06/04/2015

Eesti nüüdisaja kultuuriteooria antoloogia

Kirjutasin Kultuuriteooria Tippkeskuse Akadeemia-erinumbrisse arvustuse tippkeskuse kokkuvõttekogumikust. Ajakirjas arvustatakse ka kaht eelmist KTTK artiklikogumikku (Marju Lauristin ja Linda Kaljundi). Tippkeskuse enda poolt sisaldab ajakiri nelja artiklit: Marek Tamme ja Kalevi Kulli intellektuaalselt intrigeeriv "Eesti teooria", Peeter Toropi "Kultuuriteooria kui kultuuri eneseteadvus" (osalt tegeleb Torop siin samade küsimustega, millega ka arvustatavas koguteoses), Andreas Ventseli ja Maaris Raudsepa kõrgteoreetiline artikkel semiootilisest subjektist võimusuhetes ning Franz Krause & Co artikkel "Ebaloomulik/mittelooduslik ja kultuuriteooria". Lisaks tõlkeid hispaania luuletajalt Jenaro Talensilt, Jesper Hoffmeyeri "Biosemiootika" eestikeelse tõlke tutvustus Margus Otilt ning Rauno Thomas Mossi pildid.

 


EESTI NÜÜDISAJA KULTUURITEOORIA ANTOLOOGIA

Estonian Approaches to Culture Theory. (Approaches to Culture Theory 4.) Ed. by Valter Lang and Kalevi Kull. Tartu: University of Tartu Press, 2014. 335 pp.

