Olgu siin lugeda raamatu saatesõna, mille aluseks oli ettekanne konverentsil "Etüüde eestivene nüüdiskultuurist" 6. oktoobril 2017.
*
See
raamat koondab eesti keelde tõlgituna Jaan Kaplinski vene keeles
kirjutatud luuletusi. Venekeelse autorina kasutab luuletaja nimekuju
Jan Kaplinski (Ян
Каплинский,
vanas kirjaviisis Янъ
Каплинскiй; siinkohal on ilmselt oluline viidata, et
mõnikord varem on tema perekonnanime transkribeeritud ka kujul
Каплински,
kuid selline nimekuju on vene keeles muutumatute käändelõppudega
võõrnimi).
See nimekuju on säilitatud ka siinse raamatu puhul.
Kaplinski
venekeelsed luuletused on ilmunud kolmes raamatus. Esimest korda
ilmus kimp venekeelseid luuletusi kogumiku „Sõnad sõnatusse.
Инакобытие [Teisitiolu]” (Tallinn: Vagabund, 2005) teise
poolena. Need on redigeeritud kujul taasilmunud I osana luulekogus
„Белые бабочки ночи / Бѣлыя
бабочки ночи [Valged ööliblikad]”
(Tallinn: Kite, 2014). „Liblikate”-raamat ilmus kahel kujul: üks
on üleni vanas nõukogude-eelses ortograafias, teises on vanas
kirjaviisis vaid ava- ja lõpuluuletus. Siinses raamatus on
avaluuletus algkujul, sest selle äärmist ökonoomsust ja
vormitäpsust oleks tõlkes edasi anda võimalik vaid suurte
sisu-kadude
hinnaga või uue luuletuse loomise näol. Olgu siinkohal toodud selle
teksti reaalune tõlge: „Valged ööliblikad / mustad päevaliblikad
/ kellegi nähtamatud silmad / teraselt vaatavad mind // Varjudesse
on hajunud varjud / magavad remmelgad ja palu / magusalt ilma
unenägudeta / magab riida najal kirves // Vaikust ja kurbust / on
täis tiigid ja aed / pimedas sinises kauguses / tähed ja tähesajud
// Vaikinud on sõnad ja noodid / mõtted on nukrad ja selged /
igaühel oma mured / igaühel oma uned // Veepeeglis on näod / kes
neist olen mina kes ei / valge liblikas näeb unes / et on filosoof
luuletaja.”
Teine
venekeelne luulekogu „Улыбка Вегенера [Wegeneri
naeratus]” (Ozolnieki: Literature Without Borders, 2017) sisaldab
peale algupäraselt venekeelsete luuletuste ka neli Kaplinski kergelt
töödeldud enesetõlget (luuletused „Ma kirjutan iga päev
luuletuse”, „Prussakas kõnnib õhtuvaikuses”, „Maailmu on
nii palju...” ja „Kythera, Milos, Kea...”, kõik pärit 1985.
aasta luulekogust „Õhtu toob tagasi kõik”), lisaks Kaplinski
tõlkeid eesti rahvalauludest, Sappho, Li Yu, Fernando Pessoa (Álvaro
de Camposi), Harry Martinsoni, Gunnar Ekelöfi ja Karl Ristikivi
luulest. Neid mõistagi pole siinsesse raamatusse võetud. Samas on
siin kaheksa luuletust, mis olid olemas „Wegeneri naeratuse”
esialgses käsikirjas, kuid jäid trükiversioonist välja: „See
pole mina need pole me ise”, „Kevadepäikese valgus seinal”,
„Me elame tajumata maailma enda ümber”, „Kevad läheneb
enesekindlama sammuga”, „Jumal kes sa oled Jumal kui sa oled tea
et ma ei oota”, „Riputades nöörile pestud sokke särki ja
jopet”, „Me kõik oleme pärit lapsepõlvest meie kodupaik on
seal” ja „Ei ühtki pilve ei ühtki laeva”.
Kõik
tõlked on küll autori poolt üle vaadatud ning tema märkustega on
arvestatud, kuid ilmselt ei saaks neid nimetada autoriseeritud
tõlgeteks, sest Jaan Kaplinski enda arvates oleksid need tõlked
tulnud teistsugused, kui ta oleks need ise teinud. Võib-olla oleks
need olnud vabamad ümberluuletamised – nagu näiteks olid siinse
raamatu kaks teksti, „Sõnade vahel on miski suurem kui sõnad”
ja „Palve ongi see mis jääb”, mis on venekeelsena tegelikult
Kaplinski enda vabad tõlked või töötlused eestikeelsetest
luuletustest „Sõnade vahel” ja „Palve on mis jääb” (kogust
„Sõnad sõnatusse. Инакобытие”). Nüansierinevused on
siiski küllaldased, et õigustada nende „tagasitõlgete” võtmist
siinse raamatu valikusse.
