Muisus
ja muistatus. Etnofuturism 2.0
Hasso
Krull: „Kui kivid olid veel pehmed”. Eesti Keele Sihtasutus,
2014. 118 lk.
Hasso
Krulli teost „Kui kivid olid veel pehmed” võiks ehk „Meetri ja
Demeeteri” kõrval nimetada tema teiseks eeposeks, see on samamoodi
ühtse liiniga müütiline suurvorm, kuigi ehk on „Kivide”
üksikosadel rohkem iseseisva luuletuse iseloomu kui „Meetri”
osadel. Mingil üldisel tasandil on „Kivid” „Meetriga”
sarnane – kui too koosnes hävingu ja taasloomise poolustest, siis
„Kivide” poolteks on loomislugu ning nõiaks saamise lugu.
Võimalik, et neid kaht raamatut võib pidada mingil moel Krulli
uusmüütilise loomingu maamärkideks – igal juhul mingit
kokkuvõtlikkuse järele lõhnavat läbiõmmeldust ja hõlmavust
„Kivides” on tunda, kuigi samas ei saa öelda, et peale seda
raamatut oleks raske veel midagi ses liinis lisada. Kindlasti on tegu
loomingulise maailmaga, kuhu annab kogu aeg midagi juurde lisada ja
ehk mõne aja pärast taas midagi sama põhjalikku kirjutada, sest
selline on tolle loome- ja maailmamudeli loomus: kõik võib aina
uuesti tulla, sest see on kuskil „unenägude ajas” tallel,
unustuse varamud on põhjatud. Kuid mingi järjekordse ringi otste
kokkusaamisena see raamat paistab.
Ühtlasi
aga viitab „Kivid” Krulli loomingus veel kaugemale. Mulle tundub,
et „Kivid” sünteesib toda müüdi-Krulli ka varasema
„teoreetilise” Krulliga, kes kirjutas „grammatilist luulet”,
taustaks tollal nii uudne poststrukturalism. Miski nii „Kivide”
tekstipoeetikas kui ka kujutatava maailma loogikas näib ära
põhjendavat, et Hasso Krulli n-ö loominguline kaar on olnud
tegelikult väga pidev ja sidus ning lähtub üha samadest
aluspõhimõtetest.
Arvustades
Valdur Mikita „Lingvistilist metsa” („Lugu mehest, kes kukkusoma sokiauku”, Vikerkaar 2013, nr 10-11) ning püüdes pakkuda
lugemisviisi, mis tõmbaks Mikita teose välja selle tõlgendamisest
patriotismi, traibalismi või moodsa primitivismina, kõneleb Krull
nii mitmestki asjast, mis ilmselt on olulised ka tema enda uusmüütika
mõistmiseks.
Nende
hulka kuuluvad nt diakroonia sünkroniseerimine (mis „Kivide”
puhul avaldub kas või erinevate poeetiliste traditsioonide markerite
– regivärsist läbi Dante kuni augustsangaliku või ellenniiduliku
registrini – vaba kombineerimisena) või suulisele pärimusele
iseloomuliku narratiivse legitimatsiooni põhimõtte tähtsustamine
(mis Krullil on juba mitmendat raamatut järjest tematiseeritud
valetamise ja udutamise kui tõde loova tegevuse motiivina). Krull
toob viimase näiteks selle, kuidas Mikita räägib diktüoneema
kiltkivist: „see on nagu põlluveeres seisev suur kivi, mille kohta
teatakse rääkida, et ükskord ennemuiste, kui kivid olnud veel
pehmed, rännanud Vanapagan mööda maad...”
Ma
edasi ei tsiteerigi, sest juba tuli vastu Krulli enda raamatu
pealkiri. See on ajamääratlus, „kui kivid olid veel pehmed”
tähendab: millalgi, kui kivid ei olnud veel nad ise, sest neil
polnud seda, mis kivist kivi teeb – kõvadust –, kuid ometi olid
nad juba kivid. See on siis, kui kivid polnud veel kivid ja olid juba
kivid, see on ei-veel-aga-siiski-juba. See on „ennemuiste”.
„Muiste” tuleneb etümoloogiliselt sõnatüvest „muu”, st
ennemuistne aeg on üks muu aeg, mujal kui see aeg, milles meie
kulgeme. See on unenägemise ja loomise aeg, mõistagi.
