Tänukiri

 

Vikerkaares ilmus arvustus Tõnis Vilu luulekogule "Kõik linnud valgusele". Üks olulisemaid raamatuid uuema aja lugemistest ja üks kõige rohkem kitsikust tekitanud ülesanne kriitikuna.

TÄNUKIRI

TÕNIS VILU. KÕIK LINNUD VALGUSELE. Tallinn: Kultuurileht, 2022. (Loomingu Raamatukogu; 2022/10). 80 lk. 

Ma olen seda raamatut pelgama hakanud. Mul ei ole tema üle kontrolli. Kui ma seda esimest korda lugesin, tabas mind umbes poole peal äkiline valang kõige hellemaid emotsioone ja mälestusi. Väljusin neist alles selle abil, et kirjutasin mõned väga isiklikud luuletused. Mõtlesin, et peab uuesti lugema, kui olen toibunud. Juhtus sama lugu. Kolmandat korda lugesin eesmärgiga otsustada, kas ma kirjutan sellest arvustuse; lootsin aru saada, kas mu analüüsivõime käib üle sellest, kuidas need tekstid on tehtud. Järjekordne läbikukkumine analüütikuna, see raamat lihtsalt tegi minuga, mis tahtis – lihtsalt keeras mu lukust lahti ja näitas mulle mu põhja. Vajasin pikemat jalutuskäiku, et meelemärkusele tulla. Andsin nõusoleku kirjutada, sest tundsin, et see raamat nõuab minult mingit vastust. Neljandat korda lugema hakates arvasin, et olen juba karastunud, püüan nüüd distantseeritult vaadata, mis neis tekstides on sellist, mis mind niimoodi avab. Võimatu.

Ma ei tea, kuidas need tekstid tehtud on. Mul on impulss öelda, et need polegi kuidagi tehtud. Neid pole kuidagi „meisterdatud”, nii et „meistritöö” tundub nende kohta öelda kohatu, kuigi hindav kriitik minus tahaks seda öelda. Nad on nagu mingi hägune kogu lauseid, nagu mingi merelt peale vajuv udupilv, aga ühtäkki tajud, et see pilv koosneks otsekui teravatest pisikestest kristallidest, mis sind väga erksaks torgivad. See mõju ei tule nende luuletuste teemast või sisust – kuigi on aru saada, et kohati räägitakse siin millestki üsna traagilisest ja ängistavast. See mõju ei tule ka sellest, et mul oleks tunne, „nagu räägitaks minust” – ei, siin räägitakse Tõnisest ja tema lähedastest. See mõju tuleb kindlasti sellest, kuidas siin kõneldakse, kuidas sõnu ja keelt kasutatakse, millise tooni, intonatsiooni, häälega siin kõneldakse, mismoodi laused ja nende järgnevused on üles ehitatud. Ja mul on tunne, et sellist tooni pole ma kohanud ei Tõnis Vilu varasemates kogudes ega mujal.

Kuigi need tekstid pole kuidagi kõlalisele mõjule orienteeritud, tunnen alati vajadust neid häälega lugeda, püüdes aimata nende intonatsiooni. Tulemuseks on pomin, kus ei ole mingit poeetilist afektiivsust ja mis aeg-ajalt peatub, et mõelda, kuidas lause kokku tuleb. Selle raamatu tekstidel pole interpunktsioonilist liigendust ning „värsid” on murtud juhuslikest kohtadest, seepärast peab tähelepanelikult jälgima, kus on (osa)lausete piirid (mõnikord ei saagi täpselt aru, laused kuidagi sulavad kokku). See lausepiiride nähtamatus tekitab efekti, otsekui kõnniks ma mingil hapra pinnaga maastikul, jalg peab enne astumist natuke kobama. On selge, et nende tekstide kulg ei ole assotsiatiivselt tormav või voolav, aga ta pole ka kindlasti staatiline ega monotoonne. See on just nimelt ettevaatlik sammumine, mõnikord ka komistamine või vääratamine. See on sammumine läbivajumise riski piiril. Sisuldasa jääb meelde korduv langemise, vajumise motiiv – tekib kujutlus, et kõnnitakse rabas. Kõneldakse aimamisi, midagi ei öelda otse välja – ja samas, selle lausumisviisi tuumaks pole ka ütlematajätmise poeetika, elliptilisus. On tunne, et luuletaja ei jäta midagi enda teada, vaid pigem vastupidi, ta kõnnib milleski niivõrd, kui seal üldse kõndida on võimalik, ta ei jäta ühtki sammu vahele, iga samm on lõpuni astutud – kuid mitte ette kaalutletud.

