31/12/2016

Bernhard Widder "Kätekõne"

Jaan Malini kirjastus Luul on välja andnud Austria luuletaja Bernhard Widderi luulekogu "Kätekõne" (Handgerede / Slang of Hands). Kuna ka originaal on saksa- ja ingliskeelsete paralleeltekstidega (mis pole teineteise täpsed tõlked), siis on saksakeelne osa tõlgitud eesti keelde ning ingliskeelne osa vene keelde (tõlkijateks mina ja P. I. Filimonov). 
Siinkohal tutvustuseks Austria luuletaja ja kriitiku Christian Teissli saatesõna raamatule.


*



Christian Teissl

BERNHARD WIDDERI EKSIMATU KOHAVAIST

1
Ikka veel alahinnatakse jämedalt lähedast seost käimise ja kirjutamise, kõnnaku ja suletõmbe vahel. Poeetiline personaalstiil tekib lõpuks ju mitte kirjutuslaua taga, vaid kõndides, paikade vaheldudes, teele asumise ja päralejõudmise, ärasõidu ja tagasipöördumise vahel. Käimise rütm leiab oma vahetu järje kõnelemise ja kirjutamise rütmis; majade read muutuvad värsiridadeks, sammud värsijalgadeks, ja ka iga peatus teel tõlkub keelde ning saab seal tsesuuriks, stroofi lõpuks või hingetõmbepausiks pika lauseperioodi järel.
Luuletused, mis kristalliseeruvad välja niimoodi käimises või vähemalt isikliku kõnnaku kujutlemises, konkreetses teeloleku kogemuses, jäävad ise pärast seda, kui nad on „lukku paneku” jaoks selginenud, kuuldamatult liikumisse, kogu staatika juures, mis neile on üksikasjus võinud külge jääda. See on eriti ilusa selgusega näha Bernhard Widderi kogu „Handgerede/Slang of Hands” luuletustes, mis käesolevaga pärast kakskümmend aastat tagasi ilmunud esimest trükki saab ilmuda oma algsel, kakskeelsel kujul. Nad on teel, on jäänud on the road, möödujad, mis on juba ammu lendama õppinud. Päris paljude puhul võib arvestada, et nad juba järgmisel hetkel, olles alles äsja valla pääsenud, tõusevad õhku ja kaovad sinna alatiseks.
Selles kerguses ja läbipaistvuses, aga ka raskuses ja jäikuses, mille nad aeg-ajalt – kui ka harva ja kõhklemisi – valla laotavad, on nad teos, mille autor on õnnis jalgsi käija, kohtade koguja, kes on juba noorena enda jaoks ära tundnud ja endale südameasjaks võtnud selle, mida Ryszard Kapuściński on oma „Maailmakodaniku märkmetes” üldkehtiva maksiimi abil seletanud: „Kui inimene jääb liiga pikalt ühte kohta pidama, siis võivad temas tekkida surmavad emotsionaalsed käärimised – ta läheb hapuks, roiskub, läheb kõdunema ja hallitama. See on signaal selle üle mõtlema hakata, edasi minna, end teele asutada, nina tuulde pista, värsket õhku hingata.”
Muidugimõista pole Widderi luuletuste puhul tegu – kuigi neid nimetatakse „luuletusteks reisikirjast” (nagu 2007. aasta „Facettenis”) – reisilüürikaga kitsas mõttes, vaid kohaga seotud luuletustega, mitte rännakult kaasa toodud lüürilise külakostiga, vaid markeeringute, teetähistega, mis luuletaja on siia ja sinna paigutanud. Tühjade kätega on ta omal ajal, ligi 35 aastat tagasi, oma reisilt vanade saarekeltide maailmast naasnud ja on oma „Kätekõne” sinna maha jätnud: nagu jälje, mille saab taas kord üles võtta, Šoti Orkney saartele, Iiri Ulsteri provintsi lahtedesse ja küladesse ja ühele Yorkshire'i mäele.
Ta on need maha jätnud kahel moel: inglise ja saksa versioonis, mis saavad teineteise kõrval võrdsetena seista ja olla, ilma et peaks samas teineteise olemist suunama või kõiges vastastikku võrduma. Ingliskeelsed versioonid on kokkuvõttes meloodilisemad, rikkamad assonantside ja alliteratsioonide poolest – nii algab näiteks luuletus „Words” imelise kõlamaalinguga „getting loose, becoming loot / of one's own choice, / own chase” –, saksa versioonidele on see-eest omane suurem lakoonilisus ja väljendustiinus. On liigne küsida, mis on siin „originaal” ja mis „tõlge”; mulle näib, et üks on teise kaja. Luuletaja on otsekui iseenda teisik kõik selle köite tekstid lihtsalt kaks korda kirjutanud, ja nõnda leiab iga saksakeelne tekst siit oma inglise vaste ning igale ingliskeelsele tekstile on lisatud tema saksa vis-à-vis.

