Isamaa ja emakeele vahel. Etüüde Eesti venekeelsest nüüdiskirjandusest

 

Ilmunud on 10. köide sarjast "Etüüde nüüdiskultuurist", seekord teemaks Eesti venekeelne (või eestivene - kuidas keegi eelistab) kirjandus viimasel veerandsajandil. Koostajad ja toimetajad Igor Kotjuh, Aare Pilv ja Piret Viires, keeletoimetajaks suurepärane Tiina Hallik, kujundanud Piia Ruber.

Siia on kokku kogutud hulk tekste, mille varal võiks saada hea ettekujutuse Eesti venekeelse kirjanduse põhiprobleemidest, peamisest suundumustest ja tähtsamatest autoritest. Osa tekste lähtuvad 2017. aastal toimunud samasisulise konverentsi ettekannetest, osa tekste on ilmunud varem.

Raamat algab selle olukorra kaardistamisega, kust 1990ndail hakkas võrsuma tänapäevane Eesti venekeelne kirjandus. Siin on Sergei Issakovi kirjutis, kus ta 1996. aastal püüab visandada võimaliku eestivene kultuuri kujunemise, seejärel Igor Kotjuhi intervjuu Issakoviga, mis teeb tagasivaateid ka Teise maailmasõja eelsesse aega, Boriss Baljasnõi 2001. aasta essee vajadusest luua omaette Eesti venekeelne subkultuur ning Kotjuhi põhjalik ülevaade Baljasnõi kui noorema eestivene kirjadusliku põlvkonna mentori tegevusest.

Järgnevad laiemad analüütilised ülevaated: Irina Belobrovtseva käsitlus aastast 2007, kus ta vaatleb eestivene kirjandust kultuuritrauma väljendusena, kaks artiklit Kotjuhilt, mis puudutavad Eesti venekeelse kirjanduse eneseidentiteedi küsimust ning selle kirjanduse retseptsiooni, Darja Suhhovei ülevaate nullindate uuemast venekeelsest luulest Eestis, lõpuks Madli Pesti käsitlus eesti- ja venekeelsete teatritegijate koostööst.

Kolmas osa koosneb üksikautorite loomingu käsitlustest. Siin kirjutavad Ingrid Velbaum-Staub Jelena Skulskajast, Irina Belobrovtseva Gohar Markosjan-Käsperist, Aija Sakova Kotjuhist, Mihhail Trunin P. I. Filimonovist (muuseas, selle jätkuharuna ilmub kohe "Tõlkija hääles" Trunini ja minu ühisartikkel Sergei Gandlevski ühest luuletusest ja selle tõlkimisest), Anti Saar vestleb Filimonoviga, Irina Belobrovtseva, Aurika Meimre, Eneken Laanes ja Daniele Monticelli kirjutavad Andrei Ivanovist, Aare Pilv Larissa Joonasest ja Jan Kaplinskist ning Saara Lotta Linno vaatleb lõpetuseks Kotjuhi ja Kaplinski retseptsiooni. 

Kogumiku lõpetab mahukas sekundaarkirjanduse bibliograafia, mille on koostanud Tiina Ritson Rahvusraamatukogust. 

Loodetavasti loob see selgema raamistiku Eesti venekeelse kirjanduse mõistmiseks ja edasiseks lõimimiseks eestikeelse kirjandusruumiga. Kuigi - nagu Igori ja minu saatesõna pisut pessimistlikult tunnistab, võib eestivene kirjandus osutuda laineks, mille haripunkt on juba möödas. Võimalik, et see kogumik aitab muuta selle pessimismi põhjendamatuks.

Jaan Kaplinski "Valitud luuletused"

 

Märt Väljataga koostatuna on valmis saanud Jaan Kaplinski "Valitud luuletused". Raamat on kokku pandud enam-vähem kronoloogilises järjekorras ning rühmitatud Kaplinski luulekogude järgi, kuid kaasa on haaratud ka tekste, mis pole varem raamatutes ilmunud. Raamatul on korralik info ilmumisandmete kohta ning Väljataga pikem järelsõna. Igati esinduslik ja ülevaatlik kogumik - sellisena kondenseeritum ja tihkem kui 2000. aastal ilmunud eelmine Kaplinski enda koostatud esinduskogumik "Kirjutatud", mis oli 1000 lehekülge (nüüdse ca 400 vastu). Raamatu on kujundanud Mari Kaljuste ja kirjastanud Varrak.

Raamatu viimane alaosa koosneb Kaplinski venekeelsete luuletuste tõlgetest, mis on enamjaolt võetud minu ja Katrin Väli tõlgitud kogumikust "Valged ööliblikad. Wegeneri naeratus" (2018), kuid Märt Väljataga on tõlkinud lisaks kolm luuletust, mis on ilmunud 2018 Moskvas välja antud Kaplinski tõlgitud ja algupäraselt venekeelsete luuletuste valimikus "Наши тени так длинны" (Meie varjud on nii pikad), mille uute luuletuste osa võib lugeda kolmandaks Kaplinski venekeelseks luulekoguks. Kaplinski venekeelset luulet on tegelikult veelgi rohkem: tänavu mais ilmus Igor Kotjuhi kirjastuselt Kite Kaplinski viimane luulekogu "За другими реками" (Teiste jõgede taga) ning üsna varsti on Moskvas ilmumas "Отпечаток крылатого пальца" (Tiivulise sõrme jälg), mis kirjutamisaja järgi pidanuks tegelikult olema neljas venekeelne kogu. Nii et tegelikult on praeguse seisuga vähemalt pool Kaplinski venekeelsest luulest veel ootamas eesti keelde tõlkimist.

Luulekava "Kaplinski tagasiminek. Jaan Kaplinski 80"

 Jaan Kaplinski 80. sünnipäevale pühendatud konverentsi "Luuletused on maakeral elanud eotseenist saadik" lõpetuseks valminud luulekava.

MAG/IAH konverents „The Image of the Self” Lvivis

Käisin juuni lõpus Lvivis, kus toimus Rahvusvahelise Humanitaaria Assotsiatsiooni konverents „The Image of the Self”. Üritus toimus Ukraina Katoliku Ülikoolis. Põhimõtteliselt, nagu aru saan, on organisatsiooni põhieesmärk edendada humanitaarteaduste vaba arengut Ida-Euroopas, eelkõige Venemaal, Ukrainas ja Valgevenes, suur osa rahastusest tuleb Läänest.

Tegu oli mammutkonverentsiga, kus kolme päeva jooksul peeti ettekandeid 17 paralleelsektsioonis, need olid jagatud erinevateks teemarubriikideks: üldajalugu, Ida-Euroopa ajalugu, Vene keisririigi ajalugu, nõukogude perioodi ajalugu, keeleteadus, kirjandus, antropoloogia, meediauuringud, politoloogia, ühiskondlik mälu, sotsioloogia, urbanistika, narratoloogia- ja diskursiuuringud, identiteediuuringud.

Oli väga huvitav ja hariv üritus. Mind kutsuti sinna kõnelema eestivene kirjandusest, kutsujaks Moskva kirjandusteadlane Ilja Kukulin, vahendajaks Igor Kotjuh – suur tänu neile!