Siia lisanduvad ootamatud pöörded, paradoksaalsena mõjuvad laused või fraasid, mis ehmatavad või ergastavad. Aga nende mõju on kummaline – nad mõjuvad alati kuidagi hilinenult, tagantjärele, „oot, mis see siin nüüd oli, ma vaatan veel korra, mis siin toimus”. Tundub, nagu oleks kogu see tekstikulg kuidagi ennustamatu, millekski ei oska valmis olla. See ongi see, miks mul on raskusi selle raamatu mõju tekstilisi põhjusi seletada – kui ma püüan mingi võtte, tekstikäänu või kobamisi kätte tuleva lausepiiri eraldada ja fikseerida, ei jää mulle pihku enam seda mõju, nii et analüüs tundub kuidagi mõttetu – mille nimel võtta see tehniliselt lahti? See mõju kuidagi koguneb ja kuhjub imepisikestest nihetest, torgetest, käänetest, komistustest, selgusehetkedest, poole raamatu peal on see kuhi juba kindlasti koos ja sealt edasi jääb vaid imestada, et see kuhi muudkui kasvab ja kasvab.

Ega ma nüüd midagi ära ikka pole seletanud, vähemasti midagi sellist, millest võiks eeldada, et see on teiste lugejatega jagatav kogemus – mul on tunne, et ma saan jagada oma subjektiivseid muljeid, aga ma ei saa sellest luulest kuidagi sisukalt vestelda. See luule toimetab minu sees väga intiimselt.

Veel üks viis seda mõju kirjeldada: need tekstid oleks nagu midagi väga tihendatut, kondenseeritut, aga see on tihedus, mille vastandiks pole lõtvus või hõredus, vaid... ma ei teagi. See on tihendatus ilma kontsentratsioonita, tihedus ei tähenda siin lihvitud teravikku, vaid – jällegi meenub miskipärast tihe kõikeläbistav udu, kuigi udune ei ole siin samuti miski, kõik tundub just eriliselt täpne. Jah, täpne, aga mille suhtes? Millegi suhtes minu enese sees, aga mis see on? Täpselt sobiv võti, mis avab minus ukse, mille asukohta ma ei tea – aga ta avaneb iga kord, kui ma seda raamatut loen.

Püüdes neljandal korral meelemärkust säilitada, olen teinud mõned märkmed. „Siin ei ole emotsioone, sentimente, afekte – on otse südamikust südamikku kukkuv elus sõna; mitte arusaamiseks ega analüüsimiseks, vaid kogemiseks. See luule on kohe päral, selleni ei pea end läbi raiuma tõlgenduse võsanoaga.” „Ei mingit lenduvust, vaid langev kivi, mis aeglustub minusse nagu kaevuvette kukkudes. Samas – iha olla õhuke, pihustunud. Oma langemisse pihustuv kivi?” „Tunne, et see on väga täpne kaart. Millise maastiku kaart see luule on? See ei olegi kaart, see on sõiduk, mis sõidab minust läbi nagu maastikust, kohtadest, mida ma ei teadnud endas olevat, aga tean kohe, et need on minu kohad. Ükski kaart ei saa olla täpsem kui maastik ise, milles liigutakse.”

Mida selle kõigega peale hakata, kriitikuna? Ei mingit vastust küsimusele kuidas?, ei mingit selgust tehnika asjus. Armastus ei ole tehnika küsimus. Erootika oleks, aga siin pole mingit teksti-erootikat.

Tegelikult muidugi oleks neid tekste võimalik analüüsida – see, et ma ei suuda, on vaid pealispindne nimi sellele, et ma ei taha, ei taha seda luulet tõestada nagu teoreemi. Kuidas need tekstid vastu kõiki tõenäosusi üldse koos püsivad, on hämmastav. Ma võiksin tuua näiteid mingitest tekstikohtadest, aga mille kohta need näited õigupoolest käiksid? Need oleks nagu turistifotod, mis kõnelevad midagi ainult pildistajale endale.