Kultuuriteooria tippkeskus, mis on juba seitsme aasta jooksul koonda-
nud hulka teadlasi Tartu ja Tallinna ülikoolist ning mille teadusürituste
ja publikatsioonide nimestik on muljet avaldav, on välja andnud ka oma
n-ö toimetiste sarja, kogumikku “Kultuuriteooria käsitlusi” (Approa-
ches to Culture Theory). Kolm esimest raamatut sellest sarjast on kit-
sama ja spetsiifilisema fookusega. Esimene ja kolmas köide on konve-
rentsikogumikud, mis sisaldavad Eesti uurijate kõrval ka välisautorite
tekste, üks ökosemiootika ja maastiku-uurimise teemaline, teine üpris
omapärane esemelise kultuuri antropoloogiliste süvamõtestuste kogum.
Teine köide esitleb Eesti ajakirjandusloo kontseptualiseeringuid Tartu
ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi uurijatelt.
Neljas köide, Eesti kultuuriteooria käsitlusi (Estonian Approaches
to Culture Theory), on laadilt teistsugune: valdkondade ampluaa on lai
ja pigem on tegu tippkeskuse juhtivate teadlaste uurimis- ja juurdle-
mistulemuste antoloogiaga. Hõlmatud on kõik tippkeskuse alla kuu-
luvad institutsioonid ja distsipliinid: Tartu ülikoolist arheoloogid, se-
miootikud, etnoloogid, folkloristid, usundiuurijad, meedia- ja kommu-
nikatsiooniteadlased, selles kogumikus külalisena ka üks lingvist (Mar-
tin Ehala); Tallinna ülikooli Eesti humanitaarinstituudist nüüdisaegse
kultuuri ja maastiku uurimisrühmad (neist viimase kaudu on tegelikult
esindatud ka sealne kultuuriteooria Rein Raua ja filosoofia Tõnu Viigi
isikus).
Pealispindsel lähenemisel hakkab muidugi tööle väike skepsis —
eks ole see kogumik ju mõeldud ühe suure rahastusprojekti sisulise
lõpparuandena, s.t tekib kahtlus, et tervik on mõnes mõttes formaal-
sel alusel kokku pandud. Teame ju kõik, kuidas teaduses asjad prae-
gu käivad: teadusrühmade koostöö ja tulemuste publitseerimine pole
nii mõnigi kord tingitud mitte ideede orgaanilisest sünergiast, vaid soo-
vist edukamalt konkureerida rahastuse pärast ning tõestada rahasaamise
põhjendatust. Me elame ajastul, mil teadlase oluline ülesanne on olla
oma tegevuse põhjendaja monetosfäärile. Kultuuriteooria tippkeskuse
töörühmad on muidugi olnud eriliselt õnnelikus seisus, sest Euroopa
fondidest tulev rahastus on väärt uurijatele andnud vabama oleku Eesti-
sisese kitsa konkurentsi tingimustes — mille üle võib loomulikult ainult
rõõmu tunda.
Jätkates pealiskaudsel formalistlikul lainel, võib inimene, kes tahab
näha, kuivõrd on kogumik sisemiselt seotud, teha näiteks registri põh-
jal “bibliomeetrilise” analüüsi selle kohta, keda raamatus kõige rohkem
tsiteeritakse. Võib näha, et autorite omavahelist viitamist kuigi palju po-
le: teineteist viitavad vastastikku Tiiu Jaago ja Kristin Kuutma, Valter
Lang viitab Peeter Toropile, Torop Kalevi Kullile, Rein Raud Mihhail
Lotmanile, Lotman Tõnu Viigile, Art Leete Ülo Valgule. Muidugi tuleb
arvesse võtta, et kaks artiklit on kirjutatud kahasse või kolme peale, an-
des seega tunnistust lõimitud uurimistööst. Need on Anne Kulli ja Raul
Tiganiku artikkel religiooni kriminoloogilisest funktsioonist ning Kati
Lindströmi, Kalevi Kulli ja Hannes Palangu artikkel ökosemiootikast
ja maastiku-uuringutest (mis on algselt olnud Routledge’i maastiku-
uuringute käsiraamatu semiootikapeatükk, seega mõnes mõttes distsip-
linaarne “alustekst”). Kui aga vaadata viidatud nimesid üleüldse, siis
kõige rohkem on ootuspäraselt Juri Lotmanit (kellelt ammutavad kuus
artiklit 14-st) ja Mihhail Bahtini (viis artiklit), järgneb mõneti üllatus-
likult Émile Durkheim (neli). Aga kui küsimust natuke keerulisemaks
muuta ja vaadata, millistes artiklites on kõige rohkem selliseid viitami-
si, mis kattuvad mõne teise artikli omadega, siis osutub eesotsas ole-
vaks kadunud Aili Aarelaiu “Mineviku muutmine kasutatavaks, et väl-
tida määramatust” (Avoiding uncertainty by making the past usable; 12
viidatud autorit, keda mainitakse ka teistes artiklites), mis on kooskõlas
artikli enda distsipliinipiire ületava iseloomu ja üldfilosoofilise haarde-
ga. Järgnevad Kuutma (11), Torop (10), Jaago (9) ja Lindström-Kull-
Palang (8) — kõik üldisema haardega metateoreetilised käsitlused ühe
