kultuuriruumi) on üha kehvemini just selle usaldussuhtega. Vastasseisud ei seisne enam selles, et üksteisega ei olda nõus (mis on ju vabas ühiskonnas loomulik), vaid selles, et ei usaldata vastaspoole legitiimsust: ei usuta teise siirusesse (ta ei saa seda ju päriselt uskuda, "siin taga peab midagi olema") või ei usuta teise võimesse üldse mingeid adekvaatseid otsustusi teha ("mõistusega inimene ei saa nii mõelda, järelikult ei kvalifitseeru ta iseseisvaks subjektiks"). See tähendab, et vastasseisud on nihkunud ohtlikult fundamentaalsele tasandile. Mis võiks olla kas või Eesti ühiskonna vaste "palveringile", kust me saaks mingi põhimise usaldussuhte - isegi kui meie seisukohad on väga erinevad, on selle taustaks siiski mingi kuulumine kuhugi ühte "kehasse". Kui see kaotsi läheb, on tulemuseks see, et käsi hakkab võitlema jala vastu, hambad keele vastu.

Veel küsimusi, mis tollest loost esile kerkib.

* Siingi kogukonnas on olemas need, kes korralduse välja pakuvad ning liha õiglaselt jagavad - st peab olema keegi, kes vastutuse esimesena võtab; peab olema keegi, kes õigluse enda vastutusel sisse juhatab. Õiglus ei teki iseenesest, ta vajab initsiaatoreid.

* Kas selline kogukond on põhimõtteliselt karistusvaba ühiskond? Võimalik. Tavaühiskondades kardetavasti ilma selleta läbi ei saa, sest alati on mingi hulk inimesi, kes nähtavasti juba sünnipäraselt on orienteeritud kurjusele ja vägivallale, st inimesi, kes juba loomult pole usaldusväärsed, kes pole selleks võimelisedki.

* Mis siis, kui selles kogukonnas oleks ressursid (st liha) otsa saanud? Siin on mitu võimalust, ma jagaks need eetilisteks ja tehnilisteks. Üks eetiline valik oleks see, kui keegi kogukonnast ohverdaks ennast vabatahtlikult. Teine eetiline valik oleks ühine nälgimine ning surma ootamine - säilitades palve- ehk keeleringi; see muidugi võiks välja viia ka mingi teatava vabatahtliku varjatud koonduslaagrimentaliteedini, kus vaikides oodatakse kellegi surma, mis oleks päästev teistele; sellise tagamõttega üksteise piidlemine võib muidugi mõjuda demoraliseerivalt ning hakata usaldusringi mõrandama. Kuid ei pruugi. Tehnilisi valikuid oleks ka mitu. Keegi tuuakse teistele ohvriks, kuid see otsustatakse näiteks mingi demokraatia põhjal (nt otsustatakse, mis tunnuste alusel keegi end ohvriks peab tooma - kõige vanem, kõige nõrgem, kõige kogukam vms) - siinkohal tuleb ilmsiks enamusdemokraatia kõige nõrgem koht: kuidas otsustada hääletuse alusel kellegi väljalülitamine sellest ringist, mis on üldse ühise otsustamise eelduseks; siin tuleb ilmsiks, et puhtal enamusdemokraatial pole loomuldasa eetikaga midagi tegemist (kuigi see nii näib), eetikaks on vaja midagi rohkemat kui enamuse arvamust. Kogukond jääks küll ellu, aga ilmselt oluliste kõlbeliste kahjudega, tema aluspõhja kõlbeline legitiimsus saaks kannatada. Teine tehniline lahendus oleks türannia: keegi lihtsalt haarab võimu; seda ta saaks teha põhimõtteliselt kellegi ohvriks tuues, kehtestades enda suveräänse võimu teiste elude üle. Türannia puhul on teistel kaks valikut - alluda või vastu hakata ning taastada mingi eelnev kord. Kolmas tehniline valik oleks üleüldine sõda kõigi vastu, kus suveräänideks on kõik ning võitjaks jääb tugevaim või kavalaim. 

* Kas selline ühiskond, nagu seal Andides ajutiselt tekkis, on vaba? Võimalik, et see pole üldse oluline küsimus, võimalik, et vabadus on luksusküsimus, Maslow' püramiidi ülemisse otsa kuuluv asi. Võib aga ka oletada, et niikaua, kui kogukond püsib vendlusel (st usaldusel, ühises "palveringis" püsimisel), on võrdsus ja vabadus vastastikku teineteist toetavad ja piiravad väärtused - ma olen vaba niivõrd, kui mu "vennad" on samuti vabad. Mis on vist üsna elementaarne järeldus?

*  Lõpuks - too Andide ühiskond on muidugi loomult ajutine, tema eesmärgiks on püsida elus, kuni pääsetakse sellest olukorrast. See on lõplik kogukond, orienteeritud oma lõpu poole. Mõnes mõttes iseloomustab see muidugi ka n-ö tavaühiskondi - nad on alati kuhugi oma praegusest olukorrast välja liikumas ja ses mõttes ajutised. Ühiskond, mis püüaks tugevalt oma status quod säilitada, seiskuks ja hääbuks varsti. Ja teisalt ka Andide kogukond ei tekkinud tühjalt kohalt, ta oli oma põhiväärtused pärinud ju eelnevast (katoliiklik ühisvaim oli ju neil inimestel varasemast). Ühiskond on alati teatud määral üksikelu suhtes transtsendentne, ta ulatub nii minevikku kui tulevikku teispoole inimelu lõplikkust; see ilmselt on aluspõhi, mis võimaldab kogukonna ja ühiskonna tasandile projitseerida selle, mis üksikelu piires on võimatu - sellest toitub ilmselt see poliitiliste (vahel utoopiliste) projektide sisemine veenvus, poliitika religioosne mõõde (mis meie ühiskonnas leiab väljenduse kas või ebamaisusega piirnevate valimislubaduste uskumises valimiseelsetel aegadel). Minevikust pärinev ja tulevikku sirutuv "meie" oma transtsendentsuses, mis ületab "minu" lõplikkust, on religioosne kategooria. Aga siit tuleb veel üks küsimus - kas on kujuteldav pelgalt "inimmõõtmeline" ühiskond, mis teadlikult arvestaks oma lõplikkuse ja kaduvusega, nagu üksikisik seda teeb, ometi kukkumata käegalöömise kaosesse? Võib-olla oleks see kõige küpsem ühiskond? Aga milles see õieti seisneks? 

Maarja Kangro: Olen valmis iroonialaevaga põhja minema

Loomingus nr 8 ilmus vestlus Maarja Kangroga, valminud umbes nelja kuu jooksul pikkade mõttepausidega meili teel. Lugeda saab siit.

Agnostilisest riigist

Netiajalehes Kirik ja Teoloogia ilmus arvamuslugu "Agnostilisest riigist". See võiks kuuluda tinglikku sarja "Kodanike kogudus" koos tekstidega "Nüansimeele kriis" ja "Riigimehelikkusest".

Konstantin Raikin: Sõnavõtt

Ajalehes Tsoon ilmus Konstantin Raikini sõnavõtt Venemaa teatritegelaste liidu VII (XXI) kongressil Moskvas, mis on Venemaal suure tähelepanu osaliseks saanud. Kõnet ennast võib kuulata siit.


*

Konstantin Raikin: Sõnavõtt

Kallid sõbrad, esiteks ma palun teilt vabandust, et ma hakkan nüüd rääkima mõnevõrra niiöelda tasakaalutult, sest ma tulen proovist ja mul on veel õhtul etendus ja mul sisemiselt „jalad on rahutud”, et õigel ajal teatrisse jõuda ja valmistuda etenduseks, kus ma mängin. Ja lisaks on mul üsna raske rääkida rahulikult teemal, mida ma tahan puudutada. Esiteks, täna on 24. oktoober ja 105 aastat Arkadi Raikini sünnist, ma soovin teile kõigile selle tähtpäeva puhul õnne.