Olgu, võtan raamatu viiendat korda ette, nüüd targu mitte otsast lugema hakates, vaid siit-sealt sirvides, näpsates, korraks pilku sisse visates, et mitte lasta tal endast kinni haarata, püüan piirduda ühe tekstiga korraga. Ja ma panen tähele, et õigupoolest ongi neisse tekstidesse keeruline viibima jääda, nad otsekui kukuksid eest ära, või kukun mina lugejana neist läbi nagu vedelik mingist filtrist. Jälle kujundid. Need tekstid näevad välja nagu suvamärkmed, aga nad sisaldavad kohe tuuma. Nad jõuavad kohe pärale. Seda ma vist juba ütlesin. Nad saavad kohe otsa. Ma märkan, et minu lugemises on nagu mingit põgenemist – kui juba pärale jõutud, mis siin veel viibida, ikka edasi, edasi sügavikku – iseenda gravitatsioonile alludes. Näed, lk 32: „...õunad / ripuvad ja valmivad okste küljes loovad endale sügavust / loovad iseendale kukkumist” – just sellised need tekstid ongi.

Lk 30: „...otsin võtit aga see on juba lukuaugus me / ju olemegi juba elus...”. Mida ma siia lisama peaks? „...muudkui leian midagi muudkui ütlen midagi ja / sellest ei ole enam mitte midagi päästa”. See kõlab triviaalsena, kui need tükid niimoodi teksti ja raamatu koest välja tõsta. Kui üldse, siis peaks tsiteerima kogu teksti.

Olgu, võtan kohe siit algusest, lk 6, kogu luuletus: „pean lähenema mälestusele soome lahe poolt olen hõre / merejää kõrkjate vahel seisin siinsamas rannas kümme / aastat tagasi täielik inimvare ütlesin vaikselt usun merd / sa ütled seda minule tulevikule see on ju õhtupimedus / meri mis usub merd”. Kuidas ma seda loen? On mälestus kuskil mererannas, ma pean lähenema mere poolt, konkreetsemalt Soome lahe poolt – meri on konkreetne, see tähendab isiklik, lähenen sealtpoolt ja olen hõre, ei, rida lõppes, aga lause läheb edasi, olen hõre merejää, lause läheb edasi, hõre merejää kõrkjate vahel, kas ma olen see merejää praegu lähenedes ja vaatan kallast või olen ma oma mälestuses see merejää, siinsamas rannas kümme aastat tagasi olin täielik inimvare, ütlesin vaikselt, kas ma ütlesin kümme aastat tagasi vaikselt merejääna endale „olen inimvare”, ei, ma ütlesin inimvaremena „usun merd”, kas meri pidi mind trööstima või olin ma inimvare seepärast, et uskusin merd, või kas ma üldse uskusin merd, äkki lihtsalt ütlesin seda, ei, seda ei öelnud mina, seda ütlesid sina, mina olen siin ja lähenen Soome lahe poolt sinu poole, ei, sa ei ütelnud seda minevikus, sa ütled seda praegu, sa ütled seda tulevikule, see tähendab mulle, kes ma tulen, kas ma tulen ka praegu ikka veel, kui tulevik on juba käes, kas see on lihttulevik või kestev tulevik, ja siis äkki: see on ju õhtupimedus – mis mõttes „ju”, see on siis algusest peale ilmselge olnud, see peaks otsekui midagi seletama, et on ju õhtupimedus (isiklik assotsiatsioon – „see on ju igatsus, hüperboloid”), aga juba tuleb viimane rida, kas õhtupimedus (ju-õhtupimedus) on meri, mis usub merd, võib-olla, mina usun mind, aga ma pole mina, vaid meri, olin juba tollal, kui ma merena olin juba tulevikus tulemas ja ütlesin endale, et ma teda usun, ja nüüd? Mis nüüd edasi? Kõige selle jooksul on see keeris juba kuhugi minu sügavikku uurdunud ja teeb seal midagi. Kas see kirjeldus annab midagi? Ma ei tea.

Lk 9: „...meil on iseenda vastu välja panna / palju teravamad hambad kui öö mustal koeral isegi õnn...” – isegi õnnel on teravamad hambad? Tekst aga kukub veel sügavamale, lause läheb uuel real edasi, kordab viimast kaht sõna: „...isegi õnn ei suuda meid õnnelikuks teha” – kas sellel kukkumisel on põhi ka?

Raamatu nimikujund, lk 73: „...olen sama / kerge kui on kaotada kõik linnud valgusele” – seda kujundit ei ole võimalik välja mõelda, seepärast ei ole seda võimalik ka tõlgendada, siin ei ole midagi „peidus”.

