Abstinents. Punane versioon

Vikerkaare 9. numbris ilmus minu tsükli "Abstinents" light-versioon. Siin on selle pikem, n-ö punane versioon. Kuigi siin on juttu haikudest, on tegu pigem senryū'dega, mis järgivad vaid haiku silbi- (ehk moora-)struktuuri, kuid mitte muid haiku nõudeid (loodusteema, aastaaja marker, kigo; vt lähemalt https://en.wikipedia.org/wiki/Senry%C5%AB)

*

ABSTINENTS

Punane versioon

I

kui suitsuisu
peale tuleb, kirjuta
iga kord haiku

see on ju lahe
aga see on ju nõme
laikide bilanss

aknad said pestud
üks mehine sigaret
kuluks nüüd ära

lõunane rahe
mälestas vaikivat jääd
rabinal, korraks

juba kolmas kohv.
juba pool haikut. ikka
virgumata meel

polegi põhjust
midagi kirjutada.
vihm ja paokil uks

lemmiktassi kõrv
läks katki. ja nüüd hüüa,
kui palju tahad

sõber ennustas:
varsti tahad nutta! jah.
kui naeruväärne.

see asi pole
kunagi meeles olnud,
kuid kohe meenub

häh, tegelikult
on see pelk ajukeemia,
paljalt sa ise.

"miski su tapab
niikuinii. - - vali
oma mürk ise."

üks sõber ütles kord nii, kui olime noored. tema valis kanepi.

olla targem on
ebaviisakas, solvab
teiste väärikust

kui me saaks näha
teiste unenägusid
poleks see veel kunst

sõrmede vahelt
pudenend tuhamäele
istutage mets

öö nagu lõhnab.
nüüd vist hakkab peale: öö
lõhnab nagu leib.

viis pakki suitsu
jäi ju veel alles. liiga
abstraktne kogus.

modernset luulet
võõrutusnähtudega
lugeda on vaev

uni ligines
nagu pelglik, vagur loom,
siis... ei mäleta

"iga su haiku
tekitab suitsuisu"
"kunst on ambikas"

Wachet auf, ruft uns
die Stimme der Wächter sehr
hoch auf der Zinne.

ahjuukse ees
pikk mõtisklus, suits pihus.
tuli jääb tummaks

II

peida nad ära.
ma tõmban oma sõnad
nüüd lõpuni

labiilne, sõge,
totakas, hale.
sa saad hakkama

"viska ära need
viimased. kohutav öö."
"mkmm."

see haiku oli
olemas, aga meelest
läks

kaksteist mesilast
põdrakanepisalus

kas see ongi
individuatsioon?

raudrohi, asfalt,
koirohi, loojang

viska redel ära
pulkhaaval

kas ei saa juba
küll? saab küll.

pole
päevadel
ääri

see lause on lage

õgin konisid

tõstab tuult.
kes?

kõik
on
suits

lendun

hm

III

triumfi pole.
on vaid venides taanduv
ebamugavus

misantroopia,
jubedaim võõrutusnäht -
tänaval mõtlen:
"sul on loll pilk"; "sul on kleit
maitsetu"; "sul on surm näos"

(pastiche à la Kalju Kruusa)

