19/10/2016

Lühiintervjuu Sergei Zavjaloviga

Ajalehes Raamat ilmus lühike intervjuu Sergei Zavjaloviga, et tutvustada tema hiljuti eesti keeles ilmunud raamatut "Ars poetica" (vt ka siia). Kolmest küsimusest-vastusest mahtus lehte kaks; aga me ise suhtusime sellesse kui loodetava pikema vestluse seemnesse.

*

Millised on sinu suhted Eestiga (peale selle, et siin on välja antud kaks Su raamatut)? Paljudel Piiteri kultuuritegelastel eriti nõukogude ajal oli siin tutvusi ja Eesti oli nende jaoks „peaaegu välismaa”. Kuidas on lood Sinuga?
Eesti on tõesti mitu korda minu ellu „tunginud”.
Esimest korda juhtus see 1980. aastate algul, kui ma veetsin umbes kuu aega Tallinnas. Kuigi olin juba üle kahekümne, oli see minu esimene kogemus linnast, kus kõik ei rääkinud vene keeles (ainult pooled) ja kus Euroopa keskaega oli võimalik peoga silitada.
Nõukogude tsivilisatsioon tarastas tavainimese kogemuse eest, mis võinuks tema jaoks saada traumaatiliseks, kuid ta tahtis nii väga kas või pilukese kaudu näha „euroopalikku” pidu, mida ta kujutas endale ette nagu lastemuinasjutu tegelane.
Tallinn sobis sellesse rolli hästi: inimestes, kes teadlikult ei rääkinud vene keeles, oli tunda kuhugi väga sügavale peitu läinud vaenu režiimi vastu, mida nad kogesid koloniaalsena. Mind samuti ei vaimustanud ei režiim ega kolonialism. Selle tulemusena tekkis mingil hetkel tunne, et asun vaenlase leeris. Ja see oli minu vaenlase vaenlane: tugev elamus! Mäletan, et kirjutasin tollal kirgliku ja naiivse nõukogudevastase luuletuse.
Teine kord puutusin Eestiga kokku umbes kahekümne aasta pärast, kui kuulsin Arvo Pärdi „Tabula rasat”. Mulje oli sedavõrd tugev, et mingiks ajaks sai Eesti helilooja minu jaoks kaasaegse muusika kui sellise kehastuseks.
Ja lõpuks kolmandat korda tuli Eesti minu juurde Jaan Kaplinski venekeelsete luuletuste kaudu, mida mul oli au toimetada. Jällegi, kunagi varem polnud veel elav luuletaja, minu vanem kaasaegne, minus tekitanud sellist sügavat elamust. Tundus, et pärast tema raamatut peaks kõik luuletajad vait jääma. Kauaks: nädalateks, kuudeks, et kuulata seda vaikust, mida Kaplinskil on õnnestunud kõlama panna.

Milline on Sinu esseede retseptsioon Venemaal? Ma tean, et näiteks artikkel Krivulinist tekitas vastakaid reaktsioone erinevatest suundadest — milles seisneb probleem?
Jah, äratõukamine nende poolt, keda ma nimetasin «retromodernistideks», oli raevukas. Mind süüdistati üheaegselt nii trotskismis kui stalinismis.
Asi oli selles, et ma rikkusin nõukogude intelligentide üldist reeglit: identifitseerida end revolutsioonieelse eliidiga, s.t vaadata asjadele «aristokraatide» pilguga. Pole oluline, mis mõttes: genealoogilises, vaimses, intellektuaalses või nonkonformistlikus. Ma teadvustasin järsku, et inimestel, kes kuuluvad erinevatesse sotsiaalsetesse klassidesse, on ka «tõde» erinev. Ja see, mis on ühe klassi jaoks pääsemine, on teise jaoks hukkumine. Sellega panin ma toime andestamatu «reetmise».
Aga asuda enda klassist erineval positsioonil on põhimõtteliselt võimatu. Artikkel Tvardovskist on näiliselt täiesti apologeetiline, kuid kutsus omakorda raevu esile nendes, kelle jaoks on talumatu katse leida «nõukogudelikule» koht üldises Euroopa vasakpoolses kunstilises kontekstis, sest nende jaoks pole «vasakpoolseid» ja «parempoolseid», vaid on «omad» ja «võõrad». Sisuliselt tundsid nad minus õigesti ära klassivaenlase: selle asemel, et sotsiaalse surve tekitatud haavu säästa, ei anna ma neile rahu, traumeerin neid.


Sa nimetad end marksistiks, kuid sa pole poliitiline aktivist. Milles sinu marksism seisneb?
Minu marksism on postmarksism. Ma elan sügavalt läbi ideed, et ajalugu on klasside võitlus ja et iga uue ühiskondliku ja majandusliku formatsiooniga muutub inimese ekspluateerimine teise inimese poolt üha efektiivsemaks.
Seal, kus Marx liigub klassideta ühiskonna postuleerimise juurde, näen ma vaid romantismiajastu «suure stiili» jälge. Romantismile olid üldiselt omased religioossete ideede moderniseeritud transkriptsioonid (antud juhul lunastuse eshatoloogiline idee). Oma ajastu inimesena ei suutnud Marx neist meeleoludest mitte mõjutatud olla.
Ma suhtun sümpaatiaga ühtedesse poliitilistesse aktivistidesse ja antipaatiaga teistesse (see sõltub nende isiklikest omadustest, mitte nende programmidest), kuid probleem on mujal: ei tööstusajastu proletariaadis ega postindustriaalse ajastu prekariaadis ei näe ma Marxi «revolutsioonilist klassi». Ühest küljest pole miljarditel rõhututel jõudu millekski peale iseenda taastootmise: majandussuhted, milles nad asuvad, kulutavad nende jõu viimseni ära. Teisalt on rõhutud korrumpeeritud esiteks nende tühiste palukestega peremehe laualt, mis nende kerjusliku silmaringi juures tunduvad «vajadustena», teiseks hierarhia kaudu, mis on selles õiglusetus maailmas kehtestatud ja mis teeb ühe paaria teise samasuguse silmis kröösuseks. Selles seisnebki kapitalismi tõhusus, mis on arenenud viimase sajandi jooksul vähem rentaablist imperialismist rentaablimaks globalismiks.
Mingis mõttes ütleks ma, et peremehed on need, kes üksteist hävitavad (kodanlus aadli, plutokraatia kodanluse), samas kui orjad, alludes ajaloolisele paratamatusele, vaid vahetavad oma peremehi.

No comments:

Post a comment