Lk 65: „...ootamatus on uksekujuline jõgi uksekujuline päev ootamatu / et üldse annab sisse astuda...” – just nii ma seda raamatut tajungi, täiesti ootamatuna.

See kõik paneb ikkagi mõtlema, mis on õieti kriitika ülesanne. Hinnata teose väärtust? Kuidas hinnata seda, et raskusjõud võimaldab mul maapinnal kõndida? Juhatada teisi lugejaid, kuidas teosest aru saada? Ei ole mõtet, sest ma ei saa oma subjektiivset kogemust pidada selliseks, mida saaks õpetada – ma ei näe selleks vähimatki vajadust, peale selle, et: lugege ja kogege, kui tähtede seis parajasti õige on. Anda lugejate kogukonnale ainet teose üle edasiseks arutlemiseks? Seda võib, aga see ei huvita mind selle raamatu puhul üldse. See raamat ei ole seltskondlik sündmus, sellest on isegi pisut piinlik avalikult rääkida. Võtta kujundid koost, otsekui püüdes ise sarnast teksti kirjutada? Milleks veel seda? Siin pole midagi pistmist „hea teksti” valmistamiseks vajaliku käsitööga. Ei saa järele teha ehtsust. Anda tagasisidet autorile? Jah, õigupoolest ainult seda ma olengi siin püüdnud teha, öelda: Tõnis, sa oled midagi väga erilist kirjutanud, aitäh!

Väärt kraam! Aare Pilve kultuurisoovitused

Postimehes on sari, kus antakse soovitusi koroonaepideemia ajaks, mil suur osa kultuuriasutusi on suletud ja inimestel soovitatakse püsida kodus ja teistest inimestest eemal.

*

Kas pole huvitav, et kui viiruse takistamiseks hakati inimeste sotsiaalset suhtlust piirama, siis esimesena läksid lukku just kultuuriasutused, kuigi hulgaviisiliselt koguneb neid ju mujalgi. Ma oletan, et selles mängib oma osa see alateadlik taju, et teatris, muuseumis, raamatukogus toimub vaimsel tasandil kogu aeg teatav vastastikune „nakatumine”, ideed ja hoiakud levivad inimestelt inimestele just nendes asutustes. Sest kultuur on oma olemuselt kontaktis olemine, kontakti säilitamine. Mille abil ma seda üleüldist kontaktis olekut säilitan üleüldise isolatsiooni ajal?

Mõni raamat, mille kohta olen mõelnud, et võiks lugeda, aga pole aega olnud. Näiteks Strugatskite „”Hukkunud Alpinisti” hotell” - arvasin küll, et filmi olen ju näinud, mis temast ikka lugeda, aga siis avastan, et filmist on välja jäänud mustkunstnik du Barnstocre'i tegelaskuju, et Hinckus on hoopis väikest kasvu vesiste silmadega mehike, et Olaf pole üldsegi balletitantsija välimusega, vaid turske viiking, ja et Moses on eksikombel sattunud „Sinise Haakristi” nimelisse salaühingusse. Kõige rohkem on raamatuga ühtmoodi bernhardiin Lel. Ja ometi on film raamatu olemuse suhtes väga täpne.

Või siis hoopis Jacques Maritaini „Kunstniku vastutus” (Mirjam Lepikuldi tõlkes) - neotomistlik filosoof, ustav katoliiklane ja inimõiguste deklaratsiooni üks autoreid. Ma hakkan otsima, kas temalt on veel midagi eesti keeles, ongi, 1988. aasta Loomingus on „Filosoof ühiskonnas”, tõlkinud Mart Raukas, kes omakorda äratab mus huvi, sest ta on meelde jäänud 90ndate telesaadetest, jään tema kannul netti surfama, käin läbi kogu ta trajektoori matemaatikaõpingutest analüütilise filosoofia ja Wittgensteini juurde (tedagi on ta tõlkinud), sealt üha esoteersemaks kuni filmini Einar Laignast ja Tai poksi harrastusteni päris hilisel ajal, kuni küllastununa pöördun tagasi Maritaini juurde, kes ütleb, et filosoofe on vaja, et ühiskonnas oleks keegi, kes hoiab meeles tõde ja vabadust.

