Ervin Õunapuu apofaatiline humanism

Arvustus Ervin Õunapuu proosakogumikule "Eesti gootika XX". Ilmunud Vikerkaares 2017/10-11.

*

ERVIN ÕUNAPUU APOFAATILINE HUMANISM

See on Ervin Õunapuu viies raamat, mis kannab oma pealkirjas sõnapaari „Eesti gootika“; varem on ilmunud kaks sellenimelist jutukogu (1999 ja 2004), lisaks on psühhedeelse konspiroloogilise romaani „Meie igapäevane jää“ (2006) alapeal kirjaks „Eesti gootika III“ ning 2010 ilmus „Eesti gootika. Lauavestlused“, mis on fotodega illustreeritud müstifikatsioon endisest timukast ja nüüdsest jumalamehest Martin Kullist (sama nime kannab üks romaani tegelane). Nüüdne raamat sisaldab tekste kahest esimesest raamatust, lisaks veel peotäie seni ilmumata jutte. Aga siin on ka lugusid, mis on välja tõstetud varem ilmunud pikematest tekstidest, näiteks „Poemehe saladus“ on algselt katkend romaanist „Mõõk“ (2002), mida ennast ei ole „Eesti gootikana“ tituleeritud (võimalik, et selliseid on siin veel, ma ei lugenud-vaadanud kogu Õunapuu loomingut uuesti üle).

Õunapuu sünge ja groteskse „gootika“ tuuma näib moodustavat see, mida võiks nimetada „külaelu idiotismiks“: väikse kogukonna kurb või kuri piiratus, igatsused kuhugi väljapoole, mis on määratud luhtuma või on lihtsalt kohatud, inimeste metsistumine, väiklased või lihtsalt sõgedad võimumängud kitsas ringis („Väike Lilli Noarootsist“, „Pastoraal“, „Puust ime“, „Õitsvas rukkis“, „Laadalised“, „Ühe küla mehed“, „Meeste asjad“, „Punane Felix“, „Talveöö unenägu“, „Nüüdsama“, „Saladus“, „Kuni surm meid lahutab“, „Öine fjord“, „Ma olin seal“ jm). Iseloomulik on, et nende aegruum on kohati üsna ebamäärane, see näib olevat oma loomult ühtne maailm, aga ajamarkerid ulatuvad mõisaajast läbi nõukogude aja tänapäevani. Ühesõnaga, teatav ajatu lootusetu mudaauk kuskil Eestis. Mõnedes lugudes muutub samasuguseks „külaks“ kas moodne Tallinn või kogu Eesti („Intervjuu“, „Paruness“, Pätsi-travestia „Määritud hinged“). Teine oluline teemapesa on muidugi usuteema, mis läbib ka kogu Õunapuu muud loomingut, usk on kas naiivne („Vaikiv neiu“, „Küünal“) või fanaatiline ja isegi terroristlik („Agendid“, „Tulevanker“, „Kärbes“, „Kohtumine Klaipedas“, „Kui ingel laskus“).

Tähelepanu tõmbas, et päris mitmes loos on tegu vanemate ja laste vahelise vägivaldse või väärdunud suhtega („Kodused asjad“, „Õnnepäev“, „Hea laps“, „Nekrut“, mingis sümboolses mõttes „Kindrali kuusk“) – üks variatsioon võimumängude teemale. Ja muidugi on siin ka tekste, mis jäävadki vähemalt minu jaoks lahendamata mõistatusteks, misköidavad eelkõige kujutlus- ja kujutamisveenvusega (nimilugu „Eesti gootika“, „Imeline nääriöö“, kaks lõpulugu).

Kõik see on muidugi teatavas kindlas võtmes, kujutusviis on hüperboolne, groteskne, perversne, tume, väändunud. Gootika, mõistagi. Sellisest kirjandusest ehk ei peakski otsima mingit „realismi“, reaalsusse puutuvat „moraali“, mingeid statement’e, võiks piirduda lihtsalt esteetilise naudinguga – kui siin poleks lisamääratlust „eesti“, mis osutab, et asi peaks siiski kuidagi puutuma „meisse“. Ja tunneme, et puutubki – aga miks just, kuidas just? Ühesõnaga, tekib küsimus, mida meile tegelikult „öeldakse“, mispidi meid kõnetatakse.

