24/10/2016

Pretensioonitu puudutus

Loomingus 2016/10 ilmus arvustus Jüri Kolgi luulekogule "Igapidi üks õnn ja rõõm".
(Tekst oli Ants Orase kriitikaauhinna nominent ning sai Loomingu aastaauhinna.)

*

Pretensioonitu puudutus

Jüri Kolk. Igapidi üks õnn ja rõõm. Tallinn, EKSA, 2016. 98 lk.

Jüri Kolk on nüüdseks seitsme aasta jooksul (suurem osa neist viimase nelja aastaga) avaldanud seitse luulekogu ja kaks proosaraamatut. See on märkimisväärne intensiivsus, näib, et Kolgil töötab kirjutamismootor täisvõimsusel, ja tundub ka, et ta on kirjutajana üha vilunumaks ja fokuseeritumaks muutunud. Minu mulje järgi Jüri Kolgi laad ja n-ö tehnikate repertuaar selle aja jooksul eriti muutunud pole, küll aga selgema kuju võtnud. Ma ei hakka siin tegema Kolgi poeetikavõtete loetelu, kuid mu meelest rajaneb tema tekstiloome kolmel põhilisel lähenemisviisil: intertekstuaalsed nihestused ja kontaminatsioonid (nt kas või premeeritud „Arno apooria”, lk 84-85), mingi võõritusliku vinkli alt nähtud olukorra lahtikirjutus (näiteks kogu lõpuluuletus, kus kujutletakse end vanaks tehasehooneks – enda hoonena või linnana kujutlemine on üldse üks Kolgi korduvaid motiive) ja kolmandaks sellised tekstid, kus kirjeldatakse lihtsalt mingeid tundeseisundeid või arendatakse lõpuni lahti mingi mõttekäik (nt „Rannas”, lk 68, või tsükkel „Võtan päeva vabaks”, lk 80-83).
Nimetasin neid sageduse järjekorras. Intertekstuaalsetele mängudele rajatud tekste on Kolgil algusest peale kõige rohkem, see näib olevat tema põhiline tekstiloometehnika. Teised kaks on sagedasemad pigem proosas – ka luuletustena meenutavad sellised tekstid pigem murtud ridadega novellette või miniatuure. Siinses raamatus on sellest intertekstuaalsest loometehnikast üks väga iseloomulik näide, mis toimib isegi teatava destilleeritud versioonina sellest, mida Kolk tsiteerija ja tsitaatide töötlejana teeb – luuletus „Mitme muutujaga mõistatus” (lk 86-87). Teksti tegelasteks on Sfinks, Oidipus, Helena, ämblik, Paris, Achilleus, kilpkonn, kakuke, Kalevipoeg ja tema mõõk – ja kõik nad osutuvad pidevalt millekski muuks. Ükski kultuuriloost tuttav suurus ei ole iseendaga identne („nimi muudetud”, „tegevus muudetud”, „muudab asupaika” jne, kuni lõpuks on „ajalugu muudetud”), aga just selle pideva tühistumise või nihestumise kaudu saabki kõik just selleks, milleks autoril neid vaja on. Kõik õmmeldakse kokku veel ühe intertekstuaalse kihiga, milleks on meediast tuttav isikliku info peitmine vormeliga „nimi muudetud”. Tekstil on mitu iva. Esiteks aktualiseerib ta terve kultuuriloolise välja, lüües kinniskujundid vabasse voolu (see on ühest küljest intelligentse inimese meelelahutus, teisalt aga traagilisuse kui sellise mehhanismide läbivalgustus: just sellistest vältimatutest eelduste ja tagajärgede vahelistest nihetest ehitubki traagika). Teiseks kommenteerib ta tänapäeva meedia mentaliteeti, mis tungib küll üha sügavamale inimeste isiklikku sfääri, kuid peab seejuures kasutama anonüümsuse kilpi, nii et ajakirjandus muutub ise teatavaks väljamõeldud tegelastega narratiivsete karkasside kogumiks. See on väga tihe ja mitmetasandiline tekst, mis on kirja pandud lõdva randmega.