Teate, ma ütlen teile nii: kui mu isa sai aru, et minust saab näitleja, siis ta pani mu teadvusse ühe asja, mida ta nimetas „tsunftisolidaarsuseks”. See on teatav eetika nende suhtes, kes teevad koos sinuga sama asja, ja mulle näib, et praegu on väga õige aeg seda meelde tuletada. Kõigile. Sest mulle teevad väga muret, nagu ma arvan, teile kõigile, need nähtused, mis leiavad meie elus aset, need nii-öelda otsasõitmised kunstile, sealhulgas teatrile. Need on ebaseaduslikud, äärmuslikud, häbematud, agressiivsed, peidavad end sõnade taha kõlblusest, moraalist, ja üldse igasuguste nii-öelda õilsate ja kõrgete sõnade taha: patriotism, kodumaa ja kõrge kõlblus. Need otsekui solvatud inimeste grupikesed, kes panevad etendusi kinni, sulgevad näitusi, käituvad väga häbematult, kelle suhtes võim on kuidagi kummaliselt neutraalne, distantseerub neist. Mulle tundub, et need on näotud kallaletungid loominguvabadusele, tsensuurikeelule. Aga tsensuurikeeld – ma ei tea, kuidas keegi sellesse suhtub, aga ma arvan, et see on sajandi suurim sündmus meie elus, meie maa kunstilises ja vaimses elus. See meie kodumaise kultuuri, meie kunsti needus ja häbi, mis on kestnud sajandeid, keelati lõpuks ära. Ja mis nüüd toimub? Ma näen praegu, kuidas kellelgi ilmselgelt sügelevad käed, et see ära muuta ja tagasi pöörata, kusjuures tagasi pöörata mitte lihtsalt stagnatsiooni aega, vaid veel kaugemasse aega, Stalini aega. Sest meiega räägivad meie kaudsed ülemused, kasutades sellist stalinlikku leksikat, selliseid stalinlikke juhiseid, et lihtsalt ei usu oma kõrvu. Seda räägivad võimu esindajad, minu kaudsed ülemused, härra Aristarhov [Venemaa asekultuuriminister] räägib niimoodi – kuigi teda tuleb üldse tõlkida aristarhovi keelest vene keelde, ta räägib keelt, mida on piinlik kuulda kultuuriministeeriumi nimel rääkiva inimese suust. Me istume ja kuulame seda, kas me tõesti ei suuda kõik koos oma arvamust välja öelda? Ma saan aru, meil on üsna erinevad traditsioonid, ka meie teatriasjas. Mulle näib, et me oleme väga killustatud, me tunneme üksteise vastu üsna vähe huvi, aga see on vaid pool häda. Peamine on, et on olemas alatu komme üksteist laimata ja üksteise peale kaevata. Mulle näib, et see on praegu lihtsalt lubamatu. Tsunftisolidaarsus, nagu õpetas mind isa, kohustab igaüht meist, teatritöötajatest, näitlejat, lavastajat – mitte rääkima teineteisest halvasti ajakirjanduses ja asutustes, millest me sõltume. Sa võid kui tahes palju mitte nõustuda loomingulises mõttes mingite lavastajate või näitlejatega – kirjuta talle kuri SMS, kirjuta talle kiri, oota teda trepikojas, ütle talle näkku – kuid pole vaja sellesse segada ajakirjandust ja teha sellest kõigi omand. Sest meie lahkhelid, mis tekivad nii või teisiti, loomingulised lahkhelid, erutumised, see on normaalne. Aga kui me sellega nii-öelda täidame ajalehed ja ajakirjad ja televisiooni, annab see relvad kätte meie vaenlastele, see tähendab neile, kes tahavad kunsti painutada võimu huvide alla, väikeste, konkreetsete, ideoloogiliste huvide alla. Me oleme, jumal tänatud, sellest vabanenud. Ma mäletan – me kõik oleme sündinud nõukogude võimu all – ma mäletan seda häbiväärset idiotismi, see on ainus põhjus, miks ma ei taha olla uuesti noor ja sinna uuesti naasta, nii-öelda uuesti lugeda seda jälestusväärset raamatut. Aga mind sunnitakse seda praegu uuesti lugema. Sest sõnadega kõlblusest, kodumaast, rahvast ja patriotismist varjatakse reeglina väga madalaid eesmärke. Ei usu ma neid vapustatud ja solvatud inimeste gruppe, kelle nii-öelda religioosseid tundeid on solvatud – ei usu! Usun, et nad on kinni makstud, need alatute inimeste grupid, kes võitlevad ebaseaduslike, alatute vahendite abil kõlbluse eest, kas teate. Kui kusega valatakse üle, ütleme, fotosid, mis see on – võitlus kõlbluse eest, või mis? Üleüldse pole vaja ühiskondlikel organisatsioonidel võidelda kõlbluse eest kunstis. Kunsti enda sees on piisavalt filtreid: lavastajad, kunstilised juhid, kriitikud, vaatajad, kunstniku enda hing. Need on kõlbluse kandjad. Pole vaja teha nägu, et võim on ainus kõlbluse ja moraali kandja. See pole üldse nii, üldiselt on võimul nii palju kiusatusi ümberringi, et tark võim maksab kunstile, et kunst hoiaks tema ees peeglit ja näitaks selles peeglis selle võimu vigu, eksimusi ja pahesid. Tark võim maksab selle eest kunstile. Mitte selle eest ei maksa võim meile – nagu ütlevad meie juhid – et „te tehkegi nii, nagu vaja, siis me maksame teile”. Kes teab, mida on vaja, kas nemad teavad, mida on vaja? Kes ütleb mulle, et... praegu ma kuulen, et „need on meile kahjulikud ja võõrad väärtused, kahjulikud rahvale” – kes seda otsustab, et kahjulik, kas seda otsustavad nemad? Nad ei pea üldse sekkuma, nad peavad aitama kunsti, kultuuri. Mina isiklikult arvan, et meil on vaja ühineda, veel kord ütlen, meil on vaja ühineda, meil on vaja mõneks ajaks sülitada neile, unustada need meie peened kunstilised nii-öelda refleksioonid üksteise suhtes. Mulle võib mingi lavastaja kui tahes ebameeldiv olla, kuid ma toon oma naha turule, et ta saaks oma arvamuse välja öelda. Ma kordan sisuliselt lausa Voltaire'i sõnu – sest mul on sellised kõrged inimlikud omadused, saate aru [eneseiroonia]. Aga kui nüüd mitte nalja teha, siis mulle näib, sellest saavad kõik aru. See on normaalne – on need, kes pole nõus, kes saavad vapustatud.