kohvipaki lahtilõikamine ja purki ümber valamine;^*
tühja kohvipaki prügikasti viskamine ja mõtlemine, et prügikast on vist täis;
lõikamisest jäänud ribade põrandalt korjamine ja prügikasti viskamine;
kääride sahtlisse tagasi panemine;
otsustamine, et prügikast on ikkagi täis, ja kilekoti prügikastist välja tõstmine ja maha kukkunud prahi kotti tagasi surumine;
uue kilekoti otsimine kapist ja selle panemine prügikasti;
lauale pudisenud kohvipuru peoga kokku pühkimine ja kohvipurki pudistamine;
suhkrukoti avamine ja toosi valamine;
pooliku suhkrukoti panemine kappi;
teisest toast kohvitassi otsimine, selle loputamine kuivanud kohvipaksust, lihtsast loputusest ei piisa, tuleb käega ka külma kohvirasva ära hõõruda, see tingib käte pesemise vajaduse, no ja märgi käsi on vaja kuivatada ka;
kohvipuru tõstmine tassi, vee peale valamine, suhkru tõstmine tassi - nauding juba koidab - aga ei;
jalus tilbendavale kassile järele andmine ja külmkapist talle konservi välja otsimine, selle pakendi lahtirebimine ja halvasti välja tuleva sisu välja pigistamine kassi taldrikusse, samal ajal kui kass pidevalt nügib su käsi taldrikust eemale;
konservipakendi viskamine prügikasti;
arvuti tassimine kööki, veeloigu pühkimine laualt, enne kui saab arvuti lauale panna;
arvutile juhtme järele panemine, tooli taha kontaktini upitamine ja stepsli jõuga sissesurumine, juhtme sättimine nii, et ta ette ei jääks;
kotis lootusetult puntrasse läinud kõrvaklapijuhtmete lahtiharutamine - terve pagana minut! - alati meenuvad sellisel puhul jutud rottidest, kes ei saa enam pesast välja, sest nende sabad on sõlme läinud;
no ja kas nüüd juba saab mugavalt hommikut alustada?

* Alternatiiv: kohvipaki kile lahti kangutamine, alguses ei tule, siis tuleb sellise hooga, et kolmandik pakki on laual ja põrandal maas; laua pealt kohvi ära pühkimine ja purki pudistamine; kühvli ja harja võtmine kraanikausi alt kapist, kohvipuru maast pühkimine ja prügikasti viskamine, endal südametunnistus must, sest see pole isegi fair-trade kohv

see suudlevate
tudengite purskkaev ju
haiseb täiega

see on väline
mulje, et teen muhedalt
muudkui haikusid.
päriselt olen vastik
tõmbleja närvihaige.

ja ega pole
siin midagi laikida.
puhas ja klaar vaev.

"puhas ja klaar"? mis
õilistav sõnavalik,
Aare, tõsiselt?
õhtuks pidid sa ikka
päris läbi olema...

hommikul mõtlesin kirjutada ligilähedase sisuga luuletuse,

õhtupoolikul avastasin, et see on juba olemas:

"... kirjutamine ja sõda käivad samal ajal
nende vahele ehitatud majades
istuvad inimesed
nagu kuulujutud, valmis väljuma

suitsetamise mahajätmine
on ühest käeliigutusest loobumine
miks mitte öelda
et sõnad pole veel süüdatud"

Bei Dao, "Etüüd" (tlk Lauri Kitsnik)

sigaret kestab
ühe ilusa laulu.
kestab ja kestab.

it's absolutely
crucial to remain hypo-
critical enough

kas sa riskiksid
Piiteri eeslinna eest
tuumasõjaga?
loomulikult mitte. ma
riskiks tuumasõjaga...

näed unes inglis-
keelset nalja ja ei saa
sellest aru. nöök

isa kõneles:
"seal tarus pole ema.
korjavad mett küll,
aga vähe, on loiud -
elu mõte on kehva."

haarata kinni
kas või õhust, valgusest
või enda kujust

Oled kirjutanud iga kord, kui suitsu tahad teha, haiku või tanka – noh, mitte iga kord, ja üha enam kirjutad lihtsalt et asja käigus hoida, ilma suitsuisuta; waka-luuletuse väljamõtlemine võtab vähemalt sama kaua kui üks suits, sageli kauemgi, ja tal on kindel lühike kuju, väga distsiplineeritud vorm – just nagu sigaretil, mis on nimetu ja vormitu puuduoleku ja iha aineline ja aistiline väljendus. Sa saad sellest viimasest aru ühel hommikul, kui sa ärkad ängiga, mille sisuks on, et midagi on puudu, sinuga pole ehk oldud piisavalt osavõtlik, aga samas – sa tead, et selle puuduoleku tunde ajaks ära ka üks sigaret – kuigi see on ju absurdne, kuidas saab sigaret maandada sedasama puuduolekut, mille täitmine on teise inimese käes? Ja sa teed selle sigareti, ta on täiesti tühi ses mõttes, et su keha ei tunne vastikust ega mõnu – aga su äng lahtub ja sa tunned, et su puuduolek on täidetud, iha vastatud. Ja ühtlasi saad sa aru, et sul pole vaja enam suitsetada, sest:

kas pole nii, et kui suitsetamise „filosoofiline žest” seisneb selles, et sa oled pidevalt oma vananemise ja surmaga sõna otseses mõttes käsikäes, põletad oma elu lühemaks ükskõikse elegantse rituaalikesega (üks Soome või Rootsi filosoof on sellest kirjutanud, ei mäleta, kes – Engdahl? Blomstedt?) – et siis suitsetamisest loobumise „filosoofiline žest” on selles, et sa saad teadlikuks – otsese ihulise ohutu kogemuse kaudu – puuduoleku ja iha tegelikust loomusest: et puuduolek ei nõua tegelikult midagi konkreetset enda täiteks, vaid on midagi tühja, mis nõuab enda täiteks üht teist tühjust, endakujulist vastastiktühjust (mis kuju on tühjusel? tühi kuju). Sama hästi võiksid lugeda lehekülje hiina vanu mõtlejaid ning tunda arusaamise surinat meelekohtades või tõsta kummagi käega kümme korda hantlit ning tunda vere valgumist käsivartesse – ja sätestada oma ihamajanduses, et nende tegevuste tulemusel loed sa ühe kripelduse oma südames lahendatuks. See arusaam on ühtaegu vabastav ja samas kuidagi alandlikuks tegev – ära ole uhke oma ihade üle, nende kuju on juhuslik, nagu puude võra kujuneb juhuslikult. Ja ühtlasi on selles midagi varjatult solvavat inimväärikuse suhtes. Äkki see ongi üks asi, mida suitsust võõrutamine õpetab – kuidas lubada end tõel solvata, võtta solvang vabalt vastu ja lasta tal seejärel mööduda nagu suitsunäljal?
Ja sa tunned, kuidas haikust kasvab romaan. Või õigemini selle esimene lehekülg. Visandi algus.