Annan väikse ülevaate sellest vähesest osast, mida kuulsin.

Sektsioon „Kirjanduslikud minakujutised”. Marylandi ülikoolis õppiv ukrainlanna Natalia Pratsovõta kõneles ortodoksi kirikuisa Turovi Kirilli jutlustest ja mõistulugudest ning püüdis neid analüüsida Mihhail Bahtini autoriteetse ja veenva sõna vastanduse kaudu (üks kehtestab, teine püüdleb nõustumist) – Kirilli autoripositsioon pole mitte ainult esimest liiki, nagu võiks arvata. Stockholmi slavist Emma-Lina Löflund käsitles vene luuletaja Maksimilian Vološini elu ja loomingut, väites, et Vološin leidis võimaluse, kuidas pärast revolutsiooni minna asüüli mitte välismaale, vaid iseenda unikaalsesse loojaisiksusse, mis võis endale režiimi tingimustes nii mõndagi lubada, andmata samas järele võimu nõudmistele. Löflund arutles ka selle üle, kas vene avangardistide „maailmaloome” pärineb varasemate sümbolistide „müüdi- ja eluloome” kontseptsioonist. Lizaveta Barouskaja Valgevene Vitsebski ülikoolist käsitles Kazuo Ishiguro romaani „When We Were Orphans” - selles avaneb pilt teatavast tänapäeva inimtüübist, kes ei soovi olla täiskasvanu, vaid otsib pidevalt endale vanemaid, keda ta aga leida ei suuda ning mõistab end nõnda ette orvustaatusesse; see on mingisse psühholoogilise mineviku hetke kinni jääine – isegi mitte teismeliseikka (sellesse fikseerumine tähendaks permanentset mässu „vanemate” vastu), vaid kuhugi varasemasse. Sellele analüüsile sekundeeris USA Lincolni ülikooli särav õppejõud Noel Heermance, kes käsitles Ameerika mustanahalise kirjaniku Ralph Waldo Ellisoni 1950. aastail kirjutatud romaani „Invisible Man” (selle taustal ka Ellisoni olulise mõjutaja Ralph Waldo Emersoni ideestikku – nimede sarnasus pole juhuslik). Romaani põhiidee on selles, kuidas individueerumiseks tuleb loobuda vaimsete vanemate otsimisest ning saada iseenda isaks; see hoiak on seotud ka vabakristluse käsitusega selle kohta, milline on inimese suhe Jumalaga – mitte keegi teine ei saa teada, milline on minu suhe Jumalaga, ainult ma ise saan olla selle suhte kriteerium.

Vestlusring „Luule muutumises: venekeelne luule ja nõukogudejärgse kultuurimaastiku uus konfiguratsioon pärast 2014. aastat”. Aastanumber märgib mõistagi Krimmi liitmist Venemaaga ning Ukraina sõja algust, mis on ukraina-vene kultuurisuhetes olnud oluliseks pöördepunktiks. Vestlusringi juhatas Ilja Kukulin, osalesid Moskva ajakirja „Novõi mir” toimetaja ja luuletaja Maria Galina, praegu Riias elav ajakirja „Vozduh” toimetaja ja luuletaja Dmitri Kuzmin ja mina (osalema pidi ka sõltumatu leeduvene kirjandusteadlane Taisija Oral – endine Laukkonen –, kes on uurinud kõigi kolme Balti riigi venekeelseid kirjandusi, kuid tal polnud võimalik tulla). Galina kõneles lühidalt sellest, kuidas Krimmi-järgses olukorras on tugevnenud ukraina kultuuri enesemääratlemine vene kultuurist sõltumatuna, mille tunnistuseks on see, et vene kirjandust on hakatud ukraina keelde tõlkima, mitte ei loeta enam algkeeles.

Ma ise püüdsin oma ettekandes välja joonistada teatavaid piirijuhtumeid, mis märgiksid eestivene kirjandusliku identiteedi liikumisruumi. Andrei Ivanov on näide sellest, kuidas kirjanik on vältinud väga selgeid identifitseerumisi, olles pikka aega teadlikult kodakondsuseta, eelistades end samastada pigem Tallinna või Eesti Kirjanike Liidu kui kirjanike kutseühinguga; ka tema tekstide tegelased püüavad olla kuskil vahepeal. Kõnelesin ka katsest anda talle kodakondsus eriliste teenete eest, mis muutis ta tahtmatuks indikaatoriks selle kohta, kuidas „vene küsimusega” Eestis lood on; samuti asjaolust, kuidas osad tema tekstid (nagu nt „Rasmus Hanseni kirjutuskera”, mis puudutab ka tundlikku Krimmi teemat) on eestikeelsesse kirjandusruumi sisenenud varem kui venekeelsesse. Ivanovi ebamäärase ja oma passiivsuses „tülitekitava” positsiooni kõrval on rühm eestivene kirjanikke (aktiivseimana neist Igor Kotjuh), kes on teadlikult loonud kirjanduskultuuri, mis oleks venekeelseks jäädes ühtlasi ka eesti kirjanduse osa. Selle eeskujuks on lätivene noorema kirjanduse mudel (eelkõige rühmitus Orbita). Seegi kultuur püüab tegelikult olla apoliitiline – olles küll suurepärane näide integratsioonist, ei soovi ta ise end sel pinnal poliitiliselt angažeerida lasta.

Omaette huvitav juhtum on Sveta Grigorjeva – end vene-eesti hübriidina esitlev luuletaja, kes kirjutab eesti keeles. Nagu kriitikagi on märkinud, on Grigorjeva luuletajamina positsioon ses mõttes üsna turvaline, sest see pole niivõrd lahendust vajav probleem, kuivõrd üks ähvardava-võrgutava poeetilise mina koostisosa; Grigorjeva positsioon annab märku, et selliseid probleeme võib jubakasutada kunstilise mängu osana, st mõnes mõttes on asi muutunud turvaliseks.

Palju ebamugavamat positsiooni näitab aga venekeelseks luuletajaks hakanud Jaan Kaplinski. Tema jaoks on keelevahetus muidugi eelkõige üks osa taoistlik-zenilikust isiksuse tühjuse ja muutlikkuse tajust, kuid selle käigus on ta siiski ka kultuuripoliitilises mõttes ambivalentne, nt kui ta luuletab sellest, kuidas ta ei soovi võtta seisukohta poliitilise kõnetuse suhtes, kellele kuulub Krimm. Mõnes mõttes on Kaplinski leidnud kuulumatuse ala, kus „elutseda” pole võimalik ei eesti ega eestivene kirjanikul, see on midagi üsna idiosünkraatilist – kuid eestivene kultuuri võimalikkusi provotseerib see ometi.