Mingi aja tagant kohtuvad meie teatritegelased presidendiga. Need on sellised harvad kohtumised, ma ütleks, dekoratiivsed, kuid nad siiski toimuvad, ja seal võib otsustada mingeid tõsiseid küsimusi. Ei, miskipärast hakkavad ka siin peale ettepanekud panna paika võimalikud piirid klassika tõlgendamisele. Miks peaks president need piirid paika panema? Miks ta peaks üldse neisse asjadesse sekkuma, ta ei saa neist aru ja ta ei peagi neist aru saama, milleks seda? Ja üleüldse, milleks seda piiri on vaja paika panna, kes hakkab sellel piirivalvuriks? Aristarhov, saate aru. No ei ole seda vaja, tõlgendatagu kuidas tahes, keegi saab vapustatud – suurepärane. Meil toimub praegu teatris massiliselt väga huvitavaid asju, massiliselt huvitavaid lavastusi. Massilisega pean ma silmas, et palju, ma arvan, et see on hea. Erinevaid, poleemilisi lavastusi – suurepärane! Ei, miskipärast tahame me jälle... meie, üksteise kohta levitame kuulujutte, teeme vahel lausa pealekaebusi, ja tahame jälle puuris elada. Milleks küll jälle puuri, et las tulla jälle tensuur? Pole vaja, pole vaja, issand, mida me küll teeme, ise loobume kättevõidetust? Kas me tahame illustreerida Dostojevskit, kes ütles, et jäta meid vaid eestkostest ilma, kohe me palume seda eestkostet jälle tagasi. No mida me küll... kas tõesti on ta selline geenius, et ta ka meid nägi läbi tuhat aastat ette? Meie nii-öelda orjameelsuse. Ma teen kõigile ettepaneku, sõbrad, meil on vaja kõigil selgesti arusaadavalt välja öelda oma arvamus selles asjas, nende sulgemiste kohta. Muidu me lihtsalt vaikime. Miks me vaikime kogu aeg? Suletakse lavastusi, pandi kinni „Jeesus Kristus superstaar” - issand, see solvas kedagi! Jah, solvab kedagi, solvab kedagi, ohh, ahh! Ja mis siis, ja mis siis? Ja meie õnnetu kirik, kes on unustanud, kuidas teda taga kiusati, hävitati vaimulikke, kisti ristid maha ja tehti juurviljalaod meie kirikutesse – ka tema kasutab praegu samasuguseid meetodeid. Tähendab, õigus oli Lev Nikolajevitš Tolstoil, kes ütles, et kirik ei tohi võimuga ühineda, sest siis ei teeni ta Jumalat, vaid teenindab võimu? Mida me suurel määral näemegi. Ja [kui öeldakse, et] pole vaja, et kogu kirik solvub – no pole midagi, pole midagi. Pole vaja kohe kõike kinni panna, või kui pannakse, siis on vaja sellele reageerida, meil üheskoos. Püüti ju midagi teha Borja Milgramiga Permis – me tõusime turri selle vastu, paljud meist – ja ta pandigi oma kohale tagasi. Kujutage ette, meie võim tegi sammu tagasi. Olles toime pannud rumaluse, astus ta sammu tagasi ja parandas selle rumaluse – see on hämmastav. See on nii haruldane ja ebatüüpiline. Kuid seda tehti, ja meil oli selles oma osa, tuleb öelda, sest kogunesime kokku ja järsku ütlesime oma arvamuse välja. Ja mulle tundub, et praegu, väga raskel ajal, väga ohtlikul, väga hirmsal, väga... see sarnaneb, ma ei ütle, millega, te saate ise aru... meil tuleb väga kokku hoida ja väga selgelt anda sellele vastulöök.

Kõik. Veel kord – palju õnne Arkadi Raikini sünnipäeva puhul.

Riigimehelikkusest ehk Neljakümne kiri ja kuuekümne kiri

Kutsuti esinema Põlva maavalitsuse korraldatud palvushommikusöögile, mis on selline omapärane ürituse formaat, et maavanem kutsub kokku maakonna omavalitsustegelased ja aktiivsemad kodanikud, pakub neile hommikusöögi, seda raamistavad vaimulike palved (kohal oli ilmselt enamus Põlvamaa vaimulikest, kolm luteri pastorit pluss praost, kolm õigeusu preestrit, karismaatikute preester ning nelipühilaste ja baptistide pastorid) ning keskel on ettekanne või kõne päevakohasel teemal (möödunud aastal kõneles Rein Veidemann pagulusest).
Ilmus lühendatud kujul ka ajalehes Eesti Kirik.


*

Riigimehelikkusest

ehk

Neljakümne kiri ja kuuekümne kiri

Kõne Põlva maavalitsuse palvushommikusöögil 
ja president Kersti Kaljulaidi ametisseastumise puhul 
10. oktoobril 2016

Tänase jutu pealkiri on välja pakutud kaks nädalat tagasi päevakajalises tuhinas, kui äsja oli selgunud, et valimiskogus kukkus presidendivalimine läbi 60 tühja või rikutud sedeli pärast. Ja kuna viimastel aastatel ning eriti viimastel kuudel on Eestis esile kerkinud erinevaid rühmaviisilisi avalikke kirju, nii et tekib tunne, et kas selline avalike kirjade formaat ei hakka juba devalveeruma, siis tekkiski kujutelm ühest kaarest, mis algab 40 kirjast, kus oma rahva tuleviku pärast tõsises mures olevad inimesed riskivad oma nime all tõsiselt oma heaoluga ja vabadusega, ja lõpeb 60 anonüümseks jäänud inimese valgete lehtedega, mille sõnum on, et meie era- ja kildkondlikud huvid on olulisemad kui riigipea valimisel riigimehelikult käituda. Muidugi kõik sõltub olukorrast ja kontekstist – on täiesti võimalik olukord, kus selline käitumine oleks just nimelt riigimehelik, et ära hoida tõsine oht ning võita aega viimseks paranduseks. Kuid antud juhul tundub tõenäoline, et tegu oli ikkagi pigem millegi vastupidisega – et esmatähtsad ja teisejärgulised asjad aeti omavahel sassi, aeti presidendi valimiste kaudi mingeid väiksema mastaabiga või lausa väiklasemaid huvisid taga. Üks viiendik valimiskogu liikmetest laskis põhja pika ja sisuka poliitilise protsessi – minu mulje järgi oli see kõige sisukam ja ühiskonda puudutavam presidendikampaania alates 1992. aastast. Selles ju võikski seisneda ühiskondliku kokkuleppe olemus, et lepitakse milleski kokku olemasolevate võimaluste raames, mitte lihtsalt ei öelda, et mängureegleid järgides me kaotaksime ja järelikult me loobume mängust. See ei kõla aumehelikult, see ei kõla riigimehelikult.

Ma juba olen siin kasutanud mitmel korral riigimehe sõna. Õigupoolest sellest ma pidingi rääkima, kui mind siia lahkesti kõnelema kutsuti.

Paradoksaalne ongi see, et lõpptulemusena on meil nüüd president, kelle puhul on alust uskuda, et temast võiks kujuneda riigimehelik (riiginaiselik) riigipea. Ma aga ei tahaks siin rääkida konkreetselt Kersti Kaljulaidist (lõpupoole pisut siiski), sest meil on temaga seoses veel vaid lootused (või võib-olla kartused). Räägiksin üldisemalt.

Loomulik on see, et kui presidenti otsitakse, siis otsitakse riigimeest. Muidugi neid 60 valget lehte võib tõlgendada märguandena, et lõppvalikus ei nähtud riigimehi. Kuid mu meelest on siin oht unustada teatav sümmeetria, mis on kogupildil. Sellel on mitu nüanssi. Esiteks, loomulikult vääristab konkreetne inimene oma omadustega riigipea positsiooni, kuid ühtlasi on see positsioon ise konstrueeritud nii, et ta sunnib ja piirab inimest käituma riigimehelikult. Presidendi amet on loodud selliseks, et kui selle täitja ei püüa käituda riigimehelikult, siis see amet lihtsalt ei toimi. S.t kui me räägime ainult sellest, kas mõni inimene on piisavalt hea presidendiks, ja mitte sellest, mida presidendi positsioon teeb inimesega, kes sinna satub, siis on meil oht unustada presidendi funktsiooni tähendus kui selline. President ei saa põhimõtteliselt teostada kitsaid erakondlikke huvisid. Võiks isegi öelda, et mingis mõttes selle ameti piirangud õilistavad ka seda, kes ise oma omadustelt ehk nii riigimehelik polekski. Riigipea amet kehastab seda, mis on Eesti riigi näol kõigi jaoks ühine, erinevatest oahuvidest kõrgemal.