2
On luuletajaid, kes ei lase end topograafiliselt paika panna ja põikavad seeasemel kujutluslikesse maastikesse, mis võtavad reaalsete etteantud linnade ja maastike omadused vaid selleks, et neist kohe instinktiivselt võõrituda, unenäoks või metafooriks muutuda. Selle kõrval on luuletajaid, kellele maailm ilmneb suure peegeltoana, kes igas pilves ja teekäänakus leiavad taas ainuüksi iseenda ja kelle iga portree muutub seepärast autoportreeks. Lõpuks on veel selliseid luuletajaid, kes lähevad teele, et õppida nägemist, varustatud ei millegi muuga kui teravdatud kohameelega, eksimatu kohavaistuga, seguga avatusest ja austusest metsiku ümbruse ja selle asukate, nende mineviku ja oleviku suhtes. Et Bernhard Widder on üks neist, peaks selge olema juba tema esimesest luulekogust, 1983 ilmunud „Liber Tropicusest”, on ju seegi raamat eranditult kohtadega seotud ja osutab väljendusrikkalt Widderi suuremale vaimsele ja emotsionaalsele seotusele Uue Maailmaga, eriti Mehhiko ja USA-ga, seotusele, mis sealtpeale on edasise – ja kaugeleulatuva – väljundi leidnud arvukates ameerika autorite tõlgetes (Gary Snyderist Anne Waldmanini) ja tema kaasosalusel välja antud antoloogias „Querungen”.
Teistsugusest, võõrast huvitumises autori mõõduandvat ja otsustavat kirjutamisimpulssi oletada ja sellest järeldada, et kohad, linnad ja külad, mäed ja tasandikud, millest ta on läbi käinud, on teda inspireerinud, oleks nii arusadav kui ka banaalne. Kohad, mida pikka aega on tuntud vaid nende igatsustiinete nimede järgi, kuni lõpuks ühel päeval nendega silmitsi ollakse, on tema sorti luuletaja jaoks palju enamat kui pelgad „inspiratsiooniallikad”; nad on, ühel juhul vähemal, teisel juhul suuremal määral, paljude tema luuletuste kaasloojad.
Sellega seoses meenub mulle režissöör Wim Wenders, kes mõned aastad tagasi ühes Münchenis peetud ettekandes pealkirjaga „Every Picture Tells A Story – kohtadest kui autoritest” avameelselt teada, et kõik tema filmid võlgnevad oma vormi, kujundid, kulgemise, alguse ja lõpu kohtadele, „mis tahtsid jutustatud saada, millel oli soov oma panus anda”, ja oma lood tänuväärselt Wendersi käsutusse andsid. Ta täpsustas ja seletas seda järgmiste pihtimuslike lausetega: „Kohtadel on minu jaoks vastupandamatu külgetõmbejõud. Nad on lõppematuks mõttevälgatuste ja lugude allikaks. (...) Ma arvan, et kohad mõtlevad lugusid välja ja hoolitsevad selle eest, et neid jutustataks; et lood niisiis niikuinii ei jää jutustamata ning vajavad vaid kohti, kus aset leida.”
Nendes formuleeringutes asub üks jutustamise poeetika, mis on minu arusaamist mööda suurel määral kooskõlas Bernhard Widderi isikliku värvinguga nomaadliku kirjutamisega, sest ka tema ei degradeeri kohti, mida ta külastab, mille ümber tiirutab ja mida oma sammudega mõõdab, oma rollimängude lavaks, pigem ta teenib neid, kui ta neid kujutab.
Olgugi, et Widder on kõike muud kui loojutustaja, on tema luules küllaldaselt ruumi narratiivsetele momentidele. Üks ilus näide selle kohta käesolevas raamatus on „Burwick Bay tõusu ajal”. Esimesest viimase reani puhas kirjeldus, tuleb see toime ilma mingisuguse metafoorse ülerõhutuseta, ilma stiliseerimata. Selle kolm algusvärssi „kaks aastat ootasin siin / koos ühe sõbraga. / paat tuli hilja” võiks ilma pikemata olla ka novelli algus. Olukord on visandatud, tegelased on sisse juhatatud, nad kerkivad esile ja kaovad taas, ilma et avaldaks meile oma saladuse.

3
Käesolev raamat tõestab oma laadi ja ülesehitusega ka seda, kui väga ikka veel käibel olev rahvuskirjanduse kontseptsioon meie pilku ähmastab ja eksitusse viib. Sest sellelaadset teost vaid austria kirjanduse kontekstis mõista ja tõlgendada tahta tähendaks tema vähendamist ja liiga kitsasse lugemisviisi aheldamist. Lahti lasknud peaaegu kõigest, mida Austria luuletraditsioon on 1945. aastast saadik kujundanud ja kinnistanud, seisab see sõltumatu luuleteos meie olevikus, ja see „slang”, mida selle autor kõneleb, pole ei rohkem ega vähem kui jätkuvalt sõltumatu rahvusteülene dialekt „luule maailmakeele” (Enzensberger) piires.
Bernhard Widder ei sõltu oma päritolust ja tal on seetõttu seda peenem kuulmine teisekeelsete luuletajate häälte suhtes. Minu silmis on ta kaugelt üle kasvanud kategooriatest nagu „tänapäeva Austria autor” või „saksakeelne luuletaja” ning kirjutab tekste, mis on võrdsel määral nii arhailised kui tänapäevased. Otse käesolevas raamatus on see väga selgelt näha: kauge minevik, mis end Bay of Skailli Skara Brae kivikirjades ilmutab, tuleb samavõrra pilku ja keelele kui Iiri kodusõja lähedane olevik (vt luuletust „Cushendall”). Sealjuures säilitab Widder vaatleja distantsi ning on samas vaadeldava maailma osa. Selle asemel, et harrastada kõrgelennulist lüürilist turismi – nagu nii paljud saksakeelsed autorid on Teise maailmasõja järel teinud –, loob ta endale ja meile teatud „keldi fenomenoloogia” ning osutub seega otsekui bardiks, kes ootamatult nähtavale ilmub, alustab laulu ning sama ootamatult jälle kaob.
Ühes pisut enne oma surma antud intervjuus juhtis Wieni polühistor Friedrich Heer „Euroopa keldi aluspõhja” suurele järelmõjule, mis toimib tänini. Talle omase rõhuga defineeris ta seda aluspõhja järgmisel viisil: „Olla kelt tähendab: olla literaat, olla keegi, kes on armunud sõnasse, laulu, väljamõeldisse, legendi, nalja, jutustusse, romaani, armastusluuletusse. Keldid olid ja jäid sõnainimesteks ning keltlus tähendab eelkõige laulu ja irooniat, suurt kirjandust.”