Või siis meenub, et veel enne karantiini kehtestamist jõudsin ära käia Flo Kasearu näitusel Tartu kunstimuuseumis. Kasearu on mulle alati meeldinud seetõttu, et olles küll n-ö kontseptsioonikunstnik, teab ta väga hästi, et kunstiks teeb asja ikkagi aistilisus ja psühholoogilisus. Ja ma otsingi üles tema kodulehe flokasearu.eu, et tema varasemaid teoseid meelde tuletada, alates valgest hobusest, kes öise Tallinna seintel kappas ja kes tõi Kasearu nime mulle esimest korda teadvusse.

Enne karantiini olen jõudnud ka omandada Tõnis Vilu uue luulekogu „Tundekasvatus”, loen seda, see on kuratlikult hästi kirjutatud, see on poeem, see on lausa näidend, esitangi seda endale kodus, toimib väga hästi, aga ma pole ju näitleja, organiseerin raamatu oma näitlejast sõbrale.

Käin tühjaks jäänud linnas ekskursioonil, võtan linnaruumi kvartalhaaval ette, korraldan väikseid arhitektuuriloolisi ekspeditsioone (loomulikult pidades kinni kahe meetri reeglist!). Näiteks kvartal Narva mnt – Kreutzwadi – Raua – Pronksi, kus on uhke Burman, 30ndate esindustraditsionalismi, stalinismi, mingeid hilisnõukogude ümberehitusi, Raua sauna modernism, aga ka tsaariaegne dekoreeritud kivihoone; kvartali sisemusse on peitunud kolm hubast vanaaegset puithoonet, kaks neist ilusti korras, kolmas täiesti lagunenud, lausa maaliliselt kokku kukkumas. Milline rikkus! Ja ma avastan, et eemal asuva sünagoogi ülemine kaar on ilmselt modelleeritud selle tsaariaegse maja kangialuse võlvkaare järgi, igal juhul kangialuse keskteljel seistes on kattuvus hämmastav.

Kui reisida ei saa, siis võib seda teha kujutluses Radiogardeni kaudu, kus on terve gloobusetäis igasuguseid raadiojaamu, mida saab reaalajas kuulata, Oudova kohalikust kuni Rio bossajaamani.

Ja siis jään netist vaatama igasuguseid mustkunstnikke – kui meistrid tegutsevad, on see ikkagi juba täitsa kunst. Ühed mu lemmikutest on Ameerika trikimeeste paar Penn & Teller, kellel on nüüd saade, kuhu teised mustkunstnikud tulevad esinema ning püüdma Penni & Telleri ära petta; mõnikord see isegi õnnestub. Aeg-ajalt teevad nad ka poliitilise maiguga ülesastumisi (nad on vaadetelt libertaarid), mu lemmik on etteaste, kus USA lipu põletamine on veetlevalt mängitud austusavalduseks selle lipu esindatud väärtustele.

Hiljuti ilmunud Eesti räpptekstide kogumikvinüül pani mind uuesti avastama Eesti hiphoppi, millest olin mõnda aega juba võõrdunud. Leidsin uued lemmikud: mahe Sammalhabe, Eesti naisräpparite harvu ridu mõjuvalt täiendav Manna, terroristlik grime'i-mees Grinks (neid kõiki saab tavalise guugeldusega kätte).

Kuidas teha ise koju suletuna koduste vahenditega kultuuri? Ilmad on ilusad, päike paistab kogu päeva erinevatest ilmakaartest sisse, miks mitte valmistada oma kodust päikesekell, märkides ära kohad, kuhu päike mingiks ajaks jõuab? Kodune ruum on kohe teistpidi kontseptualiseeritud – temast on saanud aja koda, ta on nüüd planetaarium. Nagu Hamlet ütles, et ta võib pähklikoorde sulgudes olla mõõtmatu ruumi valitseja.

Jevgeni Demakovi maal "Puškin Boldinos", 2015

Lugeda Puškinit. Puškin oli 1830. aasta septembrist detsembrini Boldino mõisas karantiinis, sest Venemaal oli parajasti kooleraepideemia. See oli tema üks viljakamaid aegu, ta viis „Onegini” lõpule, kirjutas neli värsstragöödiat (nende hulgas „Pidu katku ajal”) ja 30 luuletust, lisaks „Belkini jutustused” proosas. Luuletuses „Eleegia” ütleb ta, et kõik pole veel kadunud, sest veel suudab väljamõeldis teda nutma ajada. See on hea mõõdupuu – kas kunst veel puudutab? Kui jah, siis elame üle.

