23/11/2016

Ingeborg Bachmann - Luuletused

Septembrikuus toimunud Ingeborg Bachmannile ja Viivi Luigele pühendatud konverentsi jaoks tõlkisin peotäie Bachmanni luuletusi. Tõlkimisel olid suureks abiks Aija Sakova ja Eve Pormeister, luuletuse "Teie, sõnad" puhul aitas lõppversiooni kohendada ka Kai Aareleid, kes luuletused üritusel ette luges. Novembri Loomingus ilmusid luuletused "Mine, mõte", "Päikesele", "Seleta mulle, armas" (vabavärsiline tõlkeversioon, allpool on tõlge "Tee mulle selgeks, armas", mis püüab järgida ka originaali rütmipilti), "Ajatatud aeg", "Esmasündinud maa", "Kõik päevad" ja "Suure karu palve". Loomingus ilmus ka Aija Sakova ettekanne Bachmanni ja Luige poeetilisest kreedost.
Siinkohal teine pool tõlgitud luuletustest.

*


 TÕESTI

Anna Ahmatovale

Kellel sõnu kunagi puudu pole,
ja ma ütlen teile,
kes end ise aidata oskab
ja sõnadega –

seda ei saa aidata.
Ei otse
ega kaude.

Üht ainsat lauset vastupidavaks teha,
välja pidada sõnade pimmpammis.

Ei kirjuta seda lauset ükski,
kes alla ei kirjuta.




REKLAAM

Aga kuhu me läheme
mureta ole mureta
kui läheb pimedaks ja kui hakkab külm
ole mureta
aga
muusikaga
mida peame tegema
rõõmsalt ja muusikaga
ja mõtlema
rõõmsalt
silmitsi lõpuga
muusikaga
ja kuhu me viime
kõige parem
oma küsimused ja kõigi aastate värina
unelmate pesumajja mureta ole mureta
aga mis juhtub
kõige parem
kui surmavaikus

sisse astub





TEIE, SÕNAD

Nelly Sachsile, sõbrale, luuletajale, austusega

Teie, sõnad, üles, minu järel!,
ja kui oleme ka juba kaugemale,
liiga kaugele läinud, tuleb minna veelgi
kaugemale, sellel polegi lõppu.

Selgust ei saabu.

Sõna
ju vaid
tõmbab teisi sõnu enda järel,
lause lauset.
Nii tahaks maailm
lõplik olla,
end peale sundida,
juba öeldud olla.
Ta ei ütle.

Sõnad, minu järel,
et ei lõpeks,
– see sõnaiha
ja väited ja vastuväited!

Laske nüüd natuke aega
tunnetel mitte rääkida,
südame musklil
end treenida teisiti.

Laske, ütlen ma, laske.

Kõrgeimasse kõrva ei,
ei midagi, ütle ma, sosistades,
surma kohta ärgu tulgu sul ühtki mõtet,
lase, ja minu järel, mitte leebelt
ega mõrkjalt,
mitte troostivalt,
troostita
mitte tähistav,
nõnda ka mitte märgita –

Ja ainult mitte seda: kujutis
tolmu lõimestikus, silpide tühi
kõma, surmasõnad.

Ei ühtki surmasõna,
Teie, sõnad!



TEE MULLE SELGEKS, ARMAS

Su kübar tuulutab end õrnalt, lehvib tuules, tervitab
su katmata peal on mütsiks pilved,
su südamel on mujal tegemist,
su suhu sulab uusi keeli,
maas võtab võimust värihein,
ja mesitähti suvi sisse-välja hingab,
sa tõstad helbeist pimestatult oma näo,
sa naerad, nutad, enda vastu puruned,
mis sinuga veel juhtuma küll peaks –

Tee mulle selgeks, armas!

Lööb leegitsevas hämmastuses oma saba lahti vau
ja tuvi tõstab üles oma sulekrae,
täis tulvil kudrutusi, paisub õhk,
ja isahani hüüab, võtab metsmett
nüüd kogu maa, ka korrastatud parkides
on iga peenar ääristatud kuldse tolmuga.

Seal kala punastab, ta jätab maha oma parve
ja murrab läbi grottide korallisängini.
Seal hõbeliivaheli saatel tantsib häbelikult skorpion.
Seal põrnikas ju haistab kaugelt oma jumaldatut,
kui mul ta meeled oleks, tunneks ka,
kuis tema kilbi all need tiivad säravad,
ja kauge maasikate puhma poole viiks mu tee!

Tee mulle selgeks, armas!