distsipliini sisemisest arengust ja hargnemiste või distsipliinidevahelise
dialoogi võimalikkusest. Üldse ei ole teistega ühiseid lähteautoreid vaid
keeleökoloogiast kirjutaval Ehalal, mis on taas kooskõlas sellega, et ta
pole tippkeskuse võrgustiku püsiliige.
Nii et kuiv statistika näib tegelikult illustreerivat antoloogias esit-
letava võrgustiku jõujooni ja omavahelisi suhestumisi — Juri Lotman
mäetipuna, selle ümber semiootika oma kahe haruga ja folkloristi-
ka (millel on tugev etnoloogilis-antropoloogiline münt) kõige aktiivse-
ma teoreetilise otsijana.
Aga kui nüüd sisulisemalt läheneda, siis on sellel kogumikul loo-
mulikult oma tugev ja sihipärane alushoovus, mis kõike kannab, ko-
gumikku ning seega ilmselt ka kogu tippkeskuse võrgustiku ühisosa
iseloomustab ja juba esimestest artiklitest silma hakkab. Raamatu kaks
esimest teksti, Mihhail Lotmani “Semiosfääri paradoksid” (The para-
doxes of the semiosphere) ja Peeter Toropi “Kultuur ja tõlge” (Cultu-
re and translation) annavad hõlmava häälestuse kätte, mida siis järgne-
vas arendatakse, illustreeritakse ja modifitseeritakse. Lotmani tekstist
on ses mõttes ehk olulisim idee, et autokommunikatsioon on kommu-
nikatsiooni alusmudel, mitte selle erijuhtum — see loob ühtsuse, com-
munia, loob “teise” “minus” ja “minu” “teises”; kogu semiosfäär on-
gi põhimõtteliselt autokommunikatiivne ja igas partikulaarses kultuuris
on see samuti domineeriv. See Juri Lotmani ideede selgitus näitab, et
lotmanlik kultuurikäsitus (vähemasti Mihhail Lotmani tõlgenduses) on
peaaegu omaette metafüüsiline süsteem, mis annab teatava üldise filo-
soofilise aluspõhjenduse tervele kultuuriuurimise traditsioonile (ja ma
ei paiguta siia ainult Tartu-Moskva semiootikakoolkonda, vaid laiemat
humanitaaria-ala, mida lotmanlik vaade on mõjutanud). Mihhail Lot-
mani tekstile sekundeerib pisut kitsama fookusega Tõnu Viigi kirju-
tis Husserli Lääne kultuuri käsitlusest: husserllik vaade ühe konkreetse
kultuuriruumi algupära küsimusele toob esile selle, kuidas kultuur on
peaaegu nagu Suurest Paugust sündinud universum, mille aluspõhimõt-
ted tekivad üheaegselt nende põhimõtete järelmitega. Kultuuri aluspõhi-
mõtted on seega pidevas ümberkujundavas dialoogis nende põhimõtete
teostustega ning kultuuri analüüs on selles üks osaline. Peeter Torop te-
geleb põhjalikumalt juba (trans)distsiplinaarsuse küsimusega. Torop on
tõstnud tõlkimise kontseptsiooni teatavaks universaalseks kultuurilise
toimimise mehhanismiks ja sellest järeldub kultuuri uurimise seisuko-
hast kaks asja: esiteks tingib kultuuri enda siseste eri “keeltes” tekstide
rägastik hädavajaliku metodoloogiate ja analüüsistrateegiate mitmeke-
sisuse, nii et need peavad ka ise omavahelisse tõlkesuhtesse asetuma, ja
teiseks järeldub sellest loomulikult seegi, et kultuuri analüüs ja tõlgen-
damine on ka ise osa kultuurisisesest autokommunikatsioonist. Toro-
pi artikkel lõpebki arutlusega kultuuri analüüsijate vastutusest kultuuri
analüüsitavuse hoidmisel — nad peavad arendama nii oma analüütilisi
võimeid kui ka võimet oma uurimisobjekte konstrueerida, ja need või-
med on vastastikku teineteisest sõltuvad. Ehk küll Torop seda otse välja
ei ütle, tuleneb mu meelest siit loogiliselt, et too vastutus laieneb tege-
likult ka vastutuseks kultuuri autokommunikatsiooni toimimise eest.
Nii ongi juba raamatu algusega antud põhiraamistik. Siin aetakse
kaht ühtepõimunud asja: leiab aset meetodite ja kontseptsioonide oma-
vaheline dialoog ning nende dialoog sellega, mida need kontseptuali-
seerida püüavad. See teine dialoog sisaldab aga paratamatult ka kul-
tuuriteooria n-ö maisemat ja realistlikumat, rakenduslikku suundumust,
kus kultuuriuurimine ise püüab kultuuri ja ühiskonda kujundada (või
teeb seda püüdmatagi). Need kaks on ühte sulanud nt Rein Raua artiklis
“Identiteet, erinevus ja kultuurimaailmad” (Identity, difference and cul-
tural worlds), mis pakub võimalike maailmade teooria toel välja viisi,
kuidas säilitada kultuurikirjelduse paindlikkust kooskõlas kultuuri muu-
tuvuse ja paljususega, ilma et peaks langema pelka relativismi — ja siin
on juba selgelt tajutav vaade kultuuriteooriale kui toimiva kultuuriprot-