Siinkohal
on paslik meenutada veel üht Krulli teksti, mis mu meelest võiks
olla soovituslik „saatesõna” „Kivide”-raamatule –
ajakirjas Tuna 2014. aasta 3. numbris ilmunud essee „Ajaloota
sündmus” [siin on ainult selle essee sissejuhatav algusots]. Selles kõneleb Krull Deleuze'i abil „puhtast
minevikust”, väesolevast minevikust, mis ei ole ajalooline ses
mõttes, et ta ei ole endine olevik, kuid ta „eeleksisteerib
mööduva oleviku suhtes”. See minevik on olemas vaid kaotatu ja
taasleituna, olles „unustamise ja kaotamise, kuid ühtlasi
taasleidmise ja sündimise ajalugu”. Krull ütleb, et Eesti
ajalookäsituses on puudu pärimuslik mõõde, etnoloogiline ja
antropoloogiline perspektiiv. Ehk siis – puudub teatav „sündmus”,
mis oleks unustatud ja mida tuleks pidevalt taas leida, taas luua, ja
mis annaks aluse väesolevale minevikule (st mitte kunagi päriselt
kätte jõudnud, kuid ometi juba teostunud „meie”-sündmusele).
Ma
ei tea, kas Krull oma müütilise loominguga püüab toda väesolevat
„sündmust” „meie” ajalootajule anda (see kõlab niimoodi
otse öelduna kuidagi veidralt, liiga „käesolevalt”), kuid
siiski näib, et see, mida kujutatakse „Kivides”, on just katse
jutustada sellist ajaloota sündmust (esimeses osas) ning sellise
ajaloota sündmuse meeldetuletamist (teine osa).
I
osa algabki sellest, et maa oli ammu ununenud uni, ta oli muu (st
„muistne”), ta oli muinasjutt („muu'st” jutustamise kaudu
esile toodu), „nimede särav sügelus” ja mida kõike veel. Maa
vaikis, vaikis ka oma vaikuse maha – vaikimise sees oli tema
vastand, mis lõi pinge, mida tuli hakata lahendama. Maa oli
mõistatus ja teda tuli hakata mõistatama. Krull alustab siin ka
pseudoetümoloogilist motiiviliini, ühendades „muiste” ja
„muistma/mõistma”. Loomisaegne maailm on selline, kus silmal ei
ole piiri (pole veel fokuseeritud pilku, kuigi nägev silm juba on –
paralleel pehmele kivile). Sisse imbub ka moodne kosmoloogiline mõte
– lk 14 antakse mõista, et pehmed kivid tähistavad ühtlasi ka
seisundit, kus universum alles on kuju võtmas (pehmed lendavad kivid
linnuteel). Järk-järgult hakkavad asjad kuju võtma – tekivad
„koht”, „mina” (mis sünnib küsida tahtmisest, on loomult
lõhe, sest mina ei näe enam „sama und”), maad hakatakse
kujundama ja sepistama (kuigi tema mõõt jääb siiski liiga
metsikuks, et matemaatika ja filosoofia teda ära vormida suudaksid,
„maa oli muu” - lk 32). Tekib „sina”, tekivad nimed (mis
ometi on ka pehmed nagu kivid – lk 54), tekib tähendus („nii
mõtlesingi välja tõe, tõelise hingamise, / hinguse, hõngu ja
hinge, mis luisates õhkab tõtt / ja tõtt tähistades luiskab, ma
mõtlesin välja / tähenduse” - lk 49; kas pole siin sujuvalt
kokku sulanud luiskelugude-pärimus ja derridalik juudi müstikas
juurduv erinewuse-kontseptsioon?). Loomise lõpuks väsitakse maad
kujundamast, maa jääb oma mõõtu magama, miski pole siiski veel
valmis, kuigi valmistatud on mehemoodi, isegi mina ja meie pole
ikkagi päris kindla kujuga, selle asemel on hoopis „meieieiei”
(lk 61).
On
tähelepanuväärne, et selle loomisloo käigus, pidevalt miski nagu
tekib, aga seejuures on kõik loodav juba nagu olemas, sest selle
abil luuaksegi. Loomine korraga nii eelneb kui järgneb loodavale –
ta on ajaloota sündmus, mis on ühtaegu juba ammu (muiste) möödas,
aga ta ei jõua kunagi lõpule. Nii et me ei saa siin rääkida
tegelikult arengust, järjestikusest kättejõudmiste ja käesolevuste
loost. Siin kujutatakse väesolevat minevikku.