Teiseks, siit tuleneb järgnev. Mulle sai nonde presidendivalimiste käigus selgemaks üks asi: päris paljud inimesed käsitavad presidenti sellena, kes kehastaks Eesti riiki ja kellega saaks ühtlasi samastuda. Ehk siis - presidenti tajutakse sellena, kes annaks inimestele võimaluse samastuda Eesti riigiga. Ja seda võetakse väga kirglikult ja isiklikult, ka seda valimiskogu läbikukkumist ja hilisemat skepsist Kaljulaidi suhtes saab sellele taandada: igaüks tahab sellist presidenti, kellega ta saaks samastuda, aga ükski kandidaat otsekui pole selline, kelles piisavalt palju inimesi tunneks ära selle Eesti riigi, kellega nad saaks end identifitseerida. Aga siit tekibki mul järgmine küsimus: kui asi on nii, kuhu jääb siis inimeste isiklik samastumine Eesti riigiga? Kas see on tõesti nii kaotsi läinud, et me otsime meeleheitlikult kedagi, kes meie eest, meie asemel kehastaks Eesti riiki? Teoloogias on olemas selline mõiste nagu „üldine preesterlus” - st et iga usklik on preester, tal on otsesuhe Jumalaga, ning vaimulik on üksnes teatavas ametis töötegija. Kui nüüd lubatakse seda võrdlevat metafoori – kui käsitleda meie usku oma riigi vajalikkusse teatava tsiviilreligioonina, kas ei anna see kirglik rahulolematus iga konkreetse kandidaadiga tunnistust sellest, et meie demokraatlikus "tsiviilreligioonis" on see nn "üleüldise preesterluse" kontseptsioon nõrk? Otsekui oleks president see, kes võtab enda kanda riigi rolli ja meie pealtvaatajatena saame siis selle osatäitjaga omakorda samastuda; otsekui saaksime me riigiga suhestuda vaid selle ühe isiku kaudu. Kas pole siis nii, et riik peaks kehastuma kõigis oma kodanikes? Kõik kodanikud vastutavad oma riigi ja seda riiki moodustava ühiskonna edenemise ja hea käekäigu eest, riik ei saa koonduda ju vaid ühte kõrges ametis olevasse kodanikku. See on küsimus sellest, kas me ise kodanikena oleme piisavalt riigimehed? Kui jah, siis oleks meil lihtsam võtta presidenti kui üht meie hulgast, üht kodanikku, kellega me ühiselt koos seda riiki kehastame.

Kui otsida riigimehelikkuse definitsiooni leksikonitasandil, leiame tavaliselt midagi sellist: poliitik, kes peab erakondlike ja kildkondlike huvide kõrval või asemel silmas ühist hüve. Me võime riigi asemel ütelda ka ühine hüve, see on hüve, mida ühiskond tervikuna taotleb. On ilmselge, et ükski inimene ei saa kehastada seda tervikuna, ei saa seda tervikuna vallata. Ja see on oluline iva, kui tahame riigimehelikkust mõista. Riigimees on teadlik, et tema võimed ja maailmavaade, mida ta ühise hüve nimel rakendada saab, on vaid partikulaarsed, osalised, vaid üks tahk sellest ühisele hüvele lähenemisest. Aga samas, see ei peaks tähendama mingisse lõtvusse või relativismi kukkumist või muutumist marionetiks, järele andmist minnalaskmishoiakule. See tähendab just nimelt oma võimete ja vaadete rakendamist ühise hüve nimel, ehk siis „anda oma parim”, „anda OMA parim”, tegutseda „enda parima äranägemise järgi”, anda endast see, mida ainult sina saad anda. See on arusaamine, et hoolimata asjaolust, et sa ei valda kogu tõde, sa oled inmlikult piiratud oma võimete ja maailma mõistmise vinkliga, on sul ometi vastutus. Seepärast on hea, kui presidendi ametis olijal on selge maailmavaade – see tähendab, et ta pole ujuvate vaadetega konjunkturist ja oportunist. Olla teadlik oma piiratusest, kuid täita oma kohust teadmisega, et teistsugused vaated, isegi kui need on sinu omadele vastandlikud, on – kui tegu pole just otsese destruktsiooni ja nihilismiga – teised aspektid, alternatiivsed tahud selle ühise hüve saavutamisel.

Nende kahe pooluse üheaegsus ongi riigimehelikkus – pidada meeles, et ükski inimene pole täiuslik ega valda kogu tõde, kuid seejuures anda endast parim, et teostada seda, mis on just minu võimuses, teostada oma piiratud osa selles maailmas võimalikult täielikult. Ja tagasi alguse poole pöördudes – see pole asi, mida oodata ainult presidendilt, see peaks olema iga kodaniku püüe. Sest kui president on üks kodanikest, siis on ka iga kodanik potentsiaalne president.

Eelräägitu pärast on ka sõnavabaduse põhimõtet järgiv demokraatlik vaba ühiskond parim vorm ühise hüve teostamiseks – sest piltlikult öeldes, see loob võimaluse, aga mingis mõttes ka moraalse kohuse (niivõrd kui me tahame olla kodanikud) olla võimalikult vääriline võimalik president. Sest president ei ole rahva isa või ema (ta võib seda olla, aga sattumuslikult, mitte põhimõtte poolest), vaid esimene võrdsete hulgas, üks kodanikest. Ainult ühiskonnas, kus oma vaateid ja ideid saab vabalt levitada, kus nende üle saab diskuteerida ja polemiseerida, neid omaks võtta ning kõrvale lükata, ning kus seda sisemiselt vastuolulist polüfooniat peetakse paratamatuks (sest ainult nii, aktsepteerides, et tõde või ühine hüve on meile antud vaid hulga peale paljude tahkudena), on meil kõige suurem võimalus, et me ei jäta mingit olulist osa sellest ühishüvest tähelepanuta. Nõnda esindab ka presidendi positsioon mitte riiki kui tervikut, vaid kodanikku. Kui soovite, võib seda võtta vaba ühiskonna ühe n-ö metafüüsilise postulaadina – riiki ei kehasta riigipea, vaid iga selle kodanik, ja riigipea on üks kodanikest. See ei tähenda, et n-ö iga köögitüdruk võiks riiki juhtida, vaid seda, et iga kodanik peaks ennast arendama selles suunas, et ta oleks see kodanik, kes võiks saada ka presidendiks.

Kui nüüd siiski jälle konkreetseks minna, siis mõnes mõttes teeb täna pärastlõunal ametivannet andev president Kaljulaid selle hästi nähtavaks: ta pole mõni poliitiline „superstaar” (nagu seda ilmselgelt on olnud eelmised presidendid), vaid ta on mingis mõttes „igamees”, „iganaine”, vastutustundlik kodanik oma selge silmavaate ja hoiakutega, kuid ühtlasi ka (loodetavasti) piisavalt avar, et mitte olla ühe kildkonna esindaja riigitüüri juures. Ja isegi kui me nuriseme selle üle, kuidas president seekord lõpuks „tehti” (on näiteks öeldud, et valimise asemel heideti täringut), siis meenutagem, et muistses Ateena demokraatias valiti üksvahe rahvajuhte liisuheitmise teel kõigi vabade kodanike hulgast – iga kodanik pidi olema valmis mõnda aega rahvajuhi positsiooni täitma. Kaljulaidi puhul, kes on avalikkuse jaoks mõneti just selline „juhuslik” inimene, peaks hakkama tööle just see – ta on üks meist, ta on üks riigimehelikest kodanikest.

Niisiis, olen kõnelnud mitmesugusest sümmeetriast – konkreetne isik ja institutsioon kui selline, mis üheskoos alles loovad selle ühist hüve kaitsva positsiooni; president kui kodanik ja kodanik kui potentsiaalne president; oma piiratuse teadmine ning seejuures enda panuse andmine selgepiiriliste võimete ja vaadete ulatuses. Nendele sümmeetriatele orienteerumine võiks olla niisiis demokraatliku vaba ühiskonna kontekstis riigimehelikkuse lühimääratlus.