4
Üks nende luuletuste eriline kvaliteet seisneb minu arvates tõsiasjas, et nad koosnevad pika vältuse jooksul puhtast, katkematust tajust. Nende rütmis ja värssides avaldab teel käies ja peatudes intensiivselt kogetu ja tajutu niivõrd otseses, moonutamata ja selgel viisil, et iga lugemise puhul usud end olevat mitte lugeja, vaid seesama, kes siin kõike tajub ja endas vastu võtab.
Need on luuletused, kuhu võib sisse astuda, mille käsutuses on rohked, enamasti lihtsasti leitavad sisse- ja väljapääsud. Ka siis, kui nad räägivad kohtadest, maastikest ja inimestest, mida ja keda lugeja kunagi näinud pole ja võib-olla kunagi ei näe, ei tunne ta end nende juures pelgalt võõrana või piletita pealtvatajana. Kui ma näiteks loen: „ärgates oli see ainus unenägu: / pidevad puised löögid, / nagu oleks miski edasi liikunud. / raskelt lõi puit vastu puitu” – siis olen see kaheldamatult mina, kes siin ärkab, ja mitte vähem kaheldamatult olen ma see, kes seda puidu-unenägu näinud on. Vastuväitele, et see pole midagi erilist, mitte midagi iseloomulikku, see pole mingi spetsiifiline iseärasus, vastaksin ma, et lüürilised stseenid, protsessid ja protseduurid, millesse sel moel võib sisse elada nagu muidu parimal juhul romaanitegelase puhul, kujutavad modernses Euroopa luules Rimbaud'st ja Mallarmést saadik endast absoluutset haruldust.
Luuletuses „Epitaaf” on järgnevad värsid: „ta umbusaldas oma mälu / ja kirjutas üles, mida koges...” – Ma arvan, et need on võtmevärsid, kuivõrd nad sisaldavad Widderi poeetika võtit, ja lisaks ka võib-olla lühikirjeldust selle kohta, kuidas ta luuletajana töötab (igal juhul kuidas mina seda ette kujutan): selle asemel, et mälestustes mõnuleda, umbusaldab ta mälestusi ning kirjutab just praeguses hetkes üles selle, mida näeb, kuuleb, maitseb, mida teised temaga jagavad, lühidalt: mida ta kogeb. Tema luuletustele tuleb see ebatavalisel kombel kasuks: nad toimivad situatiivselt ja kõlavad üsna nii, nagu oleks nad kindlast olukorrast, kindlast hetkest välja kasvanud. Vähem oluline pole märkida, et nad on kuimitte ilmale tulnud, siis vähemalt eostatud lahtise taeva all. Siia lisandub veel, otsekui esimesest pilgust nähtavate eelistena, nende lapidaarne diktsioon, nende vormiline veenvus, mis nad vahel pärimuslike laulude lähedusse juhib, nende konkreetsus (nende lakkamatu intiimse asjadeläheduse tähenduses).
Sel lüürikal on aga ka – ja sellest on raske mööda vaadata – tõmme fragmentaarsuse poole. Mõned neist luuletustest toimivad nagu vestluse katkendid või lühike lõik tegelikkuses mitu tundi kestnud litaaniast, mis on tuulest edasi kantud ja võõrasse kuulmekäiku istutatud; läbipaistva kõne, suure selguse, lihtsuse ja tungivusega laulude kõrval on oma koht ka paljutähenduslikul, seosterohkel ja salapärasel sosinal, nagu näiteks järgnev:

need mõtted lähevad ära
nad kuuluvad siia.
kui ma võtaks asjad kaasa
näiteks tüki valget ajupuud

kuu aja pärast oleks ta peal vaid tolm,
ei mingit soola.
see poleks enam puu, ainult üks vale.

Luuletus, mis ei jõua kohale ja näib olevat teel eikuhugi, mis tõmbub tagasi, enne kui temaga lähemalt tutvuda saab. Järsk viide alguses „neile mõtetele” on samavõrd krüptiline ja enigmaatiline kui koht, kus nende kohta väga kindel otsus langetatakse, see jääb nimetuks ja ebakindlaks. Ka sellistele intonatsioonidele on „Kätekõnes” märkimisväärne resonantsiruum antud.
Ometi käib Widder ka siin programmiliste toonidega ümber äärmiselt säästlikult, nagu oma teostes üldiselt. Ainuüksi luuletus „Aikernessist mööda (II)” käitub otsustaval moel poetoloogilise refleksioonina lihtsates, aga kindlates värssides, mis esitavad ja kinnitavad selget positsiooni:

luuletus ei koosne sõnadest,
ta pole peas.
ta peidab end kehas,
kasvab õõnsustes.

ta on linnuhääl,
mis ülevalt hüüab:

kui kaugele suudad sa minna?
kui palju suudad sa näha?

Luuletused pole tegelikult tehtud sõnadest, vaid teedest, kõrval-, ära- ja eksiteedest, mida teinekord käia tuleb, ja sündmustest, mille tunnistajaks teel ollakse; üksindusest, milles oleme sünnist saadik, kaotustest, mida kahetsetakse, avastustest, millele juhuslikult satutakse, ja piiridest, mida ületatakse, et üheks lühikeseks õnnerohkeks hetkeks avatusse ulatuda.

Bernhard Widder on oma „Kätekõnega” selliseid ületamisi kahtlemata saavutanud.


23/11/2016

Ingeborg Bachmann - Luuletused

Septembrikuus toimunud Ingeborg Bachmannile ja Viivi Luigele pühendatud konverentsi jaoks tõlkisin peotäie Bachmanni luuletusi. Tõlkimisel olid suureks abiks Aija Sakova ja Eve Pormeister, luuletuse "Teie, sõnad" puhul aitas lõppversiooni kohendada ka Kai Aareleid, kes luuletused üritusel ette luges. Novembri Loomingus ilmusid luuletused "Mine, mõte", "Päikesele", "Seleta mulle, armas" (vabavärsiline tõlkeversioon, allpool on tõlge "Tee mulle selgeks, armas", mis püüab järgida ka originaali rütmipilti), "Ajatatud aeg", "Esmasündinud maa", "Kõik päevad" ja "Suure karu palve". Loomingus ilmus ka Aija Sakova ettekanne Bachmanni ja Luige poeetilisest kreedost.
Siinkohal teine pool tõlgitud luuletustest.

*


 TÕESTI

Anna Ahmatovale

Kellel sõnu kunagi puudu pole,
ja ma ütlen teile,
kes end ise aidata oskab
ja sõnadega –

seda ei saa aidata.
Ei otse
ega kaude.

Üht ainsat lauset vastupidavaks teha,
välja pidada sõnade pimmpammis.

Ei kirjuta seda lauset ükski,
kes alla ei kirjuta.