Ma tooks ühe teatava skaala otspunktidena esile kaks juttu. Esiteks „Sepp“ (lk 125-126), ilmselt raamatu lühim tekst. Sisu on lihtne: alguses tutvustatakse meile Keskpaiga Timmut, kes on tubli sepp ja üldse kõigi tööde peale meister, kuni selleni välja, et matab surnuid ja võtab sünde vastu. Ühel päeval sõidab sepikoja ette uhke limusiin ning annab signaali. Timmu käsib autol uttu tõmmata; autost astub välja mees, süütab sigari ja naerab. Pärast väga lühikest faatilist dialoogi lööb Timmu mehe sepahaamriga surnuks. Timmu heidab surnud mehe kõrvale pikali, ütleb paar kergelt kahetsevat lauset lõunaeesti keeles ja sulgeb silmad. Jutt lõpeb sellega, et „pääsukesed lendasid kõrgel sinises taevas. Seal, kuhu Timmul nüüd enam asja ei olnud.“

Siin loos ei ole peaaegu mingit motiveeritud psühholoogiat, lihtsalt kokkupõrge mingi arhailise maailma ja väljastpoolt peale tükkiva moodsuse vahel. Konflikt ei arene, vaid lihtsalt sõidab juba valminuna kohale ja saab kohe ka lõpplahenduse. Mida limusiinimees tahtis ja miks Timmu ta tappis, selle kohta pole mingit seletust. Ka see, et pärast oma tegu pole Timmul enam pääsu taevasse, pole midagi vapustavalt traagilist, vaid lihtsalt emotsioonitult aktsepteeritud asjade käik. Pilt on peaaegu müütiline, eepiline. Need pole psühholoogilised inimesed, vaid mütoloogilised tüübid, isiksuse-eelsed olevused, kes lihtsalt viivad oma loomuse täide, ilma kõhkluste ja kahetsusteta. Nad ei kehasta ihasid, vaid fundamentaalseid tungilisi printsiipe. Pole mingit inimlikku katastroofi, vaid ktoonilist laadi ürgtüüpide kokkupuude, milles letaalsus on kõrvalefekt.

Sellist tüüpi tegelasi ja tegusid on Õunapuu jutud täis, kuigi sageli ei esine nad nii puhtal kujul, on neil siiski sageli ka teatav – kas rudimentaarne või veel kujunev – psühholoogiline plaan, mis aga jääb tungilisele põhjendamatusele alla. Oleks tegelikult lihtne öelda, et inimesed tegutsevad siin kuidagi loomalikult, aga väga huvitav jutt „Kojaag“ (lk 256–281), mis on esitatud hundipoja vaatepunktist, näitab, et need jõujooned jooksevad natuke teisiti. Inimene on ikkagi pigem midagi golemlikku, keegi, kellesse on teatav saatuslik antus „sisse puhutud“ ja kes siis seda vääramatult täide viib, isegi kui vastu tahtmist. Aga seejuures pole see traagiline.

See toob teise teksti juurde, mis asub „Sepa“ suhtes vastaspoolusel. „Helge õhtupoolik“ (lk 82–108) kujutab ema Pille ja tütar Helge kodust elu. Emaga on midagi lahti, tal on närvid läbi, ta teeb ja ütleb ettearvamatuid asju, tema elu on viltu läinud ja ta elab seda tütre peal välja. Samas on näha, kuidas ta end talitseda püüab ja enda käitumist kahetseb. Erinevalt teistest lugudest, kus kujutatakse vanemate ja laste suhteid, on siin siiski näha ema soovi tütrest hoolida, kuigi see alati ei õnnestu. Tütar vastab sellele omapoolse hoolivusega, jutt lõpeb sellega, kuidas ema loeb tütre kirjandit sellest, kui hea ja armastav ema on, samal ajal kui tütar oma toas koos oma mängukaruga naeru tagasi hoiab.