Aga see on poliitika ja riigijuhtimise sfäär. Kindlasti saab seda omaduste ja väärtushoiakute kogumit üle kanda ka muudesse sfääridesse. Loomulikult eeldab see teatavat suhet ühise hüve sfääriga, ühiskonnaga, sooviga anda midagi ühiskonnale, kaaskodanikele, ligimestele. Teha oma tööd vastutustundlikult, kuid alati meeles pidada, et ükski inimene pole tõe ega hüvede ainuvaldaja. Õpetaja, kes avaldab õpilastele suurt mõju, kuid võimaldab õpilastel kujuneda omaette isiksusteks; teadlane, kes isikliku uudishimu rahuldamise kõrval püüab oma uurimistööga anda midagi ühiskasulikku (mitte ainult rakenduslikus mõttes, vaid ka ühiskonna parema enesekirjelduse, enesemõistmise jaoks – see viimane on humanitaarteaduste ülesanne); ametnik, kes ei muutu mugavaks bürokraadiks ega arenda avalikus ametis erahuve, vaid peab silmas avalikku edenemist ning lahendab küsimusi inimlikult; kunstnik, kirjanik jne, st looja, kes pakub inimestele keele, mille abil nad saavad endast ja ühiskonnast rohkem aru või suudavad ennast ja maailma paremaks ja vabamaks muuta; ärimees, kes oma kasumi kõrval peab oluliseks ka oma tegevuse mõju keskkonnale ja ühiskonnale; arst – kes on võib-olla riigimehelikkuse kvaliteetide parim näide poliitilisest sfäärist väljaspool; sõdur, kes on oma ameti valinud selleks, et olla kaitsja, mitte ründaja. Ühesõnaga, vastutustundlik ja oma töösse loovalt suhtuv inimene, kes teab oma piire, kuid püüdleb oma võimete ja annete teostamisele kuni oma piirideni – mitte vähem.

Selline äratundmine on ilmselt ajaga, eaga tulev. Pole juhuslik, et presidendiks saamiseks peab olema vähemalt 40-aastane (35 või 40 aasta lävi on olemas enamikus riikides, kus riigipead valitakse; ja juba vanas Rooma vabariigis oli konsulite – kõrgeimate riigiametnike – ealiseks alampiiriks 40 aastat). See on iga, kus inimene hakkab väljuma noore inimese hoiakust „kes olla? kelleks saada?”, sest ta hakkab selgeks saama, kes ta õigupoolest on, kes ta üldse olla saab, ning tekib uus küsimus „mida teha? mida saan mina (veel) ära teha? mida on mõtet teha?”. Riigimees ongi see, kes ei taha riigimees olla, vaid teha tegusid, mille tagajärjel – kõrvalefektina – ta osutub riigimeheks.

Aga on veel üks taust. Sest riik või üks kindel ühiskond pole veel see kõige olulisem. Olulisim on see, et me oleme inimesed, ühiskond on alati viimses instantsis inim-kond. Olla riigimees või samade kvaliteetidega muul alal tegutseja tähendab olla inimene selle mõiste parimas tähenduses ja täiel määral. Teada, mis on inimene – teada, et inimene on mõistatus, et ta pole kunagi valmis, ta on pidevalt tõe poole teel, hüve poole teel, ja mitte keegi pole lõplikult päral, kuid me oleme selles seisundis kõik ühiselt, igaüks isepidi ja isemoodi. Viia ennast täide võimalikult täiel määral, kuid ühtlasi tegutseda selle nimel, et teised saaks sedasama teha. Kirjutada enda tegudele vastutusvõime märgiks alla oma nimi.

Nüansimeele kriis

Ilmunud Postimehe lisas AK.

NÜANSIMEELE KRIIS

Terita kui kotkas pilku, võrdle merd ja vihmatilku,
otsi, küsi.
Leegi ees, mis helevalge, vaatle keset loitvaid halge
süsi.