REKLAAM

Aga kuhu me läheme
mureta ole mureta
kui läheb pimedaks ja kui hakkab külm
ole mureta
aga
muusikaga
mida peame tegema
rõõmsalt ja muusikaga
ja mõtlema
rõõmsalt
silmitsi lõpuga
muusikaga
ja kuhu me viime
kõige parem
oma küsimused ja kõigi aastate värina
unelmate pesumajja mureta ole mureta
aga mis juhtub
kõige parem
kui surmavaikus

sisse astub





TEIE, SÕNAD

Nelly Sachsile, sõbrale, luuletajale, austusega

Teie, sõnad, üles, minu järel!,
ja kui oleme ka juba kaugemale,
liiga kaugele läinud, tuleb minna veelgi
kaugemale, sellel polegi lõppu.

Selgust ei saabu.

Sõna
ju vaid
tõmbab teisi sõnu enda järel,
lause lauset.
Nii tahaks maailm
lõplik olla,
end peale sundida,
juba öeldud olla.
Ta ei ütle.

Sõnad, minu järel,
et ei lõpeks,
– see sõnaiha
ja väited ja vastuväited!

Laske nüüd natuke aega
tunnetel mitte rääkida,
südame musklil
end treenida teisiti.

Laske, ütlen ma, laske.

Kõrgeimasse kõrva ei,
ei midagi, ütle ma, sosistades,
surma kohta ärgu tulgu sul ühtki mõtet,
lase, ja minu järel, mitte leebelt
ega mõrkjalt,
mitte troostivalt,
troostita
mitte tähistav,
nõnda ka mitte märgita –

Ja ainult mitte seda: kujutis
tolmu lõimestikus, silpide tühi
kõma, surmasõnad.

Ei ühtki surmasõna,
Teie, sõnad!



TEE MULLE SELGEKS, ARMAS

Su kübar tuulutab end õrnalt, lehvib tuules, tervitab
su katmata peal on mütsiks pilved,
su südamel on mujal tegemist,
su suhu sulab uusi keeli,
maas võtab võimust värihein,
ja mesitähti suvi sisse-välja hingab,
sa tõstad helbeist pimestatult oma näo,
sa naerad, nutad, enda vastu puruned,
mis sinuga veel juhtuma küll peaks –

Tee mulle selgeks, armas!

Lööb leegitsevas hämmastuses oma saba lahti vau
ja tuvi tõstab üles oma sulekrae,
täis tulvil kudrutusi, paisub õhk,
ja isahani hüüab, võtab metsmett
nüüd kogu maa, ka korrastatud parkides
on iga peenar ääristatud kuldse tolmuga.

Seal kala punastab, ta jätab maha oma parve
ja murrab läbi grottide korallisängini.
Seal hõbeliivaheli saatel tantsib häbelikult skorpion.
Seal põrnikas ju haistab kaugelt oma jumaldatut,
kui mul ta meeled oleks, tunneks ka,
kuis tema kilbi all need tiivad säravad,
ja kauge maasikate puhma poole viiks mu tee!

Tee mulle selgeks, armas!

Teab vesi, kuidas kõnelda,
ja laine võtab lainel kinni käest,
ja kobar paisub viinamäel, murdub oksalt, pudeneb.
Nii pahaaimamatult kojast välja tigu sirutub!

Teab kivi, kuis teist kivi pehmendada!

Tee mulle selgeks, armas, see, mis mulle arusaamatu:
kas peaksin selle lühikese õudse aja
vaid mõtetega läbi käima, üksinda
ei miskit armsat tundma, ei miskit armsat tegema?
Kas inimene peab vaid mõtlema? Tast tuntakse ju puudust ka?

Sa ütled, et üks teine vaim ta peale loodab...
Ei, ära selgita. Ma näen, kuis salamander
läheb läbi iga tule.
Ei taba teda ükski hirmuvärin, ja ta ei tunne valu.



BÖÖMIMAA ASUB MERE ÄÄRES

Kui siinkandis on majad rohelised, astun veel ühte majja sisse.
Kui siin on sillad terved, käin kindlal põhjal.
Kui armuvaev kaotatakse alatiseks, kaotan selle siin meeleldi.

Kui see pole mina, on see keegi, kes on sama hea kui mina.

Kui piirneb siin üks sõna minuga, siis lasen tal piirneda.
Kui Böömimaa asub veel mere ääres, usun ma jälle meresid.
Ja kui ma veel usun meresse, siis loodan ka maa peale.

Kui see olen mina, siis on see igaüks, kes on sama palju kui mina.
Ma ei taha midagi enam enda jaoks. Ma tahan põhjani minna.

Põhjani – see tähendab merre, seal leian ma Böömimaa jälle.
Põhjani jõudnud, ärkan ma rahulikult üles.
Põhjast üles teed tean ma nüüd, ja ma pole kadunud.

Tulge siia, kõik te böömid, meresõitjad, sadamahoorad ja ankurdamata
laevad. Kas ei taha te böömid olla, illüürlased, veroonlased
ja veneetslased kõik. Mängige komöödiaid, mis panevad naerma

Ja mis on nutmiseks. Ja eksige sada korda,
nagu mina eksisin ega teinud katseid läbi,
ometi tegin nad läbi, üha uuesti.

Nagu Böömimaa tegi nad läbi ja ühel kenal päeval
lubati mere äärde ja nüüd asub vee ääres.

Ma piirnen veel ühe sõnaga ja ühe teise maaga,
ma piirnen, kui tahes vähe, kõigega üha enam,

bööm, vagant, kel midagi pole, keda miski ei hoia,
kellel on vaid veel kaheldava mere õnnistus näha enda valitud maad.




EKSIIL

Surnu olen, kes rändab
kellest ei räägita kuskil enam
tundmatu prefektide riigis
ülearune kuldsetes linnades
ja roheneval maal

kõrvale heidetud ammu juba
eimillegagi meelde jäänud

Ainult tuulega ajaga ja heliga

mina, kes ei saa inimeste hulgas elada

Mina saksa keelega
selle pilvega enda ümber
mida ma koduks pean
vean läbi kõigi keelte

Oo kuidas ta hämardub
tumedad toonid vihmatoonid
vaid vähesed langevad

heledates tsoonides kannab ta siis surnuid üles



ILMA DELIKATESSIDETA

Miski enam ei sobi mulle.