sessi “tervishoiu” tagajale.
Lindström, Kull ja Palang võtavad oma maastikuteooria peatüki sa-
muti kokku selgete teesidena — et maastiku mõiste ise loob piisava
teoreetilise paindlikkuse uuritava nähtuse suhtes ning toob välja selle
sisemise dialoogilise potentsiaali, aga et selline lähenemisviis on kasu-
lik ka praktilises planeerimistegevuses.
Väga põnev on Valter Langi artikkel, kus ta rakendab Lotmani kul-
tuurikäsitust kultuurile, mis on ligipääsetav vaid arheoloogiliste vahen-
ditega. See on metateoreetiline käsitlus sellest, kuidas eelajaloolist mi-
nevikku uurides tuleb lähtuda objektist ning suhtuda kriitiliselt valmis
mudelitesse, mis on uurija kaasaja kujundatud (kusjuures need valmis
mudelid on paratamatult seotud selle piiratud viisiga, kuidas me tollele
ajale ligi pääseme). Lang sedastab, et mõiste “arheoloogiline kultuur”
ise nõuab väga ettevaatlikku kasutamist.
Langi on huvitav lugeda kõrvuti Aili Aarelaid-Tardi arutlusega, kus
ta tõstab omaette termini tähendusse “mineviku kasutatavaks muut-
mise” (making the past usable, mis on väljendatud lausa lühendina
MPU). See on niisiis kultuuris toimiv omaette printsiip minevikuga su-
hestumises ning seda on võimalik erinevate distsiplinaarsete ja filosoo-
filiste vaatevinklite sünteesis avada. Langi probleemistik Aarelaid-Tardi
vaatevinklist annaks kindlasti huvitavat mõtteainet.
Teistpidi haakub Langi artikliga Art Leete käsitlus Komi nelipü-
hilastest ja sellest, kuidas objekti enda ambivalentsust ja mitmekesi-
sust esile tuues tuleb hoiduda kultuuris levivatest valmis kontseptsioo-
nidest — nii on oleviku kontseptualiseerimisel peaaegu samad problee-
mid mis eelajaloo puhul.
Halliki Harro-Loit arutleb ajakirjanduslike konventsioonide mõis-
te heuristilisuse üle, mis võimaldab ajakirjanduslugu uurida nähtusena
laiemas kultuurikontekstis ning ajalises muutumises. Eri ajajärkude kul-
tuurimustrite suhte üle juurdleb ka Tiiu Jaago, kes võrdleb rahva hulgast
kogutud ajaloomälestuste erinevat tähendust omaaegsele ajalooteadu-
sele ja nüüdsele folkloristlikule narratiiviuurimisele ning vaatleb seda,
kuidas üks metodoloogia peab teist ümber tõlkima, sest iga kultuurikir-
jelduse viis kontseptualiseerib kultuuri uuesti.
Martin Ehala artikkel keele jätkusuutlikkuse teguritest (millest olu-
lisim on Ehala järgi etnolingvistiline vitaalsus ehk keelekogukonna kol-
lektiivne ühtsus ja tugev eliit) on juba üsna rakenduslikus voolusängis:
kuigi selle järeldusi ei saa vahetult ellu viia, on see ometi kujuteldav
teadmispõhise poliitika lähtealusena. Raul Tiganiku ja Anne Kulli kä-
sitlus religiooniantropoloogia rollist kriminoloogia rikastamisel on juba
silmanähtavalt rakendusliku potentsiaaliga metateoreetiline uurimus.
Sotsiaalset münti on ka Ülo Valgu uurimuses rahvuslikul ärkamis-
ajal rahva hulgas levinud muistenditest: rahvaluulet vaadeldakse siin
ühiskondlike muutustega kohanemise ja neile reageerimise vahendi-
na — mis on huvitav folkloristliku, ajaloolise ja sotsiaalantropoloo-
gilise vaateviisi ühendus. Kui samamoodi uurida tänapäeva pärimust,
oleks see vahetu ühiskondliku tegelikkuse mudeldamise võimalus. Ja
pole siis ehk nii ootamatu, et Kristin Kuutma artikkel rahvaluuleteadu-
se interdistsiplinaarsusest — sellest, kuidas mõned olulised kontseptid
on aja jooksul muutunud, et saavutada paremat teadmisloomet — jõuab
lõpuks selleni, et kultuurianalüüs peaks rohkem tegelema aktuaalsete
sotsiaalsete probleemide valgustamisega. Nõnda võtab kogumiku lõpp
tolle mitmetise dialoogilisuse-häälestuse hästi kokku: kultuuri uurimine
ja kontseptualiseerimine on lõpuks vajalik ikkagi selleks, et luua pare-
mini läbi tunnetatud ning seetõttu rikkamat ja elusamat tulevikku, kuhu
me paratamatult kõik elama asume.
Kogumiku sissejuhatuses öeldakse, et tegu on esimese omalaadse
väljaandega Eestis, ja see pole sugugi liialdus: sellise laiahaardelise in-
tellektuaalse panusega antoloogiat, mis oleks ühtlasi ka sisemiselt taot-
luselt niivõrd läbipõimunud, ei leia tihti. Raamatu enda vaimule vasta-
valt jääb vaid igatseda, et see või samalaadne kogumik ilmuks ka eesti
keeles — eesti kultuur vajaks seda.

No comments:

Post a comment