Betti Alver

Laenan pealkirja ühelt Hasso Krulli artiklilt, mille ta kirjutas veerand sajandit tagasi tollase eesti kirjanduskriitika olukorda analüüsides. Kui Krull muretses selle üle, et kriitika ei suuda teha vahet kirjanduskeelel ning moraalsel ja poliitilisel keeleregistril, tõmmates kunstiteoseid ideoloogilisele liistule, siis nüüd tahan osutada ühele veelgi halvemale tendentsile, mis viimase aja ühiskondlikus diskussioonis on esile kerkinud, aga mida annaks kirjeldada just sama sõnapaari abil.
Tegin aasta alguses Facebooki-postituse «Tujurikkuja» lõpulaulu kohta, kus ütlesin kaht lihtsat asja: et sisuliselt oli see protest nende vastu, kes püüavad patriotismi ja vabaduse ideed kaaperdada oma ksenofoobsete ideede külge, ja et tegu polnud laulu parodeerimisega. Mind üllatas just see vaatenurk, nagu oleks pilatud Mattiiseni-Leesmendi laulu ning selle poolt väljendatud aadet. Mu meelest sai sellisel tõlgendusel olla kaks põhjendust. Esiteks, nii võivad tunda inimesed, kelle jaoks patriotism tähendabki ksenofoobiat, st need, keda laul pidigi pilama. Teiseks, nii võivad tunda inimesed, kelle jaoks pagulasteemaga esile kerkinud ksenofoobia pole üldse oluline teema – st nad lihtsalt ei saanud aru pila sihikust; nad arvasid, nagu «Tujurikkuja» tahtnuks öelda, et omaaegse laulu väljendatud ideed ise on väljanaermist väärt. Neile viimastele ütleksin, et olge rahulikud, te lihtsalt ei saanud nalja mõttest aru, laul polnud siin pila objekt, vaid vahend. Et nali ei jõua kohale, seda juhtub kõigiga.
Mind hämmastasid vihased reaktsioonid mu postitusele, kuid samavõrra kummastas mind ka erakordselt suur laikide hulk. Mõlemad andsid tunnistust sellest, nagu oleks midagi väga tõsist kaalul. Ja ma olen nõus nendega, kes ütlevad, et laul polnud mitte riiu tekitaja, vaid lihtsalt lasi sellel selgepiirilisemalt ilmneda. Sotsiaalmeedias diskuteerides ja vaieldes hakkas mulle koitma kolmas tõlgendus eelmise kahe kõrval: et on omajagu inimesi, kes saavad aru «Tujurikkuja» pila sihist ja keda ei saa otseselt rassistiks või ksenofoobiks pidada, kuid kes ometi tundsid, nagu oleks pila sihitud nende vastu. See üllatas ja oli ootamatu. Kuid põhjus on tegelikult lihtne: on inimesi, kes on tehtud hellaks sellega, et kuigi nad ei jaga Martin Helme ja Kristiina Ojulandi stiilis paranoiat, vaid on lihtsalt väljendanud skepsist näiteks Euroopa integratsioonivõimekuse suhtes või osutanud sisserändajate getostumise ohule, saavad ometi endale vihkaja tiitli. Loomulikult on nende hulgas ka inimesi, kelle hirmud on üles köetud valeinfoga, mida äärmuslased poliitilise profiidi lõikamiseks sihilikult levitavad. Ühesõnaga, nad tajusid seda pila enda kohta käivana selle pärast, et neid on juba varem ebaõiglaselt sildistatud. Tegelikult on see kas tegemata jäänud informeerimise või hooletu väitluskultuuri tulemus. Selle peegelpildiks on, et inimesi, kes räägivad nt pagulaste aitamise vajadusest ja sellest, et islam ja islamistlik ideoloogia on erinevad asjad, sildistatakse liberastideks ja tolerastideks (mis muuseas on Vene profašistide poliitkultuurist pärit leksika) ning peetakse neid mingi salapärase vasakpoolse diktatuuri käsilasteks.
Ühesõnaga, probleemi erinevaid aspekte tähtsustavad inimesed ei saa enam omavahel räägitud, väga ruttu läheb solvamiseks ja solvumiseks. Tõnu Lehtsaar rääkis ERRi arvamusportaalis 11. jaanuaril, et Eesti ühiskonda lõhestab külm konflikt. Ma pole nõus tema vaadetega, kuid ma nõustun tema diagnoosiga ning põhimõttelise murega. (Et ma viitan mehele, kellega ma poliitilistel teemadel ilmselt kunagi erilist ühisosa ei leia, on siinkohal teadlik žest.)
Ma ise näen seda konflikti eelkõige sügava kommunikatsioonirikkena ja pean seda nüansimeele kriisiks – ei tajuta enam olukorra ega suhtluspartneri jutu nüansse, sest suhtluse ja probleemilahenduse asemel tegeldakse enesekaitse ja vasturünnakutega. Üks oluline tunnusjoon on see, mida ma nimetan üle-eeldamiseks. Esiteks eeldatakse, et vestluskaaslane/oponent jagab samu endastmõistetavusi mis minagi; see ei pruugi nii olla, tuleb teha (enese)seletamist. Teiseks, et teine valdab sama infot; ei pruugi, tuleb informeerida. Kolmandaks eeldatakse, et teine pole võimeline teatud asjadest niikuinii aru saama, järelikult väärib ta ignoreerimist või põlastust; ei pruugi, ta võib osutuda mõistlikuks inimeseks. Neljandaks, ja see on üks suhtlust tapvamaid üle-eeldamisi: et oponent jagab kõiki arusaamu, mis müütilist «vastaspoolt» iseloomustab (nt et immigrantide getostumise kartjal on ka rassistlikud vaated või et pagulastele kaasa tundmine tähendab Kölni kurjategijatele möönduste tegemist). Asja teeb keeruliseks see, et puhuti need asjad ongi nii, nagu eeldatud – kuid sageli mitte.
Tulemus on, et ei väidelda enam konkreetse inimesega konkreetse probleemi üle, vaid mingi müütilise vandenõuga, mille kehastajaks oponent on. Nii oponent kui probleem mütologiseeritakse ja tekib kujutelm, nagu ei oldaks vastamisi teise inimesega, vaid mingi müütilise mitmepäise olendiga, kelle vastu ei aita loogika, vaid raevukas retoorika. Tulemuseks on väärad süllogismid, sest ei opereerita enam informeeritud ratsionaalsete argumentidega, vaid ujuva sisuga metafooride ning vigaste võrdustehetega (nt et moslemid on oma kultuuritausta poolest kuritegelikud või et patriotism on automaatselt ksenofoobne). Ja lähebki suhtlus rikki – ei räägita enam üksteisega, vaid üle üksteise peade oma hirmude ja ängidega.
Ses suhtes oli eeskuju andev aastavahetuse põhilise «patukoti» Märt Avandi vabandus «Pealtnägijas», kus ta tunnistas, et tema varasem emotsionaalne üldistus, et kogu eesti rahvas on häbiväärselt ksenofoobne, oli eksitus. Avandi oli teinud ühe jõulise mütologiseeriva üle-eeldamise ning astus nüüd sammu tagasi. Ma arvan, et sellist sammu võrra tagasi astumist võiks kaaluda paljud meist, olgu nad «natsid» või «liberastid».
Oluline on valmidus tunnistada, et mul ei pruugi olla õigus või et ma olen hoogsalt liialdanud. Tuleb meeles pidada, et erimeelsus on vaba ühiskonna eeldus ning paratamatus. Mitte keegi meist ei valda absoluutset tõde, aga suurel osal meist on ligipääs mõnele tõe aspektile. Ja loomulikult tuleb meeles pidada eristust arvamuse ja fakti, maailmavaate ja objektiivsete asjaolude, dramaatiliste üldistuste ja konkreetsete tõsiasjade vahel. Erimeelsus ei ole ühiskonna vigasus, sest erimeelte kogum ongi vaba ühiskonna tervik – mitte keegi eraldi ei saa tervikut kehastada.
Seejuures tuleks muidugi vahet teha alusprintsiipidel ning valikukohtadel (konkreetselt näiteks: homoseksuaalsete inimeste võrdõiguslus heterotega tuleneb samast alusprintsiipide tervikust, kust ka nt konservatiivsete katoliiklaste vabadus oma usku praktiseerida, nad ei tohi teineteist tühistada – st usklikud ei tohiks takistada samasooliste perede õigusi, nagu ei saa kirikut sundida sõlmima samasooliste abielusid; valikukoht on see, kas samasooliste perede õigusi tagada just abielu staatusega või kas riik peaks toetama koguduste asutatud koole).
Niisiis, hoida kõigest hoolimata kontakti, mitte isoleerida erimeelseid (nt visata neid sõbralistist välja), üha väidelda, taganemata oma põhiprintsiipidest, kuid hoidudes jäikusest ning jälgides enesekriitiliselt, kus sa ise võid mütoloogilisse üldistusse kalduda. Eesmärk ei saagi olla kõigi üksmeel, kuid alati saab meeles pidada, et kuigi me oleme eri meelt, on miski, mis võimaldab meil siiski ühises ruumis elada – see erimeelte kontakti võimalus ise, vaba diskussiooniruum.
On loomulik, et on vabameelsed ja alalhoidlikud inimesed (nagu on stabiilsema ja mobiilsema, inertsema ja elastsema psüühilise konstitutsiooniga inimesi), aga ei ole loomulik, kui endast erinevaid inimesi peetakse automaatselt lolliks, alaväärseks või kurjusest haaratuks (samas, ka rumalus ja pahatahtlikkus on olemas, nende vastu tuleb tegutseda).
Ole palun allikakriitiline, arvesta, et suur osa infoväljast on maailmavaateliselt värvitud ning suur osa sellest kuulub hoopis infosõja valda; püüa kindlaks teha, mis suunas ja kui palju on infoallikas kallutatud (see nõuab nüansimeelt). Küsi alati: kas minu sõnavõtt aitab lahendada probleemi või on selle põhiline eesmärk näidata oma meelsust ja tarkust ning vastaspoole nõmedust? Ja kui aitab, siis millist probleemi? Kas ma toetan kellegi poliitilist agendat, keda ma tegelikult ei tahaks toetada, st ega ma ei ulu koos huntidega? Ja kui see osutub nii olema, mõtle, kuidas end huntidest distantseerida, säilitades oma sõnumi iva.
Palun ära sõima, vaid argumenteeri – see, et sul on emotsioonid, pole midagi erakordset; eriline on see, kui luuakse jahe selgus kuumaks köetud kirgede keskel. See pole võistlus, kes suudab kõvema afekti saada; see on meie ühine võitlus õigluse ja adekvaatse maailmataju nimel.
Loomulik on, et jätkuvad vaidlused patriotismi nüansside üle. Aga üks on mu meelest ühine nii konservatiividele kui liberaalidele (kogu selle paleti mitmekesisuses) – me oleme patrioodid. Nii erinevad, kui me ka pole, peame kõik ju üksteise kõrval elama ka 5, 10 ja 20 aasta pärast, me ei lähe minema ega jäta Eestit teistele. Seega tuleb mul praegusi poleemikaid pidades meeles hoida, et ma pean sinuga ühist kodumaad jagama ka oma ülejäänud elu jooksul ning me loome praegu aluspõhja ühiskonnale, kus peavad hakkama elama meie lapsed. Aga et see oleks elamisväärne ühiskond, elamisväärne kodumaa, selleks peab säilima võime üksteisega suhelda. Sest kodumaa koosneb eelkõige inimestest, kellega mul on midagi põhimõtteliselt ühist isegi siis, kui ma pole nõus nende maailmavaatega. Isamaa on mitmekesine maastik, mitte siledaks lükatud tasandik.
Üks mu sõber, olles jälginud mu pikki vestlusi oponentidega, ütles, et mul on hobuse kannatus. Ja ma arvangi, et see, millest ma räägin – nüansimeele alalhoidmine, isamaa kui omavahel suhtlevate inimeste kogukonna säilitamine – nõuab mõnedes olukordades hobuse kannatlikkust. See on töö. Jõudu tööle!