Kas pean
metafoori sisustama
mandliõiega?
süntaksi risti lööma
valguseefektile?
Kes hakkab oma pead murdma
nii ülearuste asjade pärast –

Ma olen õppinud aru saama
sõnade abil
mis olemas on
(alamklasside jaoks)

nälg
          häbi
                  pisarad
ja
                                 pimedus

Puhastamata kurtmisega,
kahtlusega
(ja ma kahtlen kahtluseski)
selle rohke viletsuse üle,
haiguspuhkuse, elukalliduse üle,
saan ma hakkama.

Ma ei jäta unarule kirja,
vaid ennast.
Teised teavad kuidas
jumalteab
end sõnadega aidata.
Mina pole enda assistent.

Kas pean
mõtte vangi võtma,
juhtima ta valgustatud lausekongi?
Silma ja kõrva kostitama
esimese järgu sõnaampsudega?
uurima vokaali libiidot,
määrama meie konsonantide armukeseväärtusi?

Kas pean
rahest pekstud peaga,
kirjutamiskrambiga selles käes,
kolmesajaöise surve all
paberi katki rebima,
ära pühkima kokku klopsitud sõnaooperid,
hävitades nii: mina sina ja tema

meie teie?

(Pean ju. Peavad teised.)

Minu osa, see peab kaotsi minema.





14/11/2016

Konstantin Raikin: Sõnavõtt

Ajalehes Tsoon ilmus Konstantin Raikini sõnavõtt Venemaa teatritegelaste liidu VII (XXI) kongressil Moskvas, mis on Venemaal suure tähelepanu osaliseks saanud. Kõnet ennast võib kuulata siit.


