18/12/2017

Ivar Ivaski mälestusfondi auhinna saamise puhul

Suur tänu! See auhind teeb mulle tõesti rõõmu ja au. Esiteks rõõmustan lihtsalt oma raamatule kaasa – ta on pika aja jooksul kogunenud, käärinud ja settinud, ning vastukajad temale on olnud sisukad, ja mitut eri moodi sisukad, kaasamõtlevad ja pilku avardavad (Margus Ott, Aija Sakova, Joosep Susi, Silvia Urgas - aitäh!) – mida rohkemat võiks jooksvalt kirjanduselult tahta? Nii et mul on väga hea meel, et mu raamat on osutunud kõnetavaks. Teiseks on see väga suur au, kui vaadata selle stipendiumi seniste saajate nimestikku – see tekitab tunde, et see auhind on lausa teenimatu, nagu tahaks keegi mind kõrvust üles tõsta ja mulle Riia linna näidata. Ja kolmandaks teeb heameelt, et tunnustus sellele raamatule tuleb just Ivar Ivaski nime alt, kes pole olnud ainult algupärane luuletaja, vaid ka teiste luuletajate ja kirjanike mõtlemapanev lugeja ja tõlgendaja – ühesõnaga, on püüdnud kirjanduse kaudu end väljendavat inimvaimu valgustada mitmes eri registris ja poeetikas – nagu minagi seda püüan teha. Mis on Ivaski kui kirjanduse tõlgendaja ja hindaja juures eriti sümpaatne – et peale puht kirjandusliku ja kultuurilise huvitab teda kirjanduses väljenduv inimene; Ivask kirjutab kirjandusest armastusega, aga see pole pelgalt kirjandusearmastus, vaid ühtlasi ka ligimesearmastus – kirjandus viib Ivaski ikka jälle välja inimeseksoleku enda juurde, sellest ka tema rikkalik tutvusringkond kirjanike hulgas, huvi kontakti vastu loojate endiga, et olla lähedal suure kirjanduse inimlikule lähtepinnasele.
See auhind andis ajendi lugeda Ivaskit põhjalikumalt – otsustasin läbi lugeda kõik, mis raamatu kujul eesti keeles on ilmunud (ma pole sellega veel lõpul, kuid olen juba 1980. aastates). See on väga põnev ja hariv lugemine olnud, sisaldades mitut kursust – eesti luulest, modernsest maailmakirjandusest, sõjajärgsest eesti kultuuriloost, sellest, kuidas polemiseerides säilitada vastastikune austus (Ivaski kirjavahetus Ants Orasega), ja muidugi Ivaskist kui isiksusest. Seal on suurepäraseid sissejuhatusi nt Pasternaki ja Dodereri juurde ja veel väga palju muud (lõpuks on Ivask üks esimesi, kes pani aluse sellele, mis tänapäeval on endastmõistetavus: pagulas- ja kodumaise kirjanduse vaatlemine ühtse traditsioonina); aga on ka lihtsalt mingeid üksikuid motiive ja mõttekäike, mis jäävad meelde. Näiteks kirjutises „Terviklik luule lagunemisajastul”, mis on ette kantud 1974 Jorge Guilléni pühendussümpoosionil, arutleb Ivask, et räägitakse küll romaani surmast, tragöödia surmast, teatri surmast, aga „veel keegi pole söandanud välja kuulutada „luule surma”” (Ivar Ivask, Hetked igavikust. Tartu: Ilmamaa, 2010, lk 138) - me võime ju ka veel meenutada nt filosoofia surma või mittesõnalisest vallast maalikunsti surma. Kas tõesti on luule see vaimse tegevuse valdkond, mis oma paindlikkuse tõttu on kõige vastupidavam?
Teine arutlus, mis jäi meelde Ivaski päevikust, on mõnes mõttes ketserlik ja seletab osalt ka seda, miks Ivask pole tolles eesti rahvuskultuuri diskursis nii kesksel kohal, kui ta oma tähtsuse poolest võiks olla. 15. mail 1977 arutleb ta selle üle, et argument, nagu väikeste kultuuride parimate kirjanike vähene üleüldine tuntus seisaks ainult keelebarjääris, pole päris piisav; suurkeelte kirjanike parem tuntus ei tulene ainult sellest, et nad kuuluvad suurde keelde, vaid siiski ka sellest, et suured kultuurid ise on suuremad, tihedama ja rikkalikuma kultuurikihiga, mida selle kultuuri kirjandus endaga kaasas kannab; suurte kultuuride kirjandus n-ö ütlebki rohkem. „Suured väikerahvaste taidurid on seevastu nagu hiiglased lamedal maal, sest neid ei toeta midagi muud kui ainult nende oma vari.” (Mana nr 56, 1987, lk 9) Provotseeriv ja mõtlemapanev vaatenurk. Ivaski omapärane ühendus kosmopoliitsusest ja orgaanilisest eestlusest on märkimisväärne ja ainulaadne sulam.
Seda auhinda võib mingis sümboolses mõttes võtta ju ka kui Ivar Ivaski kingitust. Ja ma mõtlesin, et ehk võiks siis teha vastukingituse. Ivaski saksakeelseid luuletusi lugedes haakis end minusse eriti üks luuletus:


Eine Handvoll Freude

Vorsichtig und flüchtig klopft das Alter an.
Wasserguss der Stille. Gurren nebenan.

Jahrelang bleicht Feuer knochengleich dies Haus.
Jeden Bücherrücken streichen Strahlen aus.

Eine Handvoll Freude lässt uns diese Zeit:
Fruchtfleisch um die Kerne der Vergänglichkeit.

reaalune:

Peotäis rõõmu

Ettevaatlikult ja põgusalt koputab vanadus.
Vaikuse veevaling. Kudrutus seal kõrval.

Aastate pikku pleegitab tuli luusarnaseks selle maja.
Igat raamatuselga siluvad/kriipsutavad läbi kiired.
[pigem siluvad/silitavad, sest edasi tuleb juttu käest]

Peotäie rõõmu jätab meile see aeg:
viljaliha ümber kaduvuse tuuma.


See luuletus oma algsel saksakeelsel kujul väljendab muidugi eriti hästi seda taotlust, mis oli Ivaski jaoks tähtis, teatav jaapanliku mündiga „olulise lihtsuse” ideaal, mida ta eesti luules nägi eelkõige Juhan Liivi juures. Sõna „oluline” tähendab Ivaski jaoks (kelle eesti keel oli tema mitmekeelsuse tõttu oma eripäradega) ilmselt seda, mis saksakeelne „wesentlich”, ehk – meie ütleks ilmselt pigem „olemuslik lihtsus”.
Mis lisab sellele luuletusele võlu – kuude sisukasse ja lihtsasse värssi on (see on nüüd minu hüpotees ja spekulatsioon) sisse kirjutatud ka saksa luuleloo kaar. Esimene värss, kus vanadus koputab, meenutab üht Goethe humoorikat mõttevärssi:


Das Alter

Das Alter ist ein höflich' Mann:
Einmal übers andre klopft er an;
Aber nun sagt niemand: Herein!
Und vor der Türe will er nicht sein.
Da klinkt er auf, tritt ein so schnell,
Und nun heißt's, er sei ein grober Gesell.



reaalune:

Vanadus

Vanadus on üks viisakas mees:
ühtelugu koputab ta uksele;
aga praegu ei ütle keegi: Sisse!
Ja ukse taga ei taha ta olla.
Ta avabki ukse, astub sisse nii kiiresti,
ja nüüd öeldakse ta kohta, et ta on üks jõhker sell.