Naabrussuhted - Narva arutelud Euroopast

5.-6. oktoobril toimus TÜ Narva Kolledžis konverents "Naabrussuhted - Narva arutelud Euroopast", mis kuulub sarja "Arutelud Euroopast" (Debates on Europe); seda sarja korraldatakse Vahe-Euroopa erinevates linnades (varem on need toimunud nt Bukarestis, Ateenas, Belgradis, Minskis, Viiburis ja Peterburis) ning seda korraldavad Saksa Keele ja Luule Akadeemia (mis muu hulgas on just see institutsioon, mis annab välja saksakeelse luule n-ö Nobelit - Georg Büchneri auhinda), S. Fischeri Sihtasutus ja Kultuurisihtasutus Allianz.
Osalesin üritust avavas vestlusringis koos Jaan Kaplinski ja leedu kirjaniku ja lavastaja Marius Ivaskeviciusega, moderaatoriks oli Ida-Euroopa kirjanduste spetsialist Saksamaalt Antje Contius. Teemaks oli põhiliselt Euroopa ja Vene suhted ning sellega seotud rahvussuhted Ida-Euroopa riikides - kuid nagu sellistele ettevõtmistele omane, polnud fookus kuigi terav ja asja eesmärk oli ilmselt lihtsalt luua kontakte ja tutvuda inimestega ning saada kuulda eri taustaga inimeste hoiakuid. Järgmisel päeval oli näiteks vestlusring, kus oma kogemustest rääkisid tudengid: eestlane, integreerunud eestivenelane, integreerumata eestivenelane, välismaalasega abielus olev eestlane, sakslane ja Saksamaal elav poolakas. Ja ilmselt oli antud juhul oluline ka Narva vaimuelu rikastamine.
Internetist ja üleüldse leiab konverentsi kohta väga vähe materjali. Minu jaoks võib-olla huvitavaim oli Ivaskeviciuse tekst, mille ta vestlusringis ette luges - see oli kirjutatud mõni aeg pärast Ukraina sõja algust ning selles ta kuulutab välja isikliku sõja: ta otsustas oma loomingus viis aastat tegelda ainult kurjuse teemaga. Praegu näiteks mängitaksegi Leedu riiklikus draamateatris tema näidendit "Suur kurjus".
Teine huvitav sõlm oli see, kui Kaplinski tuli välja väitega, et vene kultuur Eestis vajaks kaitset kui vähemuskultuur, ja tema silmis tähendab see muidugi seda, et vene päritolu noortel peaks olema elav kontakt vene kõrgkultuuri pärandiga ning vallata oma keelt kõrgtasemel. See tekitas vastureaktsiooni publikust ühe valgevenelanna poolt, kelle jaoks selline hoiak muidugi mõjus võõristavalt - mis on mõistetav, kuna valgevene keel on Valgevenes muutumas puht etnograafiliseks nähtuseks. Leedus on aga sarnane probleem hoopis poolakatega - kas neid leedustada või mitte, kas lubada mõnedes linnades poolakeelseid tänavasilte või mitte jne.
Mis mind Narvas ringi liikudes aga kõige rohkem üllatas, oli olmeline tõsiasi, et kesklinnas söömakohta otsides ei olnud nii nagu Tallinnas või Tartus, kus põhimõtteliselt iga paarisaja meetri kohta ikka mõni koht silma jääb. Siin aga kõndisin mõnda aega, enne kui leidsin ühe kohviku (üle tänava jäi küll kohe ka üks kebabikoht). Mis tähendab ilmselt kaht asja: Narvas käib vähe turiste (kuigi ta võiks täitsa olla turismimagnet) ning narvakad ise eriti väljas ei söö, mis annab ilmselt tunnistust nende elujärjest. Ja üleüldse tundus Narva oma rahvaarvu kohta (ca 60 000 inimest, Eesti suuruselt kolmas linn) olevat väga unise ja tühjapoolse linnapildiga, nagu oleks ta mõni provintsilinnake.  Ja kui meile näidati Kreenholmi kompleksi, mille üks välismaa ärimees kavatseb suurejooneliseks kinnisvaraprojektiks ja tõmbekeskuseksarendada, siis tekkis mul küsimus, et millega sinna ilmselt kallipoolsetesse korteritesse elanikke saadakse. Guugeldasin selle kohta ning sain aru, et loodetakse peamiselt Venemaa rikastele.
Ja mulle tuli pähe, et kas ikka on õige rääkida Narvast kui piirilinnast - piir peaks kultuurisemiootiliselt olema aktiivne tähenduste ja info generaator, Narvas aga seda tunnet ei teki. Pigem mõjub Narva vahemikuna, eikellegimaana. Tekkis kujutluspilt, et Narva on nagu see tekiserv, mis keeratakse külje alla, et külm teki alla ei pääseks - ja eriti muud funktsiooni tal nagu polekski.

Müürilehe eestivene erinumber

Ilmunud on Müürilehe mainumber, mis on pühendatud eestivene kultuurile ning eestlaste ja venelaste ühisosa võimalikkusele Eestis.

Osalesin Henri Kõivu ärgitusel skaibi teel aset leidnud vestlusringis, kus rääkisime Sandra Kossorotova, Gustav Kalmu ja Igor Kotjuhiga, ning selle pealkiri, juba nooremasse põlvkonda kuuluva Gustavi mõtetest pärit "Eesti uus ja suurem "meie"" väljendab üht teistsugust ja lootusrikkamat ühiskondliku kliima võimalikkust.

Üleüldse õhkub sellest Müürilehest mingit värsket hinge ning valmidust eluterveks ja realistlikuks ühiskondlikuks solidaarsuseks, nagu näha Helen Tammemäe juhtkirjastki, mis räägib vajadusest üle saada oma kannatuste fetišeerimisest: "Teistest hoolimine ei ole vahetuskaup mingite teenete eest - see on meeleseisund, mis ei eelda vastutasu ning mille saavutamiseks on vaja parajalt ka oskust andeks anda."

Lehes on ka kimbuke varalahkunud Vladimir Gorbatšenko kummaliste kokanduslike lühiluuletuste tõlgetest, Igor Kotjuh tutvustab autorit pisut lähemalt. Näiteks:

Lusikas osavalt toimetab

suures

auravas taldrikus

ei saa aru

mispärast

valdab mind naer

sõnade

isiklik elu

juures.

Mis lehes veel on? Mihhail Lotmani, Vladislav Kopylkovi ja PLUGi toimetuse koostatud lühileksikon eestivene kultuurile spetsiifilistest märksõnadest, Henri Kõivu pikk lugu venekeelse ETV juhist Darja Saarest, intervjuu muusik Artjom Astrovi ehk rin la'ga, viie eestivene muusikaartisti tutvustused, Johanna Rannula essee eesti, vene ja eestivene identiteetidest, Gorõ Lana liikme Roma Pi dj-ankeet, Merete Väina arvustus Sasha Pepeljajevi lavakatega lavastatud "Idioot FM-ist", Liisa Kaljula kirjutab tänapäeva Vene kunstirühmitusest AES+F, Julia Ahtilainen vestleb Vene Teatri juhi Ivan Strelkiniga, Emilie Toomela intervjuu dokfilmitegija Aljona Suržikovaga, Mailis Hudilaineni jutt Peterburi kinoelust, Emajõe Saadik kirjutab 9. mai tähistamisest Venemaal.

Vene-teemale lisaks veel Piret Karro intervjuu tänavuse veneetslase Jaanus Sammaga, Joosep Susi ja Agnes Neieri luule aastaülevaade, intervjuu ;paranoia uute autorite Antye Greie-Ripatti ja Benzoga, Tallinna kaubanduskeskuste teejuht ja veel üht-teist.

Eesti-vene poliitikatund ETV2-s tasus jälgimist

Kirjutasin Eesti Päevalehte loo venekeelsest valimisdebatist. Saadet ennast võib näha siit.

Valimisdebattide hulgas oli ka reedeõhtune venekeelne debatt ETV2-s. Kuna tegu oli otsesaatega, siis tõlget polnud, seda pole ka netis järelvaadataval saatel. Ometi võiks just sellistel saadetel olla kena informatiivne väärtus eestlaste jaoks, sest on väga huvitav jälgida, kuidas siinsed venelased omavahel arutavad Eesti venekeelse kogukonna jaoks olulisi probleeme, näha n-ö sisemist vaadet.