Valik
Aare Pilve tõlkeid on varem ilmunud ajakirjas Vikerkaar (2017, nr
4–5), valik Katrin Väli tõlkeid ajakirjas Looming (2017, nr 8) –
need erinevad mõningal määral lõppredaktsioonist.
*
Jaan
Kaplinski on võõrkeeltes kirjutanud luuletusi varemgi: 1991. aastal
ilmus Vancouveris „I am the Spring in Tartu” (taastrükitud
ingliskeelsena Kaplinski valikkogus „Kirjutatud” 2000);
võrukeelset (ehk lõunaeestikeelset) luulet on ilmunud mitmes kohas,
omaette raamatuna luulekogu „Taivahe heidet tsirk” (2012).
Esimesed Kaplinski venekeelsed luuletused ilmusid 2006, kuid täieliku
keelelise pöörde märgiks on Kaplinski blogipostitus „Goodbye my Estonian” 10. detsembrist 2010, kus ta teatab, et tema võitlus
loomuliku eesti keele kasutamise eest, mida ta keelekorraldajate ja
toimetajate kiuste on pidanud, on läbi kukkunud ning seepärast
loobub ta eesti keeles kirjutamast: „Thus I feel I have been an
Estonian writer for half of a century, but I am no more an Estonian
writer.”
Põhjalikumalt
seletab Kaplinski oma valikut vene keele kasuks intervjuus Igor
Kotjuhile: „Võib-olla on see seotud ... vene keele hämmastava
rikkusega, tema stiilirohkusega poolkirikuslaavi stiilist
platnoistiilini. ... Vene keel on nagu paljude registritega orel,
eesti keeles kahjuks on selliseid registreid, stiile vähe. Ja meie
pedantsete emakeele puhtuse jälgijate ja igasugu diletantidest
sõnaloojate visad ühised pingutused teevad stiilide vahelised
eristused järjest udusemaks, keel kaotab üha rohkem omapära, oma
poeetilisust...” [Яан Каплинский: Искусство – это царство свободы. – Новые облака, 2011, nr 1–2]
Lisaks
muidugi, nagu Kaplinski ise „Liblikate” sissejuhatavas tekstis
ütleb, on see pöördumine oma poeetiliste juurte juurde, sest tema
esimesed tõsised luulekogemused olid just algkeeles loetud vene
klassikud.
Venekeelse
Kaplinski retseptsioon algab juba „Liblikate”-raamatu järelsõnaga
Sergei Zavjalovilt. [„Wegeneri naeratuse” arvustusi polnud käesoleva teksti kirjutamise hetkeks veel ilmunud.] Olles kirjeldanud viimaste aastakümnete vene luule üldpilti, mis
pole siiani
vabaks saanud klassikalisele luulele reageerimisest (kas järgivas
või poleemilises võtmes), ütleb Zavjalov: „Ja järsku see
raamat, mis on kirjutatud nii, nagu polekski „suurt traditsiooni”
ega võitlust selle ületamise nimel. On vaid surelik inimene
surelikus maailmas. Pole mingit „kirjandusvälja” ega ole mingeid
kapitale ega staatusi ... Vene luule pole sellise kõnega enam
harjunud. Tal on nii väga puudus ülemaailmselt tunnustatud
luuletajast, kes seejuures keelduks mängimast „tähtsa isiku”,
„muusade lemmiku”, „rahvusliku geeniuse”, „intellektuaalse
olümplase” rolli. Vene luulel on nii väga puudus patriarhist,
kelle palge ees on rumal veiderdada, ebamugav targutada, kohatu vanu
arveid õiendada, piinlik end paljastada. ... Kas vene luule
vastupidavusest piisab, et see raamat välja kanda/kannatada
[вынести]?” [Сергей Завялов. Русские стихи Яна Каплинского: возможно ли такое? – Ян Каплинский. Белые бабочки ночи. Tallinn, Kite, 2014, lk 87–91]
Seega
on juba raamatu endaga kaasas teatav eksplitseeritud väljakutse,
ootus, et vene luuleväli sellele raamatule kuidagi reageeriks.