*

Konstantin Raikin: Sõnavõtt

Kallid sõbrad, esiteks ma palun teilt vabandust, et ma hakkan nüüd rääkima mõnevõrra niiöelda tasakaalutult, sest ma tulen proovist ja mul on veel õhtul etendus ja mul sisemiselt „jalad on rahutud”, et õigel ajal teatrisse jõuda ja valmistuda etenduseks, kus ma mängin. Ja lisaks on mul üsna raske rääkida rahulikult teemal, mida ma tahan puudutada. Esiteks, täna on 24. oktoober ja 105 aastat Arkadi Raikini sünnist, ma soovin teile kõigile selle tähtpäeva puhul õnne.
Teate, ma ütlen teile nii: kui mu isa sai aru, et minust saab näitleja, siis ta pani mu teadvusse ühe asja, mida ta nimetas „tsunftisolidaarsuseks”. See on teatav eetika nende suhtes, kes teevad koos sinuga sama asja, ja mulle näib, et praegu on väga õige aeg seda meelde tuletada. Kõigile. Sest mulle teevad väga muret, nagu ma arvan, teile kõigile, need nähtused, mis leiavad meie elus aset, need nii-öelda otsasõitmised kunstile, sealhulgas teatrile. Need on ebaseaduslikud, äärmuslikud, häbematud, agressiivsed, peidavad end sõnade taha kõlblusest, moraalist, ja üldse igasuguste nii-öelda õilsate ja kõrgete sõnade taha: patriotism, kodumaa ja kõrge kõlblus. Need otsekui solvatud inimeste grupikesed, kes panevad etendusi kinni, sulgevad näitusi, käituvad väga häbematult, kelle suhtes võim on kuidagi kummaliselt neutraalne, distantseerub neist. Mulle tundub, et need on näotud kallaletungid loominguvabadusele, tsensuurikeelule. Aga tsensuurikeeld – ma ei tea, kuidas keegi sellesse suhtub, aga ma arvan, et see on sajandi suurim sündmus meie elus, meie maa kunstilises ja vaimses elus. See meie kodumaise kultuuri, meie kunsti needus ja häbi, mis on kestnud sajandeid, keelati lõpuks ära. Ja mis nüüd toimub? Ma näen praegu, kuidas kellelgi ilmselgelt sügelevad käed, et see ära muuta ja tagasi pöörata, kusjuures tagasi pöörata mitte lihtsalt stagnatsiooni aega, vaid veel kaugemasse aega, Stalini aega. Sest meiega räägivad meie kaudsed ülemused, kasutades sellist stalinlikku leksikat, selliseid stalinlikke juhiseid, et lihtsalt ei usu oma kõrvu. Seda räägivad võimu esindajad, minu kaudsed ülemused, härra Aristarhov [Venemaa asekultuuriminister] räägib niimoodi – kuigi teda tuleb üldse tõlkida aristarhovi keelest vene keelde, ta räägib keelt, mida on piinlik kuulda kultuuriministeeriumi nimel rääkiva inimese suust. Me istume ja kuulame seda, kas me tõesti ei suuda kõik koos oma arvamust välja öelda? Ma saan aru, meil on üsna erinevad traditsioonid, ka meie teatriasjas. Mulle näib, et me oleme väga killustatud, me tunneme üksteise vastu üsna vähe huvi, aga see on vaid pool häda. Peamine on, et on olemas alatu komme üksteist laimata ja üksteise peale kaevata. Mulle näib, et see on praegu lihtsalt lubamatu. Tsunftisolidaarsus, nagu õpetas mind isa, kohustab igaüht meist, teatritöötajatest, näitlejat, lavastajat – mitte rääkima teineteisest halvasti ajakirjanduses ja asutustes, millest me sõltume. Sa võid kui tahes palju mitte nõustuda loomingulises mõttes mingite lavastajate või näitlejatega – kirjuta talle kuri SMS, kirjuta talle kiri, oota teda trepikojas, ütle talle näkku – kuid pole vaja sellesse segada ajakirjandust ja teha sellest kõigi omand. Sest meie lahkhelid, mis tekivad nii või teisiti, loomingulised lahkhelid, erutumised, see on normaalne. Aga kui me sellega nii-öelda täidame ajalehed ja ajakirjad ja televisiooni, annab see relvad kätte meie vaenlastele, see tähendab neile, kes tahavad kunsti painutada võimu huvide alla, väikeste, konkreetsete, ideoloogiliste huvide alla. Me oleme, jumal tänatud, sellest vabanenud. Ma mäletan – me kõik oleme sündinud nõukogude võimu all – ma mäletan seda häbiväärset idiotismi, see on ainus põhjus, miks ma ei taha olla uuesti noor ja sinna uuesti naasta, nii-öelda uuesti lugeda seda jälestusväärset raamatut. Aga mind sunnitakse seda praegu uuesti lugema. Sest sõnadega kõlblusest, kodumaast, rahvast ja patriotismist varjatakse reeglina väga madalaid eesmärke. Ei usu ma neid vapustatud ja solvatud inimeste gruppe, kelle nii-öelda religioosseid tundeid on solvatud – ei usu! Usun, et nad on kinni makstud, need alatute inimeste grupid, kes võitlevad ebaseaduslike, alatute vahendite abil kõlbluse eest, kas teate. Kui kusega valatakse üle, ütleme, fotosid, mis see on – võitlus kõlbluse eest, või mis? Üleüldse pole vaja ühiskondlikel organisatsioonidel võidelda kõlbluse eest kunstis. Kunsti enda sees on piisavalt filtreid: lavastajad, kunstilised juhid, kriitikud, vaatajad, kunstniku enda hing. Need on kõlbluse kandjad. Pole vaja teha nägu, et võim on ainus kõlbluse ja moraali kandja. See pole üldse nii, üldiselt on võimul nii palju kiusatusi ümberringi, et tark võim maksab kunstile, et kunst hoiaks tema ees peeglit ja näitaks selles peeglis selle võimu vigu, eksimusi ja pahesid. Tark võim maksab selle eest kunstile. Mitte selle eest ei maksa võim meile – nagu ütlevad meie juhid – et „te tehkegi nii, nagu vaja, siis me maksame teile”. Kes teab, mida on vaja, kas nemad teavad, mida on vaja? Kes ütleb mulle, et... praegu ma kuulen, et „need on meile kahjulikud ja võõrad väärtused, kahjulikud rahvale” – kes seda otsustab, et kahjulik, kas seda otsustavad nemad? Nad ei pea üldse sekkuma, nad peavad aitama kunsti, kultuuri. Mina isiklikult arvan, et meil on vaja ühineda, veel kord ütlen, meil on vaja ühineda, meil on vaja mõneks ajaks sülitada neile, unustada need meie peened kunstilised nii-öelda refleksioonid üksteise suhtes. Mulle võib mingi lavastaja kui tahes ebameeldiv olla, kuid ma toon oma naha turule, et ta saaks oma arvamuse välja öelda. Ma kordan sisuliselt lausa Voltaire'i sõnu – sest mul on sellised kõrged inimlikud omadused, saate aru [eneseiroonia]. Aga kui nüüd mitte nalja teha, siis mulle näib, sellest saavad kõik aru. See on normaalne – on need, kes pole nõus, kes saavad vapustatud.
Mingi aja tagant kohtuvad meie teatritegelased presidendiga. Need on sellised harvad kohtumised, ma ütleks, dekoratiivsed, kuid nad siiski toimuvad, ja seal võib otsustada mingeid tõsiseid küsimusi. Ei, miskipärast hakkavad ka siin peale ettepanekud panna paika võimalikud piirid klassika tõlgendamisele. Miks peaks president need piirid paika panema? Miks ta peaks üldse neisse asjadesse sekkuma, ta ei saa neist aru ja ta ei peagi neist aru saama, milleks seda? Ja üleüldse, milleks seda piiri on vaja paika panna, kes hakkab sellel piirivalvuriks? Aristarhov, saate aru. No ei ole seda vaja, tõlgendatagu kuidas tahes, keegi saab vapustatud – suurepärane. Meil toimub praegu teatris massiliselt väga huvitavaid asju, massiliselt huvitavaid lavastusi. Massilisega pean ma silmas, et palju, ma arvan, et see on hea. Erinevaid, poleemilisi lavastusi – suurepärane! Ei, miskipärast tahame me jälle... meie, üksteise kohta levitame kuulujutte, teeme vahel lausa pealekaebusi, ja tahame jälle puuris elada. Milleks küll jälle puuri, et las tulla jälle tensuur? Pole vaja, pole vaja, issand, mida me küll teeme, ise loobume kättevõidetust? Kas me tahame illustreerida Dostojevskit, kes ütles, et jäta meid vaid eestkostest ilma, kohe me palume seda eestkostet jälle tagasi. No mida me küll... kas tõesti on ta selline geenius, et ta ka meid nägi läbi tuhat aastat ette? Meie nii-öelda orjameelsuse. Ma teen kõigile ettepaneku, sõbrad, meil on vaja kõigil selgesti arusaadavalt välja öelda oma arvamus selles asjas, nende sulgemiste kohta. Muidu me lihtsalt vaikime. Miks me vaikime kogu aeg? Suletakse lavastusi, pandi kinni „Jeesus Kristus superstaar” - issand, see solvas kedagi! Jah, solvab kedagi, solvab kedagi, ohh, ahh! Ja mis siis, ja mis siis? Ja meie õnnetu kirik, kes on unustanud, kuidas teda taga kiusati, hävitati vaimulikke, kisti ristid maha ja tehti juurviljalaod meie kirikutesse – ka tema kasutab praegu samasuguseid meetodeid. Tähendab, õigus oli Lev Nikolajevitš Tolstoil, kes ütles, et kirik ei tohi võimuga ühineda, sest siis ei teeni ta Jumalat, vaid teenindab võimu? Mida me suurel määral näemegi. Ja [kui öeldakse, et] pole vaja, et kogu kirik solvub – no pole midagi, pole midagi. Pole vaja kohe kõike kinni panna, või kui pannakse, siis on vaja sellele reageerida, meil üheskoos. Püüti ju midagi teha Borja Milgramiga Permis – me tõusime turri selle vastu, paljud meist – ja ta pandigi oma kohale tagasi. Kujutage ette, meie võim tegi sammu tagasi. Olles toime pannud rumaluse, astus ta sammu tagasi ja parandas selle rumaluse – see on hämmastav. See on nii haruldane ja ebatüüpiline. Kuid seda tehti, ja meil oli selles oma osa, tuleb öelda, sest kogunesime kokku ja järsku ütlesime oma arvamuse välja. Ja mulle tundub, et praegu, väga raskel ajal, väga ohtlikul, väga hirmsal, väga... see sarnaneb, ma ei ütle, millega, te saate ise aru... meil tuleb väga kokku hoida ja väga selgelt anda sellele vastulöök.

Kõik. Veel kord – palju õnne Arkadi Raikini sünnipäeva puhul.