Teab vesi, kuidas kõnelda,
ja laine võtab lainel kinni käest,
ja kobar paisub viinamäel, murdub oksalt, pudeneb.
Nii pahaaimamatult kojast välja tigu sirutub!

Teab kivi, kuis teist kivi pehmendada!

Tee mulle selgeks, armas, see, mis mulle arusaamatu:
kas peaksin selle lühikese õudse aja
vaid mõtetega läbi käima, üksinda
ei miskit armsat tundma, ei miskit armsat tegema?
Kas inimene peab vaid mõtlema? Tast tuntakse ju puudust ka?

Sa ütled, et üks teine vaim ta peale loodab...
Ei, ära selgita. Ma näen, kuis salamander
läheb läbi iga tule.
Ei taba teda ükski hirmuvärin, ja ta ei tunne valu.



BÖÖMIMAA ASUB MERE ÄÄRES

Kui siinkandis on majad rohelised, astun veel ühte majja sisse.
Kui siin on sillad terved, käin kindlal põhjal.
Kui armuvaev kaotatakse alatiseks, kaotan selle siin meeleldi.

Kui see pole mina, on see keegi, kes on sama hea kui mina.

Kui piirneb siin üks sõna minuga, siis lasen tal piirneda.
Kui Böömimaa asub veel mere ääres, usun ma jälle meresid.
Ja kui ma veel usun meresse, siis loodan ka maa peale.

Kui see olen mina, siis on see igaüks, kes on sama palju kui mina.
Ma ei taha midagi enam enda jaoks. Ma tahan põhjani minna.

Põhjani – see tähendab merre, seal leian ma Böömimaa jälle.
Põhjani jõudnud, ärkan ma rahulikult üles.
Põhjast üles teed tean ma nüüd, ja ma pole kadunud.

Tulge siia, kõik te böömid, meresõitjad, sadamahoorad ja ankurdamata
laevad. Kas ei taha te böömid olla, illüürlased, veroonlased
ja veneetslased kõik. Mängige komöödiaid, mis panevad naerma

Ja mis on nutmiseks. Ja eksige sada korda,
nagu mina eksisin ega teinud katseid läbi,
ometi tegin nad läbi, üha uuesti.

Nagu Böömimaa tegi nad läbi ja ühel kenal päeval
lubati mere äärde ja nüüd asub vee ääres.

Ma piirnen veel ühe sõnaga ja ühe teise maaga,
ma piirnen, kui tahes vähe, kõigega üha enam,

bööm, vagant, kel midagi pole, keda miski ei hoia,
kellel on vaid veel kaheldava mere õnnistus näha enda valitud maad.




EKSIIL

Surnu olen, kes rändab
kellest ei räägita kuskil enam
tundmatu prefektide riigis
ülearune kuldsetes linnades
ja roheneval maal

kõrvale heidetud ammu juba
eimillegagi meelde jäänud

Ainult tuulega ajaga ja heliga

mina, kes ei saa inimeste hulgas elada

Mina saksa keelega
selle pilvega enda ümber
mida ma koduks pean
vean läbi kõigi keelte

Oo kuidas ta hämardub
tumedad toonid vihmatoonid
vaid vähesed langevad

heledates tsoonides kannab ta siis surnuid üles



ILMA DELIKATESSIDETA

Miski enam ei sobi mulle.

Kas pean
metafoori sisustama
mandliõiega?
süntaksi risti lööma
valguseefektile?
Kes hakkab oma pead murdma
nii ülearuste asjade pärast –

Ma olen õppinud aru saama
sõnade abil
mis olemas on
(alamklasside jaoks)

nälg
          häbi
                  pisarad
ja
                                 pimedus

Puhastamata kurtmisega,
kahtlusega
(ja ma kahtlen kahtluseski)
selle rohke viletsuse üle,
haiguspuhkuse, elukalliduse üle,
saan ma hakkama.

Ma ei jäta unarule kirja,
vaid ennast.
Teised teavad kuidas
jumalteab
end sõnadega aidata.
Mina pole enda assistent.

Kas pean
mõtte vangi võtma,
juhtima ta valgustatud lausekongi?
Silma ja kõrva kostitama
esimese järgu sõnaampsudega?
uurima vokaali libiidot,
määrama meie konsonantide armukeseväärtusi?

Kas pean
rahest pekstud peaga,
kirjutamiskrambiga selles käes,
kolmesajaöise surve all
paberi katki rebima,
ära pühkima kokku klopsitud sõnaooperid,
hävitades nii: mina sina ja tema

meie teie?

(Pean ju. Peavad teised.)

Minu osa, see peab kaotsi minema.





No comments:

Post a comment