Eestis
ilmus raamatule kolm vastukaja. Ajalehes Den za dnjom arvas Nikolai
Karajev, et „Vanaaegne ortograafia on veel üks viis tungida
sellesse teisitiolusse, näidata, et sa ei kuulu sellesse ruumi ega
aega”. [Николай Караев. Танец в честь Большой Пустоты. – День за днем, 13.07.2014]
Kultuuriline žest tõlgendub lugeja jaoks kohe ka ühe vahendina
Kaplinski luule eksistentsiaalse hoiaku väljendamisel, muutub
kunstiliseks võtteks. Samamoodi tajub üldisemat vormilist omadust
spetsiifilise kunstilise võttena Julia Podlubnova: „Vabavärss
tunneb mõnikord tühjust palju paremini kui niinimetatud
regulaarvärss. ... See eesti autor, kes kirjutab muu
hulgas vene keeles, on
väga peenelt ja meisterlikult piiritlenud tühjuse kui kunstilise
võtte ja on otsekui teadlikult paljastanud vabavärsi funktsiooni.” [Юлия Подлубнова. Между нулем и бесконечностью. – Новые облака, 2014, nr 3–4]
Sirbis
kirjutas raamatust Mihhail Trunin, leides, et vene keele poole
pöördumine pole „poliitiline seisukohavõtt, vaid hea kultuuri
mitmekeelsuse tunnus. Sellest on veenvalt kirjutanud Juri Lotman
(mitte niisama ei ilmu ta luuletuses lk 63): mitmekeelsus on
kohustuslik kultuuri arendamise tingimus, „minimaalne mõtte
sünnitamise üksus on mitte üks keel, vaid kaks keelt”.” [Mihhail Trunin. Mõned mõtted Jaan Kaplinski venekeelse luuleraamatu kohta. – Sirp, 9.07.2017] Luulekogu avaluuletus viitab Trunini arvates oma vormiga –
„rõhkur, milles on kolm iktust, puudub anakruus ja domineerivad
täisrõhulised read” –
vene luule hõbeajastule, nagu seda teeb ka kogu lõpuluuletus,
mis laenab moto
tollaselt poeedilt
Georgi Ivanovilt.
Venemaal,
tundub, ei tajuta Kaplinskit mitte niivõrd Eesti, kuivõrd Euroopa
luuletajana. Gennadi Kanevski paneb mõõtkava kohe paika: „Pärast
Rilket on see teine katse, kui sellise mastaabiga Euroopa luuletaja
pöördub vene värsi poole. Erinevalt Rilkest kirjutab Kaplinski
vene keeles hiilgavalt.” [Геннадий Каневский, Лев Оборин, Никита Сунгатов. О книге Я. Каплинского «Белые бабочки ночи». – Воздух, 2014, nr 4, lk 265–267] Kanevski näeb ka liine, miskaudu Kaplinski vabavärss pole n-ö
importkaup, vaid vene sõnakunsti enda traditsiooniga orgaaniliselt
seotud: Kaplinski „ei jälita XX sajandi teise poole ja XXI sajandi
alguse euroopa keskmistunud vabavärssi, vaid näitab sügavalt
rahvusliku vabavärsi võimalusi, mis põhineb vene traditsioonilisel
vaimulikul luulel ja ilma riimideta rahvalaulul”; tõesti, viiteid
sellele võib Kaplinski luuletustest ka leida. Avaluuletuses näeb
Kanevski
viidet akmeistidele, üldiselt aga näeb ta siin tranströmerliku
„põhjamaise mühina” ja hiina meistrite akvarellmaalide peenuse
ühtesulamist.
Nikita
Sungatov kõneleb Kaplinski luulest kui omalaadsest vene luule
„alternatiivajaloost”: „Oleks ilmselt lihtne öelda, et tema
luuletustes kuuleme kaja, mis tuleb meieni olemata jäänud
minevikust, et nad on omapärane eksponaat vene kirjanduse
alternatiivajaloo muuseumist; kirjandus, kus euroopa vabavärsi
traditsioon on edukalt istutatud pinnasesse, mille on ette
valmistanud Lermontovi ja Tjuttševi metafüüsika. Kuid üllataval
kombel on need luuletused absoluutselt tänapäevased:
on võimatu kujutleda neid kirjutatuna teisel ajal, ükskõik, kas
ortograafiareform on teostunud või mitte.” [samas] Teisal varieerib Sungatov oma kujutelma nii: „Kaplinski loob
retrospektiivselt uue traditsiooni, mida vene luules selgelt
väljendunud kujul pole kunagi olnud. See traditsioon saab alguse
vene luule „kuldajastust” ja sulab loomulikul viisil ühte
euroopa vabavärsiga, mille näideteks on Georg Trakl ja Paul Eluard.
