Teateid Eesti tänavakunsti pealinnast

Ajakirjas Estonian Art ilmus jutt Tartu tänavakunstist ning näitusest "Tüüpilised indiviidid. Tartu tänavakunst 1994-2014" (vt tutvustust siit). Ajakirjafail koos fotodega (enamus neist mu enda klõpsitud) on saadav siit.

Teateid Eesti tänavakunsti pealinnast

Tartu kui Eesti „grafitipealinna” maine hakkas tekkima eelmise kümnendi teisel poolel, kogudes üha rohkem jõudu ning olles nüüdseks juba peaaegu endastmõistetav. Sellel on oma spetsiifilised põhjused, millest olulisemad on kaks: see, et linnavõimud on tänavakunsti suhtes olnud üsna liberaalsed, ja see, et tänavakunsti ja muu kunstielu vahel pole Tartus teravat piiri.

Tartu Kunstimuuseumi näitus „Tüüpilised indiviidid. Tartu grafiti ja tänavakunst 1994-2014” on sellest teisest põhjusest väga hea näide – oluline pole isegi mitte niivõrd see, et tänavakunsti-teemaline näitus on linna kõige n-ö ametlikumas kunstiinstitutsioonis (pealegi pole see esmakordne, grafitikunstnikud on samas muuseumis varemgi esinenud), vaid pigem see, millise tee kuraator Marika Agu on valinud. Otseselt tänavakunsti puudutab vaid pooletunnine film, kus nii tänavakunstnikud kui muud nähtusest kõnelevad, ning väike fotovitriin ilmekate näidetega (lisaks veel Tartu grafitikunsti pioneeri, 90ndail alustanud Bachi kuub ja bling). Näituse ülejäänud ekspositsioon koosneb video-, maali-, foto- ja installatsioonikunsti teostest, mille abil tematiseeritakse hoopis varjatud autorluse, flanöörluse ja avaliku linnaruumi probleeme, mis on tänavakunsti puhul olulised. Nii et tänavakunst on sellel näituse mitte niivõrd objekt, vaid pigem probleemiasetuse lähtepunkt. Et selline „muuseumikunsti” ja tänavakunsti dialoog on niivõrd loomulik, on juba iseendast oluline sõnum.

Tartu grafiti sai alguse 1990. aastate keskpaiku, kui sellega hakkasid tegelema punkbändi Nyrok City liikmed ning Tartu Hip Hop Clubi tegelased. Põhiliselt oli see tollal ühe kitsama subkultuuri ala, mis võttis eeskujusid välismaalt ning järgis kindlaid grafitikonventsioone – signatuurikesksus, teatavad kindlad stiilid ja temaatika jne. Tartu kesklinnas tavainimeste trajektooride vahelises tühikus asunud poolelijäänud ehitis sai selle skeene keskseks galeriiks (nüüdseks on see kadunud, seal on uus kohtumaja). Kümnendi lõpupoole tuli neile ka järelkasvu uute crew'de näol (nt EAS ehk Eesti Andekad Sodijad), kujunesid välja linnakeskmest eemal asuvad esinduslikud galeriid, neist on tänini alles ja aktiivsed raudteeäärsed pikad betoonmüürid mitmes kohas, kuulsaim neist nn Betooni galerii (lähedal asuva sellenimelise tänava järgi). Neis on eelkõige klassikalised throw-upid ja masterpiece'id (nagu grafitikunstis signatuuride komplitseeritud ja kunstipärastatud vorme nimetatakse), aga mitte ainult; grafitikultuuri hierarhias asuvad need kõige kõrgemal, lihtsaid tag'e ega harjutustöid neis kohtades ei leidu.

Tollal polnud Tartul võrreldes Tallinna või teiste linnadega mingit eripositsiooni („Tüüpiliste indiviidide” kataloogis mainitakse isegi, et Tartu grafitiskeene oli Tallinna omast mõnevõrra konservatiivsem ja jäljenduslikum).

Uue kümnendi keskpaigas elas Eesti tänavakunst üle väikese mõõna, mis oli eelkõige tingitud võimule pääsenud uuskonservatiivse Res Publica grafitivastasest meelsusest, nii et linnaruumi „puhastamine” hoogustus mõneks ajaks (ning Tallinnas on linnavõim senini grafiti suhtes vaenulikum kui Tartus).