August Sanga tõlge (Goethe „Luuletusi”, Tallinn: Eesti Raamat, 1968, lk 178):
Hulk aega meid vanadus poputab:
ukse taga ta viisakalt koputab.
Kui aga keegi ei hüüa: „Sisse!”,
siis äkki ta astub me korterisse
ja kutsumata on meie ees.
Kõik ütlevad nüüd: „Küll on jõhker mees!”


Luuletuse lõpuread aga, minu meelest väga ilus kujund rõõmu viljast, mille keskel tuumaks kaduvik, surelikkus, võivad olla seotud Rilke (Ivaski noorpõlvelemmiku ja mõjutaja) luuletusest, kus samamoodi on juttu tuumast ja viljalihast (just see „Fruchtfleisch” tundub olevat see tähelepanu äratav siduv sõna):


Buddha in der Glorie

Mitte aller Mitten, Kern der Kerne,
Mandel, die sich einschließt und versüßt, -
dieses Alles bis an alle Sterne
ist dein Fruchtfleisch. Sei gegrüßt.

Sieh, du fühlst, wie nichts mehr an dir hängt;
im Unendlichen ist deine Schale,
und dort steht der starke Saft und drängt.
Und von außen hilft ihm ein Gestrahle,

denn ganz oben werden deine Sonnen
voll und glühend umgedreht.
Doch in dir ist schon begonnen,
was die Sonnen übersteht.



reaalune tõlge:

Buddha hiilguses

Kõigi keskmete kese, tuumade tuum,
mandel, mis end lukku paneb ja magusaks teeb, -
see kõik kuni kõigi tähtedeni välja
on su viljaliha. Ole tervitatud.

Näe, sa tunned, kuidas miski enam sinust kinni ei hoia;
lõpmatuses on sinu kest,
ja seal on kange mahl, mis tungleb.
Ja väljastpoolt aitab teda kiirgus,

sest täitsa üleval su päikesed
täiel määral ja lõõmates tiirlevad.
Kuid sinus on juba alguse saanud see,
mis päikestest üle ulatub.


Võib ehk ka meenutada üht Rilke ütlust rõõmu kohta, mis on Ivaski luuletuse tuumaks, pärit ühest Rilke kirjast 1914 Marie-Anne von Goldshmidt-Rotschildile:

„Rõõm on ütlemata rohkem kui õnn, õnn tabab inimesi, õnn on saatus – rõõmu panevad inimesed ise endas õitsema, rõõm on lihtsalt hea aastaaeg südame kohal; rõõm on ülim, mis inimeste endi võimuses on.”

Niisiis, ma püüdsin seda luuletust tõlkida (Ivaski saksakeelsetest luuletustest on varem tõlgitud kümmekond, Marie Underi ja Ivar Grünthali poolt). Aga ma leidsin õige varsti, et ma pean valima – kas teha tõlge, mis jälgiks meetrilist vormi – mispuhul ma peaksin hakkama motiive ümber kirjutama, nii et see poleks ikkagi enam Ivaski luuletus, eriti kui arvestada sellele „olulist lihtsust”, see oleks lihtsalt vormijäljendus Ivaski ainetel; või siis tõlkida sisupoolt ning loobuda vormilistest nõuetest – aga ometi on ju vormil kindel roll selle „olulise lihtsuse” loomisel – tulemuseks oleks lihtsalt Ivaski luuletuse ümberjutustus.
Muidugi saaks teha vormijäljendusliku luuletuse, näiteks niimoodi:


Ettevaatlik vanaduse koputus.
Vaikuse veevalang. Kõrval kudrutus.

Aastaid pleegib maja tules nagu luu.
Päike üle silitab kõik raamatud.

Peotäis rõõmu sellest ajast meile jääb:
viljaliha tuuma ümber, milles hääb.