Kaplinski vabavärss on kirjutatud otsekui viirastuslikus ruumis kahe
maailma vahel – ühel pool Venemaa alternatiivajalugu, kus pole
toimunud (kultuuri)revolutsiooni, teisel pool reaalne ajalugu,
millesse kuulub „filosoofide aurik” ja suurte poeetide
mahalaskmised.” [Никита Сунгатов. Заметки о«коротком списке» Премии Андрея Белого-2015. („Filosoofide aurik” märgib vene kultuuritraditsioonis kaht laevatäit intelligente, kes 1922. aasta sügisel Venemaalt sunniviisiliselt välja saadetuna veeti Petrogradist Saksamaale Stettinisse.)]
Ehk
kõige põhjalikumalt ja huvitavamalt on Kaplinski venekeelset luulet
analüüsinud Aleksandra Tsibulja. [Александра Цибуля. „Вещи не запомнили своих имен“. – Новое литературное обозрение, 2015, nr 133, lk 314–319] Ta näeb Kaplinski luule kuuluvust samasse traditsiooni ameerika
vabavärsi, T. S. Elioti, Poundi, Tranströmeri ja Trakliga, lisaks
leiab Tsibulja, et Kaplinski sobiks jätkama liini
Jaccottet–Bonnefoy–Miłosz.
Kaplinskile on omane pateetika, mida võib endale lubada vaid
kõrgmodernism, ta kasutab radikaalromantilist leksikat, „[k]uid
kõigele vaatamata mõjuvad Kaplinski tekstid kurdistavalt, kõik
need kulunud sõnad ja mõtted on värsked – millest? Asi
on selles, et vene keel pole luuletaja emakeel. Kaplinskile on
lubatud niimoodi kirjutada, sest ta asub teises keelesituatsioonis,
ta toob kuuldavale selle, mis venekeelse tänapäeva
luule lugeja jaoks on kustunud – uuena, esmakordsena.” Tsibulja
räägib võrdluseks ka varasemast
Kaplinskist
(kogumik luulet
Svetlan Semenenko tõlkes ilmus 1987) ning leiab, et nüüdne
Kaplinski on tihkem ja kontsentreeritum. Tsibulja näeb selles
tihendatuses, teatavas ranguses ja suhtumises keelde isegi midagi
celanlikku.
2015.
aasta kevadel anti Kaplinskile „Liblikate”-raamatu eest Vene
Preemia. See on auhind, mida alates 2005. aastast antakse välja
väljaspool Venemaad elavate autorite venekeelsetele teostele, ning Kaplinski on olnud seni ainus laureaat, kellele vene keel pole
emakeel. [Luule, lühiproosa ja pika proosa kategoorias – lisaks esikohale antakse välja ka 2. ja 3. koht (varem on Eesti autoritest sellesse esikolmikusse mahtunud ühe korra Jelena Skulskaja ja kahel korral Andrei Ivanov). Lisaks antakse ka eripreemiat üldisemate kirjanduslike teenete eest, selle pälvis 2016. aastal Igor Kotjuh.]
Eestis
kommenteeris auhinnasaamist Rein Veidemann, püüdes Kaplinski luule
mitmekeelsust paigutada varasemasse Eesti traditsiooni: „Kirjaniku
keelevahetus pole siiski midagi erakordset. Koidula ja Undergi
alustasid luuletamisega saksa keeles. Saksa keeles on luuletusi
kirjutanud ka Kristjan Jaak Peterson,” lisades ka ühe
maailmakirjanduse paralleeli, vihjates võimalusele näha Kaplinski
keelevahetust teatava sise-eksiilina: „Milan Kundera vahetas tšehhi
keele eksiilis prantsuse keele vastu. Nüüd teda kutsutaksegi
tšehhi-prantsuse kirjanikuks.” [Rein Veidemann. Keelevahetuse luule. – Postimees, 4.04.2015]
Vene
Preemia žürii liige, ajakirja Družba narodov peatoimetaja
Aleksandr
Ebaonidze kommenteeris Kaplinski luulet nii: „Tema luuletustest
püüdsin ma kinni põhjamaise värske tuulehoo [северный
свежак]. On tunda Baltikumi.” [Наталья Дардыкина. Лучшие стихи России – бабочкины ночи, ритмы „Титаника”. – Московский комсомолец, 22.04.2015] Nii et teatav eksootika mängis žürii jaoks ilmselt oma rolli. Nn
skandinaavia sündroomist, mis on liikvel tänapäeva
vene luules ja mis kajab vastu ka Kaplinskist, teeb juttu ka kriitik
Natalja Tšernõhh [Наталия Черных. Ян Каплинский. Белые бабочки ночи, Бахыт Кенжеев. Довоенное, Евгений Клюев. Музыка на Титанике. – Новая реальность, 2015, nr 66].
