14/03/2015

Artikliauhind 2015

Täna anti kätte kirjanduse aastaauhinnad. Oli meeldiv võimalus olla artikliauhinna žüriis koos Maria-Kristiina Lotmani ja Peeter Toropiga.
Kirjanduse aastapreemiad näitavad seda, mida praeguses kirjanduselus peetakse oluliseks ja tähenduslikuks. Kuid me ei tea, mida neist teostest mõeldakse 20, 50 või 100 aasta pärast. Kui meil aga oleks võimalus tollesse tulevikku minna, siis seda, kas ja kuidas peetakse neid teoseid ja autoreid tähenduslikuks, saaksime teada just sellistest tekstidest, mida väärtustab artikliauhind.
Žürii töö oli rahulik ja konstruktiivne. Kuigi meil polnud ägedaid vaidlusi, kus vastamisi oleks olnud risti vastupidised arvamused, ei oleks siiski vist ka õige öelda, et olime "üksmeelsed" - pigem iseloomustas meid vastastikuste kõhkluste jagamine. Juhtus mõnigi kord, kus mõni meist palus teistel end veenda, pakkuda täiendavaid argumente, et oma seisukoht kujundada. See tähendab, žürii suhtus nominentide ja laureaadi valimisse pieteeditundega.
Seesama pieteet oli ilmselt ka põhjuseks, miks me käisime välja vaid viis nominenti, kuigi statuut lubanuks kuut - meil lihtsalt polnud enam südant hakata eelistama üht nii paljudest artiklitest, mis meile sümpaatsed tundusid. Mainiksin siinkohal tekste, mis kindlasti väärinuks nominatsiooni: Luule Epneri käsitlus Ene Mihkelsoni proosa "arheloost" (Looming nr 10); Liina Lukase artikkel muistse vabadusvõitluse kujutamisest baltisaksa romaanides (UTKK kogumikus "Autogenees ja ülekanne"); Katre Kaju ja Kristi Viidingu põhjalik kommentaar Georg Locameruse album amicorumi publikatsioonile Ajalooarhiivi toimetistes; Sirje Oleski kirjutised Nõukogude-aegse Eesti kirjanike liidu ajaloost (Loomingud nr 8 ja 10 - tegu on jätkuva projektiga); Tiit Hennoste klassikaliselt filoloogiline uurimus lõunaeesti keele ja 1920ndate kirjandusavangardi seostest (Looming nr 1); või pigem juba filosoofiasse kuuluvad, kuid kirjanduse olemust sügavalt puudutavad Jüri Lippingu "Tsesuurist mõtlemises" (Akadeemia nr 3) ja Eik Hermanni järelsõna Blanchot' raamatule. Ja neid oli kindlasti veel.
Viiest nominendist enamiku puhul on nominatsioonid tegelikult arvesse võtnud seda, et tegu on tegelikult ühega artiklite kimbust või märgiga jätkuvast teemasse süvenemisest.
Maarja Hollo "Varemed ja aiad. Barokk-kirjanduse esteetika Bernard Kangro Tartu-romaanides" (Keel ja Kirjandus nr 11) kõrval asub ka tema käsitlus samast romaanisarjast mälukultuuri ja moraalse tunnistuse kontseptsioonide valgel (Methis nr 13; lisaks ilmus Hollolt Kirjandusmuuseumi artiklikogumikus "Kirjanduspärand kultuuriloos" veel üks Kangro-artikkel, mis aga ei kvalifitseerunud statuudi järgi auhinnale, kuna oli varem ilmunud võõrkeelse artikli eestindus).
Krista Keeduse väärtuslik "Karl Ristikivi ajalooliste romaanide sari: võrdlus Dante Alighieri "Jumaliku komöödiaga"" (Methis nr 13) on järg juba 2010. aastal "Acta Semiotica Esticas" ilmunud käsitlusele gooti katedraalist kui Ristikivi ajalooromaanide esteetilisest ideaalist.
Mihkel Muti "Tamjevski ja Dostosaare" (Looming nr 1) käib paaris Loomingus nr 6 ilmunud esseega Tammsaare romaanist "Ma armastasin sakslast". Muti puhul tuleb kindlasti öelda, et ta esindab tänapäeval mitte väga palju leiduvat žanri - mitteakadeemilist kirjanduse süvalugemisega tegelevat esseed; see sai tunnustatud ka Muti kogumikule "Õhtumaa Eesti" antud esseistikapreemiaga.
Indrek Ojami "Madis Kõivu dramaatiline filosoofia kui dialoog vägivalla olemusega" (Looming nr 12) on nominentide hulgas erand, kuivõrd tegu on autori esimese "pärisartikliga". Žürii pidas tunnustusväärseks Madis Kõivu loomingule uudse lähenemisnurga veenvat avamist.
Laureaadiks sai Leo Luks, kelle "Eesti kirjanduse kadunud kodu" (Keel ja Kirjandus nr 10) on "katustekst" kodu ja kodutuse teema fenomenoloogilisele käsitlusele keskenduva uurimistöö jaoks. Samasse sarja kuuluvad Loomingus nr 10 ilmunud käsitlus Juhan Liivist ning Keeles ja Kirjanduses nr 1 ilmunud Kivisildniku ja Runneli võrdlev analüüs "isamaavajaduse" motiivi kaudu; 2013. aastast liituvad kaks Akadeemias ilmunud filosoofilist kodutuse-käsitlust. Uudse vaatevinkliga, selge filosoofilise alusega, kergesti loetav, üldistusjõuline. Juhtus nii, et Leo Luks pälvis ka Keele ja Kirjanduse aastapreemia.
Nagu näha, oli žürii "maitse" seekord selline, mis eelistas kaht sorti artikleid: kas "mustrikattuvuse" analüüsid (Hollo, Keedus, Mutt) või siis lähenemist, kus kirjandust filtreeritakse läbi teatava filosoofilise kontseptsiooni sõela (Luks ja Ojam). 
Loodetavasti sai otsus õiglane; ma ise arvan küll, et sai.
*
Kirjastus ;paranoia suudab jätkuvalt tekitada ootamatuid olukordi. "0lematute raamatute antoloogia" nominendidiplomit ilmusid koostaja Kiwa ja toimetaja Jack Tombergi asemel vastu võtma kirjastuse general manager Silvia Sosaar ning müstilised kaksikneiud. Nende väikse etteaste ajal seisin saali "ukseavas" üksi püsti - miskipärast arvas üks fotograaf vist, et kuna ma niimoodi seal eraldi seisan ja ;paranoiale teadva muigega kaasa elan, olen ma etteastega kuidagi seotud, igal juhul asus ta mind hoolega pildistama, misjärel pöördusid mu poole ka kõik teised foto- ja videokaamerad, mind pildistati ja filmiti innukalt. Pooleks minutiks varastasin ma ;paranoialt endalegi ootamatult pressi tähelepanu. Silvia ja kaksikute ilmumine tekitas piltnikes paranoia, et siin ruumis võib praegu juhtuda mida tahes, millelt etteaste nende tähelepanu kavalalt kõrvale tahab juhtida. Aga juhtus pelgalt piltnike valefokuseerumine ise - kehastasin olematut sündmust.








No comments:

Post a comment