Dmitri Kuzmin kõneles erinevatest hoiakutest, mida väljaspool Venemaad asuv vene kultuur võib omaks võtta. Üks neist on emigrandi hoiak – ennast defineeritakse emamaalt väljasolemise kaudu (näitena tõi Kuzmin Eestis elanud David Samoilovi, kelle Eesti-kuvand oli suhteliselt kolonialistlik, nägi Eestit kui mitte-Venemaad); teine on immigrandi hoiak, mis püüab asukohamaa kultuuri enda lähtekultuuri järgi aproprieerida (näiteks USAsse läinud Dmitri Bobõšev); kolmandaks diasporaa-hoiak, mis püüab leida oma sõltumatu olemasoluviisi (näitena Riia Orbita). Ukrainas on viimasel ajal aga tekkinud vene luuletajate seltskond (Anton Polunin, Ilja Rissenberg, rühmitus Lotsija), kes püüavad kirjutada kas siis ukrainapärases vene keeles või siis mängivad veel peenemaid mänge, mida Kuzmin nimetab „poeetiliseks mikrobilingvismiks” - keelemängud, mis on mõistetavad vaid neile, kes valdavad mõlemat keelt (kuigi põhimõtteliselt on see venekeelne luule). Üks näide: батькивщiна не рiдина (hääldus „batkõvštšina ne ridõna”), mis ukraina keeles tähendab „isamaa pole vedelik”, kuid sõna „рiдина” meenutab vene sõna „родина” (rodina), mis tähendab samuti kodumaad, isamaad. Nii et otsesele sõnumile, et kodumaa pole midagi laialivalguvat, lisandub siin ka metalingvistiline väide, et igast isamaast tuleb rääkida tema enda sõnadega, Ukraina ei ole „rodina”.

Dmitri Kuzmin kõnelemas (foto konverentsi ametlikust galeriist)

Esimese päeva lõpetasid plenaarettekanded Tatjana Štšõttsovalt (Vilniuse Euroopa humanitaarülikool) ja Valeria Korabljovalt (Kiievi Ševtšenka ülikool/Baseli ülikool). Nende põhiteemaks oli küsimus, kuidas humanitaarteadused peavad orienteeruma olukorras, kus ühest küljest peavad nad säilitama akadeemilise tegevusena vastavuse teatavatele objektiivsuskriteeriumitele, kuid teisalt, kuivõrd nad on olulised kultuuri enesekirjelduse vahendid, ei saa nad läbi ilma kultuurilise kuuluvuseta, sest vastasel juhul kaoks nende oluline funktsioon. Korabljova üheks oluliseks viidatavaks oli Ameerika politoloog Ken Jowitt, kes on üks olulisi fukuyamaliku „ajaloo lõpu” kontseptsiooni oponente, väites, et Nõukogude Liidu lagunemine toob kogu maailmas kaasa disbalansi, mis käivitab „ajaloo” hoopis uue hooga – selle tunnistajaks ja analüüsijaks ongi humanitaar- ja ühiskonnateadused tänapäeval sattunud.

Sektsioon „Meedia ja poliitika kaasaja luules”. Anna Gavrõljuk Trieri ülikoolist vaatles 2014. aasta järel Ukraina ühiskondlikus teadvuses üles kerkinud motiivi „Kangelased ei sure” arenguid nii Ukraina luules kui ka sotsiaalmeedias; üheks vaadeldud tektidest oli Aleksandr Kabanovi luuletus „Это— пост в фейсбуке, а это блокпост — навостоке” („See on postitus Facebookis ja see on turvapost idas, meie kaotused on viis bännitut, kuus mahalastut...” - irooniline-valuline luuletus sellest, kuidas sõda seguneb virtuaalse, kuid ohutu sotsiaalmeediasõjaga). Jekaterina Jevgraškina (samuti Trieri ülikoolist – mõlemad esinejad on osalised Trieri ülikooli projektist, mida juhib professor Henrieke Stahl ja mis uurib tänapäeva venekeelset luulet) tutvustas vene feministliku ja lesbilise luuletaja ja kunstniku Oksana Vasjakina projekti „Veter jarosti” (Raevutuul); Vasjakina positsioon on üsnagi radikaalne, ta peab lesbilisust maailmavaateliseks valikuks, mässuks (seksuaalselt) vägivaldse meessoo vastu. Vasjakina oluliseks mõjutajaks on prantsuse radikaalfeminist Monique Wittig.

Valgevene riikliku ülikooli õppejõud Uljana Verina kõneles Valgevenes uuemal ajal tekkinud aseemilisest kirjutusest, mille esikujud on Katja Samigulina ja Juli Iljuštšenko ning mis on luule ja graafika piirialal asuv nähtus – jäljendatakse küll erinevaid kirju, kuid tähemärgid ei ole tavamõttes loetavad. Nagu tegelikult ootuspärane, mõjub just selline tähenduse puudumine eriliselt ohtliku varjatud tähenduslikkusena, kuhu igaüks loeb sisse oma hirmud (Valgevene suletud režiimist kuni liberaalse Saksamaani – Berliinis kutsuti nende aktsioonile välja politsei, sest neid peeti terroristideks – loetamatut kirjasäbru peeti araabia kirjaks). Konventsioone lõhkuv kunst, isegi kui ta on tähendusetu, muutub alati poliitiliseks, sest ta aktiveerib retseptsioonikonteksti erilisel moel, olles efektiivsem tähenduslikult poliitilisest loomingust, mis on kergesti redutseeritav.

Sektsioon „Juudi isedust loodimas”. Julia Jarmak Valgevene Grodno ülikoolist kõneles 1910. aastate Valgevene juutide emigratsioonist ja naiste rollist selles. 1892. aastast oli juutidel luba Vene keisririigist emigreeruda (ilma naasmisõiguseta), kuid seaduslik lahkumisõiguse saamine (pass jms) oli nii aeganõudev, et sageli valiti illegaalne emigratsioon – mis tekitas terve omaette varisüsteemi piiri lähedal, emigreerumisele kaasa aitamisest sai omaette äri, milles osalesid ka naised (muuseas aitasid kohalikud juudid – kuna neil oli võrgustik – piiri ületada ka mittejuutidest poliitilistel või majanduspõgenikel).

Andrew Reed (Brigham Youngi ülikool, USA) kõneles kahest Vene keisririigis tegutsenud juudi päritolu õpetlasest Khuolsonist ja Levisonist (kui õigesti kirja panin, netis leidub nende kohta vähe), kes astusid õigeusku ning said sellelt positsioonilt (st formaalsete mittejuutidena, kes tõusid Vene akadeemilises ilmas kõrgele) astuda välja Venemaa juutide kaitseks.