Aga see on halb tõlge, see on palju maneerlikum kui Ivaski lihtsad, peaaegu liivilikult lihtsameelsed riimid. Tuleb tunnistada, et mingitel juhtudel on luule tõlkimine selle ranges tähenduses võimatu, sest nagu Celan ütles: „Luule on keele saatuslik ainukordsus.” Aga luuletusi saab übersetzen, st ümber istutada teise keelde, teise poeetikasse, teise kirjutajasse – kuidas parajasti soovi on.
Ja siis mõtlesin, et üks variant oleks lihtsalt mitte tõlkida vormi ega nn sisu, vaid luuletuse teket ennast – tõlkida Ivaski luuletus Aare Pilve luuletuseks, ilma igasuguste viisakusžestideta. See poleks päris tõlge, vaid pigem „kaasaloov tõlge” (analoogiliselt „kaasaloova kriitikaga”): võtta seesama motiivide kooslus ning kirjutada see lahti nii, nagu ma ise kirjutaks, kui ma sellise luuletuse kirjutaks. Kunagi Erakkonna aegadel harrastasime sellist asja vastastikku ja nimetasime neid tekste remiksideks. Seda mõeldes meenus mulle, et mingis mõttes olen ma seda juba teinud, mul on üks 13 aastat tagasi kirjutatud luuletus, kus juhtumisi ongi sarnane motiivide kooslus – vanadus, päike, raamatuseljad, pleekimine, Ivaskil peotäis, mul seljatäis ja näputäis (ja muidugi polnud ma tollal Ivaski luuletusest teadlik):



katkend luuletusest „Daktyloi” (raamatust „Näoline”, 2007):
...päike teeb pikemaid käike taas, ulatub õhtuti
juba ju raamaturiiuli peale, seda me oskame nüüd juba
tähele panna ja oodata pärast neid aastaid
nii mõnedki raamatuseljad on hakanud
pleekuma, las nemad pleegivad, vanas eas
võtan neid enese läbiloetud sõrmede vahele, katsun
neid – nendes on sees meie hiliste eelkolmekümnete
korteri kevadepäikese-jõudmised – seljatäis, mis maha
panduna, taas üles võetuna on ainult näputäis...


Olgu, aga nüüd siis see kingitus, uuesti kirjutatud Ivaski luuletus; täpsemalt Ivaski motiividel kirjutatud autopastišš:


Vanaduse ettevaatlik, tagasihoidlik koputus.
Seejärel vaikus
nagu sahmakas vett.

Aastate kaupa pleegib maja tule
käes,
mis silitab igat raamatuselga,
kuni neist jääb
vaid luu ja säsi.

See, mis jääb
meie pihku,
on vaid rõõm -
mahlakas vili,
südamikuks
see, mis kaob.



Veel kord – suur tänu selle tähelepanu eest, eks seegi on üks peotäis rõõmu.


(Pildil: Ivask oma lapsehoidja Natalija Rožukalnega Valmieras, taaskohtumine pärast 44 aastat. Pildistanud Astrid Ivask)








24/11/2017

Kuidas mõõta humanitaarteaduste ühiskondlikku mõju?

Osalesin humanitaarteadlaste vestluses, teemaks humanitaarteaduste ühiskondlik mõju ning selle hindamis- ja mõõtmisvõimalused, eriti hiljutise teadusasutuste evalveerimise valguses. Loetav Sirbis.

10/11/2017

Anna Grig ja Šota Iatašvili

Hullunud Tartu festivalil esinesid kaks Gruusia luuletajat - Anna Grig (Grigalašvili) ja Šota Iatašvili. Tõlkisin vene (ja pisut inglise) keele vahendusel nende luuletusi; eks nad muidugi sellised esialgsed, kaudsed ja pisut reaalused on, oleks vaja, et mõni gruusia keele oskaja nad originaalidega ära võrdleks; aga väike pilk tänapäeva gruusia luulesse ikka.