Vabadus olla teine

Loomingus ilmus arvustus Tõnis Vilu luuleraamatule "Kink psühholoogile".

*

VABADUS OLLA TEINE

Tõnis Vilu, Kink psühholoogile. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus 2016.

Kelle varbad need on minu pastelse seina peal?

Tõnis Vilu, „Kink psühholoogile” (2016)

Neil varastel hommikutundidel, pärast ärkamist, kui intuitsioon on nii nõrk, et ei suuda veel tervenisti haarata ja ühendada selle ärkaja omaenese isiksust, kui tekiserva alt välja paistvad omaenese varbad tunduvad kohutavalt kaugete ja võpatama panevalt võõrastena ... ei saa alustada kõnelusi omaenese nimel, otsejoones, vaid pead jälgima iseennast kui kõrvalist, pead kõnelema enesest kui teisest, enesest kui kellestki kolmandast.

Hando Runnel, „Isikukirjeldus” (1978)

Tõnis Vilu on viimase 4-5 aasta jooksul kiiresti tõusnud noorema luule viljakamate ja ühtlasi huvitamate kirjutajate hulka. Alates 2013. aastast on tal ilmunud kuus raamatut/teost (kaks neist – poeem „Mõtted nagu valged ja rebenenud kaltsud”, 2013, ja „Uus Eesti aed”, 2015 – netis loetavate digiraamatutena). Muljetavaldav on seejuures tema võime nii lühikese aja jooksul oma laade muuta ja vaheldada – algse assotsiatiivsema ja elliptilisema stiili juurest on ta nüüd jõudnud vahetuma ja proosapärasema laadi juurde. Kõik peale esikkogu on omaette tervikteosed, vahel ka vormiliselt ühtse maatriksi järgi kirjutatud. Lisaks on ta ajakirjades avaldanud mõned proosatekstid. Mis järgmiseks, seda võib aimata juba tema blogis (http://ilmavilus.blogspot.com/) ilmuvatest tekstidest, mis keskenduvad erootilistele mälestuspiltidele.

Ma ei seagi endale eesmärgiks leida mingeid ühisnimetajaid, mis tema senist erinäolist loomingut seoksid – kuigi seda saaks teha, eelkõige mingi eetilis-elutundelise hoiaku pinnalt. Mind huvitab eelkõige see, mis „Kinki psühholoogile” eelmistest raamatutest eristab – see, mida võiks nimetada „vahetuks pihtimuslikkuseks” ja mis esitab lugejale teatava spetsiifilise väljakutse.

Kui võtta mingi välispidiselt taksonomiseeriv vaatepunkt, võiks ju küsitleda seda, kas see on mingi „luule piirile” jõudmine, on see ikka enam luule. See võib olla ka näiteks monodraama tekst (lugesin endale kogu raamatu ette, ma arvan, et ta toimiks lavatekstina väga hästi – ja sellel on oma iva, nagu püüan edaspidi näidata). See on kindlasti poeetiline tekst, kuivõrd teksti kontsentratsioon on selline, et detailid omandavad tavapärasest suurema tähendusraskuse kui narratiivse proosa puhul (näib, et see on üldse praeguse noorema luule üks otsinguid – kuidas narratiivset teksti tihendada). Autor ise on oma Facebooki-seinal selgelt väljendanud oma arvamust, et see on kindlasti luule ja mitte proosa – ja mul pole põhjust vastu vaielda. Ses suhtes pole ju tegu ka millegi enneolematuga, „Kink psühholoogile” kuulub samasse tekstiloometraditsiooni, kuhu ka nt Kaplinski või Õnnepalu päevikluulekogud. Vilul lisanduvad sellele küll need ruudukujuliselt vormistatud vahetekstid, mida mina tajun eelkõige teatavate pingelõdvenduspunktidena – hoolimata sellest, et nad on raamatu kõige intensiivsemad lõigud, täis mingit sõgedat hoogsust, on nad samas puhkepausid selles tõe- või reaalsusepingutuses, mida raamatu põhitekst kannab. Ja see viimane mind kõige rohkem selle raamatu juures huvitabki.