Ukraina uurija Juri Ševtšuk New Yorgi Columbia ülikoolist kõneles teemal, mis oli pooleldi seotud juudi teemaga, kuid põhiliselt puudutas ukraina identiteedi kujutamist nõukogudeagses filmikunstis. Nõukogude Ukraina filmi eripära oli see, et oli küll palju juutidest režissööre, kuid üldse mitte juudi temaatikat (kui, siis vaid harva holokausti); 1910. aastail tekkis küll elujõuline jidišikeelne kino, mis toimis kuni II maailmasõjani, kuid see kolis pärast revolutsiooni Ukrainast (kus Odessa on ju olnud oluline juudi keskus) Poola, Austriasse ja Ameerikasse. Omapäraseks erandiks on 1967. aastal Aleksandr Askoldovi tehtud film „Komissar” (üks Nonna Mordjukova tipprolle), kus juudid on olulisel kohal – kuid paradoksaalselt on see film Vene kodusõja aegsest Ukraina linnast, kus tegelaste hulgas pole juutide ja venelaste kõrval ühtki ukrainlast. Samuti pole Kira Muratova Odessa-filmides ühtki ukrainlast. Ukrainlasi kujutatigi/tajutigi pigem teatavat liiki venelastena – ukrainlasest sai linnas venelane, ukraina linnakultuur oli oksüümoron. Eriti huvitav on juhtum filmiga „Jahtides kaht jänest” - 1961 Kiievis vändatud komöödia, mis oli esialgu ukraina keeles, teemaks see, kuidas ukraina noormees seisab valiku ees, kas kõrgemasse seltskonda pääsemise nimel hüljata oma senine identiteet (tegevus toimub tsaariajal). Filmi saatis suur menu, see dubleeriti vene keelde ning läks sellisena laia levisse. Ukraina keele asendamine vene keelega aga muutis filmi probleemkomöödiast lihtsaks vodevilliks. Sellisena on ta näide ukraina identiteedi taandamisest probleemina. Teine näide on nõukogudeaegne estraadikoomikute paar Berezin-Timošenko, kes mängisid Štepselit ja Tarabunkat – assimileerunud Odessa juut ja harimatu ukrainlane, kes räägib vene-ukraina segakeelt suržikut (keel ise sai koomika allikaks); nõnda mängiti kaht vähemust teineteise vastu välja, koomika vaatepunktiks oli aga vene koloniaalne identiteet, mille poolikuteks väljendusteks kumbki tegelaskuju oli. Ukrainlus ühesõnaga etnologiseeriti, see polnud täisväärtuslik identiteet, vaid pelgalt üks eripära. Iseloomulik on ka see, et nii Hruštšov kui Brežnev olid päritolult ukrainlased, kuid nende ukrainlus oli välja mängitud vaid etnograafilise lisanüansina (Hruštšovi puhul) või üldse mitte.

Sektsioon „Kaasaja luule uued formaadid”. Massimo Maurizio Torino ülikoolist kõneles rühmituse Orbita tegevusest, keskendudes selle sünkreetilisusele (luuletekst on sageli ühendatud visuaalse, muusikalise, performatiivsega) ning küsis, kas seda käsitleda luulekunsti laienemisena või lihtsalt naasmisena sõnakunsti algse olemisviisi juurde. Moskva teadur Mihhail Pavlovets käsitles üht spetsiifilist nähtust vene luules – luuletuste pealkirjade loetelu kui omaette luuletekst; näidetena vaatles ta Lev Rubinsteini teksti „Luule tähestikuline indeks” ning Arkadi Štõpeli samasugust teksti. Pavlovets analüüsis värsimõõdu ja stilistika põhjal, millisele vene luuletraditsiooni lõigule nood tekstid viitavad. Küsimuseks jäi, kas sellised tekstid on võimelised looma uut žanri või seisnebki nende avangardsus just asjaolus, et tegu on tekstidega, mis ei saa olla uue žanri mudeliks.

Henrieke Stahl Trieri ülikoolist vaatles venekeelses netikultuuriruumis tekkinud uut nähtust – YouTube'is on hakatud suhtlema luuletuste dialoogi näol; see olevat asi, mida Lääne sotsiaalmeedias sellisel kujul pole, võimalik, et ka põhjusel, et just internet on Venemaal koht, mis on ametlikust kontrollist kõige vabam. Eraldi käsitles Stahl Roman Osminkini tegevust YT-luuletajana.

Vestlusring „Jelizaveta Mnatsakanova luule”. Vene nn uue avangardi üks olulisi poeete Mnatsakanova avaldas tänavu pärast pikka vaheaega luulekogu „Novaja Arkadija” (Uus Arkaadia). Päritolult on ta armeenlane, sündinud 1922 Bakuus, 1945 tuli Moskvasse õppima, lõpetas konservatooriumi ja on tegutsenud muusikateadlasena. On tõlkinud palju saksakeelset luulet, 1960. aastaist saadik kirjutanud modernset luulet, sh visuaalset poeesiat, mida Venemaal hakati avaldama alles 1990. aastail. Algusaegadel oli tema oluliseks mõjutajaks Gennadi Aigi, hiljem saksakeelne modernism – alates 1975. aastast elab Mnatsakanova Austrias ja on olnud Viini ülikooli kirjanduse õppejõud.

Vestlusringi juhatas Berkeley ülikooli juures tegutsev Ivan Sokolov, kes osutas Mnatsakanova luule retseptsioonis laialt levinud lähenemisviisile, et see pole niivõrd luule, kuivõrd sõnaliste vahenditega loodud muusika.

Moskva luuletaja ja kirjandusteadlane Kirill Kortšagin osales Facebooki-kõne vahendusel. Ta tõi esile Mnatsakanova seose Paul Celaniga, osutades sellele, et Mnatsakanova suhtles Moskvas Erich Eichhorniga, kes oli Celani noorpõlvesõber Tšernivtsi-aegadest. Kortšagin rääkis Mnatsakanova kasutatud fuuga- ja anagrammitehnikatest.

Kirill Kortšagin Facebooki kaudu kõnelemas, Ilja Kukulin teda kuulamas (ise pildistasin)

Ilja Kukulin arutles Mnatsakanovaga seoses uusavangardismi rollist maailmas, kus normidest üleastumine on mitmekesine ja tavaline – milline transgressioon saab siin veel võimalik olla? Tekib miski, mida Kukulin nimetas postutoopiliseks futurismiks, kus kunagised poeesia „aurat” hajutanud võtted hakkavad rõhutama autori isiklikku kohalolu tekstis. Kukulin rääkis ka Mnatsakanova seostest austria luuletaja Hans Carl Artmanniga ning Grazer Autorenversammlungiga ja austria konkreetse luulega.

Dmitri Kuzmin kõneles Mnatsakanova kordustele rajatud minimalismist – see on seotud religioosse eshatologismiga, kuivõrd kujutab endast progressipettumuse väljendust (muusikas on analoogiks Arvo Pärt – minu jaoks tekitas pisut kummastust, et Pärdist kõneldi selles vestlusringis kui „meie, kodumaisest” heliloojast, asetades ta üsna loomulikul viisil vene kultuuriruumi nähtuseks – aga olgu, on huvitav teada saada, et Pärt tundub nii olulisena, et teda võivad „omaks” pidada mitu erinevat kultuuriruumi). Selline minimalism väljendab tsüklilist ajataju. Kuzmin vaidles hoiaku vastu, mis seostab Mnatsakanovat üheselt Aigiga – Aigi kordused ei ole aega peatava funktsiooniga, vaid just nimelt arengu vorm. Mnatsakanova (ja Pärdi) poeetika tekke kontekstiks on stagnaaeg, mis reaktsioonina tõi esile religioosse minimalismi – teatud mõttes on see ultrakonservatism. Kuna aga seda ümbritses vene luule põhiliini enda konserveeritus, siis muutus see eshatologism radikaalseks ja avangardseks žestiks. Kuzmin arvas, et kui kuskilt otsida tõsiseltvõetavat konservatismi vene kultuuris (mis poleks sõge ja autarkiline rahvuslus), millega nn vasakpoolne, st progressimudelit järgiv kultuur saaks sisuliselt oponeerivas dialoogis olla, siis just Mnatsakanova (ja Pärdi) loomingus on see olemas. Kuzmini arvates on vene vasakpoolne kirjandus viimased 10 aastat kriisis, sest pole leidnud endale alternatiivi, millega suhestuda.