Seegi on üks Kolgi tekstide eripära – et kirjandus- ja kultuuriloolistele viidetele üles ehitatud tekstid ei ole rafineeritud kõrgpoeesia, vaid on sageli ühendatud pigem mingi olmelise sisuga, olgu selleks tööinimese enesetunnetus, meedia iseärasused või mingid argipäevamured. Kolgi tekstides on see ühendus sedavõrd loomulik, et ei tulegi esimese hooga pähe pidada seda teatavaks sisemiseks vastuoluks. Ometi just selle sisemise pinge loomulikkuses seisnebki üks Kolgi luule olulisi väärtusi. Ma nimetaks seda võõrituse kaudu saavutatavaks endastmõistetavuseks – mis peaks ju olema paradoksaalne nähtus.
Sellel on mitu aspekti: esiteks Kolgi suhe traditsiooniga, teiseks tema luule tonaalsus. Kolgi luule stiihiaks ongi traditsioon, sealt ammutab ta oma materjali, et oma sõnum edasi anda (see sõnum on seetõttu kahekülgne, nii traditsiooni läbi valgustav kui autori isiklikku intentsiooni väljendav). Olles Jüriga ka isiklikult kokku puutunud, tean, et tal käibki sees pidev mootor, mis luule-, laulu- ja lendlausete substraadist pidevalt juppe ja lõimi välja nopib ning neile uue kuju annab. Tema luule eeldab traditsiooni tundmist, ta toimib ainult siis, kui lugeja jagab samu viitevälju. See tähendab, et Kolgi luule n-ö taasjõustab traditsiooni. Tähele tuleb aga panna, milline on tema suhe sellega. Ühelt poolt ei ole see loomulikult mingi päripidine „jätkamine”, ta ei kirjuta nt „Üdi moodi” või „Viidingu moodi” või „Liivi moodi” ega tee mingeid hommage'e antiigile. Näib, nagu suhtuks ta traditsiooni kuidagi irooniliselt, dekonstruktiivselt – seda muidugi ka, aga see pole tema iva, Kolk ei mängi seda mängu selleks, et teha mingi tühistav-problematiseeriv žest senise traditsiooni suhtes (ja ses mõttes erineb ta nt Kivisildnikust, kuigi tema intertekstuaalsuse laad on väliselt sarnane). Pigem võiks Kolgi intertekstuaalsust võrrelda küpsete kultuuride luulega, nt Jaapani hilisema waka-luulega, kus uute luuletuste mõistmiseks oli vaja teada kogu eelnevat traditsiooni, aga kus ühtlasi töödeldi seda traditsiooni ka üha uuesti ümber, või Euroopa kirjandusega ajastul, mil see oli läbi põimitud antiigiviidetest.
Kolgi suhe traditsiooni on niisiis kompleksivaba. Ja ma taban end mõttelt, et kas pole Kolgi luule kõige selgem märk sellest, et eesti luulekultuur on hetkel – kui mitte küps (sest küpsus on mitmemõtteline omadus), siis mingisse tasakaaluseisundisse jõudnud: ühelt poolt oleme lahti murdnud omaaegsest „suurest kaanonist”, teisalt on aga lõplikult läbi saanud vahepealne poeetiline revolutsioon. Kolgi suhe traditsiooniga ei ole vanemate vastu mässava teismelise oma, see on täiskasvanulik suhe oma pärandiga, asjalik ja tasakaalukas, ilma mõjuängita. Me oleme lõpuks 90ndatest üle saanud. Kuigi Kolk võinuks vanuse poolest juba 90ndail debüteerida, on ta ilmselgelt järgmise ajastu luuletaja. Ta on näide luuletajast, kes on noorusrumalused vahele jätnud ning astunud avalikkuse ette siis, kui on selge, et luuletuste kirjutamise näol pole tegu mingi mööduva eluetapiga.