„Kink psühholoogile” on labaselt öeldes dokumentaalluule (mõistagi meenub viimase aja kirjandusest kohe Maarja Kangro „Klaaslaps”) – kirjanik võtab aine oma elust ning loobub neist poeetilistest võtetest, mis peaks autori ja jutustajakuju vahele seadma mingi maski, distantsi. Jutustatakse iseenda elust, jutustatakse sellest, millest tavakonventsioonide järgi ei ole kombeks kirjutada. Tehakse seda, mida Viivi Luik on pidanud kirjanduse õigustuseks – kirjutatakse sellest, mis on „piinlik”. Ja seejuures on tulemuseks siiski kirjandus, sest poeetika asub mujal, see pole autori ja tegelase vaheline membraan, vaid asetub kirjutajamina (ja seekaudu lugejamina) eri kihtide vahele.

Vilu raamat on tema bipolaarsest häirest. Esimest korda on ta bipolaarsust tematiseerinud novellis „Hurtsikumeister” (Värske Rõhk nr 36, 2013), 2014. aasta oktoobris tuli ta sellega isiklikult avalikkuse ette oma blogipostituses. „Kink” on muidugi teos, mis võimaldab teistel pilku heita selle häire sisekogemusse, ning ühtlasi täidab seda funktsiooni, mida kunst sageli – anda hääl sellisele kogemusele, millel seda tavaliselt pole või on väga kitsalt institutsionaliseeritud ja tehnologiseeritud kujul (arsti ja patsiendi vahelise vestlusena näiteks või psühhiaatriakäsiraamatu diagnoosikirjeldusena).

See kuulub loomulikult selle raamatu väärtuste hulka. Kuid minu meelest ei piirdu asi vaid sellega. Muidu võiks lihtsalt öelda, et „räägitakse tabuteemadest vabalt” või, mis halvem, antaks Vilu luuletajakujule teatav reaaleluline „seletus”, või mis veel halvem, püütaks luua teatavat „hullu poeedi” kuvandit. Aga sellega siin tegu pole. Poeedina on Vilu oma bipolaarsust kasutanud siiski sel viisil, et sellest saab vahend mingi fundamentaalsema lõhe esitamiseks. Diagnoosist saab läbi poeetilise teksti dia-gnosis, läbi-tunnetus mina-tõe loomuse kohta, mis ei ole enam kinni spetsiifilises probleemis, vaid võimaldab samastumist ka üldisemal viisil. Asi pole „tabudest vabalt rääkimises”; asi on endast vabalt rääkimises.

Raamatu pealkiri tuleneb ühest arutlusest, et on mõneti veider kinkida lilli või komme sellele (psühholoogile), kes on aidanud enesetappu vältida: „Ei, aga päriselt, mida muud sel puhul / ikka kinkida? Oma elu? Kas ma mitte pole seda / juba teinud?” (lk 67) Kink psühholoogile on niisiis elu, ellujäämine ise. Aga et see ei jääks „paljaks eluks”, vajab see siiski ju teatavat kontseptualisatsiooni, liigendatust. On näha, et temaatilisel tasandil tegeldakse sellega raamatu lõpupoole, kus pöördutakse ühiskondlike teemade poole, mis on läbi põimunud isikliku pöörde vajaduse tunnetusega. Selles on midagi peaaegu agambenlikku – püüe leida pelgast rohtude toel olesklemisest väljaliikumises pidepunkt „poliitilise olendina” (isegi kui see on tugeva isikliku eksistentsiaalse aluspõhjaga). Kuid see on pealispind.

Sügavamal ja elementaarsemal tasandil kogutakse subjekt kokku just teatava endast võõrandumise kaudu. „Kink psühholoogile” kui tervikteos ise ongi selle jälg. Sellest vaatepunktist koondub „Kink” kahe punkti ümber. Raamatu sisuline ja kompositsiooniline pingepunkt saabub keskpaigas, kus toimub vestlus psühhiaatriga, kes on avastanud, et minajutustaja on luuletaja, lugenud tolle tekste ning solvunud, sest teda on kirjeldatud keskmise ja hallina („Kingi” avatekstis). Tähelepanuväärne on järgnev: „”Ei-ei, see on fiktsioon ju, ilukirjandus, ma karikeerin, / ekstrapoleerin sind ja...” / „Keegi ei poleeri mind.” / „Kurb. Ühesõnaga, kindlasti on seal ka reaalset, aga / seda ei saa kõike nii tõsiselt võtta. Teised on ka ju / seal suht jobud.” / „Ahah. / Aga sa kirjutad seal ju... päris otse nagu. Kas su / haigus on ka siis sinu meelest fiktsioon või?” / „Ei, ei, või... no ma ei teagi, mina pole siin ekspert. / Valu on päriselt! Must masendus, mäluauk, / paranemine, kõik on tõsi!”” (lk 48-49) See on koht, kus kogu tekst keerdub järsku iseenese ümber, avab iseenda sisemise lõhe – tekst põrkub iseenda ainestikuga, ja kehastab nõnda ka subjekti põrkumist iseendaga, või oleks täpsem öelda – subjekti komistamist enda pihta. Paneme tähele, milline pööre siin toimub: see tekst on fiktsioon – kas teksti ainestik (haigus) on ka fiktsioon? Vastus: valu, masendus, mäluauk (st kõik, mis on iseenesest artikuleerimatu) on päriselt, ei ole fiktsioon; haigus ise, diagnoos – võib-olla. Selle tehte tulemus on, et kõik artikuleeritav on fiktsioon. Aga fiktsiooni tähenduseks pole siin väljamõeldis.