Luuletaja
Kirill Kortšagin räägib sellest, kuidas keelevahetus on osa
Kaplinski luuletuste temaatilisest subjektsuse lahustumisest, ning
toob sisse ka vene keele poliitilise mõõtme: „Kaplinski puhul
osutub impeeriumi ja rõhumise keel ometi vabastavaks seetõttu, et
see kuulub kõigile ja eikellelegi, muutub olemuselt
internatsionaalseks keeleks (mis on muuseas omane just
imperiaalsetele keeltele selle sõna laias tähenduses).” [Кирилл Корчагин. «Идентичности нет». – Новый Мир, 2015, nr 11] Kortšagin meenutab ka Pessoad, kes lisaks oma heteronüümsele
pihustumisele seostub ka selle
poolest, et kirjutas muu
hulgas ka inglise keeles.
Ivan
Starikov seostab algusluuletust severjaninliku traditsiooniga ning
kirjeldab Kaplinski venekeelset vabavärssi kui kvanthüpet
omaaegsest traditsioonist nüüdisaegsesse euroopalikkusse. [Иван Стариков. Послание с другого берега.]
Niisiis
üldjoontes paistab, et Kaplinskit tajuti vene retseptsiooniruumis
millegi
uue ja erinevana, euroopalikuna, mis pole end seni vene luules
kehtestanud, kuid samas ei tundu see võõrana või importkaubana,
vaid on midagi
vene luule varasemast pinnasest orgaaniliselt välja kasvanut.
Ühtlasi
aga tähendab see seda, et vene luule kontekstis tajutuna on
Kaplinski tekstidel rohkem „korruseid” kui eesti kontekstis, ta
aktualiseerib vene kultuuriruumis elava lugeja kogemuses rohkem
tähenduslikke kihte, on rohkemal määral markeeritud. Neid pole
eesti keelde ümber
tõlkides nähtavasti
võimalik eesti lugeja tajusse tuua.
Üldiselt
aga tundub, et Kaplinski poeetika on vene keeles üsna samasugune kui
tema eestikeelses luules – kui mitte arvestada mõnesid sõnamänge,
mis on võimalikud spetsiifiliselt vene keeles (nt mäng sõnaga
права, mis tähendab nii õigusi kui lube, luuletuses „Minu
juhtimisõigus juhiload ei kehti enam”). Kaplinski venekeelne luule
on tõesti tihenenud, kuid see ei sõltu keelest, vaid pigem
luuletaja enda klaarunud maailmatajust. Tõlkimise juures oli
põhiküsimuseks see, kuidas hoida sõnavara ja lausestus
„Kaplinski-pärane”. See ei saanud loomulikult seisneda Kaplinski
eestikeelse luule ja üldise keelekasutuse stiili jäljendamises –
see oleks välja kukkunud poolik ja kohmakas –, vaid sellest
põhimõttest kinni pidamises, et keel oleks võimalikult loomulik ja
kõnekeelelähedane, võimalikult vähe „kunstipärane”. Tundub,
et see on olnud ka Kaplinski enda püüdlus mingist hetkest saadik –
vähemalt 1980. aastaist saadik, kui vaadata kas või, mis suunas on
ta oma varasemaid luuletusi redigeerinud valikkogus „Käoraamat”.
Küsimus,
kas Jan Kaplinski on vene, eesti või eestivene luuletaja, on ilmselt
tema luuletuste mõistmiseks kõrvalise tähtsusega. Kui aga siiski
selle üle spekuleerida, siis näib, et selliste määratluste juures
on otsustava tähendusega see, mida võiks nimetada
„retseptsioonikogukonnaks”. Üks autor saab eestivene kirjanikuks
päriselt mu meelest juhul, kui tema retseptsioonikogukond koosneb
nii vene- kui eestikeelsetest lugejatest. Eesti puhul tähendab see
paratamatult, et vene keeles kirjutatud tekstid tuleb tõlkida, sest
vene keeles lugemise harjumus (rääkimata oskusest – eriti noorema
põlvkonna hulgas) pole eestikeelsete inimeste hulgas väga levinud.
Nõnda siis on käesolev raamat ka võimalus muuta Jan Kaplinski
eestivene või lihtsalt eesti luuletajaks.
No comments:
Post a Comment