Siia lisandub Kolgi kui kirjutaja tonaalsus. Mul oli tema esimeste raamatute puhul raskusi sisseelamisega individuaalsesse häälde, häälestusse, intonatsiooniskaalasse. Ta võib esialgu jätta mulje iroonilisest tekstimängurist (seepärast olen teda ettevaatlikult – aga arvan, et tegelikult põhjendamatult – paigutanud eksp-seltskonna lähedusse), aga Kolk pole tegelikult loomult iroonik. Tema toon jätab pigem kaine, kergelt skeptilise maigu; seda muljet toidab ka eelmainitud olmeline nivoo, mis harjumuse järgi peaks nagu olema „ebapoeetiline”. See on nii, aga sellega asi ei piirdu. Kui Kolgi tekstidesse süveneda ja eriti kui võtta tema tekste mingi suurema kompositsiooni osadena (milleks käesolev hästi läbi komponeeritud raamat annab hea võimaluse), siis tuleb esile, et selles toonis on tugev annus vaoshoitud lüürilisust ja isegi sentimentaalsust. Kolk on karge, kergelt naljatleva kooriku all väga tundeline.
Need sisemised vastandlikkused, mis on peaaegu kerglase hooga ühte põimitud, teevadki Kolgi luule esmapilgul kuidagi käestlibisevaks ja edasisel lugemisel nii puudutavaks.
Vaoshoitus on üks oluline märksõna Kolgi kui luuletajakuju juures. Seda võiks nimetada ka pretensioonituseks kõige paremas tähenduses: Kolgil pole pretensioone olla oma lugejatest kõrgemal asuv müstilisepoolne poeet, ta ei suhtu endasse ja enda kirjutatavasse paatosega. Õieti on tema suhe oma tekstidesse ja endasse kui luuletajasse üsna asjalik. Kui mõelda, kelle vastand Kolk on, siis uuemast eesti luulest tuleb pähe Jürgen Rooste – spontaanne, pulbitsev, heitlik, emotsionaalne poeedikuju. Kolk on mitte-Rooste (isegi mitte anti-Rooste, sest temas pole ka pretensiooni sellele eksplitsiitselt vastanduda). Ka selles mõttes pole Kolk ei traditsiooni järgija ega lõhkuja, ta lihtsalt astub teatavatest poeedi-kujutelmadest kõrvale.
Kolgi toon on vestluslik, see meenutab eelkõige vaimukat vestlust võrdsete vahel. Ja ilmselt see tekitabki Kolki lugedes esialgu arusaamatust – mille poolest see luuletaja õieti oma lugejast eristub, peale teatavate „ametioskuste”? Alles seejärel jõuab kohale – Kolk kehastabki oma lugejat. See on keegi, kes on palju lugenud, suhtub oma loetusse loominguliselt, mõlgutab seda nii- ja naapidi (igaühel on oma kinnistekstid, mis aina naasevad, Kolgil on selleks omavahel jõe ületamise tekstid Grenzsteinilt ja Viidingult, mis on tema teadvuses omavahel kontamineerunud ja mida ta üha uuesti töötleb) ning sageli kasutab seda pagasit lihtsalt materjalina oma isiklikele mõtetele kuju andmiseks.
Asjad, mida Kolgil tegelikult öelda on, on ju väga lihtsad: kas sul on hing? kas su elul on mõte? kas sa suudad inimeseks jääda? Puhas klassika, igihaljad küsimused, ei mingeid idiosünkraasiaid. Just see pateetikavaba vaimukas pretensioonitus ja samas küsimuste põhimisus, mis on esitatud võrdselt positsioonilt, on see, miks minu meelest Kolki tasub lugeda.
Võiks ka ütelda, et see, mida Kolk teeb, on luule depoetiseerimine luule enda vahenditega, et anda luuletamisele tagasi selle naiivne inimlik vastastikusus. Huvitav ongi just nimelt see, kuidas nii suurel määral intertekstuaalses võrgustikus kinni olev luule on fokuseeritud mitte luulesisestele klaarimistele, vaid püüab lihtsalt vestelda. See luule on küps mitmel tasandil, nii eesti luuleprotsessi osana kui inimliku kõneaktina.
Ses mõttes on iseloomulik luuletus „Sinise koera silmad” (lk 39), kus minategelane sodib kõikjale pealkirjas nimetatud väljendit; luuletus lõpeb nii: „hädavajalik sõnum / see pole otseselt teile / see pole minult / aga see võiks / teid siiski / puudutada”. Mulle tundub, et see ongi Jüri Kolgi pretensioonitu küpsuse lühiiseloomustus.


No comments:

Post a comment