Ivan Sokolov küsis oma ettekandes, kuidas Mnatsakanova klassikalisusest saaks välja lugeda midagi tulevikku osutavat. Ta lähenes Mnatsakanova korduse-poeetikale pisut teisest küljest, juhtides tähelepanu sellele, kuidas kordus tähendab selles juba-kirjutatu pidevat ülekirjutamist – Mnatsakanova viimane raamat sisaldab üsna palju varem ilmunud luulet, kuid see on alati töödeldud ja teisendatud, nii et tekstidel polegi n-ö kanoonilist kuju. Mnatsakanova ise on rääkinud, et autor pole midagi muud kui pidev töö, autor ei seisne muus kui tekstilises töös; ja seega on kordus selle töö, st elu ja loomingu katkematuse väljendus.

Kirill Kortšagin reageeris Kuzmini kõneldule, arutledes, et kordus võib olla just nimelt vasakpoolne, vabastav poeetika. Roman Osminkin arvas, et korduse poeetika osutab Mnatsakanoval ka kõige muutlikkusele ja vananemisele.

Sektsioon „Kirjandusteooria, kirjanduspraktika”. Moskva teadur Nika Kotšetkovskaja vaatles seda, kuidas renessanssi uurinud ajaloolaste Steven Greenblatti ja Leonid Batkini uurijategevus paistab kirjandusteoreetiliste dialoogikontseptsioonide valguses. Üheks oluliseks tugiteoseks oli Foucault' „Kartmatu kõne”, mis uurib parrhesia loomust.

Luultajatest abielupaar Maria Galina ja Arkadi Štõpel kõneles viimastel aastatel tekkinud nähtusest, kus nüüdisaegset ukraina ja vene luulet on hakatud vastastikku tõlkima. See võib näida kummaline, aga see tõesti on asi, mis tundub seal uudse ja märgilisena. Ukraina keelde on küll tõlgitud vene klassikat (ja loodi seekaudu ukraina keelde tagantjärele juurde uusi stiiliregistreid), kuid nt 60ndate vene luulet ukraina keelde enam ei tõlgitud – sest tundus endastmõistetav, et ukrainlased loevad seda vene keeles. Galina ja Štõpel väitsid, et noil nüüdsetel vene-ukraina vastastikustel tõlgetel pole esiplaanil transleeriv funktsioon (sest tegelikku keelelise mõistetavuse probleemi pole, ukrainlased mõistavad venekeelset teksti ja ka venelaste jaoks pole ukrainakeelne tekst arusaamatu), need on pigem kunstilised või (kultuuri)poliitilised aktid, mille eesmärgiks on luua divergentsi, kehtestada vene ja ukraina kultuure teineteise suhtes mitte-omana. Seega luuakse nende tõlgetega uut kommunikatsioonimudelit kahe kultuuri vahel. Mul oli võimalus ka kommenteerida, et mõneti meenutab see olukord eesti ja võru keele vahekorda, kus samuti on just vastastikune tõlkimine see akt, mille kaudu luuakse võru keelele autonoomsust (kuigi vastastikku arusaadavusprobleemi pole).

Sektsiooni lõpetuseks läksid kaks praegu Venemaal elavat Ukrainast pärit venelast vaidlema (kuni solvumiseni) teineteise ukraina keele oskuse üle.

Jan Kaplinski "Valged ööliblikad. Wegeneri naeratus"

Ilmunud on Jaan Kaplinski senise venekeelse luule täielik kogu eesti tõlkes, tõlkisime koos Katrin Väliga ja Verb andis välja. 

Olgu siin lugeda raamatu saatesõna, mille aluseks oli ettekanne konverentsil "Etüüde eestivene nüüdiskultuurist" 6. oktoobril 2017.


*

See raamat koondab eesti keelde tõlgituna Jaan Kaplinski vene keeles kirjutatud luuletusi. Venekeelse autorina kasutab luuletaja nimekuju Jan Kaplinski (Ян Каплинский, vanas kirjaviisis Янъ Каплинскiй; siinkohal on ilmselt oluline viidata, et mõnikord varem on tema perekonnanime transkribeeritud ka kujul Каплински, kuid selline nimekuju on vene keeles muutumatute käändelõppudega võõrnimi). See nimekuju on säilitatud ka siinse raamatu puhul.

Kaplinski venekeelsed luuletused on ilmunud kolmes raamatus. Esimest korda ilmus kimp venekeelseid luuletusi kogumiku „Sõnad sõnatusse. Инакобытие [Teisitiolu]” (Tallinn: Vagabund, 2005) teise poolena. Need on redigeeritud kujul taasilmunud I osana luulekogus „Белые бабочки ночи / Бѣлыя бабочки ночи [Valged ööliblikad]” (Tallinn: Kite, 2014). „Liblikate”-raamat ilmus kahel kujul: üks on üleni vanas nõukogude-eelses ortograafias, teises on vanas kirjaviisis vaid ava- ja lõpuluuletus. Siinses raamatus on avaluuletus algkujul, sest selle äärmist ökonoomsust ja vormitäpsust oleks tõlkes edasi anda võimalik vaid suurte sisu-kadude hinnaga või uue luuletuse loomise näol. Olgu siinkohal toodud selle teksti reaalune tõlge: „Valged ööliblikad / mustad päevaliblikad / kellegi nähtamatud silmad / teraselt vaatavad mind // Varjudesse on hajunud varjud / magavad remmelgad ja palu / magusalt ilma unenägudeta / magab riida najal kirves // Vaikust ja kurbust / on täis tiigid ja aed / pimedas sinises kauguses / tähed ja tähesajud // Vaikinud on sõnad ja noodid / mõtted on nukrad ja selged / igaühel oma mured / igaühel oma uned // Veepeeglis on näod / kes neist olen mina kes ei / valge liblikas näeb unes / et on filosoof luuletaja.”

Teine venekeelne luulekogu „Улыбка Вегенера [Wegeneri naeratus]” (Ozolnieki: Literature Without Borders, 2017) sisaldab peale algupäraselt venekeelsete luuletuste ka neli Kaplinski kergelt töödeldud enesetõlget (luuletused „Ma kirjutan iga päev luuletuse”, „Prussakas kõnnib õhtuvaikuses”, „Maailmu on nii palju...” ja „Kythera, Milos, Kea...”, kõik pärit 1985. aasta luulekogust „Õhtu toob tagasi kõik”), lisaks Kaplinski tõlkeid eesti rahvalauludest, Sappho, Li Yu, Fernando Pessoa (Álvaro de Camposi), Harry Martinsoni, Gunnar Ekelöfi ja Karl Ristikivi luulest. Neid mõistagi pole siinsesse raamatusse võetud. Samas on siin kaheksa luuletust, mis olid olemas „Wegeneri naeratuse” esialgses käsikirjas, kuid jäid trükiversioonist välja: „See pole mina need pole me ise”, „Kevadepäikese valgus seinal”, „Me elame tajumata maailma enda ümber”, „Kevad läheneb enesekindlama sammuga”, „Jumal kes sa oled Jumal kui sa oled tea et ma ei oota”, „Riputades nöörile pestud sokke särki ja jopet”, „Me kõik oleme pärit lapsepõlvest meie kodupaik on seal” ja „Ei ühtki pilve ei ühtki laeva”.