Uus tõus Tartus tuli umbes 2007-2008, kui esile kerkis tänavakunst, mis ei olnud nii otseselt seotud senise hiphopikeskse skeenega. Tänavatele – ja üsna linna keskmesse – hakkasid tekkima teosed, mis olid keerukad stencil-tehnikas pildid (mõnikord olid need isegi kunstiklassika „reprod”, nt Wiiralti „Absindijoojad”), tuntuks said uued nimed Edward von Lõngus ja MinajaLydia (aga nende kõrval ka nt otsekohesema poliitilise sõnumiga Von Bomb või avalikku ruumi naivistlikke maale tegev Kairo). Igal juhul polnud see enam ühe kindla subkultuuri sisene mäng, vaid konventsioonivabam ja ühesemalt kunstina esitatud nähtus. Ilmselt on oluline, et osa neist uutest tegijatest olid Tartu Kõrgema Kunstkooli taustaga (kuigi ka Bachil oli sama taust). Tekkis uus galerii – Vabaduse galerii Vabadussilla all ja ümbruses, kuhu teoseid tekkis märkimisväärsel kiirusel ja hulgal. 2010 alustas Tartus Stencibility festival, mis on kutsunud Tartusse tänavakunstnikke ka mujalt (eelkõige Tallinnast, aga ka nt Kashink ja MTO Prantsusmaalt), nii et tänavakunsti on hakatud juba süsteemselt ja organiseeritult linnaruumi paigutama. Samal ajal on märke mõnede kunstnike „etableerumisest” - nt Tartu Kunstmuuseum on ostnud oma kogudesse Edward von Lõnguse ühe teose šabloonid, tänavatelt tuttavaid stencil-teoseid müüakse lõuendile maalitult oksjonitel ning näidatakse näitustel.

Võib-olla oleks Tartu tänavakunsti positsiooni kohta ilmekad paar konkreetset näidet. 2007. aastal kirjutati Rael Arteli Galerii näituse osana näituseruumi lähedale Kompanii tänavale Erkki Luugi lause „Miski pole olulisem kui see lause”. Tookord kasutasid kunstnikud tänavakunsti vahendit, et luua „kaasaegse kunsti” väljale kuuluv teos. See jäi sinna pikaks ajaks seisma ning muutus harjumuspäraseks, olles teatav embleem Tartus tegutsevale kirjanduslikule ja kunstilisele eksp-grupeeringule. 2012. aasta jaanuaris, kui toimusid protestid ACTA vastu, värvis von Lõngus selle lause musta värviga üle ning kirjutas juurde „ACTA, PIPA, SOPA”. Tänavakunstnik lõi nõnda tänavakunsti konventsioone ja lubatavusi kasutades uue poliitilise sõnumiga teose. See tekitas korralikku furoori, põhjalikult arutleti selle üle, kas tegu on vandalismiaktiga varasema kunstiteose vastu või tuleb seda võtta kuidagi teise loogika järgi, kas algne teos on hävitatud või saanud uue tähenduskihi, kas algteos allub tänavakunsti reeglitele või mitte. Igal juhul oli see näide, kuidas tänavakunst tungis järsku „päriskunsti” valdustesse ning isegi rääkis selle keelt, kasutades ära kunstiteose ainulaadsuse kontseptsiooni. Nii et „päriskunsti” ja tänavakunsti dialoog toimub mitte ainult viisaka aktsepteerimise kujul, ja too juhtum oli kindlasti üks punkt, kus tänavakunst sai paljude inimeste peas mõtestatuma kuju.

Teine juhtum oli 2013. aasta suvel, kui linnavalitsusel tekkis mõte Vabaduse galerii „puhastada”. Uudis levis ning tekitas ägedat vastuseisu, nii et linnavõim otsustas pakkuda kompromissi – puhastus küll viiakse täide, kuid osaliselt, nii et Stencibility korraldajad asjatundjatena otsustavad, mis on väärt allesjätmist. Pärast lühikest mõtlemist lükkas Stencibility pakkumise tagasi, kuna see olnuks vastuolus tänavakunsti toimimispõhimõtetega. Lõpuks teostati valik puhastusmeeskonna suva järgi, kuid hiljem pole linn enam samalaadset asja ette võtnud.

Ja võib-olla on olukorra mitmekesisuse suhtes kõnekas ka see, et Tartu suurim tänavakunsti teos on omaaegse rebeli Bachi tervet majaseina kattev pilt, mille oma hoone kaunistuseks tellis temalt pank...