Ma ei saa midagi parata, et saadet jälgides näis, et stereotüüp venelaste ja eestlaste temperamendierinevustest peab siiski paika – arutelu oli kiire, oli tunda teatavat sisemist tõstetust ja intensiivsust, ja mis peaasi, teatavat aktiivset vastastikust suhestumist. Kui kõrvale jätta EKREt esindanud Urmas Espenberg, kes pidi võõrkeeles debateerima, tundus Jevgeni Ossinovski oma vestluspartnerite kõrval oma flegmaatilisuses olevat lausa „gorjatši estonski paren”. Kuid samas peab tunnistama, et ta jäi debati ülekaalukaks võitjaks oma (vastu)löögivalmidusega, mis jättis isegi söaka ja sõnaka Yana Toomi kohta mõnikord mulje, nagu too murraks sisse lahtisest uksest.

Saade oli jagatud kolmeks teemaks, mis kõik võiks olla venekeelsele kogukonnale kõnekad: pool tundi venekeelsete koolide teemal, teine pooltund jagunes Venemaa-suhete ning Ida-Virumaa majandusliku olukorra teemade vahel.

Oli selgelt näha, et kõige ägedam võitlus venekeelse valija nimel käib ootuspäraselt Keski ja sotside vahel – kuigi nagu Ossinovski suutis näidata, on Toomi vastandumine sotsidele vene koolide küsimuses põhjendamatu, kuna põhimõtteliselt jagatakse ses osas samu vaateid (st et õppekeele küsimuses tuleb olla paindlik ja realistlik ning põhiprobleem on reformiks vajaliku kaadri puudus – lõppkokkuvõttes tunnistasid sama ka reformist Deniss Boroditš ning isegi Espenberg, Viktoria Ladõnskaja jäi kordama IRLi ametlikke punkte ning Jevgeni Krištafovitši eristumispüüded põrkusid Ossinovski asjatundlikkuse vastu). Teemat arutati kainemalt ja sisukamalt, kui seda on võimalik teha eesti valijate ees. Venemaa-suhete puhul eristus ehk enim Toom, kes on sanktsioonide tugevdamise vastu, kuigi möönis temagi, et see on pigem Euroopa kui terviku ühtse poliitika küsimus. Ses küsimuses oli tunda teatavat ettevaatlikkust, vaid Krištafovitš lubas endale teatavat võitluslikku hoiakut. Ida-Virumaa majandusliku olukorra küsimustes oli kõigil erineva spetsiifilisuse astmega seisukohti, isiklikult mulle näis huvitavana Toomi mõtteots, et Ida-Virumaa tööjõu dumpinghinnad mõjutavad kogu ülejäänud Eesti tööjõuturu olukorda.

Peab tunnistama, et venekeelse debati saatejuhid Uljana Gussev ja Nikolai Loštšin tegid eestikeelsete debattide saatejuhipaarile nii mõneski mõttes silmad ette – suhtumine esinejatesse oli küll konkreetne ja range, nad dikteerisid saate küllaltki kiiret tempot, kuid seejuures säilitasid nad esinejate suhtes respekti, neis polnud seda Andres Kuuse ja Lauri Hussari puhul kohati välja löövat omamehelikku ja samas kergelt üleolevat hoiakut. Laupäevaõhtune peaministrikandidaatide väitlus oli selle kõrval ebaühtlasem ning oli tunda osaliste teatavat ette-väsinud-olekut üksteisest.

Oli värskendav vaadata poliitväitlust, mida ei hoia krambis „vene kaardi” mängutoomise oht (kuigi Ossinovski seda korra püüdis Aaviksoo lütseumi-lepinguga IRLi vastu mängida – Ladõnskaja pareeris ladusalt). Seejuures oli saade väga hea tõestus sellest, et eestivene kogukonna sisene vaadetespekter on sama lai kui eestlastegi hulgas – mu meelest just eestlaste-poolne lahtisaamine ettekujutusest, et vene kogukond on mingi ühtne mass, on parema lõimumise üks olulisi tegureid.

Baltivene kirjanduse võimalikkusest ja tegelikkusest

Sirbis ilmus intervjuu Leedu kirjandusteadlase Taisija Laukkoneniga, kes uurib Balti riikide vene kirjandusi.

Esimene lugemine: Savisaare kõne rahvale

Toimus aktsioon NO46,5 "Esimene lugemine: Savisaare kõne rahvale", mille tekstis oli ka Sten Tamkivi essee "Mis oleks kui..." värsistus. Siin on selle täisversioon.

On luuletaja kirjutanud muiste:

„Kui suudad unistada, ilma et

sa unistuste orjaks muutuksid,

kui suudad mõelda sihist, ilma et

su mõtted ise sihiks muutuksid,

siis sinu päralt ongi kogu maailm,

ja tähtsam veel – sust inimene saab.”

See meenub mulle, mõlgutan kui nukralt,

kas on meil mõni ilus eesmärk,

mis haaraks kaasa, inspireeriks meid,

kui mõni erakond meilt toetust otsib,

kui tema tüürida on kogu riik?

Me teame, eesmärk olema peab suurem

kui elu, aga parasjagu vaid -

nii et ta nimel vaeva näha tuleks,

kuid et ka oleks teada, kus on tipp.

Mäetipp – peaaegu pääsematult kõrgel,

kuid siiski on see kõrgus mõõdetav:

ühtaegu kutsuv, igatsusi toitev

ja ometi, sa seda rehkendada saad,

mil moel, kust kaudu unelm leiab raja.

Kuid pahatihti jääb vaid rehkendus

ning ideaal – see ununeb meil sootuks.

Reaalsust käsutada sa ei saa,

vaid ainult võrgutada, meelitada -

ja selleks kõlbmatu on realism.

Sest vaevalt jõuab Nobelini see,

kel eesmärk saada koolis mates viis,

maailma vaevalt muudab ettevõte,

mil eesmärk saada pelgalt kasumit.

Nüüd käsi püsti need, kes pärast seda,

kui teada said, et meie eesmärk on:

„Viieteist aastaga viie rikkaima riigi hulka!^"

- kes teist läks tööle eilsest innukamalt,

kes hakkas õhinaga rabama?

Me jaoks on sõna „eesmärk” liiga lame,

sest selle tagant kadunud on mõiste „siht”.

Peab hullumeelsenagi näival sihil

ju olema ka mingi nähtav mõõt,

ja igal mõõdetaval sammuseadel

on vaja midagi, mis tõstaks jala lahti maast.

Kui sinu eesmärk täitub täiel määral,

siis sinu latt on liiga madalal,

sul pole sihti, on vaid päevaplaanid:

mis tehtav on, mis „Tehtud!” - ja ongi kõik.

Kuid kus on ülejääk, see „tahaks rohkem”,

mis tegudele tähenduse loob?

On olemas üks unistamisvormel:

„Mis oleks, kui...?” See küsimus ei sunni,

paar sõna vaid, mis pinged maha laeks,

ei oleks range lubadus, vaid kutse,

mis lahti lööks me kujutlemisjõu.

Mis oleks, kui hulljulge lõtku jätaks

me sisse oma plaanimistele,

üksteisele nii annaksime ruumi,

kus eksida ja proovida me võiks,

peaasi, et on kokku lepitud,

mis üldse on me liikumise suund.

Et selgus oleks, mis on millest tähtsam -

ees see, mis on me unistus ja soov,

ja selle teenistuses rehkendus.

On suva sest, mis näitab edetabel,

kas õnneindeks või siis SKP -

kui puudub kontekst, küsimus, et „miks?”

„Mis oleks, kui...?” - see küsimus teeks vabaks,

sest vaba on vaid see, kes oma sihti näeb.

Mis oleks, kui me oleksime vabad?