Meie
osaks on nüüd lugeda maa sisemuses olevaid kirju, maa sisemine kiri
on ikka veel uus, need on „viimased uudised maa sisemusest” (lk
68). Nõnda oleme ühenduses ajaga, mis „ongi meie aeg / alati
tulemas / alati juba möödas” (lk 69). Sellega tegelebki teine
osa, mis vastandina maagilisele loomisloole on müstiline nõiaks
saamise lugu. Raamatu põhivormel „kui kivid olid veel pehmed” ei
ole enam luuletuste alguses, vaid nende lõpus, märkides seda, et
tegu on seisundiga, mille poole tuleb jõuda, st tuleb jõuda
„tagasi” eel-alguse juurde. Seda mõistagi ei saa teha otseteed,
tuleb appi võtta vastavad vahendid. Üks neist vahendeist on
mõistatamine, mis on tuntud pärimuslik rituaalne tegevus, kuivõrd
sisaldab nii kaitsemaagiat kui ka produktiivset lahendamist ja
loomist. Teises osas on seda üsna palju ja „Kivide” kontekstis
tähendab see ühtlasi ka „muistatamist” ehk muistsuse/muisuse
avamist. Teisele vahendile viitab lk 96 olev kreekakeelne tsitaat,
mis on pärit antiikse Mükeene Ariadnele pühendatud laulust (samuti
viitab sellele punase lõnga kujund raamatu sisekaanel) – labürint.
Teise osa struktuur meenutabki spiraaljat labürinti, kusjuures see
on kolmemõõtmeline, sest viib nii maa alla kui taevasse. Teksti
kulg on järgmine: paganad on aidavõtmed ära varastanud – tüdruk
läheb neid otsides metsa – satub paganate peole – saabub udu
(juba esimesest osast tuttav piirjoonte kustutaja, muisuse juurde
kuuluv nähtus) – tüdruk viiakse puujuurt pidi maa ala – seal ta
suhtleb paganaplikadega – taas udu, tüdruk jääb magama – unes
räägitakse lugu kolme venna õest, kes põgeneb üles taevasse –
saab seal nõiaks – tüdruk ärkab unest, saab ka ise nõiaks –
tüdruk saab kätte võtmed. See on selgelt üksteise sisse
keerduvate ringide kogum, kus jutud ja unenäed on üksteise sisse
pakitud. Tüdruk käib ära „mujal” – metsas, maa all, taevas,
unes, jutus – ning naaseb uue võimega. Olles nüüd muisusega taas
ühenduses, on ta võimeline avama mitte enam lihtsalt aidauksi, vaid
avanevad ka „Viron veräjed” ning nendega koos ka kosmose
väravad. Raamatut lõpetav mesostihhon resümeerib kogu asja ideed.
„Kivide”
tekstilise poeetika analüüs vajaks omaette käsitlust, see on
rikkalik ja nüansikas. „Programmilisel” tasandil aga näib
mulle, et Krulli uuema loomingu ja eriti „Kivide” puhul on
tegemist 90ndail elevust tekitanud etnofuturismi värskema vormiga.
Etnofuturism elab loomulikult edasi ka näiteks juba alguses mainitud
Mikita tekstides, kuid mulle näib, et Krull on vaba neist karidest,
mis on võimaldanud „Lingvistilise metsa” tõlgenduse
ideologiseerumise. Krull on olnud hoolikas ses suhtes, et tema
kirjutatu ei oleks tõlgendatav mitte niivõrd fikseeritud
identiteedi loomena, vaid viipena üha uueneva eneseloome poole;
Krulli futurism ei kinnistu mingisse saavutatavasse punkti tulevikus,
vaid tulevikulisusse kui sellisesse – muisusele/muistsusele vastab
tulevik kui loov mõistatus. „Etno”-osis ei tähenda mingi
kadunud algupära otsinguid, vaid lihtsalt tõdemist, et me ei pääse
olemast „meie” – kasutagem see siis loovalt ära, sest eitus ei
ole loov. See pole mitte ruumi piiramine, vaid ruumi juurde tegemine
kättesaadavate vahenditega. „Viron veräjed” ei vii tõotatud
isamaale, vaid „mujale”, kosmosesse, nad viivad välja, mitte
pärale. Elavale müüdile ongi omane brikolaaž
(nagu ütleb Levi-Strauss); „puhas müüt”, mis kehtestaks
ühese algupära, on pseudomüüt, st ideoloogia; elav müüt on
mulisev „meieieiei”. Elav müüt loeb muistsust ja muisust kui
homset ajalehte.
Krulli
„programm” on sisemiselt väga rõõmus.
Kristjan Raua "Muistne värav" (1933). Krulli raamatu kujunduses on kasutatud Raua teist sama motiivi kujutust "Ennemuiste" (1934).
No comments:
Post a Comment