Kõik tõlked on küll autori poolt üle vaadatud ning tema märkustega on arvestatud, kuid ilmselt ei saaks neid nimetada autoriseeritud tõlgeteks, sest Jaan Kaplinski enda arvates oleksid need tõlked tulnud teistsugused, kui ta oleks need ise teinud. Võib-olla oleks need olnud vabamad ümberluuletamised – nagu näiteks olid siinse raamatu kaks teksti, „Sõnade vahel on miski suurem kui sõnad” ja „Palve ongi see mis jääb”, mis on venekeelsena tegelikult Kaplinski enda vabad tõlked või töötlused eestikeelsetest luuletustest „Sõnade vahel” ja „Palve on mis jääb” (kogust „Sõnad sõnatusse. Инакобытие”). Nüansierinevused on siiski küllaldased, et õigustada nende „tagasitõlgete” võtmist siinse raamatu valikusse.

Valik Aare Pilve tõlkeid on varem ilmunud ajakirjas Vikerkaar (2017, nr 4–5), valik Katrin Väli tõlkeid ajakirjas Looming (2017, nr 8) – need erinevad mõningal määral lõppredaktsioonist.

*

Jaan Kaplinski on võõrkeeltes kirjutanud luuletusi varemgi: 1991. aastal ilmus Vancouveris „I am the Spring in Tartu” (taastrükitud ingliskeelsena Kaplinski valikkogus „Kirjutatud” 2000); võrukeelset (ehk lõunaeestikeelset) luulet on ilmunud mitmes kohas, omaette raamatuna luulekogu „Taivahe heidet tsirk” (2012). Esimesed Kaplinski venekeelsed luuletused ilmusid 2006, kuid täieliku keelelise pöörde märgiks on Kaplinski blogipostitus „Goodbye my Estonian” 10. detsembrist 2010, kus ta teatab, et tema võitlus loomuliku eesti keele kasutamise eest, mida ta keelekorraldajate ja toimetajate kiuste on pidanud, on läbi kukkunud ning seepärast loobub ta eesti keeles kirjutamast: „Thus I feel I have been an Estonian writer for half of a century, but I am no more an Estonian writer.”

Põhjalikumalt seletab Kaplinski oma valikut vene keele kasuks intervjuus Igor Kotjuhile: „Võib-olla on see seotud ... vene keele hämmastava rikkusega, tema stiilirohkusega poolkirikuslaavi stiilist platnoistiilini. ... Vene keel on nagu paljude registritega orel, eesti keeles kahjuks on selliseid registreid, stiile vähe. Ja meie pedantsete emakeele puhtuse jälgijate ja igasugu diletantidest sõnaloojate visad ühised pingutused teevad stiilide vahelised eristused järjest udusemaks, keel kaotab üha rohkem omapära, oma poeetilisust...” [Яан Каплинский: Искусство – это царство свободы. – Новые облака, 2011, nr 1–2]

Lisaks muidugi, nagu Kaplinski ise „Liblikate” sissejuhatavas tekstis ütleb, on see pöördumine oma poeetiliste juurte juurde, sest tema esimesed tõsised luulekogemused olid just algkeeles loetud vene klassikud.

Venekeelse Kaplinski retseptsioon algab juba „Liblikate”-raamatu järelsõnaga Sergei Zavjalovilt. [„Wegeneri naeratuse” arvustusi polnud käesoleva teksti kirjutamise hetkeks veel ilmunud.] Olles kirjeldanud viimaste aastakümnete vene luule üldpilti, mis pole siiani vabaks saanud klassikalisele luulele reageerimisest (kas järgivas või poleemilises võtmes), ütleb Zavjalov: „Ja järsku see raamat, mis on kirjutatud nii, nagu polekski „suurt traditsiooni” ega võitlust selle ületamise nimel. On vaid surelik inimene surelikus maailmas. Pole mingit „kirjandusvälja” ega ole mingeid kapitale ega staatusi ... Vene luule pole sellise kõnega enam harjunud. Tal on nii väga puudus ülemaailmselt tunnustatud luuletajast, kes seejuures keelduks mängimast „tähtsa isiku”, „muusade lemmiku”, „rahvusliku geeniuse”, „intellektuaalse olümplase” rolli. Vene luulel on nii väga puudus patriarhist, kelle palge ees on rumal veiderdada, ebamugav targutada, kohatu vanu arveid õiendada, piinlik end paljastada. ... Kas vene luule vastupidavusest piisab, et see raamat välja kanda/kannatada [вынести]?” [Сергей Завялов. Русские стихи Яна Каплинского: возможно ли такое? – Ян Каплинский. Белые бабочки ночи. Tallinn, Kite, 2014, lk 87–91]

Seega on juba raamatu endaga kaasas teatav eksplitseeritud väljakutse, ootus, et vene luuleväli sellele raamatule kuidagi reageeriks.

Eestis ilmus raamatule kolm vastukaja. Ajalehes Den za dnjom arvas Nikolai Karajev, et „Vanaaegne ortograafia on veel üks viis tungida sellesse teisitiolusse, näidata, et sa ei kuulu sellesse ruumi ega aega”. [Николай Караев. Танец в честь Большой Пустоты. – День за днем, 13.07.2014]

 Kultuuriline žest tõlgendub lugeja jaoks kohe ka ühe vahendina Kaplinski luule eksistentsiaalse hoiaku väljendamisel, muutub kunstiliseks võtteks. Samamoodi tajub üldisemat vormilist omadust spetsiifilise kunstilise võttena Julia Podlubnova: „Vabavärss tunneb mõnikord tühjust palju paremini kui niinimetatud regulaarvärss. ... See eesti autor, kes kirjutab muu hulgas vene keeles, on väga peenelt ja meisterlikult piiritlenud tühjuse kui kunstilise võtte ja on otsekui teadlikult paljastanud vabavärsi funktsiooni.” [Юлия Подлубнова. Между нулем и бесконечностью. – Новые облака, 2014, nr 3–4]

Sirbis kirjutas raamatust Mihhail Trunin, leides, et vene keele poole pöördumine pole „poliitiline seisukohavõtt, vaid hea kultuuri mitmekeelsuse tunnus. Sellest on veenvalt kirjutanud Juri Lotman (mitte niisama ei ilmu ta luuletuses lk 63): mitmekeelsus on kohustuslik kultuuri arendamise tingimus, „minimaalne mõtte sünnitamise üksus on mitte üks keel, vaid kaks keelt”.” [Mihhail Trunin. Mõned mõtted Jaan Kaplinski venekeelse luuleraamatu kohta. – Sirp, 9.07.2017] Luulekogu avaluuletus viitab Trunini arvates oma vormiga – „rõhkur, milles on kolm iktust, puudub anakruus ja domineerivad täisrõhulised read” – vene luule hõbeajastule, nagu seda teeb ka kogu lõpuluuletus, mis laenab moto tollaselt poeedilt Georgi Ivanovilt.