24/10/2016

Pretensioonitu puudutus

Loomingus 2016/10 ilmus arvustus Jüri Kolgi luulekogule "Igapidi üks õnn ja rõõm".
(Tekst oli Ants Orase kriitikaauhinna nominent ning sai Loomingu aastaauhinna.)

*

Pretensioonitu puudutus

Jüri Kolk. Igapidi üks õnn ja rõõm. Tallinn, EKSA, 2016. 98 lk.

Jüri Kolk on nüüdseks seitsme aasta jooksul (suurem osa neist viimase nelja aastaga) avaldanud seitse luulekogu ja kaks proosaraamatut. See on märkimisväärne intensiivsus, näib, et Kolgil töötab kirjutamismootor täisvõimsusel, ja tundub ka, et ta on kirjutajana üha vilunumaks ja fokuseeritumaks muutunud. Minu mulje järgi Jüri Kolgi laad ja n-ö tehnikate repertuaar selle aja jooksul eriti muutunud pole, küll aga selgema kuju võtnud. Ma ei hakka siin tegema Kolgi poeetikavõtete loetelu, kuid mu meelest rajaneb tema tekstiloome kolmel põhilisel lähenemisviisil: intertekstuaalsed nihestused ja kontaminatsioonid (nt kas või premeeritud „Arno apooria”, lk 84-85), mingi võõritusliku vinkli alt nähtud olukorra lahtikirjutus (näiteks kogu lõpuluuletus, kus kujutletakse end vanaks tehasehooneks – enda hoonena või linnana kujutlemine on üldse üks Kolgi korduvaid motiive) ja kolmandaks sellised tekstid, kus kirjeldatakse lihtsalt mingeid tundeseisundeid või arendatakse lõpuni lahti mingi mõttekäik (nt „Rannas”, lk 68, või tsükkel „Võtan päeva vabaks”, lk 80-83).
Nimetasin neid sageduse järjekorras. Intertekstuaalsetele mängudele rajatud tekste on Kolgil algusest peale kõige rohkem, see näib olevat tema põhiline tekstiloometehnika. Teised kaks on sagedasemad pigem proosas – ka luuletustena meenutavad sellised tekstid pigem murtud ridadega novellette või miniatuure. Siinses raamatus on sellest intertekstuaalsest loometehnikast üks väga iseloomulik näide, mis toimib isegi teatava destilleeritud versioonina sellest, mida Kolk tsiteerija ja tsitaatide töötlejana teeb – luuletus „Mitme muutujaga mõistatus” (lk 86-87). Teksti tegelasteks on Sfinks, Oidipus, Helena, ämblik, Paris, Achilleus, kilpkonn, kakuke, Kalevipoeg ja tema mõõk – ja kõik nad osutuvad pidevalt millekski muuks. Ükski kultuuriloost tuttav suurus ei ole iseendaga identne („nimi muudetud”, „tegevus muudetud”, „muudab asupaika” jne, kuni lõpuks on „ajalugu muudetud”), aga just selle pideva tühistumise või nihestumise kaudu saabki kõik just selleks, milleks autoril neid vaja on. Kõik õmmeldakse kokku veel ühe intertekstuaalse kihiga, milleks on meediast tuttav isikliku info peitmine vormeliga „nimi muudetud”. Tekstil on mitu iva. Esiteks aktualiseerib ta terve kultuuriloolise välja, lüües kinniskujundid vabasse voolu (see on ühest küljest intelligentse inimese meelelahutus, teisalt aga traagilisuse kui sellise mehhanismide läbivalgustus: just sellistest vältimatutest eelduste ja tagajärgede vahelistest nihetest ehitubki traagika). Teiseks kommenteerib ta tänapäeva meedia mentaliteeti, mis tungib küll üha sügavamale inimeste isiklikku sfääri, kuid peab seejuures kasutama anonüümsuse kilpi, nii et ajakirjandus muutub ise teatavaks väljamõeldud tegelastega narratiivsete karkasside kogumiks. See on väga tihe ja mitmetasandiline tekst, mis on kirja pandud lõdva randmega.
Seegi on üks Kolgi tekstide eripära – et kirjandus- ja kultuuriloolistele viidetele üles ehitatud tekstid ei ole rafineeritud kõrgpoeesia, vaid on sageli ühendatud pigem mingi olmelise sisuga, olgu selleks tööinimese enesetunnetus, meedia iseärasused või mingid argipäevamured. Kolgi tekstides on see ühendus sedavõrd loomulik, et ei tulegi esimese hooga pähe pidada seda teatavaks sisemiseks vastuoluks. Ometi just selle sisemise pinge loomulikkuses seisnebki üks Kolgi luule olulisi väärtusi. Ma nimetaks seda võõrituse kaudu saavutatavaks endastmõistetavuseks – mis peaks ju olema paradoksaalne nähtus.
Sellel on mitu aspekti: esiteks Kolgi suhe traditsiooniga, teiseks tema luule tonaalsus. Kolgi luule stiihiaks ongi traditsioon, sealt ammutab ta oma materjali, et oma sõnum edasi anda (see sõnum on seetõttu kahekülgne, nii traditsiooni läbi valgustav kui autori isiklikku intentsiooni väljendav). Olles Jüriga ka isiklikult kokku puutunud, tean, et tal käibki sees pidev mootor, mis luule-, laulu- ja lendlausete substraadist pidevalt juppe ja lõimi välja nopib ning neile uue kuju annab. Tema luule eeldab traditsiooni tundmist, ta toimib ainult siis, kui lugeja jagab samu viitevälju. See tähendab, et Kolgi luule n-ö taasjõustab traditsiooni. Tähele tuleb aga panna, milline on tema suhe sellega. Ühelt poolt ei ole see loomulikult mingi päripidine „jätkamine”, ta ei kirjuta nt „Üdi moodi” või „Viidingu moodi” või „Liivi moodi” ega tee mingeid hommage'e antiigile. Näib, nagu suhtuks ta traditsiooni kuidagi irooniliselt, dekonstruktiivselt – seda muidugi ka, aga see pole tema iva, Kolk ei mängi seda mängu selleks, et teha mingi tühistav-problematiseeriv žest senise traditsiooni suhtes (ja ses mõttes erineb ta nt Kivisildnikust, kuigi tema intertekstuaalsuse laad on väliselt sarnane). Pigem võiks Kolgi intertekstuaalsust võrrelda küpsete kultuuride luulega, nt Jaapani hilisema waka-luulega, kus uute luuletuste mõistmiseks oli vaja teada kogu eelnevat traditsiooni, aga kus ühtlasi töödeldi seda traditsiooni ka üha uuesti ümber, või Euroopa kirjandusega ajastul, mil see oli läbi põimitud antiigiviidetest.