/lk 23/
Kui jõuad lugemisega nii kaugele, et ilmub Viljandi-nimeline tegelane, paned pea raamatusse, toetad näo tekstile, paned parema põse leheküljele ja suled silmad. Su keha all on liiv, lähikonnas kõlab suplemiskilkeid, üks laps hüüab pidevalt „Läksime! Läksime! Läksime!” - kuhu küll ta niimoodi teisi kehutab, või mängivad nad vees mingit mängu? Teed korraks silmad lahti, aga su pilgu ette jääb paljas tüdruk, kes on alasti rannas hilpamise east napilt väljumas, sa paned silmad jälle kinni. Su selja taga kostab ungarikeelset juttu, naine ja mees, ja seesama naine natukese aja pärast kordamas kannatliku metoodilisusega eesti keeles „Ei tohi! Ei tohi!” Pöörad pead, nüüd toetub romaanile su vasak põsk, ja vaatad – ta takistab oma äsja kõndima hakanud tütart liivalosse lõhkumast. Kaugemal seisab üks paar, kellel ilmselgelt on käimas mesinädalad – tõmmu lühike habemik, tõenäoliselt itaallane, ja kahvatunahaline punapäine tüdruk, embavad teineteise eksootikat. Hakkad sõrmedega vastu liiva trummi lööma ja imestad kõla üle, see polegi tume müdin, nagu arvasid, vaid pisut õõnsad kolksatused, otsekui metallvanni vastu lüües, ainult peaaegu ilma kajata – aga see kaja on siiski aimatavalt olemas. Kas liiv kajab? Sa kuulad seda küll läbi raamatumembraani, mis on liiva ja su kõrva vahel, ja liiva all on tegelikult punakas savikiht, seda sa nägid enne, kui lugemise ajal kannaga liivasse kündsid. Koputad maha. Aga maa polegi siin õieti maa, see on rand, mille peal longitakse ja joostakse lõõgastunult, või siis jalutatakse sügisel, sest siis on siin hea inimtühi. See õieti polegi nagu selline maa, mis võiks koputusele vastata, selline „põu”, kus tuksuks süda.
Mõnda aega hiljem, toetad kukla ta puusanukile ja loed taas, taas ilmub Viljandi-nimeline tegelane su ette, ta on romaani kirjutanud, nagu selgub. Ülalt mäe pealt kostab kohati kontserdihääli, aga see ei morjenda teid kuigivõrd, ei kutsu. Teil on aega, te olete lihtsalt pikali. Te ei räägi, sest pole vaja; siis loed talle ette ühe lause, milles tegelase erootiline mälestus paneb tal hambad plagisema, naerate põgusalt, siis vaikelu jätkub. Kuskilt tuleb suitsetamise lõhna, sa tõstad pea – mitte häiritult, vaid lihtsalt refleksist – suitsetaja asub kümne meetri kaugusel; ah nii kaugele on siis lõhnad tunda, imestad endamisi. Loed edasi, raamatus on sõda alanud. Tegelikkuses käib see juba ammu:

/lk 73/
50 lehekülge hiljem lesid sa samal kohal – kas ikka veel või jälle kord, jääb esialgu lahtiseks, sest vahepealsed lehed on näpu vahel sirrdi edasi sirvitud. Kuid nüüd on su küünarnukkides juba liiva sõmerjas teravus, käevarte lihastes on teraliselt torkiv aisting, sul on tunne, et käsivarred on liivduma hakanud ja end kergitades osutud sa kujuks, mis mureneb koost ebamääraseks hunnikuks, enne kui sa püsti jõuad. Tuleb keskenduda aste madalamale, kus liiv pole mingi peenike pulber, vaid koosneb erikujulistest teradest – imetillukesed teokarbid, haralised kristallid, kärgja struktuuriga kivikesed, klaasjad spiraalid, kvarts, vilgukivi, tetraeedrilised või rombilised räniühendid, küünekivi, koraljad tähekesed ja käsnakesed, läbipaistvad kõvad liblikatiivakesed. Mineraalne mikrokosmos, liikuv, pudenev, koonduv kivila. Mida sa endaga sellisena peale hakkad? Tuul võib sind puhuda, jalapäkk muljuda, vesi siluda ja üles kohrutada, sa võid voolata, kuigi sa pole vedel, siis mõõdad sa aega, aga sa võid vedeleda ilma voolamata ja siis settid sa linnuteede lahtihargnemise aeglusega.
Ära nüüd päikse kätte magama jää, meil on vaja, et sa teadvusel oleksid.

Kruusa tõlgitud
Tawara: "õhtutaevas
apelsinine"

suitsuisu ei
kao ega vähene. ta
lihtsalt ununeb

facebook reklaamib
mulle suitsuvastaseid
biomagneteid. klikk.

"tsesuurid on sul
täitsa huupi." - "mhmh. need
polegi haikud."

kell on viis öösel
kell on viis null üks öösel
mida arvata?

hetk, mil hakkad

igatsema möödunud

vaeva, ongi see

õnn, mille igatsuse

käes sa oled vaevelnud

magav meel. ärkav

meel. teadvel meel. uinuv meel.

sõltuvustering.

mind vabastab ainult see,

mida ma endast ei tea.

aga see pole
veel kõik. kõik pole veel see.
muist on muu, mõistu.

Facebook, 5. VII – 6. VIII 2016