Venemaal, tundub, ei tajuta Kaplinskit mitte niivõrd Eesti, kuivõrd Euroopa luuletajana. Gennadi Kanevski paneb mõõtkava kohe paika: „Pärast Rilket on see teine katse, kui sellise mastaabiga Euroopa luuletaja pöördub vene värsi poole. Erinevalt Rilkest kirjutab Kaplinski vene keeles hiilgavalt.” [Геннадий Каневский, Лев Оборин, Никита Сунгатов. О книге Я. Каплинского «Белые бабочки ночи». – Воздух, 2014, nr 4, lk 265–267] Kanevski näeb ka liine, miskaudu Kaplinski vabavärss pole n-ö importkaup, vaid vene sõnakunsti enda traditsiooniga orgaaniliselt seotud: Kaplinski „ei jälita XX sajandi teise poole ja XXI sajandi alguse euroopa keskmistunud vabavärssi, vaid näitab sügavalt rahvusliku vabavärsi võimalusi, mis põhineb vene traditsioonilisel vaimulikul luulel ja ilma riimideta rahvalaulul”; tõesti, viiteid sellele võib Kaplinski luuletustest ka leida. Avaluuletuses näeb Kanevski viidet akmeistidele, üldiselt aga näeb ta siin tranströmerliku „põhjamaise mühina” ja hiina meistrite akvarellmaalide peenuse ühtesulamist.

Nikita Sungatov kõneleb Kaplinski luulest kui omalaadsest vene luule „alternatiivajaloost”: „Oleks ilmselt lihtne öelda, et tema luuletustes kuuleme kaja, mis tuleb meieni olemata jäänud minevikust, et nad on omapärane eksponaat vene kirjanduse alternatiivajaloo muuseumist; kirjandus, kus euroopa vabavärsi traditsioon on edukalt istutatud pinnasesse, mille on ette valmistanud Lermontovi ja Tjuttševi metafüüsika. Kuid üllataval kombel on need luuletused absoluutselt tänapäevased: on võimatu kujutleda neid kirjutatuna teisel ajal, ükskõik, kas ortograafiareform on teostunud või mitte.” [samas] Teisal varieerib Sungatov oma kujutelma nii: „Kaplinski loob retrospektiivselt uue traditsiooni, mida vene luules selgelt väljendunud kujul pole kunagi olnud. See traditsioon saab alguse vene luule „kuldajastust” ja sulab loomulikul viisil ühte euroopa vabavärsiga, mille näideteks on Georg Trakl ja Paul Eluard. Kaplinski vabavärss on kirjutatud otsekui viirastuslikus ruumis kahe maailma vahel – ühel pool Venemaa alternatiivajalugu, kus pole toimunud (kultuuri)revolutsiooni, teisel pool reaalne ajalugu, millesse kuulub „filosoofide aurik” ja suurte poeetide mahalaskmised.” [Никита Сунгатов. Заметки о«коротком списке» Премии Андрея Белого-2015. („Filosoofide aurik” märgib vene kultuuritraditsioonis kaht laevatäit intelligente, kes 1922. aasta sügisel Venemaalt sunniviisiliselt välja saadetuna veeti Petrogradist Saksamaale Stettinisse.)]

Ehk kõige põhjalikumalt ja huvitavamalt on Kaplinski venekeelset luulet analüüsinud Aleksandra Tsibulja. [Александра Цибуля. „Вещи не запомнили своих имен“. – Новое литературное обозрение, 2015, nr 133, lk 314–319] Ta näeb Kaplinski luule kuuluvust samasse traditsiooni ameerika vabavärsi, T. S. Elioti, Poundi, Tranströmeri ja Trakliga, lisaks leiab Tsibulja, et Kaplinski sobiks jätkama liini Jaccottet–Bonnefoy–Miłosz. Kaplinskile on omane pateetika, mida võib endale lubada vaid kõrgmodernism, ta kasutab radikaalromantilist leksikat, „[k]uid kõigele vaatamata mõjuvad Kaplinski tekstid kurdistavalt, kõik need kulunud sõnad ja mõtted on värsked – millest? Asi on selles, et vene keel pole luuletaja emakeel. Kaplinskile on lubatud niimoodi kirjutada, sest ta asub teises keelesituatsioonis, ta toob kuuldavale selle, mis venekeelse tänapäeva luule lugeja jaoks on kustunud – uuena, esmakordsena.” Tsibulja räägib võrdluseks ka varasemast Kaplinskist (kogumik luulet Svetlan Semenenko tõlkes ilmus 1987) ning leiab, et nüüdne Kaplinski on tihkem ja kontsentreeritum. Tsibulja näeb selles tihendatuses, teatavas ranguses ja suhtumises keelde isegi midagi celanlikku.

2015. aasta kevadel anti Kaplinskile „Liblikate”-raamatu eest Vene Preemia. See on auhind, mida alates 2005. aastast antakse välja väljaspool Venemaad elavate autorite venekeelsetele teostele, ning Kaplinski on olnud seni ainus laureaat, kellele vene keel pole emakeel. [Luule, lühiproosa ja pika proosa kategoorias – lisaks esikohale antakse välja ka 2. ja 3. koht (varem on Eesti autoritest sellesse esikolmikusse mahtunud ühe korra Jelena Skulskaja ja kahel korral Andrei Ivanov). Lisaks antakse ka eripreemiat üldisemate kirjanduslike teenete eest, selle pälvis 2016. aastal Igor Kotjuh.]

Eestis kommenteeris auhinnasaamist Rein Veidemann, püüdes Kaplinski luule mitmekeelsust paigutada varasemasse Eesti traditsiooni: „Kirjaniku keelevahetus pole siiski midagi erakordset. Koidula ja Undergi alustasid luuletamisega saksa keeles. Saksa keeles on luuletusi kirjutanud ka Kristjan Jaak Peterson,” lisades ka ühe maailmakirjanduse paralleeli, vihjates võimalusele näha Kaplinski keelevahetust teatava sise-eksiilina: „Milan Kundera vahetas tšehhi keele eksiilis prantsuse keele vastu. Nüüd teda kutsutaksegi tšehhi-prantsuse kirjanikuks.” [Rein Veidemann. Keelevahetuse luule. – Postimees, 4.04.2015]

Vene Preemia žürii liige, ajakirja Družba narodov peatoimetaja Aleksandr Ebaonidze kommenteeris Kaplinski luulet nii: „Tema luuletustest püüdsin ma kinni põhjamaise värske tuulehoo [северный свежак]. On tunda Baltikumi.” [Наталья Дардыкина. Лучшие стихи России – бабочкины ночи, ритмы „Титаника”. – Московский комсомолец, 22.04.2015] Nii et teatav eksootika mängis žürii jaoks ilmselt oma rolli. Nn skandinaavia sündroomist, mis on liikvel tänapäeva vene luules ja mis kajab vastu ka Kaplinskist, teeb juttu ka kriitik Natalja Tšernõhh [Наталия Черных. Ян Каплинский. Белые бабочки ночи, Бахыт Кенжеев. Довоенное, Евгений Клюев. Музыка на Титанике. – Новая реальность, 2015, nr 66].

