Eesti-vene poliitikatund ETV2-s tasus jälgimist

Kirjutasin Eesti Päevalehte loo venekeelsest valimisdebatist. Saadet ennast võib näha siit.

Valimisdebattide hulgas oli ka reedeõhtune venekeelne debatt ETV2-s. Kuna tegu oli otsesaatega, siis tõlget polnud, seda pole ka netis järelvaadataval saatel. Ometi võiks just sellistel saadetel olla kena informatiivne väärtus eestlaste jaoks, sest on väga huvitav jälgida, kuidas siinsed venelased omavahel arutavad Eesti venekeelse kogukonna jaoks olulisi probleeme, näha n-ö sisemist vaadet.

Ma ei saa midagi parata, et saadet jälgides näis, et stereotüüp venelaste ja eestlaste temperamendierinevustest peab siiski paika – arutelu oli kiire, oli tunda teatavat sisemist tõstetust ja intensiivsust, ja mis peaasi, teatavat aktiivset vastastikust suhestumist. Kui kõrvale jätta EKREt esindanud Urmas Espenberg, kes pidi võõrkeeles debateerima, tundus Jevgeni Ossinovski oma vestluspartnerite kõrval oma flegmaatilisuses olevat lausa „gorjatši estonski paren”. Kuid samas peab tunnistama, et ta jäi debati ülekaalukaks võitjaks oma (vastu)löögivalmidusega, mis jättis isegi söaka ja sõnaka Yana Toomi kohta mõnikord mulje, nagu too murraks sisse lahtisest uksest.

Saade oli jagatud kolmeks teemaks, mis kõik võiks olla venekeelsele kogukonnale kõnekad: pool tundi venekeelsete koolide teemal, teine pooltund jagunes Venemaa-suhete ning Ida-Virumaa majandusliku olukorra teemade vahel.

Oli selgelt näha, et kõige ägedam võitlus venekeelse valija nimel käib ootuspäraselt Keski ja sotside vahel – kuigi nagu Ossinovski suutis näidata, on Toomi vastandumine sotsidele vene koolide küsimuses põhjendamatu, kuna põhimõtteliselt jagatakse ses osas samu vaateid (st et õppekeele küsimuses tuleb olla paindlik ja realistlik ning põhiprobleem on reformiks vajaliku kaadri puudus – lõppkokkuvõttes tunnistasid sama ka reformist Deniss Boroditš ning isegi Espenberg, Viktoria Ladõnskaja jäi kordama IRLi ametlikke punkte ning Jevgeni Krištafovitši eristumispüüded põrkusid Ossinovski asjatundlikkuse vastu). Teemat arutati kainemalt ja sisukamalt, kui seda on võimalik teha eesti valijate ees. Venemaa-suhete puhul eristus ehk enim Toom, kes on sanktsioonide tugevdamise vastu, kuigi möönis temagi, et see on pigem Euroopa kui terviku ühtse poliitika küsimus. Ses küsimuses oli tunda teatavat ettevaatlikkust, vaid Krištafovitš lubas endale teatavat võitluslikku hoiakut. Ida-Virumaa majandusliku olukorra küsimustes oli kõigil erineva spetsiifilisuse astmega seisukohti, isiklikult mulle näis huvitavana Toomi mõtteots, et Ida-Virumaa tööjõu dumpinghinnad mõjutavad kogu ülejäänud Eesti tööjõuturu olukorda.

Peab tunnistama, et venekeelse debati saatejuhid Uljana Gussev ja Nikolai Loštšin tegid eestikeelsete debattide saatejuhipaarile nii mõneski mõttes silmad ette – suhtumine esinejatesse oli küll konkreetne ja range, nad dikteerisid saate küllaltki kiiret tempot, kuid seejuures säilitasid nad esinejate suhtes respekti, neis polnud seda Andres Kuuse ja Lauri Hussari puhul kohati välja löövat omamehelikku ja samas kergelt üleolevat hoiakut. Laupäevaõhtune peaministrikandidaatide väitlus oli selle kõrval ebaühtlasem ning oli tunda osaliste teatavat ette-väsinud-olekut üksteisest.

Oli värskendav vaadata poliitväitlust, mida ei hoia krambis „vene kaardi” mängutoomise oht (kuigi Ossinovski seda korra püüdis Aaviksoo lütseumi-lepinguga IRLi vastu mängida – Ladõnskaja pareeris ladusalt). Seejuures oli saade väga hea tõestus sellest, et eestivene kogukonna sisene vaadetespekter on sama lai kui eestlastegi hulgas – mu meelest just eestlaste-poolne lahtisaamine ettekujutusest, et vene kogukond on mingi ühtne mass, on parema lõimumise üks olulisi tegureid.