Minu maitse jaoks on see raamatu parim tekst – või tuleb see lihtsalt efektist, et siin korraks see sõgeduse koorik praguneb ja annab mingit puhkust? Siin tekstis on samuti tegu sellega, kuidas nõrgem sõltub kellestki, kes temaga sugugi kõige paremini ei käitu, mingi põhjendamatu kurjus pressib end emast välja – aga siin on võimalik emale kaasa tunda, ta ei ole robotlik, mütoloogiline tegelane, vaid psühholoogiaga inimene. Ja see asetab asjad kohe uude kombinatsiooni, meil on järsku olemas traagiline mõõde. On näha, et seda psühholoogilis-moraalset ambivalentsi on siin hoolikalt maalitud.

See paneb mõtlema, miks Õunapuu tavaliselt teistmoodi kirjutab? Miks ta pigem stiliseerib kui teeb psühholoogilist peentööd (mida ta ju valdab väga hästi, nagu „Helge õhtupoolik“ näitab)? See peab olema valiku, mitte võimete küsimus. Muidugi on igaühel oma vaimu- ja kirjutuslaad, aga ikkagi. See kõrvutus („Sepast“ „Helgeni“) näitab, et siin peab olema mingi tagamõte, programmilisus. Näib, et Õunapuu tahab ikkagi pigem millelegi osutada, püüab oma maailma- ja inimkujutust mingi tagamõttelise sõnumi suunas vormida.

Õunapuu näib liikuvat sel pinnal, mida on kerge kiusatus nimetada „ühiskonnakriitikaks“ – kõik need usulise sõgeduse, kogukondliku kurjuse ja sotsiaalse surutuse väändesse stiliseeritud pildid näivad selles veenvat. Kuid see tähendaks, et Õunapuu teeb vaid veidrat sorti satiiri. Ma arvan, et õigem oleks öelda, et Õunapuu teeb teatavat inimesekriitikat. See on inimesekujutus, mis püüab inimlikest taotlustest välja koorida nende tungilise tuuma, nii et tulemuseks on küll hämmastus, aga mitte katartiline kaastunne, vaid lihtsalt õudus. Siin ei ole n-ö konstruktiivset, lunastavat poolust. Traagika oleks lunastav – meile antakse seda korraks Helge ja tema ema kaudu näha, et siis taas sukelduda kaastunde asemel raevu.

Selles väljendub Õunapuu inimesekriitika radikaalsus. Ta näitab küll mingeid võltslootusi või lootuste pilastamist, kuid ta ei aseta selle vastandiks lootust, olgu see kas või lohutava kaastunde näol. Sest seegi võib kergesti viia uue vägivalla või pilastuseni, loob võimaluse ühe inimese allutamiseks teise poolt. Lootus peidab alati endas teatavat ohtu, ta on potentsiaalne orjastamise vahend. Õunapuu pakub selle asemel raevukat lootusetust, lootuse-dünaamikast välja astumist. Tema lugude „moraal“ pole mitte „küll nad kuidagi hakkama saavad“, vaid see, et pääsetee on hoopis teises mõõtmes. See on teatav apofaatiline humanism, millele on omane mitte valgusepüüd, vaid pilgu kohandamine pimedusega. Ja see võib-olla seletab ka, miks Õunapuu nii järjekindlalt usuteemast kinni hoiab – sest see apofaatika on „tehnilises“ mõttes müstilis-religioosne, ta nõuab vastavat mentaalset treenitust.

Berk Vaheri tagakaanetekstiga, mis kirjeldab Õunapuud hoiatajana „etteluisatava petukauba“ suhtes, võib küll nõus olla, kuid ma pole kindel, kas selle taga on „usk inimesse“. Sest mulle näib, et traagikatunnetust asendav õudus pole pelk päästev vahend, läbi mille murdes tuleks kuhugi sooja ja inimlikku paika jõuda, vaid midagi taandamatut. Pääste on ehk pigem inimese tungilise aluspõhja saatusliku õudusega silmitsiolekus ning raevukas allumatuses sellele. Kirjutamine kui allumatuse akt.

Kõige selle juures on Õunapuu nii pagana esteetiline – need lood seisavad püsti ka puhta esteetilise naudingu mõttes ilma juurdemõeldava moraalita – sest nad on stiliseeringud, kogu see gootiline pintslikiri on ju omaette kunstiline väärtus. See on loomulik – just esteetika aitab õudusega toime tulla, eetika on traagikutele.