Teine oluline punkt, mis sellega teiselt poolt haakub, on juba motona tsiteeritud lõputekst, kus küsitakse, kelle varbad need on, ehk – kas see olen mina, ja kui olen, siis millele see minuks-olek põhineb. Kõik on nagu korras, kõik on rahulik, aga selles terviklikkuses endas on mingi häire – mu enda kehaosa on küsimuse all.

See küsimus näib ühest küljest teatava nõutusena, endast võõrdumisena, kuid teisalt on see tegelikult vabaduse eeldus. Sellise enese lahti kirjutamise mõte on küll ühest küljest leida mingi enesesidusus, kuid see leitakse tegelikult just enese lahti, endast lahku artikuleerimisega. Ja ses mõttes on vestlus psühhiaatriga märgiline – kitsikus, mida minategelane tunneb, on just kitsikus sellest, et teda sunnitakse olema üks oma rangelt tarastatud artikuleerimatusega. Vabadus aga seisneb võimes ja võimaluses end ise kokku jutustada, ennast fabuleerida, võtta iseend kui materjali ja anda sellele fiktsiooni kuju – isegi kui temaatilisel tasandil on kõik „päriselt”. Luua endast midagi sama võõrast kui keha teises otsas, mu silmadest (mina-fookusest) kõige kaugemal olevad varbad.

See tähendab, et küsimus pole siin üldse tõesuses või väljamõeldises (selles, kas autori ja tegelase vahel on mingi poeetiline membraan). Küsimus on selles, kas ma olen vaba end jutustama, kas ma olen võimeline end vabalt kujundama, kas ma olen vaba kõnelema endast kui kellestki teisest või kolmandast. Ja see pole enam miski, mis on spetsiifiliselt „Kingi” teemaks oleva häirega seotud. See ongi see, mida kirjandus teeb, milleks teda vaja on. Antud juhul ainestik vaid rõhutab seda üldinimlikku paradoksi, et subjekti sidusus eeldab tema sisemist distantsi endast, tema võimet endale fiktsiooni kuju anda. See on kujutlusvõime küsimus – nagu Vilu ise ütleb intervjuus Carolina Pihelgale: „Mul on tekkinud mulje, et viimasel ajal puudutab see kujutlusvõime kriis ka inimene-olemist. Me justkui ei suuda enam ette kujutada, kuidas me võiksime saada n.-ö. paremateks inimesteks; või siis rohkem inimesteks.” (Looming nr 1, 2016, lk 85) Empaatia seisnebki ju selles, et ollakse võimeline mõistma teist, sest mõistetakse iseennast kui teist.

Selles on kirjanduse lohutav, lepitav, liigutav otstarve: võtta see, mis pole mitte midagi, mis on pelk hääl, lausa hääletus („Aga milline on universaalne hääl? Milline on / sootu, rahvusetu, keeletu hääl? Hääl ilma / igasuguste bioloogiliste ja kultuuriliste piiranguteta. / See on vist esmalt surmakarje. Ei, see on / karjatuse puudumine. See on hääletus. / Surm ise.” - lk 65), piiritlemata tühjus – ja luua sellest piiritletud tühik, mille ühelt äärelt saaks küsida teise ääre kohta „kas see olen mina?” Ja selles küsimuses, enda fiktsionaalsuse – ning selle pöördvastena reaalsuse – kahtlustamises ning võimaldamises kehastubki sidusus, mida otsitakse.

Ega ma rohkem ei tahagi midagi öelda.