10/11/2017

Anna Grig ja Šota Iatašvili

Hullunud Tartu festivalil esinesid kaks Gruusia luuletajat - Anna Grig (Grigalašvili) ja Šota Iatašvili. Tõlkisin vene (ja pisut inglise) keele vahendusel nende luuletusi; eks nad muidugi sellised esialgsed, kaudsed ja pisut reaalused on, oleks vaja, et mõni gruusia keele oskaja nad originaalidega ära võrdleks; aga väike pilk tänapäeva gruusia luulesse ikka.

*

ANNA GRIG

Ja veel

süda on mul -
kõige suurem

ja veel:
kõige lahkem

ja veel:
temasse mahuvad:
kogu maailm
kõik tähed
ja kogu armastus
/mida võrreldakse
vaikse ookeani või põhja-jäämerega/

ja veel:
kui äkki hakkab vihma kallama
:nagu sajast nähtamatust pangest:
suur ja lahke
mu
süda
püüab läbi vettida
viimse arterini
viimse südamekojani

ja veel:
päästab
ta päästab alati:
kogu maailma
kõik tähed
ja kogu armastuse

 


Hiired


sellest hetkest kui ma


püüdsin ja surin


:jooksid tunnid laiali

:jooksid nagu hiired


i m e l i k  on olla mitte-elus

:kõik ümberringi on nagu elusad:


hiired ka

/ja jooksevad nagu tunnid/



Punamütsike


tüdruk ära jookse ära nüüd

!tüdruk

:kutsus rõõmsalt

hunt

silitas enda halli karva:

su kleit on siidine

!punamütsike

:kas võib su ära ?süüa

palun


tüdruk tundis hunti

tüdruk

:oli teda näinud külas

vanaema juures:

vastas viisakalt

nii :hellalt

:terviseks mu sõber

hall hundike

söö



Käed

mu
parem
käsi
erineb vasakust
ja
kirjutab eimillestki

millest !ei kirjuta
vasak
jäljendamata parema
ambitsiooni kirjutada

ma olen
m õ l e m a
isa-ema
ja
ebakõla
mis on v a h e l
!vasaku-!parema vahel
ajab mind närvi



Dentist

k o i d i k !pole kadunud
ta lihtsalt voolas välja
taevast-teatri-kohal

2 minutit tagasi

ta on segunenud
dentisti
kleepja
lõhnaga

2 minutit tagasi

kes kiirustas
oma musta kabinetti

! r o m a n t i k a  on kadunud:
a r m a s t u s  ja  h a m b a d
o n  ü h i t a m a t u d


Väike tüdruk


ma olen väike plikatirts

kes kõigist maha jäetud


ja  k õ i g e  h u l l e m  oled sa

kuid tahaksin et parem


jah :põhiunistus

on see :s e e  t a  o n


/ja kõige hullem  o l e d  s a

kuid tahaksin et parem/


et oleks kelle jaoks

et patse punuda

et ripsmetele tušš

et tušš jah forte, piano

et olla !täitsa – purjus

ja

olla väike plikatirts

/kes kõigist maha jäetud/


ja kõige hullem oled sa

kuid tahaksin et parem



***

üks maja tehtud tellistest
ta kohal ruttavad kaks pilve
ja taeval pole mahti nutta
ja õhk on maha tallatud
hing lootust täis on tuisanud
justnagu lund see kerjav linn
?võib elu laulda sõnatult
nii tasa
                /või veel vaiksemalt/



*

on elu
mu südamesõber

me lahus olla
üldiselt ei saa

kuid elu :kunstnik on
ja mina :luuletaja

ja kokkulangevusi
meie vahel pole




ŠOTA IATAŠVILI

Lendur


Ta tõusis lendu esimest korda ja edukalt:
teda ülistati, kummardati, õnnistati.
Teist korda tõusis ta lendu ja jälle edukalt:
ta võeti omaks, pakuti küllaga vett ja leiba,
anti kamm tiibade jaoks.
Kolmas kord tõusis ta lendu ja - polnud ka paha:
lepiti, harjuti.
Ta tõusis lendu neljandat korda, aga – asjata:
sõimati kehvaks ingli jäljendajaks.
Kuid viiendal korral – ikkagi – tõusis ta lendu ja -
teda tulistati,
ta lasti alla.