*

ANNA GRIG

Ja veel

süda on mul -
kõige suurem

ja veel:
kõige lahkem

ja veel:
temasse mahuvad:
kogu maailm
kõik tähed
ja kogu armastus
/mida võrreldakse
vaikse ookeani või põhja-jäämerega/

ja veel:
kui äkki hakkab vihma kallama
:nagu sajast nähtamatust pangest:
suur ja lahke
mu
süda
püüab läbi vettida
viimse arterini
viimse südamekojani

ja veel:
päästab
ta päästab alati:
kogu maailma
kõik tähed
ja kogu armastuse

 


Hiired


sellest hetkest kui ma


püüdsin ja surin


:jooksid tunnid laiali

:jooksid nagu hiired


i m e l i k  on olla mitte-elus

:kõik ümberringi on nagu elusad:


hiired ka

/ja jooksevad nagu tunnid/



Punamütsike


tüdruk ära jookse ära nüüd

!tüdruk

:kutsus rõõmsalt

hunt

silitas enda halli karva:

su kleit on siidine

!punamütsike

:kas võib su ära ?süüa

palun


tüdruk tundis hunti

tüdruk

:oli teda näinud külas

vanaema juures:

vastas viisakalt

nii :hellalt

:terviseks mu sõber

hall hundike

söö



Käed

mu
parem
käsi
erineb vasakust
ja
kirjutab eimillestki

millest !ei kirjuta
vasak
jäljendamata parema
ambitsiooni kirjutada

ma olen
m õ l e m a
isa-ema
ja
ebakõla
mis on v a h e l
!vasaku-!parema vahel
ajab mind närvi



Dentist

k o i d i k !pole kadunud
ta lihtsalt voolas välja
taevast-teatri-kohal

2 minutit tagasi

ta on segunenud
dentisti
kleepja
lõhnaga

2 minutit tagasi

kes kiirustas
oma musta kabinetti

! r o m a n t i k a  on kadunud:
a r m a s t u s  ja  h a m b a d
o n  ü h i t a m a t u d


Väike tüdruk


ma olen väike plikatirts

kes kõigist maha jäetud


ja  k õ i g e  h u l l e m  oled sa

kuid tahaksin et parem


jah :põhiunistus

on see :s e e  t a  o n


/ja kõige hullem  o l e d  s a

kuid tahaksin et parem/


et oleks kelle jaoks

et patse punuda

et ripsmetele tušš

et tušš jah forte, piano

et olla !täitsa – purjus

ja

olla väike plikatirts

/kes kõigist maha jäetud/


ja kõige hullem oled sa

kuid tahaksin et parem



***

üks maja tehtud tellistest
ta kohal ruttavad kaks pilve
ja taeval pole mahti nutta
ja õhk on maha tallatud
hing lootust täis on tuisanud
justnagu lund see kerjav linn
?võib elu laulda sõnatult
nii tasa
                /või veel vaiksemalt/



*

on elu
mu südamesõber

me lahus olla
üldiselt ei saa

kuid elu :kunstnik on
ja mina :luuletaja

ja kokkulangevusi
meie vahel pole




ŠOTA IATAŠVILI

Lendur


Ta tõusis lendu esimest korda ja edukalt:
teda ülistati, kummardati, õnnistati.
Teist korda tõusis ta lendu ja jälle edukalt:
ta võeti omaks, pakuti küllaga vett ja leiba,
anti kamm tiibade jaoks.
Kolmas kord tõusis ta lendu ja - polnud ka paha:
lepiti, harjuti.
Ta tõusis lendu neljandat korda, aga – asjata:
sõimati kehvaks ingli jäljendajaks.
Kuid viiendal korral – ikkagi – tõusis ta lendu ja -
teda tulistati,
ta lasti alla.