Luuletaja Kirill Kortšagin räägib sellest, kuidas keelevahetus on osa Kaplinski luuletuste temaatilisest subjektsuse lahustumisest, ning toob sisse ka vene keele poliitilise mõõtme: „Kaplinski puhul osutub impeeriumi ja rõhumise keel ometi vabastavaks seetõttu, et see kuulub kõigile ja eikellelegi, muutub olemuselt internatsionaalseks keeleks (mis on muuseas omane just imperiaalsetele keeltele selle sõna laias tähenduses).” [Кирилл Корчагин. «Идентичности нет». – Новый Мир, 2015, nr 11] Kortšagin meenutab ka Pessoad, kes lisaks oma heteronüümsele pihustumisele seostub ka selle poolest, et kirjutas muu hulgas ka inglise keeles.

Ivan Starikov seostab algusluuletust severjaninliku traditsiooniga ning kirjeldab Kaplinski venekeelset vabavärssi kui kvanthüpet omaaegsest traditsioonist nüüdisaegsesse euroopalikkusse. [Иван Стариков. Послание с другого берега.]

Niisiis üldjoontes paistab, et Kaplinskit tajuti vene retseptsiooniruumis millegi uue ja erinevana, euroopalikuna, mis pole end seni vene luules kehtestanud, kuid samas ei tundu see võõrana või importkaubana, vaid on midagi vene luule varasemast pinnasest orgaaniliselt välja kasvanut.

Ühtlasi aga tähendab see seda, et vene luule kontekstis tajutuna on Kaplinski tekstidel rohkem „korruseid” kui eesti kontekstis, ta aktualiseerib vene kultuuriruumis elava lugeja kogemuses rohkem tähenduslikke kihte, on rohkemal määral markeeritud. Neid pole eesti keelde ümber tõlkides nähtavasti võimalik eesti lugeja tajusse tuua.

Üldiselt aga tundub, et Kaplinski poeetika on vene keeles üsna samasugune kui tema eestikeelses luules – kui mitte arvestada mõnesid sõnamänge, mis on võimalikud spetsiifiliselt vene keeles (nt mäng sõnaga права, mis tähendab nii õigusi kui lube, luuletuses „Minu juhtimisõigus juhiload ei kehti enam”). Kaplinski venekeelne luule on tõesti tihenenud, kuid see ei sõltu keelest, vaid pigem luuletaja enda klaarunud maailmatajust. Tõlkimise juures oli põhiküsimuseks see, kuidas hoida sõnavara ja lausestus „Kaplinski-pärane”. See ei saanud loomulikult seisneda Kaplinski eestikeelse luule ja üldise keelekasutuse stiili jäljendamises – see oleks välja kukkunud poolik ja kohmakas –, vaid sellest põhimõttest kinni pidamises, et keel oleks võimalikult loomulik ja kõnekeelelähedane, võimalikult vähe „kunstipärane”. Tundub, et see on olnud ka Kaplinski enda püüdlus mingist hetkest saadik – vähemalt 1980. aastaist saadik, kui vaadata kas või, mis suunas on ta oma varasemaid luuletusi redigeerinud valikkogus „Käoraamat”.

Küsimus, kas Jan Kaplinski on vene, eesti või eestivene luuletaja, on ilmselt tema luuletuste mõistmiseks kõrvalise tähtsusega. Kui aga siiski selle üle spekuleerida, siis näib, et selliste määratluste juures on otsustava tähendusega see, mida võiks nimetada „retseptsioonikogukonnaks”. Üks autor saab eestivene kirjanikuks päriselt mu meelest juhul, kui tema retseptsioonikogukond koosneb nii vene- kui eestikeelsetest lugejatest. Eesti puhul tähendab see paratamatult, et vene keeles kirjutatud tekstid tuleb tõlkida, sest vene keeles lugemise harjumus (rääkimata oskusest – eriti noorema põlvkonna hulgas) pole eestikeelsete inimeste hulgas väga levinud. Nõnda siis on käesolev raamat ka võimalus muuta Jan Kaplinski eestivene või lihtsalt eesti luuletajaks.

Jaan Kaplinski venekeelseid luuletusi 2

Vikerkaares 2017/4-5 ilmus kümme Jaan Kaplinski luuletust. Lisan siia need, mis eelmisest valikust välja jäid.


*

Ma ei imesta selle üle et te olete tagasi tulnud härrased inkvisiitorid

ma tundsin teid kohe ära — te olete vähe muutunud kuigi teie küsimused

pole enam need teid ei huvita enam kas ma usun kommunismi

ja Jumala olematust nüüd tahate teada

kellele minu arvates kuulub Krimm

parem ärge küsige seda minult ma pole seal käinud

küsige neilt keda pole kuid kes on Krimmis elanud

küsige Tšehhovilt Vološinilt Šmeljovilt Grinilt

küsige neilt kes seal on surnud kes seal on tapetud

kindral Wrangelli sõduritelt ohvitseridelt

Krivošeini valitsuse teenistujatelt

maha lastutelt surnuks piinatutelt hävitatutelt uputatutelt

kelle nimesid teavad vähesed kuid kelle hääli võib kuulda

ka praegu kuigi nad on peaaegu eristamatud lainete ja tuule häälest

ja nende keel on peaaegu eristamatu

Tšehhovi Vološini Šmeljovi ja Grini keelest

*

Ei tea kas see oli armastus kuid kas ongi vaja teada

oli igatsus olid salaja loetud leheküljed

kirg ja aastatepikkune janu ja meeleheide

kire hääled kõrvus — seina taga

armatseti kaua häbitult

ja ma ei teadnud kas ma ootan Kaunist Daami

või Paabeli Hoora — lõpuks

oli see minu jaoks ükskõik ja lõpuks

ta ilmus naeratas tuli minu juurde

ja ma võisin armulauda saada sisenedes temasse

tema niiskesse sooja ihusse ja sealt välja tulla

uue inimesena hingates täiel rinnal

kõik mis jääb on vaid tänulikkus

usk ja lootus mis on ümber sündinud armastuseks

armastus mis on ümber sündinud Veenuse peegelduseks

järvepinnal mis pudeneb tuhandeks

helgiks pinnale tõusnud kala sabalöögist

*

Mis on raskem ja kurvem – olla keha ilma hingeta

või hing ilma kehata kas võib hing

midagi näha ilma silmadeta kuulda ilma kõrvadeta

kui ta kuskil on siis vaid kui jäänus mälust

lõplik hulk mälestusi möödunust

tehtust kirgedest ja soovidest

mille ees ta on täiesti kaitsetu

kui ta vaid pole osanud kaasa võtta

peotäit allikavett et kustutada

jagamata armastuse ääretu igatsuse leeki

leevendada seda valu mis on elu ise

millest said aru siis kui oli juba hilja

said aru et elu tuum ongi valu

ja sul on vedanud kui sul on käepärast

jäätükk sulavast taanduvast liustikust

mida sa võid vastu rinda suruda kuulates

kuidas süda lööb järjest rahulikumalt aeglasemalt

ja sa tasapisi unustad nii valu kui elu

.