Kuidas avaldatakse igapäevast linna


Veel enne koitu alustavad oma tööd linna korrektorid ja stilistid.
Niidetakse niiskeid muruplatse
ja värvitakse majafassaade,
leitakse ja asendatakse katkenud juhtmed
rida rea haaval lastakse silmad väljakuist üle,
ja käiakse vilunud silmaga üle tänavarägastik -
see koer pole õige koha peal, vaja ta ära võtta,
siia puude vahele võib lisada kioski;
aga sinna umbtänavasse võib panna prügikasti. Ja ongi vaja.
Ja seejärel läbi vaadata, mida kõrvaltänavatel parandada...
Soovitav on kaubamaja võrrelda algupärandiga -
tsitaatidega Ameerika elust,
mis on siingi juba kinnistunud.
Ühesõnaga, tööl pole lõppu.
Aga mis parata?
Selline töö on korrektoritel iga päev.
Hommikust saadik asjaliku usinusega
topivad nad oma nina kõigesse
ja askeldavad ja kiirustavad oma tööga,
nagu oleks see midagi hinnalist. Sillutise asendamine,
õieti vanade kivide asendamine on tähtsaim töö.
Ja kui on pühad, vahetatakse loosungeid,
riputatakse üles igasuguseid plakateid.
Teine asi on liiklusmärgid,
need vajavad samuti väga asendamist.
Päeva lõpus, läbinud korrektuuri
ja stiililiselt parandatuna, valmina
antakse linn nii-öelda trükki
pärast Toimetaja – Öö – allkirja.




Vera pargi kohviku ettekandjale


Kahel ette sirutatud käel
kannad suve viiside jahedat rütmi
ja hõnge
ja nägemise täpsust.

Kahel ette sirutatud käel
toidad
ja trööstid.

Kahe ette sirutatud käega
ütlesid sa: „kõik on kaunis ja tarbetu”.

Sinu kaks ette sirutatud kätt
on nii tingimatult õiged
ja liiguvad väiksel maalapil
sihipäraselt ja nukralt.

Sinu kaks ette sirutatud kätt
on võrdusmärk
elu ja surma vahel.

Palun
tõsta
oma ette sirutatud käed
üles
ja näita,
kes see on,
kes saadab kõike seda tegelikult
mulle ja mu sõbrale siia kahesesse lauda
Vera pargi kohvikus, täna,
1998. aasta 30. juulil, õhtul.



* * *

Ma jäin kinni su kammimata juustesse,
sina aga ajasid lihtsalt pea paljaks ja läksid ära ja
ma pääsesin vaevu
suurest juuksuri põrandaharjast.

Mõne aasta pärast
riputasin end sinu
juba pikaks kasvanud patsi külge,
sina aga tõusid
ja lihtsalt peksid oma teise patsiga läbi.

Hiljem
püüdsin ma
muutuda šampoonitilgaks
ja mul õnnestus see,
aga kuuma dušijoaga
pesid sa mu oma kuldsetelt juustelt maha.

Ja kui
sinu keha puhtast mustusest
küllastunud vesi
kandis mind õudse lahtise
ava poole vanni põhjas,
nägin su minuni ulatuvat
üksikut juuksekarva ja
nagu tähendamissõna tõest
haarasin sellest kinni...

* * *


Sinu keha embav
suvekleit
erutab mind samamoodi,
nagu sinu talvekasukasse
tihedalt mähitud hing.

Ma ju arvan, et
ainevahetus
ei toimu ainult organismis.

Ma ju arvan, et
kleidi elemendid kanduvad su verre
ja hingeõhu süsihappegaas
on sinu koheva kasuka pilv.

See on keemia, mitte erootika.

See on keemia ja võib-olla esteetika,
kuid mitte mingil juhul
originaalne armastusavaldus.

Sinu kleidi ja hinge difusioonist
kirjutatakse minu keemiaõpikus.

Ära ütle, et ma olen lihtsalt labane keemik.

Ma tean niigi, et
mu kollasel särgil -
ebatsensuurselt kollasel -
pole jälgegi difusioonist
van Goghi päevalilledega.




* * *

Ankrute juures lõõritavad kalad
suletud sui.

Märjal tekil seisavad meremehed
ja vaatavad linde,
kes tõlgivad neile
neid tummi laule.









No comments:

Post a comment