Kuidas avaldatakse igapäevast linna


Veel enne koitu alustavad oma tööd linna korrektorid ja stilistid.
Niidetakse niiskeid muruplatse
ja värvitakse majafassaade,
leitakse ja asendatakse katkenud juhtmed
rida rea haaval lastakse silmad väljakuist üle,
ja käiakse vilunud silmaga üle tänavarägastik -
see koer pole õige koha peal, vaja ta ära võtta,
siia puude vahele võib lisada kioski;
aga sinna umbtänavasse võib panna prügikasti. Ja ongi vaja.
Ja seejärel läbi vaadata, mida kõrvaltänavatel parandada...
Soovitav on kaubamaja võrrelda algupärandiga -
tsitaatidega Ameerika elust,
mis on siingi juba kinnistunud.
Ühesõnaga, tööl pole lõppu.
Aga mis parata?
Selline töö on korrektoritel iga päev.
Hommikust saadik asjaliku usinusega
topivad nad oma nina kõigesse
ja askeldavad ja kiirustavad oma tööga,
nagu oleks see midagi hinnalist. Sillutise asendamine,
õieti vanade kivide asendamine on tähtsaim töö.
Ja kui on pühad, vahetatakse loosungeid,
riputatakse üles igasuguseid plakateid.
Teine asi on liiklusmärgid,
need vajavad samuti väga asendamist.
Päeva lõpus, läbinud korrektuuri
ja stiililiselt parandatuna, valmina
antakse linn nii-öelda trükki
pärast Toimetaja – Öö – allkirja.




Vera pargi kohviku ettekandjale


Kahel ette sirutatud käel
kannad suve viiside jahedat rütmi
ja hõnge
ja nägemise täpsust.

Kahel ette sirutatud käel
toidad
ja trööstid.

Kahe ette sirutatud käega
ütlesid sa: „kõik on kaunis ja tarbetu”.

Sinu kaks ette sirutatud kätt
on nii tingimatult õiged
ja liiguvad väiksel maalapil
sihipäraselt ja nukralt.

Sinu kaks ette sirutatud kätt
on võrdusmärk
elu ja surma vahel.

Palun
tõsta
oma ette sirutatud käed
üles
ja näita,
kes see on,
kes saadab kõike seda tegelikult
mulle ja mu sõbrale siia kahesesse lauda
Vera pargi kohvikus, täna,
1998. aasta 30. juulil, õhtul.



* * *

Ma jäin kinni su kammimata juustesse,
sina aga ajasid lihtsalt pea paljaks ja läksid ära ja
ma pääsesin vaevu
suurest juuksuri põrandaharjast.

Mõne aasta pärast
riputasin end sinu
juba pikaks kasvanud patsi külge,
sina aga tõusid
ja lihtsalt peksid oma teise patsiga läbi.

Hiljem
püüdsin ma
muutuda šampoonitilgaks
ja mul õnnestus see,
aga kuuma dušijoaga
pesid sa mu oma kuldsetelt juustelt maha.

Ja kui
sinu keha puhtast mustusest
küllastunud vesi
kandis mind õudse lahtise
ava poole vanni põhjas,
nägin su minuni ulatuvat
üksikut juuksekarva ja
nagu tähendamissõna tõest
haarasin sellest kinni...

* * *


Sinu keha embav
suvekleit
erutab mind samamoodi,
nagu sinu talvekasukasse
tihedalt mähitud hing.

Ma ju arvan, et
ainevahetus
ei toimu ainult organismis.

Ma ju arvan, et
kleidi elemendid kanduvad su verre
ja hingeõhu süsihappegaas
on sinu koheva kasuka pilv.

See on keemia, mitte erootika.

See on keemia ja võib-olla esteetika,
kuid mitte mingil juhul
originaalne armastusavaldus.

Sinu kleidi ja hinge difusioonist
kirjutatakse minu keemiaõpikus.

Ära ütle, et ma olen lihtsalt labane keemik.

Ma tean niigi, et
mu kollasel särgil -
ebatsensuurselt kollasel -
pole jälgegi difusioonist
van Goghi päevalilledega.




* * *

Ankrute juures lõõritavad kalad
suletud sui.

Märjal tekil seisavad meremehed
ja vaatavad linde,
kes tõlgivad neile
neid tummi laule.