Kolgi suhe traditsiooni on niisiis kompleksivaba. Ja ma taban end mõttelt, et kas pole Kolgi luule kõige selgem märk sellest, et eesti luulekultuur on hetkel – kui mitte küps (sest küpsus on mitmemõtteline omadus), siis mingisse tasakaaluseisundisse jõudnud: ühelt poolt oleme lahti murdnud omaaegsest „suurest kaanonist”, teisalt on aga lõplikult läbi saanud vahepealne poeetiline revolutsioon. Kolgi suhe traditsiooniga ei ole vanemate vastu mässava teismelise oma, see on täiskasvanulik suhe oma pärandiga, asjalik ja tasakaalukas, ilma mõjuängita. Me oleme lõpuks 90ndatest üle saanud. Kuigi Kolk võinuks vanuse poolest juba 90ndail debüteerida, on ta ilmselgelt järgmise ajastu luuletaja. Ta on näide luuletajast, kes on noorusrumalused vahele jätnud ning astunud avalikkuse ette siis, kui on selge, et luuletuste kirjutamise näol pole tegu mingi mööduva eluetapiga.
Siia lisandub Kolgi kui kirjutaja tonaalsus. Mul oli tema esimeste raamatute puhul raskusi sisseelamisega individuaalsesse häälde, häälestusse, intonatsiooniskaalasse. Ta võib esialgu jätta mulje iroonilisest tekstimängurist (seepärast olen teda ettevaatlikult – aga arvan, et tegelikult põhjendamatult – paigutanud eksp-seltskonna lähedusse), aga Kolk pole tegelikult loomult iroonik. Tema toon jätab pigem kaine, kergelt skeptilise maigu; seda muljet toidab ka eelmainitud olmeline nivoo, mis harjumuse järgi peaks nagu olema „ebapoeetiline”. See on nii, aga sellega asi ei piirdu. Kui Kolgi tekstidesse süveneda ja eriti kui võtta tema tekste mingi suurema kompositsiooni osadena (milleks käesolev hästi läbi komponeeritud raamat annab hea võimaluse), siis tuleb esile, et selles toonis on tugev annus vaoshoitud lüürilisust ja isegi sentimentaalsust. Kolk on karge, kergelt naljatleva kooriku all väga tundeline.
Need sisemised vastandlikkused, mis on peaaegu kerglase hooga ühte põimitud, teevadki Kolgi luule esmapilgul kuidagi käestlibisevaks ja edasisel lugemisel nii puudutavaks.
Vaoshoitus on üks oluline märksõna Kolgi kui luuletajakuju juures. Seda võiks nimetada ka pretensioonituseks kõige paremas tähenduses: Kolgil pole pretensioone olla oma lugejatest kõrgemal asuv müstilisepoolne poeet, ta ei suhtu endasse ja enda kirjutatavasse paatosega. Õieti on tema suhe oma tekstidesse ja endasse kui luuletajasse üsna asjalik. Kui mõelda, kelle vastand Kolk on, siis uuemast eesti luulest tuleb pähe Jürgen Rooste – spontaanne, pulbitsev, heitlik, emotsionaalne poeedikuju. Kolk on mitte-Rooste (isegi mitte anti-Rooste, sest temas pole ka pretensiooni sellele eksplitsiitselt vastanduda). Ka selles mõttes pole Kolk ei traditsiooni järgija ega lõhkuja, ta lihtsalt astub teatavatest poeedi-kujutelmadest kõrvale.
Kolgi toon on vestluslik, see meenutab eelkõige vaimukat vestlust võrdsete vahel. Ja ilmselt see tekitabki Kolki lugedes esialgu arusaamatust – mille poolest see luuletaja õieti oma lugejast eristub, peale teatavate „ametioskuste”? Alles seejärel jõuab kohale – Kolk kehastabki oma lugejat. See on keegi, kes on palju lugenud, suhtub oma loetusse loominguliselt, mõlgutab seda nii- ja naapidi (igaühel on oma kinnistekstid, mis aina naasevad, Kolgil on selleks omavahel jõe ületamise tekstid Grenzsteinilt ja Viidingult, mis on tema teadvuses omavahel kontamineerunud ja mida ta üha uuesti töötleb) ning sageli kasutab seda pagasit lihtsalt materjalina oma isiklikele mõtetele kuju andmiseks.
Asjad, mida Kolgil tegelikult öelda on, on ju väga lihtsad: kas sul on hing? kas su elul on mõte? kas sa suudad inimeseks jääda? Puhas klassika, igihaljad küsimused, ei mingeid idiosünkraasiaid. Just see pateetikavaba vaimukas pretensioonitus ja samas küsimuste põhimisus, mis on esitatud võrdselt positsioonilt, on see, miks minu meelest Kolki tasub lugeda.
Võiks ka ütelda, et see, mida Kolk teeb, on luule depoetiseerimine luule enda vahenditega, et anda luuletamisele tagasi selle naiivne inimlik vastastikusus. Huvitav ongi just nimelt see, kuidas nii suurel määral intertekstuaalses võrgustikus kinni olev luule on fokuseeritud mitte luulesisestele klaarimistele, vaid püüab lihtsalt vestelda. See luule on küps mitmel tasandil, nii eesti luuleprotsessi osana kui inimliku kõneaktina.
Ses mõttes on iseloomulik luuletus „Sinise koera silmad” (lk 39), kus minategelane sodib kõikjale pealkirjas nimetatud väljendit; luuletus lõpeb nii: „hädavajalik sõnum / see pole otseselt teile / see pole minult / aga see võiks / teid siiski / puudutada”. Mulle tundub, et see ongi Jüri Kolgi pretensioonitu küpsuse lühiiseloomustus.